Kolmapäev, 28. oktoober 2009

Teisipäev, 27. oktoober 2009

Selle sügise lemmikud

... sõbralikult kõrvuti. Hingele ja ihule. Ühte neist külastan pea iga päev.

Reede, 23. oktoober 2009

Veerevad kivid


ehk seal on hea, kus meid ei ole.

Ennevanasti, minu jaoks rohkem kui sada aastat tagasi elas enamik eestlastest maal. Igaühe unistuseks oli saada oma st. oma talu. Talu oli see keskkoht, mille ümber kogu maalaste elu keerles. Perepoeg, kes põlistalu pärijaks ei saanud pidi minema sulaseks või koduväiks. Lapsi oli rohkesti, kõik ei mahtunud marjamaale.
Hullemas olukorras olid need, kes sündisid moonakaperre. Nemad elasid mõisnikele kuuluvates moonakamajades karjakaupa koos ja lootus paremale elujärjele oli nullilähedane. Mõned mehed võtsid kätte ja kolisid linna. Osavamad nendest tulid 1905-ndal maale mõisaid põletama ja maad tagasi nõudma. Millega see lõppes, on meile teada. Teised aga jätkasid moonakaelu, pakkisid järjekordsel jüripäeval oma naise -lapsed vankrile ja padavai teise peremehe juurde parema lootes. Nii jäid juured juurdumata.

Niimoodi jätkas minu vaarisa Johann, Anni unehelichsohn (abieluväline poeg) koos naise, Tindi Liisuga, oma eluteed. Paari pandi noored Põlva kirikus aastal 1891. Peigmehel aastaid 28, pruudil veidi vähem, peiu elukohaks Warbus, pruudil Alexandershof (Pragi mõis). Nüüd võiks pere teekonna laste sünnimeetrikate abil kaardile kanda. Lapsed sündisid paari aastaste vahedega. Esimene poeg August Vana Koiolas, minu vanaema st. tütar Anette Schwartzenhofis, Johannes ja Oskar Moostes, Ernst ja Kristjan Ahjal ja Karl 1907 Luunja vallas. Nii pole ime, et vanaema oma lapsepõlvekodusid vanast peast mäletada ei jõudnud. Rääkis ta Kauksi ja Rasina külast ja Põlva kirikust, rääkis majast imekaunis kohas jõe ääres, aga see on ka kõik. Keerulise nimega Schwartzenhofi pole ma siiamaani tuvastanud. Peaks nagu tõlkes tähendama Mustmõisa, aga mida ajaloolisel Võrumaal pole, see on Schwarzenhof.

Vanaema ei saanud isegi külakooli tunnistust, sest jõudis kolme klassi asemel läbida kaks. Luunjast koliti jälle edasi Tartu külje alla Jaama mõisa. Nii oldigi vähem kui kahekümne aastaga rännatud Võrumaalt Tartumaale.
Sellega asi ei piirdunud ja kivid veeresid edasi.

1910 aastal sünnib Virumaal, Konos (Koonu) pere pesamuna, tütar Leida. Vanaema, vabandust, neiu Anette on siis juba 15 aastane. Tema isa Johann saab mõisas eestöötegijaks (tänapäeva töödejuhatajaks) ja Anette ei jää põllutöös meestele alla. Kahjuks ajaks, kui mina küsida mõistsin oli Koonu küla nii tundmatuseni muutunud, et vanaema ei tuvastanud ühtegi teist hoonet peale laguneva härrastemaja ja veski. Nii ei saagi ma teada, kus pere pea 15 aastat täpselt elas. Vanem poeg August läks ilmasõtta, sattus Saksamaal vangi, tuli elusana ja tervena tagasi, et Vabadussõjas edasi sõdida. Järgmised poisid, Johannes ja Oskar olid seitsmeteistkümnendamal aastal nolgivanuselt revolutsiooni teinud ja lõpuks Venemaale põgenenud. Ainuke, mis jäi neid mäletama oli Oskari poolt 1924 aastal vanematele saadetud foto oma pisipojast. Leeris käisid vanemad lapsed viie kilomeetri kaugusel Väike - Maarja kirikus.

