Nõnda sügis minu päevadesse trügis

 Kolm nädalat tööl ehk koolis käidud!

Võrratud ilmad on selle teinud meeldivaks ja isegi veidi lõbusaks. Eriti kui Lääne-Virumaa uudistes ilmus haridusminister Kristina Kallase väljaütlemine: me peame endale natuke tunnistama seda, et 50-aastane õpetaja on tõenäoliselt kuni 20 aastat veel võimeline tööd tegema. Kahjuks jättis ta sõnastamata, mis tööd, kas õpetajatööd?

Meie kooli kõige vanem pedagoog, endine direktor ja poiste kehalise õpetaja on 73. Koolielu oleks ilma temata värvitu ja rõõmutu. Siis tuleb kümme aastat tühja maad, ennast ma päris õpsiks ei pea. Ja  riburada allapoole kuni 30 aastasteni .Õnneks on neid koguni neli, kõigil tited kasvamas. Ja tänavune üllatus, ülikooli esmakursuslane (pakun, et 20).

Endast tahtsingi rääkida. Olude ja halbade juhuste tõttu (ühe õpetaja haigus) olen sunnitud mõnel päeval kahe esimese klassi ja kahe teise klassi prootonitele asendustunde andma. Mitte ühel päevel - jumal hoidku selle "õnne eest". Pärast kahte tundi päevas olen täitsa kutu. Ausalt. Ja üks kord nädalas teise klassi nagamanide ujumine, muidugi koos kehalise õpetaja ja treeneriga. Ka enda möödunud aastase eriklassiga olen saanud käe valgeks, kui õpetaja õpib. Nii et "per aspera ad astra" ja tähtede asemel peagi terendav aastanumber.

Nüüd mõni tore huumorikild ka. Loovjoonistamine ehk muusikaõpetaja asendamine.esimeses klassis. Kuulame Vivaldi Aastaaegade tsüklist suve muusikat , taustaks helilooja pilt. Selle asemel, et kenasti vaikselt koos püsida hakkab tulema: ta on vist küll väga vana, vist saja aastane, kas ta on surnud, millesse ta suri, kui vana ta oleks nüüd olnud...Proovime siis asja enam-vähem selgeks teha, et asuda OMA suve joonistama. Töid oli igasuguseid, nagu alati. Kõige löövavam: suur maja, maja ees laud, laual tort ja lilled, laua kõrval koer. Teema "minu koera sünnipäev" . Absoluutselt igav ei hakka. 

Tänutäheks saan lisapildi. Pühendusega. Lunalt Linale. Niisugust sarnasust pole ükski fotograaf tabanud. Isegi roosa pärlikee on :)

Õues õppimisega on keerulisem. Katsu seda sülemit ühes rütmis hingama panna, eriti veel, kui kõikide nimesid ei tea. Sügislehtede asemel oleksid pooled hoopis tigusid korjanud ja rohutirtse kinni püüdnud.

Ujulas on mõni pisargi poetatud. Mõtlemise koht: ema ütles, et ma võin ära uppuda! Ükskord ma juba uppusin ära. Kallid lapsevanemad, ärge hirmutage oma lapsi. Soojas titebasseinis sulistamine on midagi muud kui ujumise õpetus.

Eile külastasin Näpi Kooli. Tegus juturing, imelised käsitööd, armastusega valmistatud kohvinurk - ainult head sõnad pühendunud personalile. 

Seevastu loeme Lääne - Virumaa uudistest:

Näpi kooli mured jätavad ministeeriumi ametnikud külmaks. Kaasava hariduse praktika lonkab Eestis tugevalt mõlemat jalga, paraku ei jõua liipamisel kostuvad matsud haridusministeeriumi ametnike kõrvu. Haridusministeerium on rahul, et HEV laste kaasatus üha tõuseb, seda mõtet ei jaga aga Näpi kool, mille järjekord ukse taga järjest pikemaks kasvab ja ammugi mitte tevakoolis käivate laste vanemad....(kahjuks ei anna lugu ennast kätte, kuigi oleksin ostnud)

Kingitus vanaemale

Jälle Tallinnas

 

Selline buss poleks paha, aga millegipärast ei liikunud.....

Alustan sellest, kuidas ma jälle Tallinnas käisin.

Ema telefonis: kas jõudsid juba kohale?

Mina: kuhu?

Ema: Tallinnasse loomulikult.

Mina naljaga: ei, olen alles Kalamajas.

Ema: no siis sul veel palju minna.

:)

Plaan:

Reedel Rakveresse, sealt Väikesesse Maarjasse, poest emale nädala toidukorv, õhtusöök, telekas ja vara tuttu. Reisiärevust oli ka, veidi tavatu olukord.

