Kolmapäev, 26. september 2012

Pole midagi paremat halvast ilmast


See "lapsena teesid armastas meel" on ilmselt sisse kodeeritud.

1986.a. kui hakkasid Horisondis ilmuma Eestimaa huvitavate paikade fotod, siis see pisitasa algas. Koos punase "žiguliga" st. uue  pereliikmega. Vanem poeg pidas isegi kartoteeki külastatud mõisatest. Fotokat meil sel ajal polnud.
Nüüd Süvahavva seriaali vaadates oli mõnus äratundmine: Einmanni mõisa härrastemaja oma kahe sambaga oli kummituste majaks muudetud. Mäletan seda esimest külaskäiku, mil sammastest veel neli alles. Hoonet peeti esinduslikuks klassitsismi näidiseks maa-arhitektuuris. Mõned aastad hiljem olid kaks sammast mõistatuslikult kadunud. Veel mõni aasta ja härrastemaja oli tunduvalt pikkusest kaotanud. Seal elavad kliendid või elanikud olevat talvel ühte otsa kütma hakanud. Ausõna, nii Muinsuskaitse seltsis räägiti. Nüüd pole sinna juba aastaid sattunud.
Teine samas seriaalis näidatud koht oli Ambla, mis Ambla. Nii kirik, kultuurimaja koos raamatukoguga ja vallamaja takkaotsa.

Aga muidu on kohtade äratundmine tegelikult raske. Aastaaegade erinevus võib ühest hoonest kujundlikult teise teha. Ja ei tohi unustada, et pildil on kõik alati ilusam.

Meil teekaaslasega on välja kujunenud täiendav rollijaotus. Annelile meeldib loodus ja võimalikult puutumata; mulle jällegi hooned. Kirikud ja surnuaiad meeldivad mõlemale. Nii et valikud missugused.
Oleme küllaltki isepäised ja sellepärast ei sobi vähemalt mulle rahvarohked bussireisid. Kuigi vahest võib suurepäraste giidide otsa sattuda.

23 september 2012
TAMMEALUSE ehk SAMMA HIIS

Olime seal varem käinud. 2007 aastal umbes samal ajal, kuid märksa kenama ilmaga. Siis, kui noorim poeg autosõitu treenis.

Need esimesed pildid ongi sellest ajast.











Vanad pildid on sellepärast ka huvitavad, et tore võrrelda. Ikkagi viis aastat ajamerre voolanud. Ja meie koos sellega.

Seekordne pühapäeva hommik tundus aknast välja vaadates paljutõotav. Aga ainult autosse istumiseni.

Samma  asub Virumaal. Kui Tallinnast Narva poole sõita, siis umbes 130 km. pärast jõuate Viru Nigula teeristini. Sealt tuleb pöörata paremale. Vasakul metsas ta ongi. Tammealuse. Paik, kus meie esivanemad käisid hingejõudu saamas.  Pada jõe ürgorus. Samma külas olevat heinamaal kasvanud suur tamm, mille ümber said kolm meest kätest kinni hoides ümbert kinni võtta. Seal oli olnud ennemuiste hiiepaik, kuid ohvrikivi polnud, vaid annid toodi tamme alla. Tammes elab jumal. Nüüd kasvab seal selle tamme järglane. Hiies on kaks allikat: Silmaallikas ja Roostallikas, kiik ja lõkkeplats. Viimase 25  aasta jooksul on pühasse paika istutatud uued tammed, rajatud kiviaed ja väravad. Paigas käivad maausulised ja pärandkultuuri huvilised.

Alati annab juurde lugeda http://www.maavald.ee/maausk.html?id=28&op=lugu&rubriik=40

Hiis on põhjustanud nn. Hiiesõja. Kuna maa pärijad oleksid osa hiiest endale saanud, siis otsustas Viru Nigula VV hiiemaa munitsipaliseerida, et maa kuulutada kohaliku rahva omaks. Maavalitsus leidis aga, et kohalikel pole hiit vaja. Tundub, et praeguseks on hiis rahule jäetud ja igal meist võimalik siseneda sinna puhaste mõtetega. Koputades.


