Laupäev, 25. juuni 2022

Surnuid kastmas



Pealkiri laenatud Marju Kõivupuu jutust 22.06. Maalehes.

 Eelmine lugu jääbki järjeta, sest tempo oli hullumeelne. Võib olla kunagi kirjutan võib olla mitte, sest järge ootavad imekaunis Kirna mõisa tulbiaed ja Viljandi Kondase Keskus, Vargamäel kolamine, Juminda matkarada, koduvalla kivihunnikud põldude ääres ja palju muud.

Seekordne postitus on ajendatud Marju Kõivupuu jutust Maalehes " Oh aegu, nõukogude võim püüdis suviseid surnuaiapühi kaaperdada autolavka ja kangelaskõnedega" . Ja enne seda pidasime küllaltki tulise vestluse ühe sõbrannaga praegusaja kalmistukultuurist, kus meie arvamused põkkusid.

Tegelikult olen varem surnuaiapühadest kirjutanud, aga praegu ei vaevu välja otsima. Olen see inimene, kes meeleldi uitab kalmu - ja kirikaedades, aga pole see inimene, kes nii väga haudadelt rohuliblekesi taga ajab. Jätan lahkunud pigem rahule ja nn. vennashaua moodi kujutised pole päris minu maitse. Muuseas, paar päeva tagasi tekkis minu FB seinale kuulutus, kus platside koristust pakkus firma "Hauarõõm". See nimi oli küll õõvastav ja eriti sürr oli, et tekst tekkis öösel minu telefoni. 

Ühesõnaga, käisin paar päeva enne surnuaiapüha tänu Poeg 3-le abikaasa kalmule lilli istutamas ja tänu teisele pojale surnuaiapühal ka. Mis selles erilist on? Eriliseks muudab Simuna surnuaiapüha  kuupäev 23.juuni. Nimelt Võidupüha ja Jaanilaupäev. Ja sellel päeval on küllaltki probleemne 50 km. taha kulgeda, sest ühistransport pea olematu. Nii et ainuke võimalus on, et keegi poegadest...Seekord tegi seda Poeg 2, aga sellise kokkuleppega, et viib mind kohale, kastab janused lilled ja jätab minu sinna. Mulle sobis väga hästi, sest õnneks läheb buss tagasi. Vastutulelik tuttav viis isegi kiriku juurde, sest paar kilomeetrit kuumaga pole see, mis viluga visata. Minust veidi varem proua oli just kevadel leseks jäänud. Kaasasime teisegi, kes nagu mina, seitse aastat tagasi oma mehe mattis. Kuidagi palju on meid. Ning eile teatas maabranne, et tema mees, keda ta mitu aastat põetas, lahkus taevastele radadele. 

Autoga prouaga, kes lisaks meie kirikuõpetaja ema, olid meil ühesugused vaatenurgad. Teisega ka. Me kõik pooldasime kirstumatust ja hauaplatsi olemasolu. Ikka nii, et plaat ja nimi. Mitte nii, et "Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam me temast ei tea. Aga ta oli üks mees" (R. F. Faehlmann). Ka minu neli poega jagavad seda ning tähtsatel päevadel põlevad haual küünlad. Ikka üks või teine astub läbi. nagu nüüdki, kui eile saatis Poeg 4 pildi. 

Mul on hästi läinud. Kõik tähtsad kadunukesed ühel kalmuaial. Ükskord tegin lapselapsele lihtsa sugupuu ning kirjutasin nimede järgi matmise kohad. Õnneks on Simuna surnuaed kantud Haudisse. Paljud ei ole. Haudade korrastamisel jagame vastutust. Näiteks isapoolsete vanavanemate hauda korrastab tütar ja lapselaps. Emapoolsete vanavanemate, koos nende vanematega, mina või venna lesk. Venna ja minu isa platsi samuti. Emapoolsete vanavanavanemate väiksel platsikesel hoian samuti silma peal. ja nagu ma ütlesin: eriline rohukatkuja ma pole. Mulle meeldivad igihaljad elupuud ja sõnajalad. Vanaema haual õitsevad kevadeti hanemoonid ja piibelehed. Isal olid vanasti isegi maasikad. Kiriku juures meil platse pole. 

