neljapäev, 28. aprill 2022

Kuidas me ei jõudnudki kloostrisse

 SISSEJUHATUS

Lõpuks ometi saabus kaua oodatud koolivaheaeg. Rasked olid need seitse nädalat märtsis-aprillis. Kõik jutud algasid sõjasündmustega. Täiskasvanute rabedus kandus lastesse, eriti tundlike antennidega on erilised. Püüdsin koguda pisikesi rõõmukillukesi- küll klaverikontsert Muusikakoolis, küll balletigala Teatris, Osooni tegijad keskkonnakolmapäeval vallamajas...Kirsiks ABBA laulude kontsert kalli Pealinna Brannega, kellega "koroonarahu" tegin. Peaaegu kogu kontsert möödus tantsides, ausalt. Kui mõni lugeja imestab mu rööprähklemist, siis on vastus ühene: petan vanadust ja tõrjun noorema kolleegi tagaselja öeldud lauset: Ta võiks juba pensionile minna, sest on juba nii vana. Oehh! Pärast vaheaega toimub arenguvestlus Direktoriga. Kui tema ka asju niimoodi näeb, mis seal siis ikka.

VAATLEMISEST

 Kohe esmaspäeval andsin enda panuse välisvaatleja näol eesti keele riigieksamil.  Esmane kogemus, pabistasin korralikult, kui 50 noort sulle vastu vaatasid. Ma pole kunagi kuus tundi vait pidanud olema, välja arvatud siis, kui magan. Iseenesest olid noored ägedad. Kes lõpetas paari tunni pärast, kes pingutas viimase minutini. Lugemise osa teemade kaupa jagamine andis teada, et kõige rohkem kasutati varianti 2 (raamatud Instagramis ning bookstagramide populaarsus)Järgnes variant 3 (hüperkulutamine ja kiirmood) Viis õpilast lahkas Valdur Mikitat ehk eestlase olemust Euroopa ja läänemeresoome vahel. Viimaseks jäi variant 4, mis  puudutas kliimamuutusi. Teine osa ehk kirjutamine kohustas üldjoontes samadel teemadel kirjutama 400 sõnalise arutleva kirjandi. Tegemist oli ametikooliga kuhu olid liidetud täiskavanute gümnaasiumi eksaminandid. Poisterahvaid tundus rohkem olema. Üks piiga jõudis ära süüa kolm pakki kommi, üks aga ühe banaani. Aktiivselt lehitseti ÕS-i ja paluti mustandi paberit juurde. Kui kõik tööd lõpuks ümbrikutesse ja allkirjastatud said tundsin ennast väsinuna nagu oleks ise suure töö ära teinud.

PEATEEMA EHK MEELE LAHUTAMINE

Teisipäeva hommikul ütlesin endale: nüüd või mitte iial ning palusin Annelil ennast kloostrisse viia. Loomulikult oli see meie kahe ühisotsus ning sõit Kuremäele võis alata. Loodus on praegu veel selline, et paistab läbi ja kaugele. Nagu ikka lootsime, et saame kasutada vaiksemaid teid. Kahjuks selgus, et neid ei olnudki nii palju, kui tarvis. Entusiastlikult Sonda ja Kiviõli poolt lähenedes jõudsime Lüganusele ja hops - juba olimegi suurel teel. Kepsul oli hääl ära ja ainult tundlik kõrv tabas milliselt ringilt mitmes pööre. Polnud see Kohtla- Järve mingi raketiteadus, kuigi ikka veel lootsin väikseid vaikseid teid. Selle asemel olime korraga Jõhvis. Juht sõiduhoos ja mina kaardilugeja ehk kepsukuulaja-edastaja ametis. Ühe eksimusega saime linnast minema ja kui teeviit näitas Kuremäe, siis pidasime algatuse õnnestunuks. Esimese peatuse tegime teeäärsete hoonete pärast. Selgus, et tegemist Kurtna külaga Alutaguse vallas. Minu mälestustes terendasid Kurtna järved, aga seekord need silme ette ei jäänud. Kuna fotokat ei jõudnud laadida, siis mõned telefoniklõpsud. Olge leebed, tean, et pildid pole suuremad asjad, aga endale talletamiseks abiks ikka.


