Teisipäev, 30. oktoober 2012

Viiekümne kroonine

Milline ta oli, see minu selleaastane oktoober?
Kiirem, kui muidu. Või on nii, et mida vanemaks, seda aeglasemaks muutud ja seda rohkem nn. muiduaega kulub. Mõtlemiseks.
Tegelikult käin üle pikkade aastate igapäevaselt ametis. Bussiga maakonnalinna. Koos kodust minekuga     kakskümmend minutit.
Mõned üritused on töö tõttu ära jäänud, aga üldiselt pole viga.

Septembri lõppu  mahtus traditsiooniline Filharmoonia Kammerkoori hooaja avakontsert Rakvere Kolmainu kirikus. Rudolf Tobias (1873-1918) ja Max Reger (1873-1916) olid mõlemad saksa kultuuriruumiga ja taustaga, kuid väga erineva helikeelega (Daniel Reuss)
Mulle olid esitatavatest tuttavad kaks Tobiase koorilaulu : "Otsekui hirv " ja "Eks teie tea".

Otsustasin veidi Tobiase elulugu kirja panna, sest mind on alati huvitanud kuidas selle aja eestlastest maailmakuulsused said.

RUDOLF TOBIAS sündis Hiiumaal, Käinas köstri perekonnas. Perekond kolis peagi Kullamaale. Lapsepõlv möödus Haapsalus, isa ehitatud majas. Peres oli 13 last, Rudolf oli teine laps. Komponeerimist katsetas ta varakult ja säilinud on üheksa aastase poisi muusikalisi katsetusi. Tobias õppis algselt Haapsalu Kreiskoolis ja selle kõrvalt kohaliku pianisti käe all klaverit. Edasi suundus ta Tallinna Nikolai Gümnaasiumi, kus sooritas koduõpetaja ametieksami. Samaegselt õppis ta Tallinna Toomkiriku organist Ernst Reinicke juhendamisel orelit ja muusikateooriat.
1893 astus Tobias Peterburi Konservatooriumi õppides Rimski Korsakovi juures orelit ja kompositsiooni. Nelja aasta pärast lõpetas ta kooli ja asus tööle Peterburi Eesti Jaani koguduse organisti ja koorijuhina ning kandes ette mitmeid oma helitöid.
1904 asus elama Tartusse töötades muusikaõpetajana. Seal olles liitus ta Noor- Eesti rühmituse tegevusega jagades nende mõtteid eesti kultuuri uuendamise kohta. ta oli siinse muusikaelu hing ja kirjutas artikleid nii eesti kui saksa väljaannetele. Oma kirjatöödes võitles ta lihtsakoelise saksapärase muusika vastu ja taotles muusikakultuuris kõrget taset.
1908 andsid kitsad majanduslikud olud ja piiratud muusikaelu põhjuse asuda  Lääne Euroopasse, et tutvuda seal Euroopa muusika ja kultuuriga ning jätkata heliloominguga.
1910 asus elama Berliini töötades organistina ja ajakirjanikuna. 1911 a. sai ta Saksa Heliloojate liidu hindamiskomisjoni liikmeks.
1914.a. kuni surmani töötas Berliini Kuninglikus Muusikakõrgkoolis muusikateooria professorina ja võttis endale saksa kodakondsuse.

Rudolf Tobias suri 1918 a. 29 oktoobril kopsupõletiku tagajärjel. 1992 toodi tema põrm Eestisse ja maeti ümber kodukohta Kullamaale.

Eluloolisi ja loomingulisi fakte leidus internetis küll. Aga perekond?
Õnneks leian artikli Elukirjas. (2007)
Kui Rudolf Tobias 1918 aastal ootamatult suri jäi teda leinama neli last ning viies, veel sündimata. Peale pereisa surma asus pere elama New Yorki, kus sündis tütar Helen.  Suved veetis pere Narva Jõesuus üüritud suvemajas. Millegipärast pidi ema koos tantsijast tütre Beatricega kaheks kuuks Ameerikasse sõitma, kuid jäi sinna kuueks aastaks. Helen koos Kroonlinnast pärit hoidjaga jäi Eestisse. Helen mäletab, et maja oli külm ja tütar tundis ennast mahajäetuna. Ta käis kohalikus koolis ja elas vendade Pauli ja Johannese juures Tartus. Saan kirjatükist aru, et ema tagasi tulles elati Tallinnas, kus Helen hakkas muusikaga tegelema. 1943 astus ta Berliini Konservatooriumisse. Nii et järjepidevus...Muusikale on käe andnud ka Heleni  tütar Maarja.

Genist saan teada, et Rudolf Tobiasel oli kaks poega ja kolm tütart: Paul (1904-), Johannes (1905- ), Silwia (1908- 1985, hukkus tulekahjus Washington), Beatrice (1911-)ja Helen (1919-2010)

Silvia Tobias sündis Tšehhimaal 1908. Nii et Rudolf võttis Euroopasse minnes kaasa oma kaks väikest poega ja lapseootel naise. Isa keelas talle muusikutee, kuid peale isa surma hakkas ta õppima ja lõpetas 1931 a. Berliinis harfi eriala. Teda kutsuti Ankara sümfooniaorkestrisse ainukese naisena ja ta elas Türgis kaks aastat. 1935 a. sõitis ta Eestisse. Mängis Estonia teatri orkestris ja oli Konservatooriumis harfiõppejõud. 1972 aastal õnnestus tal lahkuda Nõukogude Eestist ja minna õdede juurde Ameerika Ühendriikidesse. Kolm õde elasid ühes majas. 28 dets. 1985.a. varahommikul puhkes majas tulekahju. Kaks nooremat õde pääsesid, kuid 74 aastane Silvia mitte. (Muusika, 2008)

Helen Tobias- Duesbergi põrm on toodud isa Rudolf Tobiase ja vanaisa Johannes Tobiase kõrvale Kullamaa kalmistule.


