Pühapäev, 28. aprill 2013

Ussikuningapäeval, järg


(Koristustalgud kortermaja juures päädisid peavaluga ja mitte ainult tuulest. Sellele vaatamata jätkan projektiaruannet st. Peipsi äärset sõidulugu.)

TUDULINNAST läbi ei pööranud me Avinurme, vaid IISAKU poole. Ma pole seda teed vist kunagi sõitnud, vähemalt kevadel mitte. Imelised metsad kahel pool  - tükike Alutaguset! Sirged mastimännid ja valendavad kasetüved. Kõigepealt paistab kaugelt metsade taustal Iisaku vaatetorn. Meie alustame nagu ikka surnuaiast. Lõunane päike on rahvast kadunukeste kodusid korrastama tulnud. Leiame harukordseid rõngasriste (neli rõngasristi, 17 saj), mis seotud Peepude suguvõsaga. Kui Oonurme lähedal sündinud kasvanud kuulus dirigent Ants Üleoja (1936), siis Iisaku ligidalt  on päritnäitleja ja laulja Helend Peep (1910-2007)
Sõbranna võtab binokli abiks, et tundmatuid linde tuvastada. Mina tuvastan ilma binoklita rähni. 

Lõunasel kehakinnitusel tahame väikse panusega toetada kohalikku kohvikut, mis teenib rahavast juba 15 aastat masust ja ketikaubandusest hoolimata. Tummine hernesupp ja povidloga pirukad. Kui sinna kanti satute, ärge laske ennast häirida pimedast ebamugavusest, vaid panustage heale kõhutäiele. 

Huvitav on niimoodi lihtsalt sõita ja jõuda. ja jälgida inimesi ning maju. Siinne rahvas tundub oma kodudest hoolivat. Kõige koledam on bussijaam, mida millegipärast ei pildistanudki. Paarkümmend inimest ootab ilmselt kalaautot. Ja meie leiame poe. Kirikule kuuluv taaskasutus pakub pikaks ajaks põnevust ja tõotab suurt saaki. 

Kirik (ehitatud 1894) ise asub mäe otsas ja ilma kirikuaiata. Lihtsalt keset kaunist sinililledega parki. Korras ja kena. 
Valla koduleht on asjalik. Sealt pärinebki antud teave kokkuvõtvalt:
IISAKU on samuti vallakeskus nagu Tudulinnagi. Elanikke 1400 kanti, nendest 800 alevis. Ja üks gümnaasium. Vallavanem ja kirikuõpetaja on ühes ja samas isikus. Avo Kiir. Ilmselt ainulaadne kogu Eestis, kus võim ja vaim üheskoos. 

Toreda legendi leidsin ka: Muistend pajatab, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsu soost leidnud ta vanatüdruku, kes tema naiseks saanud. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas aga olnud nende järeltulijad.


Vald on kuulus toonekurgede rohkusega. Pidavat olema 12 asustatud pesa. 
Oma muuseum on neil ka. Kuna tahtsime veel Peipsile jõuda, siis jätsime selle tulevikuks. Kunagi genealoogidega sai käidud ka. Aga vaatetornita ei soovinud jääda. Vaatetorn küll paistis, aga sinna saamiseks tuli veidi infot koguda. Tee viib mööda kenadest individuaalidest. Nii jõuamegi Tärivere mäele, mille  kõrgus 94 meetrit ja torn veel peale selle. Kaaslane käis, mina passisin seekord. Tuul oli tugev ja mine neid sipelgaid tea. Olid ju ühel aastal hakanud tornipuid õõnestama. 



Ja tulebki Peipsi poole kiirustada. Miks siis mitte valida sama valla heakorrastatud rand. Kauksi. Saab vähemalt otse autost kuiva jalaga. Mööda laudteed nagu linnaprouadele kohane. 

Ja sealt ta paistabki! Ohhh! Ilu võttis hinge kinni. Korraga nii liiv, jää, vesi, pilved ja päike. 

