Tänane päev

 

Koristasime veidike maailma. Viisin oma kolm hoolealust kooli lähedale tuttavale territooriumile, kus avaram väljavaade. No et kui kellegi neist tuleb tahtmine metsa põigata. Ei, me oleme metsarajal käinud, seeni korjanud ja pähkleid ka. Aga täna oli prügipäev. Kinnastega varustatud kaks noormeest sattusid hasarti, kolmas ei puudu maast mitte midagi. Saimegi leivakoti täie igasugu staffi, erilist elevust tekitasid "nerfi kuulid". 

Jõudsime minu kortermajani. Renoveeritakse. Maja ümber mullavallid, kraavid, piirdeaiad jm. ehituseks vajalik. Ei hakka vene keelt purssima. Kokkuvõttes sõnas Mykailo (hellitusnimega Miša, 7aastane): kas teil tuleb siin ka sõda ja need on kaevikud kuhu varjuda. Näitasin talle kenasti korda tehtud kõrvalmaja ja püüdsin seletada. 

Ütlesin poistele, et elan selles majas. Kuna maja ees ilusaid ja vähem ilusaid autosid, kerkis neil kohe küsimus: aga milline sinu auto on? 

Mnjahh, tundub, et minu autoriteet langes veel vähemalt viis palli. Elab kraavidega ümbritsetud majas ja autot tal ka pole. 

Üks sõjapõgenikest - poistest,  elab maakonnalinnas koos emaga kahe toalises renoveeritud ja kõikide mugavustega korteris. Ema sõidutab teda kooli ja koju  autoga. Ema on kodune. Teine elab  vallakeskuses mugavustega, renoveeritud majas. Ema on kodune, väikevend käib lasteaias.

Lihtsalt lood elust enesest.

Ja nikagda ne utsju estonski jazõk

 Seitsme aastase rusikas kerkib ja taob koolipinki. Sellele järgneb "Nõu nõu nõu (peaks nagu olema ingliskeelne eitus), aga inglise keele sõnavara o.

Pealkirja jaoks ei osanud ega tahtnud teisi tähti otsida. Vot tak. 

Ja paprobuvai gavarit, sellele järgneb kallistus, soov meeldida ja saada kindlustunnet ning rääkida rääkida... (tõlgin enam vähem) Teate, õpetaja, meil olid kanad, sada kana ja neil sündisid tibud, sada tibu. Siis need tibud peitsid ennast põõsaste alla ja meie otsisime neid. Siis oli meil veel tige ja suur kukk. Aga üks kana munes kümme muna. (teietab mind ja kallistab)

Kaks erilist, kuigi ühevanust poissi. Taustainfot meile ei jagata. Emad on väga hoolivad, poisid puhtad, riided ilusad, õppevahendid olemas.

Ja minu russki on täiesti roostes. Õppekava järgi peaksime õpetama täis-ja kaashäälikuid ning lühikest ja pikka tähte. Peaksime õpetama mis on täht, mis häälik, mis on sõna, mis on lause.

Eta škola kak tjürma - vaat selline kolm nädalat. Ne mošet tantsõvat, nada pisõvat. Heidab pusa seljast ja vehib ilma muusikata maika väel. Meenutab mulle kuulsa ansambli liidrit :))))

Õhtuti on mul nendest kahju, päeval panen kahtluse alla enda ja süsteemi pädevuse. Õnneks on matemaatika, kus numbrid ...

Homme hommikul alustan jälle lauluga: A B C D EF G HIJ KLMNOP...jne. 

Sõbralikum poiss on värvid selgeks saanud. (oskab punast pliiatsit valida) Kuna vahetunnis jagatakse juurikaid, siis tundub, et "porgand" tuleb ka meelde ja "vihm". 

Homme algab kõik, algab uuesti...

Muidugi fiskultura võimlas (ooo kakaja škola!) käib koos suure klassiga.  Ühel neist juba nitševoo, aga teine on üksikmängija) ja ei ole populaarne. Viskan siis enne tundi T särgi selga ja harjutan koos temaga palliviset. Kaameras oleks see ikka päris naljakas. Isegi kooli majavaim Liia tuleb appi. 

Muusika ja noodiõpetus - anna armu.

Kunst ja käsitöö jätavad mängumaad. Pintslivajutused saime rõõmsalt tehtud. Homme tutvume plastiliiniga. 

Lisaks on meie toredas esimeses klassi kaks erilist eesti poissi. Teeme  tööd põhiõpetajaga kahekesi. Mina abina.

Jätsin märkimata, et lisaks sõjapõgenikele on tegemist eriliste ukraina lastega. 

Ja jälle kokkuvõtteks: veel praegu ei vahetaks ma oma tööd millegi vastu.

See oli lihtsalt kirjeldus. Sügis ja maailm on erilisi värve täis!

Hakkab peale see kurtmine

 

Kui täna Poeg kahele üksindust kurtsin, siis ta (telefonis ) vastas umbes niimoodi: sa oledki sarisuhtleja. Äää... kõlab nagu sarimõrvar. See oli ikka nuga selga (oleks öelnud reedel Tõnis Niinemets) Muide, kui sellest prominendist rääkida, siis olid tema tulevased vanemad, eriti Andres, meie kodus sagedased külalised. Lihtsalt, kant ja kool olid sellised. 

Mis ma siis selle üksindusega peale hakkan? 

vaatan ja sirvin vanu fotosid 

loen ja sukeldun jälle sugupuude uurimisse ja teravdan silmi kirikuraamatutes

ooo, meine liebe Rosamunde Pilcher

ja Vera loomulikult

Õues on juba nädala aega piiksunud üks pisitraktor. Murukamarat on küntud ja Sabiina kadakas välja juuritud (pidigi teine mürgine olevat)

Meie keldrimehed olid ärevil ja ennast appi pakkudes rändasid konteinerisse ja lõkkesse just need asjad, mis ma uksest paremale tõstsin. Vasemad jäid alles. Noh, need ju ainult asjad.

Pojaga ja lapselapsega külastasin jäätmejaama (ausalt, esimest korda elus), sest varem oli selle koha nimi prügimägi.

Reede õhtu on hea, laupäeva saab veel kuidagi venitada, aga pühapäeva pärastlõuna vajaks sõpra. Eks ma siis teen teleka lahti.