Teisipäev, 30. juuni 2009

Retropeod





1969 aasta laulupidu oli esimene ja ainus, millest ma koorilauljana osa võtsin

Möödus 30 aastat.
1999 aasta peol olin kooli lastekoori saatja - vastutaja - lapsevanema rollis.

Lastekoor
Poistekoor

Pere kolm poissi 19, 12 ja 10 aastane - laulsid erinevas kooris

2000 a Eesti Soome ühislaulupeol olin 60 liikmelise Virumaa Poistekoori saatja - vastutaja -lapsevanem


2004 aasta peol olin lihtsalt pealtvaataja. See vääris omaette lugu, mille siia kopeerin
PEALTVAATAJA PIDU
Päike ja pühapäeva hommik. Nii rõõmsalt pole need p-tähega sõnad mind paitanud, kui Tallinnas, laulu- ja tantsupeo kolmanda päeva hommikul. Kõik magavad veel.

Võõrustaja-pereema Mall on öösel puhtaks pesnud rahvariidepluusid ja piigade pori-vihmamustad sukad-sokid. Kalamajas, pealtnäha viletsas puumajas, nõukogude aegse õliradika küljes kuivavad pesupulkadega kinnitatud valged tennised.

Olen jälle Tallinnas. Laulupeo pealtvaatajana. See imelik kriipimine hakkab iga viie aasta tagant ja tuletab meelde soovi MINNA. Kuigi kodus on ka mõnus. Setid ennast teleka ette ja näed seda kõige paremat. Aga tundmata jääb see MISKI. See puupüsti bussides-trammides esinejatega kõrvuti kõikumise tunne, see rongkäigulistele hõikumise tunne, see laululava tagant istumise juurde läbimurdmise tunne ja veel paljud muud. Tundmata oleks jäänud ka hommikune Rakvere bussijaama tunne, kui maalt tulles kiirustasime seekord mittelaulvate nooremate poegadega enne Tallinna bussi Turu Taresse (kaks keepi veel puudu). Bussijaamas kohtasime kaaskodanikke, kes vihmavarju alt vaadates sõnasid: „Kas tõesti laulupeole, me mõtlesime, et oleme ainukesed hullud?“ Bussis saan istuma proua kõrvale, kes väidab, et hoidis kohta just natuke õhemale inimesele, et ei kortsutataks ära tema rahvariideseelikut. Ühtemoodi tundvad inimesed leiavad ikka ühise keele-meele ja poolteist tundi kaob märkamatult vihmamärga teesse mõeldes SUURT SOOVI: “Lõpeta, vihm, nüüd on meie kord!“

Tallinn võtab meid vastu nii suure sajuga, mida oleks palunud Taevaisalt kaks kuud põuas elanud põllumees. Oma Pere kangelaselt, st. Laulvalt Liikmelt, Vilde teel ööbinult, saame teada, et tantsupidu ei toimu, et rongkäiku ei toimu, et...

No selline tunne, et võtaks kohe tagasisõidu piletid ja pane siit pealinnast punuma. Lirtsume siiski Kalamajja, kauaaegse sõbranna sõbralikku sebimisse, kus peagi laulvad ema ja tütred raadiost rindeteateid ootavad. Söödame noori ja iseenast, vaatame, kuulame, ootame. Vilde tee Laulja telefonis on teadja, rongkäiku pole ja kõik. Ka Tallinna-tüdrukute õpetajad on selle koju telefoneerinud. Ja siis, ikkagi nad tulevad st. televiisoris, Eri Klas ja Surva ja meie siin toas... Oi kui palju emotsioone. Noored mehed Rakverest, need peatsed pealtvaatajad, nurisevad. Laulutüdrukud on omas kodus rahulikumad (vihma ju sajab) ja kolm ema, üks meist Soomest peo pärast kohale sõitnud, kogunevad kööki teed keetma, vaatavad üksteisele otsa ja hakkavad korraga lohutama: „Mõtle, mis meist õhtuks oleks saanud, lapsed oleks kopsupõletiku saanud ja veel tuhat teist tõbe...“ Aga hinges on äng. Kell neli loitsime kõik koos: „Vihm, jää järele, vihm jää järele!“ Ja jääb. Ja me läheme, kolm rahavariides lauljat ja kuus pealtvaatajat Kalamajast Kadriorgu. Juba helistab poeg - Laulja: „Kus olete, miks te veel siin pole?“

Lõpuks ta tuleb, see LAULUPIDU. Ja siis, pealtvaatajate ridades, kahe poja kõrval ja nendega koos „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ lauldes, saan aru- ära tegime, ikka tulime ja mitte pealt vaatama vaid lauljatega koos tundma, hingama, sõnumit välja ütlema. Ja mõttes ja päriselt kallistama neid, kes kaare all.

