kolmapäev, 31. august 2011

Kalameeste eri

Oh ei, ärge arvake, et mina olen uue hobi saanud.
Lihtsalt selle maja peremees koos vennaga on kirglised kalamehed. See on nii, et ostetakse lõpp palju varustust kokku, siis makstakse aastas kopsakas summa ja lõpuks minnakse kalale.

Kalal käimine käib nii, et sõidetakse varahommikul lähima järve äärde, tehakse grilli ja ollakse muidu rõõmsad. Püütakse kala ka. Ja püütud kala(d) lastakse kenasti vette tagasi. Sest seadus selline.
Seejärel sõidetakse poodi ja ostetakse kala. Kui tahetakse. Näiteks minu peremees kala ei söö.

Aga pühapäeval käisime kalamehi vaatamas. Nimelt toimus Eveshamis spets üritus.

Suur kalastusvahendite müük ja võidu kalade püüdmine. Mina ühtegi kala ei näinud. Kalamehi küll. Neid oli Avoni jõe ääres nööri taga paarkümmend vähemalt.





Kaval ja aega hoidev kalamehe naine
Miks mitte selliste vahenditega kuldkalakest püüda?
See oli koht, kus ei olnud rikkaid ja ilusaid. Tavalised inimesed, no nagu meie laatadel. Võib olla isegi veelgi tavalisemad

Koertega loomulikult ja lastega

Kui elamise kohta sõitsime tabas mind mõttenool: olen siin linnas elus viimast korda.

esmaspäev, 29. august 2011

Lemmikpood

Legend räägib, et tulnud kord vaene (appi, ma ei mäleta, mis rahvusest) väljamaalane brittide maale 20 naela taskus. Kui ta oli tutvunud poega, kus iga asi maksis naela, tärkas temas ärivaist.
Miks mitte odavat veel odavdada. Ja nii sündis 99 penni kaupluste kett. Ja mehest aastate pärast miljonär.
Mulle jääb arusaamatuks, kust tulevad sinna kaubad ja kuidas kogu süsteem toimub, aga müstika on see küll.

Meile lähim pennipood on minu mõistes linnas.
Mis ma siis sealt ostnud leidnud olen?
Kõigepealt naiste esmatarbekaupu: tuttavate kaubamärkidega šampoone, palsameid, kreeme, deodorante, juuksehooldusvahendeid. Vapustav kokkuhoid. Kui mõelda meie vanasse rahasse, siis on naela väärtus umbes 18 krooni.

Kohalikul on võimalik sealt osta puhastusvahendeid: nõudepesu, pesupesu, igasugu nuustikuid, küünlaid, ah ma ei tea mida kõike veel.
Tittedele on terve riiul Johnsoni firma staffi ja plaastreid, toidulisandeid, tablette - raske selles orienteeruda.
Aiatarvetele on üks riiulite vahe, aga seal ma pole kodus, nii et ei oska hinnata, kas vajaksite ikka hernehirmutise moodi kaunistust ja kohe mitu ja eri värvi. Aga igasugu potsikuid, kannukesi ja nätsikuid on ka. Ja seemneid. Ja aiatulesid, laternaid - see valik meenutab veidi meie superboksi. Lisaks majapidamistarbeid: kruuse, kausse, nitsikuid nätsikuid.

Plastmassist mõttetust mänguasjade näol on neoonvärvides, koledaid ja palju. Samas mõtlen, et võib olla on see mõnele lapsele ainus võimalus vanematelt midagi välja norida.

Aga nüüd minu lemmikud- lasteraamatud. Puhkuse ajal viisin koju kaks: ainukese multifilmilammastega (teate, need kellel koer ja savist peremees) ja auruvedur Thomase. Nüüd leidsin magnetiga linnuraamatu.

Kahjuks on DVD-d ja CD-d müüja taga riiulis. Sellele vaatamata õnnestus oma kuulmis- ja nägemismeelt nuumata Iiri muusikaga, biitlitega, Queeniga ja Simon Garfunkeli kontserdiga..

