Kümnes!

 Eile sõitsime Anneliga läbi kauni, hommiku-uduse Eestimaa. Ikka selleks, et minna järjekordselt arvamusi avaldama. Paidesse. Olin enda jaoks vaadanud (mällu pannud) mitut setut jututuba. Mõned kattusid, mis polnud hea, aga kui kõike ei saa, siis võta pool. All-linna parklas oli ruumi, käepaelastaja, noor koolipoiss, väga viisakas. Viisakad olid infoleti tüdrukud ja üldse selline kena algus. Kuna mõtlen enamasti söögist, siis igatsesin hommiku-ampsu enne tõsist vaimutööd. Lions -klubi prouad härrad pakkusid endiselt suupärast rahakaardisõbralike hindadega. 

uus oli minu jaoks see, et taldrik ja kruus (kumbki 2 raha) pidid pärast pakiautomaati minema ning 4 raha pangakaardile tulema. Aga tehtud sai seegi. 

Seejärel hargnesime. Minu eesmärk oli juba kodus selge ja osalt sellepärast ma läksingi. 

"Selge pilt" piiga oli juba telekast vana tuttav ja FB-s ikka hoian vaimse tervise asjatel silma peal ning kahe-päevane koolituski läbitud. "Vaimse tervise esmaabi" . Tänane teema oli isiklik, sellepärast lähenesin arglikult, aga otsusekindlalt. Poolteist tundi kadus kiiresti, grupitööde  mõtted-ettepanekud olid konstruktiivsed ja sain ka ühe kontakti. Kuna olin ja olen suur skeptik igasuguse kogemusnõustamise ja abistamise pakkumisel, siis jätsin otsad lahtiseks.

Teema haakus hilisemas jututoas kuhu jõudsin poole pealt ning kus tõstatati igasugu abipakkujate kaardistamis - ja hierarhiline struktuur ning hinnakirjad. Näiteks kui psühhiaater pärast mingi arv vastuvõtte määrab inimesele ravi, siis laias plaanis seda ju hiljem ei kontrollita. versus operatsiooni sooritanud kirurg suunab patsiendi järelravile. Aga kuidas toimib protsess vaimse tervise raviga? Selles hilisemas paneelikas " Mul on hingel raske. kallis, riik, palun aita mind" ja kuhu jõudsin viimaseks kolmandikuks jäi kõlama, et võtmeisik peaks ikka olema perearst. Üldse oli liiga palju sõna "peaks". Sellised segased tunded neis kahes grupis. Peaasi, et...

...

Seevastu hariduse ala vana-uue Paide gümnaasiumi läheduses oli värvikas, tempokas. No kes ei tahaks teada "Mida koolis õppimata jätta". Juhatas Indrek Lillemägi (Pegulinna Riigigümnaasium) ja sekundeerisid hea huumoritunnetusega sõnakad inimesed. Kui ühiselt leidsime, et kas odavise on vajalik õppekava osa sain grupitöös mõnusa õlg-õla kõrval tunde ja sära silma.

"Robot, kas sa oled surivoodil kaaslaseks?" Sellel morbiidsele pealkirjale ma päriselt ei pühendunud, aga laiemas pildis tekitas mõtte: kas ostaksin emale 7000 raha eest robotkoera, keda ta paitaks, aga kes ei vajaks jalutama viimist? On ju maailm põnev?

Majabranne süüvis poliitikasse. Mina hiilin nendest sujuvalt kõrvale. Väike-suur aps juhtus ka. Viimasel poliitika-ala teemaarendusel hakkas pealaval ennast muusikat sättima valjuhäälne ansambel. Ja korraga ei kuulnud me enam ei Leo Kunnast, ei Marina Kaljuranda vaid lahkusime. 

Kodutee ootas. Mõtteid oli palju ning päev oli igati korda läinud. Miks mitte ehitada koju selline pisike mõtlemise ruum?

Ja ärge unustage Runnelit:

Mõtelda on mõnus, 

rääkida on raskem, 

ärgem sellepärast, 

pääd veel norgu laskem.

Kõnelda on kergem,

kirjutada raskem, 

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem.

Kirjutada kergem,

rehkendada raskem, 

ärgem sellepärast,

pääd veel norgu laskem.