Pärast lõppu lähme läbi Balti jaama, hunnik noori vedeleb niisama ja ajusoppi jõuab: nendel ju polegi pidu, pole seda pidu sellel moel. Aga see on juba nende valik, õieti nende emmede- isside valik. Vähemalt meie lapsed arvavad, et see on vist mingi kood, mingi sissekodeeritud kiip, mis paneb mõned tantsima, mõned laulma ja mõned suunab viie aasta takka Tallinnasse pealt vaatama.

Ja nüüd on siis pühapäeva hommik ja kell hakkab juba ohtlikult kümme saama. Mis ma saan teha nende kolme laulja heaks? Teen õige hommikusöögi ja suure hunniku võileibu kaasa. Ja termosega teed, sest kes seda Taevaisa teab.

Emmeliina Kalamajas, 5. juuli hommikul 2004

Paatide laenutus (autor Laulja - Poeg2)


Tules on jõudu


Ilmaratas veereb, veereb üle maa



Vaatajad

Kõige tähtsam laulja


2007 aasta ILMAPUU oli ja on minu jaoks kõige olulisem. Miks, sellest kirjutan veel

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Tähtsa Tüdruku Juhtum

Tõuse üles ja läheme ära,

Kaste langeb ja märjaks saab maa.
Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.

Võta kinni kui tahad veel kaelast.
Võta sõrmedest, hoia veel käest.
Aga ehted mis kadusid kaelast,
Ükskord tagasi küsid mu käest.

Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
Öö on lühike, hilja või vara,
Juba enam aru ei saa.

Võta kinni kui tahad veel kaelast.
Võta sõrmedest hoia veel käest.
Aga ehted mis kadusid kaelast,
Ükskord tagasi küsid mu käest.

Tõuse üles ja läheme ära,
Kaste langeb ja märjaks saab maa.
Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa

/Hando Runnel/

See Justamendi tuntuks lauldud laul tegi laupäeval silmad märjaks. Sellepärast, et lauljaks tütarlaps, kes juba (alles) kümme kuud mu kaasteeliseks olnud.


Mullu mõtlesin, et tükk aega sinna koolimajja pereheitmisele asja pole, aga võta näpust. Juhus tõi minu ellu järjekordselt üllatusi. Piilusime lapselapsega rõduäärest tseremooniat ja nentisime, et koolipapa kõned on jälle pikemaks veninud. Ja tüdrukute kleidid jälle lühemaks. Poiste juuksed ka. Tublimaid pärjati ja tõsteti esile, nagu aktustel ikka. Või on neile sündmustele juba mõni teine nimi pandud. Tähendab ju sõna "aktus" pidulikku koosolekut, mille mina heameelega lahku kirjutaksin: koos olek /olemine/


Pärast küpsust tõendavat dokumenti kõneles minister. Nii vinge kool siis. Hästi kõneles, soovis, et peojärgse hommiku politseikroonikas poleks ühtegi musta uudist.

Õnnitlemine-lilletamine tuli koos tihevihmaga. Paljad õlad ja õhukestes sukkades jalad olid kananahakaetud. Põgeneti koolimajja tagasi. Veidi üle saja lõpetaja, õpetajad ja vist viisada õnnitlejat. Ei olnud tore, aga ilma ei saa tellida.

Pärastine koduõuepidu läks korda tänu tegijate ja olijate optimismile. Ikka nii, et suure saju eest katuse alla varju ja vihma lakkamisel murule mängima. Õhtune lõkkeõhtu saabus juba koos päikesega. Põhku pugesime pärast keskööd.