Kui maa poole vaadata ei saa aastajast aru. 
Jäljed liival
ja jääl




Olen vanaks elanud, kuid kunagi pole siin kevadel käinud. Nüüd siis on see tehtud. Jumalik!


järgneb veel natuke









Reede, 26. aprill 2013

Eile, ussikuningapäeval


( Iisaku kirikupoest ostetud kašmiirkampsunit kuivama riputades meenus episood nimetust filmist  või raamatust, milles proua kampsun kaotas ebakompetentse teenija tõttu masinpesus nii värvi kui  suurust vähemalt kolme numbri võrra. Seepärast olin ettevaatlik, sest kalendrikevadele vaatamata kulub soe ja pehme vinge tuulega keha katma)

Aga mitte sellest ei tahtnud....vaid hoopis eilsest markusepäevast, mil me ei kündnud ega külvanud, sest härgasid võis äkksurm tabada. Mõnes paigas kutsutakse  seda päeva ussikuningapäevaks. Ussikultus oli  omane kõigile Põhjala rahvastele ja 18.sajandini oli eesti naiste ehtetüüp maokujuline spiraal olgu siis sõrmuse või käevõruna. Ja muidugi need  ussikuningaga seotud muinasjutud ja varanduste valvamised. Ühesõnaga- ussikuningas oli sel päeval oma alamad nõupidamisele kutsunud. Veel ütles rahvatarkus, et sel päeval saab inimsaatust ette ennustada. Ja ilma.
Kirikukalendri järgi on tegemist evangelist Markuse mälestuspäevaga. Oma kaitsepühakuks peavad Püha Markust notarid, klaasikunstnikud ja kirjutajad. Miks mitte siis ka blogijad :D

Pole midagi meeldivamat töökeelust ja võimalusest seda sõnasõnaliselt võtta. Kuna kogu tubane majapidamine  karjub töötegemise järele on alati võimalus välja minna. Nii me tegimegi.

Tee viis TUTTU. Muidugi on selline kohalühend võõras, aga miks mitte mänguline. Tudus maabusin pikemalt aastajagu tagasi tänu ühe branne ümmargusele vanemaks saamisele. Tagasivaatel selgus, et paik on teenimatult blogisissekannetest välja jäänud. Ääremaa asi või kuidas. Igatahes panen plaani.
Tänavune Tudu poe esine mõjus militaarselt. Poes ostsid pildil oleva sõiduvahendiga kohale ilmunud mehed leiba ja majoneesi. Mitte suitsu ja õlut. Oleme hästi valvatud ja kaitstud.


Kell oli alles hommikupoolik ja ilm selleaastaselt külm. ....Isegi soojast autost.

TUDULINNA kirikutest olen kirjutanud. Vaja vaid üles otsida
Alevist läbi sõites ei osanud midagi arvata. Väike kohakene. Netist sain teada, et tegemist koguni vallaga, kus keskuses st. Tudulinnas põhikool ja lasteaed. Kultuurimaja ka. Valla tuntum küla Oonurme, kus kena külamaja ja kus laulupäevadel käidud. Rannapungerja kuulub samuti Tudulinna alla. Ühesõnaga tükk Peipsit samuti.
Nagu ikka huvitab mind koha ajalugu. Veidike, sest selle paigaga ühisosa pole.
1583 a. esimesed teated räägivad Tutinlinnast. Hilisem Tuddolinn eraldus Rakvere mõisast ja kuulus Viru Jaagupi kihelkonda. Nii et ei mingit Ida Virumaad, vaid ikka üks Virumaa.  Otsin vallakodanike arvu. 500 kelledest alevis 230. Mnjah. Elada saab kõikjal. Kodulehelt leian kena meenutuse:
„Linnamäelt avaneb küla peale ilus pilt: tänavate ääres asuvad majad on korralikult kõrvalhoonetest lahusseisvad ehitised, paljud isegi kahekordsed; mitmelt poolt paistavad tuuleveskid, haritud põllud, aiad, looklev jõgi. Ja seda kõki piirab eemalt „suur mets.“ Nii on Tudulinna kirjeldatud maakonna minevikku ja olevikku käsitavas koguteoses „Virumaa“, välja antud 1924. a. Rakvere maakonnavalitsuse poolt.

1947 a ehitati Roostoja jõele väike hüdroelektrijaam. Sinnasõidurisk jäi võtmata, sest mätas oli märg ja tee ka. 

Peatusime hoopis surnuaia väravas. .......

