pühapäev, 26. november 2023

Ehh

 

Kui ma siia kooli tulin

üpris pidetu ma olin

nüüd on oldud aastaid kuus

iga päev on nagu uus

endistviisi mõistan ma

ei saa

ilma lasteta




Reedene rõõm ja üldse

Poeg 2: ähh, vingud ju kogu aeg, et trepid on kõrged ja teismelised tatid lärmavad ja tormavad ja varsti tuleb talv ja suusasaabaste aeg - no miks sa üldse siis veel tööl käid?


Paus

Mina: tõepoolest, miks? 

Viimased nopped: 

Kolmandik(tütarlaps) näitab uhkusega oma pangakaarti, millel Viiralti Virve pilt. Mina: oo, see on nii tähtis kunstnik. Kust sa tead? Mul tema raamat kodus? Palun too ja näita. Nüüd juurdlen, Seal ju need põrgupildid jm kabaree. Pärast öedakse, et õpetaja levitab ..oi jummel.

Seesama tüdruk: ma ei saa aru, miks ma ei või sinuga pärast tunde kohvikusse tulla? Muuseas ma pole temale ühtegi tundi andnud.

Tüdrukud, viiendikud, tulevad rahvastepalli võistlustelt: LIIA ja Liina , me saime Viktori . Aa, no jah, võtke ja sööge meie kuklid jne. me oleme nii võitu täis!


Reedene kunsti tund 1 klassis. Jään veid hiljaks: ENT ehk eriti naksakas tüdruk: no kus see abiõpetaja koperdab kui mul on teda kiiresti vaja.

Lapsevanema kiri: ole hea, anna mulle ikka teada, kui miski pole nii, nagu peab.

Mina /mõttes) laseme lapsel olla. Niikaua, kui tegemist pole tahtliku vägivallaga. 

Kohtan kohvikus vana kolleegi: kuidas EM-il läheb? Oh, ta on väikeklassis ja me ei pane teda tähelegi (türgi päritolu poiss kellel olid esimese klassis rusikad kogu aeg taskus rullis)


Minu lemmikpoiss G 2c seisab ukse juures. Liina, kas sa juba tuleksid, ma tahan sulle ukse lahti teha. 

Tüdruk 2 a: kas meile ikka peab see loodusõpetus meeldima.Kas sulle meeldib?  Enne tundi läks ta klassiõega nii pahuksisse, et pani enda suule kleebeka: ma ei räägi sinuga mitte iialgi.

 Mul on hea meel, et ei ole selline proff, vaid abi. seega märkan rohkem. Ja veel: mulle on sobivad algklassid. 

HOMME Jälle

Teate kui palju lapsed rääkida tahavad. ja et oleks kuulajaid ning märkajaid.


reede, 24. november 2023

Pühendatud Maabrannele, kellega veetsime unustamatu õhtupooliku

 




Mida te joote?" küsis ta.

"Ma ei tea, ükskõik mida."

"Kaks calvadosi," ütles Ravic kelnerile ....Ja pakk sigarette "Chesterfield."


...

" Jooge see ühekorraga ära:"

...Kas tahate veel?" 

...

Naine noogutas .

"Veel kaks calvadosi. Aga suuremad klaasid.

"Suuremad klaasid? "

Ja sees ka rohkem?"


Aitäh. Kui  AK on lahkunud, siis ma ei pea 1 i olema



laupäev, 18. november 2023

Kõik algas külmadest radikatest




 Mul on valida: kas teha südamega töösooritust koolis ja olla pärastlõunaks läbi, kui "läti raha" või hakata tegelema meelistegevusega st. laisklemise ja olesklemisega. Praegu valin küll esimese.

Täna oleksin päris hätta jäänud, sest eile hilisõhtul sain Kalamajabrannele nentida : mul on ka millegipärast külmatunne.  Blondiin ei taibanud radikaid katsuda enne, kui unepausi ajal. Külmad, täiesti külmad. Suletekk kaissu ja tudu jätkus hommikuni. Niikaua, kuni teki alt välja sipeldanud kaunilt pediküüritud varbukesed külmetama hakkasid. Nüüd oli kuri karjas. Radikad endiselt külmad ja vesi ka. 

Jätsin probleemi rahule, sest ega mind ju keegi usu. Siiski selgus, et teistel ka olid radikad külmad, no siis, kui nad üles tõusid. Õnneks sai viga likvideeritud ja lootus ning temperatuur hakkasid tõusma.

Ja siis me Anneliga sõitsime! Kuhu? Eks ikka sinna. Milleks? Et ikka näha. Kaasa haarasin aasta tagasi kohvrisse  pakitud talvemütsi ja salli ning igaks juhuks käpikud. Selga panin võimalkult vähe-no ei saa olla, et SIIN EESTIS on külm. Oli küll.

Teekond: Sõmeru diislikas, sest auto on vahepeal verd vahetanud st. auto on üldse uus. Rannapungerja teed mööda Tudusse (nii hea on näha, kõik paistab ju läbi.) Olen Tudust kirjutanud. Enam seal kooli pole. Koolihoone ehitati 1939 ja oli selle aja kohta mugavuse viimane sõna. Keskküttega. Ehk mõned õpilased veel elavad külas.. Kahtlen. Vähemalt pood on.

Mõtete ajel keerasime kurba külla Peressaarde. Olen sellest kirjutanud. Seal pole küla enam ammu ja koolimaja, mis valmis 1938.a ,oli oma aja kohta väga moderne, kesküttega. Suleti 1964. aastal õpilaste vähesuse tõttu. Olime siin varem käinud. Siis sai veel ohtlikuse piiril trepist üles ronida. Nüüd..on kõik. 

Oonurme jäi vahele. Külaplats rohtus, külamaja pime. Vahvad laulupäevad olid. OLid...

Sõitsime edasi. Tudulinn, kirikud ja kalmistu. Majad ka. Kool loomulikult mitu aastat suletud ehk likvideeritud. Mida sa 12 õpilasega ikka teed. Käime hüdroelektrijjaama juurest läbi, sest mina ei mäleta, kas kunagi käidud-nähtud. Vesi voolab kõrgelt, järv on ja muidu ka ilus!

Aega jätkub ja ilm on autost vaadates päris norm. Vähemalt ei saja. Tee äärtes laiutavad nii korda tehtud majapidamised kui põllukivist ahervaremed. Mõnedel majadel ainult korstnad püsti.

Mmmm. Miks kasutada tavateid, kui Lohusuusse on vaid 14 km. Kuna kodutöö olematu, siis saime hiljem lugeda, et 1763 sündis Lohusuus Otto Wilhelm Masing. Kirikut olime varemgi väisanud ja kaunis kool (loodame, et mitte kauaks kakskeelne) töötab.

Olemegi Peipsi ääres. Tammispää, Ninasi, Kalmaküla. Päev kisub kella nelja poole. Nüüd on viimane aeg Avinurme poole pöörata. No ikka huvitavamat teed pidi. Ei tea, kuhu välja jõuame? Aa, hoopis surnuaia teele. Avinurme on armas nagu alati. Isegi hiigelkalevipoja on nad kirjuks võõbanud. Ja gümnaasium on neil alles. Ühesõnaga - neil on kõik korras. Inimesed vajavad tünne, potsikuid, nätsikuid, puulusikaid.

Hakkaks nagu aitama. Missealsikka- tuttavat teed pidi koju. Venevere, Muuga, Roela... stopp. Oleg Gross on Roelasse oma impeeriumi rakukese püstitatnud. Milline pood, oo, milline pood! Pikka iga ja head tervist talle. 

Päike loojub vasakul nii tulipunaselt nagu eales pole näinud. Auto termomeeter näitab seitset miinust. 

Aeg koju minna

Lõpuks peab Tenerife reisu kohvri lahti pakkima. Seni veel lükkasin edasi. Et oleks nagu vahejaam või? Ei ole. 

Algab kodusügistalv.


laupäev, 11. november 2023

nüüd me peame minema ja süda olgu mureta

 kell 11 Korallide Villa tühjaks, autoga päälinna ja seitsme ajal Bergamo lennukile. ööseks hotelli ja hommikul uuesti lennujaama. Kuik kõik läheb nagu jumal juhatab, siis pühapäeval nelja paiku päeval ootab meid Tallinna lennujaam.

reede, 10. november 2023

Kisub lõpuks



 Täna on siis see päev, kus sööme siin elamises viimast korda kuuekesi. Homme öösel lahkuvad Virtin ehk soomevanaema ehk Ämm 2 koos poisslapselapsega varahommikuse lennuki peale, et edasi lennata üheks päevaks Pariisi. meile jääb öömaja homse lõunani ja siis aidaa!