Laupäev: Bussiga Tamsalusse, kohe rongile  8.50 ja juba Balti jaam. Mis siis sellest nii erilist? Nimelt sõitsin uute rongide ajal esimest korda Tamsalust. Tehtud. Teist korda mööda Vana Kalamaja tänavat. Nüüd juba koos autodega. Kotzebue väljak on vahva, näitus ka.

....

Kahju nendest virisejatest, aga mis mina autopelgur ka elust tean. Suva sokipood endiselt lahe, hinnad loomulikult tõusujoones, aga ikkagi mulle sellised väikesed ärid meeldivad. 

...

Pagariärist tulid isuärritavad aroomid. Nii sai suure piimakohvi ja pirukate toel hommikusse sujutud. Püsielanik Branne ei mõistnud minu head tuju - kaks nädalat kooli seljatatud ja palju naeratusi kogutud.

Eesmärk 1: Juhan Kuusi dokfotokeskus. Kui esimest kord sinna sattusin, siis sain tunde, et tuleme siia veel, oleme siis oodatud. Uus põnev näitus ja pettuma ei pidanud.

....

...

Vahemaad ja vaikne kulgemine. Supipaus. Telliskivi linnakus oli ilmselt kõik see rahvas nälgas, sest sabad uksest väljas. Boheemis seevastu ruumi küll. Hinnad...need hinnad. Tomatisupp ilma saiata ja maitsevõita 6.90. Muidu hää, aga krevette ja oliive vähevõitu. Selle raha eest. 

Mõistus otsustas päevaplaani vähendada ja hoopis öised söögid-joogid ära osta ning Branne poole viia.

Puhkehetk.

Kadriorgu jõudsime veidi enne kella kaheksat. Soov valgusfestivalil osaleda oli suur, ikkagi esimest korda. Jäime kohe orienteerumisega hätta. Kava oli, aga kuhu täpselt minna tekitas raskusi. Seepärast loetlen muljetavaldava: Videoprojektsioon Kadrioru Kunstimuuseumi seinal - väga kunstipärane, Müstikastuudio Led show Lilleaias koos sadade küünaldega peenarde vahel, Luigetiigi laulvad purskkaevud Tiit Kikase ja Elina Nechajevaga, ootamatu Valge klaver põõsas ja noormees sellel improviseerimas...

...

Õhtu nael: Pillapalu pargi otsimine, peaaegi pimedas kulgemine üle rohus karjamaa ja leidmine. Valguslavastus "Õhtu ilu". Heliloojad Kärt Johanson, Ivo Lille, Pärt Uusberg. Solist Kärt Johanson, Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi Noortekoor. Selle kõik sain teada loomulikult hiljem, kui jälle lugeda suutsin. See oli ilus!

Kohutav rahvamass, kõik kulgesid kogu aeg kuhugi, joogiseid inemisi ei kohanud, lõugavaid lapsi ja haukuvaid koeri ka mitte. Teinekord ei läheks, esimene kord on ikka esimene kord. Tuubil täis ühistransport ja viimane lootusrikas buss. Oehh. Südaöösel mekkis valge vein ja juust überhää. Mis veel õnneks vaja.

Pühapäeval hakkas ennelõunal sadama. Kodu, kallis kodu!

Külaskäik

 

...et mis siis ikkagi saab

kui meid enam pole

 

mis muud kui et

laste ajaarvamisse 

juurdub uus mõiste: 

siis kui isa veel elas

siis kui ema veel elas

/Arvi Siig/

Kirjutan kas täna või millalgi...kauges tulevikus

 

Originaalid

Mitte pole seda kirjasoont enam, on ainult faktide loetelu. 

Kuna targemad läksid täna hariduskonverentsile, siis saan viilida. kasutan vana nippi: tund arvutit ja tund kodutööd. See on toiminud.

Eelmine postitus oli toidust. Tänane tuleb vaimutoidust ehk sellest, mis mulle rõõmu teeb ja eriti raha ei röövi. 

Nädala lõpus kutsusin ennast vägisi külla. Kalamajabrannele. Lubasin võimalikult märkamatu olla st. hilja tulla ja vara minna. Nii tegimegi kiskudes Branne kaasa. Russalka juures kuulsin esimest korda nime Inglirand. Ilus, eks. Muinastulede või Muinasjullede õhtule kogunes tohutu rahvamass. Olin aegsasti pinginurgal. Ei jaksa mina püsti seista. Kesklinna valitsus panustas rohkem kuulmismeelele. Nii hea noortebänd oli. MUBA Loconuts. Saksofon jm. tõmbas mu meele helgeks. Rääkimata Estonian Voicesist tuntud headuses. Kehvakeseks jäi aga tuleke, mis paljutõotavalt meres aluse peal põles ja kiiresti kokku kukkus. Enne esinemiste lõppu. 

...

 Imestama pani kokkuhoid Lennusadamas, sest kui läbi Reidi tee rahvakülluse ühe järjekordse bussiga Linnahalli juurde jõudsime vooris inimesi vastu. 

