Teisipäev, 31. mai 2011

Punase draakoni mõjust minu närvikavale I


Laupäeva hommik. Teel.

Kui senimaani olin näinud brittide maad marsruudil Luton - Cloucesterchire, siis möödunud kolm päeva viisid mind hoopistükkis punase draakoni maale ehk Walesi.

Reisi alustasime laupäeva hommikul kella kümne paiku. Esialgu viis tavaline kaherealine tee meid läbi oma maakonna. Aasadel pikutasid lehmad ja einestasid lambad. Tee äärde jäi mõnigi kaunis cotswoldi kivist maja või farm. Ilm oli vihmane, nagu ikka. Peale x miile pöörasime suurele, kolmerealisele teele. Kuna kohalikel seisis ees kolm püha (nädala lõpp ja niinimetatud pangapüha), siis oli tee transpordiga koormatud. Liikus nii järelkärudega igasugu marki ja värvi sõidukeid, küll automajasid, sekka mõni mootorrattur. Kõige enam oli "carrisid", millel pakiraam katusel ja kust triiki täistuubitud krõpsupakkide ja kuklite vahelt vaatasid välja ootusärevad laste näod.

Meie auto oli neljale piisavalt suur. Sellele vaatamata istusin veekeetja põlvede vahel jaa nii edasi. Õnneks isiklikult asjade pakkimist pealt ei näinud. Katusele sai tutikas telk ja lapse rännuvoodi. Minul oli lubatud kaasa võtta isiklikuks kasutamiseks padi ja üks kott. Ma võtsin padja ja kaks kotti, mistõttu olin sunnitud selle ühe ja üleliigse samuti enda istumisruumile paigutama. Muidu oli väga mugav. Tibutas loomulikult. Autoakna taga.



Mulle öeldi, et oleme saabunud Severni jõe äärde. Jõgi algab Walesi mägedest 600 m kõrguselt ja suubub Bristoli lahte Keldi meres. Olevat kõige pikema jõgi. Et jõuda tõotatud maale, tuli ületada 5128 meetri pikkune sild nimega Second Sever Grossing.
Kuna ilm oli nagu oli, siis tundus , et hõljume mingi mülkasoo kohal hallis värvis. Aga pildil läbi akna pole vigagi.


Britt, šoti juurtega, oli juhtivas olekus. Vaikiv ja tähelepanelik. Poolbritt oli vahepeal magavas olekus. Sellest ülejäänud aja vägagi rääkivas ja tegusas olekus, niipalju kui rihmad
võimaldasid. Isehakanud britinna oli ilma jälgivas ja veidi murelikus olekus. Ometi jagas teavet. Uudishimulik eestlanna püüdis teha kõike: lõbustada bisipoolbritti, hoida veekeetjat püstises olekus ja jälgida autoakna vaateid.

Teeäärsed sildid muutusid peale silda kakskeelseks. Kõmri keel ...
Loodusvaated olid endiselt kaunid. Erinevus seisnes peamiselt selles, et kui Inglismaal sõid lehmad ja lambad rohtu maal, siis Walesis mäel. Kuidas nad sinna said ja seal püsisid jääb mõistatuseks.
Majade värvus muutus valgeks ja katused punaseks. Aga ega selle suure tee ääres kogu aeg näha polnud. Valitsesid ainult hekid. Olime ju suurte sadamate piirkonnas.

Veel üks meeldejääv seik tuli läbida. Kolmteist rida autosid suundus sillani (mille nime veel ei tea). Sild oli kellegi oma ja seda sai läbida ainult maksu eest. Kasvu järgi. Väiksemat kasvu auto pidi välja käima 7.60. Täpse raha. Suuremat kasvu autod muidugi rohkem. See oli põnev, kui erinevatesse ridadesse reastunud masinate juhid putkameestele raha ulatasid.

Tee ääres polnud enam mitte ainult lambad ja hobused mäe peal ja nõlvadel, vaid seal püsisid ka majad.

Olime jõudnud peaaegu sihtpunkti. Walesi suuruselt teise linna nimega Swansea. Kuna aeg oli lõunas, valitses tippautode tund.
Linn oli nagu sadamalinn ikka. Majad tihedalt kõrvuti suure sõidutee ääres, peamiselt kivist, valget värvi suurte piklike akendega ja klaasverandadega. Kuuerealine liiklus oli tihti ummikus. Kokku kulus linna läbimiseks tunnike. Piilusin, mis rahval seljas: mõnel kootud müts, mõnel Tsärk. ilmake.ee lubas siia kanti 13 soojakraadi, vihmaga ja tuulega.