Kavatsen kohekohe minna basseini äärde päevitama kui poiss on seal töö lõpetanud. 

Paus: koer enam ei haugu, mida ta eile tegi lakkamatult eile kui ära sõitsime ja jätkas, kui tagasi tulime. Poeg ei kannatanud seda välja ja kutsus kaasa. Kui tagasi tulime haukus koer ikka ja varsti saabus politsei. Ühsõnaga -koer enam ei haugu.

Koos tüdruklapselapsega läksime Candelaria kujusid vaatama jamusta Madonnat otsima. Kujud olid nagu eelmisel pimeduse korral alles ookeaani ääres (ühed minu lemmikud), aga Madonnaga oli raskem. Poeg googeldas ja seal ta näoke oligi. Pühakojas, aupaistes. Soovitan kõigile huvilistele, nii kujusid kui Madonnat. 

Paus: Minia-Kokapiiga võttis koduse šokolaadi ja läks basseinipoissi tänama. Virtin läks juuksurisse, Poeg kuulab streigiuudiseid.

Ühesõnaga eile sõitsime kuulsasse Loorberimetsa, et pooled meist saaksid matkata. Meie, kolm külastasime kirdenurga väikest küla. Poeg leidis tillukese surnuaia, mis on minu pärusmaa. Esimest, San Andreses ei saanud pildistada, sest märkasin liiga hilja. 

See väike külake koos kabeliga jäi mulle meelde. Nimi kõlas nagu "kamorka". Meie turism on sootuks teine. Kuna rendime eutot, siis saame sõita sina, kuhu poeg tahab. 

Minu eripära on inimesi vaadelda ja kujutada ette kuidas nad siin elavad. 

Praegu rohkem ei kirjuta, mõned pildid ka


Isegi buss käib, oletatavasti. Teed on küll niiii kitsad, aga autosid peatus palju, sest kõik asusid matkama.

.. õhtul Candelarias

neljapäev, 9. november 2023

Ei jõua tempoga kaasa minna

 Vajusin eile väga vara magama. Arvasin, et teen pisikese nurru, aga enam ei tõusnudki. Nüüd on kell seitse läbi. Öösel olin vahepeal telefonis.

Eile käisid lapselapsed sukeldumas. Ma täpselt ei mäleta, aga umbes 40 raha nina peale. Või rohkem. Pabistasin tütruklapse pärast. Ta on ju alles 14 ja pool, aga täiskasvanud vend ütles, et küll ta toime tuleb. Instruktor oli väga rahulik naisterahvas. Pildid on veel tulemas, siis tean rohkem. Virtin ja Kokapiiga jäid ööbimisse st. basseini äärde lebotama. Poeg kasutas aega ja läks Jetiga sõitma. Olevat olnud super. Pildid olid küll ägedad.Mina kasutasin aega ja istusin rannakohvikus. Oli palav, aga vette ei saanud, sest kotis oli kogu pere kallisvara: kaasa arvatud auto võtmed. Õlu maksis 2.80. Lugesin raamatut ja vaatlesin inimesi. Kui poeg tagasi tuli, siis läksin üksi vette. Julgesin, sest selles rannas polnud suuri laineid. Ah jaa, kohtasin eesti noorte seltskonda. Ootasid jahituuri. Üllatasin neid ja soovisin kaunis emakeeles Head sõitu! Olid käinud ka eestlaste korraldatud bussituuril. Erilist vaimustust üles ei näidanud. Autoga on ikka imeliselt hea. 

Kohe, kui lapsed tulid sõitsime ööbimisse. Umbes tund aega sõitu, sest teel  oli ummikuid. Kokapiiga tegi süüa. Liiga head, vuhmerdasin kõhu kõvasti täis. väljas süües on sellest hea, et ports on ports ja ei grammigi rohkem. Õppisime tüdruklapsega. Talle ülesannete lahendamine ei meeldi. Reisipäeviku pidamine ka ei meeldi. Erilisel piigal on eriline mõttemaailm. Õnneks on nüüd kool sobiv Lugesin mitte meeldivaid kodu-uudiseid. Meie vallavanem kutsub Kristina Kallase Näpi kooli vaatama. Loodan, et tuleb ka. 


Äraminek hakkab kuklas tiksuma. Tean, et see ei kordu enam kunagi. Maabranne lõpetas töö st. jäi pensionile ja tuleb siia kliimapagulaseks. Ta on juba aastaid Tenerifel talvitunud. Nüüd proovib mitu kuud kohapeal olla. Julge naine. 

vaatamistest veel tagant järele: laste valikul käisime esmaspäeval ahvide planeedil st. pargis. seal oli teisi karvaseid ja sulelisi. 10 euro eest oli ahve ja papakoisid küll. Kõik olid rahul. Sain musta liivaga ranna vette ka. Hiljem olid ujukad pisikesi msuti terasid täis. Vees käimegi pojaga kahekesi. Teised pole ookeaniga sõbrad välja arvatud poisslapselaps, kes käib surfamas. Nii andunult, et läks juba hommikul vara bussiga. Tema on see, kes läbinud 28 riiki ja kavatseb seda veel ja veel teha. Tööl käib ka. Lihttööl Soomes. Elavad Virtinaga ehk Vanaemaga ehk Ämm 2-ga koos ja töötavad mingis tehases.

Teisipäeval oli meie jaoks varahommikune kauniskoht majaka juures, kitsad mägirajad ja sõit piraatide külla. Enne seda jummala armas kohvik mäe sees, kust ostsin laavakivist käevõru ja kaelakee. y

Piraatide külas oli jama kaelas, sest turistid olid kõik parkimiskohad hõivanud. Lisaks tuli neid veel kolm bussitäit. Ilmselt sakslasi. Püüdsin ikka teiste toel kivisel teel koperdada, aga erilist mõnu sellest ei tundnud. 

Minu element on ikka vesi. Seal muutun kergeks. Linnarannas olid suuuuured lained. Kui tagant üllatusega tuli olin vee all ja põhjas käpuli.

Paus. Koer hakkas haukuma. Äkki ta on nende pensionäridest naabrite äratuskellaks programmeeritud. 

...nojah, olin käpuli ja poeg tiris mind enne uut lainet üles. Ilma-aegu. Kena rannavalvur oleks ehk ka tulnud, aga kuidas sa jätad ema vedelema. Olin lainetest meeldivalt väsinud ja kui tahtsin jalgu loputada, siis vajutasin kogemata dušši nupule. Dušš oli hea küll, aga minul juba kleit seljas. Aga ma naersin. Nii palju pole ma veel enda üle siinviibitud ajal naerda saanud. Õhtul ei pidanud isegi kleiti pessu panema :)))

Lubasin endale, et koju jõudes koostan korraliku päeviku. Linnade ja kohtade nimedega ja puha. Piltidega. Praegu tekitan siia mõned, et oleks huvitavam

Enne sundpesu



vähemalt see ahv ei hüppa ja ei kuule halba
Kuna eile magasin koosoleku maha, siis ma ei tea, mis täna toimuma hakkab. Praegu ei toimu midagi.

teisipäev, 7. november 2023

Enne seitset üles

 Teisipäev

Täna sõitsime varakult ja maabusime elukohta õhtusöögiks -joogiks. Kui homme ergas olen, siis kirjutan. Esmaspäeval juhtus veel nii mõndagi. 

Paus. Kes mõtles välja siinsed veini hinnad?




Punta de Teno. Tenerife loodeosas paikneva majaka ümbrus, kuhu kahjuks enam ligi ei saa, on kauneim koht saarel. Turiste lastakse siia tükikaupa kella kümneni hommikul. Pärast seda ainult liinibussi kaupa poole tunni takka. Meie pingutasime ja olime poole kümneks kohal. Ilus oli, tuul oli.

Rasmuse pilt 
Kui te seda teed oleksite näinud/sõitnud. Mnjah. Pildilt tundub väga leebe rajake :)



esmaspäev, 6. november 2023

Vihmane hommik elamises



 Eile õhtul sai vihm meid kätte. Kui elamise kohta jõudsime kella seitsme paiku oli mul kindel plaan B küla peale kõndima minna. Vihmaga -no ei! See, mis öösel taevast alla tuli oli ikka VIHM, mitte rõõmus väike sabin. Sellepärast on tänased plaanid pekkis. Vähemalt praegu.

Eile käisime mäel st. vulkaani jalamil. Meie kellaaeg oli kolm ja enne seda saime basseinis mulistada. Uskuge, siin ei ole kloorivesi. Bassein on mitme villa peale, igal oma värava võti, vets aia sees, dušš ka. Möödunud nädalal käis inglise keelt rääkiv nelja teismelisega pere, aga rohkem rahvast peaaegu polegi. 