Pühapäeva hommik algas rõõmsalt Kalamaja uuel tänaval. Peaaegu valmis. Meenutasin kevadet, kui olude kiuste koperdasin Balti jaama ja kriimustasin oma valged saapakesed killustikuhunnikutes. Selline tuttav rõõmutunne nööris kurku. Eriti, kui üks surmale määratud maja oli imeislusa kollase kuue saanud. Lisaks puidust pitsidele-satsidele. 

Pagariäris oli mõnus. Hinnad hulga odavamad, kui Rakveres. Suure kohvitassi taga ja eilsete pirukatega sain rahvast vaadata. Nüüd veel kohustuslik Topsi uus uks.

.....

 Kui leian aastatetaguse Kalamaja Päevade foto, siis panen võrdluseks. Pühapäevane on siin.

Meil olid ikka eesmärgid ka. Adamson -  Ericu muuseumis viimast päeva näitus 

.

 Palju kauneid maale Lahemaast ja võõras nimi - Pudisoo. Harjumaa Lahemaad tunnen üldse vähem, kui Virumaad. Kunstnikke ei nimeta, niikuinii näitus otsas. Üllatus oli keldrikorrusel jooksev Eesti esimene rahvuslik rotiballett "Palgipureja" . Autor Edward von Lõngus. Kes viitsib, võib otsida. Seinal sekundeeris meeleolule Lapini "Puu ja Puupea". Mul ikka veel veidi seda elutervet huumorit kaunite kunstide vahele. Ülakorruse püsiekspositsioon tasub samuti vaatamist ja vajaks veel rohkem aega. 

Eluterve huumori täienduseks tuli läbi astuda Navitrolla Galeriist. Poleks ma ainult käekotiga olnud, siis oleksin mõne trükipildi kaasa ostnud ja koolikabineti seinale asetanud. Eks kunagi hiljem.

...

Aeg sundis takka ja tühi kõht ka. Kuhu siis mitte, kui Koplisse.

.

 Juba tuligi uksel vastu hr. Jaak Juske, aga meil alles käsitsi valmistatud pelmeenid ja õlu söömata. Nii jõudsime ekskursiooniseltskonnaga liituda alles pika maja põlend jäänuste juures. ( Kui palju on Kopli 30 aastaga muutunud?). 

Ma isegi ei tea mitmes retk see Juskega oli. Neljas vähemalt. Eelmist mäletan, see oli mõned aastad tagasi baarituur koos Juku Kallega. Ei oska teile selgitada mis värk minul selle Kopliga on. Igatahes mingit isiklikku kokkupuutepunkti pole.

Mulle meeldib see sõnum.

Kummaline.

Sõbranna oli märgile pannud. Koplifest Kopli kasepargis. Mina ei viitsinud vaielda, sest tallad olid ümmargused ja teist retke ei kannatanud välja kuigi teema huvitav ehk Kriminaalne Kopli. Festi teema 90-ndad. õnneks oli Länik juba ära esinenud ja laval taidles Nansy kellest ma pole midagi pidanud. Tümps oli vali. Päris hirmus, aga pingil oli hea istuda. Viimane esineja oli Caater ja keegi Mari Liis (vist) Oleks ikka võinud pingutada ja teisele ekskursioonile minna. Kuigi mõned lood tundusid tuttavad, sest vanemad pojad olid sel ajal parajad teismelised.

Ja oligi lõpp. Tühja aega jäi üle, sest rong läks alles 21.45. Õnneks oli ilm väga soe.

Et olla konkreetne panen kirja seekordsed kulud teemal Mutt Päälinnas.

Laup. Kodubuss Rakverre 0

Takso raudteejaama 4.-

Rongipilet 4.50

Tänavatoit Balti Jaamas 6.-

Marimekko sall Vintage poest Baltis 10.- (sõltuvus)

O õlu Selverist, jõin õues 0,90

Ergutusjook õhtuks Araxisest 3.-

Vein Brannelt meile 0

Pühap.

Hommikusöök Pagarikojas 6.-

Muuseumipilet 3.-

Pelmeenid ja v. õlu 11.-

Igaks juhuks ergutusjook 3.- 

Rongipilet 4.50

Öötakso koju 8.-

Kokku 64.- kusjuures sall on alles :D

Suverõõmud!

 

Jätkan suviste sündmustega.

Söök ja jook

Niipalju pole ma aasta jooksul väljas söömas käinud, kui sellel suvel. Viimane, kõige tagasihoidlikum aitas mind hädast välja Simunas, kui bussiplaani tõttu pidin pea kolm tundi kirikukontserdi algust ootama. Kurvastusest sõin ära kolm suurt moosipirukat, mis kohalik toodang.