Märgatava poeruumi võtavad enda alla söödavad kaubad. Nämma. Kuidagi ei saa mööda minna šokolaadidest, küpsistest, rosinatest. No kui te nüüd ütlete, et 18 krooni šokolaaditahvli eest pole ju odav, on teil õigus, kuid kasusaamiseks tuleb lihtsalt kaupluse hindadega võrrelda. On küll kasu. Lahustav kohv, oliiviõli, kastmepulbrid ja veel palju maitseaineid, titetoit ja krõpsud - kõik 99 penni eest

Isiklikult võin vaid öelda, et hea, et see pood mulle ligemal pole ja olen seal ainult mõne korra saanud käia. Kõigil neil kordadel on olnud palju rahvast, täis ostukorvid ja pikad sabad.
Aga minna oleks tark koos olusid tundva inimesega. Et ikka mõõdukalt asjale läheneda.

Kes teab midagi sellest süsteemist, see andku märku. Meil on ju ka igasugu laojääkide poed, aga seal hinnad seinast seina - st. erinevad.

pühapäev, 28. august 2011

Mõttepaus


„Sa ime küll, kui veider täna kõik on! Ja eile läks kõik täitsa nagu harilikult. Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen?“

Alice Imedemaal

laupäev, 27. august 2011

Jeee, Bank Holiday!


...ehk pühadest brittide moodi.

Bank Holiday ehk pangapühad on Inglismaal riigipühad vist juba 1870-ndatest aastatest. No igatahes ammu.

Ega ma tegelikult hästi mõista seda nende pühade süsteemi, aga oma mõistust ja kalendrit kasutates olen asjast niimoodi aru saanud:
1. jaanuar - uusaasta
Suur reede - liikuv püha
Teine Ülestõusmispüha - esmaspäev
29 aprill - pulmad (a ma ei tea, kas ka järgmisel aastal)
Bank Holiday - maikuu esimene esmaspäev
Spring Bank Holiday - maikuu viimane esmaspäev
Summer Bank Holiday - augusti viimane esmaspäev
25 dets.- esimene jõulupüha
26 dets - teine jõulupüha Püha Stephani päev

Ühesõnaga üheksa puhkepäeva. Kusjuures on alati arvestatud nii, et puhata saab kolm päeva järjest.

Mina olen saanud ühte puhkust tunda ja teiega jagada. Väljasõitu koos telkimisega Walesi, mere äärde mai lõpus.

Seekord otsustas pererahvas võõrustaja rolli võtta ja pühad koju tuua.
Eilne päev saabus lakkamatu vihmasajuga. Sellele vaatamata kogunes majja neli lähisugulast. Õnneks lõpetas taevas õhtuks kiusamise. Eelrühm tundis ennast hiliste öötundideni pühaselt. Mis mulle eriti meeldis oli see, et rooga valmistati suur potitäis ja ei jännatud mingite pipstükkidega. Piprane tšilli riisiga sobis suurepäraselt jookidega. Lisaks on nende hakkliha ikka see päris, mitte nagu meil, mis veeks või rasvaks sulab.
Kokkasid kaks venda, mis oli ka tore, sest naised said siis jutupuhkust.
Mina logelesin peale pikka jalutuskäiku pisipoolbritiga, oma toas. Nagu teenijarahvale kohane ja sobilik. Ei, kutsuti ikka, aga mu suunurgad olid ülespoole kiskumisest õhtuks päris väsinud. Nii istusingi oma Kõige Suurema Sõbraga kahekesi, kuni Unemati liivaga tuli.

Õige pidu peaks aga täna algama. Ilm on tuuline ja jahe, kuid vähemalt ei saja.



neljapäev, 25. august 2011

Sunnitud, aga vajalik postitus

Kes mu blogil hiirt peal hoiavad teavad, aga siiski meenutan, et elan juba neli kuud väikses inglise külakeses.
Ammu olen tahtnud kauplustest ja kauplemisest kirjutada, kuid ikka on muud vahele tulnud. Nüüd kogusin jupp aega toidupoodide reklaame, mis üle päeva postkasti potsatavad, et üks tõeline hinnaralli teha. Aga hoolikas peremees oli mu salapaiga avastanud ja teadmata kõik prügisse saatnud.

Sellele vaatamata midagi ikka.
Meie küla on tõeline küla, sest siin pole isegi poodi. Ostlema minnes on kõige ligem sõita 2,5 miili Bourtonisse. Bourtonis on elanikke nelja tuhande ümber. Nii et ka väga pisike koht. Täna kirjutangi ainult sellest.