Branne rääkis toreda loo "Vana juudi õpetus pojale" 
Poeg, kui võtad esimese naise, võta juut. Lapsed tulevad ema nägu ja tegu
Poeg, kui võtad teise naise, võta venelane. Tema juba oskab armastust jagada.
Poeg, kui võtad kolmanda naise, võta eestlane. Sa vaata kui hästi nad oma surnute eest hoolt kannavad.
.....


Nii see oligi. Rohkem, kui kalmistuvaikus ja rahu hämmastas meid unikaalsete väikeste raudristide kogum. Midagi sellist pole ma kusagil näinud! Kodus uurisin veidi ja sain teada, et need unikaalsed sepisristid 18-19 saj. on kohalike seppade valmistatud. 
Kuna raud oli kallis materjal tuli seda kasutada kokkuhoidlikult. Igatahes vääris see vanasse männikusse rajatud matmispaik tähelepanu. Ka taastatud vabadussõja mälestusmärk köitis pilku. Igast küljest, peab ütlema


Nii  korrastatud vanu kalme pole ma kusagil näinud. Väike toimiv vald ja oma tööd tundev kalmistuvaht. Hea tunne jäi.

Edasi viis tee Iisakusse 
jätkub...

Teisipäev, 23. aprill 2013

Mida mulle õpetas Hvostov?


Lugedes Päevalehest Andrei Hvostovi kirjeldusi, kannatusi ja lahendusi insuldijärgse voodihaige, 65 aastase naise, keda nimetati ka vanaks inimeseks, hooldamisel, valdasid mind kaksipidised tunded. Esimene, ehk viha, sundis toas närviliselt ringi kõndima ja muud tegevust otsima. Kindlasti tõusis mu vererõhk, kõrvus hakkas kohisema - ühesõnaga aju andis kehale impulsi. Enne seda olin just lõpetanud vanema ajakirjaloo Kaika Lainest ja sellest, kuidas Lainel ei lubatud  enam vanast peast telekast igasugu halbu asju vaadata. Tänaseks on Laine teispoolsusesse lahkunud. Kas teda hoidis pikaealisena halvale selja pööramine, ei saa ma enam kunagi teada. Võin vaid oletada.
Teine tunne oli hirm, mis sundis googlisse toksima otsingusõna "insult" , et uurida kuidas "vanu" st. eelpensionäridest  eakaaslasi ja eelkõige ennast selle koletise eest kaitsta. Kui see üldse on võimalik.

Sellepärast trükin siia just ennetava tegevuse, kuna pärastisega pole endal enam midagi peale hakata.
Algus oli masendav (kokku võtvalt portaalist insult.ee):

Insulti võib haigestuda igaüks
Igal aastal haigestub Eestis insulti üle 4500 inimese
Eesti tööealiste hulgas on haigestumine oluliselt sagedam, kui teistes Euroopa riikides
Insult tekib sagedamini eakatel, kuid võib tekkida ka noortel
Mõned inimesed on insuldist rohkem ohustatud kui teised (Mõningates allikates on vihjatud geneetilisele eelsoodumusele)

Riskitegurid:
suitsetamine - soodustab veresoonte lubjastumist ja verehüüvete e. trombide teket
alkoholi liigtarbimine - tõstab vererõhku. Eriti ohtlik on suure alkoholikoguse tarbimine lühikesel ajavahemikul, sest see tekitab järsu vererõhu muutuse.
suur kehakaal - kontrolli kehamassiindeksit ja vööümbermõõtu. On aeg läheneda kaalujälgimisele teisest aspektist:  mitte välimus vaid tervis!
madal füüsiline aktiivsus - see heaoluühiskonna pahe. Eks tuleb eluaseme ja automugavusi kompenseerida kunstliku järelaitamisega st. igasugu võimlemisnippidega, kepikõnniga või jalgrattasõiduga.  Ühesõnaga see peab olema tegevus, mis annab sooja ja ajab natuke hingeldama ka.
Soovitavalt pool tundi päevas.
kõrge vererõhk - vererõhku tuleb regulaarselt kontrollida, sest paljud ei tea oma vererõhku ja normist kõrgem vererõhk vajab ravi
diabeet - II tüüpi diabeedi kulg võib olla hiiliv, sellepärast peaksid kõik üle 50.sed vähemalt kord aastas kontrollima veresuhkru taset
südame rütmihäired - südame kodade virvendusarütmia tagajärjel tekkiv tromb põhjustab veresoonte ummistusi. Sellepärast tuleb kontrollida vere hüübimisnäitajat, et vajadusel manustada verd vedeldavaid ravimeid, mis vähendavad insuldiriski 70 % võrra
liigne kolesterool - kuhjub veresoontes ja halveneb verevool. Tuleb kontrollida ja vajadusel tegeleda.

