Teisipäev, 30. juuni 2020

Oh need soojad suveilmad...



Võidupühane surnuaiapüha väsitab, aga on vajalik. Poeg 2 teab. Poeg 4 teab ka. Väike vanaema saab emb kummale loota. Mõtlen vahest, et kas mu ema ikka saab aru sellisest eelistusest, mida tema heaks tehakse või võtab kõike loomulikuna.

Õhtuks oli kutseid. Nagu ikka, tegin mugavusvaliku ja maandusin maja ette haljasalale. Määravaks sai kaunis lõke. Oli nagu oli, ajasin lobajuttu ja limpsisin valget veini.
Päris jaanipäeval lihtsalt olin omaette. Oi kui hea!

25-ndal võtsin end kätte ja otsustasin projekti "Mäng sõiduplaaniga" jätkata.
Ennelõunane Rakvere bussijaam.

Küsimus kassasse:
-kas 12.10 buss sõidab Kunda rannani?-
- pole märgitud, küsige bussijuhilt-
Ootan, palavustan, vahelduseks ostan linnupuurist eurose raamatu, no igaks juhuks, kaaslaseks. Selgitus: raamatukogu naised müütavad igasugu head kraami hea hinnaga ja ei luba mul suhu võtta sõna "rand".
Buss tuleb ette.
-kas te sõidate Kunda rannani?-
-ei, pole sellist peatust-
Ometi kunagi ajalehes lubati, aga no mis seal ikka, kohe tuleb Võsu buss. Aga mida ei ole, on see buss. Ometi eelmisel korral oli. Sõiduplaan näitab, et just ja ainult NELJAPÄEVAL väljub buss 12.30
Olen linnas olnud juba tunni. Kurat, milline ajakadu.
12.30 sõidab peatusse Võsu buss. Pealkirjaga Rakvere-Vihula-Võsu. Aga mina tahan nii väga Käsmu.  Mis teha, kui Võsu, siis jälle Võsu.
Küsimus bussijuhile:
-kaua buss Võsule sõidab?-
-ma ei tea-
?????
13.40 oleme Võsul. Mis teha, 35 km. läbi külatanumate. Ega ma kurda.
Rahvas väljub, kuid üks ontlik härrasmees mitte. See tekitab hämmingu.
-ega see buss ometi Käsmu edasi sõida?-
-loomulikult sõidab,- vastab bussijuht.
- kas ma tohiksin siis ka???-
-loomulikult-
Appikene, kas oleks raske kirjutada sildile lisaks Võsule lõpppeatus Käsmu.
Viimaks ometi! Kordan omaette: täna olen ma leebe, täna olen ma leebe! Uurin tagasisõidu aegu. Plaani pealt. Kuigi on suur suvi saadetakse mind juba kahe ja poole tunni pärast tagasi. Õhtust bussi pole käiku pandud. Asi seegi, et üldse buss on.

KÄSMU
Kõik kurjus variseb kapteniküla ilu ees. Kõigepealt siirdun kiriku poole.




...


 Uks on lahti. Vaikne, nii vaikne. Istun kalmuaias pingile ja kuigi mul pole nende rannaküla asukatega sugulussidet, tunnen hingesidet. Siin te nüüd olete, nimed hauakividel. Osa teist pani aluse sellele kõvale külale.




...

Meremuuseumis on Siima škopi maalide näitus. Sügiseni. Jätan selle vihmasteks ilmadeks ja kepsutan poodi. Lõuna ka juba käes. Milline pood! Milline müüja! Ülivõrdeline! Saan soovitu ja luban einepausi. Poe ees. Küll on ikka andekaid.


...


...

...


Meremuuseumi tagant lähen vett proovima.



Kohustuslik kaader :)

Kellaaeg tiksub kuklasse. Ja lubatud 10 000 sammu ka. Sellepärast sean suuna Lainela poole. Tean, et kaugemale ei jõua. Küla puhkab siestat. Majad on nii maitsekalt kaunid. Lapsed jalgratastel teretavad. Kuhu ma olen sattunud?
Tagasi kõndides tuleb poest bussivesi varuda. Müüja mäletab. Kõrval on väike käsitööpood. Sealne proua müüb folgipasse. 50 raha. Küll tahaks minna, aga tean, et olen selle jaoks vana. No mina ei ole vana, teised on lihtsalt nooremad.
Bussijaamast üle tee peatub jalgrattamatkaja. Ja muudkui pildistab ja pildistab. Mida, kas pole enne bussipeatust näinud? Toolide ja lillepottidega.
...


