Mis jäätmed, mis prügi?

 

Maal, oma majas elav tuttav väidab, et temal täitub ÜKS väike prügikonteiner kolme  kuu tagant. Pole vaja pakendeid (ei osta) klaasi (ei tarbi) pakk-paber põletab  ja jäätmed komposteerib.

Nii ma ei saagi aru sellest valitsuse hüsteeriast, sest just maal elavate inimeste majad ja ümbrused on perfektselt korras, kompost jm. tulemid kaunilt kastides. 

Miks ma siis mööda külateid ringi sõites  ei märka seda kaunite kodude auhinnaväärset haljatust, vaid roostes vedelevat talutehnikat, vanu mööblijäänuseid ja kodutehnika prügimägesid.

Vastupidiselt  meie. st. kortermajade inimeste nõudele sorteerides isegi peotäit kartuli- avokaado-apelsini-sidruni-sibula jm.koori biojäätmesse, et mitte saastada  enda "väljaheidetega" planeeti. Äkki sõlmiks kokkuleppe. Kingiks enda ja ema (mõlemad  elame korteris) biojäätmed maal elavatele inimestele. Siis ei oleks mul prügikastile asja rohkem, kui kolme kuu vältel. Nali!

Nüüd aga tekib küsimus, et mida teha ülejäänuga? Ilmselt peab seadusekuuleka kodanikuna otsima tasuta prügikaste ja püüdma kenasti iseenda südametunnistuse tasandilt toime tulla.

Kunagi rääkis tuttav, et nõuka ajal nende majapidamises kaevati konservikarbid ja katkised klaaspurgid lihtsalt metsa  alla. Tean, mida see tähendas. 90-ndate alguses likvideerisin nn. maakoolimaja prügimäge suure raevuga ja maksin päris suure kopika. Puhastatud mäel hakkasid hiljem lilled õitsema ja kõrvitsad kasvama.

Selline väike päevakohane mõtelus. 

Mitu pead on lohel?

 

Lohel oli algul viis pead. Iga maha raiutud pea asemel kasvas tal kohe viis uut pead. Mitu pead oli sellel lohel, kui temalt maha raiutud päid oli kuus? Appikene. Muidugi ma ei teadnud sellepärast piilusin vastuse, mis oli 29. Tegemist seitsmenda klassi matemaatika ülesandega.

Mis see minusse puutub? Aga puutub küll. Nimelt on meie kortermaja renoveerimine täpselt samuti kus  algselt viie peaga lohest on saanud 29.

Olen sellest juba nii palju kirjutanud, aga ega küll küllale liiga tee. See, mis pidi algama suvel algas septembris. Maakütte jaoks kaevati tunneleid ja keldrid tuli kiiresti-kiiresti vabastada, et kõik tuleb kohe kohe. Kuu lõpuks sai maja piirdeaiad ja kohale tariti igasugust materjali. Kodudes ja keldrites valitses vaikus ja tühjus. Mida ei saanud öelda maja ümbruse kohta, kus lakkamatult värises ja mürises. Oktoobri lõpuks olid kaevikud kinni aetud ja muu olukord püsis muutumatuna.

Märkamatult saabus november ehk lubatud renoveerimise neljas kuu.  Maja üks pool oli saanud tellingud ja tellingutele kollaste vestidega mehed, kes naelutasid koos kena valge lumega soojustust maja seintele.  Iga jummala päev. Pidev puurimise mürin ja sellest tekkinud vibratsioonitõbi. 

Lõpuks ometi tulid "Mardid või pigem Matveid" tuppa ja nendega koos kolm akent. Üks nendest rõdule avaneva uksega. Koduke muutus koledaks. Kahe toa koristamine. Esimest korda. Algas akende põskede kauniks tegemine, mis kestis kaks nädalat. Ikka sipsuke pahtlit ja järgmisel päeval lihvida-lihvida ja jälle lihvida. Ja lõpuks saabus värvimise tund. Seejärel kahe toa põhjalik koristamine. Teist korda. Noh, et ikka jõulud ja saab neist veidi rahu.