Ka Koonust mindi või tuli minna. Õnneks enam mitte teise eesti otsa, vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Simuna kihelkonda Pudiveresse. Ega vanaema täpset aastat mäleta, kuid tema salmikus oli 1919 a. Konos armastusluuletusi kirjutanud "truu ja unustamatu Kaarel". Kaarel oli olnud vanaema tõeline armastus, hea lauluhäälega poiss, kes kannelt mänginud ja sõtta jäänud. Kahjuks rohkem me temast ei tea.
Kui poeg Ernst 1920 aastal leeris käis, oli tema elukohaks juba Pudivere. Ja vanaema juba 25 aastane ja ikka veel vallaline. Sõjad ju mehed võtnud. Õnneks tuli Vabadussõjast koju tagasi kohalik mees Rudolf, kel soov talu pidama hakata. Ja õnneks sattus tema pilk tublile töönaisele Anettele. Mõisateenijate lapsed mõlemad, aga ei tahtnud mitte olla vanemate moodi "veerevad kivid", vaid tublid ja paiksed oma talu rajajad. Nii mõõdetigi Rudolfile mõisa maade küljest "sõduritalu" ja unistuste elu võis alata. Ruudi ema Leenu tuli mõisa häärberi keldrikorruselt noorte juurde heal meelel, tema mees puhkas juba selleks ajaks Simuna surnuaial. Eluga oli kiire, lapsed Otto ja Ellen sündisid väikse vahega. Vanaema - lapsehoidja oli omast käest, sest nooriku abi ju põllul ja loomade talitamisel vajalik.

Lõpuks ometi olid ka Johann ja Liisa paikseks jäänud. Pisike elamine paar kilomeetrit mõisast, kus pere noorimate lastega koos toimetati, sai nende viimaseks koduks. Vaeselt alustati Võrumaal ja samamoodi lõpetati Virumaal. Nende ainuke rikkus, kaheksa last jätkasid oma teed.

1935 aastal kanti Johann oma viimsesse puhkepaika. 1941 läks Liisa järele. Nende kodupaika pole juba ammu. 1960-ndatel lükkasid tublid uue elu toojad, maaparandajad, kogu küla kivihunnikuks. Oli olnud ilus elamise koht, väike ojake voolanud maja kõrval.

Ja perelegend parunipojast vajus rohkem kui pooleks sajandiks ajalukku enne kui....

Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Sügis minu fotokas



Johanna sügisel 2005

ja killuke eelmist sügist
http://emmeliina-pildid.blogspot.com/2008_10_01_archive.html

Kui sa ei tea, kust sa tuled, siis sa ei tea, kes sa oled

Oktoobris – novembris valitseb aasta kõige pimedam ja porisem aeg. Kuigi õues võib möllata maru, on inimesed loonud endale turvalised kodud ja kojad, et vihm katusest auku läbi närida ei saaks. Mihklipäevast mardipäevani on iidsete kommete järgi peetud hingedeaega. Aega, mil õhtuti ei võetud kohe tuld üles, vaid istuti üheskoos hämaras ja vesteti jutte möödunud aegadest ja inimestest. Mikk Sarve varasalvest olen teada saanud, et Hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meelde tuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda uue aasta ettevõtmised ja teod. Meil kõigil tasuks enne tulevikku pööramist meelde tuletada minevikku.


Meid igaüht ümbritsevad meie esivanemad, meie isad-emad, nende isad- emad ja nii tagasi. Oma sugupuu uurimine, mälestuste ja juttude üles tähendamine, oleks nagu mõlgutus elu algamise ja lõppemise üle. Mida mõtles mu kahekümne seitsme aastane ema, kui ta mind südame all kandis? Mida tundis mu vanaema, kui varavalgel mõisapõllule tööle läks? Kui tähtis oli isale uue mootorratta saamine? Kõike seda ja veel ja veel tahaks nüüd küsida.