Bourtoni küla serval, koos suure parkimisplatsiga, on kaks kauplust. Üks on suur aianduskauplus ja teine co -ooperatiiv. Nii tuttav, eks, nagu nõuka aegne kooperatiiv. Selle sildiga poode olen kohanud kõikides nn. suuremates lähikülades, ja linnades, kus käinud olen. Pood on lahti kella kaheksani argipäevadel ja nädala lõpus kella neljani.
Mulle meenutab ta kauba valikul meie Säästumarketit. Ajakirju, ajalehti, majapidamis- ja esmatarbekaupu ja muidugi toidukaupa.
Eripärane on see, et kange alkohol ja sigaretid asuvad letimüüja selja taga. Ja nii igal pool.
Kassasid on seal kolm ja niipalju kui mina olen sinna juhtunud, siis kõik kassad töötavad. Teenindajateks on nii mehed kui naised, nooremad ja vanemad. Möödunud korral oli letimüüja meesterahvas valmis minu "jaaa" peale saksa keelset suhtlust alustama. Esimest korda siin oldud aja jooksul.

Aga nüüd hindadest. Perenaine ütleb , et co- ooperatiiv ei ole odav pood. Et on suuremaid ja odavamaid.
Kahjuks on minu ülesanne käia mööda poodi mitte kaubakorviga, vaid korviga, milles sipleb nüüd juba 1,8 kuune pisipoolbritt. Nii jääb mu hinnateadlikus poolikaseks.

Midagi siiski. Peamiselt algavad toiduainete sildid 1 naelast. Keeruliseks teeb, et paljud kaubad on soodukad kahe või kolmekaupa. Kuna elan kodus praktiliselt väikelinna serval ja olen ka Eestis vilets poodleja, siis ei tea öelda, kas meil ka juba seda massiliselt praktiseeritakse.

Kõigepealt joovastavad joogid.
Kuna suured pühad tulevad (kolm vaba päeva), siis pakutakse 7.50 eest 12 belgia õlut või siidrit.
Või 10 briti õlut või siidrit. Enamjaolt poole liitrised.
6 väikest cocat saab 3.35 eest
Pühade puhul toimub nn. Summer wine festival, mille käigus 8 naelaseid california veine saab 4-ga ja 10 naelaseid tšiili veine 5-ga. Igat värvi ja sorti.

Kange alkohol on meie mõistes väga kallis. Ega mulle palju meelde ei jäänud, aga London Gin 350 gr. maksis üle 7 naela ja suuremate pudelite hinnad algasid 13-st. Vist.
Sigaretid on ka kallid, Malboro 7 naela ja mingid kõige odavamad olid 3,5

Nii, selle raske teemaga saime ühele poole.

Nüüd veel üht teist, mis meelde jäi. Suur röstsai 1,5, margariin 1, kartul väga erinev, kõige odavam pestud, kilekotis, 50 penni ja kallim, mullane, 2 naela. Porgand 50 penni ja kapsas 25

400 gr. pakitud maasikaid 2 naela, 150 gr. mustikaid ja vaarikaid samuti 2 (ka soodukad) muidu neli naela.

200 gr. Nescafe lahustav kohv 4 naela, poole kilone basmati riis 1,37, kilosed spagetid 1,25, poole kilone itaalia pasta 1,14. (need kõik soodukad) Muidu ikka üle kahe.

Kana 4 naela tükk (soodukas) ja pool kilo fileed 3,75 (samuti soodukas), muidu 7.50

Mõned tarbekaubad ka: Pantene šampoon 1,28, habemeajamisvaht 1,99

Nii et ega sellest nüüd küll eriti tolku olnud. Midagi ikka. Nagu ütlesin, olen kehv poodleja.

Aga keset küla on veel teine pood SPAR. Ka seda märki olen mujal kohanud. See toimib nii, et kaks letti ja kaks müüjat. Pood on pisike, vahed kitsad ja nädala lõpus pikk saba kogu aeg. Sealt olen ostnud pirukaid (ikka 2 ühe hinnaga, naela eest)

Üldse on Bourtoni muud poed turistidele määratud ninni nänni täis. Ja rõivad ning jalanõud minu pilgule kallid. Näiteks nahast rihmikud 25 naela, kobedamad kingad 40 -60 naela, allahinnatud pisike kašmiirkampsun 45 naela.

