Neljapäev, 27. mai 2010

Koolimajad minu elus

ESIMENE

Oma esimesse Tarka Majja läksin 1962 aasta sügisel. Siis nimetati seda algkoolimajaks, kus õpiti neli aastat. Alles hilisemas eas sain teada, et hoone ehitati algselt tütarlastekooliks. Olevat olnud kunagine Jostsoni kivimaja, millele ehitati 1902 tütarlastekooli tarbeks puidust tiib. 1938. a ehitati talle juurde arhitekt Alar Kotli projekti järgi vasak tiib ja teine korrus.

2008 sügis peaukse poolt
2006 suvi, majatagune

TEINE

Kuna õpilasi tuli üha rohkem ja rohkem, siis alustati gümnaasiumi ehitust ja 1924 see valmiski.
Minu ema sai sealt gümnaasiumihariduse 1946aastal.



Mina sain seal õppida neli aastat. 1965 - 1968. Kui olin kaheksandas klassis tekkis elektrijuhtmetest tulekahi. Meil oli parajasti füüsika tund. Paanikas poisid viskasid teise korruse akendest alla koduloomuuseumi asju. Minu kunstnahast saapad pragunesid jalas silmnähtavalt. Hävis kogu teine korrus ja koos sellega kogu maja. Tunnen, et see puust sopiline maja on minu elu mõjutanud. Põnev maja, mitte selline, mis asemele ehitati ja kus mu vennas hiljem keskkooli lõpetas.
Meie vaesekesed läksime oma algkoolimajja tagasi. Õhtupoolsesse vahetusse. Kõik see kolm aastat ja kaks kuud oli kitsas ja kurb. Aga aed oli ilus. Purskkaevu ja valgete nartsissiridadega. Alles viimasel ajal on see maja hakanud mulle meeldima. Juba sellepärast, et ta on elus. Algkool seal praeguseni.

KOLMAS

Veel üks maja on tähtis. Minule küll rohkem mõisana, kuid ema mul seal kuueklassilise hariduse saanud. Ka see maja põles. Vist 1997-ndal. Praegu teda putitatakse uuele elule. Eramuks. Kuid majavaim on minu jaoks seest kadunud




Foto aastast 1938




....ja 1996 (enne põlengut)



2009 suvel (Eravaldus, kedagi polnud, kellelt luba küsida, sellepärast on pilt kaugelt ja küljelt)

NELJAS

Saatus andis mu teele veel koolimaju. Maja, kuhu õppima asusid meie esimene ja teine poeg. Hiljem sai sellest meie teine kodu. Kokku pea kümneks pikaks aastaks 1989 - 1998. See maja ei põlenud. See maja lagunes pisikeste ametnike hoolimatuse tõttu.


2003, jaanuar (lagunemise algstaadium)


2007 sügis (jätkuv tühjus)

Aga pilte vaadates ei tunne ma enam nimetut nukrust ja ka viha mitte. Minu jaoks hingab see maja nagu vana- vana inimene. Kellel pole enam lootusi, aga kellel on tema mälestused. Et seda mõista pidin ma ise vanemaks kasvama.




VIIES

Ja nüüd maja, millest kogu see teema mõte alguse sai. Käisin nimelt kokkutulekul. Oma isa koolimajas, oma ema ja ka minu esimeses töökohas.

Neljandal ja viiendal, kahel saja aastasel majal, on midagi ühist. Kes arvab ära?

Ülejäänud viimase maja pildid proovin panna Emmeliina pildistab juurde. Ilmselt tükikesi kokkutulemisest ka.

Teisipäev, 25. mai 2010

Suvised rännud I

Eestimaa kevadsuvi, küll sa oled kaunis!

Väljasõit toimus 19. mail. Reisikaaslasteks Juht (30), Juhiabi (55), Kõige Tähtsam (1), Kroonik (54) ja loomulikult auto ka. Sihtpunktiks Narva Jõesuu, aga nagu ikka kokkuhoidlikena, tahtsime ka teel ringi vaadata. Mina isiklikult polnud Sinimägedes käinud. Kuna Juhiabi seal sündinud, siis võttis tema juhtimise enda kätte.

