Me tegime seda ikka veel!

Naine, kellel oli kogu aeg kõht tühi. 

Lõpuks ometi saabusid kaua oodatud Kalamaja päevad. Seekord otsustasin fotoka koju jätta. Ilmaaegu. Mida ei oska, seda ei oska. Valik langes Kalamaja muuseumile, sest Petrone Print saatis ahvatleva kutse raamatu esitlusele. Muuseum on äge, töötajad niisamuti. Piret Tali jutustas, õieti kirjeldas nii, et loomulikult ostsin raamatu. Nüüd on mul raamatu tiitellehel pühendus naisele, kes puhkab Kalamajas. See olen mina. Võtan praegu kodus raamatu lahti ja lisan mõne lause:

...0len ma siis ise hipsteriks saanud või saamata? Või suisa hipsteriks saamatu? Ma ei sure välja hapuleiva ja IPA õlleta, võin elada avokaado ja astelpajuta.

...ühel päeval avastad sa, et tänaval kõnnib pikal sammulmidagi seletav ajaloolane Jaak Juske, kelle sabas käib lummatult märkimisväärne hulk kultuurihuvilisi daame, kes kõike öeldut märkmikesse üles tähendavad.

 ...Boheemi natuke kulunud kodanliku aja puhvetid, toolid ja lauad, raamatud ja tarbeesemed on ajatu klassika, mis ei vajagi väljavahetamist. Tänapäeval Boheem mõjub pigem kui elav klassik, mitte moodne ja pop. Kui soojade ilmadega hakkavad Boheemi lauad õue tekkima, siis ei väsi imestamast, et inimesed ei tüdine seal üsna tiheda liiklusega tänaval oma lõunaid ja õhtuid veetmast, hoolimata liiklusmürast ja trammikolinast. Nad vaatavad unistava pilguga Kopli suunas sõitvatele trammidele järele nagu sõidaks need lõpmatusse.

...Kalamaja päevi, mille sünd oli seotud Teoteatriga Kalma saunas, Kalamaja seltsiga, hakkab igal aastal külastama järjest enam inimesi ning avatud hoovide arv hakkab kolmekordistuma.

Nii ka mina. 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2022

 Aeg lippas. Nüüd veidi pealkirjast. Nimelt otsustasime enne muuseumit kusagil kiire eine võtta. Juhuslik valik ei kandnud vilja. Poiss leti taga ei pööranud meile mingit tähelepanu. Nii hakkasime kella kolme ajal koos teistega Pireti juhendamisel mööda paiku ringi käima. Kõht oli juba väga tühi. Jõudsime Telliskivisse. Kõht oli veel tühjem. Salmes andsin alla. Ei mingeid võõraid kohti. Ikka ja jälle ainult Boheem oli see minu pärusmaa. 

Naine, kellel ei olnud enam kõht tühi 

oli valmis isegi Salmesse pikalauapeole minema. Milles probleem? Aga selles, et varasemad lauad olid kaetud Kalma sauna juurde ja see koht nagu sisse kantud. Õnneks võttis Kalamajabranne juhtimise enda kätte ja nii üürgasime koos Kalamaja segakooriga mitu tundi tuntud laule. Mõnusad naabrid sattusid, jagasid torti ja naeratusi. Isegi koorijuht Kuldar Schüts ei pidanud paljuks tulla tere ütlema. 

Ja korraga oli toss väljas. Tahtsin ainult koikusse, aga jalutada oli veel päris pikk maa. Enne ööd näitas kell peaaegu 13 000 sammu. See oli minu jaoks palju, mis palju. Eurovisiooni ajal kostis minu sohvalt ebamusikaalseid norsatusi. Seevastu hommikul tundsin ennast rõõsa ja puhanuna. Kodukohvikut päeval otsustasime miinimumprogrammi kasuks. St. ikka Soo tänava siseõue, kus tuul kinni püütud. Lihtsalt jalad ei oleks teist nii pikka kõndimist välja kandnud. Lisaks vuras jalgrattal kohale Poeg 1. Oma linnaosast. Tore oli!

Üks ehmatav avastus! Kulgeme rahulikult bussijaama ja avastame, et viimane buss väljub Rakveresse 18.45. Nüüd oli kiireid jalgu vaja. Peale sain. Püüdsin mitte magama jääda, aga pea tegi juba tonks ja tonks. Korraga telefon. Poeg 3. Pühapäevaõhtused kõned ei tähenda midagi head. Äkki emaga??? 