Toimus KOOSOLEK, kust jäi kõlama : Kui kõik hästi läheb ja materjalid tulevad, siis peaksime jaanuari lõpus hakkama küttesüsteemidega tegelema. Seni hakati hoopis trepikodades aknaid vahetama. 

UUs aasta tuli. Puuriti ventilatsiooniavad akende alla. Õnneks sealt väga palju tolmu ei tulnud. Ega ma poleks enam koristanud ka. Õhksoojuspumbad tõsteti rõdude servadele, kus kõik see vesi neile ülevalt peale tilkus. Koohutav. 

Kuid kõik see on kukepea võrreldes kanalisatsiooni ja veetorudega vetsu tagaseina taga. Sellest olen kirjutanud: mehed tuppa, sein eest ära, pott välja, mehed torusid panema ja õhtuks pott tagasi. Nii neli päeva. Ja nii see jäi. Ning on praeguseni. Sein maas, pott kõigub kahtlaselt. Aa, miski ikka muutus. Korrustevahelised lahtised toruaugud betoneeriti mingil ajal kinni. Enam ei saagi ülemise ega alumise korteri naabrite hädadest aimu. 

12. veebruar - küttetorud!  Nendeks puurimisteks olin juba nii immuunne ja paigaldaja oli lisaks väga tore mees. Kolm radikat ja ventilatsioonitorude katted. Ei koristanud. Poiss Toimetas Kärcheriga suure sodi ära. 

Sõbrapäevaks veel kolm akent (mul kokku kuus), sest maja teine pool oli imejõuga tellingud saanud. Ja jälle tüdrukud viimistlema. Ja siis viimane pingutus selle teemaga: kolme toa torud ja radikad. Nali naljaks: üks radikas oli vahepeal kaduma kõndinud. ja kõnnib tänaseni. Aga sellest pole midagi. Ma niikuinii koristada ei jaksa, ei suuda, ei taha.

Siiski-siiski, eile võtsin ennast kokku ning pühkisin elutoa enam-vähem lihvimistolmu vabaks. Puhastasin ja panin tagasi vinüülid (neid mul rohkem kui paarsada) jne. jne. See kõik võttis tööpäeva jagu aega (kärbetega arvuti ees) 

Nüüd on mul kolm enam-vähem tuba. Ja kaks täiesti katastroofilist, sest ühes on raamatud ja veelkord raamatud.  Pluss saun ja sauna eesruum, millest on saanud kolikambrid ja täiesti kõlbmatu WC logiseva potiga.

 Võtsin lõpetuseks suure paberi kuhu kavatsen nummerdada kitsaskohad. Loodan, et 29-st numbrist jätkub. 

Toad on jahedad, homseks lubas tormi.

Pidunädal

 

....ehk lühike nädal enne vaheaega läks kuidagi ligadi-logadi personali haiguste nahka. Õnneks toimus üks hea koolitus ja väga hea kovisioon. Ka meie vallas vahutab väikeste koolide sulgemise oht seoses eelmise haldusreformiga. Poeg 2, kes aastaid haridusvaldkonnas kanda kinnitanud tegi mulle selgeks, et põhjendatud on lasteaed-algkoolid või 6-klassilised nagu EW ajal, aga mitte alla saja õpilasega põhikoolid. 

Meie vallavanem : "Kurb on see, et maakool on võrdsustatud Tallinna kõige suurema kooliga. Suurte koolide õpetajate palgaraha tuleb riigilt. Kuna rahastus sõltub õpilaste arvust, tuleb omavalitsustel väikeste koolide õpetajate palgarahaks juurde panna. Kui väikestes koolides on lapsi vähe, siis riigi rahastus ei kata õpetajate palkasid. Meie valla eelarvest kulub 72% haridusele. Ka näitab analüüs, et algkooli pidamine ei anna erilist kokkuhoidu." 

Ääremaal elavadki ainult, kas väga rikkad või väga vaesed, arvan mina.

Keda suurlinna tuled ei peibuta, siis minu meelest on nende jaoks hea elamise vorm väiksed linnad ja alevid. Hea, et meie alevikoolis õpilasi 220, kuigi maakonna keskus viie kilomeetri kaugusel. Ja minu kolme lapselapse alevis võideldakse veel gümnaasiumi kestvuse pärast. Elame-näeme. 