Niisiis Vaivara vald, meie maa kõige idapoolsem. Rahvast alla kahe tuhande. Jõhvist 30 km, Sillamäe, Narva Jõesuu ja Narva kümnekonna kilomeetri kaugustel.
25% eestlasi.
Sinimäe asula ehk vallakeskus avaldas mulle vapustava mulje autoaknast paistvate surnuaedade poolest. Hauad algasid praktiliselt autotee äärest. Olen harjunud meie sisemaa kalmistute puuderohkusega, aga mis parata, kui neid kahe põikpuuga ristidealuseid ikka rohkem ja rohkem saab. Oma rahupaiga peavad nemadki leidma. Kuna märksõna oli palavus ja kindel kellaaeg, siis peatust ei saanud. Huvi tekkimise aga küll.
Alati huvitab mind võõras kohas kool. Sain teada, et EW ajal ehitatud hoone hävis sõjas, hiljem ehitati uus, mis 70-ndatest muutus ainult venekeelseks!!!
Praeguseks on koolimaja kauniks renoveeritud, keelekümmeldakse usinalt 52 õpilasega. Õpetajateks nii Anneliisid, Tiinad, Jekateriinad, Tamaarad, Iriinad.
Alevi keskuse moodustas veel kohalik toidupood + kaltsukas. Kaugemalt paistis kaunis vallamaja. Elanikke pidavat olema 300 ümber.

Kuna olen alati rõhutanud, et sõjardit minust ei saa ja sellega seonduv huvi ei paku, siis Vaivara muuseumi jätsin rahumeeli külastamata. Aga miks mitte mõni teine kord...Mulle imponeeris, et muuseum asub vanas mõisaaidas ja sepikojas. Pealiskaudsel süvenemisel jäi meelde ainult see, et mõisahooned hävisid lahingutes ja 50-ndatel said allesjäänutest kuivatid ja väetisehoidlad, nagu paljudes kohtades.
Veel üks huvitav maja jäi kiiruse pärast pildistamata. Nimelt seisab tee ääres suur tühi tondiloss, mis olevat olnud Vaivara rahvamaja, valminud 1910 aastal. Kahekorruseline ja 300 kohta saalis, lava ja raamatukoguga. Hoone polevat sõjas kahjustusi saanud, seal oli saksa sõjaväelaste haigla. Suurem allakäik, nagu kogu selles kandis, algas peale 50-ndaid, kui kultuuri asemel toodi hoonesse põllumajandustehnika. Ühesõnaga, kui kõigest sai naši st. rüüstatud ja lõhutud eikellegi omand.

Juhiabi juhatusel siirdusime Grenaderimäe memoriaalile. Kokku on mägesid kolm: Tornimägi, Põrguaugumägi ja Pargimägi. Olid aastad just need, kui mina koolis ajalugu õppisin, mil Sinimägede lahingutest eriti ei räägitud. Nüüd juba küll.

Memoriaal on lihtne ja kaunis.
Vaatetorni, mis asub Tornimäel, ehk Lastekodumäel (natsionaliseeritud mõisas asus kunagi lastekodu, mille elanikud evakueeriti venemaale ja mille hävituspataljonlased maha põletasid) ei roninud. Ehk kunagi...

Paik, kus tsaariajal ehitati üle saja suvila, muutus Türsamäe õlivabriku ehitamisega 1920 ja hiljem Sillamäe linna rajamisega.

Ei tea, kas lõpuks saab see maa siin rahu.

Udria oja matkarjalt vaadates.


...ja olemegi otsaga mere ääres.


Aga tee viis edasi, sest eesmärk ikkagi



Linnas viibine tuletas meelde nõuka aegset kinnist tsooni rannikul , küll selle vahega, et pidime lihtsalt lunastama parkimispileti 35 krooni eest. Õnneks sai seda teha keskuse ainukeses kaupluses Maxima (väga vaene ja kallis pood).

Olin Narva-Jõesuus viimati 23 aastat tagasi, kui ema sealses sanatooriumis puhkas. Seitse aastat järjest, tasuta, ametiühingu kulul. Sellepärast tekkisidki paratamatult võrdlusmomendid. Ja muidugi oli mäluga probleeme.


Kuurort loodi 1880-ndate aastate paiku: tänavad, valgustus, pansionaadid. Tekkis omapärane puitpitsvillade arhitektuur. Meie leidsime ühe allesjäänu. Raudaia taha lukustet. Jõukad suvitajad tulid loomulikult Peterburist. Aga nüüd?





Ja võrdluseks 19 80-ndate aastate linn - põliselanikke pea 5 tuhat + 6 tuhat puhkekodu - sanatooriumikohta ja hulga pioneerilaagreid.
Käesoleval ajal 3tuhat elanikku ( pooled neist Eesti kodanikud).