Ühesõnaga gondliga mäele sõit õnnestus. 45 rahvast topiti sisse, viidi üles, lasti seal vabalt karjamaale, tunni aja pärast loeti üle ning sõit algas alla tagasi. Siis loeti jälle üle, et ega keegi teel kaduma pole läinud :D Meil vedas tohutult. Taevas oli sini sinine ja teravsilm võis kaugel saari eristada. Ega ma ise ei näinud, aga üks onu ütles, et vaata sinna :) Meie teised läksid kaugele kõndima, mina jäin kohapealseks vaatlejaks. Õnneks oli väga soe, päikese käes loomulikult, 16 soojakraadi. Imelik on ainult see, et olemine on tehtud võimalikult ebamugavaks - st. puuduvad pingid. Sinna sõites tekkis üks insident. Olime putkasse minekul esimesed, sest Poeg soovitas mul istuda, kuna rippumisvõimalus piiratud arvule. Istumiseks oli 1 iste. Ja siis ukse ees tormas minust mööda torpeedo noore naise näol, kes andis mulle küünarnukkidega mitu valusat laopsu ninga tormas istet vallutama. Tahtsin tema kõrvale istuda, aga ta lükkas mu toore jõuga minema, et oma kallikesele kohta teha. Poeg palus noormehel püsti tõusta. Ai sa jutt, kus siis mürgine piiga suutis kiiresti ja kõvasti põlisrahva keeles sõimata. Lisaks veel sildistas meid "venelasteks" , mis tegi hiljem nalja. Tüdruklapselaps oli väga kohkunud, hoidis mul kõvasti käest kinni. Tagasi sõites ma enam ei üritanud, sest siis sõna otseses mõttes persetas, sest kõrvale kedagi ei mahtunud samasugune noor fuuria pingil. 

Tagasi sõiduks valis Juht tee, mis pidi meil aitama leida kuulsat mändi. Leidsime ka. See tee oli imeilus, roheline, isegi kartul õitses. Ausõna!

Esimene sõit mägedesse oli kurb ja mõtlemist tekitav, sest augustis oli põlenud 11 000 hektarit metsa ja muud taimestikku saare kirdeosa mägedes Teide ümbruses.Võimude sõnul oli süütamisega seotud inimese käsi. Tegemist on lisaks veel rahvuspargiga, kus nüüd on keelatud praktiliselt viibida. Netist lugedes tundus, et oktoobris oli teine tulekahi veel. Jälle kirdeosas. 

Us-ku-ma-tu! Päike on vahepeal välja tulnud, aga neli kuuendiku meist pole magamistubadest väljunud. Virtin kaebab igavust ja tekitab tegevusi st. paneb pesu käima. 

Kuna eile sadas, siis sain väljaminekutel silma peale visata. Poja abiga. Sendid jätan ära. Imestage ja minestage (ma küll ei tea kes)

Piletid siia ja igaks juhuks tagasi. Ryanairiga. Käsipagasiga. 348.-

Majutus kolme magamistoaga villas per nase 12 ööd 120.- Meid on kuus.

Autorent 100.- per nase

Nädala kütus (mulle tundub, et me muudkui sõidame ja sõidame 16.50

KULTUURA:

El Teide  40.-

Püramiidid 12.-

Botaanikaaed 3.-

TOIDUKULTUURA:

Bergamo vanalinn (palju head sööki ja palju head veini ehk esimene :D   31,40

Sakslaste pubi (snitsel, väike õlu) 10,50

Ilusa linna ilus restoran (mereannid ehk kalmaar mingite eriliste kardulatega) millest poole koju tõin ja ära sõin), sai õli ja pestoga, suur õlu. 17.-

kodulinna pubi pannkook, õlu) tehti välja, muidu u.10

Tai resto turismipiirkonnas (fritidud krevetid taignas, valge vein) 12.-

Kohvik rannas (piimaga kohv, mitme peale Sangria) 7.-


VAJALIKud  toiduained, siider, vein, vesi , majapidamine. Kuna vetsupaber niiii õhuke, siis ostsime uue, prügikotid, duššigeel) 55.-

Kokku ei hakka arvutama, ise tean :))))

VAJALIKUD ja mittevajalikud ostud:

dressipüksid, pusa, sokid (igaks juhuks mõeldes, et Teidel pidi lumi maas olema) Primarki odavpood 18.-

2 minilõhna püramiidide suveniiripoest 12.-

hädaga päikeseprillid Teidel (teised läksid katki) 15.-

Teide laavatükike (see, mida tohib lennukisse viia) 6.-

1 magnet 4.-

Praegu veel on kõik jummala hästi, sest need elamused ei kaalu mingit raha üle.

Paus: pikkamööda imbutakse tubadest.. Päike läks ära. Töölised lõikavad basseinipalmide oksi. Koer on vait. Aku saab kohe tühjaks. Arvutil.

...pildi tegi üks juhuslik noormees

Rasmuse tehtud


El Teidele köisteega, kõrgus 3555m. Kõrvus kohises jalad olid makaronid, aga ikka rõõmus.

pühapäev, 5. november 2023

Hommik elamises



Väga äge on üksinda üleval olla. Okupeerisin poja kabineti, panin selga uued pehmed dressid(Mina ja dressid!) ja istun nüüd tähtsalt esimest korda siin olles arvutitoolil.


Hei, teie seal! Meil on kell alles seitse. Täna tuleb tähtis päev. mitte, et need teised vähem tähtsad oleksid, aga...Tõstukiga el Teidele. Arvate, et m ei karda. Muidugi kardan. A tegemata ka ei jäta. eilne päev läks veidi lappama., sest ookeanis jäi käimata. Kuue inimesega koos olemine õpetab, et kõige vanem seab teiste vajadused esikohale. 

Appikene, kes toodab nii palju jama, et sellest saab teha terve Hiina poe. Nuneh. Järgnes parim osa. Poisslapselaps läks uuesti surfama ja meie sättisime ennast ookeaniäärsesse kohvikusse mõnulema. See kestis kaua. Kuna sõit lõunasse võtab aega üle tunni, siis oli meil aega küll. Võisin inimesi vaadelda ja eakaid paare kadestada. Võisin ärisid külastada ja hindadele pilku heita. Kahjuks ei saanud sobivat, kuigi jätsin kohvrisse ruumi. Keegi ei tahtnud õhtul linna peale melusse jääda peale minu. Nu mis seals ikka. Enne seda tuli täita tüdruklapselapse soov leida mahajäetud maju. Poeg oli leidnud. Leeprahaigete jaoks püstitatu. Vägev maja, sinna nad suundusid. Mina jäin alla armsasse asumisse ja nägin esmakordselt kohalikke lapsi. Nad mängisid korvpalli. Teismelised nagu teismelised ikka. Majad olid ilusad ja hoolitsetud. Valged. Oli laupäeva õhtu.

Eluasemesse saime varakult. Valmistati paellat. Ja Sangriat. Jummala Hispaania ju. Kujutan ette Eestisse maavuvaid turiste, kes hakkavad mulgi putru tegema.

Paus. nii palju siis hoomikusest rahust. Virtin tõusis ja kukkus köögi põrandat pesema. Nii hea, kui inime saab teha seda, mis talle meeldib. Vot sellise allüürilise võiks võtta. Või ei võiks. :)

Kokkuvõte. Rohkem enda jaoks. Tüdruklapselaps peab niisamuti reisipäevikut. Muidugi kooli jaoks. Esmaspäevoli sõidupäev. 

Teisipäeval oli elamisega tutvumise päev, poepäev, söömise päev, basseinipäev ja õhtune pealinna Santa Gruz päev, mis tähendas muuhulgas poodide päeva. Meie elukohaks on linn Candelaria Tenerife kaguosas. Ega me selle, Rakvere suuruse linnaga veel tutvunud pole. Ainult söögipood ja apteek. Üks õhtune söögikoht ka, aga kohalike lärmav kõnepruuk thtis silmanägemise ära võtta. Pannkooke nad ka teha ei osanud.

Kolmapäev oli mägiteede päev. Vägev. Ookean ja valged linnad. Tegime rohkem kui 100 km. tiiru, sõime, millele järgnes botaanikaaed.

Pimedas jõudsime sadamalinna Puerto de la Gruz. OOKEAN! Ega ma muidu midagi tea, vahin autoaknast kogu aeg välja, aga Poeg on parim eestikeelne giid. Kuna Püha Patrick oli söögikoha sulgenud käisime kohalikus.

Neljapäev algas pü....

Paus: virtin näitas enda korralikkuse ära ja läks telefoni. Saan jälle rahu. Isegi koer on eilsest kõrvalrõdu peost väsinud. Kui ma kõige varem seltskonnast kella kümne ajal magama läksin, siis pidutses ta suure häälega.