Alati, kui peaagu õnnestus teha huvitav pilt, siis ilmus kõrvale auto ja rikkus kõik ära.

Jäi veel üles leida rännaku lõpp-punkt kämping koos kümnete kilomeetrite pikkuse liivarannaga.
Kokku oli sõidetud miski 150 miili. Vist. Neli tundi. See on kindel, sest jälgisin kella.

järgneb...

Reede, 27. mai 2011

Ilmast (naiste eri)

Kui midagi öelda pole, siis võiks rääkida... ilmast.
Ilmast saab minu meelest ainult üht viisi rääkida. St. ilma kiruda. Just seda ma teha kavatsen, sest tihti on nii, et kui kedagimidagi taga rääkida, siis räägitav solvub ja parandab ennast.

Ühesõnaga olen andnud ilmale aega ennast kätte võtta, kokku võtta ja muuta ka. Kuu aega peaks piisav olema, et aru saada: kui roosid ja jasmiinid õitsevad, siis on SUVI. Ma ütlen viimast korda: on SUVI.

Aga tanta , mis sa lolliga räägid, nagu ütles mu kadund vanaema.

Aprilli lõpp oli paljutõotav. Päike paistis ja taevas oli sinisinine. Tuvid lõõritasid või olid need lõokesed, aga igatahes mingid linnud. Nartsissid ja tulbid olid minu kohale jõudes juba väsinud, kuid ees ootas veel palju kauneid õisi.

Kuna lähenesin Inglismaale selle rahva arvates kusagilt külmast Siberist, siis arvutimanuaal rääkis mulle kolmekümne soojakraadisest leitsakust. Jäin uskuma, lihtsameelne eestlane nagu olen.

Sumadani pakkimisel tuli kaaluga kergelt ümber käia. Algusprognoos oli hea. Sumadan 1 oli nii raske ja suur, et lubatud kaal riideid oleks ühe nurga kenasti ära täitnud.

Sumadan 2 kaalus 2,8 - köögikaal näitas nii. Ühesõnaga riidekraam ja muu staff tohtisid olla
12, 2!

Pole paha , pole paha. Natuke jooki ja natuke muud rohtu - 2.

No 10, 2 pole ka veel paha. Nädala aega kaalusin ja leidsin, et kõige kergemad on loomulikult suveriided. No kui kuni 30, siis aina õhukesi, satsilisi, linaseid ja pitsilisi!
Sekka sandaalid ja plätud.
3 kilo jäi varuks. Oi õnne, et viimase hetke pakkumise moodustasid mu armas punavalge ruuduline flanell bidžaama ja kotitäis etnosokke. Eriti need kollased, lammastega!

Kui te nüüd mõnes brittide ajakirjas juhtute nägema soojas bidžaamas ja päikeseprillidega naisterahvast, kollased sokid jalas, kes külma ja tuult trotsides külateid kammib, siis - te ei pea mind tundma.

Sest kaugel see suvi enam. Ja mul on selleks puhuks oi kui palju riideid. Kapis. Ooteasendis.

Kõige tähtsama edastamine:

Homme sõidame randa! Kolmeks päevaks ja kaheks ööks.

Ei tea, kui trikoo panna fotoka akude laadijasse, kas siis on soojem?

Ma igaks juhuks pilti ei pane. Ilumeel mul endiselt alles.



Neljapäev, 26. mai 2011

Gulliverinna Lilliputtide maal


Hoolikad püsilugejad teavad, et olen siin põhiliselt jutustanud ja pilditanud kahest paigast: Claptoni külast ja Bourtoni väikelinnast.

Mõlemad pakuvad ikka veel üllatusi ja avastamisrõõmu. Niisiis panin seljakoti selga ja läksin järjekordselt Bourtonisse turistiks. Seekord kohe pikaks päevaks, sest plaanis oli poodides kolamine ja veel üks käik. Seekord parte ei ujutatud. Päris pardid ujusid ise. Kuna ilm polnud turisti mõistes suurem asi, siis ei pidanud rahvamassides trügima, vaid sai rahulikult kulgeda.

Kõigepealt kokku kogutud info:

Bourton on the Water on selle kandi üks kaunimaid külasid, mis asub minu elukohast kahe ja kolmveerand miili kaugusel. Meie mõistes pigem väikelinn umbes 4000 elaniku ja kahe kooliga: algkooli ja Cotswoldi kooliga. Bourton paikneb kauni Windrushi jõe ümber, nii nagu nimigi ja Wikipeedia ütleb: linn on the vesi.
Linnakest külastab nädala lõppudel sadu turiste ja matkajaid.