Tunnistusega pärjatu viidi punase "kabrioletiga" klassikaaslastega koos pidutsema. Katus maas ja puha. Kõik oli popp ja noortepärane! Poeg 1 ja Poeg 2 väärisid peokorraldamise auhinda.

Ja selle õhtu Kõige Tähtsam Tüdruk pidas meile kauni tänukõne.


/pidupilte tuleb veel sinna pildistamise kohta/

Päiksepoisi sünd


Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus...
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees
/Juhan Viiding/

Päiksetõusupoiss jõudis siia ilma 18.06. kell 4.07

Õnne emale, õnne isale, õnne suurele vennale!

/Ja kõik mis üle jääb, andke kahekordsele tädile!/

Teisipäev, 16. juuni 2009

Vennad Lõvisüdamed


"Ma ei taha olla pisike praht," ütleb noorem Lõvisüda vanemale vennale ja sööstab ohtusid trotsides lahingusse.
Neli suvelavastust rahvaaias on juba seljataga, kaheksa veel ees. Ise valisin möödunud laupäeva. Ja hästi valisin. Lahingumöllu ajal sähvisid taevas piksenooled ja taevaluugid pääsesid valla. Nii mängis "dekoraator ilm" lavakunstnikuga kaasa ja aitas veel rohkem varjuderiigi saladusi tundma õppida. Lisaks emakesele loodusele on lavastaja Üllar Saaremäe oma tahtele allutanud kohaliku pardipere ja kõik rahvaaia varesed. Maa, vesi ja taevas on etenduse dekoratsioonidele väärikas raam.

Astrid Lindgreni 1973 aastal kirjutatud lugu haigusest ja surmast peabki avarusse paigutuma, sest piir kahe riigi "siin ja praegu" ja "kusagil Nangiaalas" vahel on imeõhuke. Täna me oleme veel siin, kuid juba homme võib meist saada rõõmus ja muretu Kirsioru rahvas või mis veel hullem, Kibuvitsaoru orjarahvas.

Vendade Lõvisüdamete lugu pole meie teatrid varem mänginud. Seda enam tasub kohale minna. Minu meelest on tegemist koguperetükiga, kus oma vaatamisnurga leiavad nii kaheksa kui kaheksakümne aastane. Mis sest, et raamat loetud ja võib olla filmgi nähtud.

Minule, kui poiste emale on need poistelood eriti südamesse minevad. Eriti veel siis, kui enda kahekümne aastane pisipoeg laulvas ja näitlevas rollis. Siis tunned üha selgemini, et elu on teater. Või oli see vastupidi?

Reede, 12. juuni 2009

Järg

Uskumatu,aga tõsi. Täna pärastlõunal võtsin vastu telefonikõne pangast. Teadsin, et mu uus pangakaart tulekul ja ootasin märguannet. Asi oli aga hoopis muus. Mulle anti teada, et keegi hea inimene oli pangakontorisse toonud leitud rahakoti. Pangakontorisse, sest sees pangakaart. Lõime ruttu autole hääled sisse ja padavai linna poole. Ja seal ta oligi. Minu armas pruun nahkne, kõige väiksem (mul neid mitu) rahakotike. Kaks kaarti sees. Isegi eelmise päeva poetšekk ka alles. Muidugi raha mitte, kuigi sendiseeme oli jäetud. Mis kõige kummalisem: hirmsad vihmailmad polnud kotile ega seesolevale nädala jooksul mingisugust mõju avaldanud. Panganäitsik ei osanud kahjuks vastata mulle nii olulisele küsimusele: kes leidis ja kust leiti. Sel hetkel olevat palju rahvast olnud. Nii sai mu identiteet jälle tõestatud, sest kahjustamata IT kaart lebas kenasti vanas kotis. Aga millegipärast pole ma rahul. Ise ka ei tea miks. Ilmselt oleksin ikka tahtnud loo järge teada, et kuhu see kott nädalaks ennast peitis.

Ja kas tuttava selgeltnägija öeldu: ära otsi, ära kiirusta - ta tuleb sinu juurde mööda tavatut teed - läkski täide??

Reede, 5. juuni 2009

Varga peas põlegu müts!