Aga mis peamine: seitse ja pool kilomeetrit kaunist ja puhast randa!

Ja imeilus Hele ehk Valge park koos laste mänguväljakuga



Kuid kokkuvõttes ikka täitsa idablokk. Kõrvuti kaunis ja kole.

Minu hoonelemmik! Narva Jõesuu sanatoorium või Spa hotell, nagu nad seda ise nimetavad. Projekteeritud 30-ndatel.


Mäletan seda raamatupoodi, siit võis nõuka ajal saada defkasid eestikeelseid teoseid. Ostjate puudusel.

Kahjuks ei jõudnud kahe tunni ja pisipreili osavõtul kõike haarata. Aga näputäie muljeid sain ikkagi.
Lõpetuseks üks sümbol /andmed siit ja sealt netiavarustest/




Meriküla mänd rahvasuus tuntud ka kui Šiškini mänd või Musumänd on looduskaitsealune põlispuu Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas Merikülas Hiiematsa Narva-Jõesuu tee ääres. Mänd on harva esineva põõsast meenutava võraga paljuharuline puu. Ümbermõõt 4,1 m, kõrgus 19 m (1997). Vene maalikunstnik Ivan Šiškin armastas selle puu all istuda ja maalida ajal, kui puhkas Narva-Jõesuus (Hungenburgis). Šiškinil on sellest puust ja Udria ning Meriküla ümbrusest tehtud mitmeid tuntuid maale, mis on üleval Peterburis Vene muuseumi põhinäitusel.
Legend räägib, et armunud, kes selle puu all suudlevad, jäävad igavesti ühte.


Narva-Jõesuus kuulsa Šiškini männi juures peatuvad pulmakaravanid. Tavasid on kaks – peigmees või tema abiline peab siduma riidepaela võimalikult kõrgele puu oksale ning tühjaks joodud šampanjapudel tuleb katki lüüa. Mingil hetkel oli rohelisi pudelikilde nii palju, et selleks tarbeks ehitati spetsiaalne paekivist renn. Linte tuleb puult maha lõigata mitu korda aastas, kuid see ei päästa koormusest, mida vaene looduskaitsealune puu peab ronijate tõttu kannatama.

Suhtumine Narva-Jõesuu männimetsa on samasugune. Kui linn kehtestas suvise tasulise parkimise, hakkasid Narvast saabuvad puhkajad kokkuhoiu eesmärgil oma masinaid väljaspool linnapiire metsa alla ajama. Kusjuures nende silmad on mõistmatust täis, kui nad saavad kaks trahvi korraga – ühe liikluseeskirja eiramise ja teise metsa alla lõkke tegemise eest.


Igatahes tahaks veel minna. Juhiabi sai kenasti kordonisse suunatud ja sellega ülesanne täidetud.

/pildid tegi Juht ehk Poeg 2/ Ülejäänud lähevad jälle sinna pildistamise kohta

Reede, 21. mai 2010

Eile käis mul külas Uurija

Tegelikult ikka Küsitleja. Ühesõnaga Uurija uurib, aga Küsitleja küsitleb. Aga mis see Abi kaasa palganumbri küsimine siis muud oli, kui uurimine. Minule väga kasulik uuring, sest pidin järjekordselt tõdema - mida ei tea, seda ei tea.

Mõte hakkas tööle ja kujutlussummad kasvasid kuue nulliga arvudeks. Mis siis saab, kui oleksingi stiilis "abikaasa ütles" mingi sellise kirja lasknud panna. Kas tööandja - kapitalist vereimeja - oleks saanud karistet, sest "kus on maksud???"

Manuaal kirjutas, et iga inimese elukäik on kordumatu ja küsitlejat pole võimalik kellegi teisega asendada. Ammu pole mul võimalust olnud oma "mina" nii paitada. Tähtis, mis tähtis! Sellepärast ma ei loobunud vastamisest, sest muidu oleks kaotsi läinud üks Eesti tervikpildi väärtuslik osa ja riigil oleks saamata jäänud panus mille järgi teha otsuseid, mis põhinevad tõesele ja usaldusväärsele
teabele.