Selle kandi omapärane arhitektuur koosneb viilkatustega, ärkliakendega majadest, mis on eranditult kõik kollasest, cotswoldi kivist. Paljud neist on kolmsada - .nelisada aastat vanad.

Bourtonis asub omapärane lindude park (Birdland), üle 500 linnuliigiga.(flamingod, pelikanid, pingviinid, toonekured, pistrikud, faasanid jm.) pilet 7.25; kuhu mul tulevikus plaanis minna.
Veel asub seal autode muuseum, kuhu mul ilmselt pole plaan minna.


Ja MUDELITE KÜLA EHK KÄÄBUSPARK


Seda viimast otsima suundusin.
Tegu pidi olema üheksa korda vähendatud, nn. mudelitega.




Need pildid ei anna veeranditki edasi sellest, mida kogesin. Nimelt tunnet laskuda lapse kombel käpuli ja mängida ja lihtsalt mängida. Meelde tuli üks luuletus, rohkem pilt omaaegsest lasteraamatust, kus väikemees tahtis minna auto sisse. Auto oli vist mingi vana Volga või veel peenem.
Eriti nauditavaks teeb külaskäigu see, et mõne sammu kaugusel laiub täpselt samasugune päris linn. Kunagi, tulevikus, võiks pilte võrrelda. Kui klikide ülemist pilti suuremaks, siis näete, et tegemist tõesti sama linna postkontoriga.







Muuseumit nautisid nii vanad, kui noored. vanad vist isegi rohkem. Kujutan ette, et see vanahärra veedaks hea meelega oma vanaduspõlve just punase autoga majas.



Üks ruum oleks äärepealt märkamata jäänud, sest arvasin seal kuninga jalgsikäigu koha olevat. Aga ei. Sisse sai ühe Elizabethi eest. Vastu võttis mind pime ruum, mille väikeste, valgustatud akende taga käis oma elu. Maketid olid tõetruud, ajastuhõngulised, kuid pildistamiseks läikis klaas vastu ja ruumi oli vaevalt ümber pöörata. Sellele vaatamata jagan teiega aega läbi viletsakvaliteediliste piltide.

Dickensi aeg (mäletate filmi Oliver)...Viktoriaanlik ajastu
...Iga tüdruku unistuste tuba
ja viimane pilt pühendet kõigile daamedele, kel lakkamatult pea valutab





Esmaspäev, 23. mai 2011

Rahu olgu teiega


Pühapäev on hingamise päev
Väike kivikirik asub keset küla. Mõisa naabruses. Meenub Esku või Käsmu.

Teenistused toimuvad kaks korda kuus.


Nagu ma aru saan kulunud seinakirja järgi, on inimese elus kaks tähtsat sündmust:

MARRIAGES ja FUNERALS
ühesõnaga pulmad ja matused

Nüüd tuleb küll sõnastik appi võtta.

Marriage siis kõigepealt.
Bublication ja Sertificate maksavad 34 naela
Wetting in Church ühesõnaga pulmad kirikus 292
Kirikuteenri toimetused maksavad 35 ja organist 68
Bell 120 , mida enne ja pärast teenistust lüüakse

Funeral Service 102
Kirikuteener ja organisti tasu sama, mis laulatusel
Bell samuti
Hauamatus 194 ja urnimatus 116

ja veel teenuseid, mida tuvastada ei suuda.




Kirik on avatud iga päev ja kõik teelised võivad sisse astuda. Õhtul uks suletakse, kuid ma pole veel näinud, kes seda teeb.
Teadete tahvlil oleva nimekirja järgi on koguduses üllatavalt palju liikmeid - peaaegu kakssada,kuigi lähim kirik asub kolme miili kaugusel Bourtonis, kus on ka babtistide kirik.

Kui vaadata kiriku põranda alla maetu aastaarvu, siis on tegemist tõeliselt vana hoonega. 1663
Kirikaias jalutades hakkavad silma kõrged, küljeli vajunud hauakivid. Pealmiselt aastatest 1800-1900. Mõned paremini loetavad, mõned sammaldunud.

Otse ukse ääres aga pisikesed plaadid tänapäevaste surmadaatumitega. Ilmselt on nende alla paigaldatud urnid.