Kurtna mõisa valitsejamaja, kus praegu seltsimaja ja raamatukogu. 



Kurtna mõisahäärber maantee poolt ja pargist




vapustav kelder, pikkus vähemalt 20 m.

...
Nõukogude ajal oli mõisa peahoones sovhoosi kontor. mahajäetud hoonet on vald püüdnud korduvalt müüa, aga kuna tegemist muinsuskaitseobjektiga, pole tehing õnnestunud. 

Eestimaa on täis lagunenud mõisahooneid, aga ka väga kauneid ja  korrastatud. 

Tänu aeglasele sõidustiilile märkasime paremal pool teed valendamas kauneid hooneid. Ja silti Illuka mõis 1 km. Esimene kord on alati esimene kord. Seepärast vahtisime silmad pärani. Ju see paistis välja ja nii meid peamajja sisse paluti. Mõisakool. No mis sa kostad. Õpetajate koolivormi nägin elus esmakordselt. Meid koheldi nagu ...oodatud kahe liikmelist delegatsiooni. Ekskursioon mööda peamaja oli informatiivne ja samas kirjeldamatu. Kus veel saab nii palju ilu näha. Mul pole mõtet kirjeldada, sest internetis on profid oma töö teinud. Teadmisega, et tuleme siia kindlasti veel, asusime uuesti teele. Suur tänu lahkele kooli direktrissile ja meie giidile Ene Raudarile. 

Ja nüüd pealkirjas esitatu. Päev sai lihtsalt enne otsa. Sellepärast pöördusime sama teed tagasi. 

Tuleb lihtsalt hoida süda ja silmad avatuna ning siis hakkab juhtuma! Olen tänulik.


teisipäev, 5. aprill 2022

Neljakümne viiendat korda


Esiklapse sünnipäev on emale eriliste tunnete päev.

Varasel hommikul balansseerin unenäo ja tõesuse piiril ning püüan aega tagasi keerata. Seega ennast ka. 

1977. 4.aprilli õhtul hakkas tuiskama. Otto onu auto klaasipuhastajad töötasid lakkamatult. Minu ema, kes protsessi juhtimisel oli kõrvale tõrjunud abikaasa, ei kandnud tuge välja. Ega ma talle pahaks pane, ta soovis vaid head. Öise, nõuka aja haigla koleroheline koridor oli hämar ja minul oli hirm. Õnneks olin "viieline" sünnitaja. Öösel kostis kaubarongide müra eriti selgelt. Olmelised seigad vääriksid märkimist, aga täna pole see koht. Haiglavihkaja olen senini. Kodus oli kollane aknalaud, lilled ja pajukiisud. Vanavanaema imetles: nii ilus laps! Seda olin haiglas korduvalt kuulnud. Sõnakust st. kisa ka.

Olime kaasaegsed nõukogude vanemad. Last pidi ruttu suureks arendatama. Sa nagu teadsid kui palju ootusi ma sulle panin ja hakkasid kohe selles suunas tööle. Iseenese tarkusest. Enne aastat tuli kõne, kolmeselt tegid aknast välja vaadates esimese luuletuse: UU UU, kus on kuu? Taevas istub kuu. Oh seda kuukest küll! Noor issi meisterdas sulle toa seinale auto. Laudpaneelil oli rool ja palju lüliteid. Sinna ette said pisi-tooli tassida. Kolm aastat said olla ainuke, kuni hüüdsid sünnitusmaja akna taga: näita vennat, näita vennat!  Ühel päeval katkusid naabri peenrast kresse ja neid trepil järel vedades ning mutilt sõimata saades õigustasid läbi mullaste pisarate: aga minu ema almastab ju lilli! Legendid käisid koos sinuga. Läbi alevi. Neljaselt, Rakvere Teatri näärietendusel tõusid püsti kui Volli Käro lähenes noa ja kahvliga kaunile tegelasele ning üle teatri kõlas: Sa ei tohi teda ära süüa! Seal sa seisid, pisike ja vapper, teise eest, nõrgema eest. Urmas Alenderi kõrvale settisid ennast laulma, sest Ruja lood olid viieselt peas. Urmas ütles, et kui mina oleksin nii julge olnud, oleks minust palju parem laulja saanud. Ja meie isaga muudkui särasime.