Pakkusin midagi kobina peale. Kuna külapeal armukese olemasolust teated puuduvad, viimased teksad jalast lagunevad, vana auto koliseb, aga kõht täis, eluasemekulud, netike ja telefonid (sealhulgas minu oma) makstud, - siis üldistatusele tuginedes arvasin, et ega üle kolme nulli sinna numbri taha ei kogune. Ainus probleem oli nüüd see esimene number välja mõelda.
No seitse oleks na nadi ja mehe Ego saaks kannatada. Kümnega tekiks selline jama, et hakkaksin ööseti endalt küsima "kuhu ta ikka selle suure raha paneb?" Pakun siis 8,5.

Ühesõnaga jäägu nüüd juba tarkade otsustada, kas teabe kogumine vahetult inimeste käest andis ikka kõige tõepärasema info.

Tegelikult mulle igasugu uurimised meeldivad ja statistika ka. Ema raamatupidaja veri lööb välja.
ja Küsitleja toob elevust muidu nii vaiksesse ja tagasihoidlikusse pensionäriellu. Isegi koer ei haukunud, nii tuttav tundus see inimene.

Neljapäev, 20. mai 2010

Ajast maas



...aga ammu see kalender loodi

Ühesõnaga
13-ndal sai meie Maipõrnikas aastakeseks ja enne seda, 2.mail, tema issi 30 !





Tordid EmmeLenna tehtud, ausõna!


Tort 1 NeiuAnni (tulevikus)




...ja tort2 VäikeManni (praegu)



Las tee tõuseb sõbrana teile vastu, las päike paistab soojalt teile näkku, olgu tuul teile alati tagant, langegu vihm pehmelt teie põldudele ja kuni me jälle kohtume, hoidku jumal teid oma peopesal.




Teisipäev, 11. mai 2010

Pühapäeval...



Vaieldamatu lemmik:

Emale
Jaan Kross

Igaüks, kes mulle õrnust pihtis,
õrnusi mult kuulis kuumas salmis,
ehk neil pihtijail küll arm sai tihti
enne otsa, kui mul salm sai valmis.

Kuid just sulle – ma pean häbenema -
ühtki reakest ma ei riimind seni,
kuigi sina armastad mind, ema,
oma viimse hingetõmbuseni.

Sina halliks jäid, kui minul rada
raskeks läks ja konaruti kulges
Nüüd sa enam kaasa rõõmustada
minu rõõme päriselt ei julge…

Kui ma tulen, sinu ümbert võttes,
hõlm täis märtsipäeva tuulist värskust,
kuulad mind – kuid heidad mulle mõttes
jälle ette tormakust ja järskust.

Jah, mul paraku on küll see pahe.
Ah, kui tihti ma end samas manaks:
unustan ma ea ja kõige vahe -
ega oska pidada sind vanaks…

Püüad mõista rähklemist ja ruttu
mis nii väga köidab mind sääl väljas,
kuid siis meenub mulle kesk me juttu,
et su poiss – on tingimata näljas!

“Vaat, et läkski meelest…. taevas kaitse!
Pole küll su jaoks mul teab mis toitu,
aga söö, no söö! Ta suurt ei maitse …..
Mitu korda sai teist soojas hoitud ….”

Söön.”Kuid, ema, kolme mehe portsu
süüa ma ei jaksa miski väega!”
Naeratad – ja jääd veel rohkem kortsu,
kaussi seades väriseva käega….

Siis ma lähen. seisad keset tuba.
Kaisutus. Nii lühike on seegi.
Sest sääl väljas mind ju ootab juba
tähtis töö või veelgi tähtsam keegi -

keegi, kelle sõnad, sarm ja sära
hõõguvad mul kümnes teoksil salmis
- ning kes põlgab mu võib olla ära
enne, kui neist pooledki on valmis…

Ema… ikka et mu kohal kumaks
sinu pilk, mis teab mu vead ja headki!
Kuid me armastusest sõnatumaks
jäävad nii me suud kui minu readki. /1957 /


Esimest korda kuulsin seda lauluna, Alo Matiiseni poolt viisistet. Laulis Anti Kammiste. Alles hiljem leidsin luuletuse, mis oli ilma viisita pikem ja veelgi mõttekam

Minu jaoks on see nii- nii emade - poegade lugu, kui vähegi olla saab ja mida tuleb minu puhul korrutada neljaga.


Seitsmes kord ajavahemikus 1999-2010

ja kõikidel kordadel laval olnud, alguses üks ja hiljem kolm korraga


Mu õnn ja uhkus on nii suur, et ikka veel ei mahu minu sisse ära.