 Peale minu on veel kaks reisijat. See ei pruugi nii hästi lõppeda, arvan. Ja nii ongi. Võsul ootab vähemalt 50 pealine ja palavusest oimetu inimhulk. Teen ülbe näo, asetan kübariku kõrvalistmele: mina olin siin enne teid! Bussijuht palub: kallid inimesed, poole tunni pärast tuleb veel üks buss. Tulutult. Topitakse triiki täis. Kas võtta kübarik ja vabastada koht, selles on küsimus. Õnneks tuleb üks tuttav. Parem ikka, kui võhivõõras. Lobisedes möödub aeg.
Õhtuks koju. Sammud sain täis.
Homme algab uus projekt ehk "mõni päev Maarjat"

Suvi!

Kuidas see Lermontovil oligi: Beleejet parus adinoki...

Eesti keeles pean mälule neti abiks võtma:
Nii üksi siniudus loovib
üks puri merel avaral.
Mis ta küll võõrsilt leida soovib?
Mis kodumaal jäi maha tal?

Mast naksub, paindub, tuul on kähe,
laev läbi tõttab vahus veest.
Ah, õnne püüdma ta ei lähe,
ja ta ei page õnne eest!

Ta peal on taeva puhas vine,
all taevast heledamad veed -
kuid torme ihkab mässuline,
just nagu rahu tooksid need!

Reede, 26. juuni 2020

Vanaema, kas sa oled moodne õpetaja?


Tahaksin tsiteerida blogimaailma klassikuid, arvan, et ei pea luba küsima, sest mõlemad postitused avalikud.
Murca: kuskil mingi koomik just ütles, et blogimine, see on lihtsalt vestlused, mida keegi ei viitsi sinuga pidada.

Ja teine, mille leidsin kommentaaridest Ritsiku juures
Kaamos: Pole vaja mõeldagi, et millal ma ennast paksuna tundsin. Ma lihtsalt olengi paks, meeldib või ei....Vanana...jaa, sellega on nüüd sihuke asi, et kui hakata tulevikule mõtlema siis kõige julmem on tunne, et sedasi siis, ülejäänud elu oled nüüd üksi. Ok, lapsed ja muud pudinad muidugi on, aga vanaks jääda koos teise inimesega enam ei saa, sest juba oledki vana.Teate naised: neljakümnendast edasi natuke üle viiekümne on parim iga. Ärge seda mööda laske. Pärast lihtsalt kukud.

Miks esimene? Eks ikka sellepärast, et ma ei suuda kuidagi blogimist jätta.
Miks teine? Eks ikka sellepärast, et läbi fotode süstin endasse vanaduse enesekindlust. Odav petukaup, aga mulle vajalik.


Tähtsat, noortest:
18.juunil lõpetas Noormees ametikooli. Rahvusvahelise kutsetunnistusega (ma küll ei tea, mida see tähendab, aga kõlab uhkelt)
Minu jaoks oli küpsemise märk järgnev jutuajamine:
- vanaema, aitäh, et mulle nii palju raha kinkisid, seda on ju nii raske teenida.-
 Alust arvata  andis esimene omateenitu kaubalaos töötamise eest 4.50 tund, miinus maksud.
Ja järjekordselt pean nentima, et küll ikka oli nõuka ajal kutseõpe teistmoodi korraldatud. Juba viimasel kursusel anti asutustest teada tulevaste töömeeste vajadus ja nii jäi lõpetanutel ainult töökoht vastu võtta. Kui vedas, siis kindlustati elamispinnaga ka. Aga nüüd on sageli nii, et üks ei leia teist ja kui kohe peale kooli lõppu tööl käimise harjumust ei teki võib see enesehinnangut kõvasti kõigutada. Kogemusteta ju ei taheta.

Isiklikus plaanis on siis nüüd kõik pered ära nähtud. Pealinnapoeg ja esimese klassi lõpetanu käisid vahetult enne jaani.
Ja jälle arenes jutuajamine.
Jesper, kohe kaheksa: vanaema, kas sa oled moodne õpetaja?
???
Kas sa seda "koroonatantsu" oskad?
Ei, ei ole moodne ja minust jäi see õppimata. Mingit "fortnaititantsu" ei oska ka.
Lahkudes tuletas ta mulle meelde, et ma ikka kiivrit ei unusta, kui rattaga sõitma lähen.