Ma ju ei tea, kuidas elavad teised, kuid selles peres, kus mina, kasutatakse peamiselt kataloogidest tellimist. Ja neid juba on. Erinevaid. Aga kaubad tunduvalt odavamad, kui poes.
Näiteks nahast sügissaapad 75, bootsid, mis poes ligi 100 olid kataloogis 30, kummikud 25

Postkaarte saab olenevalt reklaamist 20 pennist 1 naelani, lasteraamatute hinnad algavad enamalt jaolt 5 naelast ja pildiraamatud turistidele ka.

Need on siis Bourtoni poodide lood.

Kindlasti jätkan veel seda teemat. Aga pastaka ja märkmikuga enam poodi ei lähe. Väga kahtlustavalt vaadati.








teisipäev, 23. august 2011

Imedemaal

Kui pere läheb suurde linna šoppama, siis istutatakse "vaene väike Nanny" lihtsalt keset linnaväljakut maha. Küll ta hakkama saab, tuleb jälgida kaubatänavaid ja autosid ja nii lihtne see ongi. Ega tegelikult mul seal mingeid plaane polnud. Ettevalmistused jäid tegemata. Sellele vaatamata, aga võib olla just selle pärast võttis ingel mind käekõrvale ja viis imedemaale. Tegelikult viisid ikka jalad. Suure pühakoja, mida muuseumiks võiks liigitada, ühes nurgas paiknes labürint. Maha oli joonistatud teekond, kus vahepausid ja mõtlemise kohad. Sellised spiraali mööda kõndimised olid mulle Waldorfkooli ajast tuttavad ja otsustasin selle tee ära käia.

Midagi müstilist selles kõiges oli, sest kirikust väljudes sattusin iseenesest uuele tänavale, kus mind paelus üks silt.
Astusin väikesesse galeriisse ja jäin nagu naelutatud seisma. Millised pildid! Nurgas toimetas üks mees. Kuna kogemused ja turistiks olemine ütles, et meesgaleristid pole nii hoolivad ja tähelepanelikud maksujõuetute külastajate vastu, siis ma ei seganud teda ja tema mind. Ma isegi ei vaadanud enne sisenemist kunstniku nime, ei teadnud, kas autor on mees või naine.
Vaatasin vaid piltidelt oma unenägusid ja näpistasin vahepeal ennast.

Ruum oli väike ja liiga intiimne tundus see korraga kõik. Olin vist kogu aeg hinge kinni hoidnud.
Seega läksin välja, et vaateaknalt edasi vaadata. Seal oli kunsti keskel väljalõige ajakirjast, koos kunstniku pildiga. Ja pildilt vaatas vastu galeriis viibiv mees. Niisiis hoopis kunstnik ise.
Lasin silmad üle kirjaridade teades, et ma ju tegelikult ühestki sõnast aru ei saa ja nagu noaga lõikas silma sõna Estonia. Mis???

Ja siis ma läksin tagasi. Võtsin südamest oma pisikesed julguseriismed kokku, lähenesin ja ütlesin oma trafaretse vabanduse, et keelt ei oska ja olen Estoniast. Mees jäi mulle otsa vaatama ja lausus, et tema isa on eestlane ja ema inglanna. Oleks seal galeriis vähemalt teine toolgi olnud. Tundsin, et minestus kippus peale, oskasin ainult neid nõiduslikke pilte vaadata. Siis ütles ta veel midagi taolist, et meil on midagi ühist. Ja samal ajal tegeles piltidest tehtud kaartidega.
Ta oli valinud mulle välja kolm postkaarti, mis ta nüüd mulle kinkis.

Kui palusin kodulehe aadressi sain ka selle. Peatuspaigas hakkasin uurimustööd tegema.
Ja nüüd palun teid, mu armsad lugejad appi. Kas on keegi sellisest eesti juurtega kunstnikust kuulnud?



Kahjuks otsitud ajakirja ei leidnud, sest oli juba teine kuu. Küll leidsin poest õllepudeli, millelt vaatas vastu juba galeriist tuttav kuju.

