Liikumise aasta

 Minule algas kohustusliku pealkirjaga aasta juba möödunu lõpus. 

Kõigepealt liikusin mitu päeva ja lugematuid kordi koduse vetsumaja poole ja sealt jälle tagasi. Õnneks sai see liikumine mõne päevaga vaigistatud. 

Jõululaupäev kalmistuliikumine toimus kahe lapselapse abiga, kes toetasid mind niikaua kuni poeg küünlad põlema sai. Vanimat, Soomes töötavat poisslast polnud suvest saati näinud. Olin õnnelik, et nemad mul on!

Kodupeo liikumise poja majas tegi ärevaks kõige väiksema külalise, vaevu kahe aastase piiga  kiirliikumine järsust trepist alla. Uhh, jõudsin kohale koos kiirabiga ja sain paraja šoki. Õnneks lõppes kõik vigastusteta ja tore, kolme tüdrukuga pere veeres õhtuks koju Tartusse. Enne seda olid veits vanemad ja veel vanemad pudinad liikunud poja kahe ATV-ga ja naasesid kõik ühes tükis tagasi.

Ema juurde liikumine vahelduvalt ja mitu korda tähendas samme settida kahe teismelise noormehega, kes  liikusid minu varutud toidukottidega kiirendusega väikese vanaema poole. Mul jäi üle ainult menüüsid välja mõelda ja teostada. 

Tallinna Brannega liikusime vana-aasta õhtul takso abiga varakult linnabranne poole kartes, et taksod saavad enne õiget otsa. Kohaliku linna branne elab õnneks Vallimäe serval. Kuna ilm oli sant, mis sant manustasime ennast sooja jooki täis ning liikusime Terminaatorit nautima. Tarkusest jäime ülemisele platvormile, kus meil VIP kohad, sest nägime kõiki oletatavalt kuut tuhandet ning Terminaatorit ka. Nii ta saabuski, see 

2023!

Kodus liikusime valdavalt söögilaua ja külmkapi vahel ning püüdsime telekast leida midagi, mis oleks vaatamist väärt. Eriti ei leidnud. Seejärel liikusime magama. Kuna esimene kuupäeva ilm oli veel tatisem jätsime ära igasugu väljas liikumise ja lõime niisama aega surnuks.

Vahepeal tuli koolimajja liikuda, aastat soovida ja mõttetööd teha. 

Siis jälle ema juurde ja nii see aeg läks. Peaaegu igav tundus. Ilmaaegu, ilmaaegu, ilmaaegu.

Sest uus õppeaaasta algas tõelise liikumisega. Allapoole. Ei lasku detailidesse, aga haavu lakun juba kolmandat nädalat. Õnneks röntgenipilt murdu ei tuvastanud, aga jalg koostööd ei tee. Tuttav kirurg arvas telefoni teel, et röntgen ei näita kõõluste rebendeid. Mäletan, käisin kaheksa aastat tagasi Tallinnas kompuutertomograafis ja alles seal sain õla põrutusest õige pildi. 

Seni liiguvad korteris pea iga päev mingid mehed, kes puurivad nii et kuulmistundlikus on liikunud olematuks. Trepikojas, suletud ukse taga, toimub seesama ja akende taga tellingutel liiguvad nad kogu aeg. 

Nii et liikumise asemel olen vaadanud mustmiljon nõmedat ja vähem nõmedat filmi, palunud kaubaabi nii Linnabrannelt (autoga) kui Koolibrannelt (autota). 

Olen nutnud jõuetusnutud ja tekitanud peas musta stsenaariumi: mis saab, kui enam ei saa. Tööle. Aga sellega tegelen homme. Täna on täna. 

Ühel pool

 

Kribasin kolleegidele luuletuse, mille sain kuuse all ette kanda. Et paberilipik võib kaduma minna (mulluse ja tunamullusega on nii juhtunud), siis kannan siia üle.

Viis aastat selles koolis olen käinud

ja palju sekeldusi sellel ajal näinud.

Kui muremõtteis vajan veidi varju,

siis on mul palju sõpru hoidmas vihmavarju.

Just jõuluaeg on sobiv kiituseks -

aitäh ja kummardus on minu riituseks!

