esmaspäev, 13. september 2021

Kolm kirikut, kalmistu ja veinimõis, kuid mitte ühtegi kaubanduskeskust - isegi kaltsukat mitte



 

No mis inimesed me küll oleme? Ei midagi jätkusuutlikku, ei mingit maksuraha, peale kütuse.

Sellele vaatamata saabusime rohkem kui 300 km. läbiva Eestimaa tuurilt rahulolevatena. 

Meie põhifraasid teel:

- no siin pole me küll kunagi olnud-

-a kuidagi tuttav tundub-

-oot oot, vot seda maja (puud, kivi, lehma) ma mäletan küll-

-ja, ja kindlasti olime-

-ei, ei, täitsa võõras ristmik-

Ja nii edasi..

Tegelikult oli lugusid kaks. 

Esimese loo 300 km Viljandisse läksid päris käbedalt. Sõidetud ka seda teed ju mitmeid kordi. Ainus naljanurk oli minu jaoks see, kui autojuht ajas segamini Koeru ja Kolga-Jaani. Kits, Kolga-Jaanis on kits, püüdsin meelde tuletada. See pole kits, see on hirv, vastas Juht. Tundub, et on liiga palju sõitnud. Pärisnali või ikka päriselu algas Viljandis, Pauluse kalmistul, kus tuli üles leida hauaplats. Mis see siis on, mõtlete. Võtate aga netist kalmistud.ee, trükite nime ja saate aadressi. Alati ei tööta. Kuigi kaart ripub sealsamas, kus Jaanid ja Paulused nummerdatud.. Minu jaoks puudus selles igasugune loogika. (nõrk koht, nagu kadund abikaasa ütles, sest ma suutvat kolme trepikojaga majas ka uksed segi ajada) Vale puha, isegi Paul Kondase haua leidsin Jaani II, aga Jaani IV mitte. Pärast kolme tundi tammumist ja abi palumist(isegi 1 härra püüdis panust anda, aga tüdines kähku) leidus siiski lahke proua kaardilugeja, kes tuvastas, et kaks ja neli on kõrvuti. No päriselus ei ole ju. Hea, et sellest anomaaliast pääsesime ja enne suurt pimedat koju jõudsime. Raskustele vaatamata sai ülesanne täidetud ja plats leitud.

Sellepärast olin nüüd väga ettevaatlik, sest ees ootas midagi sarnast, aga hoopis Rapla kalmistul. Sõitu ei alustanud me väga vara. Juba Rakvere-Tapa tee tekitas küsimuse: miks need autod kõik korraga Tapa poole sõidavad. Juhil tärgatas: Jänedal laat. Nüüd oli juba hilja midagi muuta ja tegelt mina ei tea, kust teid pidi Raplasse peaks minema. Terendas üks kohanimi Kose ja sinna me ka saime. Tahtsime kiriku juurde aga esimese hooga sai alev otsa. Siis tuli uuele katsele minna. See oli seda väärt.

Sellist emotsiooni meie maakonna suurtest ja uhketest, pigem kõrkidest, kui soojadest ja südamlikest kirikutest pole saanud. Välja arvatud pisike Käsmu. Oleks nagu vanaaegsesse filmi sattunud. Trepist üles oli isegi raamatukogu ja all näitused.



...


 Ning millised suured uksed. Kuna tornis harvaesinevalt (kui üldse) kuul, kukk ja rist, siis ei imesta enam millegi üle. Kodus lugesin, et alles sel aastal said kõik kolm kullatud ja katus ka uus. Oleksime tahtnud alevi avastamiseks anda oma parima, aga kuklas tiksus Viljandis ülesande täitmiseks kulunud kolm tundi.

Nüüd siis "keps" tööle ja läbi raskuste Rapla poole. Kordus ehk vaata jutu alguse põhifraase. 

Raplasse jõudes oli jõud otsas ja kõht tühi. Pikendatud pealkirja lisandub kohvik, kõrvitsapüreesupp, kohv ja kook. Kalmistul oli ülipalju autosid, aga sellele vaatamata väga vaikne. Juht oli palju kodutööd teinud. Kuna ta juba vähemalt kolmandal katsel. Ohkasin sügavalt ja valmistusin järgnevaks kolmeks tunniks. Lähemal vaatlusel nägime, et kalmistul on iga paari meetri tagant sildid tänava numbriga. Püha püss, midagi sellist poleks unes teadnud loota. Vaat see oli juba midagi! Vahemärkusena öeldes unustasin, et enne Viljandit otsisin Tõrma kalmistul onu hauda, kus olin vähemalt korra aastas käinud. Päris kaua otsisime. Ja nüüd, Raplas saavutasime tulemuse vähem kui veerand tunniga. Tahtsime nii väga kedagi kiita. Kuna Pikk Must Mees oli just kadunud rohelise maja ukse taha - koputasime. Mees tundus sünge ja tõre, lisaks rihmapandlal surnupealuu. Aga meil polnud taganeda kuhugi. Saime ikka jutule ja teadmise, et omavalitsuse töö need tänavasildid. Väsind Kalmistuvaht rääkis veel nii mõndagi. Sõbralikult läksime lahku.

