Püüdsin aprillis võimalikult palju iseendale mõelda ja see ka õnnestus. Esimesel pühapäeval mängis Mihkel Poll (Vabaduse Kooli saalis) Tšaikovski 18 pala op.72. Kuna kava oli ka paberil trükitud koos kokkuvõtetega sain teada, et minule oli eriti hingelähedane nr.5 Meditation, mis võttis silmad märjaks. Mulle meeldivad väga need pühapäeva pärastlõunased kontserdid, jõuab parajasti bussile ja nädalaks laetud.
Suurel Reedel olin loomulikult ema juures, kuulasime-vaatasime televiisorist Jumalateenistust ja sõime head-paremat. Laupäeval oli haruldaselt ilus ilm ja pärast poolt aastat toapaastu otsustas ema väikese jalutuskäigu ette võtta. Ülestõusmise pühal värvisin isegi mõne sibulakoorelise muna ning jälle emaga jalutama. Nii see esimene aprillikuu nädal möödus.
Esimese klassi prootonitele korraldas Sagadi Looduskool toreda matkapäeva Altjal. Olen seda korduvalt läbinud ja ikka suudan üllatuda - rohkem ikka meeldivalt. Sellepärast alustan imestamisest. Lapsevanemad viskavad lapse nööridega seljakotti liitrise magusjoogi pudeli, paki küpsiseid ning šokolaaditahvli???Kuigi juhendis paluti kaasa võtta veidi joogivett ja tervislikku näksimist (viilutatud õuna, porgandit, kurki). Kooli poolt oli värske pitsasaiake ja magus saiake, millest päris palju maandus söögipausil prügikotti. Näsiti ju enda kaasa võetud head ja paremat. Kuigi hoiatasime külma meretuule eest olid mõned tütarlapsed endid linnajalutuskäiguks riietanud. Õhukesed püksilaadsed tooted ja vööni jopekesed peapaeltega. Eks nad siis lõdisesid. Nüüd aga head. Kell minu käel näitas, et läbisin veidi alla 10 000 sammu. Kahe ja poole tunniga ning ülesannete lahendamise pausidega. Keegi ei virisenud, isegi prügi jõuti korjata. Olen alati kahtlevalt suhtunud sellese, et lapsed suitsukonisid korjavad. Majabranne arvas, et selles pole midagi halba - siis nad ei tee seda ise mitte kunagi st. ei viska koni maha.
Koolielust veel niipalju, et klassi aknalaual sirguvad 22.veebruaril potti külvatud kurgi ja tomatiseemned. Mõõdame, paneme kirja, hoolitseme. Viimati olid kurgitaimed sirgunud üle-meetri mehikesteks ja kokku nelja poti peale lugesime üheksa kurgihakatist. Tomatid ei ole nii hoogsad.
Armastan oma tööd, sellele vaatamata loen nädalaid suvevaheajani. Starost ne radost.
Maabranne teatas, et Salla seltsimajas saab veeta pärastlõuna Tõnu Õnnepaluga. Koopereerusime autojuhist Majabrannega ja sõit läks lahti. Külalislahkus oli muljetavaldav. Lisaks Õnnepalu etteastele sai nautida Piret Smagari maale ja joonistusi, peremehe suitsusinki ja maaleiba. Jälle jään võrku kinni: meie vägagi kaasaegse vallamaja hing on minu jaoks sageli hingetu, kuigi ka sealsetes kitsastes koridorides, ametnike ametisiltidega uste vahele, on paigutatud kunsti.
Õnnepalu iga sõna oli palsam ja paitus. Ta alustas Suumani Sassi luuletusega kevadest. Kahjuks ei leidnud, aga alati saab edasi otsida. Kuna Aleksander Suumann jätkuvalt mu luulelemmik olin Õnnepalul sõna otseses mõttes peos. Ja muidugi tema blogi "Esna aeg". Kui blogile komistasin, siis ei teadnud Tõnu Õnnepalust midagi. Ega ma kõiki tema raamatuidki pole lugenud. Mõned olid müügis. Pidasin pilku peal 2009.a. "Kevad ja suvi ja", aga autor ütles, et see ta ainuke. Valisin siis "Kevaded ja aastad" 2022. Valikkogu. Pühendusega. Olen kõrvust tõstetud. Siia ka üks 2008.aastast:
17.mai, laupäev
Tagasi ei saa mitte midagi.
Mitte midagi, sest neid asju, mis olid,
pole enam kuskil.
Lappan vanu unistusi:
nende väärtus on null,
Riiki, mis selle raha välja lasi,
pole ammu enam.
Üritan unistada uusi,
aga inflatsioon on nii kiire,
et ei jõua.
Minna imesoojast ilmast külma kirikusse mõjus tahtmisena õue tagasi tormata. Ometi lubasin endale möödunud laupäevase saksofonikooli lõppkontserdi. Noored ja väga noored ning lõppakord. Moon River. Kui keegi küsiks, millist muusikat mu matusel mängida, siis see peab olema.
Pühapäeval võtsime plaani koos kohaliku linna Brannega veteranirokile minna. Ilma oli suurepärane. Tuju ka. Heas seltskonnas ununevad argimured a la Maire Aunaste: edaspidi läheb ainult hullemaks.