Kiriku taga on nii kõrgemaid kui madalamaid sambaid. Kõik niidetud muru sees, mõnel üksikul mõni lilleke. Siin on juba lugeda aastaid 1930 ja nooremaid.

Nii puhkavadki siin Emmad, Elizabethid, Bryanid, Johnid, Margaretid. Williamid ja isegi üks Nanny.

Aga üldiselt ikka väga vähe. Oma perenaiselt saan teada, et siin elatud paaril aastal pole ta näinud ühtegi matust. Hiljem, hauatähiseid uurides selgub, et mõni ikka on.

Ka kolme miili taguses Bourtonis ei märganud silm meile omaseid suuri kalmistuid. Seal asub samuti vana kirikuaed vanade ja väga vanade hauakividega.

Nii ei oskagi ma brittide matusekommetest midagi rohkemat rääkida. Pulmadest veel vähem.




Leidsin kiriku kõrvalt sildi, mille taga koplis laiutab tühjus. Nii kaob kiriku hiilgus.

Aga kaks alumist pilti on kiriku kõrvalt, väikselt aiaga piiratud alalt, kus paikneb ka nimeline pingike.










Neljapäev, 19. mai 2011

Eesaiad ja tagaaiad

Olen nüüd 20 päeva paigal olnud ja endale selgeks teinud, et ei majad, paigad ja vaated ei kao ühe ööga, et see pole uni, vaid tõsi. Et muutub ainult loodus ja kastanite õitsemise ajast on saanud rooside ja pojengide aeg. Ja nii on minulgi esimestest pildiklõpsudest saanud teadlik kirjelduskokkuvõte. Aga kuna päev siingi 24 tunni pikkune, siis jätkub seda nähtavasti mitmeks mitmeks jutuks.

Olen seda külakest kiiresti armastama hakanud, aga eks iga uus ole algul armas.

Clapton -on -the -Hill on väike paigake Londonist umbes 80 miili. Nagu nimigi ütleb asub ta mäe otsas. Paikkonda kutsutakse Cotswold ja kõik selle piirkonna majad on cotswoldi kivist. Uuena on kivi meekollane, hiljem muidugi tuhmub. Meie, eestlaste mõistes pole see küla nagu päris küla, vaid majade ja aedade kogum. Seda on päris raske seletada kui käinud ja näinud pole. Majad nagu kasvaksid üksteise seest ja mingil, madalamal moel tuletavad meelde tükikest Tallinna vanalinna.


Külast lähevad läbi mõne meetri laiused asfaltteed, mis lõpevad kas kellegi hoovis, farmis või viivad põldude vahele ja ahenevad jalgradadeks. Sõita on võimalik mööda sama kitsast teed kahele poole - kas suuremasse külla Bourtonisse või teisele poole Cherborni, mõlemani umbes kaks ja pool miili. Ja sealt muidugi edasi kas Oxfordi või sisemaale Birminghami poole.

Räägitakse, et kõik need külad ja teed on kunagi roomlaste rajatud.

Meie külakeses on saadud info alusel 43 maja. Isiklikult olen tuvastanud märksa vähem, aga et majaosasid ka nimepidi kutsutakse, siis võib see õige olla. Küla keskel on väike kirik koos kirikuaiaga. Sellest kirjutan hiljem pikemalt.

Kõige suurem ja uhkem hoone on Clapton Manor, millel isegi koduleht. Mina pole seal rahvast kohanud, ainult aednikku, koristajatädi ja kaubaautot ja kahte suurt musta koera. Aga salaliku mulje jätab küll, mine tea, mis seal paksude müüride taga toimub. Ja tagaaias ka. Kuna olen loomult piiluja, siis ühest aknast paistab rodu pudeleid. Kui kujutlusvõimele tiivad anda, siis istub seal kindlasti vestiga vanahärra, kes kirjutab memuaare ja peale kella viit teeb mõne dringi.



Pudelitega palistet aknal on kardinad ees ja täna öösel kell kolm töötas signalisatsioon täie häälega. No mis ma ütlesin.

Mõned majad on siin kavalad. Näiteks meie vastas asuv hoone meenutab tee poolt pikka loomalauta, kui mõned väiksed aknad välja arvata. Aga kui läheneda teiselt poolt, siis näed kena vintskappakendega hoonet, kus mitu sissepääsu ja kaunilt kujundatud aed.



ühelt poolt...


..ja teiselt poolt





Kord jalutades avastasin ühe sildiga elumaja. Nii et mitte ainult meil ei hääbu elu maal, vaid igas paikkonnas.



