Ruttu-ruttu tuleks möödunud nädal kirja saada muidu jääbki (nagu sageli).
Kõigepealt reedene Flo Kasearu näituse avamine. Kollaažisari suurnäitusest "Elust välja lõigatud" Tallinna kunstihoones nagu nentis Virumaa Teataja.
Alguses olin pettunud. Mõtlesin, et lubatud trepiväljak Pikal tänaval on tõeliselt korda saanud. Minu jaoks ei olnud. Kümnete autode müra summutas asjaosaliste jutu ja segas. Sellele vaatamata tekkis väike vestlusring, kus arvamused ei ühtinud. Selgust lisas Flo ema Margo Orupõld, kes töötab naiste varjupaigas. Lähisuhtevägivalda olevat uuringute järgi kogenud iga kolmas eesti naine. Mina ka ja jäängi selle süütundega elama. Et mis läks valesti.
Nüüd pildid koos sõnumiga, mis räägivad rohkem, kui minu mannetud sõnad:
...
...
...
...
...
....
Järgmisel päeval läksin tagasi, et veelkord vaadata. Nendes hetkedes oli juba veidike vanalinna hõngu. Selle tõid Waldorfkooli muusikud. Istusin ja nautisin. Mõned klõpsud ka:
Külastasin meie armsat galeriid, kus näitus "perekond" pakkus huvitavaid lahendusi Kahjuks veidi udused, aga rahvast oli ja eriti ei saanud keskenduda.
Õhtu veetsime rakverebrannega "vallikal" C-jami kuulates ja prantsuse veinikest rüübates.