Nüüd jäi  meil aega Rapla kiriku uudistamiseks. On ikka uhke küll oma kahe torniga! 



ja pingiga Hugo Leppnurmele 




Tuligi autonina kodu poole keerata. Ikka "keps " sisse ja teele. Ootamatult hakkas paistma kirikutorn. Silt näitas, et kohekohe jõuame Juuru kiriku juurde. No ma ei tea kus see kirik enne oli. Parkides leidsime, et kirik ilma usteta. See eest aga imetoredate inimestega, kes lengide kallal nokitsesid. Uudishimu on edasiviiv jõud. Saime teada, et vähemalt üks töötudeng suisa Rakverest on. Pärisime nende kodutee kohta, et kust lühem-lähem. Ei teadnud nemadki meist rohkemat. Hoopis huvitav jutt oli kirikust, mis mitmes jaos ehitatud. Kahju, et sisse ei mahtunud, aga ka väljast oli üht ja teist vaadata.

 Teel olles mõtisklesin kuidas seal ilma usteta kirikus, uksed pidid Rakveres restaureerimisel olema, öö möödub.

Meie pole meie, kui me endale probleeme juurde ei tekita. Algne tagasitee pidi viima Koseni ja sealt edasi tahtsime jõuda Anija mõisa. Keps ütles küll, et mõis suletud (ju nad Tallinnas) aga me ei jätnud jonni. 

Auto käima ja põhifraaside juurde. Äkitselt oli paremale poole teele ilmunud kutsuv silt. Peatus, mis lõppes kotikesega. Jätkugu teil pikka iga ja tervist Habaja Viinavabriku kaunis ja andekas perenaine ja peremees. https://www.harjuelu.ee/gurmeepesa-vanas-viinavabrikus/

Lõpp läheb lühikeseks: viuhh, kiire kord Kosele sisse ja teine viuhh kiirelt samale teele (vist) välja. Kaugel see Anijagi on. Oo, selline iludus, ainult keps ei valetanud. Kõndisime ümber ja nautisime kaunite inimeste peo-ootust. 

Meil oli pidu meis enestes. Seiklused meis enestes. Ükskord jõudsime koju. Lugu lõppes õnnelikult. 

Kohustuslik: mina olin siin..


reede, 3. september 2021

Selle suve väljamaareis ehk järg

 

Teadsin suvest saadik, et ta tuleb, aga ikka ei uskunud. Tuligi. September. Lootsin leebemat varianti, aga vähemalt meie kandis on ilm säästureziimil. Sellepärast peab iga päiksekillu eest tänulik olema. Tänase reede eest ka. Kaks nädalat tööelu päädivad õhtuti urgitsemisega: on seda kõike ikka veel vaja? Õnneks hommikuks mööduv ja kui päeval korjad mõne rõõmukillu, siis lepid endaga vähemalt reede õhtuks ära. 

Reis Poola tundub jäävat üha kaugemale. Siiski lubasin endale, et kirjutan veidi veel. 

Hotelli-elu suureks plussiks on see, et mõnuled, kui kuninga kass. Sellepärast vaatasin esimesel kodupäeval korteris pahaselt ringi: tolm võtmata, rätikud vahetamata :) ning kus on toitev hommikusöögi valik? See on muidugi üle võlli, sest olen terve elu pidanud olema pigem hoolitseja, kui tarbija. Ja hotellituppa jõudsime valdavalt hilistel tundidel. Siiski, siiski, kui ainukeselt pisišopingult naasesin mängis keset kaunist lõunat akna all tütarlaps viiulit. Üldse oli elava muusikaga vanalinnas hästi. Noored mehed võlusid  tänaval džässirütme ja viimaseks sööma-ajaks valisime elava muusikaga paiga. 