Neljapäev oli püramiidide päev. Lõpuks ometi ookeanipäev!!!!Järgnes õudsete kitsaste mägiteede päev, mis lõppesid maailma otsas. Oli kavas külastada vana ülikoolilinna, külastasime ka, aga esimest korda saime nahal tunda külma. Kuna hommikul näitas kraad 30, siis ehmusime tardunuks ja linn kukkus läbi. Hea, et süüagi saime.

Reedel, appi, mis toimus reedel. Aa, õige, hommikul vedelesime basseini ääres (tegelikult oleme seda teinud vähemal või rohkemal määral iga päev) Sellele järgnes u. 60 km.ehtsasse turismikasse st. lõunasse. Poisslapselaps tahtis esimest korda elus surfata. Los Cristianos on kuurorti nime väärt. Kõndisime, nautisime, sõime mereande loomulikult. Igalt poolt kostis muusikat. leidsin, et siin ma istuksin kohe mitu tundi. 

Laupäevast ma juba kirjutasin. Koer võttis vahepeal hoogu, aga loobus. Appikene, mis toimub! Keegi pole veel süüa tegema hakanud. 

Lähen ja söön salaja tükikese eilset Sangriat. Vahele jäin, Virtin oli jälle köögis! Kell on üheksa, varsti basseini.

Otsin mõne pildi. Neti on meeldivalt aeglane. 

...


OOkean enne sisse kulgemist ja sees





reede, 3. november 2023

Siit ja sealt, ikka saare pealt.


 Basseinipoiss puhatab basseiniümbrust. Istun rõdul,kuhu toob alumiselt korruselt trepp. Kõrvalrõdul korjab vanapapi kassi musta ajalehte. Kogu eilse hommiku andis üks koju jäetud koer ilmselt hispaaniakeelse ja mitte väga muusikaalse kontserti. Püüdisn teda eeti keeles mõjutada, aga tulemusteta.  Õhk on veel värskendav, sest päike pole oma kiirtega 30 pügalat välja saatnud. Kas tõesti juba neljanda päeva hommik? 

Teisipäev oli kohanemispäev, mis päädis õhtuse pealinna külastamisega ja kaubanduse väisamisega. Üllatus-üllatus! Odavpood Primark oli suvekollektsiooni asendanud sügisega (või kuidas seda nimetada) Pikkade varrukatega kleidid, paksud kootud mütsid ja sallid jne. Nii et lootus igapäevagarderoobi täiendada kukkus haledalt läbi. Tänu kallitele naiskaaslastele kombineerisin dressid tõstuki tarbeks. 

Esimene sõit mägiteedel võttis kõrvad lukku ja väikese judina südame alla. Sõitsime sadakond km. läbi mäestiku, harjutasin ennast vaatega vulkaanile. Kõrgus u. 2300 ja pealpool pilvi. Maandusime minu kõrvade kohinal väikelinna armsas botaanika-aias. Pilet oli 3 raha. Ilus olli, Palmid ja puha. Aa, enne sõime tänava äärses pubis, mida pidas ilmselt saksa pensionäridest paar, Sest siga ja kana olid saksakeelsed. Väike siga maksis 8 raha ja selle eest oli siga küll ja küll. Õlu tundus odav, aga tegelt oli kahe raha eest pisike pudel :) ...

Paus. Minia suundub kaunil graatsilisel sammul basseini. Mulle on veel vara.

...jätkasime sõitu sadamalinna, kust oli kõik alguse saanud. Siis, kui Hispaania laevalt avastati, et keset Atlandi ookeani on mingid saared. Kuidas aga said sinna vulkaanilaavast kogumile pärismaalased? Ütelge mulle. Nenda nelja saare ajalugu on üks paras müstika. Ja põnev, nagu ajalugu ikka.

Paus. Mini on basseinist tagasi ja kavatseb järjekordselt meid toitma hakata. Toidetakse siin hästi. Ja toeteenindus on tasemel, sest Ämm 2 on ilmselt kodust Soomes luua kaasa võtnud. Pagan. Minu ümber on tekkinud kärbsed. 

Kohalik kell on üheksa ja suure hotelli rahvas vait, mis vait. Mida ei saanud öeda Halloviini ööl. See pidi ikka suur pidutsemine olema, et järgmisel ehk Püha Patricku päeval oli osa ärisid uksed sulgenud. Arvasin, et mul peres ainult üks "püha Patrick", sest Poeg neli sündis 17. märts, aga nüüd selgus, et 1.nov. sündinud Mini ka. Kuna pidulik õhtusöök põnevas restos tuli edasi lükata

Paus. Habemega, pikk koristajamees pühib tänava ääri. Noor mees, muide. Koer tegi paar haugatust.

Eile läksime ajalugu avastama püramiidide juurde. Seal oli lugu küll ja küll. Jäi meelde,et kui vandaalid sinna maabusid, siis hakkasid nad kauneid laava vormitud kive laiali tassima. tassisid niikaua, kuni üks sakslane avastas, et need pole pelgalt hunnikud ja ostis kogu maa ära. 

Edasi suundusime minu mehe nimelisse kohta. Minu palvel. Ainuke valge liivaga rand, mis tekitati nii, et liiv toodi Sahhaara kõrbest. No pidi ikka tahtmist olema! Ja siis ma läksin ookeani. Peale poja ja meeslapselapse ei võtnud keegi seda ette. Tüdruklapselaps loobus soola pärast: no kuidas ma sukeldun kui vesi soolane. Oli küll. Nii tulisoolast vett pole ma elus tundnud. Füüsiline tervis läheb üha paremaks. Ausalt. Juba kolme päevaga. 

Söögipaus. Kuna minul, kui jalus koperdajal paluti köögist kaduda, siis lähenesin söögile nagu klient. Väga maitsev oli. Kanafilee kus-kusiga ning kõrvale värske salat (rukola, lamb, tomat, mozzarella) Ega taldrikut ka pesta lasta, haaratakse lennult st. laualt. Minu viga on see, et ei saa 5 minutiga kõhtu täis.

Veel eilsest. Poeg vaatas mägede poole ja avastas seal teeraja, vabandust autotee. Mina istusin ees juhi kõrval. Veel pole aru saanud, kas sund või privileeg. Mõtlen teel mägedesse. Tee oli asfalt, aga läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Laavasein ja ookeani kallas tulid üha lähemale. Autosse. Mõned majad olid ka ja neli inimest. Kolm ülieakat ja koer istusid pingil. kaks meest ja üks naine. Ilmselt kohting. Lõpuks kadus tee. Mõned meie hulgast siirdusid jalgraada pidi mäkke. Õnneks tulid tagasi, sest kohtasid seal elukohta. Mul hakkas kohe mõte tööle, et keegi erudiit kirjutab seal üleval memuaare. Konkreetne Mini rikkus asja: ah, kindlasti mingi külajoodik. Kuigi pole siin olles ühtegi näinud.

Teel ühte kohta nägime sadamas kahte suurt kruiisilaeva ja igasugu tööstust, naftatankereid jm. Ega kohalikudki, keda pidi Poja andmetel olema veidi alla miljoni, ainult turismindusest toitu.

Vaatan, kas leian mõne pildi arvutist üles. Neti on siin aeglasem kui tigu



Turistikas, las olla kaks :) Õnneks on veel midagi minust suuremat.

...

Kollased õied tundusid niii suured, enne kui mina neile lähenesin :D

teisipäev, 31. oktoober 2023

Candelaria, momendil 24 soojakraadi

 sest päike läks pilve taha ja ilm läks külmaks :D  Lõpetasin just basseinis individuaalse vesivõimlemise ja kobisin tuppa. 


Elame vapustavas villas - kolm magamistuba, elutuba, ülisuur köök, kaks vannituba, terrass, rõdu. Välibassein paarikümne meetri kaugusel. Seda õmbritsevad palmid ja teised kaunid villad. Kaugemal kõrged kortermajad ka.Meie seltskond koosneb kahest ämmast, kahest lapsevanemast ja kahest lapsest. 