Kingid nimedega:
Valkyrie with a Sword
Snow Queen
Awake! Sweet Echo






Labürint,mis mind juhatas Imedemaale


Õhtul bussiga tagasi sõites tegin peatuse väikses külas, kus valitses täiuslik vaikus. Ja äkki mulle tundus, et ma olen üksinda kogu maailmas. Läksin vist läbi peegli.


pühapäev, 21. august 2011

Aknad, need tavalised

Kui mu vend koos naisega ostsid ja ehitasid maja, siis mõtlesin



Sõber, kui ehitad maja /Ain Kaalep/


Sõber, kui ehitad maja,
tee sellele suured aknad,
et päikese selged kiired
sisse neist paistmast ei lakkaks!

On ju neid, kes muud ei oska
kui süüa ja külma karta -
ära iial nende kilda
sa mingi hinna eest hakka!

Tee suured aknad, et õhku
saaks palju neist sisse lasta,
et eal ei hakkaks su hinge
toa sunbunud soojus matma!

Sest kui juba hing on maetud,
siis ihugi eest ei anta
just palju, ja rahus selle
võid hinge kõrvale matta.

Sõber, kui ehitad maja,
tee sellele suured aknad -
nii suured, kui üldse suudad,
nii suured tee tingimata!

Aitäh kallis vend ja vennanaine!

laupäev, 20. august 2011

On kasvamas kuskil

...üks pisike poiss

silmad sinised, juuksed blondid.
Kapi peal Mõmmi aabitsa DVD, villase teki peal meie lambad.

Kes sa oled, pisike Sass?
Sul on oma maja, oma aed, oma asjad ja oma lastetuba.
Sa oled hoitud ja oodatud laps.
Sa oskad olla ühesuguselt veetlev Võsu mändide all ja Bourtoni mänguväljakul
Sul on kolm nime: vanaisalt, vanaemalt, isalt.
Nimedes on vägi - nii ma arvan.

Su isal on toa seina peal suguvõsa vapp ja oma ema st. sinu vanaema pilt
Need on talle väga tähtsad.
Nendes on vägi- nii ma arvan

Sinuga räägitakse kahes keeles, ema ja isa keeles.
Ema keel ja isa meel on sul elus kaasa võtta.
Nendes on vägi- ma arvan.

Kunagi hoidsin üht pisikest tüdrukut, kellest sai rahvusvaheline ooperilaulja Aile ...
Ka temal oli peres erinev keel.

Kelleks saad sina, tilluke Sass?
Seda on võimatu ette teada.

Kas kohtume 20 aasta pärast lauluväljakul?
Eesti rahva südame kodus, nagu ütles president









reede, 19. august 2011

Ma tuhat korda tänan sind...


Kui ma teile kirjutan, et päike paistab, siis on see ainult mulle tähenduslik uudis ja teile, kallid lugejad jääb reaktsioon: kas noogutate, st. võtate teadmiseks, et ahaa Emmeliinal Inglismaal päike paistab; mõtlete - aaa, ju neil siis pole ammu päike paistnud või kehitate õlgu - a mis mul sest ja mida ma selle teadmisega peale hakkan. Veel võib minu väite panna tugeva kahtluse alla - kui ta just ilmake.ee järgi vaadata ei viitsi.
Nii nende blogilugudega kord on. Blogi kannatab kõike. Ka lausvalet, fantaseerimist, mineviku ilustamist, oleviku huvitavamaks tegemist. Me ju ei tea. Kui just lähikonna sõprade ringi ei kuulu.

Igal meist on oma ilu kiri ja kui see elu kirjale juurde annab - on huvitav lugeda. Mina, kes ma siin blogirindel mässan 2007 a. emadepäevast peale olen nii mõndagi lugenud. Ja kirjutanud ka.
Mille pärast, kelle pärast? Ma ei saa väita, nagu paljud, et kirjutan iseendale. Siis mu ajaveeb poleks ju avalik. Kuidas saab iseendale kirjutada nii, et teised loevad?

Kui ma kirjutama hakkasin, siis alguses mängisin mängu, et olen nagu oma arvamusega esinev anonüümne ajakirjanik. Et võtan konkreetse probleemi ja lahkan seda, ja ütlen välja oma arvamuse.
Varsti muutus see mäng igavaks ja arutluste asemel hakkasid pisitasa tulema enda elu kirjeldused. Vargsi ja ikka hiilides, et äkki keegi tuttav tunneb ära ja mõtleb, et mis kirjanikku ta siin mängib ja mis ta üldse aega kulutab - kaevaku parem aiamaad või tehku midagi kasulikku.
No ei kuula sõna, ikka jätkab. Siis tulid esimesed kommentaarid ja esimesed blogitutvused.
Ning kolimine aasta pärast.
Sellest kõigest olen ma kindlasti kirjutanud ja see polnudki selle jutu eesmärk.