-Tule järgmises peatuses maha! -

Mitte midagi ei saa aru?

-Me sõidame bussil järel ja võtame su peale! -

Tuli välja, et tegelikult järgmist peatust pole. Õnneks tuttav bussijuht halastas ja paigutas mind tee äärde. Pesakond tuli sama teed ja nii sain viperusteta koju. 

Kalamaja muuseumi stiilses hoovis.

Midagi on kolme aastaga muutunud. 

2018, 20.mai

2022, 15.mai

Maikuu heietused

Mai tuli, maituli, ...nüüd on mai, nüüd on mai, nüüd on kätte jõudnud mai.

Seekord ma hilise märkamisega. Eks ikka koolivaheaja kõrvalekalle ja esimese nädala tempokas kulgemine. Sündmuseid jagus, kolm pea 13-ne aastasest olid üle pea kasvanud. Ausõna, ma õhtul nägin, kui ühe poisi jalad teki all muudkui pikemaks muutusid ja tütarlapse juuste kasvamist oli kõrvaga kuulda. 

Kronoloogiliselt: Üks brannedest otsustas numbrit vahetada ja kulges meeleolukal ja kaunil moel ajaratta  käimise ringis edasi. Ilusad peod on mind alati paremaks muutnud!

Kallis teine väljalase ehk Poeg 2 sai aasta vanemaks. Kirjutamise soon oli metsas, aga aega on. Südamest tulnud soovid on igavesed.

Nüüd kõige tähtsamast. Viimane st. Poeg 4 koos kaasaga tegid hüppe pikkusega sada kilomeetrit pluss liftiga neljandale korrusele. V tähega valda, mis pole Väike-Maarja. H tähega kohta, mis pole Haljala :) Pakuti soola ja leiba, sekka muud ka. Ka oma unenägudes poleks uskunud, kui kunagi sellest paigast väikese kokkuvõtte tegin, et  saan nüüdsest Lavendlisse minnes "diivanimajutust" kasutada. Vähemalt selline lubadus visati õhku. Olgu teil töökust ja õnne uues kodus!

Emadepäev oma emotsioonidega murdis pühapäeval tuppa. Nagu juba mitmed aastad tuleb asja ratsionaalselt ajatada ning noorimate õnnesoovid Väikeses Maarjas vastu võtta. Ja enda omad anda. Vähestel on antud aega, mil 94 aastane ema ikka veel tütrel silma peal hoiab.

Bussist tulbisülemi ja raske kotiga väljudes ootas mind väike peremudel ja pitsa. Lisaks kaks heldivat telefonikõnet ning oligi neli koos. Emotsioonide hajutamiseks lubasin endale veel õhtukontserti. Sellele vaatamata otsisin mitu tundi und taga. Aitäh, pojad ja kaasad ja lapselapsed, et mind paremaks muudate!

Ei tea, kes ma nendest maitseainetest oleksin?

???

Ja nüüd veel õhtune kontsert. Vähemalt pool saali tere- ja nägupidi tuttavaid.

...

Kirjutan mitu ühes. Kas nüüd või jälle kuu aja pärast. Ennast tundes jäävad muidu postitused tegemata

Sõidulainel

Juba täna, kehalise tunni ajal tundsin, et kulgeks kuhugi. Edastasin sõnumi Annelile ja tema antennid olid samal lainel. Rääkisin Vaeküla mõisapargi kollasest priimulaväljast. Kolamine kujunes lõpuks nelja tunni pikkuseks. 

Kodu- Vaeküla - Mõedaka- Võlumäe- Lavi allikas- Põlula- Roela- Muuga-Vassivere-Laekvere- Rahkla-Viru Jaagupi- Kantküla- peaaegu kodu ja kodu. Kahe nädalaga on loodus sammukese edasi läinud ja kunstnik on lisanud pruunhallile rohelist, kollast, sinist. Mõned Vanad hallid majad on hakanud katuseid maha viskama ja elule alla vanduma lausa maadligi vajudes. Seevastu noorenduskuuri läbinud eputavad eblakalt ja lasevad arvata, et maal on elu. 