Emad võivad ju uhked olla ja mitte ainult ühel päeval aastas.

Eriti, kui juba aastaid on selle päeva ja vahel ka terve nädala märksõnadeks olnud valged pluusidpluusidpluusid; vestidvestidvestid; kikilipsudkikilipsudkikilipsud; viigikadviigikad viigikad; kingadkingadkingad; sokidsokidsokidsokidsokidsokidsokid...; mansetinööbid; noodidnoodidnoodid; raharaharaha; võileivadvõileivadvõileivad; joogidjoogidjoogid; alguses bussidbussidbussid, hiljem autodautodautod

Ja hommikud, kus logistiliselt tuli jälgida, et kõikidele jätkuks sooja vett (ema alustas tavaliselt kell viis), et äratus toimuks õiges järjekorras, sest pikajuukseline föönitas ikka kõige kauem ja toitev õige puder õigele ja õige leib õigele ja õige tee või mahl ja meeleolu, mis nõudis küll rääkimist ja ka vait olemist /tasa, ma mõtlen/

Tulemuseks nüüd see, et kaks lauljat kolmest on juba üle antud + esimene mittelaulja. Tema oli sel ajal alati ära piiri taga, sest "deutched" korraldasid just emadepäeva nädalavahetusel suuri õppusi, küll metsas, küll konverentsisaalides.

Mälestusedmälestusedmälestusedmälestused

Aga seekord tuli kõik teisiti, sest Poeg 2 laskus pärast kontserti ühele põlvele ja palus oma kaasalt tema kätt. Enda jaoks väga tähtsas kohas, Estonia saalis ja enda jaoks väga tähtsal päeval
Perekond vaatas pealt ja pühkis pisaraid.


ja ülejäänud pildid nagu ikka sinna, kus Emmaliina pildistab

Teisipäev, 4. mai 2010

Seekord teisiti

See aasta tuleb kevad teisiti,
  Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu-tiu! Tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
Mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! Hoi-tii! Hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti!

Lehekuu 1919

Hendrik Visnapuu "Kolmas kiri Ingile"



Visnapuu luulerida tsiteeritakse üha enam. Muidugi seda esimest ja muidugi kevadel. Alo Ritsing on luuletuse viisistanud ja noorte meeste suust kõlas see väga sobilikult.


Aga kõik sal alguse sellest, et postkasti potsatas kutse. Vaat selline:

Tere, kallid sugulased

Olete kõik, kaasa arvatud Teie pere, kutsutud kevadisele juubelikontserdile, mis toimub 1. mail kell 18:00 Rakvere Gümnaasiumi (1. Keskkool - suur valge maja) helilises aulas. Teile esineb Virumaa Poistekoor ning Virumaa Noorte Meeskoor, kellel on juhtumisi ka 10. aastapäeva juubel. Kingitusi pole vaja tuua ning õnnitlused võite jätta avalikult pidamata, sest nagu eelneval juubelikontserdil (Virumaa Poistekoori 15. aastapäev) oli näha kujunes sündmus vägagi pikaks, kui iga laulja ema ja vanaema õnnitles kõiki nimepidi.

PS: Siiski mainin - kontserdile tuleb arvatavasti palju kuulajaid. Et leida sobiv koht ilusa muusika nautimiseks tuleks tulla natukene varem kohale (17:30 või nii). Kindlasti on ilus päikesepaisteline õhtu ning suurt tükki see küljest rebida ei tohiks.

Lugupidamisega
Lennart
Virumaa Poistekoor
Infojuht


Loomulikult tuli minna. Pole veel ükski põhjus nii suur olnud, et oleks kunagi minemata jätnud.



Kuna istusin esireas, ei saanud tervet poistekoori pildile. Noorte meeste koori ka mitte ja dirigent Andrus on nii liikuv, et temast jäid kaamerasse vilkuvad varjud.




Fotondus on ju ainult hetke kodune tagasivaade. Päris muljed jäävad ikka mällu. Nii juba 1994 aastast, mil toona kolme aasta vanusesse Virumaa Poistekoori läks laulma Poeg 2.
Kümne aasta pärast lisandusid Poeg 4 ja Poeg 3. Siis hakati poistest mehi kooritama. Ja nii saimegi kaks koori.

Aga minu kevad tuli tõesti teisiti. Aitäh, pojad, et olemas olete!





/Ülejäänud pildid ikka seal, kus Emmeliina pildistab/