Sjgelle omistas mulle väärt nimetuse (kuigi kaotasin just identiteedi, kurat võtku, (Rakveres Grossi poes kohvi ostes) rahakoti ja dokustaatide näol, enne Riho Sibula esinemist - olen maruvihane enda peale)

Aga ajal kui Ultima Thule laulis, et inimene pole kala uskusin teda, kaevudes koos pojaga prügikastidesse ja lootes tabada varga hingeelu.

Kogu asja juures oli imelik see, et kõik , kes mind haletseksid (inimesed nimelt) sõimasid järjekorras lollakaks. Ei saanud aru.

Segadus tekkis sellest, et soovisin veerand tundi enne kümmet õhtul, osta tops kohvi. Töötas üks neidis ja kui avastasin, et olen rahakotita ja küll kohvitopsiga, siis ei tahtnud mitte Riho Sibula kontserti manu minna , vaid ikka oma koti kättesaaamise peal olin.
Järjekorras järgmised karjusid ja alles siis kui Poeg 4 kohale jõudis sain aru: viina müügi lõpuni olid minutid.

Nii oli, et ühe vana naise mure kaotatud rahakoti ja dokumentide pärast mattus kuue lauaviina alla. Nii palju jõudis müüja teenindada karjuvaid ja sõimlevaid noori inimesi, kel loetud tunnid hingeõnnistuseni. Ja rohkemgi veel.

Kalasilmadega müüja tegi mulle selgeks elutõed, et kui olete nii saamatu ja unustate oma rahakoti tema valve all olevale letile, siis olete eluks kõlbmatu ja pole isegi tema teenindusoskusi väärt.

Kuigi letitagune oli sekundhetkel inimtühi, kui kohvitopsi järele läksin, suutis ta mulle öelda, et kolme minuti jooksul ostis kaupa x (tema meelest 100) ostjat ?

Turvakaamera selles letis oleks tundunud tehnikaimena, sest varastada pole ju midagi.

Väga vastik oli. Ja uus kogemus. Oleks see näitsik kasvõi korraks kaasa tundnud minu ebaedule küllaltki suure rahasumma kaotamise pärast ja vabandanud, et pidi üksinda ka kohvi letti teenindama, siis oleks andeksandmine olnud talutav a la vaene inimene, nii raskelt pead oma leiba teenima, aga nüüd irvitas sealt leti tagant ebaprofessionaalsus.

Loomulikult ei lähe ma enam kunagi sellesse poodi. Aga mida teha selle näitsikuga. Võib olla kasutada vanema sõnu: " küll ilm õppab".

PUUVILJADE MEEM

1. lapsepõlve maitse on komplektil praekartul munaga + võileib; nii lihtne see ongi, kuid tehtud puupliidi peal

2. a kust mina tean (mis küsimus see nüüd oligi?)

3. Nii - kui puu, siis puu

Bianka on õun, sealt "Njuutonipuust" - ahhaaa, kukun sulle pähe, sellega annan teada, mida avastad!

Toompea, tõru tamme oksalt - aega võtab, aga kord minust kasvab suur puu

Thela -kindel kastan, alati kaasas.

Sjegellele, veelkord kummardus sellise tiitli eest. Ega ikka igapäev öelda, et oled kui kirss, ilus tumepunane kui vein.
Ja eestimaisel Pirnipuul on väga ilusad õied!

Esmaspäev, 1. juuni 2009

Varrud

Varrud ehk joodud on pidu, mida peetakse lapsele nime andmise puhul. Nime andmisega võetakse laps vastu ühiskonda, ta tunnistatakse inimeseks. Toimetused ja tavad, mis sel puhul läbi viiakse on mõeldud lapsele hea käekäigu tagamiseks - osalt täisealiseks saamiseni, enamasti aga elu lõpuni.
Kokku tulevad sugulased, naabrid ning head tuttavad. Pärast varrutamist läheb peoks ja trallitamiseks. Mida võimsamad varrud ja mida rohkem seal lauldakse, tantsitakse, mängitakse ja müratakse, seda parem lapsele.

Nime valivad lapsele vanemad või vaderid. Nimi tähendab taime, looma, lindu, olendit, nähtust või eset, millel on jõud, mis saadaks inimest läbi elu.
Lapse ema võtab allikavett ja piserdab okstega lapsele vett, ütleb lapsele, mis on tema nimi ja loitsib talle eluks, mida vaid soovib. Kastmine on oluline teistegi jaoks. Üksteist kastavad vaderid, aga ka teised varrulised. Varrud, ehk joodud kestsid kaks kuni kolm päeva.