Tihti on läinud nii, et kui küsija on küsimustevalmis, siis pole enam vastajaid. Nüüd hakkavad kõnelema perelegendid ja pildi inimesest loovad lood. Mõnest vaaremast- vaarisast räägitakse rohkem kui sada aastat pärast tema siitilmast minemist ja mõnest pole nagu ühtegi lugu.

Näiteks mina tean tänu kirikuraamatutes pusimisele, et olen isa poolt vähemalt seitsmendat põlve virukas. Mulle meeldib teadmine, et jalutades Simuna kirikuaias ja istudes jutlust kuulates ajahambast puretud pingil on teinud sedasama muu esiemad. Igaühel meist on oma tähtsad paigad, mis on seotud meie esivanematega. Miks mitte aaasta pimedamal ajal selle üle mõelda ja oma igapäevategemistes pöörata selg mineviku poole. Me keegi ju ei taha olla need Ivanid, kes ei mäleta oma suguvõsa (psühholoog Anatoli Nekrassov). Kui tore, kui meie lapselapsed loevad meie poolt kirjapandud nii lõbusaid kui kurbi lugusid, sest meie igaühe lood moodustavadki kokku ajaloo.

Tihtipeale ei tea tänapäeval kiirkõnnil läbi elu marssijad noored oma lähedaste viimseid puhkepaiku ja surnuaedades kohtab vaid väsinud vanainimesi, kes omakseid mälestavad, lehti riisuvad ja küünla süütavad. Ka seda saab parandada, kui vajalik järeltulevatele põlvedele kirja panna ja üles pildistada.

Ka mina ei mõistnud noorest peast vanaemadelt palju küsida, noorel inimesel ju tuul peas. Õnneks on mul nüüd juba piisavalt aega ja tarkust, et mõelda igavikust ja kaduvikust, elatud ja elamata elude eesmärkidest ning tunda rahuldust, et läbi kirjasõna ja vanade piltide on mul võimalik ajas tagasi minna. Süüdates kalmudel küünlaid tunnen heameelt selle üle, et nimed hauaplaatidel ei ole minu jaoks pelgalt nimed, sünni ja surmaastad, vaid paljude nimede taga on peidus ÜKS LUGU.

Algaja harjutused kodust väljumata

Kuijutage ette, mu vaarisa oli paruni sohipoeg! Juba jälle, mõtlete tüdinenult ja jätate lugemise pooleli. Soovitan siiski jätkata, sest juttu tuleb ka muust. Seda sohipoja perelegendi kandsin enda sees 2005 aastani, mil genealoogiaalasele kursusele läksin. ja korraga oli pea 50-seks saava "minu" edasine elu muutunud. Minust sai emapoolse vanaema sugupuu uurija. Mida ma siis, selleks ajaks kümme aastat maamullas puhanud vanaema elust teadsin. Seda, et ta oli sündinud kusagil Lõuna-Eestis, koos ema-isa ja vendadega Virumaale kolinud. teadsin tema vanemate haudasid ja vendade ja õe nimesid. Ja kõige tähtsamat - oletatava sohilapse ilmaletooja nime An. Ja oligi kõik. Mitte just lootustlubav materjal. Kursuse tänuväärsed juhid juhtisid mind internetiaadresside juurde. Kuigi perenimede koht Onomastika net näitas, et perekonnanime Raggas ei ole olemas. AIS (arhiiviotsing) igatahes reageeris ja näitas, et vaarisa Johann, kes 1920-ndal kaks kuud Lasnamäe vanglas istus, oli tõesti vallaslaps, Anna poeg. Seal oli veel teisigi ülemöödunud sajandi pahasid Raggaseid, kel kohtukulliga pistmist. Küll oli keegi mõisniku metsast puid lõiganud, jahil käinud ja naabriga kõrtsis kakelnud. Lootuskiireke hakkas paistma kohalikust perearhiivist, kus sai tuvastatud vaarvanemate ja nende laste sünnikohad. Aga mis ütleb mulle, põlisele virukale nimi Laheda, või veel hullem, mingi Schvartzenhof. Nii hakkasin kolama Võrumaa valdade kodulehtedel pöörates tähelepanu ajaloole (suured tänud Milvi Hirvlaanele!), samuti printisin välja portaalist mois.ee info Võrumaa mõisate kohta koos saksa keelsete nimedega. Kuna Johann on maetud Simunasse sirvisin eelmise sajandi kirikuraamtuid, kus surmakanded sees.