Neid lugusid on sulle palju räägitud, aga olgu täna hommikul just sedasi. Päris põrsapõlve lood. Koolis läks kõik korda, sest sinu nimi juba ütles, et oled sündinud hõbelusikas suus. Nime ristiema, minu õpetajast sõbranna pakkus selle välja. Kohe, kui kuulsin inglise keelset tõlget, oli otsus kindel. Kuigi tean, et oled oma välislähetustel selle nimega kimpus olnud.

Siis hakkasid kaitsma. Olid meie peres esimene, kes sai väljamaale. Sain neidki tundeid tunda, kui poeg läheb aastaks Saksamaale õppima. 

Aeg läks... igal Emadepäeval, kui mina rõõmutsesin Estonia saalis, olid Sina kaugel ära. Lähetusel. Ja lõpuks leidsid tee teisi õpetama. Kui endas on, mida anda, siis tulebki seda jagada. Aga sind tundes meenub tunamullune seik. Loed siis minule väljastatud tänukirja, kus tänatakse südamega tehtud töö eest. See pani sind pead vangutama: õpetajad peavad ikka tarkusega...

Oled meist ainus, kes tegi pesa pealinna. Minu kaks lapselast, humoorikalt öeldes, Sinu toodangut, elavad seal. Minu esimene on ootamatult saanud iseseisvaks täiskasvanuks. Oled neile jaganud väärtusi, mis lähevad kokku minu omadega. Minu jaoks on see järjepidevus, kui Sinu üheksane poeg oma vanavanaema juures käies lause sõnastab: no me ikka tahtsime näha, et sinuga kõik hästi on!

Väike kribukrabu: tõsta minu juures olles pead tahvlist kõrgemale rohkem kordi!

Kell saab pool seitse. Sajab täiega. Meiega on ju kõik hästi, eks?

KÕIK SEE ON MEIE ELU

trammi ja kõnniteed

kesköine keskustelu,

talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,

sõbrad ja tuttavad,

Võõrad, kes tundmatusse

tänaval tõttavad.

Kõik see on meie elu,

suved ja sügised, 

koltuvad hambad, taskud

tubakaprügised.

Kõik see on meie elu,

eile ja tänagi veel.

Ei seda teagi keegi

kaua ta viibib teel.

KÕIK SEE ON MEIE ELU,

meie valge ja must,

tule ja mine ja kulu

kuhugi minekust

(Ott Arder)




pühapäev, 3. aprill 2022

Mille üle me siis täna muretseme?

 

Ühel Varajasel hommikutunnil andis Märt Treier vastuse minu õhtusele küsimusele: kuidas õnnitleda sünnipäeva puhul? Kõneles umbes nii: Sotsiaalmeedia postituse sooviga "Palju õnne" saab edastada sekundiga. Õnne on muidugi vaja, aga kas see inimene on siis terve aasta õnnetu olnud. Postitad, sünnipäevalaps paneb "meeldib" või koguni südamekese ja ongi ristike kirjas. Kunagi, kui endal sünnipäev kätte jõuab, siis loed soovid kokku. Mõtle, tema ja tema ja tema ei soovinudki. 

Ega see nüüd päris pealiskaudsus pole, aga ikkagi kiirem moodus. Vanasti saadeti sünnipäevakaarte. See eeldas eelkõige kaardi valimist ja soovi kirjutamist. Need olid isiklikumad ja aeganõudvad protseduurid. Lisaks ümbrik aadressiga, mark ja postkast. Veel uhkem oli telegramm: Paelju oenne süennipäevaks! Olin kaardi saatmisega hiljaks jäänud. Nii jäigi oluline inimene 24. märtsil õnnitlemata. Ma kuidagi ei tahtnud ennast sobitada FB sadade hulka.

