reede, 18. november 2016

Olme nagu ulme




Möödunud aastal, pea samal ajal, toimus köögis miniuputus.

Pole midagi uut siin päikese all. Mida oligi vaja tõestada. Seekord toimetas toiming pisitasa:  tilk-tilga järel tilk...Alguses valamukapi põhja, siis valgus pikkamööda põranda alla ning lõpuks köögipõrandale. Sealt ma ta märgade taldade tõttu avastasin. Nomisealsiisikka. Lugu tuttav, tore torumees ka. Pärast vana kraani roosteseid karjatusi oli ta nõus lahkuma. Kraan loomulikult. Võitles ikka mitu tundi. TM (ToruMees) pühkis higi ja oli ka nõus lahkuma. Ilmaaegu lubasin ta vetsu. Pärast nentis, et sealne pisivalamu kraan pole ka täie tervise juures. Sulgesin kähku sauna eesruumi ukse (seal kaks kraani). Vabandust, segistid, mitte kraanid. Ja voolikud, mitte torud. Läksime sõbralikult lahku. Õhtul olin dilemma ees: kas salvestada TM number telefoni? Otsustasin, et igaks juhuks mitte. Enne jõuluid mitte. Öösel vestlesin segistite ja voolikutega. Toalilledele pidi aitama, miks siis mitte mõttejõudu laiendada.

Tegevus kaks
Kaks kappi lahkusid, järele jäi palju tolmu ja palju kola. Nüüd ootan kaduneljapäevi sisimas teades, et see on enesepettus. Andke mulle pööning ja kümme kirstu-kohvrit. Siis alles saavutaksin tolmuvaba ja asjadevaba elu. Mälestustevaba ka. Vist.
Unistan juba kaks nädalat, et uksest astuksid sisse töökad ja tugevad mehikesed. Päkapikud. Ilmselt vara veel.

Lõpetuseks
7.a. lapselaps Mariann: vanaema, miks sul ainult sõbrannad on?
????
Miks sul ühtegi poiss-sõpra pole?

esmaspäev, 14. november 2016

Kuidas kaks tõbist kuu poole köhisid

Naabribranne helistas viie paiku: Ilm tundub selginevat. Lähme kuud vaatama. Ühtlaselt tõbistena (ei aidanud eilne saun, ei muud vahendid) kobisime heas lootuses autosse.  Tee ja ümbrus mattusid vahepeal uttu, kuu ka. Siis jälle ilmutas end  ootamatustes kohtades. Pildile ei lubanud ennast püüda. Mällu küll. Suur ja ilutsev. Igatahes  mitte selline
Ausõna, no niii tilluke ta küll polnud
lopergune ka mitte

ja juba ta kaduski :)
Praegugi pole veel välja tulnud

laupäev, 5. november 2016

Spliin ja roosa maja


Sajab. Väga imelik on. Isegi rõdul jäid suvelillede jäänustega kastid koristamata. Ja üldse jäi sügis kuidagi ripakile. Möödunud nädalal veel oli. Lumi saabus koos kella keeramisega ja tekitas minus mittenovembrialguse tunde. Ärkan nüüd pool kuus kuigi võiksin rahulikult tund kauem unenägusid näha. Seevastu õhtul ei suuda AK-d lõpuni vaadata, kui juba tukun.
Koolivaheaeg möödus seekord kahe tüdruku seltsis. Üks äsja 15-seks saanu pealinnapreili ja teine seitsmene. Nad leidsid kähku ühise keele ning mina olin vaatleja. Me isegi ei otsinud meelelahutusi, vaid lihtsalt olime.

SPLIIN Ja POEESIA
Nädala lõpu võitlesin endale. Soovisin nii väga Kumusse näitusele. Et kummutada spliin ning leida poeesia.  Sageli viibin olukorras, mis tekitab küsimusi: Kuhu panna aastaid vallanud pettumus, masendus, kibedus? Olen ju alati ideaali otsinud, selle asemel, et mõista - Ideaal on olnud lihtsalt vale ja keegi, ka mina ise, pole  selle teostamatuses süüdi.

Kunagi idealiseerisin viktoriaanlikku aega. Muidugi kõrgklassi vaatevinklist. Tahtsin kleite, losse, tõldu, hobuseid, pidusid, balle...Ega ma tegelikult usu, et kuueteistkümnendik balisakslast minus on mingi näitaja. Pigem ikka nooruses loetu ning filmides vaadatu. Hommikukleidi, pärastlõunakleidid, ratsutamiskleidid, ballikleidid ning lõpuks leinarõivad. Koos sadade muude vidinatega. Ajastu poolt loodud maailm. Pealtpoolt. Seestpoolt kombed ja kuuletumine. Omand, allasurutus, talje korseti abiga 53 sm. Oli mida vaadata-lugeda -kuulata.




..õige pea me sukeldume külma pimedusse
hüvasti me liiga napi suve  elav valgushelk
(Charles Baudelaire, Kurja lilled, 1857)

(pole kahtlustki kummale poole härrad vaatavad)


TÄNAPÄEVA
80-ndatel nägi üks tuntud popmuusik aega ette: pole kaugel see, kui hakkame Helsingis lõunat söömas käima...Nii juhtuski. Viis tundi laevavaba aega ning lahke võõrustaja. Autoga. Endise eesti bussijuhi ja pereisa silmist paistis suisa rõõm. Kolme aastaga sai kustutatud võlad ja võlgade võlad kodumaal, leitud korralik töö ja töötasu, korter, toodud naine ja lapsed järele...Kõik tundub liiga ilus. nagu see roosa, heegeldatud maja, mille juhuslikult leidsime. Äkki nii ongi.

.........
Vastuvõtt oli sõbralik. Kel huvi, uurige.

Mind igatahes aitas.