Teisipäev, 31. jaanuar 2017

Nipet näpet ja lõhki ta läkski

Tahtsin jaanuaris sooritada katse. Ilma survepiiranguteta. No et kas saan tavapärast elustiili kasutades toime ühe kuu pensioniga st. 360 rahaga.
Täna saabus tõehetk.
Kõigepealt eraldasin sujuvalt ellujäämismaksude 140 euri (Telia, Ühistu, Energia)
Järgi jäi 220
Toidu, joogi  ja nipet näpet kuludeks arvestasin 5 euri päev st. 150
Sellega tulin toime, paljud saavad kindlasti vähemaga hakkama, kõige parem võimalus on üldse pärast tööd mitte poodi minna.
Nüüd järgneb ootamatu - sõidukulud tööle ja koju. Kahjuks hommikuti taksoga, sest mul pole niipalju lisajalgu, et endale veel libedustraumasid lubada. 17 tööpäeva - 50 niuhti läind.
Kahel nädalavahetusel külastasin ema ja samas kohas elavat poja peret. 8 euri sõidukulu.
Isegi 12 euri säästu, selle arvestuse järgi.

Tegelikult muidugi mitte, sest nüüd läheb laristamiseks.
Ühiskond on harjunud, et kui naine käib koolis tööl, siis peaks ta vähemalt paari kuu järel juuksurit külastama. Oi, oi 35 raha ei talu kriitikat.
Kultuuri on ka vaja, kasvõi 1 jatsukohvik brannega ja vältimatu taksosõit öösel koju, 10 raha
Ning üks sünnipäevakink 7 raha

Ongi eelarve  lõhki.

Kust siis pigistada? Ikka sealt 150 pealt. A nipetnäpet ravim ja d vitamiin maksis isegi 15 raha.

 Kui õpiksin seda kulu vähendama, saaks minust kohalik kokkuhoiuminister :)


...meenutuseks

Ryo Kawasaki ja Level 8




Reede, 27. jaanuar 2017

Poolvana või poolnoor?

Sa pole poolvana, sa oled poolnoor! hüüdis seitsme aastane lapselaps. Oh kui sa vaid tead kuidas ma pärast koolipäeva ja lisaaega sinuga, mis koosneb paarist tunnist pikapäevarühmas, kilomeetrikesest liuglemisest libedal teel, veidikesest õppimisest, mõne SINU lemmikfilmi vaatamisest õhtuks väsind olen. Poolnoored ju ei väsi? Või väsivad? See on hea väsimus. Annad ja sulle antakse. Ja egamasiis igal koolipäeval...ainult siis, kui piiga ema vahetustega tööl.
Õnneks pole mul kodus muud, kui inimtühjus ja tolmuküllus. Seepärast on kaval imbuda korterisse tunnid pärast päikeseloojangut. Niipaljuke kui seda päikest tänavu olnud on. Uks koheselt lukku, XXXXL kodukleit selga, pehmed sussid jalga ning sõltuvuste kallale.
Poolnoor küll nii ei teeks. Poolvana aga võib. Söök, telekas, arvut, tekk ja padi. Sekka telefon. Ja juba ma magangi.
Hommik algab kuuest. Olen pikaldane. Veerand kaheksa tuleb bussi peale koperdada. Pingviinikõnnakul. Ja linnas edasi taksoga. Mis me kõrgepalgalistest räägime. Hea, et saame kolmekat klassiõpetajaga poolitada. Hommikupimeduses on tänavad klaaslibedad.

Koolis ma muundun. Nõiaväel. Suunurgad tõusevad üles, selg läheb sirgu ja meel erksaks. Püüan oma tööd hästi teha. Sellele vaatamata teen ka palju vigu.  Neid võib kaunisõnaliselt õppetundideks nimetada.

Oma kujutluses loon maakonnalinna väikekooli väikeklassidega, kus on erilistel eriliselt hea ja turvaline õppida. Oskajate käe all. Väike inimene on tundlik, saab aru suurte irooniast, mõnitamisest, sarkasmist.

Tark ministeerium oma tarkades tagatubades on kirja pannud: üldjuhul õpivad HEV (hariduslike erivajadustega) lapsed elukohajärgses tavakoolis. Lapsevanemal jääb valikuvabadus otsustada, kas valib lapsele erikooli või tavakooli. Valdavalt erikooli pole. Intellektipuuet ka pole. Nii et kas poolrumal või pooltark.