 

Veidi koolilainel

Vaeküla endine koolimaja ja mõis ootavad nukralt midagi/kedagi. Koolimaja lõhkumise loost olen kirjutanud, puumõis, mis koolile aastakümneid abiruumideks, näitab pehkimise märke. Lisaks veel mitmeid lagunemisele lähenevaid abihooneid. Kooli ühiselamute ümberkujundamine hooldekoduks on juba mitmeid aastaid veninud. Pargis on arboristid toimetanud, kuid koristustöödeks tööjõudu napib. Muidu on küla jätkusuutlik, sest seitsme kilomeetri kauguses põhikoolis õpib üle kümne lapse ning noortekeskuse ees märkab jalgrattaid. Kortermajad on saanud uued aknad ja lillepeenrad. Liinibuss käib, aga rong ei peatu juba paarkümmend aastat. Lavka käib üks kord nädalas.Kui ikka rohkem kui 150 inimest küla oma koduks peavad polegi see üleüldise linnastumise taustal halb näitaja. 

Põlula kaunis puust koolimajas ei kosta juba paar aastat laste hääli. Mõisakool suri või suretati välja, sest otsustajate arvates polnud laste arv piisav...Millegipärast pudenesid laiali õpetajad. Imekauni ümbrusega kool oli. Aga mis teha.  Õnneks õnnestus häärber müüa. Lähedale ei läinud, see ju nüüd erakätes. Aga varem olime käinud küll. Mitu korda.

Muuga, Neffi mõisas asuv kool, nagu me seda nimetasime on samuti minevik. Tegelikult hakati lossi kasutama koolina alles peale 1944 aasta tulekahju, mis sai alguse lennukilt visatud pommist ja hävis küllaltki uus, kooliks ehitatud maja. Päästa oli õnnestunud vaid tiibklaver ja veidi raamatuid. Mõis oli aastaid tühjana seisnud ja kehvas seisus, loomulikult ilma elektrita. Nii aasta aastalt edasi said uue näo kooliaed, park, tiigid. Kooli vahetusse lähedusse püstitati kirjanik Eduard Vilde ausammas, et ükski koolilaps ei unustaks "kirjaniku esimesi triibulisi". Kuna nõuka ajal mõisa renoveerimiseks jõudu polnud, üles ütles keskküttesüsteem, siis omandati aastaid tarkusi küll spordiangaaris, küll kooliks kohandatud korterites. Mõisahoone taastamistööd kestsid seitse aastat ja häärberi taasavamise aktus toimus 1994.a. Tallinna Kunstihoonest saadi tagasi Carl Timoleon von Neffile kuuluvad esemed. Kooli hakati külastama meilt ja mujalt. Õnn õuel ei kestnud kaua. 2020.a. müüdi mõis maha. Pealtnägijate jutu kohaselt isegi niimoodi, et õpetajad ja õpilased pidid sõna otseses mõttes "kotid selga võtma" ning ülepeakaela lahkuma, kuna arendaja tahtis asju kiiresti arendada. Kirjanik Kalju Saaber on kenasti jäädvustanud paikkonna varase kultuuriloo. Koduloo-uurija Heino Rossilt on ilmunud raamatud maalikunstnik C.T. Neffist. Mõisa rikkust ja hiilgust näitavad ilmekalt mõisablogi mõisalood.

.....

Täna toimetasid mõisa ümber tegusad töömehed, pargis rajati teid. Loodetavasti jätkab uus omanik mõisas lubadustega st. kontsertide ja üritustega. Mida aga tegi ühinenud vald 400 000 tuhande euro müügituluga, eks kohalikud saavad näha. Muuga külas elanikke 200 ümber.

Roela kool ei asunud mõisas, vaid väikeses puust hoones. 1980-ndal sai valmis uus koolihoone, mis pürgis vahepeal isegi keskkooli staatusesse. Nüüdseks tegutseb kool umbkaudselt 60 õpilasega. Kusjuures alevis inimesi pea 500. Pole ime, et umbes seitsme kilomeetri kaugusel olev ja hulga väiksem Muuga Roelale alla jäi. Nii hästi ei läinud Roela mõisal. Varem sovhoosi kontor, hiljem tühi ja müügi ootel. Siiski siiski, viimaste andmete alusel sai mõis uue, välismaalasest omaniku. eelmine omanik, kes ostis mõisa 2017.a. sõnas, et ei suutnud enda plaane teostada, kirjutasid Lääne-Virumaa uudised. 

Juht otsib parajat teeotsa. Ükskõik, mida ma talle pakun, ei sobi. Paasverest läbi jõudnud, oli otsitav leitud. Oleksime veel edasi sõitnud, oleksime sattunud Veneverre. Teeviit näitas Laekvere 7 km. Roelast oli 4. Tee oli huvitav ja viis meid läbi järjekordse "vere" lõpuga küla. Vassivere. Pisike, 24 elanikku. Vurasime edasi, eesmärgi poole. 

