Neljapäev, 26. juuni 2008

Vanaema aia pojenge aktusel enam ei kingita



Aktustega on alati nii, et ühed mahuvad saali ja teised jäävad uste taha. Hea veel, kui mingi ekraan üles riputet, aga kurb, kui pilt on, aga häält mitte. Reedel sain saali, talongi st. pääsme alusel. Lapsevanema värk, 12 aastat välja teenitud. Meesvanem settis end rõdule, filmimise harkjala külge, sai kasulik olla. Ja kui siis nad tulid, siis tulid meelde kõik unetud ööd ja tehtud - tegemata tööd ja nii tagasi hetked. Nähes oma (vabandust, meie) noorimat poega staatusliku - saatusliku lõpu poole sammumas läks meel nii rõõmsaks, et oleks linnaorkestri saatel kepsutama hakanud.



...Kuid mis oli enne seda? Kolm aastat tagasi, kui põhiharidus käes, anti suusõnaline lubadus oma koolis truuilt lõuad pidada ja edasi teenida. Võta näpust või meest sõnast. Üheteistkümnenda klassi alguse esimeseks õppekuuks oli selge, et õpetajate sisseost pole kandnud sobivat saaki ja reaalainete andjate arv puudulik. Üks kaval lükkas teise ette ja nii mindigi uutele koolimaadele. Kuna põhikooli lõpuhinded neljad viied, siis vastugi võeti kaldumisega ikka sinna majanduse poole. See, mis algas ei olnud ainult rist ja viletsus, vaid üks suur peavalu. Kaks aastat maakonnalinna eliitkooli pinki nühkida ja mitte alla anda, läbi lootuste luhtumiste, magamata ööde, pidevate haiguste, käegalöömise, uuesti jalule upitamise ja edasi punnimise - tehtud! Atestaadi ainukesed viied psühholoogias ja inimeseõpetuses näitavad, mis ohtlik relv mul kodus suhtlemisel varuks ja mida vaka all ei hoita.

Pisara pressis silmanurka, kui eelmise päeva poerünnakute tulemusena lipsustatud noormees püsti tõusis ja nooremate meeste hulka viimast kooslaulu esitama läks (ainukesena) ja siis "väike" noorem sugulane ( 16 aastat noor ja meeter kaheksakümmend neli) talle oma noodikaaned ulatas. Laul oli muusikalist „Viiuldaja katusel”. Millegipärast tuli mul meelde kuidas seesama(?) poiss nuttis imeliku mängulooma Tamacocci "surma" puhul ja lubas kõik hulkuvad kassid meile koju tuua.

Ja siis hakkas peale: ikka klassijuhataja ette, direktor kõrvale, noor välja ja tunnistus kätte. Ja nii kokku 86 korda. Kuldtähtedega kutsel oli küll 92 nime, aga nagu ma aru sain olid kutsed enne trükitud kui eksamitulemused teada. Kohutav, ei oleks tahtnud selle ema kleidis olla, kellel kutse kodus, kingid valmis ja siis saabub teade: ei ületanud eksamite sooritamise miinimumkvooti.

Paratamatult tõmbasin paralleele 35 aasta tagusega, siis kui ise istusin koos 30 maakooli klassikaaslasega kultuurimaja saalis. Ma ei olnud rõõmus, sest talvel olime matnud ainult 40 aastase isa. Ja ma ei teadnud, mida teha edasi. Ema oli lasknud mulle kududa peenvillasest puhvvarrukatega kreemjasvalge kleidi. Kuigi pilte on vähe ja needki nadid arvan, et pealtvaatajatele olime ilusad. Mina soengut ei teinud, sest olin alles hommikul külajaanikult koju jõudnud. Vaene minu ema, kuid selline ma olin.

Aga nüüd poja juurde tagasi. Kiituskiri tuli ka, muusikas. Ja see üdini muusikat täis noor inimene tahab minna (järjekordselt) infotehnoloogiat õppima. Sest see eriala annab nii leiva kui vorsti. Vanemate vendade näide ees. Tüdrukud sundisid riietusega ennast tähele panema, mõni julgem noormees ka. Kuid ikkagi, konservatiivne nagu olen, ei meeldi mulle aktusel kirju. Kui, siis rahvuslike motiividega a Signe Kivi. Väsitas silma, tappis maitset. Pärast arutlesime vennanaisega, et järgmise päeva põhikooli aktusel, kui vennapoeg lõpetab, näeb veelgi rohkem moepärle. Nii oligi. Ja juba tuligi lõpp. Ruttu välja, ruttu lilletama. Sugulased olid vihmavarjuks linnapeale läinud, lõpuks saime kõik pildi sisse.