Eelmine oli hoopis põnevam koht, kuhu polnud minu jalg astunud. Läksime Kalamajabrannega, õieti sõitsime kohale lootuses vette saada. kahjuks võttis Kaberneeme meid vastu uduvihmaga. Ega siis muud üle jäänud, kui kurvastusest süüa. Toiduamps oli hea ja kallis, nagu Eestis ikka.

...

ja..

Kui lapsed mootorrattal koju vurasid viidi mind tänuõhtusöögile. Minu sooviks oli ikka veel merd vaadata ja kohaks sai valitud Sardiinid, millest ma midagi ei teadnud. meri oli tuuline, veidi istusime terrassil, aga siis suundusime siseruumidesse toitu nautima. Minu valik: röstitud hiidkrevetid ürdikreemiga ja maitsestatud avokaadoga. Mini soovitusel valge majavein. Poeg tahtis midagi huvitavat ja tema taldrikul hakkas laiutama kalmaar mandelkartulite ja vierge salsaga. Mini meil selliste hõrgutiste, mis merest tulevad, poole ei vaata. Nii ma ei mäleta, mida tema nautis. Ilmselt parti ja tiramisut. Oli rikkalik, pidulik ning uudiserohke. 

...

..

Enne noorte ärasõitu käisime Patrickus, millest saigi mu lemmik - ikkagi mere pärast nii, et külastasin teda enne laulupidu Poeg 2 ja Marianniga ning hiljem tarisin sinna Kalamajabranne. Erinevatel kordadel proovisin laimi-ingverisuppi kanalihaga ja spinati püreesuppi lõhega. Überhääd ollid! Õlu ka!

...

...

....

Kõige säästlikum toidukord Vääna mõisakoolis

...

Hüüru veski ei üllatanud millegi muu, kui pubihindadega. Ikka 1 ees ja muud numbrid taga. Sõin metsaseenekastet kartulipudruga pisikesest kausikesest. Pilti ei viitsinud toidust teha, branne sõi lambalihasuppi. Nii erinevad me.

.....

Korraks põikasime Käsmu kalale. Ka seal on hinnake euri võrra paisunud. nii jäid frititud räimed pildile püüdmata.

Kui kodukandi koguduserahvas meile vanalinnas toidukohaks gruusia resto Tbilisi valis olin skeptik. ja nii oligi. Praetud baklazaanidel pähklitega ei olnud viga, aga eelroa kohta kallis 9.60.

....

Siiski tegin õige valiku, sest need, kes 25 raha eest nätskevõitu lambakarreed süües püüdsid head nägu teha, polnud just õnnelikud. magusaks proovisin esimest korda elus Pahlavat. Ülimagus, tükikese pakkisin õhtuks paberisse.

...

See selleks, aga teenindus oli allpool igasuga arvestust. meid oli 12 ja soovid meili peale ette saadetud. Sellegipärast ei suudetud tervet lauda korraga katta - nii sõi üks ots soolast ja teine ootas kannatlikult. Esimesed jõid juba kohvi, kui sašlõkk polnud veel taldrikule jõudnud. Olgu, olime leebed. Kuna maksime eraldi, siis tegime seda letis ja igaüks ütles ise, mida tellis, sest keelebarjäär oli suur. Ja siis...avastas letitagune tütarlaps, et arve ei klapi ja puudu on 12 raha. Sellise summaga sööki menüüs polnud. Seltskonnas meil ikka arvutada oskavad inimesed (mõned õpetajad ka). Vaidlusega ei jõudnud kuhugi, keegi korralik maksis puudu oleva summa, aga halb maitse jäi. Hiljem otsis endine kaupluse omanik ühis tšekilt välja, et Pelamušit oli kahe asemel neli arvestatud. Vot nii.

Aa, õpsidega vahetult enne jaani Helsingis tööreisil käies püüdsin endale Heureka keskuses 14.90 (komplekslõuna) eest midagi taldrikule tekitada, aga suured kartulipudru ja kotletikuhjad ei ole minu rida. 

Koju tulles otsustasin emale kuu ajase paastu heastada ja üht-teist enda viletsate oskuste kiuste välja võluda. Ema aitas ka. Et asi huvitavam oleks, siis mängisin paberil hindadega näidates, et kaks penskarit saavad päris hästi hakkama. 

Pilte ei viitsinud teha, jagan siin mõned mitmepäeva söögid.

Hommikuti igasugu rohelisega salatid (sõbranna antud salat, jääsalat poest, früllis); avokaado, tomat, keedumunad

-banaanipannukad (esimene katse, maitses meile mõlemale) äsjanopitud mustsõstratega

-kodujuust redisega või kurgi-tomatiga

Lõunaks keetsin kalarootsust ja peast kalasuppi, koos sõbranna antud maitserohelisega. jummala hea sai, kusjuures roots maksis 1.50, kartul ja porgand veel vähem. Jätkus kaheks lõunaks

Kukeseenekaste varajase kartuliga. Lihtsalt "röövisin" poe ees meest, kes seenekotiga sõpra ootas. 12 euri kilo, oli nõus loovutama. Tegin esimest korda kastet Farmi köögikoorega. 