Kaubanduskeskusest väljudes tabas mind tõeline paanika. Kahel pool pääsu tunnelise seisid pikas rivis tõsiste nägudega politseinikud, kilpide ja kiivritega. Ausõna, valmistusin mõttes millekski hullemaks nagu riigipööre vm. Pojaga kohtudes sain infot: kohe kohe on toimumas värviliste lippudega (ma ei tea, mis sõna kasutada) meeleavaldus? rongkäik? . Meie päevakava nägi ette Teise maailmasõja muuseumi.  Muljed olid kahetised. Piletid hulga odavamad, kui meil. Kui Rakvere linnuses küsitaks 10 raha, siis seal ka kümme. Mina: väga kunstipärane, väga mõjuv. Poeg: igavavõitu, liiga palju stendimaterjali. Tütarlaps leidis iseseisvalt parima üles, vaatas lühifilme ja oli meilegi giidiks, et ruumides orienteeruda. Kolm tundi (või veel rohkem). Oleme paar aastat tagasi Auschwitzis ja Birkenaus käinud - see oli hoopis midagi muud. Muuseumisse läksime hotellist jalgsi, piletid olid eelnevalt netist ostetud vähemalt päev ette. 

Lisan veel, et minu jutuke pole reisikiri ja edastan ainult endapoolset. 

Järgmisena avaldasin soovi vaadata linnavaadet Euroopa solidaarsuskeskuse (jälle linnaekskursiooni autojuhi info) katuselt. Teised polnud eriti vaimustuses, aga jäin peale. Tänavatel hakkasid meile vastu tulema inimesed lippudega. Tundus, et sattusime ikkagi rahumeelse meeleavalduse keskmesse. Loomulikult, solidaarsus ju. Appikene, vähemalt 50 politseiautot mõlemal pool. Oleksinmasedateadnud oleksin rahumeeles kirikusse läinud, mille 50 kella mäng meie kõrvu õhtuti paitas. Tütarlaps oli pöördes. Arvan, et see oli tema üks erilaadseid elamusi. (loodan, et mitte ainus) Minu hämminguks olid lippude all noored ja väga noored, silma järgi 12-18 aastased. Tõsised ja kained. Ei mingit räuskamist ega valjusti huilgamist. Ei oska inimhulka määrata, sest põhiline oli juba möödas ja pikkamööda mindi laiali korravalvurite jälgimisel. Öösel olid vanalinna tänavad rohkem häälekamad, aga tegemist laupäevaga. Järgmise päeva hommikusöögilauas pälvisid minu tähelepanu  kaks saksa keelt rääkivat äärmiselt stiilset härrasmeest. Miks tähelepanu? Sest muidu räägiti ainult poola keelt. Aga liftiga katusele me saime ja vaated olid imeilusad. 

Heli poolsaar. Sõiduks varusime päeva ja hea, et varusime. Sõitsime alguses vähemalt sada kilomeetrit (võin eksida), et jõuda 35 km. pikkusele poolsaarele Läänemeres. Autotee ääres on jalgrattatee, mida mööda liikusid kümned, kui mitte sajad ratturid - vanad, noored, lapsed. Meie kulgesime nendega võrreldes hoopis aeglasema tempoga. Tee oli mere poolt palistatud telklatega, automajadega ja muidu majadega. Teiselt poolt läks raudtee. Lõpuks jõudsime Heli külla ja ranna äärde. Inimesed lihtsalt lebasid riietes liival, vees solberdas mõni üksik laps. Kui meil on päikesekummardajate selts, siis seal valitseb õhuvannide nautlejate koolkond. Külake ise oli tõeline turistilõks. Putkamajandusega. 

Tagasisõiduks läks jälle...oehh tunde. Ikka viis minutit ja meeter, kümme minutit ja teine meeter. Arvasime algselt, et reede õhtul venitakse linnast välja, aga see ei allunud mingisugustele reeglitele. Korpulentsed prouad lidisid autode kõrval teadagi kuhu lootes leida toekamat põõsast. Mida polnud, seda polnud. Lõpuks ilmus päästev bensujaam. Poeg vaatas auto aknast mööduvaid mootorrattureid - väike on ikka väledam. Aga hotelli me ükskord saime ja süüa ning juua ka. 

Paneks mõned pildid, aga minu telefonis ainult mõned. Pojal tuleb pildistamine telefoniga kordades paremini välja, aga ma pole tema pildipangale veel küüsi taha saanud. 

Tänavamuusik Helis


Nautlejad


Tasakaal


Kaksikrõõm

Viiuldaja

Enam ei jaksa, kell käel näitab juba mitu korda, et tõuse püsti ja vehi kätega. Kohtumiseni!




reede, 27. august 2021

Kuidas me Poolas söömas käisime ja muud tegevust ka


 Enne kui augustikuu otsad annab tahaksin tänutundega meenutada. Nimelt võttis Poeg 2 mind kaasa reisule Põhja Poola. Ettepaneku sain ööpäev enne sõitu ja otsustada tuli kohe. Ma siis otsustasin. 