Lillesaak oli aukartustäratav ja paitab tänagi silma: kuus tumepunast piiiiika varrega roosi, neli oranzi gerberat nagu päikest, kaks kimpu kollaseid kallasid (kui need ikka on kallad) ja minu kingitud tumepunased ja õrnrohelised flamingolilled, millede ampullid aitasid neil palavas saalis elus püsida.. ja veel iiriseid ja veel roosikesi! Edasi vihma eest kibekiirelt väiksesse kohvikusse lõunatama – muljetama. Kangelane ise siirdus õpetajatega kokku lööma.

Järgmisel päeval juba uus, vennapoja põhihariduse tõestus ja tema õpilasi esindav lõpukõne. Siis mul enam talongi polnud. Eesmärk pühendab abinõu ja rõdul orkestri ees oli ruumi. Kutsusin Toomas Vareku ka, oli teine kurvalt nurgas. Kui nüüd kusagil kollase äärekese peal kirjutatakse, et Varekul uus naine, siis ärge uskuge, see olin mina (irW)!

Laupäeva õhtuks sai kõik läbi ja algas suur ühispidu venna juures! Kokku 20 inimest. Virumaa Suurköögid olid nende kööki tulnud ja lauake kattis end ise. Veinid valis vennas. Nii ma siis muudkui degusteerisin ja hammustasin trenditeadlikult saia vahele. Mulle sobis, lõpetajatele ka. Kinkisin mõlemale raamitult A4 fotod, ühe lasksin must-valgeks töödelda, teist tuunis poeg 3. Venna juures vaatasime siis pereisa filmitud videomaterjali läbi. Panime direktori kõne kiirenduse peale, küll ikka räppis teine täiega!!! Filmi Aktus sai läbi veerand tunniga kahe tunni asemel. Tase!

Kindlasti jäi palju ridade vahele, ega see olegi reportaaž vaid tunnetaaž. Näed, viis päeva võttis aega ja valmis nigu niuhti. Nüüd veel lõpuks see laul (leidsin korp Sakala lehelt sõnad, aga tõlkijat juures polnud ja tundub, et sõnad pole päris sünkroonis)


Tõuseb päike, loojub päike

On see too lapsuke mu põlvelt,
on see too rüblik, kes käis meil?
Aeg pole vanemaks meid teinud,
kuis siis neid?
Millal küll lapsest kasvas neiu,
millal küll poisist noormees sai.
Alles ju kilkasid nad mängumail.

Tõuseb päike, loojub päike,
aastaid lennul läeb.
Seeme, mis sügisel saab mulda,
kevadel õisi kauneid näed.
Tõuseb päike, loojub päike,
päeval järgneb päev.
Mööduvad nädalad ja päevad,
kaasas neil pisarad ja naer.

Mida võiks õpetuseks öelda,
et noored rõõmupäevi näeks,
las nad nüüd õpivad üksteiselt
päev-päevalt veel.
Alles veel olime kõik lapsed,
eile kui oleks olnud see.
Aeg on nüüd lahku viinud kõigi tee.

14 kommentaari:

Bianka ütles ...

Õnnitlused siis selle tähtpäeva puhul tagantjärgi!
Sina oled nendel aktustel ikka tükk maad rohkem saanud käia,kui mina. Mul hakkab juba meelestki minema, kuidas see oli. Sinu kirjeldus oli nii elav, et tõi pidi silme ette. Pojengisülemid tulid meelde, oma põhikooli aktuselt. Ma möödunud aastal käisin ka üle pika aja vennapoja põhikooli lõpetamisel, vaatasin, kui ilusad ja täiskasvanud oli tüdrukud, poisid ka suuremad kui meie ajal.
Ära poja pärast muretse, kui sai vale elukutse, siis seda viga saab ju parandada hiljem. Aga kui sobib, siis võib muusika alati harrastusena rõõmu pakkuda. Tänapäeva noored ongi praktilisema meelega.

Eve Piibeleht ütles ...

Õnnitlused minugi poolt! Paraku ongi nii, et lõpuks saavad pesamunadki tiivad ja kipuvad pesast välja lendama. Aga see hetk on kaunis ja meeldejääv sellegipoolest.

Emmeliina ütles ...

aitähhid, tüdrukud. noored tõesti teisemad meiega võrreldes. igatahes väike suur kohustus isamaa ees täidetud: kõik neli vähemalt keskmiselt haritud ja kolm juba maksumaksjad. oh, ja aktus oli tähtis ka sellepärast, et sain oma elu esimesed küünemaalingud (minia 2):))

toompeale ütles ...

õnnitlused minugi poolt!
käisin sel aastal mehe vennatütre gümnaasiumi lõpuaktusel ja Sinu mõnusat kirjeldust lugedes elasin kõik jälle uuesti läbi!

täna oli õepoja ametikooli lõpuaktus, kuid vahemaad pikad ja nii pidime aktusest loobuma. tõsiselt kahju oli!

Segasumma Saara ütles ...

Õnnitlused elluastujale ja tema vanematele :)!

Muhe kirjutis :)! Aitäh jagamast!