Mõtelda on mõnus

kuidas kõik on raskem,

ärgem sellepärast

mõnu mööda laskem.

Ja jälle sõitsime läbi kauni, õhtupäikselise Eestimaa. Olgem hoitud.

Mida ma otsin?

 

Kuigi ma staarblogijate hulka ei trüginud (mullu olin peaaegu valmis, aga tervis vedas alt), ajan oma pisikest rida ja joru edasi. 

Esimesel augustil toimus Simuna kirikus Gustav Normanni orelifestivali raames avakontsert: Ain Anger, Piret Aidulo, Riivo Kallasmaa, Kammerorkester ME 104. Aitäh, Maabranne, ilma sinuta ma poleks ehk tulnudki...

Ilm oli rohkem kui vihmane ja tuuline, kohe päris jama oli. Sellepärast jõudsime Maabranne ja tema brannega tänu lahkele Autojuhile alevisse pea viimasel minutil. Autode rodu tuli poolde teesse vastu. See oli minu jaoks esmakordne kogemus, kus SUUR maakirik  rahvast täis. Pea iga teine Rakverest. Tegemist ikkagi ühe juhtivama bassilauljaga maailmas. Kõik oli täiuslik. Hea, et sain kavalehe. Kuidas ma muidu oleksin teadnud mis ja kes. Kava algas G.F. Händeli orelikontsertiga. Sellele järgnes J.S. Bachi kantaat "Ich habe genug". Olen oma viletsa saksa keele oskusega tänulik neile, kes kavalehele tekstiosa tõlkisid. Millegipärast (ka Arvo Pärdi pikkade kantaatide ajal) meeldib mulle näpuga rida ajada. 

"Mul on kõik, mida vajan" paneb lisaks Jumalikule sõnumile inimlikkuse üle mõtlema. 

"Ma ütleksin, sul, maailm, rõõmuga: mul on kõik, mida vajan!"

Muidugi lõpeb kõik surmaga ja "Ich freue mich auf meinen Tod" (ma vaatan surmale rõõmuga vastu) on veidi kõhedust tekitav. Mõtlemiseks.

Gerald Finzist, Suurbritannia heliloojast ei teadnud ma midagi. Jälle oli abiks kavaleht. Mulle meeldis. Helge, tuletas meelde minu Inglismaad: väikseid kirikuid, kitsaid teid, sillakesi ja jõgesid. Ühesõnaga Cotswoldi. 

Järgnes Edvard Griegi "Süit Holbergi aegadest". Lasin lihtsalt keelpillidel endas kõlada. 

Elamuse lõpetas Ludvig van Beethoveni kontsertaaria "Prüfung des Küssens". Kavalehel tõlget polnud. Kas "Suudluskatse" kõlab piisavalt normaalselt. Igatahes andis Ain Anger selle edasi vägagi kelmikalt. Ja siis me plaksutasime ja siis saime lisapala ja siis me plaksutasime veel. Ihii, minu ees ütles üks proua teisele: ärme enam niipalju plaksuta, siis ta ei lõpetagi...Tuli meelde ütelus: milleks pahandada, kui võid imestada. 

Ma ei ole mingit muusikalist haridust saanud, aga ma tunnetan seda, mis on minu jaoks ilus. 

Sellepärast sõidan ma täna Väikesesse Maarjasse, et elada kaasa VHK keelpilliorkestri suvekontserdile. Dirigent Rasmus Puur. Tutvustuses lubati esitada valdavalt eesti muusikute loomingut. 
Tunnen ennast õnnelikuna. Miks mitte kanda veel "suve minus eneses".