Varrudele tullakse kutsumise peale. Kaasa võetakse söögi ja joogipoolist. Kõige olulisem, mida varrulistelt oodatakse on, et nad tublit tantsu, laulu ja mängu teeksid ja nõnda sündinud inimese elurattale hoo sisse annaksid.

Vaderid on lapsele kui teised vanemad. Juhtuvad vanemad surema kasvatavad vaderid lapse üles. Varrulast peetakse meeles tema tähtpäevadel. Ühe lapse vaderid loetakse omavahel ja lapse vanematega sugulasteks. Sellest järeldub omavahel abiellumise ja sugulise läbikäimise keeld. vaderiks valitakse tervemad, tugevamad, jõukamad ja hea kuulsusega inimesed.
Vaderiks ei saa vend ja vend, õde ja õde, rase naine või ta mees ja üksik lapsega naine.
Vaderiks saamist loetakse auasjaks. Mida rohkem varrulapsi ja mida enam inimene neist hoolib, seda paremat saatust ta enesele teenib. teisalt, kes keeldub vaderiks tulemast, seda ootab väga halb saatus.
Vaderiks kutsutakse. Võib ka ise pakkuda end, kuid viimane sõna jääb isale. vadereid on kolm, viis, seitse või üheksa. Vähimal juhul on poisslapsel kaks isa ja üks emavader, piigal vastupidi.
Vaderid võivad varrudel kusta vaid kivi peale. Kindlasti mitte maa peale. Emavaderil ei tohi seljas olla seelik ja pluus, vaid kleit. Vaderid ei tohi varrudel ega hiljem omavahel tülitseda.
Varruööl ei tohi vaderid suguelu elada. Vaderid ei tohi end purju juua ega kõrtsi minna kohe peale varrusid.

Varrutamisel seisavad varrulised ringis. Laps käib päripäeva käest kätte, iga varruline soovib talle midagi ja annetab annivaka sisse.

Peale varrutamist pühib ema kõik maja puhtaks. Uksepiidad ka.

Kas see viimane tegevus tehtud sai, seda ma ei tea, aga kõik eelnev toimus 30 mai pärastlõunal Juganiidu talu õuel tantsu, laulu, lõõtsamängu ja torupilli saatel. Vanaisa luges rahva kokku ja sai 64 suurt ja väikest. Meie lugesime ja saime kümmekond vähem. Arvasime, et vanaisa luges edasi- tagasi siblivaid lapsi mitu korda.
Ilm oli suurepärane. Perepoeg oli kiigemeistri tööle kutsunud ja uue, ehtsa külakiige kriiks saatis mõnusat õues istumist. Mehed tegelesid nagu ikka grillimise ja õllemisega. Puruvanaema luges autod ka üle, nagu vanasti pulmarongis. Sai 14.

Sööki , kooki ja jooki jätkus mitmeks päevaks. Perenaiste küpsetised olid kodumaitsvad ja peremehe õlletegu läks korda. Kõige noorem külaline oli 17 päevane Mariann ja kõige vanem 81-ne väike vanaema. Teised mahtusid sinna vahele.

Metsa all õitsesid kullerkupud ja karukellad, kased lõhnasid ja metsvint pettis ööbikute kuulajaid.

Ööseks said kõik soovijad turvaliselt koju. Ei olnud ühtegi mõttetut meest - naist, kelle autovõtmeid peitma oleks pidanud. Sõidukohustused olid juba varem autoomanike vahel ära jagatud ja Õllesed võisid aeda telkima jääda. Keegi ei kihutanud monopoli viina järele või teinud muid sigadusi - segadusi, ei norinud riidu.

Varrude korraldamisel kasutati maausuliste kombestikku (allikas: Maavalla Koda, Ahto Kaasik)

Toimetusi korraldas regilauluansambli Kadrina Kadrid juht Kadri Mägi.
Kadrina Kadridelt koos Viru Nigula Tink Tingadiga on ilmunud "siidii"
"Virumaa armastuse ja pulmalaulud"