Pühapäev, 29. aprill 2018

Noorusraalt kolm pilti noppisin...



Tean, et ei tohiks, aga sõrmed iseenesest kipuvad klaviatuurile. 
Mõtted puudutavad Ritsiku blogijuttu vananemisest ja selle tõrjumisest. Kommentaare ka. 
Valdavalt on kommenteerijad noorepoolsed. Minu tähelepanekutel naisterahvad vanuses 30-50. Mõne üksiku erandiga. 
Igas vanuses oma mured. 

Paratamatult liiguvad meenutused noorusraale (kui mittemeeldiv sõna, lausa tobe tundub). 
Twiggi kujundatud mood pääses mõjule kui olin umbes kaheteistkümnene. Kadusid kenad kaharad kirjud kleidid koos valgete kinnastega (enda emal kindaid küll ei mäleta) ja asemele astus märksõna "kiitsakus". Meil, koolitüdrukutel polnud mingit probleemi. Väikestel neidudel. Suurt kasvu, naiselikud piigad aga jäid küll hätta. Ometi ei mäleta ma kurtmist stiilis: küll ma olen paks, küll mul on suured rinnad ja jämedad jalad. Mis ma nendega nüüd peale hakkan? Hoopiski vastupidi. Kes said peol rohkem tantsida? Ikka need "suured tüdrukud" . Ja valisid neid istuma jäänud klassivennad või vanemate klasside poisid. Meie, pisikesed, pidime leppima omavanuste, endapikkuste ja vurru-udemeteta klassivendadega. Siis polnud see probleem, vähemalt me ei tegelenud sellega pidevalt. 
Kehalise kasvatuse tunnid olid põhikooliealistel koos poistega. Koos mängisime õues rahvastepalli ja sulgpalli, käisime suvel ujumas, sõitsime ratastega. Ei mäleta, et oleksime poiste tähelepanu võitmiseks midagi erilist pidanud tegema. Ometi olid olemas nn. head ja ilusad tüdrukud, rohkem küll populaarsed tüdrukud, kes õppisid hästi, tantsisid ja laulsid ja näitlesid ning pahad tüdrukud, kellest sosistati, et need käivad õhtuti vanemate poistega metsas. 

...Keskkool lähenes kiiresti ja 15 eluaasta ka. Mäletan, et siis oli juba rohkem võrrelda. Väljanägemise märksõnaks said tutvused ja " ma ise ilutegija". Viimane nõudis piisavat õmblemise oskust ja tarvilikku kudumis-heegeldamisoskust ka. 
Poiste pärast me nüüd küll ei pingutanud - ikka suguõdede pärast. Mina küll ei usu, et ma sellepärast rohkem tantsida sain, et mul seljas Saksa DV-st imporditud (ei oskagi sellele tänapäevast nime anda, ütleme top.) 
Uus suund olid hoopis kutseka poisid. Need, alevi vallutanud 16-17-18 aastased traktoristid-massinistid olid hoopis põnevamad uurimisobjektid, kui enda klassi memmekad. Tegid bändi ja pidusid. Te ei usu, aga ontlikud peod lõppesid keskööks ja saalis istus alati punt noori õpetajaid. Valvuriteks. Ning pärast tuli kibekiirelt koju minna, kus ema valvsalt kella jälgis. Selline  aeg pidi lõppema. 
Õnneks või õnnetuseks, võta sa kinni, oli EÕM ehk õpilasmalev. Sinna siirdusid ontlikud alevitüdrukud. Tagasi tulid...mitte nii ontlikud, aga see-eest millise pooleteistkuuse elukooliga neidised.

Suvi otsa maapiima peal kosunud tüdrukud olid muutunud. Konfliktid kerged tulema. Kolm klassi külakooli ei olnud enam nii ilus aeg kui oleks võinud. Minemaminemaminema. Kõik tundus korraga nii nõme. Kõiki kutsusid suurlinnade tuled. Mina jäin. 10 aastase venna pärast, kes oli just isa kaotanud. Mina olin ka. 

Kas ma mõtlesin oma väljanägemise peale? Et kas käib, käib kah või üldse mitte. Ma ei mäleta. 70-ndad olid üldse moe koha pealt jubedad. Kiiresti muutuvad ka.

malevasse!
tagasi!

 ja uuesti!

Mõtlen, kas teha veel üks postitus enda lemmikteemal - moest. Miks mitte, kui mõttetud ilmad kestavad. 

Esmaspäev, 23. aprill 2018

Kohtamine Georgiga


Pealkiri tänapäeva - ajalehelik, aga tegelikkusest mitte väga kaugel.

Seisan mina laupäeva õhtul kübarik peas maakonnalinna bussijaamas. Läheneb eatu tuttav härrasmees.
-kuhu siis proua nii hilja?-
- ikka bussile, mul homme ees kohtamine. Georgiga. Kui hästi läheb kutsutakse sünnipäevale ka.-
Paus.
- no oli ka juba aeg, sa ju nii kena proua-
Pean peenikest naeru.
Kui Väike-Maarja buss ette tuleb vaatab härra nõutult, vangutab pead ja hakkab siis naerma.
Kohale jõudis.

