Pühapäev, 21. veebruar 2010

Balti jaamas

"Kjallis vanajeeema, mul on sjuur muuure. Olen vaene ja mulpole kojusõiduks rahha. janna mjulle natuke, anna kolm krooni."

See jutt on korduvkäsitlus neljal nädalal Balti jaamas trolli oodates.
Kerjaja Noormees ise näeb hea välja, sihvakas, korralikus toitumuses ja firmajalanõudes. Esimesel korral läksin õnge (maaalt ikkagi). Kannan teadlikult vähe sularaha koti vahel ja siiski otsustasin kaks krooni loovutada. Osav pikk poiss nägi, et seal on lisaks veel viiekas ja mangumine jätkus.

"Vjaabandan vjääga, näen kjull, et oled pinsjonäär, aga pjaalun anna vjeel viis kroni."

Oh sa poiss, küll ma siis vihastasin. Pensionäriks ka veel sõimama. Mind, parimas eas naisterahvast. Lõin hoogsalt rahakotirauad kinni ja astusin (no veidi kepsakama sammuga kui tavaliselt) trolli peale.

Järgmisel korral kordus lugu veelgi. Aga siis ma talle ütlesin. Karmilt ja kõva häälega.
"Tjaasa, tjaasa," manitseti mind ja heideti kohkunud pilke teiste poole. "Ega siis karjuda vaaja poole."

Vähemalt sellega oli immuunsus saavutatud. Täna jälgisin jälle seda mängu. Ohvriks läksid just minusugused, maalt ja koduvillased heausksed naisterahvad. Piisas mu mürgisest pilgust, kui viis meetrit vahemaad oli saavutatud. Minu sees märatses selline tunne, et oleks talle rajakale jalaga virutanud.

Aga lugu veel ei lõppenud. Ligi astus viimase moe järgi riietatud kaunitar, pilgutas oma pikki ripsmeid, vibutas kuldset käekotti ja alustas: "Mul on vjääga piinlik, mul varastati rahakott ja mobiiltelefon, äkki teie saate mind aidata! Olen vjaaga raskes olukorras."
Vastasin talle juttu poolelt sõnalt lõigates, et olen samuti väga raskes olukorras, aga oma riidest märsi vahetaksin hea meelega tema kena käekoti vastu. Seepeale tegi ta mõistmatu näo ja lahkus. Hiljem nägin teda koos sõbrannaga. Itsitasid ja vaatasid minu poole.

Kas tõesti pole seadust, mis pühib sellise saasta (aga kuhu?)

Laupäev, 20. veebruar 2010

minu imelised juhtumised

Uskumatu!
mida kõike arvuti vahendusel teha saab. Näiteks telesaate Jaapani ja Eesti vahel. Olin ise osaline (kaadri st. kardina taga), sellepärast räägin. Asi käis nii. Neljapäeva pärastlõunal kogunes pere - ema, kaks tütart ja kass, oma pisikeses Kalamaja toas veebikaamera ette ja jälgis hinge kinni hoides võõrsil elava poja kodust elu Jaapanis. Saate ühe osa nimi võiks olla "ma armastan jaapanlannat" ja tulem, pooleteise aastane Helena, on imearmas pisitirts.

Kogu formaat põhines eestlaste elust Jaapanis ja osavõtjad-eestlased vestlesid toidulaua ümber sulaselges jaapani keeles. Lauale ilmusid meie toidud verivorstist hapukapsasteni ja sõbranna poeg lõikas suure noaga prae lahti nagu pereisa ikka. Võluv saatejuht kandis meie rahvariideid ja muudkui päris ja päris. Mida, seda ma ei tea, aga ju ta ikka teadis.
Ja siis tuli sõbranna tähetund. Pöörduti nende poole rõõmsate tervitustega ja tõmmati ühisesse vestlusringi. Ikka nii, et proua saatejuht küsis jaapani keeles ja eestlased tõlkisid ja vastused jõudsid saatejuhini vastupidises järjekorras. Kokku kolm pikka tundi musta materjali.
Loodan et saan kunagi ka tulemit näha. Ja poiss, kelle 31 aastat tagasi sünnitusmajast koju tõime, on tõesti juba neli aastat seal kaugel õnnelik. Kas ka ema, see küsimus jäi vastamata. Ema lihtsalt ei kuulnud seda saatejuhi küsimust....

Laupäev, 13. veebruar 2010

Linnas

kaks noormeest (no nii meeter 140) trollis nr. 4 reedesel päeval

1: mina küll ei kavatse vanaks elada, no nii 45 aastaseks
2: mina ka mitte, pigem sureksin kopsuvähki

1: aga kui ikka oled raskelt rikas ja siis saad naisi, kes sind masseerivad ja kogu aeg sinuga koos on...
2: jah...(mõtleb)..siis võiks küll

lisan omaette...isegi 45-seks

Reede, 12. veebruar 2010

12.veebruar 1987



Laul sügavast düünist

veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

emad lendavad salaja
mändide kohale
ema on pisaravalaja
noorele kehale

poeg näeb kauguses laevu
laev ikka pähklikoor
männina maase kaevu
kuni veel oled noor

talviti põimiti püünist
võrku jäid sinagi
laulu sügavast düünist
kuulete kunagi

männina kooldu kiiva
siis sa jääd elama
tuules tuiskavat liiva
kella pean valama

emadeparv sai hukka
mis sai pojast ja isast
raiuti metsatukka
ja nad kukkusid pesast

ärge uskuge hulle
nende rabedas vihas
taevas tiirutab kulle
kisendav vaikus kehas

/Jüri ÜDI 1971/

Palju õnne, Poeg 3!