Kuna palusin arvutiabipäkapikul (tegelinskit ja osalist tehes) vasakusse nurka paiguta sellise kavala vidina, mida nüüd piilun, siis saan ka ausalt üles tunnistada: mulle meeldib kirjutada ja kirjutan ma eelkõige lugejatele. Just teile. Ja mul on väga hea meel, et see number nii suur on. Ausalt.

neljapäev, 18. august 2011

Ebaõnnestunud miss Marple 2

järg

Eile lõuna paiku juhtusid kiriku juures kummalised lood. Kui ma fotokaga välja jooksin ja nuhkimispositsiooni sisse võtsin, sain pildile (varjatult muidugi) suure auto ja kahtlaseid tegusid tegeva tuttava külamehe.

Tulemus oli nii näha kui näha. Eestis oleks seda liigitatud metallivaraste tööks, siin aga...võta sa kinni.

Tegudelt kõrvalejuhtimiseks oli hoiatav silt paigutatud

ja lõpuks, kust valmivasse külakeskusse asfaldtee ilmus? Mõni päev peale 25 palveraamatu kahtlast kadu...












teisipäev, 16. august 2011

Ebaõnnestunud miss Marple

(nii palju kirikut paistab mulle iga päev aia tagant)

Eelmise nädala reede lõuna paiku nägin eemalt külatänavalt, kuidas meie aiaväravast sisenes võõras, triibulises kampsunis proua. Muidugi sõnal "võõras" siin teine mekk, sest võõrad ju mulle nad kõik siin võõral maal. Lähemalt uurides oli tegemist "proua suure BMW- ga".
Viisakast jutust sain aru, et mult taheti vastust küsimusele: kas olen iga päev kodus ja et see seotud aiataguse kirikuga. Vabandasin ennast keeleoskamatuks ja nii me rahumeelselt lahku läksime. Pärast päevatööd saatsin peremehe asja uurima. Selgus, et kirikust oli kadunud 25 palveraamatut.
Oi kuidas oleksin tahtnud nüüd miss Marple olla ja puändiks kogudusele kõik need raamatud tagasi tuua.
Kuid mis võimatu, see võimatu. Kogu kadumine juba iseenesest on suur müstika. No kellel seljakotituristidest või automatkajatest üldse tekib peas säärane mõte - varastada kirikust. Millal ja milleks?
Võiks ju inimestest ainult head arvata. Kujutan vaimus ette kuidas kogu turistide jõuk pistab igaüks seljakotti palveraamatu. Ja plekist hoiukarp täieneb mitmesaja naela võrra. Mõne kilomeetri möödudes istuvad kõik see mees aasale, kraamivad välja võileivad ja raamatu ning loevad hardalt söögipalvet või laulavad mõne psalmi.

Ei, see nii nüüd küll polnud. Pigem ikka tegemist teadliku kurikaelaga, kes noosi autosse laadis ja siis seda kusagil turustada püüab.

Kuna kirik on avatud teelistele iga päev jäid minu käed lühikeseks ja uurimine ei kandnud vilja.
Elu pole raamat.

(ilmselt needsamad, punases köites)

esmaspäev, 15. august 2011

Vahepala

Ühel päeval osutas mu hoolealune koerakaka hunnikule ja sõnas mõtlikult: auh, auh.
Kui teate lapsevanemale edastasin, läks emme nägu rõõmust särama: ikkagi eesti poiss!
????
Aga inglise koerad teevad: woof, woof.

No näete nüüd isegi - kuidas ma saaksin koju tulla, kui nii palju õppetükke ees.

laupäev, 13. august 2011

Pärandikeskus Almonry

(järg eelmisele kloostrijutule)

Nalja sai ka ehk minuga ikka juhtub.
Kuna suundusin kloostriaiast i punkti otsingule jäid algselt ette kaubatänavad. Lõpuks leidsin otsitava väga vinges majas olevat. Meesterahvas sees andis juhiseid, et kuhu minul kui turistil minna ja mida näha. Mina püüdsin aru saada. Vähemalt sellest sain, et bussiga tagasi saada pole lootust. Niisiis oli mu ajavaru napp kaks tundi. Niikaua kui perenaine autoteeninduses, mänguväljakul ja mäkis.