Kokku võttes soodne pinnas lapsepõlves, andekus, tublidus, töökus, julgus haridust jätkata ja siis minna...Pole midagi uut siin päikese all.
Aga hoopis huvitavam, kui nüüdisaegsed nn. eesti staarid oma igapäevategemistes. Vähemalt mulle.


Esmaspäev, 29. oktoober 2012

Lumevalgus 2

Väikese tüdrukuna unistasin saada baleriiniks nagu tuhanded tüdrukud enne ja pärast mind. Kui ma lugema õppisin ja raamatuid lugema hakkasin, unistasin ma töötada raamatukogus. Õpetaja tahtsin muidugi ka olla.
Neljandas klassis tuli õppeaineks ajalugu. Kui klassiõpetaja palus meil, kümneaastastel kirjutada, kelleks me tahame saada, tahtsin mina ajaloolaseks või peenema nimega arheoloogiks. Peaks järgmisel kokkutulekul küsima, kas õpetajal on need kirjutised alles.
Seejärel tahtsin ma saada detektiiviks. Sellega oli seotud soov uurida ja veelkord uurida. Ja olla blond, pikajalgne ja ilus. Nüüd mõtlen, et mingil moel on ju ajaloolane ka uurija.
Kusagil viieteistkümneselt tahtsin ma saada taksojuhiks. Ausõna. Buss tundus kuidagi suur ja kohmakas, aga takso, mis sel ajal oli "Volga" näis väga sobiv, et liikuda kiiresti ühest punktist teise. Aasta oli siis 1970 ja alevis polnud ühtegi taksot.
Praegu mõtlen, et sellest oleks saanud hea komplekti: Blond, viimase peal üleslöödud tibi, kes juhib autot, omab revolvrit ja uurib röövi ajaloomuuseumis või kirikus. Vinge! Nigu Kättemaksukontori Häli kohe.

Olin keskkooli viimases klassis kui  suri ootamatult mu isa. Samal ajal loobus minuga suhtlemast mu esimene armastus. Nagu tänapäeva noored ütlevad: võttis aja maha.
Siis ma enam ei unistanud. Siis ma lihtsalt käisin tööl ja hakkasin oma elu elama. Ma kohanesin ellu. Olin selles mitte väga osav. Tavaline, arvan.

Siiski, mingil hetkel unistasin olla kohviku perenaine. Selle viisin täide. Küll mitte päris sellisena, nagu unistustes, aga mingil moel siiski.

Juba jupp aega on uurijaroll mu juurde tagasi tulnud. Uurin meie ajalugu, elulugusid ja igasugu paikade lugusid. Raamatukogusid armastan endiselt. Ja õpetada ka natuke. Autot ei juhi, aga kaasõitja roll meeldib väga. Bussides loksumist, eriti kõrvalistel teedel, naudin ka.
Paigalolek ajab mind endiselt hallitama.

Üks unistus on mul veel, kuid selle täideviimiseks pole ma veel küps ja osav. Sellepärast ma siia kirjutangi.

Sellised mõtted tõi vaba aeg ja lumevalgus.

Laupäev, 27. oktoober 2012

Lumevalgus

Mõtelda on mõnus,
rääkida on raskem,
ärgem sellepärast
pääd veel norgu laskem!

Kõnelda on kergem,
kirjutada raskem,
ärgem sellepärast
pääd veel norgu laskem!

Kirjutada kergem,
rehkendada raskem,
ärgem sellepärast
pääd veel norgu laskem!

Mõtelda on mõnus
kuidas kõik on raskem,
ärgem sellepärast
mõnu mööda laskem!

/H.Runnel/


Just selline luuletus iseloomustab mu tänast hommikut. Istun ümmarguse laua taga ja vaatan aknast välja. Kohv on joodud, kukkel söödud. Nokin väikese kahvliga granaatõuna seemneid ja punane mahl voolab taldrikule. Väljas on...ootamatu lumevalgus. Vastasmaja korstnast tõuseb suitsu. Kindlasti on temperatuur alla nulli. 
Kodu on nii vaikne, et isegi raadiot ei raatsi mängima panna. Kuulen aja voolamist. 
Olen oma elu jooksul küllalt palju teha jõudnud. Kas on see ajast tulenev illusioon? Ma pole ju veel nii vana. Arvan, et mida rohkem on inimesele antud aega, seda rohkem ta  teha jõuab. Mõne inimese kohta öeldakse, et ta elas oma elu kiiresti nagu oleks näinud ette enda varajast lahkumist siitilmast. Määratu tuli täita. Võib olla tõesti. Mõtlen oma laste ja lastelaste peale. Kui lapsed sünnivad, siis tuleb nad üles kasvatada. Sellega kaasneb nii palju kohustusi, mis matavad tihtipeale armastuse enda alla nii et seda pole väsimusest aega tundagi. 
Lapselastega on teisiti. Igapäevast vastutustunnet ja mittehakkamasaamise süütunnet pole. Nii saab pühendunult armastada. 

Mul on mitu blogilugu pooleli. Üks neist kannab pealkirja "Minu kasvuhoone" . See täieneb pikkamööda ja ei saa kunagi valmis. 

Sellepärast kirjutangi kroonikaid. Täna vast tuleb ka üks. Hiljem.

Pühapäev, 21. oktoober 2012

Mõte

Igapäevaselt tööl käimine on päris huvitav tegevus, kuid sellel  on üks viga: ampsab päevast liiga suure tüki ja järele ei jää peaaegu midagi. Kui, siis jupp uneaega.