Kolmapäev, 30. detsember 2009

juba läheb...

Võtsin siis lõpud kokku. Arveametniku kiretusega ja blogipidaja kohusetundega.

Alustasin 15. mail 2007 delfis. Hoog oli sees ja aasta lõpuks lugesin kokku 75 postitust.
Detsembrikuu viimane lubadus kõlas: Olen homme parem kui olin eile. Mõningaid mõtteid sellest loost:
  • maikuust alates on blogi olnud mu parim kaaslane ja Esmatarbe Ese. Tänan sind sõber, et oled nii hea kui sopa ära kuulanud ja säilitanud...
  • kõige viledamaks kulub enesetunne pärast jaani, kui vihmased ilmad ja pärast jõulu, kui vihmased ilmad
  • ..vot selle brannega oleksin isegi läbi pori metsa läinud, väikse tule teinud ja enda sisse vaadanud. teised lihtsalt pole nii kreisid
  • Hemingway on öelnud, et vanadusega ei muutu inimesed targemaks, vaid lihtsalt ettevaatlikumaks
Ja kommentaare jagavad Trulla, Algarv, Nora, Toompea, päevalill, hundikutsikas Ja veel üks Hundikutsikas, kellest hiljem sai Paberihunt. Ei tea, mis neist saanud on?

2008 jaanuarist jätkasin ikka delfis. Kommenteerima tulid lisaks ahsooke, unihiir, kaalukas. Veebruaris ähvardab toompea delfist ära kolida ja teebki selle teoks. Trulla on juba läinud. Algarv kommenteerib ja arutleb iga loo juures üha rohkem. Lisandub thela.
Veebruari blogi lugu /milleks Mutile internett?/ ilmus Pävalehes. Kommenteerima on asunud Külaline ja MJ ja Weatherwax
Postitusi sai 38 ja juunist kolisin uude koju st. siia. delfi blogi koos kommentaaridega printisin välja. Oli tükk tööd.

Juuni alguses tegelesin sellega, et panin mällu kõik oma vanad lood ja lahterdasin need sildi alla kollektsioon. Siis hakkasin pisitasa endast uut andma.
Esimene lugu /Omal rajal/ tõi vanad tuttavad Algarvu, Toompea, Trulla ja Thela kohale. Nii muutusin julgemaks. Tehnilised probleemid olid alguses küll üle pea ja pisarad olid kerged tulema.

Ikkagi sain 2008 aasta lõpuks 34 uut postitust. Mida rääkisid detsembrilõpu lood. Viimane virisemine ütles:
  • Minu põlvkonna elu on niigi nihkes. Kõigepealt lubati meile õitsvat sotsialismi ja head elu suurel kodumaal. Siis lubati kommunismi, kus mitte keegi ei pidanud tööd tegema, vaid kõik ainult ehitasid riiki.
  • Järgmisena lubati kapitalismi, kus need, kes teevad palju tööd saavad selle eest väärilise tasu ja väärika vanaduspõlve.
  • Nüüd lubatakse tulevikuvõimalust surmani töötada. Miks mitte.
/Kogu elu on tee/ aga sõnas:
  • Mõtlemise tulemusena said Mõned tähtsad asjad uued mõõted ja mõned inimesed paigutusid puslesse.
  • Kui maailm muutub tihti korteriahtaks, siis on mitu võimalust: kas mõtled üle ja jääd mõtetele alla või muutud mõttelaisaks. Proovisin seda viimast tõrjuda nii pildinduse kui luuletustega. Ühed armsad mõlemad. Ja blogindus ka.
  • Ma parema meelega oleksin ise teel, kui loeksin teiste teelolekutest.
Ilus lubadus oli ka:
  • Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!
Lubadus täitmata.