Ja kõik. Tundub väga lihtne. Pealtpoolt. Ei midagi kontimurdvat.

Millegipärast ei räägi ükski portaal psüühilistest põhjustest. Ometi ütleb mu sügav veendumus, et just see on see, mis ühel inimesel vallandab protsessi ja teisel mitte.
Nii et selles osas vähemalt minu tark Arvut ei avita.
Siiski,  online raamatud:Luule Viilma
...lootus elada teiste elu ja lootus, et teised elavad siis ära minu elu...
...Kui inimesel on mingi pikaajaline lootusetu olukord, mis on üle mõistuse, siis tekib aju veresoone aneurüsm ehk lõtvumisest väljasopistunud laiend, mis võib lõhkeda kui vererõhk äkki tõuseb. Tulemus on insult - aju verevalum, mille tagajärjel tekib halvatus. Äkiline hirmus vihahoog üle mõistuse olevas, lootusetus olukorras, mis on kestnud niigi pikalt ja nüüd ilmneb, et läheb veelgi lootusetumaks tekitab ajuarteri seina rebenemise.
...äkiline vererõhu tõus tekib siis, kui inimesel tekib raevunud meeleheide: Keegi ei hooli minust, keegi ei taha minust aru saada...

Nüüd aga jutu algusse. Hirmu tunne, see kartus samamoodi abituks ja võimetuks jääda, on ilmselt meile kõigile omane. Eriti kui sügavuti teemasse süüvida ja kujutlusvõime appi võtta. Mis saab sel puhul minust? Mis, kes, kus jne. Kuidas saaksin selle probleemiga tegeleda just praegu - siin ja kohe?
Autori poolt pakutud kommuunilahendus oligi see, mis minus esimese st. vihatunde tekitas. Nii üdini jabur tundus see. Umbes sama tobe, kui ühe kohaliku ärimehe fantaasia uut hooldekodu rajades: kena, et teeme selle keset linna, siis on klientidel hea teatris käia ja pargis parte sööta. Vaene mees ei näinud ette, et need, kes teatris käivad ja parte söödavad, ei tule omaste raha eest tema klientideks. Vähemalt Eestis mitte. Tulevad need, keda tuuakse. Need, kes enam üksi hakkama ei saa. Nii ei saa lamav abitu olla kommuunis teiste, veidi kobedamate  hooldada. Iseasi, kui ta veest ja toidust ilma jäetakse. Humaansetel printsiipidel. Ühesõnaga - kommuuni mõte mulle meeldib, oleksin nõus ise seal ka elama, aga sellega tulevad toime ikka need, kes vähest kõrvalabi vajavad printsiibil: mina sulle - sina mulle.

Kuna autori iga kümnes mõte oli: hooldus on nii kallis, siis küsin: miks peab nii raske töö olema odav?
Miks peab kõrgesti kvalifitseeritud õpetajanna saama kolm korda suuremat töötasu? Nii hooldaja-põetaja kui õpetaja mõlemad kannavad hoolt inimese eest. Kas surija on vääritum isend kui kasvaja laps? Veel häiris mind artikli autori puhul koristajatööd puudutav vaatenurk. Kas tõesti kujutleb ta tänapäeval kaltsuga vehkivat tädikest? Pigem kujutlen laste peale karjuvat ja kätega vehkivat pedagoogi. Ühesõnaga koristaja ongi alam olend, kellelt võib haige hooldamist nõuda, aga kirjanikuhärra oma kõrgustes ja peene lõhnatajuga selleni ei lasku. Samas, ma ju ei tea ega tunne ennast, kuna pole säärases olukorras pidanud olema. See on Johari akna järgi "pime või varjatud ala", milles käitumist  ette ei tea, kui olukord käes.

