Pühapäev, 21. jaanuar 2018

Tüdruk punase viilkatusega roosast majast.


Vanem, tigedate silmade ja kriipssuuga proua lapsi pungil Hahaa keskuse kohvikusabas:
"Missugune ebaviisakas tüdruk! Kas sa tead, et vanemate inimestega nii ei räägita!"

Ilmselt jõudis "kohe kohe kõrrejooki" mõttele keskendunud Mariann midagi öelda. Mida, ma ei  kuulnud. Olen konfliktide ennetamiseks paksu naha kasvatanud ja ei reageeri, kui just olukord vabandamist ei nõua. Arvasin, et seekord mitte. Mõtlesin ainult, et kas noorematega siis tohib ebaviisakalt rääkida.

Tagasiteel Tartu-Rakvere bussis.
Meie tagant hakkas imbuma mõnusat pitsa lõhna. Teadsin, mis nüüd tuleb. Teadsin ka seda, et mitte ükski meelituspala minu kotist ei kaalu üles Marianni kujutlust mahlasest pitsast. Meenutasin Rootsis töötavat koolitajat: kui autist tahab pannkooki, siis ta kas saab selle või hakkab toimuma kõrvalolijatele midagi väga ebameeldivat.

Ja siis juhtus ime. Tagumise pingi emme küsis tavalise ja usaldust tekitava häälega: soovid sa ka tükikese?
Jah tänan, sooviksin küll.
Pitsatükk vahetas omanikku ja minul jäi aega mõttes nentida: kas nooremad inimesed on haritumad või oli see lihtsalt juhus. Päris juhus vist mitte, sest ka noorepoolne bussijuht  lubas meid kohe enda taha istmele kuigi piletikohad olid tagapool. Pikkaliini bussiga oleme sõitnud ainult mõne korra.
Sõit lõppes kontaktiga bussijuhile: Tänan, et meid turvaliselt Rakverre sõidutasid.

Ka meie õpime. Iga minut, iga tund, kogu elu. Last ei saa puuri panna. Kaubakeskuste ja muude rahvarohkete kohtade kogemus tuleb läbi harjutamise ja analüüsi. Märksõnaks usaldus.

Minu meelest võiksid võõrad sekkuda ainult juhul, kui omasid pole. Täiskasvanutele me ju ei kipu nende käitumise kohta avalikus ruumis märkusi tegema. Või kipume? Kas te teadsite, et A diagnoosiga lapsele pole soovitav teraselt otsa vaadata. Vastuseks saate  vihase pilgu ja tigedalt öeldu: ja mida teie siin veel vahite!

Kes meist ei tahaks endale sametkleidis, pitsiliste sukkpükste ja mustade lakksaabastega lokilist tüdrukut, kes suurte sinisilmadega otsa vaadates ütleb alati: Jah mamma, jah papa nagu rääkiv portselannukk.

Tegelikkuses on laps, kes ei suuda ärritunud seisundis oma agressiivsust kontrollida ja saadab välja signaali, et vajab pingetega toimetulekul abi. Meie aga vihastame aitamise asemel omakorda lapse peale.

Reede, 12. jaanuar 2018

10 halba asja

Vehkisin Tegelinski juurest idee, aga muutsin pealkirja.

1. Kindlal ajal tõusmine. Lisaks veel varane tõusmine. Peaksin ennast voodist välja veeretama enne palvust st.6.30. Ja seejärel olema virk ning kraps. Mis toimub tegelikult? Tegelikult tuleb meelde Poeg 1 gümnaasiumiaeg.
Mina: nüüd sa pead küll hakkama bussile minema.
P1 viimaseid suutäisi süües: aega on ju veel viis minutit
Mina: No nüüd pead küll...
P1: ei, enam ma niikuinii ei jõua

Nii jääb minulgi  sageli kohvitass poolikuks ja tuhat pisiasja ka.

2. Kindlal ajal magama minek.  Meenutab lasteaialast, ainult mul pole kellegagi vaielda peale iseenda.
Korralik mina: Kell saab kohe kümme. Nüüd ruttu pessu ja tuttu!
Teinemina: eeee....ma veel natuke, loen selle arvutist.
Korralik mina: kell on pool üksteist ja sina ikka veel passid arvutis.
Teinemina: jajaja kohekohe kohe
Korralik mina: no mida sa veel sellest telekast otsid, kell saab kohe 11
Teinemina: aaa...mul jäi see kordus vaatamata, enne ei saa rahu ja und niikuinii ei tule.
Korralik mina: pane see raamat kohe ära ja jää magama!
Teinemina: (raamat kõhu peal, tuli põleb, telekas mängib) norrrnorr norr norrrr.