Mis veel 2008 juhtus? Pingutasin üle ja nökerdasin kohe mitu blogikest. Pojake pajatas oma jutud ära ja jäi puhkama. Koht, kus Emmeliina lood pidid ilmuma on ikka poolik ja ilmetu. Ainuke lemmik, see kus Emmeliina pildistab, ajab oma rida edasi. Argielust otsustasin teha sellise nurgataguse, mida igaüks esialgsel vaatamisel ei näe. ja siis komistasingi ämbrisse. Segamini need lood läksid ja tükati ei teadnud enam ise ka, mis kusagil on. Lugesin just, et 10 postitust panin sinna ikka paika. Pilte ka.

Uus koht tõi uued tuttavad. Juurde tulid Helle ja Anonüüm, kellest kahjuks midagi ei tea. Ja Tegelinski, Kukupai ja Marika, kes rändab ilmselt kusagil kaugel ja Hundiulg. Lugeda oli nii palju, et aega nappis. Oleksin tahtnud kõigile vastu ka kirjutada. Tuli hakata valikuid tegema.

2009 algas kirjakriisiga. Läbi häda on ikka neid postitusi tulnud. Tükati tänu teile, kulla tagasiside andjad. Haiglas olles kohtusin silmast silma Algarvuga, kellest on vahepeal Bianka saanud. Teises haiglas Toompeaga.
27.aprillil sünnitasime koos Bianka ja Toompeaga ÜSK-i ehk Üksildaste Südamete Klubi. Mõned sätted põhikirjast:
  • Luban, et ka edaspidi kirjutan oma mure lahti, kahjustamata ennast ja oma lähikondlasi.
  • Liikmena seisan hea selle eest, et klubi tööd ei segaks halvasti ütlevad ja halvustavalt mõtlevad isikud (kustutan nii pildist kui mälust)
  • Juhukülalistel on alati lubatud sõna võtta, aga nagu viisakad külalised, peaksid nad ennast tutvustama.
  • Ei naera teiste pisimurede üle (mis ühele suur, see teisele väike)
  • Ei pissi teiste meeleheite peale.
  • Annan endast teada vähemalt kord nädalas.
  • Kui midagi uut avastan ei hoia küünalt vaka all, vaid jagan klubi liikmetega.
  • Teiste eludel hoian silma peal ja kasutan aktiivselt näpujoogat st. kommenteerin ja vastan kommentaaridele.

Sellest kujunes välja sõpruskond, mis viis suvise kokkusaamiseni. Kaasasime Trulla ka. Seoses ühise osaga ilmus vaatevälja osaline ja jäi lemmikute hulka. Nii nagu kaamose Tiiu. Ja kuidagi ei saa üle ega ümber Ninatagast. Mingil ajal avastasin Joanamari. No kui ikka seda tegevust tõsiselt võtta, siis tubli pool tööpäeva on kindlustatud. Või ööd. Samas aga on see nakkushaigus, millest enam ei pääse kui pisik sees on. Fotojaht veel takka otsa. siiski sain ennast niikaugele, et Emmeliina elu ENSV-s koos piltidega peaaegu paigas ja vanaema Nete oma ka.

Nii et tuleb aga jätkata, sest vanade asjade lugemiseks sain eile öösel sellise energialaksu, et anna minna. Ja kirjutada tuleb kohe, vähemalt minu puhul toimub asi ainult siis, kui see on hetkeemotsioon. Muidu vaed ja setid sõnu justkui tellimustöö puhul. aga see pole päevaraamatu mõte (minu meelest).
On seegi postitus eile alustatud ja täna lõpetatud.

Aitäh blogituttavad, et olemas olete. Muidu võib juhtuda nii nagu ühe mehega, kes kurtis, et on elu jooksul saanud ainult ühe kirja. Ja sellegi võttis postiljon tagasi, sest aadress oli vale.

HEAD VANA-AASTA LÕPPU (hüüe)

Lumeneitsi ootab kevadet...