Kuna minu pererahvas elab siin alles teist aastat ei ole nad põliselanikega sõbrustanud. Elanikkonnaks on siin vaatlemise põhjal vanad inimesed, kes elavad vanemates, huvitavates majades, millel põnevad salaaiad. Kindlasti on neil sõbraks koer või kaks.
Teine kontingent on keskealised, vähemalt kahe autoga paarid, kes lähevad hommikul kuhugi tööle. Lapsi ja noori olen kohanud harva.

Osa maju on ootel. Need on ilmselt linnarahva maakodud ja mõnd neist, nagu meie naabritel - üüritakse ka lühemaks ajaks välja, kui ise kasutada ei saa.






Esimene tee, millest rääkima hakkan viib mõisa ja kiriku juurest meie maja eest mööda.
Maju on selle tänava ääres kümmekond. Kõige viimane pakub kodust majutust.




See tee on mulle kõige tuttavam, sest kõik need päevad viivad suured ja väiksed jalad meid kanadele saia söötma. Pool maad tuleb küll inimjõul veereva transpordi abi kasutada, kuid mis sellest. Tee viib rõõmsalt mäest alla ja küla lõppu. edasi algavad koplid ja aasad. Ja kiviklibune põllutee, mida mööda vähemalt kord päevas seljakottidega matkajaid astub. Kiriku ja mõisani välja, piiludes ja pildistades teeäärseid, omapäraseid maju. Ega siis linnainimene sellist külaidülli, kus kuked kirevad, lambad määgivad ja hobune hirnub, iga päev ei näe.


Erilise ees- ja tagaaiaga maja. Eks veenduge ise.






Nii on kogu tänava äär vastuoluline. Uhke, kaasaegse ja kaunilt kujundatud sissesõiduteega villa vastas lokkab tühermaa, on säilinud mingid vanad müürid.




Ja nõges pole siin umbrohi, vaid elab oma elu kõrvuti teiste taimedega. Üldse lastakse siin taimedel rohkem vohada ja pole sellist kitkumispaanikat nagu meil.



Sellest allapoole laskuvatel rohumaadel on vilksmisi näha ja kuulda lambaid. Keset küla elab vähemalt üks hobune. Just selle maja tagaaias, aga täna on ta peidus.



Aga kui teist teed pidi välja jalutada võid kokku juhtuda eriliselt kauni loomaga.


Minu elamine asub otse tänava ääres, välisukseni natuke rohkem kui paar meetrit. Ometi on sinna, väärika kiviaia varju, pandud pingike. Maja taga on suur, 50x50 siseaed, kuhu viib värav. Värava ette mahuvad kenasti kaks autot. Väravat ei lukustata kunagi, ainult tuule ja pisipõnni pärast hoitakse riivi seestpolt ees.

Tagaaed on võõraste silmade eest varjatud peresisene tsoon. Piiratud müüriga ja kõrge hekiga. Umbes nagu meil alevites ja linnades on sellel murulapil väike kasvuhoone, kuur, pesu kuivatamise koht, lapse mänguala, mõned põõsad, maasikapeenar ja istumise koht.


Pingike maja ees, elutoa akna all.

Autode koht
Rinnuni kivimüür külatänava ääres

Maja on mitusada aastat vana ja oli algselt ühekordne. Nüüdseks jagavad seda kolm peret, kellel eraldi sissekäigud, eraldi maja nimed ja eraldi tagaaiad, kõrge hekiga piiratud.

Elamine paikneb kolmel korrusel ja köögist saab otse tagaaeda. Elutoas on säilinud vana kivisein ja küttekolde koht. Paksud iidsed müürid hoiavad elamise niiske ja külma sellepärast ollakse suvel palju õues. Aknad on pisikesed ja toad madalad. Vähemalt teise korruse toa põrand on kaldu, mis kaldu. Nii, et vahest tundub, et viibin laevakajutis.

Ah jaa, maja nimi on Dun Romin, mis pidi vanas šoti keeles tähendama viimast pelgupaika. Nii et mõtlemise koht.

Kindlasti on mul ka edaspidi palju palju rääkida ja pildistada. Minul juba igav ei hakka. Siin saaks igast majast omaette pildiloo.

Aga pildistamine pole siin kerge. Küll pole aeg sobiv, küll on päike valel pool ja ega ikka pole küll nii, et muudkui marsid mööda sissesõiduteed sisse ja pildistad. Private ju!

Sellepärast sai pealkirigi selline.