Hariduslike erivajadustega lasteks nimetatakse lapsi, kes erinevad eakaaslastest oma võimetelt, kultuuriliselt või sotsiaalselt taustalt või isiksuseomadustelt sedavõrd, et vajavad oma arengupotentsiaali realiseerimiseks keskkonna ümberkorraldamist. Haridusliku erivajadusega õpilased võivad olla nii puudegaõpiraskustega, aga ka andekad või mingitel muudel põhjustel õpikeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored. (VikipeediA)

Hariduslike erivajadustega õpilasi ei käsitleta enam erikoolide õpilastena, vaid õpilastena, kes vajavad õpet eritingimustel koolist sõltumata. Hariduslike erivajadustga õpilane on õpilane, kelle eriline andekus, õpi- või käitumisraskusedterviserikked, keelelis-kultuuriline taust, puuded või pikemaaegne õpikeskkonnast eemal viibimine põhjustab olulisi raskusi töötada oma klassikaaslastega samal ajal samas ruumis või vastavale klassile koostatud töökava alusel. (VikipeediA)


Laupäev, 14. jaanuar 2017

Tükike suhkrut

.......

Täna olen ma headust täis. Esimest korda sellel aastal. Arvan, et minul tuleb see kuu kaudu. Ausalt. Eriline Kuu annab päeva ööks ja kohustused vabaduseks. Kui öö piinab, on päeva raske järele vedada. Muidugi kulgeb päev nagu päev ikka, sest nii vabal pidamisel ma pole, et kohustusteprii.

Esimene selle aasta töönädal ja esimesed uuendused
Kuna detsembris lasin kodus jalga valutada ja kipsiga kooli koperdama ei läinud, tuli nüüd jääauku hüpata. Et peal kergem oleks andsin juustele puhkust. Nii nagu viimati 2009 suvel. Esimene, minu jaoks kompliment:
Palun üks sooduspilet Rakverre.
Kaugliini veidi räsitud moega bussijuht heitis minu poole kahtlustava pilgu.
Mis sooduspilet TEIL on???
Pensionäri, loomulikult. :)))

Koolis kiidud jätkusid. Kiidu on VEPA süsteemiõppe keeles kiitus. Sellest õppest räägin hiljem lähemalt. Kui aega ja tahtmist jätkub. Seda viimast eriti.
Muutused olid ka väga tähtsad. Nimelt sai mu kallis eriline, seitsme aastane lapselaps üks-ühele õppele. Juba  sügisel mõistsin, et vegeteerimine suurklassis, kus peale tema veel mitu erilist, tõi ainult tagasimineku. Kas see teadmine kriibib? Väikelinnas? Nii ja naa. Väga kenasti võttis teema kokku kogemuste-eakas  mind ja minu lapsi üle 30 aasta teadev lasteaiaõpetaja: erilisel vanaemal peavadki erilised lapselapsed olema.
...
Kuna vana Pipi kapsaks loetud, tõi jõuluvana uue. Terane pilk leidis kohe uuendused. Nii sõnas, kui pildis. Apteegis polnud õigeid mürke ja neegrid olid sootuks kadunud.

Mina jäin endiselt E tugiisikuks. Ellujäämismaksud tuleb maksta, aga seadusparagrahvid pole headusparagrahvid, on pigem väänulised.  Ehk saadakse aru, et vanaema roll tänapäeval võib laieneda. Teeme selles suunas tööd.

Ellujäämismaksud
Leidsin selle tabava väljendi kuskilt (vabandan anonüümse autori ees)
Need on need, mis sunnivad meie riigi "noore" pensionäri töökohta otsima ja hoidma. See lihtsalt on nii seatud, et odavtöökohtadel töötanutel pinsipäeval laekuv 350-380 raha 1X kuus lubab pärast püsiarvete tasumist ainult närutamist. Eriti leskedel ja muidu üksikutel. Neil, kes kaksinda, on rohkem tuge. Kui kahtlesin, kas toimetada saabuval suvel üks ütlemata kallirahaline reis, siis sõnas reisikorraldaja: aga las lapsed kingivad kinkide asemel raha ja nii see kogunebki. Püha müristus - lapsed peavad oma perede eest hoolitsema, mitte ema mööda maailma vedada aitama. Vähemalt, kui nad töötavad meie riigis ja saavad siit töötasu. Muidugi noored laristavad ja paristavad vanade arvates, aga olin ju ise samasugune. Kuu palga suurused kleit või saapad olid 70-ndatel olid olulisemad, kui summa hoiuraamatus.
Sellepärast olen tänulik iga päeva eest, mil osalise töö eest saadud tasu pangaarvele laekub ja kokku korjamist võimaldab.