Ah, jaa, peaaegu unustasin. Veel jäid mainimata Rakvere keskaja päevade tähistamine Kodukandi Brannega ehk Päevalillega. Tema ausalt öeldes peaaegu tiris mu kaasa, sest olin just alustamas nn. "ristipoja nädalat". Kõigepealt kuulasime Uno Trummi loengut "Maa alune Rakvere. Keskaegne linn." Huvitavalt räägib ja alati jääb midagi uut meelde. Veidi raskendas kuulmist suur autotee, aga ega need kõrvad ka pole enam teab mis noored :) See-eest kirikus kõlas küll! Esimesel õhtul "Rondellus" ja teisel "Triskele". Tantsijate kostüümid andsid Pikale tänavale jumet ja Jüri Kuuskemaa ning veel mõned mehed mõjusid imposandselt. Kahjuks oli hr. Kuuskemaa juttu kirikus veidi raske jälgida, ehk oleks mikrofon aidanud. Ja siis tegin enda jaoks ajalugu. Reede hilisõhtul  näidati Kolmainu Kirikus kino. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga kui ei tee, siis ei tea. Film oli nii vapustav, et tulime välja kõnetult. Pealkiri "Nartsiss ja Goldmund". Hermann Hesse romaani järgi (1930) Keskaega poetiseeriv romantiline lugu kahe noormehe, abti ja rändkunstniku siirast sõprusest (raamatu tutvustus). Raamat, millest ma midagi kuulnud polnud ja film, mis vapustas. Kui kellelegi silma jääb, siis hea närvikavaga inimesele soovitan. 

Aitäh, Päevalill, ükskuid on vaja kergelt müksata, küll nad siis kaasa tulevad.

Jutuke, mis jäi teisel mail kirjutamata

 Ema, vaata, minul on vari!

Minul on vari, vaata, kui pikk.

Ema, vaata, minul on vari!

nüüd on väike ja nüüd on pikk.

Ema, vaata, minul on vari,

mina seisan ta jalgade peal.

Ema, ema, see on minu vari, 

ära sina kõnni ta peal. (Hando Runnel)

Poeg kutsus Palmsesse etendust vaatama-kuulama. Pojaga on alati hea minna. Lihtne, auto tuleb ukse ette ja mina pean valmis olema. Kui kõik läbi, siis auto toob jälle ukse ette tagasi. 

Olin unustanud, kuidas need laulud 80-ndatel kõlasid. Siis, kui Poeg 2 oli väikemees. Kindlasti kõlasid kenasti, Viljandisse ma ei saanud ja laulude sõnade üle palju ei juurelnud. Seda teen täna, sest öö ei andnud und. 

Eks ole, Poeg, see oli natuke ka Sinu lugu. Tahtsid juba lapsena kaugele. Rongijuhiks ja hiljem lenduriks. Rändamine on sul tänini veres.  Unistada tulebki suurelt. Lauldes ja üha edasi tegutsedes. Oleme käinud koos läbi pika tee. Tervelt 42 ja pool aastat. Oleme naernud ja nutnud, eemaldunud ja järjekordse ühisosa leidnud. Koos mitu pikka reisi sooritanud ja meil on palju meenutusi-mälestusi. Millegipärast tuli esimesena meelde kõige eksootilisem - Hispaania ja Granada. Need ägedad sõidud mägedes, öised kolamised mööda linna, rand, turg, basseiniga maja...nagu muinasjutt. Ega Poolaski kehvem olnud. Tuhandeid kilomeetreid sõitu sinu kõrval, jututunnid ja mõtestatud ekskursioonid. Viimane koos Marianniga toimus alles möödunud suvel Gdanskisse. Jälle oli elamusi täis. Ja hoolitsust. 

Ega siis mitte ainult väljamaa. Meie pikaaegne 24.veebruari traditsioon ja retki mööda Eestimaad on veel ja veel. Näiteks möödunud avatud talude päeval viisid mind Ajaveskisse. Ikka oli meeles kaasa kutsuda. Kunagi, kui rohkem aega, siis käisime Sagadi öömuuseumis. Miks ma neid loendan? Sest iga kirjutatu tuletab vahvaid seikasid meelde. Need on meie lood.

Vahel mõtlen, et millal Sina suureks said ja mina väikseks jäin.

Aitäh kõige eest ja eriti eilse teatrielamuse eest. Hea, et meile mõlemale meeldis väga. 

Et mitte väga melanhoolseks minna lisan lõppu toreda loo. Settisin ennast peegli ees, olid umbes kuuene.

-Ema, sa oled sama ilus nagu Anne Veski! See oli ülim kompliment, mis mulle on öeldud.

No mida võib veel üks, sel ajal kolmekümnene ema tahta. 

Nii, et kutsu aga, küll ma tulen. Niikaua, kuni jaksan.

Nii me sõitsime (2018, Krakow)