Emmeliina ütles ...

jälle kodus, tore on tõesti teiega muljetada eriti kui kommentaarimist tuleb. mul väike suur mure. mis ons saanud MJ- st. on ta ikka päriselt olemas?

Anonüümne ütles ...

Minagi siin võõrana kohal!Küünemaalingud olid tõesti"nummid"!armsate loomuliku suurusega küünte peal!Edu edaspidistel aktustel,mis küll jäävad aina kaugemakaś ja külmemaks vaatamata atestaadi kõrgemaks ja tähtsamaks muutumisele!Päevalill,vihmast jõudu ammutanult

Eve Piibeleht ütles ...

Emmjott oli mõned päevad tagasi täiesti olemas :). Vaata http://blog.delfi.ee/node/16985#comment

Anonüümne ütles ...

Õnne Sulle, tundmatu kirjaneitsi!

Nii uskumatu, kui see ei tundu, ka minu kõrvus kõlasid samas situatsioonis, mis on kordunud (olen ju ka emme 4. astmes, maksumaksjaid küll alles 2/3 poegadest ja tütrelgi veel jupp maad koolipinki nühkida)samad viisijupid ja lauluread. Olles omal ajal Estonias Krjukovi-Sallo tandemi mängu vaatamas käinud, oli meeleliigutus seda mitmekihilisem.
Olen hakanud Sinu kirjatükke päris oma hetkedel magustoiduks lugema. Aeglaselt ja mõnuga. Puhas äratundmisrõõm!

Emmeliina ütles ...

tere viimane külastaja. suured tänud kaasaelamise eest. olen siin vähe uut kirjutanud, rohkem tahtsin vanu asju ühte kohta kokku koguda. eelmise aasta maist avasin oma blogi delfis, kuid siia ei kopeerinud ümber, sest sealt saab alati kätte. delfi tundus mulle nüüd juba liiga igav ja et edasiminekut on vaja palusin noorimat poega appiuue blogi tegemisel. asi on inglise keele mitteoskamises ja ebakindluses. aga selle laulu valis poisteansamblile esitamiseks muusikaõpetaja. huvitav valik, minu arvates.

Anonüümne ütles ...

Olen naine metsast, kus juhtub aegu, mil ainuke intelligentne kaaslane on tolmuimeja:
Roheline, ilusõltlane, harmoonia austaja
Meeldib matkamine, s.h. looduse loodu imetlemine, vanad puud ja vanad ilusad inimesed (nad on sarnased)
Naudingut pakub (on pakkunud) puhas nahk, mis kätkeb endas lõputult infot, oska ainult tunda; imetamine; muusika, rütm (mõnikord teeb hingele haiget, aga ilma muusikata ei ole elu); täidlane punane vein heas seltskonnas ja kohas ning ilusad mõtted
Ei meeldi ülekohus, hoolimatus, külmus arhitektuuris ja inimsuhetes
Ei armasta samuti igapäevaelus suuri tähti lause alguses ega suuri sõnu inimkõnes
Meeltes on lapsed, isamaa ja emakeel

Aga ma ei oska sõnu nii ritta seada, et tulemus annaks meeltes olevat adekvaatselt edasi.
Seega trükkisin Sinu ka vanemad kirjatükid kausta ja maiustan ning maiustan...

Emmeliina ütles ...

viimasele: see algus, mis sind tutvustab ongi juba blogi sissejuhatus, ära jäta kasutamata ja tee aga ära. siis saad endale ka nime valida, on lahedam suhelda. minu "naine metsast" sai alguse sellest, et olen tihti naiivne ja siis kasutas seda üks mees öeldes, et eks sa ikka nagu metsast ole. (see tähendas sõbralikus tõlkes "metsa poole") kommenteerinud olen selle nime all päris palju, delfis vast kõige rohkem

Bianka ütles ...

Loen siin kommentaare ja mõtlen, et kuhu siis minu tänane jäi? Kotermann, mis muud, või arvuti viirus või tulnukad... täpsemal uurimisel selgus, et eelmise kirjatüki alla oli trehvanud. vaata siis sinna, Emmeliina!

Marika ütles ...

Ilus lugemine. Ja tuletab meelde, et see etapp on minu elus vahele jäänud. Lapse põhikooli aktus oli esimene ja viimane, kus käidud sai. Ja oh seda aplausi, kui mu tütar tunnistuse kättesaamiseks lavale kutsuti! Lisaks viimane pingeline lõpukleidi-õmblemise-öö suisa varavalgeni välja ...
Keskkool sai ka sel aastal läbi, aga sootuks kodunt kaugel, seega ilma Eesti-sugulaste-sõpradeta.
Ja selle praktilisuse koha pealt - poistel on vististi see vastutustunne tuleviku eest jupi jagu sügavamale sisse kodeeritud kui tüdrukutel (oma sõprade järeltulijate peal hea vaadata). Ja nii vist ongi õige.
Igatahes palju õnne minugi poolt!