3. Bussigraafik, mis ei jää pähe ja mis on minu meelest kohutavalt kaootiline ning ebaõiglane. Bussid lihtsalt ei välju siis, kui minul vaja on.
Elan maakonnalinnas südamest  viie kilomeetri kaugusel. Umbes 1.5 km. kaugusel bussijaamast elab poja pere. Igapäevaseks logistikaks pean olema paindlik ja nutikas. Mida pole, seda pole. Takso avitab, rahakott pritsib viielisi.

4.Mul pole midagi selga panna!
Alles ma ostsin kolm uut kleiti.
Ainult kolm. Aga kui palju on aastas päevi, vähemalt kui palju on talvekuudes päevi. Ja sina räägid KOLMEST kleidist.

5. Lastele pannakse kohutavalt keerulisi nimesid. Õpetajatele ka. Üldse on lapsi koolis liiga palju. Õpetajaid ka.

6. Nii ma söön, ja söön ja söön - kuni ükskord näen....

7. Päevane uni. Ta tuleb eiteakust ja ei lähe kusagile.

8. Vein ja vetsupaber saavad iseenesest otsa. Kõige ebasobivamal ajal. See müstiline KEEGI, keda keegi pole näinud on jälle salaja toimetamas käinud.

9-10 Need jätan varuks.


Esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Vaatan tagasi ja lähen edasi

Juuli
Ilmselt kõige levinum puhkusekuu. Mulle mitte niiväga.

Sündmuste tipuks loomulikult laulupidu. P3 P1 ehk lapselaps Johannese debüüt mudilaskoori lauljana.

Muud märksõnad: külm, vihm, ühesõnaga Eestimaa suvi. Lõpuks läks soojemaks ka.

Siiski sai halvimast parim võetud
Avatud talude päev
Võsu muusikapäevad (võrratu Andre Maaker ja tühi fotoka aku)

Kuidas üks kaheksane nii ruttu suureks saab?

August
Ja jõudiski kätte oodatud puhkus!
Esimest korda Hispaanias, kaks nädalat tõelist nautlemist- nii kuuma ilma, imehead toitu, mägesid ja Vahemerd. Gibraltarist siiani kirjutamata. Hoian peidus. Aga tean, et ei unune eal.


September
Uuenemine (töökoormuse vähenemine, aega iseenda jaoks, konstelletsioonid) -kohe näha, et puhanud inimene.

Oktoober
Toredad Eestimaa reisid Raplamaale keraamikat kaema ja kahe päevane Mulgimaa.

...

.....

November

Pakkumine teha rohkem tööd tuli kui välk selgest taevast. Eesti vanaduspensionärile kohaselt võtsin kohe vastu. Et ei tea, kas kunagi veel....Igapäevane töö uues kolis vapustas. Paralleele tõmbama ei hakka. Ütlen vaid üht, et pea kaks kuud enne jõuluaega kadus nigu niuhti.


Rootsi, Lillköping
Meid võõrustati suurepäraselt! 

Nagu alati, sai haigus mind kõige haavatavamal ajal kätte. Pole halba ilma heata. Sain tehtud kõik vajalikud analüüsid ja teadmise, et olen täiesti terve. Ju on viga peas - konstanteerisin.
Ja saabuski järjekordne sünnipäev. Poeg 2 ja 4 näitasid, et hoolisid. Tulemused olid suurte numbritega telefon ja suuuur monitor, suur klaviatuur ühendet uue läpakaga. ID kaart käib ka lupsti sisse. Moodu värk, siin ma nüüd toksin. 
Veel kingitusi: P 2 viis mind Rakvere Teatrisse Lendas üle käopesa vaatama. Mõjuv, leidsin peaosalises sarnasust oma kadund vennaga. Samasugune idealist, kommetelt veidi aferist ja õnnetu saatusega. 

Detsember
Tallinnas ootas mind uus kink: Kes kardab Virginia Wolfi? Arvan, et ma pole varem Linnateatris käinud. Vähemalt ei mäleta. See lavastus tekitas äratundmist. Kõik perekonnad on sarnased oma õnnelikuses ja õnnetud igaüks isemoodi. Päris suur suutäis minu isiklikku ego oli tuppa toodud. Mõtlemapanev.

Kumus näitus "Kurja lillede lapsed" eesti dekadentlik kunst. Muud kunsti ka. Jätkus kuueks tunniks.

Jõululaupäevane reis Viljandisse ja hakkaski lõpp paistma.

Ei tohi unustada muusikaelamust - Estonia Voicesit Paide kirikus ja meie oma kammerkoor Solaret Rakvere Gümnaasiumis. 