Nii ma ei oskagi valimisvõitluses kaasa rääkida. Ammu siis veel loosungite abil. Sellele vaatamata jätkasime EV Kaitseväe paraadi vaatamise traditsiooni. Kuigi pudinad varsti sõjatehnikal ronimiseks suured, tekitasid lahked ja naeratavad sõdurpoisid-tüdrukud meile hea tunde. Hiljem ründasime Iiri pubi (meid oli 10), sest rahvast oli murdu. Minu lemmik-kohake, endine Wiiralt ehmatas katkise aknaruuduga ja sildiga Remont. Elame-näeme.

Koju jõudes olin ikka parajalt väsinud, sest esimene, nii pikk etapp ilma kõnnikeppideta sai läbitud. Aga harjutamine teeb tugevaks. Vanasti ei meeldinud mulle üksinda Presidendi vastuvõttu vaadata, aga reedel oli seda just hea teha. Rohkem, kui söögile panin rõhku joogile ja hommikuks olin triksis traksis, et teha üks meeleolukas bussisõit varsti 14-seks saava Marianniga Väikese vanaema juurde, et vendade lapsed kokku viia. 

Paar päeva on vanaema olla uhke ja hää. Pühapäeval sai veel Poeg 4 kaasaga ära kallistatud ja pidingi koju sõitma. Esmaspäeva hommikul tulid aknatüdrukud, sest see kestab veel, see kestab veel...

Valisin pildistamiseks koha. Poisid ei luba, aga Marianni saab ära rääkida.

Head pole kunagi liiga palju

 

Täna õhtul sain ma heaks. Tegelikult olen ma hea juba kahe nädala jagu. Aga täna andsid tiivad Orkestrimängud, minu lemmiksaade. Pidulikkuse saamiseks pühkisin kümned krohvitükid kühvlile ja pisikesed puistasin prügikoti taha. Kui valgust vähendada ja olla leebe, siis katad teleka poliitreklaamide puhul silmad ja kõrvad, aga küsimus - keda valida, ei ilmu unenägudesse.

Sõprade nädal koolis on hoopis midagi muud. Minu lemmiktüdruk sai kooli tulla alles kolmapäeva hommikul, Minust juba peajagu pikem, aga aastaid palju palju vähem. Oli mu olemuse enda nägemuse järgi kokku võtnud. Me juba kaua sõbrad - kolmandat aastat. 

Head tegin ka. Aitasin enda klassi Poisil sõbrapäeva kaarti kirjutada-postitada. Tüdruksõbrale. Tore oli see, et kooli postkontorist tuli temale kaart samalt tüdrukult. Milline rõõm Poisi silmades. 

Olgu selle sõbrapäevaga kuidas on, aga minu armas tükike perekonda julges mind tolmus ja krohvis külastada. Olge te tänatud, Poeg 2, Minia ja loomulikult kallis Mariann! vahvad pisikesed pannkoogid, mida oli mitu taldrikutäit!

Tänasest on mu kodukesel kuus tuliuut akent. Akendega on mul kogu aeg olnud oma kiiksud - ei pitsi satsi, satiini või rasket sametit, vaid valgust ja välja vaatamise pääsu. Pigem jäälilled, kui pitskardinad, pigem metsviinapuu, kui kattev ruloo. 

Kolm radiaatorit koos ventika katetega ilutsevad viimistletud akende all. Käin neid imetlemas ja katsun käega - ega nad sellest muidugi soojemaks lähe. Laest tulevad torud mõjuvad peenelt ja metalselt -ootavad, mil saaksid juba kasulikud olla. Teised aknad ootavad tüdrukuid tööle. Aknaid on kortermajal vähemalt sada (minu arvates) ja tüdrukuid kaks. Eelmise kolmega läks kaks nädalat. 

Vastikud, aga vajalikud  äravoolutorud oleks taltsutatud, kuid  täna õhtul ootas mind pisike katastroof. Pesin kokkuhoidliku veega korteri põranda (reedene rõõm) Pärast püüdsin dušinurgas mopile ja ämbrile enam vähem puhtust anda, kui põrand jalge alt kiiresti märjaks läks. Pagan, mingid jupid olid ilmselt jäänud ühendamata. Oehh. Need kuradima torud on mu hukatus ja vajadus.