Grossi poe trepilt oli kõige parem vaade.

Talts ja Uudmäe sikutavad ja sikutavad

ja siin ta nüüd ongi!

Otsisime kirikaias Lurichi vanemate haudu. 
Ema, kelle kirstu jõumees üksi kirikust matmispaikka kandis. 


Kirikust leidsin pahandava pühamehe: Passib teine nüüd seal väljakul palja tilliga ja palja p-ga. 
Mind ei seganud ei üks ega teine.

Kohe varsti sai seltsimajja sooja. Loomulikult pakuti torti.


Minust ta sinna keskväljakule jäi. Kuldsena.




Reede, 13. aprill 2018

Paneme muti pausile


..öeldakse Majasokule ehk Hildur Sokule. Ilmselt veidi mulle ka.

Oi, see oli hea. Lähimateks kaaslasteks üheksa- ja kümne aastased kodukooli lapsed.  Kaugemateks kogu publik Estonias Karlssoni ja Väikevenna lugusid vaadates - kuulates.
Klassika, nagu minu vanused ütlevad enne etendust. Uudne, nagu minuvanune ütleb pärast etendust.
Kui maha kriipsutada nihelemised, kolistamised, krabistamised, nagistamised, tossude tulukesed /Rakveres on need keelatud) nutisähavatused (varsti tuleb vaheaeg), pisikeste  pissipausid (uks lahti- uks kinni) ja veel miljon segavat asja suurte jaoks...oli äratundmist "ahhaa" ja palju naeru "ahahaaa" . Naeru polnud keegi kaotanud.

Lapsi ka ei kaotatud.
Ei  teatri soppidesse, ei kohvikutesse, ei vetsudesse. Kolme suure peale nelikümmend pole just vähe ja vist ka paras mitte.

Oleksin tahtnud lastele selgitada, et teater ei alga puhvetist, aga laulu ümber ei lükka. Oleksin tahtnud lahti rääkida  seda "teatrimaagiat" aga kuidas?

Tagasiteebussis haaras kolmandikke nutihullus, kolmandik sõi ja kolmandik tukkus.  Oo, üleküllus olgu su nimi. Üldistades.

Tegelikult  oli hulgas kindlasti mõni väike "päranisilmne tüdruk" ja "suu lahti poiss", kes läks koduteele tundega, et käis kuskil maailmas, mis tähendab teatrit.

Karjaga on hea, parem kui mitte midagi. Aga see on ikkagi nagu karjalaskepäev, kus noored lastakse nurmele kepsutama.

Parem proovige alguses koos perega tasa ja targu.

Minu jaoks on Väikevend vaade minevikku. Poiss, kes unistas koerast ja kes  oleks käinud katuseid mööda.  Juba siis, kui meie olime lapsed ja seda laulu veel polnud. Õnneks Astrid Lindgreni
" Väikevend ja Karlsson"  oli.

Pühapäev, 1. aprill 2018

Kellast, unest ja plaastritest


Ei jõudnudki märtsis rohkem kui kolm postitust teha. Süüdi oli kell. Mis teha, kui ma pole paindlik ja ei kooldu keeratud kella järgi. Oli ja on kaks varianti:
1. Tukkuda vabal õhtupoolikul tunnike kui kena päike tuppa paistab; minna voodisse kümne paiku, valida film, vaadata lõpuni ja suikuda nats enne keskööd. Hommikul käivitada telekas veerand seitse, veeretada ennast voodist põrandale, sundida keha püsti ja kobida kinnisilmi duši alla. Suur kruus kohvi, veelkordne keha sundimine ja poole kaheksaks pole juba viga.
2. Tukkuda mittevabal õhtupoolikul tunnike kui kena päike tuppa paistab ja lapselaps "tahvlis toimetab". Koju jõudes kaheksa paiku valida saade ja avastada ennast keskkööl teleka eest tundega "mida ma vaatama pidin?" , sättida uuesti und ootama, vaadates unenägude asemel mitu korda öö jooksul kella. Hommik vt. eelmist punkti.
Telekale konkureerivad natuke arvutit ja telefon.

Nii see märtsi viimane töönädal möödus. Reedel ja eile tekitasin pika hommiku-une jättes ära päevase, sest tuletasin meelde "tunnikene tukkumist toob kogu eluks kukkumist". Pühapäev, see tänane, algas veerand seitse. Vaikne, väga vaikne. Tundus tore tekitada veelkordne hommiku -uni. Prillitoosini.
Kas tunnen ennast puhanuna?
Ei ja veelkord ei.
Kindlasti läheb vähemalt veel üks nädal kannatusi.

Just praegu saabus lahendus! Plaastrid!!! (Hommik Anuga) Esimene emotsioon: oi kui väiksed :( Probleemsetele kohtadele. Meetriseid polegi. Trükin idealest.ee. nagu soovitati.
APRILL! Olete 2157 aprillinalja ohver.
Istun ja naeran. Korraga on kogu väsimuse koorem turjalt kadunud. Naeran veel ja veel ja veel. Peaaegu oleksin valmis olnud maksma 200 ja veel rohkem.

Järgmisena oleksin valmis ostma naeruplaastreid. Maksma 200 ja veel rohkem.