Lennukid ja vihm.Lendama hakkasime esmaspäeva hommikul, vahemaandumisel Bergamos kostitas meid lausvihm, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Lahendasime jalutuskäigud vanalinnas suurepärase einega ninga asusime elu nautima. Õhtul selgus, et edasist lennukit ei tulnud ega tulnud. Poed pandi kinni, õnneks saime veel rabada mõned ergutusjoogid. Suur lennujaama klaasaken toimis televiisorina, kus Ryanairid aga tulid ja läksid, tulid ja läksid. Ainuke, mida ei tulnud oli meie oma. !80 rahvast ootas kannatlikult, mõned eestlased ka hulgas, kellega juba hommikusel lennul tuttavateks saime. Äikese tõttu venis väljalend, aga kõik oli seda väärt- öötuledes Bergamo, veidi tukkumist, jälle silmad lahti, jälle veidi tukkumist ja nii neli ja pool tundi järjest. Vastu hommikut maabusime sujuvalt. Õhk oli ülisoe ja higi pressis igast poorist. Vanad sõidukalad teadsid, aga mind oli hoiatatud vastupidises; salongis pigem külm kui palav. Nii ei pakkinud jopet kohvrisse. 

Närvid ei olnud enam need, mis tunnid tagasi ja poja toodud rendiauto üles leidmine osutus keerulisemaks kui mulle oleks meeldinud. Väsimuse ja jala ning seljavalu kompenseeris minu jaoks super elamine. Ega uni hommikul kuue paiku tulla tahtnud, eriti kui kodus näitas kell kaheksa, sest ajavahe kaks tundi.

Hiljem pidime päeva püüdma ja alustasime seda tühja külmiku sündroomiga kohalikus poes. Pressisin ennast kaasa kuigi oleksin võinud niisama lebotada. Lihtsalt hinnad huvitasid. Käisime ju viimati ja ainumase korra mandri-Hispaanias 2017 suvel. 

Hinnad poes: 

No mis ma oskan öelda. Meie noorte tekitatud arve kaldus kahesaja poole, aga ega siis iga päev autoga poes viitsi käia. 

Enam vähem samad on tomatid, kurgid, munad, rukola, beebisalat, viinamarjad. Palju odavamad on juust, õli, väga maitsev on tuunikala (meie konserviga ei anna võrrelda) ja ega ma kõike jõudnud tähele panna. Välja arvatud need vedelikud, millede võrdluseks ei jätku sõnu. Kooralik siider alla kahe, siis igasugu mullid ja muidugi minu lemmik - õlu. Krõpsupakid tundusid ka odavamad (meil ju teismelised) ja vesi ka muidugi. Minu jaoks, kes on üheksa aastat ainult ennast toitnud ja nädalavahetustel ema ka ei jää ju kõik meelde. 

Praegune moment on vaikus enne õhtust toidutegu. Poeg peab basseini ääres töökoosolekuid, naised koovad, näpivad telefone, mina kirjutan, tütarlaps vist magab, sest käisid vennaga linnaga tutvumas või nagu ta ütles: mind huvitavad siinsed majad. Eks ta peab ju reisipäevikud pidama kooli tarbeks. 

Tänane päev ongi aklimatiseerumiseks. Homme jälle. 

Vaatan, kas saan mõne pildi siia võluda. ja kui ei, eks siis teinekord. ma ju alles panin läpaka tööle. 

Hakkan veidi mõistma, mis tähendab väljend "kliimapagulane". Lennukis oli neid vaähemalt neli eestlast.nende hooaeg ju algab alles.

ühe pildi püüdsin juba kinni. Nimeks võiks olla "valget lennukit oodates" 




kolmapäev, 11. oktoober 2023

Pikk ja põhjalik aruanne






Autorid minu kaks II c klassist . Kaselehed korjasime ise.



Andsin endale ja kaudselt Biankale lubaduse kirjutada teemal "Minu õhtud". Pika venitamisega selgus, et õhtuid peaaegu polegi st. õhtuid kirjutamise lainel. 


 Et õhtuteni jõuda tuleks alustada hommikutest. Kevadel sain päeva - ja ööplaani enam-vähem paika ärgates kuue paiku. Nüüd on jälle kõik peapeal.

 Näiteks täna hommikul läks uni viiest kaduma. Vedelesin voodis ja hoidsin puldi ning telefoni käeulatusest väljas, et mitte punaste küülikusilmadega teistele otsa vahtida. Nii on olnud juba lugemata hommikuid. Kuue ajal veeretasin ennast välja, pesin paar ripakil toidunõud, panin kohvivee (kohvi joon haruharva, pigem sidrunivett), võtsin nn. ajuvitamiinid (magneesiumi ja D), lobistasin end vee all, tegin röstsaia juustu ja ohtra rohelisega ning maabusin arvuti ette. Ilmateade ütles, et on tulemas kõva tuul.

 Kuna igal kolmapäeval lähen saatjana teise klassi pudinatega ujulasse ja keegi mõtles välja, et kaheksased tuleb vette kasta kell kaheksa hommikul, siis pean koolis olema poole kaheksaks, et toimetada loendus nagu ütleb lemmikkangelane Hyacinth Bucket, toppida lapsed bussi ja Aqvas treenerile üle anda. Siis valvata nuudliga ( see on pikk ja värviline painduv kaigas) basseini ääres. Seni pole veel vaja läinud. Bussis toimub uus loendus ja teise tunni lõpuks jõuame kenasti kooli. Ah jaa, ujumine tähendab pükstepäeva ja ei midagi uhket. 

 Koju maabun keskmiselt ühe paiku, läbi läbi näljane. Miks ma koolis ei söö? Algklasside söögivahetund on liiga vara - kolmveerand 11. Targem on lapsi aidata, kui millegi kiirelt suhutoppimise eest maksta 2.50. Enamasti olen eelmisel õhtul kodus targem - valmistan midagi, mida saab kohe suhu toppida. 


 Sageli on tööpäevi, mil kulgen otse töölt linna. Kuna armastan süüa ja juua, siis tassin alati üht koma teist koju. Poest maabun veidi hiljem, kahe-kolme paiku, läbi läbi näljane. Nüüd tuleb "huvitavam" osa, sest päev hakkab õhtule lähenema. Teen, mis ma teen, kas nokin arvutit, nutikat või vaatan telekast kordusi, jään vaatamata kõikidele jõupingutustele unega võidelda, magama. Nagu vana inimene ikka. 

Hea, kui viie paiku Maabranne helistab. Aga on ka päevi, mil telefon jääb hüüdja hääleks kõrbes. Kui suudan une maha raputada siis me RÄÄGIME. Armutult vähemalt tunni, ikkagi kaks leske. 

 Järgneb päeva mõnusam osa - söömine-joomine koos mõninga kokkamisega. Muidugi teleka vaatamisega. Igasugu jama ja vähem jama. Sekka veidi arvutit. 

 Lisaks hädavajalikud mittemõnusad toimingud: pesu masinasse, kuiva sorteerimine, järgmise päeva riiete valimine, kiiruga lohakalt loobitud asjade nende kodudesse toimetamine (no et ikka kaks sokki ja kaks kõrvarõngast), suure pori kokku tõmbamine ukse alt ja grammofonilauale tolmu sisse nime kirjutamine ning hädavajalikud iluprotseduurid enda kallal. 

 Kui olid ilusamad õhtud võis vahest kiire linnaotsa teha, alati on üht koma teist koju tassida. Kuigi ka vihmaga on lehtedes sahistamine lapsepõlve tagasi minek. Kodus järgneb veel telefonivestlusi, veel telekat ja mingil ajal ta tuleb...UNI.

 Erandeid on, aga vähe. Argipäeval üksi teatrisse ega kinno ei lähe, külla ja kohvikusse naljalt ka mitte. Kuna annan neljal päeval kuus üksi asendustunde, siis tuleb üht koma teist läbi mõelda, mõned märksõnad kirja panna, mõned abividinad kodust kaasa otsida. 

 REEDENE RÕÕM pakub üha vähem rõõmu. Siis on üksildus pimedates nurkades varitsemas ja rahutus hinges. Tahaks nagu midagi. Tallinnasse, Kalamajja, elusat sõbrannet. Muusikat, kunsti, reisimist.

 Enamasti tuleb minna Väikesesse Maarjasse, kus ootab 96 aastane ema (vahest isegi pingil kaskede all). Toit poest kotti, midagi maitsvat teleka kõrvale ja vestlusringid emaga püüdes väga leebe olla. Laupäevadel saab alevi sauna. Seal kuuleb mahlakat klatši ja on muidu ka tore. Õhtul jälle telekas, emale arvutist uudiste lugemine ja piltide näitamine (sageli teab ta rohkem, kui mina, eriti poliitikast). 

Kui pühapäeval on norm ilm, siis teeme emaga ühe tunnise jalutustiiru surnuaiale, vahest jooksevad lapsed läbi ja juba tulebki viiesele bussile minna. Rakveres pean tunnikese kodubussi passima, seitsmeks saan õhtule.

 Järgneb oravaratas: arvut, telekas, telefon, järgmise päeva riided ja kurbus ning üksildus

 Liiga mugav elu, oleks öelnud vanaema Nete. Ei lehma ega aiamaad, ei kudumist ega ketramist. Võib olla oleks tal õigus. 