Autoreisuga on nii, et kas sobib või ei sobi. Seekordne sobis. Esiteks oli seltskond (kolm on ju seltskond) väga hea. Ühte neist olen tundnud 41 ja teist 12,3 aastat. Teiseks oli auto übergut (ruum ettesirutatud jalgadele jm. mugavused). Kolmandaks oli juht täielik proff, kes lisaks veel nautis sõitu. 

Enam vähem nägi kõik välja päeva- ja mittetunni täpsusega nii:

Kolmapäev: 05.00 vean kohvri maja ette ja kohe ennast ka. Järjekordne suure kohvri teema, et mida võtta ja mida jätta. Igaks juhuks otsustab Poeg 2 vaktsiinipassid printida. Sõit algab, mina saan aukoha juhi kõrvale. Pärnu saabub kiiresti, mis see veidi alla 200 km. on. Teadvustasin, et pole juba aastaid Pärnu vahel kõndinud.

08.00 Läti piiripunktis ei oota meid keegi, kuigi sai veel mingi lisaäpp telefoni lisatud. 

12.00 Leedu piiripunktis ei oota meid mitte keegi. Sööme lõunat, toitu tellime mask ees nagu pilt näitab.

16.00 Poola piiripunktis ei oota meid mitte keegi. Ainult kell läheb tunni võrra tagasi. Sellepärast jõuame Gdanskisse

20.00 Oo, hotell vanalinnas läbi Kuldse värava (siis ma muidugi ei teadnud, et värav kuldne :), 

21.00 Oo, parkimine kohe sealsamas, oo, milline kaunis õhtu, oo, kui maitsev söök ja meie mõistes odav õlu. Õues soojalambid, mõnusad teenindajad ning suurlinna tuled.




...



23.00 Oo, milline mõnus voodi ja uni.

Neljapäev

9.00 natsike raske tõusta, aga missealsiis ikka. Avastused ootavad. Hommikusöögil kuuleb ainult poola keelt, oleme ilmselt ainukesed välisturistid. 

12.00 Sedasama ütleb ka Tuk Tuki juht, kui linnapeal tutvusmistiiru teeme. Miks autoga? Sellepärast, et vihma tibutab. See teenus ongi kõige kallim, 75 euri, sest olime ainult kolmekesi. Juht on noor, haritud (vist õppejõud) ja teeb seda tööd suvevaheajal. Saime palju teada kaugest ajaloost, lähiajaloost ja huvitavatest kohtadest kuhu kindlasti minna. 

13.00 Nüüd jalutame. Ilm on päike! Märksõna on jõgi ja veelkord jõgi. Sellepärast ootamegi valget laeva.



Õieti Piraadilaeva, mis peab meid viima Westerplatte poolsaarele. Laeva valis kaheteistkümnene Mariann. Uskumatu, isegi laevu oli valida. Kasvõi sellist


16.00 Lõpuks ta tuleb, see oodatu! Tütarlaps kinnistub tekile ja ei lahku enne sihtkohta jõudmist. 




Suur laevaärevus pisendab muidu nii maailmasõja huvilise avastusretke. Piisab teadmisest, et just siit see sõda algaski. ...

.


Aa, üks jama tekkis veel, mis nüüd, tagasivaates tundub naljakas, aga siis sisaldas tragöödia elemente. Nimelt olid tagasisõidu piletid jaki põuetaskus tõmbluku taga  nagu korralikel ikka. Mis aga lahti ei tulnud oli lukk. Mida aga kaasas polnud ehk naisterahva käekotis, olid käärid või küüneviil. Paanik-paanik, kuidagi peab ju tagasi saama ja mine neid kohalikke tea - kas jäävad uskuma. Nuga, müüge meile üks taskunuga. Poeg sai noa, mina hävitasin luku riide ja käes nad olidki. Hiljem osutus noa korgitser abimeheks veini avamisel, aa sellest teine kord.

18.00 Siit ta tulebki, on ju veidi kummituslik.

.

Tagasiteel läksin alla (ma ausalt ei tea, mis selle laevasisu nimi on) kitarriga meest otsima. Sain väikese pettumuse osaliseks, mõtlesin, et mereröövel, aga osutus tavaliseks trubaduuriks. Sellele vaatamata oli abiks ikka.

Hinnad olid sõbralikud:


20.00 ei jaksanud enam eriti kaugele kolada, pojal sai vist 18 000 sammu täis, sest ta käis vahepeal autoga juttu rääkimas ehk parkimist otsimas. Tegime lihtsa sööma-aja.

22.00 Norskamine
Pildid on minu telefoniga ja kuigi ma ei oska telefoniga pildistada olen piisavalt edev. Järgneb...