Reede, 27. detsember 2013

Detsember piltides, veidi juttu ka

See haigus passis juba paar nädalat mu selja taga. Täna hommikul olen pärast kahte päeva-öööd peaaegu ilma abita funktsioneeriv isend: saan endale juba klaasi vett ulatatud. No nii hull see muidugi polnud, aga palju ei puudunud; vetsu sain ise ja peaaegu ise pesema ka. Kaks ühes : kõhugripp ja palavik-kurguvalu on ikka liig, mis liig. Aga eks ma lehvisin ilmselt laupäeval-pühapäeval-esmaspäeval liiga uljalt ringi :(

Aga enne seda....
Tööl olid toredad, aga väsitavad ajad ning tegemised. Nagu ikka enne jõulupidusid käivad lapsed köhivate ja nohivatena aias, sest iga päev on ju eriline ning pidu lähenemas, kes ikka raatsib koju jääda. Nii et kolm nädalat oli meil "peaaegu täismaja".

Veendudes enda mälu olemasolust vaatan rõõmsalt läbi piltide tagasi:

1 advent lapselapse Waldorflasteaias. Selline eriline, et advendiringis polnud pildi tegemine soovitav.
Hiljem tõime koju sellise jõuluvalguse....Ühel õunal väikesed hambajäljed peal :)

Siis tuli teater. Olin põnnidele ja tirtsule aegsasti piletid varunud. Esietendusele. Lugu hobesest, kes kaotas prillid. Lapsi oli nii palju, et õigeid pilte ei õnnestunud teha. Sellist, kus kolm lapselast ja ristilaps korraga peal. Siin  kõige noorem, kes Rakvere Teatris esimest korda
Traditsiooniliste kommipakkide asemel olid kruusid. Väga tark, jäi ära igasugune kommisadu ja paberikrõbin. Vanasid oli ka mitu, jätkus kogu teatri peale.
Üks kurb lugu juhtus ka. Pärast etendust toimusid töötoad ja õhupalle võis lasta täis puhuda. Mul polnud aimugi, et tüdruklaps kardab paaniliselt õhupalle. Esimest korda jäin ma enda pedagoogivõimetele alla.

jätkub

Pühapäev, 8. detsember 2013

Venna kuldsed käed

Vend mul ikka tõeline meister!

Sain enne sünnipäeva südamliku kingi. Mu FB sõbrad on seda pilti näinud, aga jäädvustan siia ka. 
Aastaid tagasi tuli meie koju 60-ndate aastate puhvetkapp. Kodu oli uus ja millegipärast pläkerdasin selle kapi musta ahjulakiga üle. Või noh mingi lakiga. Ju ma siis püüdsin matkida midagi antiigisarnast, harimatu, nagu ma 25 aastat tagasi olin. Kapp saatis me lapsed suureks, aga erilist õnne tal polnud. Nimelt ammusel esimese jaanuari hommikul ehmatas meid klaasiklirin. Puhveti ülemise osa vaheklaas lihtsalt purunes ja saatis igavikku päris palju mälestusesemeid. Killud aasta esimesel päeval võisid tuua õnne, aga mina olin ikka päris õnnetu. Arvasime, et põhjuseks võisid olla puhveti serval põlenud küünlad. Aga originaalklaasi polnud kusagilt saada. sellega veel asi ei lõppenud. Kord koju tulles tundus, et midagi on puhvetiga valesti. Pojad olid küll kiirelt uue esiklaasi välja lõiganud, aga mind nii kergelt alt ei vea. 

Nüüd siis loobusin ülemisest osast, aga alumise andsin venna meelevalda. No et kui saab essast saia, siis saab ja kui ei, siis ei. 

Nagu näha sai vana puhvet uue elu. Ning edeva funktsiooni peale selle.



lisaks lauanõude kaitsjale valvab ta ka uut telekat

Nüüd aga toolidest. 
Need on pärit vanaema-vanaisa talust ja näinud päris palju värvikihtisid. Tulemus on parim, mida nendest teha sai. Kolm naeratavat tooli.
Tegelikult ikka istumiseks, aga võib ka niimoodi ehtida. 
....

Vennal pole praegu paremad ajad.  Aga tean, et kõik läheb mööda ja väljapääsmatuid olukordi pole.

Reede, 6. detsember 2013

Laps ...kurb

Ta on elanud siin, meie hulgas, ainult neli aastat. Näinud nelja kevadet, suve, talve ja sügist.
Me oleme olnud - tundnud- haistnud- maitsnud- teadnud-  mitmeid aastaid rohkem, kui see pisike tegelane ja loomulikult me ei näe, ei tunne, ei haista, ei mõista... kahjuks, sest me oleme lihtsalt suured...

Võime läheneda lapse trajektooritasandile mängides väikest. Jaaja  ...aga laps tunneb
piiri : kust algab suur ?

Tema kohale kummardudes ei saa kunagi loota ja arvata, et ta näeb samu asju. No ta võib neid näha, aga me ei tea ju, kas ta näeb - aga mõelda hoopis teistmoodi, kui meie, ja tegelikult ta mõtleb- tunnebki

Miks ma seda jagan, oh, see on nii lihtne:

 andke kõigile ruumi ja kohta ja aega

Ise palun vabandust
Meil kõigil on vaid kaks kätt ja üks süli

OEHHH




Teisipäev, 3. detsember 2013

Tagasivaade novembrisse ehk lühike looduslugu Vetikust

Kus on see tubli tüdrik, kes endale aasta alguses lubas muudkui kirjutada ja kirjutada? Läinud, sukeldunud tööellu....
No mis teha, kui sünnipäevanädal vahetult enne esimest adventi. Lubasin endale kaks teatrilavastust ka. Esimene tuli sunniviisil, sest ühe poja pere kadripäeva hakul haige, mis haige. Eks mul  tuli siis teatrikoht täita. Kiiresti. Päeval sai mõnus autoretk ette võetud.

Sellest tagasivaateliselt alustangi.

VETIKU (23. november)
sealsetest järvedest olen varem kirjutanud ja pilte teinud http://emmeliina.blogspot.com/2012/03/kevadvete-otsingul.html

Nüüdse retke põhjus paistis leheveerult http://www.virumaateataja.ee/2580888/umbekasvanud-vetiku-jarved-raiuti-puhtaks/

Nii oligi vaja oma silmaga kaeda ja jalaga katsuda. Ilm oli mõnus. Novembrine.




....

---
Ühed puhastavad ja teised reostavad. Häbimägi - prügimägi elumajade vahetus läheduses.  Tegelik nägi välja veel jubedam kui pildil
......kass on 2012 aasta kevadega võrreldes värvi muutnud :P


Vaat selline lugu siis. Üleskirjeldamine hammustas õhtust Ringvaate aja ehk tunni.