Eile tabas mind "see kõik on juba aasta tagasi olnud " tunne.
Aga laulud ja neist tulevad sõnumid alati erinevad. Seekord siis seda viisi. Ega ikka enne aru saa, kui sõnadega lüüakse.

Olemine

Elame, kuid pole suudlus.
Isegi on külm puudutus põsele
kombeks kõrvuti olemiseks
harjumuste vangidena.
Hirm kaotusest,
millisest naeratus otsib tuge kibestuses,
etteheidetes, põlgamises.
Kuid ometi kulgeb elamine sõnatu piinana,
ohkava kannatusena teise süüdistuses, enda saamatuses.
Laul elust,
tõiv õnnest,
sina minuga,
mina sinuga.
Elame,
aga ometi suudlus isegi jääb külmaks,
nagu olemine, elamine kõrvuti,
harjumine.


Ants Juhani Neeme/ tekst Gunnar Neeme " Mälestades maalitud"

Nii et Austraalias elavad isa ja poeg tõid nüüd juba nii muusika kui laulu meieni. (Esimesel korral toimus ettekanne ainult kammerorkestrilt, nüüd aga koos kooriga)

Gunnar Neeme (1918 - 2005)
Et teada saada, kellega tegu, siis uurisin veidi. Panen lühidalt kirja.
Kirjanik ja kunstnik. Sündinud Tartus 1918.a., kus sai oma esimese hariduse Tartu algkoolis ja jätkas Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, kus pandi alus ka tema tulevasele elukutsele, kui joonistusõpetajad Karl Ader ja Juhan Nõmmik ning gümnaasiumi tollane võimlemisõpetaja Eerik Haamer suunasid noore kunstihuvilise Pallase kooli kunsti õppima. Seal õppis ta joonistamist Kaarel Liimandi, maali Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu ja Villem Ormissoni ning skulptuuri Anton Starkopfi juhendusel.
Kui ta 1944.a. suvel põgenemise ajal sattus Saksamaale ja Ameerika tsooni põgenikelaagrisse, leidis ta tööd käsitööinspektori ja kooliõpetajana. 1946.a. korraldas seal pagulaskunsti näitusi.
1949.a. siirdus G. Neeme Austraaliasse. Ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati tema töid. Austraalias päris harvaesineva vabakutselise seisundi saavutas ta oma rahvusvahelise tuntuse tõttu. Näitused olid USA-s, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal.
Väga suur osa tema energiast on kulunud Austraalia eestlaste kunstimaitse arendamisele ja kunstielu edendamisele ja eestlaste näituste korraldamisele. Üheks osaks selles olid Eesti majades kunstniku Eesti-ainelised pannood.
Lisaks on ta olnud sõnalise kunsti looja, kellelt on ilmunud viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis ta on ise illustreerinud.



Miks ma sellest vaimustuses olen? Aga kui lugeda lauluridu:
/Lumeneitsi ootab kevadet sõlgmeelses pärjas/, siis ikka heliseb küll, see meie emakeel.




Teine üllatus oli omalinna mehe Jaanus Nurmoja kaks uut teost. Algselt eurolauluks kirjutet "ÖÖkuninganna" (Villu Kanguri sõnadele) ja "Aastaring". Tujukas oli ja meeleolukas. Tahaks veelkord kuulata. Aitäh!

Teisipäev, 29. detsember 2009

Päästke Paks !

Pühadevahe on see kõige hullem. No muidugi, korralikel ju tööpäevad, aga need, kes viilida saavad, mida nemad teevad? Loomulikult söövad ja joovad.

Korralikud pereemad hävitavad kõik selle, mida kodus käinud ja ära läinud lapsukesed ja muidu armsad kaaskondsed (ega sellist sõna vist pole) sahvrisse, rõdule ja külmkappi alles jätsid.

Ja arvuti taga saab ka süüa, sest kedagi pole kodus kontrollimas ja kamandamas. Mis veel mõnusam! Aga iga mõtlematu tegu peab karistet saama. Nii juhtus minuga ja loodan, et on kindlasti juhtunud teistegi blogijatega.