Õnneks on Simunas traditsiooniks saanud surnuaiapühal / Võidupühal pärja paigutamine Vabadussamba juurde ning kontsert kirikus. Seekord esinesid noored, Liina Fidelman ja Mikk Langeproon. Flööt ja akordion. Olen tänulik. Veel olen tänulik kohviku eest ja enam ei peagi kirikuaias kaasavõetud leivakotti näsima. 

Minule on surnuaiapüha tähtis ja pidulik sündmus. Sellepärast ei lähe ma sinna lillelise lahtise kleidiga. Koeraga ka mitte (mul ei olegi koera). Ning lastel ega lastelastel ei luba üle haudade joosta, karjuda ning lilli murda.  Nii õpetas mind kallis vanaema, kelle surmast on möödas 28 aastat. Isa surmast saab detsembris 50. 

Selline lugu keris kokku.


...





Neljapäev, 16. juuni 2022

Jätkujutt II


Jätkan järjekindlalt, sest näen, et paarkümmend kiikajat blogis ikka on. Rühkisime jälle Vallimäele. Väga tülikaks olid seekordsed päevad tehtud või oli see spordilinnale taotluslikult omane. Ei kujuta küll higiseid organisaatoreid või nende vanemaid kappamas 25 soojakraadiga üles ja alla, üles ja alla. Mäletasin, et kunagi asus vallikraavi tänaval Aasia suunaga toidukoht. Bingo! Kuid seal valitses pehmelt öeldes hullumaja ehk rahvaste ülevoorimine. Tund aega ooteaega, lausus kaunis piiga. Aga meil siis juba etendus algamas. Ehk saaks kausikese suppigi. ja seda me saime. Nii ruttu, et ei jõudnud õlunaadi ära rüübata. Lavastuse piletid ostsime vahetult enne ja hind oli töötavale pensionärile kohane st. 27 eurikut. No mis ma oskan öelda, kui hindajad on juba kõik öelnud (Virumaa Teataja, ei pane linki, niikuiniii lugeda ei saa)  Kui, siis veidi pikendaksin võitluse osa (nii pildil kui päriselt) ja lühendaksin mõnda monoloogi mille kestel kippus ülekuumenenuna (olime vastu päikest, sest terve teine nõlv oli rahvast punnis täis) tukk peale. Peategelased olid ilusad ja usaldusväärsed. Minu isiklik lemmik oli koor, õieti mitu. Mis sest, et muusika sisse lauldud. Ei kahetse grammigi. Tuttavaid näitlejahakatisi oli koguni kaks meie kooli noormeest ja kooris laulis muusikaõpetaja. Esmaspäeval oli hea erinevaid arvamusi kuulda ja võrrelda. Pilt ka, mis muidugi nässu läks, aga abiks ikka.




See oli vist ainuke erinevus brannega. Mina ei saanud nii kiiresti teatrilainelt maha. Branne ütles juba paari minuti pärast: noh, see on nüüd läbi tõlgendusega: sellega on ühel pool ja hakkas kohe nõudma, et mis me edasi teeme. Mina tahtsin lihtsalt olla, mitte tormelda. Mulle on vaja rahulikku kulgemist. Eks me siis läksime uuesti sööma. Seekord korralikult ja varuga, et jõuda Metsatölli kuulama. Söögikoht, seesama, kus kiiresti supid manustasime, üllatas. Nimeks  Bamboo garden. Kuigi interjöör pehmelt öeldes kokkuhoidlik, olid toidud ja teenindus überhää. Nii saime enne Metsatölli esinemist all-linna minemata kõhud täis ja maitseelamuse peale selle. 

Metsatölli olid kuulama tulnud rahvamassid. Miks ka mittte, ilus ilma ja kõnekas nimi. Ei tea, kas oli viga päikseväsimuses või lihtsalt vanaduses, aga sellist elektrit endas ei tundnud. Ja jälle pean nentima: maailm on  muutund, ma olen muutund...

Takso oli veel kallimaks läinud. Kodus valitses meie kahe vahel harmoonia, mis päädis ilusate unedega, kuhu Ivan Julm ega teised sisse ei saanud.

järgneb...

Teisipäev, 14. juuni 2022

Jätkujutt


 ...järg eelmisele

Tegelikult on ikka hea ärgata, kui keegi tagatoas nohiseb. Kohvi kõrvale koostasime plaani A ja plaani B (alati võib untsu minna). A nägi palju ette, B oli kokkuhoiukas. Isiklikult soovisin, et lisaks massidele saame vaikseid omaette olemisi. Alustasime Kastani tänava laadast. Selles oleme me üht meelt, et elu jooksul juba küll ja küll ostetud. Laada üks pool venis eesmärgi suunas. Sealt ta tuligi! Rõõmsa värvilise maja ees...