Pärast kolme aastat võin öelda, et parim aasta viimaste aastate  läbielatust-läbipõetust-läbimõeldust. Nagu oleks elurõõm mind uuesti kätte saanud. 
Küll mitte nii kiire jooksuga nagu kunagi varem, vaid mõtliktõtliku sammudega.
Olen tänulik.

Pühapäev, 7. jaanuar 2018

Vaatan ja ütlen


Pilte on kasulik  vaadata. Ega ma muidu poleks leidnud mullu näitusel pildistatud klaasikunstnik Ivo Lille kirjapanekut, mille oma blogi päisesse lisasin. Kahjuks ei tulnud tema klaasitööst suuremat asja pilti. Välk segas valgusemängu.

Alguses arvasin, et saadan Ernst Enno ajalukku, aga ei raatsinud. Nii et vana ja uus blogi kujundusse jäi alles.

Juuni

aitas lõpetada. Teatasin, et ei jätka enam selles koolis. Pärast lasteaeda tahtsin väga esimesse klassi. Kooli valisin lapselapse järgi.Võib olla ma kunagi suudan rääkida lugejatele, aga praegu arvan, et parem ei. Vaat täpselt sellise linnuna tundusin endale

kuigi tugilaps ja tema pere hoolis enamgi kui ma enda arvates väärt olin. Nemad soovisid mind sügisel tagasi.

aga meid Marianniga ootas ees...Vabadus!

Lõpetasid kaks vanemat. Põhikoolid. Johanna deklameeris Underi Sirelite õitseaega. See ei unu eales. Üks tüdruk hakkas saama suureks.


Rakvere linna päevadel otsisime Kalamajabrannega kolm päeva kultuuri. Saime täie eest. Koos on nii hea. :P

 Aeg lippas.
Juba saabuski Võidupüha koos Presidendiga ning paraadiga. Olin sügisel saanud uue pereliikme ja kaitsja st. kaks ühes
kes keda kaitseb?

ma ei tea, kuidas see juuni terve postituse võttis. Jaanituli ja küünlatuli.

...

Juuni viimane pani kauni punkti. P2 Kaasa lõpetas kooli. Ja teine, minule oluline inimene ka. Olin rõõmus. Õppimine on minu jaoks väga tähtis. Elukestvalt.

Ju ma saan aru, millest olen ennast laiskuse ja mugavuse pärast ilma jätnud. 




Laupäev, 6. jaanuar 2018

Vaatan ja mõtlen

Aprill

Töö koolis ja lapselapsed. Tunnen kuidas hakkan väsima. Külm, liiga külm.
Miks peab 16.aprillil kandma neidsamu riideid, mis talvel?


Sellele vaatamata kujunes kahe rännunaise tee Järvamaale Esna külla ja Esna mõisa juurde nii mõjuvaks, et endselt blogisse kirjutamata. Üks kodune arvutiotsing viis teiseni ja lõpuks lugesin kirjeldamise asemel hoopiski Tõnu Õnnepalu blogi "Esna aeg" ja veel muudki.
Otsustasime suvel soojaga tagasi tulla, et üles otsida kadunud kabel. Mõtteks see jäigi...


Kuu sisaldas veel üht mõnusat käiku Kalamajja ja Lembit Saarsalut puupüsti täis Pelgulinna rahvamajas ning tomatisuppi Boheemis. Vajasin seda, et jõuda edasi.

Mai

Mariann sai tugiisiku ja kaheksa. Johannes sai ka, juba märtsis. Kaheksa.
Oli huvitav sünnipäevapidu. Robootikaga. Koos kõigi seitsme lapselapsega.


Märksõnaks  tõuks, ehk tõukeratas, millest sai meile kahele suur abiline.





 Kuidagi lootustandvamaks on läinud. Kõrvad tahavad ja tabavad juba muusikat.

Emadepäeva tänukontsert Palmses (Estonian Voices endiselt lemmik) Marianni kahele vanaemale. Üllatuse korraldasid P2 kaasaga.

Kui juba oled kevadele vastuvõtlik, siis võtad vastu Kalamaja päevad ja muuseumiöö. Leiad sealt endale midagi märgilist.



ja suudad järgmisel päeval olla imevärske. Olla valmis kogu aeg.

Lõpuks ometi kevad!

Ja kaugelgi see suvi enam.
Foto 28. mai Viljandi sõidust (muidugi Anneliga) Kondase keskuse püsiekspositsioonist. Maasikasööjad.





Neljapäev, 4. jaanuar 2018

Vaatan rõõmus tagasi



Kroonikablogis, sest mis siis muu see veebipäevik on tuleks tagasi vaadata. Mulle omaselt.
Mida mulle andis ja õpetas aasta 2017 ?