Külmkoore-heeringa kaste varajase kartuliga.

Omlett suvikõrvitsaga.

Kõik viiel päeval söödu sai valmistatud lihata, mitte tahtlikult, lihtalt kukkus nii välja. 

Lisaks ostsime tuttavalt 4 kilo imemaitsvaid mustsõstraid. Rohkem panime sügavkülm, aga moosi keetsime ka veidike. Ema lubas veel punasesõstra zeleed teha, aga ta teeb sellest nii suure numbri, siis mina ei viitsi aidata. 

Nüüd olen mõne päeva omaette. Suhtlemine ja teise inimese kodus elamine väsitas ära.

Kirjutada oleks veel küll ja küll.

Noored, motikas ja Euroopa

 Kuna mu lapsed tegid kuuajase reisi kahekesi mootorrattal, siis panen siia lingi. Nad on seda lihtsalt nii toredasti kajastanud. 

https://www.facebook.com/motoadventureduo

 

Kroonika, kroonika...

 

Hakkabki minu Kasside Hotelli elu lõpupoole kiskuma. 

Igav ei olnud, pigem valitses mõnedel päevadel kummaline rahutus, mis nagu sundis midagi tegema ja mitte näiteks raamatut lugema, telekat vaatama või arvutit näppima.

Üldse on suvedega kummalised lood. Kui puudub kohustus töödtöödtööd teha, no kui pole aiamaad ja koristamine või remont tundub mõttetu siis võiks nagu niisama lihtsalt molutada, aga see oleks nagu aja raiskamine. Ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga ehk keegi saab aru.

Millised tegevused siis nende nelja nädala sisse mahtusid? Ausalt, ma ei kavatsenud ennast katki rähelda, vaid võimalikult palju magada, normaalselt kõndida ja sekka mõned ekklusiivsed üritused. Et ikka igale nädalale jätkuks:)

Esimese nädala märksõna oli mereäärne jaanituli, tutvumine Haabneeme rannaga, kleidi ja käekoti ostmine, Jaani kiriku kontsert, kammerorkestrite kontsert Tallinna Ülikooli saalis, rahvamuusika pidu Vabaduse väljakul ja muidugi Laulupidu. (nendest olen kirjutanud) 

Tundus, et võtsin esimesel nädalal nati palju ette ja otsustasin teisel nädalal tagasihoidlikum olla. Ilm oli ka mitte rannailm. Sõitsin kohalike bussidega, üksi ei viitsinud Vabaõhumuuseumisse minna. Ja hiljem polnud sõbrannal aega. Hea, et Artiumis käisime ja näitusel. Laupäeval külastasime Jäneda mõisa (ka sellest kirjutasin) ning pühapäeval Vääna mõisakooli. 

...

Küll seal Väänas oli sõbralik rahvas meile rääkimas. Kahju ainult , et kordus igakordne mudel: branne, kes pidi lõunaks tulema lükkas väljumisaja kella kolme peale.  Nii jäid ära pisisõidud piirkonda, kus ma kunagi käinud pole - Türisalu, Tabasalu, Keila-Joa. Kui lõpetasime einega Hüüru veskis, siis ta tõsiselt imestas, et kell juba nii palju :))))

Kolmas nädal tõotas kauneid rannailmasid.  Isegi vesi oli ühel päeval 20! Käisime brannega Pirital vees ja  minu lemmikkohas Patricus söömas (sest sealt paistab meri).

..

.

 Üksinda käisin mitmel päeval kohalikus rannas. Laupäeval sõitsime (mitu tundi varem) Virumaale (nali nali, sealt ma just tulin. Käisime Käsmus vees, sõime frititud räime, tutvustasin brannele Võsut, mis oli temale täiesti võõras maa. Meie sihtpunkt oli Karepa Sagritsa muuseum, kus kena kohtumine Üllar Saaremäega, kes tutvustamist ei vaja. Samuti soovisime vaadata Richard Sagritsa näitust "Õied aknal". Seda me kõik saime, aga kuna brannel järgmine tööpäev, siis randa ei jõudnud. Villa Dombrovka jääb ka paremaid aegu st. aega ootama.

Praegune nädal pole veel läbi. Pühapäeval käisin Pirita kloostri Püha missa kabelis. Vabatahtlikult, uudishimust, üksi. Ma ei olnud kunagi Rooma-Katoliku kirikus missal käinud seepärast olin veidi kartlik. Nähes heatahtlikke inimesi ja kuulates kaunist koori teenimas, hirm kadus. Hiljem jalutasin ümber kabeli ja imetlesin kaunist lavendlipeenart. Oli vaikne. 

...