Muuseas, kui töömeestest rääkida, siis pole mingisuguseid etteheiteid peale selle, et ma kahel nädalal ei saanud lõunauinakut teha ning päeva- ja öörütm muutus väga veidraks. Narva aknapoisid üllatasid ja liigutasid lisaks mööblile mind peaaegu pisarateni. Maakeelde ümber tõlgituna: kui kuidagi ei saa, siis ikka saab (need kas viimast, mööblit täis topitud tuba). 

Ei saa veel ühest muutusest rääkimata jätta. Trepikoja siseuks on nii raudne, suur ja kõrge, et hetkeks igatsen maale vanaema juurde, igatsen puust paitavat ja sooja lävepakku, kus polnud mingeid tuleohutusnõudeid. Mõtlesin, et kirjutan uksele sildi: ettevaatust, tõstke jalgu vähemalt 15 cm, muidu komistate. Aga siis meenus, et mina olen ju siin trepikojas ainuke kehvake. Teised kappavad märkamatult tõketest üle. 

Ees ootab pidunädal. Koos tööde ja töömeestega.

No ei saa mitte ilma pildita ja südamekesteta.

Küllaltki enesekeskne kirjatükk

 Otsustasin paar pildikest lisada. Kroonikaks. Need kaks tuba on vahetatud akendega ja täna veel enam vähem korras. Homseni, kui hakatakse kütte torusid ja radikaid paigaldma. Kui ikka hakatakse homme. 

Ooteaeg võib terve nädala kesta.

Nädalake töörindel pusitud. Lõpuks tuli see ju ära teha. Kahe kepi toel ja rõõmus nägu ees! Ega mul pikk tee pole - umbes 300-400 meetrit ehk. Kõige rängem oli trepikoda, sest laskuda teiselt korruselt poolpimedas (kui liiga kiiresti ei siba, siis valgus kustub) ja põrandal vedelevad igasugused töömehe juhtmed või kaablid ning saapa alla või sattuda saatuslik krohvitükk. Aga ära ma tegin ja lisaks olen bussiga linnas käimise katsed edukalt sooritanud. Keppide ja seljakotiga. Peatusse umbes sama maa, mis kooli tööle. 

Prootonid kilkasid rõõmust ja mõned kolleegid tulid kallistama. Direktor avaldas: kartsin, et annad kogunisti alla. Kes teab, see teab, et mul vanust üksjagu üle pensioniea. Hoogu andis Poeg 2 kõne: mine ja lihtsalt ole, selliseid on kooli väga vaja. Kolm päeva saingi olla, aga kaks viimast pidin juba klassis üksinda hakkama saama, sest kolleeg sessil. Paar nalja ka meie 1c varamust: Loodusõpetuse tunni teemaks loomne ja taimne toit ja piktogrammide liigitamine. Õpetaja: mis te arvate kuhu me piima paneme. G (poiss, 8.a.): Piima paneme loomulikult külmkappi! Mina enne kehalise tundi: kullakesed, teeme nüüd ruttu! G (sama). ma pole mingi kullake, ma olen poiss! Uus teema. mida kannan suvel ja mida talvel. Seekord piktogrammid ja esemete nimed kleepida. Mykailo (hellitavalt Miša) segakeeles, ise näitab plätude pilti, et sinna sobiv sõna juurde liimida: A õpetaja što eto? Mina (ilmselt mitte eriti selgelt): need on plätud. M-i pruunid nööpsilmad lähevad suureks: Õpetaja, tak nelsja govorit, mama mulle kohe peksa annab kui selle sõna ütlen. Võite arvata, mis sõna lapse kõrvad kuulsid. :D

No öelge kuidas ma saaksin sellest loobuda. 