Nüüd on kaks kuud aega inventuuri teha, et kas jätka või mitte.
Eile vaatasin Käsmus vanaprouat, kes külanaiste käsitööd ja folgipasse müüs. Taamal paistis meri. Kadedus tuli peale. Aga kujutada ennast talvel kusagil akendeta ruumis mingit turukaupa müües (sinna saab ka ainult pensionär ja tutvuse kaudu)...

Tänu pojale sai kahel päeval tuulutatud.
Kunda rand ja uuendused.
Meri oli kuus kraadi. Ausalt. Ja küll tuulutas. Aga rand on väga kenaks tehtud. Ainult pilte oli raske teha, tuul tahtis fotoka kaelast ära viia.





Järgnes kõigi laste lemmik Toolse.

Mini oli luikedest vaimustatud. Mina endiselt ka. (pildi autor JK, kohekohe 8)

Edasine tee viis lõpuks läbi metsa. Tõeline metsavahetee. Polnud seda mööda vist kunagi sõitnud. Kuna tegemist vanima poja perega, kes nagu kõik mu lapsed mööda RMK radasid ja telklaid puhkavad olid nad Mustojal käinud. Mina ka, aga mitte suvel.


Vanim poeg on niisamuti õpetaja. Ütleb küll, et vabal ajal, sest tööajal peab raha teenima. Räägin enda poegadest uhkusega. Võib olla liiga avalikult, aga mis mul häbeneda on.

Järgmisel päeval kiskus ilm kuumemaks. Uljaste oli just see koht, kus sain selle suve esimese supluse tehtud. 21. juunil. Minule on mered külmavõitu, aga järved suurepärased. Kuna meiega liitus P2 said vennad ja vendade lapsed kokku. 

Selline mõnus, kodulähedane ujumiskoht

suplus tehtud!


Reede, 19. juuni 2020

Palavus, lirtsuvad kingad ja palju riste



Täpselt kolmeks kuuks jäi Anneli auto esiiste minu poolt puutumata.
15. juuni ettepanekust seiklust sooritada ei raatsinud kuidagi loobuda. Seda enam, et sihtmärk juba kolm kevadet tagasi paika pandud.

Miks mitte vajalikku ühendada ja huvitavat vaadata.
Autos oli palav. Nii palav poleks tohtinud olla. Sellepärast tuli asjatundja poole pöörduda. Kasvõi teada saamiseks, et tuult puhuv seade lihtsalt väsinud.
Autos oli palav edasi. Autojuht teeb kõne: ega mul istmesoojendus sees pole?
Asjatundja: eee, sul ei olegi autos istmesoojendust.
Sellised vahvad naljad ilmestavad edasist teekonda.

Kadrina ristisalu
Lasen piltidel rääkida.





Kadrina on päris äge koht. Kuigi mul otsest sidet pole saab ikka meedias pilk peal hoitud. 

ESNA mõisa  kabel

Kui me 2017 aasta varakevadel Esnas käisime, siis jäi lugu ajapuudusel "kahe rännunaise teesse" jagamata. Üldse see 100 reisi projekt ei kandnud, sest mitme blogi pidamine käis üle jõu. 
Aga mäletan, et läksin selle Esnaga vägagi kaasa ja lugesin igasugu materjali. 

Jätsime auto mõisa kõrvale ning kohates  sõbralikku töö-inimest küsisime: kas kabeli juurde saab?
Meesterahvas takseeris mu jalavarjusid ja valmisolekut ning vastas: koprad tegid jõele tammi, aga need, kellele sobib jalad paljaks võtta, need saavad hakkama. Otsustasime, et saame hakkama. 

Uskuge, see retk oli seda väärt. Ma pole mingi eriline ekstreem-retkaja, aga naabri toel ja keppide najal - kohale jõudsime. 
Olime valmis leidma tükikest mahajäetud ajalugu, aga leidsime koos korraga igaviku ning kaduviku. Kaasa võetud küünal sai süüdatud ja kuna lahked käed olid palju küünlaid valmis pannud, siis süütasime veel kaks: Isa, Poja, Pühavaimu nimel...
Palusime kadunukestele hauarahu ja lugesime kividelt mitme põlvkonna au ja hiilgust.