Mul oli plaan minna kloostri varemeid vaatama, aga jätsin kodutöö tegemata. Värav oli lihtsalt lukus.Hiljem sain teada, et värav avatakse uudistajatele kell 12. Oleksin rahulikult võinud mere äärde ootama minna, aga mina kiirustasin "hotelli". 

Teisipäeval külastasin koos kodukogudusega nelja kirikut. Aktiivsed prouad, koos meie mentoriga Soomest tulid kes rongiga, kes enda transpordiga. Lootsin, et oskan Balti jaama bussipeatusest Toomkiriku juurde minna. Patkuli trepist. Veidi koperdasin ringiga, sest ei julgenud ajutist valgusfoori kasutada. 

Toomkirikus võttis meid vastu õpetaja Joel Siim. Kuigi organist harjutas kogu häälekuses möödus tund aega kiiresti. Kuna seltskonnas oli õpetajaid, siis esitasime küsimusi kiriku juures asuva Toomkooli kohta. Veel astusime sisse A. Nevski katedraali. Järgmisena oodati meid Rootsi Mihkli kirikus, kus saime ülevaate kuidas praktiliselt hävitatud ja nõukogude ajal võimlana kasutusel olnud kirikust ehitati üles kaunis, väga hea kõlaga ruum. Viimane oli Pühavaimu kirik. Päev möödus kiirelt, teised läksid rongile, mina bussiga "Hotelli". 

Sellised lood. Topin ikka mõned pildid ka. 

Mulle väga meeldib see sõnum Sagritsa aias

ja nagu näha ei mahu ma kõige parema tahtmise juures ennast vaatlema :D

Mõis, mis pole unustatud ehk pool päeva Jänedal

 

Laupäeval ja pühapäeval rannailma ei ennustatud. Üldse oli see nädal kuidagi vesine. Sain branne pehmeks rääkida, et "Unustatud mõisad" raames ette võtta üks meeleolukas sõit Jänedale. Kuna branne polnud mõisamängust midagi kuulnud, siis seda enam.

Linnast välja Lasnamäe kaudu ja edasi Peterburi teed mööda. Ei olnud raske. No ja ega mina ei sõitnud. Sellele järgnes mu lemmiktee Aegviiduni. Seal pidime akusid laadima. Võta näpust. Vana Waksal oli  uksed sulgenud. Õnneks lehvitas meile Kuntstikuuri poolt üks ütlemata tragi proua. Temalt saime teada, et Waksali omanikud sõja hirmus läksid tagasi Iirimaale. Vot nii. neli aastat  Anija valla parimat ettevõtet. Õnneks jõudsime korra külastada ja mõned pildid klõpsata. Kunstikuuris kaunistasid seinu kohalike lillemaalid. 

Meil oli vaja edasi kiirustada, sest giidituurid igal täistunnil. Loomulikult jäime hiljaks, aga mõis pole jänes...Sellepärast nautisime verandal rahulikult kohvi ja kringlit. Veranda vajaks hädasti rahasüsti.

Juugendstiilis kamin.

Olen Jänedal käinud mitmeid kordi, aga kui nägin giidi, kelleks oli Georgi Särekanno tuntud headuses, siis tõusis meeleolu veelgi. Mõisaproua seiklustest olin vahepeal nii sisse võetud ja raamatuid lugenud ning isegi Kalijärve ääres käinud.  

.....

Läksin tegelikult Urmas Sisaski mälestuseks, sest  1994.a.  muusika-tähetornis avas helilooja kaks aastat hiljem planetaariumi, mis  renoveeriti 2018.a. Olen helilooja loomingu suur austaja, kahjuks jäi kuulamata-käimata 2020.a. novembris Estonias Urmas Sisaski 60. sünnipäeva kontserdil. Isiklikust seosest niipalju, et meie Poeg 3 lemmikteos oli Kassiopeia, mida ta 12 aastaselt klaveriõpilasena esitas. Tähetornis saime hetkeks aja maha võtta ning mõttes juurelda kaduviku ja igaviku üle. 

Siiri Sisaski fotonäitus oli niisamuti uudistamist väärt. Mulle meeldib, et tegemist pole nn. magava mõisaga (muuseumitoad,  raamatukogu eakate käsitöötuba)

Jälle hakkas juhtuma. Kõht nõudis oma ja mis veel ajakajalisem, kui einestada Musta Täku Tallis. Valearvestus. Kuigi vähemalt saja inimesega sünnipäevapeole jätkus ka  saalisvabu  kohti olid teenindajad hädas ja võimalusel paluti tulla hiljem. Mis seals ikka, pood ju olemas. Üllatus-üllatus - kell 16 juba uksed kinni. Väikse koha "rõõmud". Käsitöökuur hoiatas külma talve eest paksude kudumitega. Need hinnad, need hinnad...