Kiik on viie aastaga muutunud ja nüüd saab ka roigaste külge soovipaelu sõlmida

lõkkease ootab 
Enne sisenemist koputa
Paeltepuu
ohvrikivi annid

peitepilt
peale pikki otsinguid allikas leitud

Kõige ebasobivama riietusega, aga ikka rõõmus
Fotokas läks Anneli kätte. Kummikud ja kindlam samm - sellepärast
Aga ta siis pildistas!

kui retk lõppes oli vihm samuti lõppenud
Kuidagi kurvalt rohtu kasvanud ja mahajäetud näis. Ilmselt luges taevast meeleolu kaasaandev pidev vihm. aga mis teha.

Reede, 21. september 2012

Iga vesi jõuab ükskord jõkke...

Anneli autol oli sünnipäev. Teine. Nii otsustasin meie vanad sõidulood üle vaadata ja "ordnungisse" panna. Aga muidugi ei jõudnud kuhugi. Kas teha eraldi blogi, mis üldjuhul lõppeb pooleli jätmisega? Kunagi alustasin Emmeliina pildistab ka selle mõttega, aga hiljem...kadus asi käest.
Kas jätta vanad reisilood siia ja koopeerida kõik uude bloogi ühte kokku ning varustada kuupäevadega? Printida, lasta pildid paberile ja valmistada reisipäevik?
Kas ma viitsin? Imetore oleks vaadata, aga teostada???
Uued lood seisavad järjekorras ja koos piltide valimise ja laadimisega kulub vähemalt päev. Või öö.
Ühesõnaga, täna veel ei tea. Ilmselt siiski topeltblogi. Täiendustega.

Aga nüüd eelmise pühapäeva lugu.
16. sept.

Milline ilus ilm! Rakverest välja ja kähku. Uus Haljala viadukt. Pole paha, ületatud. Narva -Tallinn tundub tõeliselt suurilmalik kiirtee. Aga ei lumma. Ees vänderdab üks auto. Väga kahtlaselt. Läheneb mitu korda keskjoonele ja üle selle. Signaalitame. Lõpuks saame mööda. Roolis istub vanemas keskeas mees. Kaugvaatlusel kaine. Kas tähelepanuhäire? Kellena  tundume meie kõrvalsõitjatele? Kas liiklushoolikad või takistajad, sest Anneli järgib reegleid. Õnneks läheneb Valgejõe rist ja saame oma elementi st. maanteelt maateedele. Hoog on sees ja ühe valuga jõuame peaaegu Võsu teele välja. Ei, mitte seda me ei tahtnud. Ümberpöörd. Ma isegi ei püüa neid kümneid teeäärseid autosid lugeda. Viiskümmend kindlasti kogu tee ulatuses. Ja upakil tagumikud metsas. Ääretult rõõmus, et maalased on üha rohke ja rohkem korjele asunud. Selle asemel, et kodus teleka ees tagumikutunde teha.

Viit näitab tundmatut kohta. Stopp. Auto kinni, kepid kätte ja teele. Korraga valdab mind selline tunne, et pisar tuleb silmanurka ja tänusõnad suule. Kuidas küll Taevaisa on minu argielu osanud mitmekülgseks muuta ja saatnud mulle midagi nii hingelähedast, et saan olla nii suurepärase inimese teekaaslane.



kui numbreid uskuda, siis on sihtkoht väga väga kaugel
Lähimal vaatlusel polnud asi nii hull
Kuna kena teadmiste tahvel pildistamisel päikse tõttu tagasi peegeldas, siis kopin mõned olulised faktid:
VASARISTI JUGA asub Lahemaa rahvuspargis Kuusalu vallas.  Suubub Valgejõkke.
Kolm astangut - 1,3m; 1,4 ja 0,5 
Üks ilusamaid pisijugasid (eriti kevadel, lisan mõttes)

Seoses tänase reisiteemaga sattusin huvitavale artiklile Eesti Looduses "Mitu juga on Eestis?"(Avo Miidel), http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9705/joad.html
kust noppisin teadmisi, et autor teab 33 juga ja joastikku, kus vesi kukub vabalt vähemalt 1m kõrguselt. Nimekirjas on ka kunstlikult tekitatud joad nagu Valaste oma 26 meetriga. Valdavalt ei ületa kõrgused viit meetrit. Näiteks Narva läänepoolse joa kõrgus pole täpselt teada, sest juga asub Eesti Vene piiril. Peale kahe joa asuvad kõik Põhja Eesti paekaldal või selle läheduses.


