Lohel oli algul viis pead. Iga maha raiutud pea asemel kasvas tal kohe viis uut pead. Mitu pead oli sellel lohel, kui temalt maha raiutud päid oli kuus? Appikene. Muidugi ma ei teadnud sellepärast piilusin vastuse, mis oli 29. Tegemist seitsmenda klassi matemaatika ülesandega.
Mis see minusse puutub? Aga puutub küll. Nimelt on meie kortermaja renoveerimine täpselt samuti kus algselt viie peaga lohest on saanud 29.
Olen sellest juba nii palju kirjutanud, aga ega küll küllale liiga tee. See, mis pidi algama suvel algas septembris. Maakütte jaoks kaevati tunneleid ja keldrid tuli kiiresti-kiiresti vabastada, et kõik tuleb kohe kohe. Kuu lõpuks sai maja piirdeaiad ja kohale tariti igasugust materjali. Kodudes ja keldrites valitses vaikus ja tühjus. Mida ei saanud öelda maja ümbruse kohta, kus lakkamatult värises ja mürises. Oktoobri lõpuks olid kaevikud kinni aetud ja muu olukord püsis muutumatuna.
Märkamatult saabus november ehk lubatud renoveerimise neljas kuu. Maja üks pool oli saanud tellingud ja tellingutele kollaste vestidega mehed, kes naelutasid koos kena valge lumega soojustust maja seintele. Iga jummala päev. Pidev puurimise mürin ja sellest tekkinud vibratsioonitõbi.
Lõpuks ometi tulid "Mardid või pigem Matveid" tuppa ja nendega koos kolm akent. Üks nendest rõdule avaneva uksega. Koduke muutus koledaks. Kahe toa koristamine. Esimest korda. Algas akende põskede kauniks tegemine, mis kestis kaks nädalat. Ikka sipsuke pahtlit ja järgmisel päeval lihvida-lihvida ja jälle lihvida. Ja lõpuks saabus värvimise tund. Seejärel kahe toa põhjalik koristamine. Teist korda. Noh, et ikka jõulud ja saab neist veidi rahu.
Toimus KOOSOLEK, kust jäi kõlama : Kui kõik hästi läheb ja materjalid tulevad, siis peaksime jaanuari lõpus hakkama küttesüsteemidega tegelema. Seni hakati hoopis trepikodades aknaid vahetama.
UUs aasta tuli. Puuriti ventilatsiooniavad akende alla. Õnneks sealt väga palju tolmu ei tulnud. Ega ma poleks enam koristanud ka. Õhksoojuspumbad tõsteti rõdude servadele, kus kõik see vesi neile ülevalt peale tilkus. Koohutav.
Kuid kõik see on kukepea võrreldes kanalisatsiooni ja veetorudega vetsu tagaseina taga. Sellest olen kirjutanud: mehed tuppa, sein eest ära, pott välja, mehed torusid panema ja õhtuks pott tagasi. Nii neli päeva. Ja nii see jäi. Ning on praeguseni. Sein maas, pott kõigub kahtlaselt. Aa, miski ikka muutus. Korrustevahelised lahtised toruaugud betoneeriti mingil ajal kinni. Enam ei saagi ülemise ega alumise korteri naabrite hädadest aimu.
12. veebruar - küttetorud! Nendeks puurimisteks olin juba nii immuunne ja paigaldaja oli lisaks väga tore mees. Kolm radikat ja ventilatsioonitorude katted. Ei koristanud. Poiss Toimetas Kärcheriga suure sodi ära.
Sõbrapäevaks veel kolm akent (mul kokku kuus), sest maja teine pool oli imejõuga tellingud saanud. Ja jälle tüdrukud viimistlema. Ja siis viimane pingutus selle teemaga: kolme toa torud ja radikad. Nali naljaks: üks radikas oli vahepeal kaduma kõndinud. ja kõnnib tänaseni. Aga sellest pole midagi. Ma niikuinii koristada ei jaksa, ei suuda, ei taha.
Siiski-siiski, eile võtsin ennast kokku ning pühkisin elutoa enam-vähem lihvimistolmu vabaks. Puhastasin ja panin tagasi vinüülid (neid mul rohkem kui paarsada) jne. jne. See kõik võttis tööpäeva jagu aega (kärbetega arvuti ees)
Nüüd on mul kolm enam-vähem tuba. Ja kaks täiesti katastroofilist, sest ühes on raamatud ja veelkord raamatud. Pluss saun ja sauna eesruum, millest on saanud kolikambrid ja täiesti kõlbmatu WC logiseva potiga.
Võtsin lõpetuseks suure paberi kuhu kavatsen nummerdada kitsaskohad. Loodan, et 29-st numbrist jätkub.
Toad on jahedad, homseks lubas tormi.