FB-d tsiteerides: sulle tasutakse su isetu pühendumine perele ja sõpradele. Ja nii see oligi! Nagu ikka tavaline eesti naine alustan tööst. Kaks uut töökohta, millest ühest ei osanud undki näha. Ja teisest ei osanud mõelda, et erilise lapselapse  lapsehoiuteenus on seadustatud ja tasustatud. See oli kergendus eelkõige lapsevanematele, kes said endalt raputada vanaema ärakasutamise tunde. Ja minule just täpselt selline pensionilisa, mis võimaldas endaga toime tulla.
Aga see teine...See õpetas, et koolid on ikka väga erinevad ja kui ühes madaldatakse sind täielikuks läbikukkujaks, siis teises tõstetakse uuesti kõrgusse. Loomulikult olen ma nüüd selles teises.

Mina poleks mina kui ma ei koosneks hetkedest, uudishimust ja nautlemisest - vähemalt 90% ulatuses. Selle peaks küll kuude lõikes endale meelde tuletama:

Jaanuar
Võitsin hüppeliigese trauma, kavaldasin katkise koha üle ja ei läinud noa alla. Mõtlemise jõud...
Veebruar
Veidike lumekirmet andis automatkale Anneliga hoogu ja seikluslusti.

Vabariigi aastapäeva paraad Tallinnas poegade ja lapselastega. Pro Patria kuulamine autos ja kiluleivad.  Uhkuse ja õnne tunne, et elan Eestis ja kõik mu pojad niisamuti.
Sõdurisupp Marianniga
Poeg 1 kaasa karask

Märts

Koolivaheaja preemiareis mere taha. Saaremaa kevade algus. Johann Spa. Tühi Kuressaare. Mälestused suvest 2015.



järgneb...

Teisipäev, 2. jaanuar 2018

Ostsin üle mitme aasta kalendermärkmiku

....


2018

Mida tood? Ja mida viid?

Enne kui uus tuua saab, peab vana viima. Lahtilaskmise teema on moes. Lase aga vanast lahti ja võta uus vastu. Millal muutusime minevikuvaenulikuks? Koos ilukultusega, koos noorendamiskultusega, koos pealiskaudsusega...koos...koos...

On, kuidas on. Niikuinii tuleb igal õhtul minevikuga st. lõppenud päevaga tuttu minna ja hommikul tulevikuga tõusta. Aastatega on niisamuti. Lõpetad vana-aasta õhtu, traditsiooniliselt pikendad selle uusaastaööks ja juba saabubki uue aasta hommik.
Hiline hommikusöök, veidi juttu ja juba nad lähevad. Kolm pealinna oma. Vastu uuele. Mina jään maha. Kogu selle  kahe nädalaga. Muidugi meenutan.
Pere jõulupeol neid polnud. Teised olid. Kadudega, nagu ikka.

Kõigepealt meenuvad  hommikupaid. Pehmete poistekäte omad. Mis sest, et päeval läheb asi mitu korda üle piiri ja kokkulepped ununevad. Kaks on jõud. Riiuga või Riiuta! Ka vanaema väsib. Mida aeg edasi, seda kiiremini. Ikka ja jälle tuletan meelde  paljunäinud lasteaiaõpetaja sõnu: erilisel vanaemal ongi erilised lapselapsed. Ning psühholoogi tarkust: Puude taga  pole puuet, vaid on Jahimees. Vahest läheb see meelest. Sellepärast teen vigu.

Kuidas nad jõulufilmides seda teevad? Kokkavad, koristavad, kaunistavad, kingitavad, söögitavad-koogitavad, poodlevad, on kaunid , väsimatud. Võlukepikese abiga. Minul seda pole.
Ometi ei vahetaks ma mingit lõunamaapuhkust perejõulute vastu. Asi on selles, et meid on lihtsalt niii palju.

Aga nüüd Suure Põhjuse juurde. Miks ma üldse uuesti kirjutama hakkasin. Seda eluolu blogi. Sest Poeg 4 ja Poeg 2 käskisid. Ausalt. Vana aasta õhtul tulid ja küsisid: miks sa oma uue arvuti ja suure monitoriga (kingitus) pole oktoobrist saadik ühtegi  lugu tippinud. Järelikult läheb see neile korda.
Vaat kus lugu.

Nüüd peaks nutmise lõpetama ja uuele keskenduma. Oot oot, kas nõudepesumasina tablette jätkub? Pesupulber on loomulikult otsas. See eest jätkub sööki vähemalt nädalaks.

Pildi tegi Laur Jakob 6.a. ehk lapselaps 5