Nähes lootusandvamat teavet kui esimene post, otsustasime teed jätkata. Loomulikult valisime parempoolse suuna.

 Kahjuks sai tee ruttu otsa. Ümberpöörd ja auto juurde tagasi. Ausalt öeldes ega ma väga ei kurvastanud, sest 30 km pühapäeva pealelõunal poleks andnud lootust esmaspäeval tööle jõuda. Nu vähemalt sellel esmaspäeval mitte.

Auto nina uuesti Valgejõe otsa poole pöörates jälgisime kenasti teeviita, mis suunas meid järgmise joa juurde

NÕMMEVESKI JUGA

Lahemaa Rahvuspargi kõige veerikkam. 1,2 m. kõrgune. Paremini, kui eestigiid.ee ma ei oska.

Nõmmeveski juga asub Harju maakonnas Loksa vallas Lahemaa Rahvuspargis. Juga jääb Valgejõe-Loksa maantee 5. kilomeetrilt Joaveskile suunduval maanteel Valgejõel asuvast sillast poolsada meetrit allavoolu.
Siinkohal murrab tänapäevane Valgejõgi endale teed läbi Kolgaküla klindiplatoo kirdenõlva Valgejõe mattunud ürgoru suunas. Sellest heitlusest on maha jäänud ligi 400 m pikkune ja kuni 20 m sügavune kanjon. Umbes 20 m lai juga on veidi üle meetri (1,2 m) kõrge. Pandivere kõrgustikult Porkuni järvest algav 77 km pikkune ja 454 ruutkilomeetrise valgalaga ning 107 m languga Valgejõgi on joa kohal suhteliselt veerikas. Lubjakivist joaastangust allavoolu moodustab diktüoneemakildal ja liivakivil voolav jõgi kärestiku, mis langeb paarisaja meetriga kuni 5 m. Joa all on ligi 1,5 m sügavune hiiukirn.
Joast isegi meeliköitvam on seda ümbritsev kanjon ja selle seintel kuni 15 m ulatuses paljanduvad ordoviitsiumi lubjakivid, glaukoniitliivakivi, diktüoneemakilt ja oobulusliivakivi (fosforiit). See paljand on kesk-ordoviitsiumi Kunda lademe Nõmmeveski kihistu tüüppaljandiks.
Vaatamist väärt on ka kanjonis kunagise vesiveski kohal olnud hüdroelektrijaam, mis andis elektrit lähedal asuvale (3 km) Joaveski puupapivabrikule. 1960-ndatel aastatel põles elektrijaam maha, kuid selle varemed ja betoonvaiadele tõstetud betoonsängis juurdevoolukanal jäid. Kanalist immitsev lubjanõrg kasvatab selle põhjal ehtsaid stalaktiite. Viimasel ajal on hakatud pidama sellegi väikese hüdroelektrijaama taastamise plaane, kuid "roheliste" vastuseis sellele on küllaltki üksmeelne.
Kalle Suuroja. Eesti joad. Tln., 2003


Tundub, et tegemist siiski Kuusalu vallaga. 


20-ndate aastate lõpul ehitati vesiveski asemele hüdroelektrijaam. 


Kodus pilte vaadates pidin järjekordselt nentima, et peaaegu mitte midagi sellist ei jää peale, mis mällu, aga abiks kunagi, kui mälu vingerpussi mängib, on nad ikka. Sellepärast polegi kanjonist ühtegi korralikku pilti. Ainult mälupilt hämarast õuekoridorist, millest ühel pool puudega kaetud paekivisein ja teisel pool kohisev vesi. Väga mõjuv igatahes.