Veeres siis ümmargune "mina" öösel (teadagi kuhu, ära arvasite) ja ei pannud viisakusest magavate lähikondlaste vastu koridori tuld põlema. Koridor meil seitse meetrit pikk. Kes ei usu, tulge ja mõõtke ära. Korraga - aaaaaaiiiii, mu varvas, appikene kui valus, no kas tõesti komistasin Härjapõlvlase otsa?

Looda sa seda! Ühel jalal hüpates tuli põlema ja mida ma näen: see mu armas velodreno mille olime elutoast teleka tagant koridori lohistanud. Nii ta mulle kätte maksiski. Ja nüüd annab paistes varvas võimaluse (mida teha?) Loomulikult lohutuseks süüa. Arvuti ees. Miks ma küll enne kirjutasin, et süüa saab arvuti taga. Ikka ees, taha lihtsalt ei mahu..

Pilti igaks juhuks ei pane. Austan teie meeli.

Teisipäev, 22. detsember 2009

On või ei ole?

Hr. Hunt pani kahtluseiva kasvama http://hundiulg.blogspot.com/

Mõjutatav, nagu ma olen kontrollisin ühest oma riiuli vanimast lasteraamatust /1926/

Tõepoolest, või mida teie arvate?


Aga selle pisikese kohe kodustaks ära, isiklikuks kasutamiseks. Las kaubanduskeskused võtavad need suured ja punased, krussis krudiseva habemega.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Viimasel ajal


...koosnevad mu päevad ainult punasest


ja kui väikseid punaseid mehikesi tuletõrjeredeli kaudu põgenemas nägin, siis leidsin, et kõik algas punastest saabastest ja tuttidega sallist.







Pühapäev, 13. detsember 2009

Ilm


Ma kohe kuidagi ei saa, kuigi panin selle sinna, kus Emmeliina pildistab, aga ikkagi pean veel ümber trükkima. Eriti tänase ilmaga

lumeta jõulud
vihma ja sadu
ennustas raadio ja rahvale kadu
kuulutas telekas läbi õhtu
vahiti silme ja täideti kõhtu

aga äkki üks pereisa
kes kuulis elutoast laste kisa
kes kaklesid missugust kanalit kaeda
viskas teleka alla aeda

viskas nagu polekski olnud
pihku jäid juhtmed ja lauale tolmu
viskas avatud köögiaknast
kilinal-kolinal kukkus see raudkast
kõmaki vastu vihmaveetoru
vastu kruusa ja koltunud muru

vastu ahtat ja avatud ilma
arglikult vaadati üksteisel silma
vastu pilkude tumeselget
pominal langesid lumehelbed

/Kristiina Ehin/

Esmaspäev, 7. detsember 2009

Minu advendiaeg




Advent on eesti rahvakalendris liikuv tähtpäev, mis tähendab tulemist ja tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus".

Advendiaeg tähendab Jeesus Kristuse tulekut ja tuleneb ladina keelest "Adventus Domini" - Issanda tulek.

Minule on see aeg täis imelisi muusikaelamusi. Aitäh Poeg 2 ja Poeg 4, eile oli Tallinnas Jaani kirikus väga ilus kontsert. Tean kui raske on teil töö ja pere ja õpingute kõrvalt kaugele proovidesse sõita, aga kuulates teid laulmas Mozarti "Ave verum" kaovad mured ja igasuguse masu asemel tuleb puhas rõõm.


Kirja saada on alati tore, sellist kirja veel eriti


Lp. lapsevanemad

Tänu teie peredest sirgunud Kalevi Poistekoori lauljatele sai teoks meeldejääv nädalavahetus kauni Mozarti muusikaga!

Kallist jõulurahu ja meeldivat koostöö jätku

soovivad

Kalevi Poistekoori dirigendid

Indrek , Kuldar ja Varje