Et küll küllale liiga ei tee sai barannest autojuht teate, et tema pesakond (tütar ja nelja aastane  lapselaps) otsustasid omaalgatuslikult Jänedale tulla. Rongiga, teadmata, et raudteejaam vähemalt paari kildi kaugusel. Misseals ikka- autole hääled sisse ja jaama poole.

Nii algas jälle kõik, sest nemad otsustasid minna giidituurile. Mina, poolnäljast oimetu lürpisin kohvi ja lugesin ajakirja Pööning taltsutades vahepeal vääramtut jõudu st, nelja aastast. 

Kell oli kõvasti seitse läbi ja võõrustajate kannatus proovile pandud, naisterahvas, aru saamata muudkui päris ja päris, laps muudkui jooksis ja rippus ukse vahel. Lõpuks lükkasime nad mõlemad vägivaldselt autosse. Minu tuju oli äärekese peal. Tegemata jäi pilt Sisaski pingi juures. Kuna sünnipäev kestis, siis keeldusin sööma minemast. Aegviidu kohvik oli ka muidugi kinni. Õnneks oli tagumine pood avatud. 

Autos selgus, et noor emme oli oma telefoni mõisa unustanud. See muutis õhu autos veel paksemaks. Kui üheteistkümne ajal külalis korteri uksest sisse veeresin olin elamustest nii paks, et ei mahtunud voodisse.

Kokkuvõttes oli väga tore päev. Õpetas teistega arvestamist ja emotsioonide taltsutamist. Otsustasime, et pühapäeval jätkame.

Kodumassina mäss

 

Enne toredaid mõisapäevi saab üks lühike ja lööv postitus tehtud. 

Tulen mina siis esimese nädala (ajaarvamine algas pärast jaanipäeva) reedel rannast ja mida ma kuulen. Nõudepesumassin piiksub vastiku häälega. No pole võimalik. Oli ju teine tühjaks tehtud ja kasuta (nu mis ma seda ühte taldrikut ja klaasi ikka...) 

Innuga  piilusin ringi, et kas ikka saaks selle aktiivse kassi peale ajada. Keegi peab ju süüdi jääma. Masssina uks kinni ja kõrvu teritades kuulen, et vesi soliseb. Tabloole on ilmunud salapärane kood I 30. Õhtu kaldub hilja poole. Kõigevägevam neti aita. Elektroluxi kodulehelt saan vastuse:

Diagnoos i30: Leke või vee kogunemine seadme põhja.

1.Keerake veeühendus üleujutuse vältimiseks kinni (mida ma keera, kui ühtegi kraani ei näe, kõik voolikud omavahel ühendatud st. kraanikausi kapi all.

2. Lülitage toode vooluvõrgust välja.

Mnjahh, mina, elektriku naine, kes lambipirni ka ei julge vahetada.  Aga piiksub, no piiksub ja mitte ainult minu peas. Kusagil peaks ju kilp olema. Leitud ja kiri ka vidinate juures: nõudepesumasin ja külmkapp. Tühja sest ühest külmkapiööst (uks kinni ja külm sisse püütud niikuinii) Peaasi, et ei piiksu enam. Päälinna poeg nagu needus kusagil Slovakkia mägedes :( Lõpuks sain massina ukse lahti. vett oli tõesti põhja kogunenud. Nii viie cm jagu. Igaks juhuks võtsin filtri välja ja puhastasin ära, mingit sodi ei paistnud olevat ja vesi kadus ka auku.

Õnneks laupäeval enne laulupidu saabus P2. Tema leidis kohe pistiku, ikka sealt salapäraselt nõudekapialusest. Vähemalt sai külmkapi tööle panna. ja seda massinat mul niikuinii vaja polnud. Perele andsin teada, nemad olid rahu ise st. massin niikuinii vana.

Sellega asi ei piirdunud. Kui olin meelerahu tagasi saanud ja elu veeres nagu hernes tundsin neljapäeva hommikul nõusid pestes, et põrand muutub üha märjemaks. 

Jälle algab kõik, algab uuesti. Vett imbus massina alt. Toruabi saabus P 2 näol, kes tuvastas, et viga köögikraani äravoolus st. ei voola. Ühendas massina vooliku lahti ja teipis augu kinni. Siis puhastas haisuluku ja seal mingit jama ei tuvastanud.  Mina pidin hiljem alustama operatsiooniga Torusiil st. kallama tunni jooksul pitsikaupa liitri keemiat sisse et ehk aitab. Ja hommikul kuuma vett sakummiks peale. Jälle pitsikaupa. 

Puhastasin massina pisitopsiga ja lappidega. Enne otsisin ämbrit. Kes ütles, et elu peab lihtne olema. Kirjutasin siis pererahvale, et ämbrit oleks vaja. Nuneh, ämber käib kokku nagu kunagine joogitops. Mõtlesin, et see mingi kasside mänguasi. 

Aga mis juhtus hommikul? Kui katsetusteni jõudsin, siis leidsin tühjast prügikastist teibi. Ausõna, Oli selline tunne, et keegi on öösel käinud. Vähem krimkasid, Emmeliina.