Kõik see toimus ajal, mil netis veel digitaalseid kirikuraamatuid ehk Saagat polnud. Pnin siis kõik mis teadsin kirja, joonistasin tapeedile. Vähevõitu nagu ja millegipärast jäi osa vanaema sugulasi üle. St. et ei osanud neid kuhugi paigutada. Võtsin ette vanaema rohelise pildialbumi ja leidsin sealt vahelt suure kaasaegse perepildi. Ja siis tabas mind algaja õnn. Pildi taha olid korralikult kirjutatud nimed, aadress ja isegi telefoninumber. veidike sebimist ja saimegi kokku. ja mina sain teada, et minu vanaema vanaema, vallaspojaga An oli mehele läinud ja veel vähemalt 12 last ilmale toonud. Sealt siis need teised sugulased: Sain ka Anni foto, mis üles võetud enne tema surma, 1932 aastal, kus ta 93 aasta vanune ja teadmise, et ta on maetud Põlva kalmistule. Nüüd tahan kõigile südamele panna, et pildist albumi vahel on järeltulevatele põlvedele ainult siis kasu kui tublid inimesed on sinna võimalikult täpsed andmed kirjutanud.

Ja siis tuli internetti Saaga (didgitaalsed kirikuraamatud). Kõigepealt avasin Põlva kirikukirjad ja asusin Anni sündi otsima. Ei midagi! Võtsin appi oma loogikariismed ja ette Võrumaa kaardi. Esimesena avasin Kanepi koguduse materjalid. Ja seal nad olidki, personaalraamatus, kõik Raggased. Seda tunnet, mis minu sisse puges ei oska kirjeldada. Nägin isegi 1810 aastal pandud perekonnanime, mis ilmselt eelvanaisa, Anni vanaisa, Sikka Jacobi kirjutatud. Edasi läks nagu ikka heas sõpruskonnas. Olin liitunud teiste genealoogidega ja nende listiga. Selle kaudu sain teada, et võrukesed kavatsevad näituse korraldada, kuhu ka oma tagasihoidlikud üllitised pakkusin.


Külastades 2006 aasta talvel Looduse Omnibussiga Võrumaad tundsin, et ka minus on peale viruka tükike võrukat. Kuid mind ootas veel üks üllatus. Võrumaa osakonna kodulehele pandud nimeotsingule tuli vastus. laiali hargnes veel üks liin mille olemasolust mul aimugi polnud. Ja jälle pidin nentima: sugupuu uurimine ja lugude kirja panek ei tohi olla ühe inimese töö ja looming.

Olen leidnud enda jaoks vähemalt seitse põhjust, miks tasub sellega tegeleda:

1. Minu kallis vanaema Nete elas väga vanaks, peaaegu saja aastaseks. tema mälestuseks võtsin ette just tema eellaste uurimise. Arvan, et talle oleks see meeldinud.

2. ajarännakute kaudu õpin tundma meie ajalugu ja geograafiat.