Meil on koolis traditsiooniks kaks pidu. Esimene on väljasõit omaosalusega, mille rõhk on kontserdil ja heal toidul. Seekord oli valitud Vihula mõis, Kavala Antsu restoran ja kontsert "Rõõmsad jõulud üheskoos" aidahoonesse ehitatud saalis. Olin seal esimest korda. Kõik sujus nii kiiresti, et isegi pilte ei klõpsanud. Toidud olid minu jaoks nii gurmee, mis gurmee. Saime ise valida. Pisikeses kirjas oli siltide peale kirjutatud. Meelde jäi metsaseeneorsoto ja siga kadakaseemnetega  suitsuahjus. Ruum oli küllalt hämar ja kõike lugeda ei näinud. Kindel, et üks oli siiakala sobiva salatiga ja teine vaagen oli kanaga. Kõige parema tahtmise juures koogid ei mahtunud. 

Aga nüüd kontserdi pool. Esimene ehmatus üllatas mind nn. garderoobis. Arvan, et u. 100-le kujundatud riidepuudega nagid pidid mahutama vähemalt 200 inimese talveriided. Olin vaeva näinud ja kasuka koirohust puhtaks tuulutanud :) Viska või maha. Õnneks noor kolleeg praktiliselt viskas selle kõrgele üles riiulile, kuhu pikad saavad näiteks mütse panna. Saalis ülerahvastamine jätkus. Toolid olid nii tihedatesse ridadesse paigutatud, et Ivo Linna kinganinad praktiliselt esimeses reas istuja jalge ees ja Jassi Zaharovi sümpaatne bariton sundis käsi kõrvadele. Õnneks ei istunud ma esireas. Ja siis... C-Jam alustas ning mis juhtuma hakkas. Igast nurgast hakkas kostma küll mahasurutud köhatusi, küll lausa paukuvat köha. Neid ei saanud kuidagi miksida tšellode helinatega. Kolleeg küsis vaikselt: ei tea, kas nad veel püüavad mõne looga välja tulla. Ma ei saanud aru, kas asi oli ventilatsioonis või selle puudumises või milleski muus. Pikkamööda siiski rahuneti. ka mina pidin Myntoni suhu pistma. Kontsert ise oli hea. Olen alati skeptik olnud jõuluajaks kokkumiksitule, aga nüüd sain mitme loo ajal pisara silmanurka. Ivo Linna mälestas Riho Sibulat looga "Sinus endas talv" , Jassi Zaharov "Panis Angelicus" ja C-Jami esituses Taevatrepp...

Ühesõnaga, üksinda poleks läinud, aga kui buss koolimaja eest viib ja toob -miks mitte. Pluss suurepärased kolleegid. Mis sest et olen kõige vanem.

Teine pidu algas Jõuluhommikuga kooli saalis. Seekordne Vana oli minu jaoks veidike hall ja karvane. Aga väga sõbralik. Meie 4 liikmeline poistegäng oli terveks saanud ja suhtles täitsa vabalt. 

Hiljem, kui lapsed kommikottidega koju kupatatud sai veel kolleegidega kohvitada ja muljetada ning soove vahetada. Selleks ka see esimene luuletus. 

Eriti meeldis mulle koka-Ave (ta on meil über) soov: vähem närvi ja rohkem värvi. 

Nii et elagu minu värvilised sallid, saapad ja sukad! 

Armsatele lugejatele soovin kena jõuluaega! 

 

Kohe, teised oodaku veidi

 Oli see alles film!

Libedaga kinno minna pole just meeldiv. Eriti, kui kõikjalt antakse ähvardusi. Aga see käik oli seda väärt.

"Teekond emaga"

Pimedate ööde festivali peaauhinna võitis esimest korda film, mille on aidanud ekraanile tuua eestlased. Islandi režissööri must komöödia räägib sellest kuidas keskeas vanapoiss on veetnud kogu oma elu ema nn. kaitsva tiiva all: usaldades ning käske täites. Loomulikult ei tule sellest midagi head. Pärast ema surma seab ta ema ilusaks: grimm ja kübar ning toimetab päevinäinud auto tagaistmele, veidike küll köiega kaasa aidates. On vaja jõuda läbi kogu maa võimuka ema unistuste riiki- lapsepõlvemaale.

Rohkem ei jutusta. Kes soovib filmielamust, minge vaatama, Helilooja Tõnu Kõrvitsa auhind parima filmimuusika eest kajab seal lahti. Must huumor oli kunagi mu tugev külg. Nüüd harjutan ja leian üles.