 Esimestel piltidel lehetrükk, teistel värvitud lehed (autorid samad, lehed korjasime ja kuivatasime ise, värvi valik vaba)
..

pühapäev, 24. september 2023

Nõnda sügis minu päevadesse trügis


 Kolm nädalat tööl ehk koolis käidud!

Võrratud ilmad on selle teinud meeldivaks ja isegi veidi lõbusaks. Eriti kui Lääne-Virumaa uudistes ilmus haridusminister Kristina Kallase väljaütlemine: me peame endale natuke tunnistama seda, et 50-aastane õpetaja on tõenäoliselt kuni 20 aastat veel võimeline tööd tegema. Kahjuks jättis ta sõnastamata, mis tööd, kas õpetajatööd?

Meie kooli kõige vanem pedagoog, endine direktor ja poiste kehalise õpetaja on 73. Koolielu oleks ilma temata värvitu ja rõõmutu. Siis tuleb kümme aastat tühja maad, ennast ma päris õpsiks ei pea. Ja  riburada allapoole kuni 30 aastasteni .Õnneks on neid koguni neli, kõigil tited kasvamas. Ja tänavune üllatus, ülikooli esmakursuslane (pakun, et 20).

Endast tahtsingi rääkida. Olude ja halbade juhuste tõttu (ühe õpetaja haigus) olen sunnitud mõnel päeval kahe esimese klassi ja kahe teise klassi prootonitele asendustunde andma. Mitte ühel päevel - jumal hoidku selle "õnne eest". Pärast kahte tundi päevas olen täitsa kutu. Ausalt. Ja üks kord nädalas teise klassi nagamanide ujumine, muidugi koos kehalise õpetaja ja treeneriga. Ka enda möödunud aastase eriklassiga olen saanud käe valgeks, kui õpetaja õpib. Nii et "per aspera ad astra" ja tähtede asemel peagi terendav aastanumber.

Nüüd mõni tore huumorikild ka. Loovjoonistamine ehk muusikaõpetaja asendamine.esimeses klassis. Kuulame Vivaldi Aastaaegade tsüklist suve muusikat , taustaks helilooja pilt. Selle asemel, et kenasti vaikselt koos püsida hakkab tulema: ta on vist küll väga vana, vist saja aastane, kas ta on surnud, millesse ta suri, kui vana ta oleks nüüd olnud...Proovime siis asja enam-vähem selgeks teha, et asuda OMA suve joonistama. Töid oli igasuguseid, nagu alati. Kõige löövavam: suur maja, maja ees laud, laual tort ja lilled, laua kõrval koer. Teema "minu koera sünnipäev" . Absoluutselt igav ei hakka. 

Tänutäheks saan lisapildi. Pühendusega. Lunalt Linale. Niisugust sarnasust pole ükski fotograaf tabanud. Isegi roosa pärlikee on :)


Õues õppimisega on keerulisem. Katsu seda sülemit ühes rütmis hingama panna, eriti veel, kui kõikide nimesid ei tea. Sügislehtede asemel oleksid pooled hoopis tigusid korjanud ja rohutirtse kinni püüdnud.

Ujulas on mõni pisargi poetatud. Mõtlemise koht: ema ütles, et ma võin ära uppuda! Ükskord ma juba uppusin ära. Kallid lapsevanemad, ärge hirmutage oma lapsi. Soojas titebasseinis sulistamine on midagi muud kui ujumise õpetus.

Eile külastasin Näpi Kooli. Tegus juturing, imelised käsitööd, armastusega valmistatud kohvinurk - ainult head sõnad pühendunud personalile. 

Seevastu loeme Lääne - Virumaa uudistest:

Näpi kooli mured jätavad ministeeriumi ametnikud külmaks. Kaasava hariduse praktika lonkab Eestis tugevalt mõlemat jalga, paraku ei jõua liipamisel kostuvad matsud haridusministeeriumi ametnike kõrvu. Haridusministeerium on rahul, et HEV laste kaasatus üha tõuseb, seda mõtet ei jaga aga Näpi kool, mille järjekord ukse taga järjest pikemaks kasvab ja ammugi mitte tevakoolis käivate laste vanemad....(kahjuks ei anna lugu ennast kätte, kuigi oleksin ostnud)


Kingitus vanaemale



teisipäev, 19. september 2023

Jälle Tallinnas

 

Selline buss poleks paha, aga millegipärast ei liikunud.....



Alustan sellest, kuidas ma jälle Tallinnas käisin.

Ema telefonis: kas jõudsid juba kohale?

Mina: kuhu?

Ema: Tallinnasse loomulikult.

Mina naljaga: ei, olen alles Kalamajas.

Ema: no siis sul veel palju minna.

:)

Plaan:

Reedel Rakveresse, sealt Väikesesse Maarjasse, poest emale nädala toidukorv, õhtusöök, telekas ja vara tuttu. Reisiärevust oli ka, veidi tavatu olukord.

Laupäev: Bussiga Tamsalusse, kohe rongile  8.50 ja juba Balti jaam. Mis siis sellest nii erilist? Nimelt sõitsin uute rongide ajal esimest korda Tamsalust. Tehtud. Teist korda mööda Vana Kalamaja tänavat. Nüüd juba koos autodega. Kotzebue väljak on vahva, näitus ka.

....


Kahju nendest virisejatest, aga mis mina autopelgur ka elust tean. Suva sokipood endiselt lahe, hinnad loomulikult tõusujoones, aga ikkagi mulle sellised väikesed ärid meeldivad. 

...


Pagariärist tulid isuärritavad aroomid. Nii sai suure piimakohvi ja pirukate toel hommikusse sujutud. Püsielanik Branne ei mõistnud minu head tuju - kaks nädalat kooli seljatatud ja palju naeratusi kogutud.

Eesmärk 1: Juhan Kuusi dokfotokeskus. Kui esimest kord sinna sattusin, siis sain tunde, et tuleme siia veel, oleme siis oodatud. Uus põnev näitus ja pettuma ei pidanud.

....


...


Vahemaad ja vaikne kulgemine. Supipaus. Telliskivi linnakus oli ilmselt kõik see rahvas nälgas, sest sabad uksest väljas. Boheemis seevastu ruumi küll. Hinnad...need hinnad. Tomatisupp ilma saiata ja maitsevõita 6.90. Muidu hää, aga krevette ja oliive vähevõitu. Selle raha eest. 

Mõistus otsustas päevaplaani vähendada ja hoopis öised söögid-joogid ära osta ning Branne poole viia.

Puhkehetk.

Kadriorgu jõudsime veidi enne kella kaheksat. Soov valgusfestivalil osaleda oli suur, ikkagi esimest korda. Jäime kohe orienteerumisega hätta. Kava oli, aga kuhu täpselt minna tekitas raskusi. Seepärast loetlen muljetavaldava: Videoprojektsioon Kadrioru Kunstimuuseumi seinal - väga kunstipärane, Müstikastuudio Led show Lilleaias koos sadade küünaldega peenarde vahel, Luigetiigi laulvad purskkaevud Tiit Kikase ja Elina Nechajevaga, ootamatu Valge klaver põõsas ja noormees sellel improviseerimas...

...


Õhtu nael: Pillapalu pargi otsimine, peaaegi pimedas kulgemine üle rohus karjamaa ja leidmine. Valguslavastus "Õhtu ilu". Heliloojad Kärt Johanson, Ivo Lille, Pärt Uusberg. Solist Kärt Johanson, Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi Noortekoor. Selle kõik sain teada loomulikult hiljem, kui jälle lugeda suutsin. See oli ilus!

Kohutav rahvamass, kõik kulgesid kogu aeg kuhugi, joogiseid inemisi ei kohanud, lõugavaid lapsi ja haukuvaid koeri ka mitte. Teinekord ei läheks, esimene kord on ikka esimene kord. Tuubil täis ühistransport ja viimane lootusrikas buss. Oehh. Südaöösel mekkis valge vein ja juust überhää. Mis veel õnneks vaja.

Pühapäeval hakkas ennelõunal sadama. Kodu, kallis kodu!


pühapäev, 3. september 2023

Külaskäik

 







...et mis siis ikkagi saab

kui meid enam pole

 


mis muud kui et

laste ajaarvamisse 

juurdub uus mõiste: 

siis kui isa veel elas

siis kui ema veel elas

/Arvi Siig/






teisipäev, 29. august 2023

Kirjutan kas täna või millalgi...kauges tulevikus






 

Originaalid


Mitte pole seda kirjasoont enam, on ainult faktide loetelu. 