3. Vanad paigad, muistendid, legendid on mind alati lummanud

4. Mulle meeldib kui minu tegemisest jääb jälg

5. uurimistöö pakub põnevust ja võimalust leida tundmatuid sugulasi

6. olen piisavalt hull (perekonna arvamus) et sellise asjaga tegeleda

7. mul pole enam mitte kunagi igav

Aga lõpetuseks algusesse. Kuidas selle paruni sohipojaga siis jäi? Loomulikult lugu järgneb. See kõik siin oli ju aastatest 2005/2006


Laupäev, 3. oktoober 2009

Juhiks sündinud või juhiks valitud

Vanasõna ütleb, et „igaüks on oma õnne sepp“. Seda võib võtta tõena, aga minu jaoks on see müüt. Maailmas elab kuus miljardit inimest ja kõik tahavad olla õnnelikud ja seda igaüks omal viisil. Ilmselgelt lähevad erinevate inimeste huvid lahku ja tulemuseks pole muud kui konfliktid. On idealiste kes arvavad, et maailm on üks tervik ja me kõik tahame ühte ja sama. Minu tähelepanekud on küll sellised, et inimesed ei ole ühesugused ja nende õnne soovid :P samuti mitte. Kui keegi püüab mulle selgeks teha, et me kõik istume ühes ja samas paadis tekib minul kohe küsimus: „aga kes on see, kes aerutab?“

Loomariigis valib kari endale juhi loodusliku valiku meetodil. Katsetes selgitatakse välja kõige tugevam ja teised alluvad juhile vaieldamatult. Kui keegi võtab nõuks mässu tõsta, siis surutakse see maha isendi kõrvaldamise teel. Kui mässajaid on mitu, toimuvad uued jõu katsed. On olukordi, kus vana juht hukkub ja asemele valitakse järelejäänute hulgast füüsiliselt kõige tugevam. Inimeste hulgas asi päris nii ei käi, meetodid ei põhine ainult toore jõu kasutamisel, vaid on hulga rafineeritumad.

Miks kujuneb juba lasteaias välja oma boss, kellele teised lapsed kuuletuvad? Miks murdeealiste hulgas on liidripositsioon nii oluline, aga samas ka nii kõikuv? Miks täiskasvanute hulgas kasutatakse ütlust: ta on nagu juhiks sündinud?

On tõestanud, et suurte juhtide valikuperiooriood toimub varases lapseeas. Inimese "mina" kujuneb ümbritsejate hinnangu, tema tegevuse ja selle tulemuse mõju all. Kui last haletsetakse või kiidetakse liialt, on tulemuseks kõrge enesehinnang. Hukkamõist ja alavääristamine tekitab omakorda nõrgenenud hinnangu.

"Mina"ehk identiteet koosneb sellest, mida oskan, tean ja võin; mis on teistel öelda minu kohta (kui meeldin teistele, meeldin ka endale) ja enese võrdlemisest teistega (mida oskan paremini ja mida halvemini).

Arvatakse, et iseloom kujuneb eelkoolieas: temperament, mis on sünnipärane, elutingimused ja kasvutingimused. Üks inimteadust puudutav autor on jaganud inimesed uurijateks, mõtlejateks, hoolitsejateks, reformijateks - organiseerijateks.
Iga isiksus grupis võtab endale mingi rolli, mingi positsiooni, omandab mingi staatuse. Mille põhjal kujunevad välja juhid, kaaslased, isoleeritud ja tõrjutud?

Kindlasti on juhtide valikuperioodis suure tähtsusega võimed, nii üksikvõimed kui ka erivõimed, mis on vajalikud teatud elukutse õppimiseks. Minu meelest on aga kõige suurem tähtsus üldvõimetel, mille moodustavad intelligentsus, arukus, õppimisvõime, ja võime kohaneda. Kui inimesel on oskus olukordades kiiresti toime tulla, andekus mingil alal, võib ta üldjuhina saavutada kõrgeklassilisi tulemusi, aga võib ka oma geniaalsusega jääda liidriks omal erialal.