Nii palju küsimusi kerkis pähe ja muidugi see kõigekõige: kas lapsed peavad oma abituid vanemaid aitama?
Ilmselt saaks meie 85 aastane ema juba mõttest sellele kuidas me vennaga tema hoolitsemise pärast kakleme, infarkti või insuldi. Võib olla saabki. Mina ju tema mõtteid ei näe. Äkki ta kardab seda igal ööl ja sõnastab selle hirmu pehmelt öeldes "muretsemiseks"?

sildid: mina loen Päevalehte

Laupäev, 13. aprill 2013

Keda kiita leiva eest?


Ajal, mil igas kodus veel külmkappi polnud, ei kleepinud vanaema toidule silte "kõlblik kuni..." või "parim enne". Loomulikult ei tee perenaine seda nüüdki. Ta lihtsalt teab. Mis tal kapis on, mis millega kokku käib ja  millised on pereliikmete maitse-eelistused. Ei tunne küll inimest, kes mittevajaliku või mittemaitsva poest koju tassib ainult sellepärast, et on odav või sellepärast, et äkki kunagi ja kusagil võib vaja minna.
Toit on söömiseks, mitte seisma jätmiseks. Sügavkülmikute ajastu võimaldab tekitada mingi varu. Seisis ju taluajal sahvris lihaastja ja silgutünn, keldris juurikad ja toas tigutiivani taga suur suhkrukott. Sellist vana aega praegused mugavustes elavad perenaised taga nutta ei tea. Kellel siga-lehm-kanad elustiiliks, nendest saame teada ühe teise väga toreda blogi omanikult.
Mina räägin tavalisest "korteritoitlustamisest" marsruutidel poed- külmkapp-kõht, vahepeatuseks pliit või mikrolaineahi.

MÄÄLETAN määletan, miks ma ei mäleta...
Kui meie pere veel suur-suurem-kõige suurem oli, siis vastati kaetud pidulaua ääres tavapärasele küsimusele: kes kokkas? naljamisi: ikka Oleg, kes muu. Selle all mõtlesime esimest kohalikku kapitalismikaupmeest Oleg Grossi, kelle poest võis 80.ndate lõpuotsas soodsalt ja moodsalt poole tunniga korraliku pidulaua püsti panna, et siis hiljem kritiseerida, et kuidas ikka "mina" oleksin seda kala teinud või mis salatis puudu oli. Muidugi ei tähendanud see seda, et arvustajad oleks järgmisel korral ise "leemekulbi liigutajateks" hakanud. Kiirus vaid kiirus sundis kapitalismusega koos minejaid takka ja kulinaarialettidest sai töötava naise unelm. Arvan, et meeste ka. Sest varsti said nad aru, et naised ei saa enam oma kodust töökoormust toidutegemisse kanda. Alati oli võimalus vastata: mine ja osta siis poest, kui aega pole.
Järgmine pood, mis maakonnalinna kerkis, oli ilmselt "Säästumarket" . Siis seda keegi veel saastamarketiks ei sõimanud. Oi milliseid imelisi totsikuid- nätsikuid hüppas riiulitelt silma! Mäletan, kui tõin koju esimese molluskite purgi. Vanaema ...nojah jäi küll sedapuhku tühja kõhuga.

Ja nii see algas! Kiired pudrud ja helbed hommikuks - sips ja valmis. Igat sorti makarone vanaaegsete pikkade pappkarbis olnute asemel taldrikule ning laste unelm "ketšup" peale. Kilekotis kartulid ja juurikad ning kummikindad oli minevik! Voki või keeda või tee friikaid - üks, kaks kolm ja valmis! Rakvere Lihakombinaadi uuelt liinilt tuli kui "Vändrast saelaudu" igasugu viinereid ja vorstikesi - küll pikki , küll lühikesi , küll pakse ja peenikesi. Ja pihvid! Vapustav. Ei mingit hakklihaga plötserdamist. Pann ja seinad jäid puhtaks. Kui sul polnud mikrolaineahju, siis polnud sind olemas.
Leivanuga peitus sügavale sahtlipõhja, sest ka see töö tehti meie eest ära. Vorstid viilutati, singid siilutati...kohupiimad kreemitati. Ilmus uus ime - jogurt. Ja jäätiste sortiment mitu meetrit pikk. Võitoosi polnud vaja, küll Voimix avitas ja milleks neid kruuse ja taldrikuidki pesta kui on plastmass ja üha enam pisemaid, toidu aseainet täis potsikuid! Sprite või Coca pudel kõrvale või korgiga totsist mingi segumahlajook ja õnn tuli õuele ehk söök lauale.