Maja sees rääkis kunstnik klaasi kauniks moondumise lugusid. Kuulajaid oli palju. Olime seal ennegi käinud, aga ikka soovisime veel. Lisaks ilmus samasse kohta neljandik minu fantastilisest perest. Ilma kokku leppimata. Suundusime tagasi teist laata otsa pidi, kus domineeris roheline värv. :D Läbi raskuste maabusime keskväljakul. Kõht oli jube tühi. /vt. üle-eelmist postitust/ Naine, kellel kogu aeg kõht tühi..

Väike ja toitev amps aitas. Kohvik Würtspagar . Külastage kindlasti, sõõrikud jm. viivad keele alla. Rahvas juba tantsis rahvast ja Kungla lõi rahvamuusikat. Oli värviline! Kõik keerutasid nii kiiresti, et pilditegemise massin läks hulluks.

Plaanivälist

Kuna plaan A nägi ette operatsiooni Kõik puhuvad (Linnaorkester Politseimuuseumi õuel) kulgesime sinnapoole. Mis peab, see tuleb! Nimelt oli tavapäratult laupäeval ukse avanud ARS-MEL kunsti ja disainigalerii. Jällegi saan soovitada. Särav ja võluv Riina, sarmika Matiga. Vanad tuttavad said üle mitme aasta kokku ja juttu jätkus kauemaks. Lisaks meie samm kiiremaks. Järsku kostsid pillihelid! Uskuge, Linnaorkester oli meile vastu tulnud. Tähendab, ega ma alguses aru saanud, et tegemist SELLE orkestriga. Nii kokku kuivanud :( Õnneks tundus dirigent, kelle nime mul netist tuvastada ei õnnestunud, väga liikuv ja vitaalne. Küll nad ennast koguvad. Puhumise asemel otsustasime Pika tänava kasuks. Napikalt jõudsime, Kauri kooli ballettistuudio oli juba alustanud. Ja mina olin võhmal. Soojakraadid koos päiksega lähenesid vist kolmekümnele ja istepingid olid hõivatud. Olgem ausad, mulle üldse ei meeldi see lagunevate müüridega, Ramirendi metallpiiretega, tobeda taevatrepi ja betoonist pinkidega nn. esinemispaik. Igatsen Viljandi rohelust ja valgeid puust pinke. Õnneks oli meil veel aega väisata Linnagaleriis Maria Evestuse isikunäitust "Lugudest loodud". Imede ime, fotokas allus galeristile, kui läksime muinasjuttu...


Söögipaus oli planeeritud Waldorfkooli kohves, kuid...kümned arvasid sedasama ja me ei mahtunud sisse vaatamata tühjale kõhule. Boonuseks sain brannele näidata kooli hoovi ja teise korruse juurdeehitust. Lapsi ka. Oi kuidas kunagi unistasin, et mu lapselaps hakkab just sealses koolis käima. 

Kooli kodulehelt midagi mulle: Selle jaoks, kes tahab olla kasvataja, peab iga arenev inimolevus olema looduse mõistatus, mis ootab lahendamist. /Rudolf Steiner/ 

Kas tõesti tänu sellisele suhtumisele kasvasid meie poegadest suurepärased inimesed. (Viimane rõõmusõnum, mis paitas ema südant: Poeg 4 tegi seda, mis Poeg 2 mõni aasta tagasi, sai 1200 õpilasega pealinnakoolis tiitli "parim õpetaja") 

Natuke Tudu ja natuke kodukohabranne oli jätnud enda kaunid rahvarõivad käsitööpoodi mannekeenile. Tema tagasihoidlikkus ja meie imetlus. Pildimassin keeldus ja kõht läks aina tigedamaks. See ei takistanud sisse kiikamast Loovuskeskusesse, kus meid järjekordselt sõbralikult vastu võeti. Avaldasin kahtlust Pika tänava jätkusuutlikkuse osas ja meid juhatati otsekohe äsja avatud Mullistuudiosse. Oh kui hea, et õnneks veel oskan vahet teha mulle sobiva ja mittesobiva vahel. Mäletan, kuidas P 3 seal laulis, kui seal veel mulle polnud. Maailm on muutund, ma olen muutund...

jätkub...