Miks aga lõpetavad mõned üliandekad praktiliselt prügimäel? Nendel inimestel on nõrgad tahtelised iseloomujooned nagu visadus, sihikindlus, otsustavus, enesevalitsemine, vastupidavus, distsipliin, mehisus, julgus. Neil võivad olla väga kõrgelt arenenud kõlbelisus, nad võivad olla heasüdamlikud, sõbralikud, ausad, nende elu võib olla seotud ilu nautimisega ja maitsekusega, kuid nendest ei saa täiskasvanuna tunnustatud juhte ja liidreid.

Eelpool kirjutatu läbi lugedes tundub, et ei olegi kuigi raske juhte toota. Neid tuleb ainult hakata aretama ja asi toimib.
Testidega selgitatakse juba kolmeaastaste juhisobivus, suunatakse nad vastavatesse õppeasutustesse ja tootmine läheb lahti. Asutused saadavad ministeeriumidesse plaani: selleks aastaks vajame nii ja niipalju juhte. Koolist võetakse küpsenud juhikene ja topitakse tööellu. Natuke asi juba toimib, sest aastatega on tekinud nii mõnedki koolid, kus erialaks juhtimine. Kas see on tulemusi andev või mitte, see peaks juba näha olema.

On arvamisi, et inimese elukäigu määrab ära tema pärilikkus. See on vana uskumus, millele on üles ehitatud terveid riike – kuningaks on ikka saanud kuninga poeg. Tänapäeval elab pärilikkuse põhimõte edasi mitmete erakoolidena, kus õpivad kuulsuste lapsed, aga samuti näiteks igat liiki testimistena. Testide abil selekteeritakse lapsi erinevatesse koolidesse. Põhimõte on, et iga inimene sobib talle sünnipäraselt omasesse kooli, elualale, tööle, nagu teatud võti sobib ainult teatud lukuauku.

Aga on ka arvamisi, et inimese elukäiku ei määra mitte pärilikkus, vaid kasvatus. Nende järgi pole mõtet ülearuse hariduse peale raha kulutada. Eesti rahvas olevat niigi üleharitud. Liiga palju noori läheb kõrgkooli selle asemel, et varakult mingit kasulikku tööd tegema hakata.

Ajaloost on teada suurte juhtide dünastiad. Oli kuningapoeg poolearuline või tark, valitsejaks sai ta ikkagi. Ka suured firmad töötasid võimalusel dünastia põhimõttel, pärandades isalt pojale. Meie taasiseseisvumise lühikese ajaloo tõttu puudub meil selline kogemus. Mingil määral võib seda näha võimukoridorides: nõukogudeaegsed juhid ja üliõpilasmaleva tegelased on tüüri juures praegugi. Pojad-tütred võtavad üle isade kohti poliitikamaastikul või vähemalt liiguvad nende järel. Endistest nõukogudeaegsetest direktoritest on saanud kirikutegelased või külaliikumise arendajaid. See mudel nagu toimiks deviisi all: kui juba juht, siis juht surmani.

Viimasel ajal on tekkinud uus ilming, mida nimetatakse kodanikualgatuslikeks organisatsioonideks. Inimene, kellel on suurem sotsiaalne närv või ka tunnustusvajadus, moodustab enda ümber grupikese, laseb ennast juhiks valida, asjale antakse juriidiline käik ja valmis ongi järjekordne mittetulundusühing ehk valitsusväline organisatsioon. Tean puuetega inimeste organisatsiooni, mille juhatuses isa, ema, täiskasvanud poeg ja liikmed lähemad majanaabrid. Kui produktiivne selline kodanikealgatus on ei oska öelda, aga aja märk on see igatahes.