Kuna targemad läksid täna hariduskonverentsile, siis saan viilida. kasutan vana nippi: tund arvutit ja tund kodutööd. See on toiminud.

Eelmine postitus oli toidust. Tänane tuleb vaimutoidust ehk sellest, mis mulle rõõmu teeb ja eriti raha ei röövi. 

Nädala lõpus kutsusin ennast vägisi külla. Kalamajabrannele. Lubasin võimalikult märkamatu olla st. hilja tulla ja vara minna. Nii tegimegi kiskudes Branne kaasa. Russalka juures kuulsin esimest korda nime Inglirand. Ilus, eks. Muinastulede või Muinasjullede õhtule kogunes tohutu rahvamass. Olin aegsasti pinginurgal. Ei jaksa mina püsti seista. Kesklinna valitsus panustas rohkem kuulmismeelele. Nii hea noortebänd oli. MUBA Loconuts. Saksofon jm. tõmbas mu meele helgeks. Rääkimata Estonian Voicesist tuntud headuses. Kehvakeseks jäi aga tuleke, mis paljutõotavalt meres aluse peal põles ja kiiresti kokku kukkus. Enne esinemiste lõppu. 


...



 Imestama pani kokkuhoid Lennusadamas, sest kui läbi Reidi tee rahvakülluse ühe järjekordse bussiga Linnahalli juurde jõudsime vooris inimesi vastu. 

Pühapäeva hommik algas rõõmsalt Kalamaja uuel tänaval. Peaaegu valmis. Meenutasin kevadet, kui olude kiuste koperdasin Balti jaama ja kriimustasin oma valged saapakesed killustikuhunnikutes. Selline tuttav rõõmutunne nööris kurku. Eriti, kui üks surmale määratud maja oli imeislusa kollase kuue saanud. Lisaks puidust pitsidele-satsidele. 

Pagariäris oli mõnus. Hinnad hulga odavamad, kui Rakveres. Suure kohvitassi taga ja eilsete pirukatega sain rahvast vaadata. Nüüd veel kohustuslik Topsi uus uks.

.....


 Kui leian aastatetaguse Kalamaja Päevade foto, siis panen võrdluseks. Pühapäevane on siin.

Meil olid ikka eesmärgid ka. Adamson -  Ericu muuseumis viimast päeva näitus 

.


 Palju kauneid maale Lahemaast ja võõras nimi - Pudisoo. Harjumaa Lahemaad tunnen üldse vähem, kui Virumaad. Kunstnikke ei nimeta, niikuinii näitus otsas. Üllatus oli keldrikorrusel jooksev Eesti esimene rahvuslik rotiballett "Palgipureja" . Autor Edward von Lõngus. Kes viitsib, võib otsida. Seinal sekundeeris meeleolule Lapini "Puu ja Puupea". Mul ikka veel veidi seda elutervet huumorit kaunite kunstide vahele. Ülakorruse püsiekspositsioon tasub samuti vaatamist ja vajaks veel rohkem aega. 

Eluterve huumori täienduseks tuli läbi astuda Navitrolla Galeriist. Poleks ma ainult käekotiga olnud, siis oleksin mõne trükipildi kaasa ostnud ja koolikabineti seinale asetanud. Eks kunagi hiljem.

...


Aeg sundis takka ja tühi kõht ka. Kuhu siis mitte, kui Koplisse.



.




 Juba tuligi uksel vastu hr. Jaak Juske, aga meil alles käsitsi valmistatud pelmeenid ja õlu söömata. Nii jõudsime ekskursiooniseltskonnaga liituda alles pika maja põlend jäänuste juures. ( Kui palju on Kopli 30 aastaga muutunud?). 




Ma isegi ei tea mitmes retk see Juskega oli. Neljas vähemalt. Eelmist mäletan, see oli mõned aastad tagasi baarituur koos Juku Kallega. Ei oska teile selgitada mis värk minul selle Kopliga on. Igatahes mingit isiklikku kokkupuutepunkti pole.

Mulle meeldib see sõnum.



Kummaline.

Sõbranna oli märgile pannud. Koplifest Kopli kasepargis. Mina ei viitsinud vaielda, sest tallad olid ümmargused ja teist retke ei kannatanud välja kuigi teema huvitav ehk Kriminaalne Kopli. Festi teema 90-ndad. õnneks oli Länik juba ära esinenud ja laval taidles Nansy kellest ma pole midagi pidanud. Tümps oli vali. Päris hirmus, aga pingil oli hea istuda. Viimane esineja oli Caater ja keegi Mari Liis (vist) Oleks ikka võinud pingutada ja teisele ekskursioonile minna. Kuigi mõned lood tundusid tuttavad, sest vanemad pojad olid sel ajal parajad teismelised.

Ja oligi lõpp. Tühja aega jäi üle, sest rong läks alles 21.45. Õnneks oli ilm väga soe.

Et olla konkreetne panen kirja seekordsed kulud teemal Mutt Päälinnas.

Laup. Kodubuss Rakverre 0

Takso raudteejaama 4.-

Rongipilet 4.50

Tänavatoit Balti Jaamas 6.-

Marimekko sall Vintage poest Baltis 10.- (sõltuvus)

O õlu Selverist, jõin õues 0,90

Ergutusjook õhtuks Araxisest 3.-

Vein Brannelt meile 0

Pühap.

Hommikusöök Pagarikojas 6.-

Muuseumipilet 3.-

Pelmeenid ja v. õlu 11.-

Igaks juhuks ergutusjook 3.- 

Rongipilet 4.50

Öötakso koju 8.-

Kokku 64.- kusjuures sall on alles :D




kolmapäev, 2. august 2023

Suverõõmud!

 


Jätkan suviste sündmustega.

Söök ja jook

Niipalju pole ma aasta jooksul väljas söömas käinud, kui sellel suvel. Viimane, kõige tagasihoidlikum aitas mind hädast välja Simunas, kui bussiplaani tõttu pidin pea kolm tundi kirikukontserdi algust ootama. Kurvastusest sõin ära kolm suurt moosipirukat, mis kohalik toodang.

Eelmine oli hoopis põnevam koht, kuhu polnud minu jalg astunud. Läksime Kalamajabrannega, õieti sõitsime kohale lootuses vette saada. kahjuks võttis Kaberneeme meid vastu uduvihmaga. Ega siis muud üle jäänud, kui kurvastusest süüa. Toiduamps oli hea ja kallis, nagu Eestis ikka.

...


ja..


Kui lapsed mootorrattal koju vurasid viidi mind tänuõhtusöögile. Minu sooviks oli ikka veel merd vaadata ja kohaks sai valitud Sardiinid, millest ma midagi ei teadnud. meri oli tuuline, veidi istusime terrassil, aga siis suundusime siseruumidesse toitu nautima. Minu valik: röstitud hiidkrevetid ürdikreemiga ja maitsestatud avokaadoga. Mini soovitusel valge majavein. Poeg tahtis midagi huvitavat ja tema taldrikul hakkas laiutama kalmaar mandelkartulite ja vierge salsaga. Mini meil selliste hõrgutiste, mis merest tulevad, poole ei vaata. Nii ma ei mäleta, mida tema nautis. Ilmselt parti ja tiramisut. Oli rikkalik, pidulik ning uudiserohke. 

...


..


Enne noorte ärasõitu käisime Patrickus, millest saigi mu lemmik - ikkagi mere pärast nii, et külastasin teda enne laulupidu Poeg 2 ja Marianniga ning hiljem tarisin sinna Kalamajabranne. Erinevatel kordadel proovisin laimi-ingverisuppi kanalihaga ja spinati püreesuppi lõhega. Überhääd ollid! Õlu ka!

...



...



....


Kõige säästlikum toidukord Vääna mõisakoolis

...


Hüüru veski ei üllatanud millegi muu, kui pubihindadega. Ikka 1 ees ja muud numbrid taga. Sõin metsaseenekastet kartulipudruga pisikesest kausikesest. Pilti ei viitsinud toidust teha, branne sõi lambalihasuppi. Nii erinevad me.

.....

Korraks põikasime Käsmu kalale. Ka seal on hinnake euri võrra paisunud. nii jäid frititud räimed pildile püüdmata.

Kui kodukandi koguduserahvas meile vanalinnas toidukohaks gruusia resto Tbilisi valis olin skeptik. ja nii oligi. Praetud baklazaanidel pähklitega ei olnud viga, aga eelroa kohta kallis 9.60.

....


Siiski tegin õige valiku, sest need, kes 25 raha eest nätskevõitu lambakarreed süües püüdsid head nägu teha, polnud just õnnelikud. magusaks proovisin esimest korda elus Pahlavat. Ülimagus, tükikese pakkisin õhtuks paberisse.


