kolmapäev, 16. juuni 2021

Kunstizaalides



 Ruttu-ruttu tuleks möödunud nädal kirja saada muidu jääbki (nagu sageli).

Kõigepealt reedene Flo Kasearu näituse avamine.  Kollaažisari suurnäitusest "Elust välja lõigatud" Tallinna kunstihoones nagu nentis Virumaa Teataja. 

Alguses olin pettunud. Mõtlesin, et lubatud trepiväljak Pikal tänaval on tõeliselt korda saanud. Minu jaoks ei olnud. Kümnete  autode müra summutas asjaosaliste jutu ja segas. Sellele vaatamata tekkis väike vestlusring, kus arvamused ei ühtinud. Selgust lisas Flo ema Margo Orupõld, kes töötab naiste varjupaigas. Lähisuhtevägivalda olevat uuringute järgi kogenud iga kolmas eesti  naine. Mina ka ja jäängi selle süütundega elama. Et mis läks valesti. 

Nüüd pildid koos sõnumiga, mis räägivad rohkem, kui minu mannetud sõnad:

.


...

...
....
...

...


...

...

...


...


....

Loodan, et meeste käitumismalle iseloomustavad sildid paistavad välja. Ilma nendeta ei saa midagi aru.

Järgmisel päeval läksin tagasi, et veelkord vaadata. Nendes hetkedes oli juba veidike vanalinna hõngu. Selle tõid Waldorfkooli muusikud. Istusin ja nautisin. Mõned klõpsud ka:


...

...
ehk vaated kolme kaarde.

Külastasin meie armsat galeriid, kus näitus "perekond" pakkus huvitavaid lahendusi Kahjuks veidi udused, aga rahvast oli ja eriti ei saanud keskenduda.


......

...
...



Lõpetuseks kõige armsam teos, millele komistasin kogemata Athena huvikooli näitusel. Suur tänu  õpetaja Alge. Uskuge, terveks päevaks hea tuju!



Õhtu veetsime rakverebrannega "vallikal" C-jami kuulates ja prantsuse veinikest rüübates. 

laupäev, 12. juuni 2021

Katku linn (algne näidendi pealkiri)

 

Möödunud suvel, kui etendust mitmeid kordi mängiti, ei tahtnud ma üksinda seda vaatama minna. Mängimise paik oli kohviku õu ja paslik tundus nautida kellegagi koos. Üleeile muutsin otsuse enda jaoks meeldivaks ja reserveerisin kaks kohta. Juhtus, mis pidi, sest kui Flo Kasearu välinäituse avamiselt Pikalt tänavalt kohvikusse kõndisin, siis olid kõik lauad kaetud inimestega või siltidega. Tellisin koorese pasta krevettidega ja tumeda õlle. Selle aasta kolmas pidulik kohvikuskäik.

Tänu enda ettenägelikkusele(lauake olemas)  kohtusin vanade tuttavatega ja juttu jätkus kauemaks, sest rahvast tuli ja tuli ja iste- ning seismise kohtadega läks kitsaks. Siit moraal: ükski heategu st. tasuta etendus ei jää karistamata. Oleks piirang, oleksid nad kõik värava taha jäänud.

Nüüd kõige tähtsamast st. teatrist.

Au sulle, Katk! Oo, laastav taud,

ei heiduta meid sünge haud, 

ei otsi pääsu me su lingust!

Ja kuni kestab maine matk,

veel joogem neitsi õilmehingust-

ka siis, kui selles luurab Katk! (tekst kavalehelt)

Algupärandiks šoti juurtega inglise kirjaniku John Wilsoni (1785-1854) kolme vaatuseline näidend "Katku linn", mille tegevus toimub 1665.a. katkuepideemia ajal. Näidendi tõlkis 1820.a. Aleksander Puškin kooleraepideemia ajal karantiinis olles näidendit tublisti lühendades. 

Lavastuse kandis ette kohalik harrastusteater KA-RAK-TER. Ütlen, et see oli üks vägagi hea vaatamine-kuulamine. Eriti praegusel ajahetkel. Kõik oli tasemel: muusika, liikumine, mäng ja sõnum: surm, lein, pidu ja pillerkaar, manitsused ja katkuskeptikud, kes olid pidulauad katnud tänavale. 

Selline väärt vaatamine.

Flo Kasearu näitusest kirjutan teine kord. Piltidega.


neljapäev, 10. juuni 2021

Tagasiharjutused

Täna ja ruttu ja kohe hakkasin endaks saama. 

Kõigepealt nentisin, et koolimajas on allkorruse ehk teenijarahvas, üleval kõrgem klass ja kuidas ma küll  pingutan ja pingutan -  jõuan ehk trepimademeni. Aga see selleks. Keegi peab ju musta töö ka ära tegema.

Endakssaamise katseks valisin koos Rakvere brannega luuleõhtu Jürgen Roostega. Oh seda meie linna kultuuri-kultuurikest. Läksime varakult kohale, ikka pool täitumist jne. Ei täitunud seda poolt ega täitunud veeranditki. 

Nautisin. Kõike, mida päev pakkus. Luulet ja juttu ja veini ja jälle juttu ja jälle luulet. Olen rikkam. 

Seda luuletust ei loetud

ei ole rasket inimest

ei ole keerulist tüüpi
ei ole sellist mõrda või krõõpi

kellega ei saaks töötada-öötada-lõõpi

isegi psühhopaat isegi autist
võib õiges kohas olla
täpselt see mis vaja vist

kolgatal kõlkuv kasulik rist

ei-ei ma ei ole seda usku
et empaatiata egomaniakid
ongi uus evolutsiooniaste

uskuge mind olen noid lähedalt
näind ka tähevail öil kui
käuksuvad hakid – hommikuil

kui murul on jäine kaste

ei ole rasket inimest: on
ainult põrnikana kõva kest
mis peab kaitsma meie olemist

et näeme kuidas igaühest kerkib
kasu – tasu inimlik – mitte ainult
rahas (puudub hindki): kui teha targalt tööd

ei ole ametnikuhingki paha
ta nagu malemängus tuleb
sääda teise ametniku vastu

ja see kes veidralt käib
kes ratsusammu astub
(vahel ongi too maniakk:

just puurist välja lastud)

võib olla õige relv
et võita mäng sest muud meil
pole: on ainult mäng – see elu

või kui ei mängi – siis on äng
ja käng ja kõdu
ma muidugi ei tõrgu siin:

ka see võib olla õdus

ei ole rasket painavat või
inimest liig keerulist
on lihtsalt päev ja tehtud tööde

rõõmus või siis nukker list
see viimne riim on kist:
ei ole miskit liiga keerulist