laupäev, 20. september 2014

Endale pai

Kuna argielu murdis sisse, siis lükkus Saaremaast muljetamine tulevikku. Fotokat ka enam pole ....nuuks, aga proovin kahenädalataguse mälu ellu raputada.

NIISIIS
Reede õhtu Kalamajas tekitas maakas st. minus pettumuse - Sergei Pedersen ei musitseerinud Topsis. Nad ütlesid, et lihtsalt polnud teda kutsunud. Sohk. Minu ja branne raskelt tulnud veeringud  jäid neil saamata.  Paras neile.
Seda kergemakaaluliselt saabus laupäeva hommik ja Tallinna bussijaama jõudsime isegi teatud ajavaruga, mis on branne puhul rohkem kui ebatavaline. See on lausa saavutus. Nelja tunnise bussisõidu vältel ei juhtunud midagi ebatavalist. Kui tavaliseks lugeda tagantpoolt tulevat ja üle bussi kostvat mobiilikõnet, milles kõlav naisehääl teatas: No me nüüd juba Mallega sõidame ja eileõhtune pidu oli tore! Vaatasin ehmunult enda kõrval istuvale Mallele otsa ja me mõlemad purskasime naerma. Ühesõnaga, samas bussis sõitis veel keegi naine Mallega. Oma Mallega.
Praamisõit võiks pikem olla bussisõiduga võrreldes, kuigi olen sõiduinimene, sest leian aknast vaadates ikka midagi. Lihtsalt  ilm oli nii ilus, et mine või hääletama.
Olen Saaremaal käinud neli korda. Viimati 2008-ndal,  abi kaasa ja külaklubiga. Seepärast hoidsin meeled valla.

SAAREL, ROOSIDEGA
Bussijaam polnud eriti visiitkaardilik, seepärast kiirustasime linna otsima. Leidsime kaks leidu: kaubanduskeskusest kohalike kunstinäituse ja giidiga Raekoja. Tasuta, muuseas.
Kiirkõnnil läbi ajaloo, mis oli seintele talletatud jäi midagi külge ka. Arensburg ja katkuajad. Ning laemaali vaatamine pea kuklas.
Ajalehe saime ka. Suurepärane algus. Ja juba ootaski meid Grand Rose! Koos miljoni roosiga. Neid jätkus igale poole - küll vaasidesse, vaipadele, kardinatele ja isegi võtmehoidjale. Rääkimata välikohvikust. Maja oli tänava äärest vaadates vana ja väärikas. Mitteläbipaistev nagu need uued. Tundsin ennast peene prouana, kes otsib igavasse argipäeva väikest vaheldust.

Ja juba me sukeldusimegi saunade paradiisi. Kujutage ette - mõnuled kuumal laval ja seinatelekast jookseb läbi film nelja  aasta - ajaga. Eriti mõjuvad on lumised mäetipud. Kümme punkti idee autorile. Ma ei hakka reklaamiguruks, aga ütlen: üldmulje oli taotluslikult intiimne. Peatähelepanu saunadel, basseiniosa jäi tahaplaanile. see-eest sai väliterrassil pikutada. Ma ju pole eriti kusagil käinud. Ainult koduspaas ja Toilas. Keldrirestoran oli tasemel, aga sobib rohkem pimedateks ja külmadeks õhtuteks. Terrass seevastu kutsus hommikust päikesepaistet nautima. Mõne meetri kaugusel helisesid kirikukellad ja kutsusid hommikuteenistusele. Kirik oli rahvast täis. Kuldleer.

Aga enne seda oli laupäeva õhtu. Saunadest hellitatud kehad tuli ju kondama viia. Uudishimu ja veel see miski. Soe õhtu, vanalinn ja kutsuvad küünlad tänavakohvikute ees. Vähe rahvast ja soome keel. Ikkagi juba septembri algus. Otsisime paaniliselt elavat muusikat. Ei leidnud.
Või noh, mis ma ikka valetan. Leidsime küll, aga mitte sellise nagu  lootsime.

SAAREMAA NALJAD
Nimi kõrts ja Kapteni. Kell kümme oli nagu laulus: Kõrts tühi on, kõik kuhugi on läinud....Selgus, et pole veel tulnud. Olime peaaegu lahkumas, kuid siiski ...Uks viis õue. Keset õue seisis st. lamas tekiga kaetud raudvoodi. Kamina ees. No ei saa ju ära minna kohast, kus omanikud midagi sellist on välja mõelnud. Istusime sukkpükste värinal tühja tünni taha ja tellisime jooki. Ühe mehe bänd, mille nimes millegipärast number 5, alustas.
Ja siis see algas. Kohalikud olid ilmselt meie jaoks ette valmistanud "perfomansi". Otsisime piilukaameraid, aga ei tuvastanud asukohti. Uksest astus sisse mitu meest, kes võtsid suuna meie tagasihoidliku istumise poole. No ja siis juba nagu filmist "Kevade" lihtsalt rebiti meid tantsima. Minu partneri musta kapuutsi alt välkusid kaks muigavat  silma. Siis heitis ta kapuutsi kuklasse ja musta lokkpatsi lehvides kukkus mind keerutama. Koperdasin kangetel jalgadel, aga jäin püsti. Sõbranna heitles pikema nokamütsiga. Veel veidi tantsu ja juba nad läinud olidki. Põgenesime ja naersime nii et pisarad silmis.