Maja kõrval seisis silt muuseumi nimega, mida tegelikult otsima tulin.

Kõnnin siis mina ümber maja, piilun akendest, mille taga perenaine (kuju näol) süüa tegi ja võre tagant, pildistan veidi, aga mida ei leia on sissepääs. Kuna kellal vedru käib, siis pean loobumisplaane. Viimases lootuses astun uuesti i punkti uksest sisse. Seekord on leti taga naisterahvas. Alustan jälle algusest ja üllatus üllatus, naine mõistab naist. Kiirelt 3 naela võrra tühjem, saksa keelse manuaaliga varustatud, näidati mulle ust (mitte välja), vaid kogu seda toredust nautima.

Minu tõlge: Almonry Herritage ehk pärandikeskus asub keskaja benediktiini - almusejagaja kodus, kes oli vastutav almuse jagamise eest vaestele ja palveränduritele Eveshami kloostri tegutsemise, 850 aasta jooksul.
Hoones on märkimisväärne kollektsioon rooma aja esemetest Teise Maailmasõjani.
Kuna tegemist aedvilja kasvatuse piirkonnaga, siis on muuseumisse kogutud palju põllumajandusega seotud esemeid.


Mind lummas maja ise koos kivipõrandate, kitsaste pimedate koridoride, pisikeste akende ja keerdtreppidega. Kokku oli ruume 14. Ülemisel korrusel õppeklass, kus kenasti laiali laotatud kriidid, värvid, paberid lastele, mis näitab, et tegemist minu mõistes elu elava muuseumiga. Kuna olin ainus külastaja ja keelumärki ei näinud ega otsinud ka - siis pildistasin nagu ikka.


Siin mõned heledamad valikud koos autoripoolsete märkustega:


Almuste koguja kohta kõhnuke ja leebe tundub teine

Nuu jah klooster täies hiilguses

Väga tähtsa mütsi tool
Õu on sõbralik
Kes karussellilt hobu pihta pani?
Veidike pärandit
Silmailu
Mees puhkamas
ja naine töötamas
Veel igasugu põnevat pärandit
Ka siin õpetatakse eestlasi?

Mitte ei saa pildistamata jätta



Kahju ainult, et sissepääsu otsides ajas kaotasin ja planeeritud 25 minutiline jõelaeva reis tegemata jäi. Järjekordselt pean tunnistama: kõike ei saa! Niigi jätsin söömise ja joomise ära. Aja kokkuhoiu nimel.



kolmapäev, 10. august 2011

Klooster - suletud paik

Kuna olen juba paar kuud lubanud kloostrisse minna, siis möödunud laupäeval sai see teoks.
Kevadel, napilt tunniks järjekordsesse linna sattudes, jäi silma eemal mäel kõrguv hoonete kompleks.
Arvut andis teada, et tegemist Evesham Abbeyga, õieti piskuga, mis sellest järgi on jäänud.

Evesham ise on umbes 22000 elanikuga linn Avoni jõe ääres Worcesteri krahvkonnas.

Kuna alustasime väga hästi kujundatud mänguväljakutelt, siis linna kui niisugust, esialgu ei näinud. Kohe mänguväljakute juurest viisid sillakesed ja teed üles kloostrimäele.
Ilm oli ilus ja pilt kaunis. Lilleline.


Evesham Abbey - Benediktiinlaste klooster asutati 8 sajandil.
Ta oli suuruselt ja rikkuselt kolmas klooster Inglismaal, vähemalt 1280 aastal
Klooster likvideeriti Henry VIII ajal, lammutati ja tassiti - jagati kivideks laiali 1540, jättes alles üksnes kellatorni (nii ma sain tõlkest aru, sest torn oli uusim ehitus)

Kloostrite lammutamisest ja kinkimisest saadud raha kasutas kuningas järjekordseste sõdade majandamiseks Prantsusmaa ja šotimaa vastu.


Rahvast liikus palju ja kellatorni alla kogunes pulmalisi. Pilte oli raske teha. Sellele vaatamata leidsin kloostri õuest veel ühe pisikese aia. Kahjuks ei taibanud silti pildistada ja nii jääbki selle aia saatus saladuste varju. Äkki kitsedele?