Teisipäev, 9. veebruar 2010

mõtle enne, kui küsid

haiglateel kohtasin prouat, mobiil kõrva ääres. Jutt kõlas umbes nii:
"kas ma toon sulle sinki ka?"
"ma küsisin, et kas tahad sinki ka?"
"no ma räägin, et juustu sul on ja et kas tahad sinki ka?"

Meelde tuli vana musta huumori lugu hiirest, õieti hiire püüdmisest. Aseta uksepakule žiletitera ja ühele poole pakku vorst ja teisele juust. Hiir tuleb, vaatab: vorst on, juust on, vorst on juust on.. .... otsustamatus lõppeb krahhiga.

Üle kantuna masu aega:
on ainult uksepakk ja zilett. Hiir tuleb...vaatab: vorsti pole, juustu pole; vorsti pole, juustu pole...

nii et ole soovidega ettevaatlik!

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Juhtub

Täna sain siis esimese nätaka või litaka kirja (nagu pojad ütlevad)

Viibin nimelt olude sunnil kuueteistkümnendat päeva Päälinnas, mida ikka veel vahest Loll-Linnaks kutsun. Ja uskuge või mitte - nende päevade jooksul ei midagi negatiivset. Kui ikka müüjatele naeratan, siis naeratatakse vastu, kui ikka tänan, siis noogutatakse. Kui pärin, siis vabandatakse keeleoskamatust jne. jne. Ühesõnaga - inimesed on kõik ilusad ja head. peaaegu nagu Rakveres, kus tunnuslauseks sõber Raivo Riimi pool välja öeldud "Jääge heaks".



Aga täna see juhtus. Oleksin muidu jäänudki hästi arvama. Sõidan siis mina nr. neli trolliga Linnu teele, et külastada sealset superhüper-rimit, et osta sealt üks mahl, üks vesi, üks soe toit ja tume šokolaad. Midagi oli veel! Ah jaa, kananakitsad ja makra. Laen siis rohelise kodanikuna oma riidekoti kraami täis ja padavai järgmist trolli ootama. Kuna sõita vaid kaks peatust st. Lepistikku, valin esimese läheneva, mis sest, et liiga täis. Viga, ilmne viga. Ära trügi sinna, kuhu ei mahu. Sisenen tagumisest uksest. Kuna sõidu ajal enda füsioloogilise omapära tõttu pigem klammerdun kõigi kümne küünega posti külge, kui liikuda üritan, siis nüüd pidin seda tegema viie küünega, sest teises käes käekott ja poekott kõlkus. Kõlkus vastavalt trollijuhi osavusele ja fooride tihedusele. Kõigest hingest lootsin kaks peatusvahet vastu pidada. Minust vasemal pool istus üks määramata vanuses (16 - 26) neidis, süsimustad küüned, süsimustad juuksed nagu eebenipuu(?), süsimust pilk ja nagu hiljem selgus ka süsimust süda. Tema kõrval, st. minu ees seisis samasugune neidis, kellel lisaks eelmisele süsimustad surnupealuuga sõrmikud ja vähemalt 10 kõrvarõngast. Vesteldi omavahel aktiivselt ja valju häälega. Aga see polnud see teema. Äkki vaatas naisterahvas minu poole ja tema suust tulid pisikesed mustad rästikud: "See mutt vehib kogu aeg rohkem oma kotiga ja mul pole varsti enam ruumi. " Küsisin siis vastu, et kuhu ma tema arvates pean oma koti panema. Seepeale hakkasid silmad lausa tigedalt välkuma ja mulle käratati: "Oleks võinud öelda, et palun mööda!" Aga mina ei tahtnud mööda, vaid maha. Ma isegi ei lootnud, et istuv isend mulle oma koha loovutab. Ja siis ma kuulsin milline seniilne ja ülbe vanamutt ma olen ja teisele hakati mõnuga jutustama sellest, kuidas tema auto ees igasugused koperdavad. Ütlesin siis südametäiega, et tema kott hoopis segas minu kotil rohkem kõikuda ja üleüldse on minu kottidel täielik õigus trollis pendeldada. Oma raha eest. Seepeale koputati ühemõtteliselt endale otsaette, lootes sellega lauba taga olevat üles äratada. Minust nad sinna maha jäid.

Hirm hakkas. Ma pole kunagi elus (ausõna!) võõrastelt sõimata saanud. Juhtub.

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Kuidas saada aru, et oled juba vana

ehk palju õnne, kallis abi kaasa!

  • kõik kohad valutavad ja mis enam ei valuta, see ei tööta
  • raha kulub rohkem nädala sees, kui nädala lõpus
  • arstid, kelle poole pöördud on kuidagi liiga noored
  • sulle tundub, et sõbrad vananevad kahtlaselt kiiresti
  • sa ei jäta kunagi kasutamata võimalust anda head nõu
  • sa ei saa aru arvuti kasutusjuhendist isegi siis kui seal on kirjas "algajatele"
  • istud laupäeva õhtul kodus ja julged seda avalikult tunnistada
  • lähed peolt aegsasti koju öeldes:homme on ka päev
  • mäletad aegu kui vigu tegid inimesed, mitte arvutid

mis sa arvad, kuidas ma seda kõike nii hästi tean??