Ajaleht lubas meile, et pühapäeval  toimuvad "sõnakuulelikuse meistrivõistlused" . Muidugi me ei osalenud. Hiljem selgus, et koertele.
Aga Vello Õunpuu kutsus viikingisorti mehi uue filmi tarvis läbikatsumisse ja ülevaatamisse. Linnateatrisse. Läksime siis pühapäevasel keskpäeval luurele. Lukus uks ja mitte üht meest. No et kus nad siis kõik??? Bingo! Jalutuskäigul lossi poole leidsime nii mõnegi. Kenasti kampades, seljas särgid kirjaga Viru Valge ja käes muidugi seesama reklaamiartikkel. Oleks veel, et Saaremaa viin, aga selline reetmine.

ILUS
Pühapäeval võtsime ette mitmetunnise tutvumisretke. Loss ja kuursaal ja spaade paradiis ja lihtsalt suurepärase arhitektuuriga vanad ja väga vanad majad. Minu jaoks oli kõige meeldejäävam väike Põlluvahi maja Kitsal tänaval. 18 saj.
Välja arvatud lossiümbrus tundusid tänavad inimtühjad. Ja autotühjad. Suvi oli selles linnas lõppenud. Meid see ei seganud. Meie saime oma soojad ilmad kätte.
Ilm oli suurepärane ja kella nelja ajal bussi istuda tundus päris suur ülekohus. Ees ootas jälle neli sõidutundi pluss poolteist kojusõitu.

Arvan, et lugedes saate nüüd aru, miks ma tahaksin veidi varakam olla. Just sellepärast.
Kuigi oleme siia ilma loodud töötegemiseks ja kasinaks eluks, kisuvad geenid ikka sinna olesklemise ja nautlemise poole. Patukahetsuseks tegin nimekirja, mida ma kõik kodus koristama hakkan. Homme.

Lõpetuseks üks virumaa mehe "nali": no mis te naised jooksete sinna spaasse. Ega te sellest ju ilusamaks ja nooremaks lähe, et uuesti mehele saada.
Appikene, uuesti mehele. Et jälle algaks kõik, algaks uuesti....No ei, seda risti ei jaksaks küll teist korda kanda.



reede, 5. september 2014

Siis me lähme Mallega

....Saarde kala kauplema. Hopsassaaa, Mallega janiiedasi.
Tegelikult sõidame Saaremaale. Spasse. Mall sai sünnipäevakingi kahele ja mina olen see teine!

Ja nüüd ma mõtlesin välja, mis põhjustel tasuks vana olla. Vana võib olla ainult siis, kui oled varanduslikult enam vähem järjel. Siis leiad ikka mingeid enda hellitamise variante, mis elu elamisväärseks teevad. No töö tegemist ma küll silmas ei pea :P
Ikka nautimist! Küll hellitamist hea toidu ja jookidega, küll huvitavate reisidega, küll spaadega.

Vaat kui oled noor, siis võid veidi vaene olla, sest näed välja nii enam vähem st. noor ja see ei sega kedagi, sest kõik arvavad, et sul ju võimalused alles ees ja avastamata. Võid õppida nii meil, kui mujal, sest noorel on lubatud olla vaene üliõpilane. Noor võib osta kogu garderoobi kirikukaltsukast olematu hinna eest ja rääkida taaskasutuse kasulikkusest ja maailma päästmisest rohelise mõtteviisiga. Võid jagada mitme peale nõuka aegse remondiga korterit ja rääkida, kui gool see on ja kui tore on, kui kaaslane tahab just sel hetkel vanni minna, kui sina.
No ja kui pole enam mitte "nii noor", vaid keskealine, siis võid veel küllaltki usutavalt endale valetada, et sind ootavad veel uued väljakutsed ja võimalused, aga tõenäoliselt tõuseb jaanuarist seoses miinimupalga tõusuga töötasu nii paarkümmend raha kuus, mille saad paigutada enda "säästufondi".
Aga katsu vanast peast selgitada, miks kannad teise ringi riideid, ostad "halvem täna" juustu või kala ja sõidad ühistranspordiga. Loomulikult mitte oma suvekodusse. Saamatus on selle nimi.

Nii et nüüd moraal: need, kes arvavad, et kõikide naiste elu algab 50.selt on valel teel. See juhtub muinasjutus ja seebikates. No et kohtad kooliaegset armastust, kellest on vahepael miljonär saanud ja kelle naine on surnud ja kes nüüd sinu üles otsib, et vanaduspõlves üks kena ümbermaailmareis korraldada. Ära loodagi. Veab, kui ei pea teisele poole teed minema, kui mõni endine tantsupartner küla vahel vastu tuleb. Edukaid on meil vähe.
Või kutsub Sind ülemus hommikul enda juurde, räägib elukestvast õppest ja eakate kogemustest ning lubab pea mittemillegi tegemise eest palgalehele neljakohalise numbri.
Vaat siis võid lausuda nagu Iff selles prillireklaamis: Elu on elamist väärt!

Senikaua, kui seda ei juhtu ja muidugi seda ei juhtu, korjad kokku oma väikesed rõõmud, mida tegelikult pole üldse mitte vähe ja moodustad nendest kena kookoni või kandami (oleneb päevast) ja tõttad töömesilaseks, rõõmustades, et sul ikka see töö on. Ja siis tuled koju rõõmustades, et sul ikka on üks koht siin maamuna peal.
Selline paik, kus pole pommirünnakuid, boamadusid ega tuhat muud ähvardavat asja. Vääramatuid jõudusid ega maavärinaid ka.
Olenemata vanusest.