 Treierit käisin veelkord kuulamas-nägemas. See oli kohalikus raamatukogus. Ei olnud tegemist korduslooga. Lõpus läks jutt kurvaks. Siis, kui ta hakkas rääkima õpetajatest otsides meie aja õpetaja Lauri. Rääkis, et õpetajate juturing algab ja lõppeb palgateemaga ja koolituse töötubade ühe teemaukse taha kogunes enamik. Mis silt seal oli? Tahtsin vaimukas olla ning pakkusin "Iluteenused". Muidugi mitte, vaid kuidas vältida läbipõlemist? Prrrr. Muuseas, sain reedel roosi näkku. Kas märk? Pärast seda, kui üks kolleeg pani minu ja õpetaja pädevuse kahtluse alla küsimusega: Kas SELLISTE koht on autahvlil? Lihtsalt läks nii, et II trimestril pääsesid sinna meie kaks väikeklassi õpilast, üks väga heade ja teine heade õpitulemustega. 

Sunnin ennast kirjutama. Kui kirjutan, pole rahul; kui ei kirjuta, pole ikka rahul. 

Tegelikult tegutsesin märtsis palju väljapoole. Neist kõige drastilisem oli emale kriisipaki kokku panemine. Poeg 1 Tallinnast tuli ja osalt tema nõudmisel me seda tegimegi. Siis vaatasime üle ema maja keldri, maja valmis 1970 ja selle all u. 20 ruudune akendeta ruum, kus kamin. Lisaks saunake boileriga. Tükati tundus, et olen sattunud mingisse kurbloolisse filmi. Mõtisklesin, et kas lapselaste lapsepõlve jäävadki meenutama märksõnad "koroona" ja Ukraina sõda. 

Emakeelepäevale pühendatud kontsert toimus Väikeses Maarjas. Naiskoor Gaudete esitas kaunil eesti luulel põhinevat loomingut ja neile sekundeeris Inseneride Meeskoor. Olin neid oodanud kaks koroona-aastat. Saalis oli kümmekond inimest. Ei ühtegi õpetajat ega õpilast. Häbi tahtis ära tappa. Milleks siia gümnaasium või muusikakool? Kaks klassi külakooli ja seakarja. Järgmisel päeval läksin ainuüksi uudishimust luurele ehk samasse kohta Saku Mandoliinid Orkestri kontserdile. Ülla-ülla, kohalikud armastavad mandoliine, mis iseenesest polnud üldse paha. Aga ikkagi, laupäeva mõru maik jäi. 

Kevade algust tervitasime Rakvere Teatris Balletikoolide Galaga. Kaunis lõõgastus, kus kaunid inimesed keerlevad kauni muusika saatel. Närv puhkab ja pärast saab kohvikus sõnu vahetada. 

Üks teatrikink ootas mind mullusest. Kinki on ikka hea saada. Seekord Ugala etendus, mille pealkirja pean nüüdki piletilt vaatama. Mitte ei seisa meeles. On ikka raske kolmesõnaline lause. "Kuhu sa jäid?" Pea kolme tunnist etendust (vaheajaga) polnud ammu väisanud. Pean tunnistama, et uusi näitlejaid tean vähe. Vana hea Margus Tabor oli ainuke tuttav. Mõnikord nutan taga nõuka aegseid "Teatrimärkmikke". need olid sellised aastaraamatud, kus hooaja vältel loeti üles kõik uued teatritükid. Etendusest niipalju, et suhete sasipuntrad on alati põnevad jälgida. Kirg ja selle vaibumine - igikestev aines. Siin aga hakkasid ilmuma "kiiksuga" lahendused. Igav ei hakanud. Mulle meeldis. Kohvikus sai veel arutada ka. Nagu kunagi vanasti. Enne Koroonat.

Oehh. Just praegu lugesin, et suri Ave Alavainu. Alles reedel lugesin kolmanda klassi õpikust üht tema luuletust ja kirjutasin märkmikusse, et lapselapsele sünnipäevakaardi taha kirjutada. Märkmik kahjuks koolimajas.  Sellepärast olgu siin selline, milles olen ennast ära tundnud.

Vanadus

...aina istud ja teed plaane - 

inimene vana.

Kargad püsti, sahmid ringi

nagu takkus kana.

Suurtes suhtlemistes augud.

Väikseid ei sea sisse,

Nii sa tasapisi imbud

äraminemisse... 

Oleksin tahtnud teda tunda.