Niikuinii kulub poole koha eest saadud töötasu (pensionäril tulumaks viiendik) eluaseme jm. kuludeks. Muidugi, ainult tobuke peab üksinda nii suurt elamispinda, aga nüüd teen seda juba jonni pärast, et näha, mis hinnad renoveeritud korteris mind tabavad. Kasumisse ei jää niikuinii, sest Kredexi laen üüratu, aga ehk see maaküte annab mingi kokkuhoiu toasooja ja sooja vee kohapealt, sest praegu meil elektriküte õhksoojuspumpadega ja boileri vesi. Telia on ka sujuvalt hindu tõstnud nii et...Ainuke, mille pealt saab kokku hoida on söök ja jook (eriti kui vahetada kallim vein odavama hispaanlase vastu :D

Aga lõpuks veel olukorrast renoveerimise lainel: kõik venib ja venib. Kuna majas 24 korterit ja 4 trepikoda pole viie kuuga eriti silmnähtavalt kuhugi jõutud, sest tööjõudu napib. Graafiku järgi oleks lõpp maikuu alguseks, aga meil isegi pooled aknad panemata, rääkimata nende viimistlusest. Küttetorude augud puuriti, aga torusid pole, radikaid ka ei ole, vetsupott logiseb kahtlaselt ja vetsu tagumine sein katmata. Kindlasti on veel mingid torutööd pooleli. Trepikoja tööd käivad lõputult jne. jne. Eks me kõik oleme tüdinenud.

Nüüd aga lõpetan ja liigutan vahepeal ennast. Täna on meil vaikne.

Renoveerimisrindel

 

Säästud vähenevad, närve pole ollagi. Tundub, et nn. renoveerimine saab igapäevase hoo sisse.

 Hoogu antakse lisaks trepikojale (läheb viies nädal ja kusagilt ei paista lõppu) korteris sees, rõdul ja akende taga.  Meil oli majas ainukesena väga ilus ja hoolitsetud trepikoda, sest mehed ise oma kulude ja kirjadega remontisid. Praeguse lähenemisnurgaga tundub, et kui see jaanipäevaks valmis saab, siis peaksingi trepikotta kolima ja alumisest uksest ülesküntud majatagust uudismaad imetlema. Sest korteris peale neid nn. renoveerimisi niikuinii uut remonti teha ei jaksa. Mul oli väga ilus, lahtine, lillekastidega ja rõdu mööbliga rõdu, millest nüüd aretatakse klaasidega kasvuhoone. Ei tea, kes need autotee poolsed klaasid küll peseb? Tahaksin isiklikult seda väljamõtlejat tänada: Rõdu klaasimine kaitseb ebasoodsate ilmastikutingimuste eest ja soovimatute naabrite tähelepanu eest? Kinnisel rõdul saab kasvatada maitsetaimi. Mine tea, praegu näeb rõdu igatahes troostitu välja, sest korteris puudub uus küte ja õhksoojuspumbad on tõstetud ohtlikult rõdu servale, kus kondensvesi tilgub rõõmsalt alumise naabri rõdule, et nende taguseid soojustada. Miks küll selline tööde järjekord? Nii, sain esimese teema ära virisetud. Muuseas, meie rõdu põhjapoolne ja päikest ainult varahommikul ja hilisõhtul.

Ja nüüd need neetud torud! Ma tean ja nägin oma silmaga, et kanalisatsioonitoru enam kui 30 aastaga kehvas seisus. Loogik minus ütleb, et kõikide torude vahetused über hääd on, sest kui ikka vetsu seina tagant midagi katki läheb, siis on jama majas. Traagik minus ütleb, et kolmas tööpäev potita 9-18 on elu esimene kogemus. Välja arvatud lapsepõlv maal vanaema juures. See alles kröömike, sest tagaseina tulevad veel veetorud. -Kas WC-sse tuleb soe vesi, küsis süüdimatu Pealinnabranne? Oskasin ainult niipalju vastata, et kusagilt peavad need veetorud ju tulema ning jõudma kraanikaussidesse ja duššinurka. 

Tundub, et sellel nädalal on meelelahutus garanteeritud. Edasist elame-näeme.

Tööl ma veel ei käi. Viilin, sest pole veel välitingimustega kohanenud. Treppidega ka.