Nüüd tahaksin rääkida kõige väiksemast inimeste grupist st. perekonnast. Kas perekond vajab juhti või toimub seal kogu juhtimine kollegiaalsel meetodil? Jumalasõnas on öeldud, et mees on pere pea, aga naine on kael, mis pead pöörab. Võib olla peitub selles tõde ja vastus küsimusele miks ei püsi meie perekond, kui ühiskonna algrakuke, elu lõpuni koos ega koostöövalmis.

Kas on naised unustanud aeglaselt pehme kaelakeeramise ja ragistavad liigestega nagu radikuliidihaiged? Pea aga ehmatab sellest ära ja pudeneb kaela otsast sootuks või läheb uut keha otsima, mille otsa ennast istutada. Kuna selline vanaaegne mudel nagu perekond kipub kaduma, jätab see jälje suurematesse üksustesse nagu kogukond ja hõimkond. Kas mees, kellel on kodus juhtimisega probleeme, on ikka pädev tegelema suuremate üksuste juhtimisega? Äkki toimub kõik katse-eksitusmeetodil, millega ennast juhiks valida lastakse või pahatihti valima sunnitakse, ka peale sunnitakse.

Küps juht peaks olema ka küps isiksus. Ta peaks tajuma maailma realistlikult, mõistma teisi inimesi, ei tohiks neid hinnata ei üle ega alla. Juht peaks teadlikult kontrollima oma käitumist, saama jagu hirmust ja masendusest. Juht peaks andma enda kohta adekvaadseid hinnanguid. Väga tähtsal kohal on inimsuhted. Hea juht ei ole kinni ainult oma probleemides vaid ta suudab sotsiaalselt suhelda, teiste inimeste lähedus ei hirmuta teda, samuti ei takerdu ta teiste probleemidesse.

Oma otsustes ei kõigu hea juht liigselt äärmuste vahel ega muuda pidevalt oma seisukohti. Tal on õiged enesevalitsemise vahendid, ta ei kasuta füüsilisi võtteid sealhulgas ka sõimu ja tal on hea pingetaluvus. Ta oskab õigel ajal taganeda, vaikida ja vabandada ja suudab ebameeldiva unustada. Ta ei kanna mõttes enda halbu jooni üle teistele inimestele, ei vala viha välja teistele objektidele. Hea juht on tolerantne, siis suudab ta ka alluda ega võta alluvussuhet kui alandust. Inimesena teadvustab ta endale, et areneb kogu elu, tal on oma elufilosoofia, oma maailmavaade ja veendumused.

Oleme omandanud uue sõnapaari, mida varem ei kasutatud, see on positiivne mõtlemine. Just selline positiivse mõtlemisega inimene on avatud kogemustele, tal on nn. uue tunne ja suur loovus. Need omadused teevad temast hea juhi ja võimaluse olla kõrge sotsiaalsusega, kaastundlik ja usaldusväärne. Positiivne suhtumine on edukuseks eluliselt vajalik. Suhtumine iseendasse annab aluse suhtumiseks teistesse ja selle kaudu paranevad suhted ja suhtlemisoskus.

Miks siis on maailm täis sellele hinnangule karjuvalt vastuolulisi juhte? Alustades perekonnast, kus autokraatne pereisa on valinud juhtimismeetodiks rusikaga lauale põrutamise, enda arvamise pealesurumise, ülbuse, kõrkuse, mis laieneb peaaegu inimvihkamiseks. Ka selline hirmuvalitseja võib olla juht kui kari oma allasurutusega on lasknud asjal nii kaugele minna. Kas perevägivalla üha suurenevad ilmingud on seotud vale juhi või valede juhtimismeetoditega?

Kas tegemist on valitsemisega ja millised on antud juhul valitsemisvahendid?

Iga inimene kujundab ise oma olukordade valitsemise vahendid. Nende rohkus sõltub inimese andekusest ja motivatsioonist. Valitsemisvahendite abil säilitab inimene enesevalitsemise uutes olukordades, aga ka oma positsiooni. Kohates oma elus uusi väljakutseid, õpib inimene tegema endaga tööd.