Nõmmeveskilt viis kitsas metsatee edasi JOAVESKILE
Varsti hakkasid teed palistama kaunimast kaunimad majad ja aiad: floksid ja muud värvilised sügislilled ...Sõnaline tänu ja imetlus loojate vastu.

Rehielamu tüüpi majad, uued katused peal ja huvitavad vintskappidega elamud. Majade vahelt vilksatas rippsild, aga kuidas sinna saada. Parkisime auto ja küsisime nõu. Lahkelt saimegi.


Vesi kohises ja tegi muusikat. Küla oli vaikne, isegi üksik muruniiduk mürises musikaalselt. Lõhnas sügise järele. Sada autot koos korjajarahvaga olid jäänud kaugemale. Rada viis imelise maja juurde, mis meenutas väikest mõisa. Oo, millised puitarhitektuuripaljusused! Hoiame põialt, et kusagilt visatakse kotikesega "eurooparaha" ja tulevikus leiame korras ja kasutust leidnud hoone. Taamalt paistis korsten, mis vajas uurimist. Tänu uudishimule leidsime väravaputka , kust ei keelatud siseneda. Kogu kompleks meenutas mingeid väga vanu tööstushooneid, millele nõukogude ajastut juurde kleebitud. Ja jälle tuli nentida, et on pärandit, mis pole enam kellelegi vajalik.



uudishimu viib edasi
nagu erinevatest ajastutest kokku pandud
Tundmatu hoone otsapoolt



Uus ja vana  - praegusel ajal mitte kellelegi vajalik
Ilmselt papivabriku rajaja parun Dellingshausen,  Aaspere ja Loobu viimane omanik


Allolev meenutab veskikivide surnuaeda. Kuna neid nn. asjandusi oli ümbruskonnas paarikümne ringis, siis mis need ikka tegelikult on?
Aga nüüd kodus selgunud faktid Joaveski küla ja joa kohta erinevatest allikatest:

Joaveski, küla ja juga
Harjumaa ja Virumaa piiri peal, Kuusalu vallas Loobu jõel, tallinna 70 km, Loksale 15, Kuusallu 25, Rakverre 40 km.
Asub Lahemaa Rahvuspargis
Loobu jõe 160 meetri peal on  kuus astangut, 0,5-1 meetri kõrgused
Juga oli kunagi 4 meetri kõrgune
1896 ehitas Loobu mõisnik  jõele hüdroelektrijaama ja rajas  puupapivabriku
Vabriku tööliste jaoks  ehitati elamisi
1914 oli vabrikus 39 töölist, mis oli tsaariaja kohta märkimisväärne
1920 alustati vabriku laiendamist. paas murti jõe põhjast ja nii need astangud tekkisid
1936 olid papivabriku tööliste palgad meestel 18senti ja naistel 13 senti tund
1947 ehitati rahvamaja ja tööd alustas algkool
Papivabrikus ehk tselluloosikombinaadi tsehhis toodeti margialbumeid, mida turustati terves NSVLiidus
Töökohti umbes 150
1991 papivabriku pankrot, külast lahkuvad inimesed
2000  - ehitati uus sild ja pandi tööle hüdroelektrijaam
2005 külaelu hakkab pikkamööda paika loksuma
üle jõe viiva  rippsilla on külamehed kenasti uueks ja kaalukindlaks muutunud

Küla läbib Rahvuspargi populaarne matkarada
Lähim tankla 10 km. Kotkas, suuremad poed Loksal 15 km.
Lähim bussipeatus 7km. kaugusel
käib koolibuss
Püsielanikke 39, suvitajatega kokku saja ümber

Ei leidnud täpset infot puidust hoone kohta - kas vana rahvamaja või hoopis vabriku kontorihoone?

Äkki keegi juhuslikult teab?






Kuna sel sügisel pingid aktuaalsed, siis olgu siin ka ÜKS.