...


See selleks, aga teenindus oli allpool igasuga arvestust. meid oli 12 ja soovid meili peale ette saadetud. Sellegipärast ei suudetud tervet lauda korraga katta - nii sõi üks ots soolast ja teine ootas kannatlikult. Esimesed jõid juba kohvi, kui sašlõkk polnud veel taldrikule jõudnud. Olgu, olime leebed. Kuna maksime eraldi, siis tegime seda letis ja igaüks ütles ise, mida tellis, sest keelebarjäär oli suur. Ja siis...avastas letitagune tütarlaps, et arve ei klapi ja puudu on 12 raha. Sellise summaga sööki menüüs polnud. Seltskonnas meil ikka arvutada oskavad inimesed (mõned õpetajad ka). Vaidlusega ei jõudnud kuhugi, keegi korralik maksis puudu oleva summa, aga halb maitse jäi. Hiljem otsis endine kaupluse omanik ühis tšekilt välja, et Pelamušit oli kahe asemel neli arvestatud. Vot nii.

Aa, õpsidega vahetult enne jaani Helsingis tööreisil käies püüdsin endale Heureka keskuses 14.90 (komplekslõuna) eest midagi taldrikule tekitada, aga suured kartulipudru ja kotletikuhjad ei ole minu rida. 

Koju tulles otsustasin emale kuu ajase paastu heastada ja üht-teist enda viletsate oskuste kiuste välja võluda. Ema aitas ka. Et asi huvitavam oleks, siis mängisin paberil hindadega näidates, et kaks penskarit saavad päris hästi hakkama. 

Pilte ei viitsinud teha, jagan siin mõned mitmepäeva söögid.

Hommikuti igasugu rohelisega salatid (sõbranna antud salat, jääsalat poest, früllis); avokaado, tomat, keedumunad

-banaanipannukad (esimene katse, maitses meile mõlemale) äsjanopitud mustsõstratega

-kodujuust redisega või kurgi-tomatiga

Lõunaks keetsin kalarootsust ja peast kalasuppi, koos sõbranna antud maitserohelisega. jummala hea sai, kusjuures roots maksis 1.50, kartul ja porgand veel vähem. Jätkus kaheks lõunaks

Kukeseenekaste varajase kartuliga. Lihtsalt "röövisin" poe ees meest, kes seenekotiga sõpra ootas. 12 euri kilo, oli nõus loovutama. Tegin esimest korda kastet Farmi köögikoorega. 

Külmkoore-heeringa kaste varajase kartuliga.

Omlett suvikõrvitsaga.

Kõik viiel päeval söödu sai valmistatud lihata, mitte tahtlikult, lihtalt kukkus nii välja. 

Lisaks ostsime tuttavalt 4 kilo imemaitsvaid mustsõstraid. Rohkem panime sügavkülm, aga moosi keetsime ka veidike. Ema lubas veel punasesõstra zeleed teha, aga ta teeb sellest nii suure numbri, siis mina ei viitsi aidata. 

Nüüd olen mõne päeva omaette. Suhtlemine ja teise inimese kodus elamine väsitas ära.

Kirjutada oleks veel küll ja küll.

pühapäev, 23. juuli 2023

Noored, motikas ja Euroopa

 Kuna mu lapsed tegid kuuajase reisi kahekesi mootorrattal, siis panen siia lingi. Nad on seda lihtsalt nii toredasti kajastanud. 

https://www.facebook.com/motoadventureduo




 


neljapäev, 20. juuli 2023

Kroonika, kroonika...

 

Hakkabki minu Kasside Hotelli elu lõpupoole kiskuma. 

Igav ei olnud, pigem valitses mõnedel päevadel kummaline rahutus, mis nagu sundis midagi tegema ja mitte näiteks raamatut lugema, telekat vaatama või arvutit näppima.

Üldse on suvedega kummalised lood. Kui puudub kohustus töödtöödtööd teha, no kui pole aiamaad ja koristamine või remont tundub mõttetu siis võiks nagu niisama lihtsalt molutada, aga see oleks nagu aja raiskamine. Ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga ehk keegi saab aru.

Millised tegevused siis nende nelja nädala sisse mahtusid? Ausalt, ma ei kavatsenud ennast katki rähelda, vaid võimalikult palju magada, normaalselt kõndida ja sekka mõned ekklusiivsed üritused. Et ikka igale nädalale jätkuks:)

Esimese nädala märksõna oli mereäärne jaanituli, tutvumine Haabneeme rannaga, kleidi ja käekoti ostmine, Jaani kiriku kontsert, kammerorkestrite kontsert Tallinna Ülikooli saalis, rahvamuusika pidu Vabaduse väljakul ja muidugi Laulupidu. (nendest olen kirjutanud) 

Tundus, et võtsin esimesel nädalal nati palju ette ja otsustasin teisel nädalal tagasihoidlikum olla. Ilm oli ka mitte rannailm. Sõitsin kohalike bussidega, üksi ei viitsinud Vabaõhumuuseumisse minna. Ja hiljem polnud sõbrannal aega. Hea, et Artiumis käisime ja näitusel. Laupäeval külastasime Jäneda mõisa (ka sellest kirjutasin) ning pühapäeval Vääna mõisakooli. 

...




Küll seal Väänas oli sõbralik rahvas meile rääkimas. Kahju ainult , et kordus igakordne mudel: branne, kes pidi lõunaks tulema lükkas väljumisaja kella kolme peale.  Nii jäid ära pisisõidud piirkonda, kus ma kunagi käinud pole - Türisalu, Tabasalu, Keila-Joa. Kui lõpetasime einega Hüüru veskis, siis ta tõsiselt imestas, et kell juba nii palju :))))

Kolmas nädal tõotas kauneid rannailmasid.  Isegi vesi oli ühel päeval 20! Käisime brannega Pirital vees ja  minu lemmikkohas Patricus söömas (sest sealt paistab meri).

..


.

 Üksinda käisin mitmel päeval kohalikus rannas. Laupäeval sõitsime (mitu tundi varem) Virumaale (nali nali, sealt ma just tulin. Käisime Käsmus vees, sõime frititud räime, tutvustasin brannele Võsut, mis oli temale täiesti võõras maa. Meie sihtpunkt oli Karepa Sagritsa muuseum, kus kena kohtumine Üllar Saaremäega, kes tutvustamist ei vaja. Samuti soovisime vaadata Richard Sagritsa näitust "Õied aknal". Seda me kõik saime, aga kuna brannel järgmine tööpäev, siis randa ei jõudnud. Villa Dombrovka jääb ka paremaid aegu st. aega ootama.

Praegune nädal pole veel läbi. Pühapäeval käisin Pirita kloostri Püha missa kabelis. Vabatahtlikult, uudishimust, üksi. Ma ei olnud kunagi Rooma-Katoliku kirikus missal käinud seepärast olin veidi kartlik. Nähes heatahtlikke inimesi ja kuulates kaunist koori teenimas, hirm kadus. Hiljem jalutasin ümber kabeli ja imetlesin kaunist lavendlipeenart. Oli vaikne. 

...


Mul oli plaan minna kloostri varemeid vaatama, aga jätsin kodutöö tegemata. Värav oli lihtsalt lukus.Hiljem sain teada, et värav avatakse uudistajatele kell 12. Oleksin rahulikult võinud mere äärde ootama minna, aga mina kiirustasin "hotelli". 

Teisipäeval külastasin koos kodukogudusega nelja kirikut. Aktiivsed prouad, koos meie mentoriga Soomest tulid kes rongiga, kes enda transpordiga. Lootsin, et oskan Balti jaama bussipeatusest Toomkiriku juurde minna. Patkuli trepist. Veidi koperdasin ringiga, sest ei julgenud ajutist valgusfoori kasutada. 

Toomkirikus võttis meid vastu õpetaja Joel Siim. Kuigi organist harjutas kogu häälekuses möödus tund aega kiiresti. Kuna seltskonnas oli õpetajaid, siis esitasime küsimusi kiriku juures asuva Toomkooli kohta. Veel astusime sisse A. Nevski katedraali. Järgmisena oodati meid Rootsi Mihkli kirikus, kus saime ülevaate kuidas praktiliselt hävitatud ja nõukogude ajal võimlana kasutusel olnud kirikust ehitati üles kaunis, väga hea kõlaga ruum. Viimane oli Pühavaimu kirik. Päev möödus kiirelt, teised läksid rongile, mina bussiga "Hotelli". 

Sellised lood. Topin ikka mõned pildid ka. 

Mulle väga meeldib see sõnum Sagritsa aias



ja nagu näha ei mahu ma kõige parema tahtmise juures ennast vaatlema :D