Laekvere kool asub unikaalses hoones. Miks? Pole ühtegi alevi südant, kus 1925-1935 ehitati suured maakivist hooned: 6-klassiline algkool, Tarvitajate Ühisuse kauplus, meierei ja Tuletõrje Ühingu pritsikuur. Kivid veeti kokku ümbruskonna põldudelt. Üks kirjatükk räägib kogunisti, et osa kive on pärit läheduses asunud Moora mõisa imekaunist neogooti stiilis häärberist, mis ei saanud kunagi päris valmis. Hooned ehitati Peipsi äärse Raja küla ehitusmeistri Fomini juhtimisel. Esialgsed funktsioonid on säilitanud kool ja kauplus, meierei hoones asub vallamaja ja saun. 

Nüüdisajal on tegemist põhikooliga, kus 111 õpilast. Uskumatult tubli! ma olen lausa armunud sellesse kooli. Järgmisel korral palume endid külla kutsuda, et näha milline maja seestpoolt välja näeb.

Minu meelest vapustab alevi keskme pilti nõuk. aja lõpupoole püstitatud sovhoosi kontor - kultuurimaja (arhitekt Vilen Künnapuu) Keskusehoone on näide postmodernismi algatatud vaidlustest klassikalise linnaruumi säilitamise ja taasloomise üle. 1984-1989. Peafassaadil on Künnapule iseloomulik kaldaken. Ja lisaks tornike. See on peaaegu sama sürr kui kempsumägi Väike-Maarja keskväljakul.

Hoone vastas asuv maakividest väärikas rajatis

Laekvere on sellepärast äge koht, et sealt saab minna mitmes suunas ja lõpuks jõuab ikka Rakveresse välja. Juht valis Rahkla. Kuna teed argiõhtuselt autosid täis jäi pildistamata veel üks kurb teeäärne kool. 

Rahkla koolihoone on juba palju aastaid müügis. Viimastel andmetel 19 000 euroga. Hoone projekteeris Jaagup Linnakivi 1936.a. "1997.a. otsustati 19 õpilasega algkool-lasteaed sulgeda. Õnneks on Laekvere kool ainult nelja km. kaugusel. Sellest aastast kehtestati pearahasüsteem, et õpetaja saab riigilt palka kindla arvu õpilaste järgi. Neli õpetajat, kümme töökohta - riik maksab ühe õpetaja koha, ülejäänu omavalitsus." ( kokkuvõtvalt 1997.a.Õhtulehest)

Et veelgi melanhooliat lisada lõpetan sõbrannast kooliõe isa luuleridadega

Alguse valgus 

Erich Meerja (1931-2005)

Kõlab kell ja vaikib suma, nooruskauges valguskumas

näeme, kuis kord mitmest kandist kooliteed meid kokku kandsid:

Salutagant, Vassiverest, Moorast, Rahklast, Paasverest.

Läbi muutva, loova aja, teistmoodi näeme õpetajaid.

Nende püüdlusi ja hooli mõistame alles elukoolis, 

kus on teised koerustükid, pikad rasked õppetükid.

....

Kuidas me ei jõudnudki kloostrisse

 SISSEJUHATUS

Lõpuks ometi saabus kaua oodatud koolivaheaeg. Rasked olid need seitse nädalat märtsis-aprillis. Kõik jutud algasid sõjasündmustega. Täiskasvanute rabedus kandus lastesse, eriti tundlike antennidega on erilised. Püüdsin koguda pisikesi rõõmukillukesi- küll klaverikontsert Muusikakoolis, küll balletigala Teatris, Osooni tegijad keskkonnakolmapäeval vallamajas...Kirsiks ABBA laulude kontsert kalli Pealinna Brannega, kellega "koroonarahu" tegin. Peaaegu kogu kontsert möödus tantsides, ausalt. Kui mõni lugeja imestab mu rööprähklemist, siis on vastus ühene: petan vanadust ja tõrjun noorema kolleegi tagaselja öeldud lauset: Ta võiks juba pensionile minna, sest on juba nii vana. Oehh! Pärast vaheaega toimub arenguvestlus Direktoriga. Kui tema ka asju niimoodi näeb, mis seal siis ikka.