Me oleme harjunud juhti pidama töönarkomaaniks st.inimeseks, kes vahetpidamata tööd teeb. Tema eksistents sõltub tööst, kogu tema elu koosneb tööst. Kui töö temalt ära võtta, siis ei jää talle midagi. Seltskonnas ei kuule ta mida räägitakse, ta viibiks nagu kogu aeg mujal ja alati on tal kiire. Palju omistatakse ka juhtidele töönarkomaani iseloomujooni, sest me oleme aastatega harjunud austama saavutusi ja edukust, need oleksid nagu õnne sümbolid.

Edukus seostub meis loomulikult juhiks olemisega ja juhiks olemine lakkamatu töö tegemisega millegi arvelt. Nii on tekkinud müüt: mõned inimesed ongi alati edukamad. Pidev edu võib ette tulla ainult paradiisis, kuid meie elame maa peal. Need nn. „võitja tüübid“ on samasugused luust ja lihast inimesed. Ka neil on oma nõrkused, probleemid ja ebaõnnestumised, ka nemad vananevad ja surevad ükskord nagu kõik teised. Võib olla peitub selles müüdis just meie poolt valitud juhtide dilemma: me kaldume teisi inimesi idealiseerima ja legende välja mõtlema. Meile meeldib selline illusioon ja me tahame imekombel saada sama täiuslikuks kui nemad. Meil on vaja täiuslikke eeskujusid. Kuid inimesed ei ole täiuslikud. Osa lihtsalt oskab oma ebatäiuslikkusega paremini kohaneda, kas seda eirates või sellega leppides. Sellepärast ei maksa ennast lasta nn. "võitjanaeratusest“ eksiteele viia. See võib olla lihtsalt imago hoidmine.

Pealtvaatajal võib juhi autokraatsus esialgu imponeerida: inimene on tugev oma otsustes, tundub, et alati teab, mida räägib ja on veendunud oma tõdede õigsuses. Varsti aga selgub, et sellise juhiga on meeskonnal väga raske samme sobitada. Juht muutub kamandajaks, monopoliseerivaks ja meeskonda halvustavaks. Halb juht maksab kätte endast nõrgematele ja alistujatele, ta peab kogu aeg ennast tõestama ja läheb nn.“üle laipade“.

Kui varem võeti juhtide valikul arvesse seda, et tal oleks kõrge IQ, siis üha rohkem on hakatud rääkima emotsionaalsest intelligentsusest.

Daniel Golemani järgi peab emotsionaalselt intelligentne inimene eelkõige mõistma oma tundeid, siis on tal ka võimalik neid juhtida. Väga tähtis on õige eesmärgi püstitus ja enda motiveerimine. See annab võtme mõistmaks teiste tundeid ja alles siis saab hakata teiste tundeid juhtima, nendega arvestades kritiseerima. Autokraatsel juhil on aga kriitika esikohal, ta ilmutab teiste suhtes kannatamatust: lõpetab teiste lauseid, ei ole kuulamisel tähelepanelik, tihti ei kuulagi, vaid mõtleb midagi muud. Just sellistel juhtidel on oht töönarkomaaniale ja südamehaigustele. Heale juhil ei ole omane kannatamatus, ta ei pea pidevalt ennast tõestama ja avaldama teistele muljet oma saavutustega. Ta mängib selleks, et lõõgastuda, et oleks lõbus, mitte selleks et võita ja võitu demonstreerida. Hea juht võib töötada ilma sunnita ja puhata süümepiinadeta.

Väga tähtis juhiomadus on vastutuse võtmine. Olgu see siis väikses üksuses nagu perekond või suure riigi juhtimisel. Käskude ja keeldudega, otsuste või mitteotsustega peab kaasnema alati vastutus. Kui inimene laseb ennast juhiks valida peab ta eelkõige olema vastutaja. Ta peab olema sisemiselt vaba inimene, et olla eelkõige iseenda elu juht.