Ja nüüd võite arvata, kas kõik on korras.

Eile, 07.07

 Kodumasssinate mässust ma täna ei kirjuta.

Tegin reedeseid päevaplaane, aga õnneks täitsime vaid kolmandiku. Lihtsalt lõunane vihm ei soosinud Rannarahva muuseumit ja seda teist ka. Mina ahne ei ole. Pigem põhjalik. Seepärast siis elus esimest  ja kindlasti mitte viimast korda.

Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium | Viimsi vald

Omast arust läksime näitusele, aga tänu maja perenaisele (ei oska teda teisiti nimetada) saime hoones kogemuterikka ekskursiooni.

On ikka vägev küll. Minimalistlik, Ja milline maastik akende taga. 

Betoon ja puit, imeline akustika nii suures kui ka kammersaalis. Ei midagi liigset (minu arvates) 

Lisaks huvikoolid (kunst, muusika, teadus) kus ka minu oluline lähedane lapsi õpetab.

Kolmandal korrusel terrass, mille servas kasvavad kuumaasikad. Te peate seda kindlasti nägema. Neljal aastaajal, sest mõni aken on nagu maal. Kuna mu telefonipildid on endiselt kehvapoolsed, eriti sõbranna tehtud, siis eriti rõõmu nendest pole, aga mälestuseks ikka.

siin, kolmandal korrusel  kasvab salvei.

ja siit leidsin kunstniku

Näitus ise toimus renoveeritud massuudimahutis (neid pidi vist vähemalt mitu olema)

..

lahkelt pakuti kotikestega materjali kaasa, et kui soovin endale mingit isiklikku seinakest tekitada.

suhtusin alguses skeptilselt, aga väga huvitav oli, eriti kuraatori jutt (tal oli juhuslikult veidi vaba aega)

Näitus "Maast linnaks" (TAAS AVATUD!) - Viimsi Artium

Kokkuvõttes oli tegus päev, mul ikka väga veab. Lisaks oli meri külm ja rand kaunis ja kivine. Olen õnnelik.

Ja ma ei saa aru miks ta täna ei saja?

siis me veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab. 

Öelgu nad kõik, mis ütevad või ütlesid, aga ei olnud tore. Loomulikult ilma vastu ei saa, aga kui valmistad ennast ja armsaid ette toredaks pühapäevaks, aga kaela saad kogu kauaoodatud vihma, välgunooli ja kõumürinat ning armsa lapselapse palve: vanaema, nii külm on, lähme ära! Nii me läksimegi jättes lapse isa ja onu uut vihmahoogu ootama. Poeg 2 on tõeline veteran: 1990-ndast st. 10 aastaselt tantsinud kõik tantsud ja hiljem laulnud kõik laulud. Nüüd naudib.

Korteris  väänasime mõlem alukad kuivama ja õnneks oli tütarlapse riidekohver autosse tassimata jäänud. Ning juba ta magaski, kaks kassi valvamas. Kes olen mina, et anda lapse emale külmetanud ja haige lapse. Isa küll poputas teda mitu korda kakaoga, aga olud läksid üha ekstreemsemaks. Uskuge, meil olid korralikud pikad keebid, aga minu maani kleit oli vööni märg. Hiljem, telekast üle vaadates ei tundunud üldse nii hull. Ausalt. Ema mul kiitis nii väga, küll laule ja eriti meeldisid talle vahepalad ning noorte omalooming.

Ei olnud tore, sest mudilane - teine tüdruklaps tilkus oma debüüdi kaare all ära ja kohtumata meil jäigi. Olin veel teinud talle pisikese pakikese ees ootava sünnipäeva puhul. 

Viimsi bussis üks ütlemata sõnakas tilkuv mudilane: Ja kui mul laps sünnib, siis ma talle räägin milline oli minu esimene laulupidu. See oli nii armas!

Tore oli see, et jõudsime peaaegu rongkäigu alguseks Laulupeo peatusse ja tundsime marssijatest rõõmu. Sai hõigata ka. Kodukoolile ja Väikese Maarja mudilasele, kes meid vist küll ei märganud, sest oli teisel pool. 

Tore oli see, et laupäeval käisin imelisel kontserdil Peda Kooli aulas, kus musitseerisid Läti, Soome ja Eesti muusikakoolide noored. Nii sain rahus ära kuulata Rasmus Puuri Tuulise Eleegia, mis laulupeol esmaettekanne ja palju muud kaunist muusikat.

Aga laulud ja muusika ei kao kuhugile. Ja tore, kui see vihm ja äike kedagi rõõmustasid. Mina see ei olnud.

Piiga ema tehtud kaunis käsitöö, mis enamus aega keebi all peidus. 

Kui ikka tervist antakse, siis kahe aasta pärast jälle.