VAATLEMISEST

 Kohe esmaspäeval andsin enda panuse välisvaatleja näol eesti keele riigieksamil.  Esmane kogemus, pabistasin korralikult, kui 50 noort sulle vastu vaatasid. Ma pole kunagi kuus tundi vait pidanud olema, välja arvatud siis, kui magan. Iseenesest olid noored ägedad. Kes lõpetas paari tunni pärast, kes pingutas viimase minutini. Lugemise osa teemade kaupa jagamine andis teada, et kõige rohkem kasutati varianti 2 (raamatud Instagramis ning bookstagramide populaarsus)Järgnes variant 3 (hüperkulutamine ja kiirmood) Viis õpilast lahkas Valdur Mikitat ehk eestlase olemust Euroopa ja läänemeresoome vahel. Viimaseks jäi variant 4, mis  puudutas kliimamuutusi. Teine osa ehk kirjutamine kohustas üldjoontes samadel teemadel kirjutama 400 sõnalise arutleva kirjandi. Tegemist oli ametikooliga kuhu olid liidetud täiskavanute gümnaasiumi eksaminandid. Poisterahvaid tundus rohkem olema. Üks piiga jõudis ära süüa kolm pakki kommi, üks aga ühe banaani. Aktiivselt lehitseti ÕS-i ja paluti mustandi paberit juurde. Kui kõik tööd lõpuks ümbrikutesse ja allkirjastatud said tundsin ennast väsinuna nagu oleks ise suure töö ära teinud.

PEATEEMA EHK MEELE LAHUTAMINE

Teisipäeva hommikul ütlesin endale: nüüd või mitte iial ning palusin Annelil ennast kloostrisse viia. Loomulikult oli see meie kahe ühisotsus ning sõit Kuremäele võis alata. Loodus on praegu veel selline, et paistab läbi ja kaugele. Nagu ikka lootsime, et saame kasutada vaiksemaid teid. Kahjuks selgus, et neid ei olnudki nii palju, kui tarvis. Entusiastlikult Sonda ja Kiviõli poolt lähenedes jõudsime Lüganusele ja hops - juba olimegi suurel teel. Kepsul oli hääl ära ja ainult tundlik kõrv tabas milliselt ringilt mitmes pööre. Polnud see Kohtla- Järve mingi raketiteadus, kuigi ikka veel lootsin väikseid vaikseid teid. Selle asemel olime korraga Jõhvis. Juht sõiduhoos ja mina kaardilugeja ehk kepsukuulaja-edastaja ametis. Ühe eksimusega saime linnast minema ja kui teeviit näitas Kuremäe, siis pidasime algatuse õnnestunuks. Esimese peatuse tegime teeäärsete hoonete pärast. Selgus, et tegemist Kurtna külaga Alutaguse vallas. Minu mälestustes terendasid Kurtna järved, aga seekord need silme ette ei jäänud. Kuna fotokat ei jõudnud laadida, siis mõned telefoniklõpsud. Olge leebed, tean, et pildid pole suuremad asjad, aga endale talletamiseks abiks ikka.

Kurtna mõisa valitsejamaja, kus praegu seltsimaja ja raamatukogu. 

Kurtna mõisahäärber maantee poolt ja pargist

vapustav kelder, pikkus vähemalt 20 m.

...

Nõukogude ajal oli mõisa peahoones sovhoosi kontor. mahajäetud hoonet on vald püüdnud korduvalt müüa, aga kuna tegemist muinsuskaitseobjektiga, pole tehing õnnestunud. 

Eestimaa on täis lagunenud mõisahooneid, aga ka väga kauneid ja  korrastatud. 

Tänu aeglasele sõidustiilile märkasime paremal pool teed valendamas kauneid hooneid. Ja silti Illuka mõis 1 km. Esimene kord on alati esimene kord. Seepärast vahtisime silmad pärani. Ju see paistis välja ja nii meid peamajja sisse paluti. Mõisakool. No mis sa kostad. Õpetajate koolivormi nägin elus esmakordselt. Meid koheldi nagu ...oodatud kahe liikmelist delegatsiooni. Ekskursioon mööda peamaja oli informatiivne ja samas kirjeldamatu. Kus veel saab nii palju ilu näha. Mul pole mõtet kirjeldada, sest internetis on profid oma töö teinud. Teadmisega, et tuleme siia kindlasti veel, asusime uuesti teele. Suur tänu lahkele kooli direktrissile ja meie giidile Ene Raudarile. 

Ja nüüd pealkirjas esitatu. Päev sai lihtsalt enne otsa. Sellepärast pöördusime sama teed tagasi. 

Tuleb lihtsalt hoida süda ja silmad avatuna ning siis hakkab juhtuma! Olen tänulik.