Üksiku rõõmud
Seks tuleb asendada hea söögi ja joogiga. Aga selleks tuleb veidi vaeva näha, kavaldada, otsida odavpakkumisi. Ei, ma pole peast nõdraks muutunud. Igasugu huvitavaid toiduretsepte internett täis ja tuleb olla loominguline. Ma ei leia, et soust ja kartul peaksid minu toidulauda maitsestama. Köögis oleme ju igapäevaselt ainult söök ja mina. Miks siis mitte mängida omatahtsi. Veidi kallimakas läheb küll. Tuleb ainult mitte unustada vanasõna: sea suu sekki mööda.
Järgmine rõõmu allikas on televiisor. Võimalikult nutikas. Eile vaatasin Mamma Miat. Pisarad voolasid ja hiljem oli nii hea, puhastav tunne. Täna, laupäevaselt  vara, leidsin mingi romantika Iirimaast. Film viis üle hulga aja mõtted juurte juurde. Mis jama see minuga on? Arvan teadvat, et mul pole ei Inglismaa, šotimaa ega Iirimaaga mingit seost. Ometi tunnen end neid filme vaadates kodusemalt kui nn. sooja maa filmide puhul. Kas sellepärast ma polegi raatsinud ühtegi soojamaa reisi ette võtta? Naljakas, eks. Sõbrannad lendavad täna Tenerifele. Kui miski kraabib, siis ainult soov sooja saada.

Pildid möödunud aastalõpu kinkidest


...


Reede, 6. jaanuar 2017

Minu isiklik ajaleht

Kirjutasin ühte blogisse kommentaari jutule, mis puudutas nn. Ühe ema ja laste lugu...
Olen tuuleveskitega võitlustes alla jäänud. Sageli tundub, et inimeste mured pole praeguses ühiskonna mudelis populaarsed (kui igasugu annetuste korjamised jõulu ajal välja arvata)
Üldisel blogimaal domineerivad noored ja edukad emmed, sageli nende arvates saamatud issid ja kaunilt kaardistatud peremaastikud. Vanad, oma elutarkusega, pole teretulnud. 
Mine tea, võib olla ajad muutuvad.

Pärast mind ilmus sinna selline kommentaar:

Kui plogi võetakse oma isikliku ajalehena, mis peab lugejaid ja klikke pyydma, siis sellele vastavalt ka oma kirjatykid vormitakse. Mul endal on vist kymmekond stammlugejat, aga plogi eesmärgiks on hoopis elu jooksul kaugele kolinud või hobide kaudu tekkinud uute sõpradega suhtlemine muidu yksildases elukohas. 
Muidugi, noorus ja ilu on väga moes ja selle peal õitseb mitu rammusat äriharu. Aga ykskord puutub igayks kokku lähedase, sõbra, tuttava, ja paratamatult ka iseenda haiguste, vanaduse, õnnetuste, hädade ja surmaga. Ja annaks nyyd jumal arukust olukorraga toime tulla, mitte hakata noortemaailmast välja kukkununa kõike ja kõiki sõgedalt vihkama ja seda kaaskodanike peale pritsima. Mõistmist ja leplikkust pole ju kõigile jagatud.

Olin pehmelt öeldes hämmingus. Mõtlesin terve õhtu ja veel pool ööd selle peale. Kas olen tõesti nii vana, et mul arusaamisega raskusi, eneseväljendusest rääkimata. Oma lühikeses tekstis püüdsin öelda seda, et töötades aastaid sotsiaalvaldkonnas olen loobunud  arutlustest enda blogis. Töö tõttu eriliste lastega ja enda lapselaste pärast kolan sageli Pere ja Kodu blogides ja foorumites. Samuti hoian silma peal staarblogijatest emmedel. Kuna nendes puuetega laste ja vähevõimekate probleemid olematud, tegingi antud järeldusi.

Aga see blogi, kui isiklik ajaleht, see mõte meeldib mulle väga.

Muuseas, ma ei tea, misasjad need klikid on? Kas see number nädalas?

Teisipäev, 3. jaanuar 2017

Tuli uus, juba jaanuarikuus...

Pühad möödas- kuidas läks?