Kiirelt  kerkis linnapilti ilma akendeta poode, kus anonüümsed müüjad teenindasid anonüümseid kliente. Milleks tunda, kui leti all enam midagi polnud. Kõik ja veel rohkemgi oli leti peal, silma nuumamas. Ainuke, mis puudu oli raha, aga see on juba teine teema.

Pikkamööda ilmusid külade, alevite ja väikelinnade poodide ustele sildid: suletud. Või polnudki silti vaja ning varsti andsid vaid trellid katkiste ruutude ees unustust, et kunagi oli selles majas pood. Ega ma mõni asokas või penskar ole, et kohalikust poest mingit jama kaupa ostan. Kiired ajad, kiired autod - asi see 30 km. Selverisse sõita. Linnas ju magusam leib. Või lähen ja tellin pitsa.
Nii siginseki külmkappidesse üha rohkem ja rohkem kuni.....

STOPP
Kes hakkasid esimesena elustiilimuutujateks? Eks ikka toidublogijad , ma arvan. Ja kodused leivaküpsetajad. Öku ei tähendanud enam möku, vaid sai elustiiliks. Nii nagu tihti stiilimuutujatega juhtub, kiputakse kiirelt uue juurde. Lisaks noortele ja teadlikele ilmus marketitesse üha rohkem tädikesi prill ninal, et uurida siltidelt e-sid ja muid kahjulikke tähti.
Kokaraamat on kõige parem raamat ja kokasaade kõige populaarsem saade. Järsku tahtsime kõik terved ja tervislikud olla. Kanad rõdule, maitsetaimed ka ja miks mitte igale linnavurlele oma maakas, kus talgutada ja auto lookas, tsivilisatsiooni tagasi vurada. Et seal oma pisikeste valgete kätega mullast nopitud mugulat käes veeretada ja mõelda: mul on nüüd mahekartul. Oh küll maitseb magus see!

Nüüd ma lõpuks tean, miks suured ketipoed nii palju toitu peavad prügisse saatma: meie lihtsalt ei taha enam seda teie e- rämpsu. Sööge ise ja helendage, kallid kapitalistid.

silt: mina loen Õhtulehte

pealkirja näppasin Manivald Kesamaalt ehk lapsepõlveluuletusest



Esmaspäev, 8. aprill 2013

Tühi kõht on kõige parem kokk


Tähelepanekuid tööelust

Valdavalt käib enamus  väikelapsi lasteaias. Eestit edestavad Euroopa Liidu riikidest Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja veel mõned, aga nende riikide koolisüsteem on vanuseliselt meie omast erinev. Tänapäeval nimetatakse lasteaias käimist alushariduse omandamiseks. portaal eesti.ee annab teada, et meil on 493 lasteaeda. Kuna minu elukohas Lääne Virumaal pole nimekirjas näidatud eralasteaedu, siis arvan, et need on veel nn. kauba peale.

Eestis käib lasteaedes 94 % vanuselisest eagrupist. Tillukesi st. 1.5 kuni 3 aastasteni 75 % (hariduse infosüsteemi 2011 andmed)
Omavalitsusele läheb lasteaialaps maksma keskmiselt 170 eurot kuus.

Lapsevanema igakuine arve koosneb osalustasust, mis keskmiselt 30 euro kanti ja toidukulust. Toidukulu munitsipaallasteaedades on keskmiselt 1.20-2,50 eurot päev.
Last saab vanema avalduse alusel nn. hommiku ja või õhtusöögilt "maha võtta". Lõunasöök kuulub päeva juurde.

Vähekindlustatud perede aialapsed saavad avalduse ja põhjenduse alusel omavalitsuselt toetust. Pole kuulnud, et raha puudumise tõttu oleks meie riigis ükski lapse pidanud lasteaiatuks jääma. Kui, siis on tegemist vanema oma hooletusega. pigem soodustatakse vähekindlustatud perede lasteaiaealiste laste aias käimist, sest "seal kindla valve all on laps hoitud ja söödetud".
Tallinna linnriigi kohta ei oska kaasa rääkida. Seal valitsevad valdavalt "hundiseadused".


Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida vaid vaesusest ja toidust.
Võin kaljukindlalt öelda, et lasteaias käivad lapsed on kõike muud kui näljas. Usun, et nende toiduportsud ja menüüd on tervishoiutöötajate poolt rangelt kooskõlastatud ja portsude suurused paika pandud.
Mida siis nelja-viieaastased söövad? Õigemini mida nad ei söö? Kõige kurvem osa minu töö juures on kenadesse kausikestesse ja kruusidesse pandud toidu äraviskamine. See on uskumatu, kuid paljud tänapäeva lapsed ei söö valdavalt putrusid, ega joo piima. Isegi mannapuder, mis nõuka ajal oli kindla peale minek, maitseb ütleme viiele kahekümnest. Hommikusöögiks ongi peamiselt pudrud ja kõrvale võileib - sepik kas kurgiga, lastevorstiga või juustuga.

Reede hommikul, kui otsast näksitud kurgileibu prüginõusse saatsin, tuletasin meelde rohkem kui kolmekümne aasta tagust 5 aprilli hommikut, kui esikpoja viie aastaseks saamisel oli pereisal õnnestunud koju tuua ÜKS värske kurk, millest imehäid kevadisi võileibu valmistasime. Ju see kurk aprilli alguses kusagil kasvuhoones aiatatud oli.

Lõunase supiga on nii, et kes söövad, need söövad ja küsivad juurde. On pisikesi piigasid, kes pistavad frikatelle parima meelega pintslisse ja suuri mehepoegi, kes lusikat ei vaevu kergitama. Vana aja magustoidud karamell- või piimakissell niisamuti. Kes sööb ja palub juurde, kes ei, see ei.
Kotletid ja viinerid kartuli-soustiga on enam-vähem.Jälle vaatan tagasi ajale, kus viinerid ja kartulisalat oli klassikaline lapse sünnipäevatoit.
Nüüdisaja lapsed ei armasta ei kartulisalatit ega makaronisalatit.

Nii võiksin kogu menüü läbi töödelda, kuid see polnud mu eesmärk. Oma jutuga tahtsin öelda, et lasteaias käivad lapsed küll meie riigi nälgivate laste arvestusse ei lähe.

Ja veel tahtsin lisada, et ilmaasjata vaadatakse viltu  töötajale, kes läheb toiduülejäägiga koju. Minu süda ja moraal ei söenda puhast leiba solgiämbrisse visata, piima ka mitte - valmistoidust rääkimata. Nii kõnningi koju nagu vaeste supiköögist: supipurgid kotis kolisemas. Arvan, et mu süda valutaks rohkem, kui oleksin toidu minema visanud. Jäägid lähevad niikuinii majahoidja suurele koerale ja kanadele.
Ja usaldades enda pipsi maitsmismeelt võin tunnistada - toit on tõesti maitsev!


Neljapäev, 4. aprill 2013

Käin juba lasteaias...

ei ole väike ma ....

Tean, et viisi tegi sellele loole noor Arvo Pärt, aga kas ka sõnad?
Oma pisilooga ja piltide abiga tahan näidata kui loominguline ja avatud tegevus see  on. Ei nimeta seda stiili meelega tööks, sest meelde tuleb tore lause: õpetajad ei saa tööl käia, sest siis poleks lastel päeval kusagil olla.

Seente valss
saal ootab uut vahetust põnne ja tirtsusid


- mul on ilus kübar peas
olen kauneim seente seas
minust kenamat siin pole
kõige ilusam ma olen!-

- sind on õpetada vaja
nina liialt püsti ajad
kirju kübar lendab peast
kadund oled seente seast-

järgneb seente räpp ja lõpuks leppimine

Need olid vaid mõned katkendid aprillinäidendist, mille proovid toimusid töövälisel ajal. Teiste tegelaste pilte ei söendanud panna.

- Liina, sa olid lahe!- ütles nelja aastane Tirts

Mine tea, äkki tõesti!

silt: eneseupitus