Lugesin EE-st pikka intervjuud kohaliku kröösuse Oleg Grossiga. Noppisin välja kaks väljendit:

Discounter või premium pood. Analüüsi tehes pole isegi discounter eriti aidanud. Ilmselt tuleb veel minimeerida. Olen tuntud laristaja, sest pühapäevane poeskäik koos odava Hispaania lohutusveiniga maksis 22.-  Teemasse: esimest korda poes pärast kolme nädalat. Majabranne ja auto abiga loomulikult. Rohkem alles, kui otsas v.a. lohutusvein. Pole vaja kaugelt põhjust otsida kuhu kaob raha.

Liikumise aasta

 Minule algas kohustusliku pealkirjaga aasta juba möödunu lõpus. 

Kõigepealt liikusin mitu päeva ja lugematuid kordi koduse vetsumaja poole ja sealt jälle tagasi. Õnneks sai see liikumine mõne päevaga vaigistatud. 

Jõululaupäev kalmistuliikumine toimus kahe lapselapse abiga, kes toetasid mind niikaua kuni poeg küünlad põlema sai. Vanimat, Soomes töötavat poisslast polnud suvest saati näinud. Olin õnnelik, et nemad mul on!

Kodupeo liikumise poja majas tegi ärevaks kõige väiksema külalise, vaevu kahe aastase piiga  kiirliikumine järsust trepist alla. Uhh, jõudsin kohale koos kiirabiga ja sain paraja šoki. Õnneks lõppes kõik vigastusteta ja tore, kolme tüdrukuga pere veeres õhtuks koju Tartusse. Enne seda olid veits vanemad ja veel vanemad pudinad liikunud poja kahe ATV-ga ja naasesid kõik ühes tükis tagasi.

Ema juurde liikumine vahelduvalt ja mitu korda tähendas samme settida kahe teismelise noormehega, kes  liikusid minu varutud toidukottidega kiirendusega väikese vanaema poole. Mul jäi üle ainult menüüsid välja mõelda ja teostada. 

Tallinna Brannega liikusime vana-aasta õhtul takso abiga varakult linnabranne poole kartes, et taksod saavad enne õiget otsa. Kohaliku linna branne elab õnneks Vallimäe serval. Kuna ilm oli sant, mis sant manustasime ennast sooja jooki täis ning liikusime Terminaatorit nautima. Tarkusest jäime ülemisele platvormile, kus meil VIP kohad, sest nägime kõiki oletatavalt kuut tuhandet ning Terminaatorit ka. Nii ta saabuski, see 

2023!

Kodus liikusime valdavalt söögilaua ja külmkapi vahel ning püüdsime telekast leida midagi, mis oleks vaatamist väärt. Eriti ei leidnud. Seejärel liikusime magama. Kuna esimene kuupäeva ilm oli veel tatisem jätsime ära igasugu väljas liikumise ja lõime niisama aega surnuks.

Vahepeal tuli koolimajja liikuda, aastat soovida ja mõttetööd teha. 

Siis jälle ema juurde ja nii see aeg läks. Peaaegu igav tundus. Ilmaaegu, ilmaaegu, ilmaaegu.

Sest uus õppeaaasta algas tõelise liikumisega. Allapoole. Ei lasku detailidesse, aga haavu lakun juba kolmandat nädalat. Õnneks röntgenipilt murdu ei tuvastanud, aga jalg koostööd ei tee. Tuttav kirurg arvas telefoni teel, et röntgen ei näita kõõluste rebendeid. Mäletan, käisin kaheksa aastat tagasi Tallinnas kompuutertomograafis ja alles seal sain õla põrutusest õige pildi. 

Seni liiguvad korteris pea iga päev mingid mehed, kes puurivad nii et kuulmistundlikus on liikunud olematuks. Trepikojas, suletud ukse taga, toimub seesama ja akende taga tellingutel liiguvad nad kogu aeg. 

Nii et liikumise asemel olen vaadanud mustmiljon nõmedat ja vähem nõmedat filmi, palunud kaubaabi nii Linnabrannelt (autoga) kui Koolibrannelt (autota). 

Olen nutnud jõuetusnutud ja tekitanud peas musta stsenaariumi: mis saab, kui enam ei saa. Tööle. Aga sellega tegelen homme. Täna on täna.