Detsembrileinad
Eilse päeva veetsin tädiga. Isa õde, minust vaid 12 aastat vanem, on praktiliselt mu ainus isapoolne sugulane, kellega suhtleme. Osalt mängib rolli, et elame lähestikku. Tema pendeldab sünnikodu ja linnakodu  vahel. Seekord oli mõlemal aega. Rääkisime pea viis tundi. Jutte siduva teema postitasin alapealkirjana. Kummaline on meie suguvõsas detsembri ja surmakutsari side. Loetelu: minu isa, isaisa, isa venna naine, isa vend...Minu poolt abikaasa isa, abikaasa...Lähedale jõuab veel jaanuari alguse emapoolne vanaema. Nii ohkame kergendunult, kui detsember möödas. Nüüd on.

Rõõmud
Kuigi jalatrauma pärssis tegevusi, sain palju elamusi. Mis põhiline - nägin ära oma kõik seitse lapselast, sain nendega jutte rääkida ja mänge mängida. Mitte küll korraga, aga nii oligi parem - kaks nooremat poega pesakondadega külastasid mind jõulu esimesel pühal, pealinnapreili (vanema poja tütar) oli kohal terve nädala. Kahele vanemale pojale jäi vana - aasta ärasaatmine koos Rakvere ilustiku ja kolme lapsega, kellest üks küll juba "suur venna", kevadine põhikooli lõpetaja.

Söögid ja erinevused
Minu sees elavad nii traditsioonid, kui eksperimendid. Jõulutoidud peavad olema tavalised: ahjupraad, kapsad, verivorstid, sült, pasteet, kilu, räimed, piparkoogid.
Seevastu vana aasta söögilaud sai poegade valitud. Põnev oli neid poes jälgida. Po 2, äsja Tenerifelt maabunu, sööstis kohe praeleti äärde. Seevastu Po 1 pühendus karpide püüdmisele st. tagaajamisele mööda Rakvere marketeid. Pärast 1,5 tundi otsinguid koos muude kraamide varumisega, saabus ta Põhjakeskuse Rimist auto juurde, õnnis naeratus näol. Nii sõin minagi esmakordselt karpe valge veini kastmes. Krevetid ja ahjuforell olid poja kaasa looming. Püüdsime ikka sinna seitsme roa poole, kuid pärast neljandat loobusime.

Kombed
Tahma Toomas jäi seekord korralikult välja ajamata. Eks ma siis tõmbasin "kriips kraaps" pealispinda pidi.
23 aastat on minuga koos käinud Virumaa Poistekoori jõulukontsert Rakvere kirikus. Traditsiooniliselt 23.dets. Nii ka seekord. Võimalusel ja tunde järgi olen käinud Jõulujumalateenistusel. Seekord polnud jalg kaheks õhtuks valmis. Surnuaialkäik jõululaupäeval jäi tegemata, lükkasime lihtsalt edasi, et kõik rahul oleksid. Õnneks pole me omaste haudadel ainukesed küünalde süütajad.
Jõuluvana usku olen endiselt. Ja kingitused meeldivad. Saada ja teha. Seekordne üllatuskinkija oli ütlemata armas blogija ja FB branne, kellelt meeleoluka postipaki sain. Veelkord, suur aitäh!
Kõik kingid ei mahtunud ühele pildile.
Jõulueelne ja vana aasta viimane saunaskäik kuulub kindlasti heaks olemise programmi juurde.
Ja kui külad läinud, siis esimese jaanuari oma ka.
Telefonisuhtlused püüan külaliste vastuvõtmise ajal minimaalsed hoida. Niisamuti FB. Tundub kuidagi imelik kodusesse ringi kaasata neid, keda silmaga ei näe. Sellepärast jään sageli negatiivsesse valgusse ja hiljem, kui uus aasta käes, siis enam ei viitsi. Piinlik, aga minulik.

Kuna kodu peale pühi "meeldivalt" kaootiline, loodan, et ehk keegi, kel pühade ajal vaiksem, kutsub külla. Nagu eile toimus.
Täna kogun ja kogusin koristamise vaimu. Koos kirjutamisega. Natuke juba tuli.

Et oleks pühadelik, siis nopin siia Päevalille poolt jagatud Ilmar Trulli lulla. Mulle kohe nii väga meeldib.

AASTA
Aasta läbi kestab aasta.
Noh ja nüüd on aasta läbi.
Seda aastat me ei taasta.
Mis on läbi , see on läbi.
Aasta otsa kestis aasta.
Noh ja nüüd on aasta otsas.
Seda aastat me ei taasta.
Mis on otsas , see on otsas.
Pole hullu , tuleb uus
Juba jaanuarikuus.
Nagu mullu.


Söögipilte ka. Vana aasta õhtust

....
....
...

....

....