..










...

Tagasiteel otsustasime põigata Peetri kiriku juurde.

Tükati taban end mõtlemast, et kogu Eestimaa on minevikuhõnguline.


Kas karikakraväli Esna mõisa juures ka?


Teisipäev, 16. juuni 2020

Loen vana ja kirjutan uut



Miks ma seda teen? Ausõna, meeldib. Ja miks ei peaks inime tegema seda, millest rõõmu tunneb.

Kuna eile tabas mind üllatus, siis jäi möödunud nädal kirjas lõpetamata. Teen seda nüüd.

Suurim elamus ehk arvutiaktus. Johanna oma tuntud sõnaseadmisoskusega, nii lähedal ja samas nii kaugel on nüüd gümnaasiumiharidusega noor ja iseseisev inimene. Eks näe, mis edasi.




Reedel-laupäeval-pühapäeval viisin lõpuks väiksed sugulased kokku. Loomulikult panid käed külge ja autod alla tädi Lenna ja onu Rasmus.
Pühapäeval Toolses: Juss, 11: äh, miks me siis siia üldse tulime, kui ronida ei saa. Kas jalutama? (lastele ilmselt kõige hirmsam sõna)
Laur, pool 9: sa vanaema pane lihtsalt silmad kinni.

...

..

..




Merevesi oli noh nii nagu kodus külmavee kraanist. See ei takistanud, alguses küll aeglasemalt, aga mida edasi, seda aktiivsemalt märjaks saamist.

Isiklikus plaanis aina nautisin.


...

Esimesed grill-lihad poja õues söödud ja valge veiniga kastetud.
Minu roll saabus õhtul kodus, kus taskutest kallasin välja grammid märga liiva.

Üks tähelepanek - tõrvatilk: arendavad Rakveres uhkeid projekte, aga Soolikaoja tiigi ümbrust lastele supluskohaks korrastada ei saa. Park iseenesest on puhas ja vanad, murdunud hõbepajud lastele ronimiseks loodud. Ainult et sooja ilmaga kipuvad jalad iseenesest vette. Vanemad inimesed mäletavad, et kunagi oli seal ribake liivaranda ja bassein. Kõikidel ei ole võimalusi  lapsi 30 km. kaugusel ujutada.

Nüüd olen nädalakese lastelastepausil.


Reede, 12. juuni 2020

Projekt



Enne kui lapselapsed sain andsin lubaduse mitte ühelgi päeval toas konutada ja vähemalt 5000 sammu.
Kuidas see on õnnestunud?

Parimad saavutused: 13738,10478,11668
ja kehvakesed: 4631,1378


Maikuu viimased päevad olid OK ja projektikohaks Simuna. Juuni alguses valisin Väikese Maarja ja selle ümbruse.

VÕSU



Et mitte paikseks jääda sõitsin möödunud pühapäeval lõunase bussiga Võsule.
Buss oli rohkem tühi kui täis. Suur. Marsruut rohkem kui huvitav: Viitna, Palmse, Ilumäe, Koljaku, Võsu. Tund ja 10 minutit. Igav ei olnud.
Võsu bussijaama jõudes tabas pilk tuttava bussijuhi jaamapingil koos külatraagikutega. Peaaegu nagu Esnas. Olin valmistunud sisenema peenesse kuurorti, aga...Tuli leppida.
Kuna seekord ei pühendunud lebotamisele vaid kõndimisele, siis tegin tiirusid nii metsa all Metsa tänavas kui sadamamuulile (vist) Jõe tänavas ning suvilate juurde Aia tänavas.
Busside vahe oli neli tundi.
Mere ääres varitses mind "sõber tuul".


Sellele vaatamata läbisin laudtee.
Kohvik varitses mind mõtetes ja reaalis, aga  täna mitte!

Alati peab olema põhjus tagasi tulla. Kasvõi selleks, et mõttes omada midagi niisugust

Kodubuss tuhises mööda otseteed nii kiiresti, et süda kloppima hakkas. Peale minu, juhi ja juhi südamedaami polnud ega tulnud kedagi.



Veel mõned pildiklõpsud:








..

Kui t-pilet õigeid ja inimlikke sõiduplaane näitaks (mitte et Viadukti -Rakvere 1t ja 30 min. Tegemist viie kilomeetrise vahemaaga) saab selle suve märksõnaks "Mäng sõiduplaaniga"