Õuealal oli kaks kirikut. Kuna olen juba nii mõndagi näinud, siis kaunid ja suured pühakojad mind enam ei üllata.
Kui, siis mõningad detailid, nagu näiteks see:
Ratastega bier (?) võib olla ilmselt puusärk või surnuvanker

Ala ümbritses müür, mille taga äärmiselt unustusse jäetud juurviljaaiake.

Igaks juhuks pildistasin ajalugu ka.
Kloostrite laialisaatmine ja likvideerimine oli rahva seas ebapopulaarne, sest kloostrid olid majanduslikult väga hästi toimivad üksused. Nad olid nii usulise misjoni ja kultuuritegevuse keskused, kus tegeleti ka kirjatööga.




Peenikesi poisse kulub kohe mitu, et ümber kloostrimäel kasvava puu ringmängu mängida

Tegelikult see kokku mingit erilist muljet ei jätnud ja ajastu hõngu polnud ka tunda.

Teisel pool kloostriala algas linna kaubatänav. Sinna ma siirdusingi. Nagu ikka i punkti otsima. Aga sellest kasvas välja hoopis teine lugu.

Alles elupaigas pilte laadides ja näoraamatust Elena FB-s kirjutatud kommentaari üle mõtiskledes, said mõtted teise suuna.
Tekkisid pisikeste kirjandite ehk moodsalt öeldes esseede teemad:
Klooster kui kinnine süsteem...
Igas ühes meis on klooster...
Igaüks meist võib elada kloostris...

Valikuliselt korjasin Wikipeediast tarkusi:
Klooster - ladina keeles glaustrum - suletud paik, kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis, harrastades majanduslikult kõige efektiivsemat mõtteviisi.
Ühte usku tunnistavate inimeste vabatahtlik ühiseluline ühendus.
Ajalooliselt olid kloostrid nagu vanadekodud, kuhu mindi, kui lapsed olid suureks kasvatatud.
Kristlaste tagakiusamise aegadel said üksindusse pagenud meestest eremiidid ehk mungad ja kui nende arv suurenes, siis tekkisid ühiskogukonnad - kloostrid koos ühiselureeglitega.
Ajapikku kujunesid kloostrid haridus ja kultuurielu keskusteks.
Erinevad ordud - erinevad kloostrid: benediktlased, karmeliidid, kaputsiinid, birgitlased, augustiinlased, dominiiklased, frantsisklased, tsistertslased...

Nii et ainet on, sest sõnadest "klooster" ja sellega seonduvatest "mine kloostrisse", "kloostrikord" "kloostrikooli kasvandik" jm. on suisa käibeväljendid saanud.

Et küll küllale liiga ei tee, siis sattus raamatukastist öölauale Kaari Utrio "Vendela", romantiline jutustus 14 sajandi naiste elust Soomemaal.

Palju me üldse argipäevas mõtleme ajaloo ja mineviku üle? Kui, siis on meie jaoks minevik kõige rohkem paarisaja aasta tagune. Aga kõik see, mis oli varem, saab olla ainult kobedate kujutlustega pikitu, filmidest ja raamatutest kokku kogutu.

Mis saab kui perekonna mudel, mis üha enam hägustuma hakkab, lõpuks laguneb? Kui samasoolised tulevad uute ilmakodanike kasvatamise sooviga üha ligemale? Kas ees ootab matriarhaat, kus tugevad naised oma emavaistule tuginedes teavad, mis neile parim?
Kas Lilleoru sugustest kogukondadest kasvavad tagasi möödunud aegade kloostrid?

Muidugi minu silmad seda ei näe, aga kui mehe vend 35 aastat tagasi peale meie pulmi filosofeeris seaduslikult kinnitatud perekonna mudeli hääbumise üle lähitulevikus, siis tundus see nii uskumatu, kuid nüüd tõeks on läinud. Abielu kui leping, ei oma paberil pea mingit tähtsust. On igand, nagu öeldakse. Kärgpered ongi nagu kogukond, kes üksmeeles sinu, minu ja meie lapsi kasvatavad.
Ja vanadekodusid ei nimetata enam vaestemajadeks vaid peenelt eakate kodudeks
Oo tempora, oo mores!


Vaat mida teeb üks kloostriteemaline mõtelus. Lennutab!