Kolmapäev, 22. märts 2017

Kodukirjand: Minu koolivaheaeg

Olen selle aastaga kaotanud kirjutamisvõime. Mis  parata, kirjutan ikka. Äkki tuleb tagasi.



KURESSAARE JA JOHAN SPA HOTELL

Koolivaheaeg algas mõnusa ülemere sõiduga. Muretsesin veidi, et kas Mariannile ikka sobib varane ärkamine ja "autolapse" asemel "bussilaps" olek. Läks korda! Padi päästis. Praam, vabandust parvlaev oli uus. Tõll nimeks. Sõit läks nii kiirelt, et vaevalt jõudsin kolme eurose late alla neelata. Lastenurga telekas ajasid Naksitrallid kasse taga. WC oli korralik. Aga bussi minnes raputas ja kõigutas - see polnud tore.
Olen Saaremaal tõeline turist, käinud sõrmedel loetud korrad. Seepärast vaatan alati silmad pärani.
Spaataja olen samuti sõrmedel loetud korrad. Seepärast vaatan alati silmad pärani.


Tuba oli minu mõistes suur. Sikutasime pojaga voodid lahku. Pehmet, ülevoodi madratsit ei soovinud kumbki. Nii rullisime selle nurka, sest ühtegi öökülalist polnud oodata. Annimannile meeldis vetruv lisavoodi ja seina külge monteeritud telekas. Mulle meeldis vannitoa põrandaküte, väljavaade aknast ja kadakalõhnane seebitükk. Ma ei tea, mis pojale meeldis, tema tuli siia tööd tegema.

Meie aga puhkama! Hommikumantlid selga ja minek. Vee -ja saunakeskus oli niiiii pisike, räägin mina, Aqva-rikutu. Aga suurepärane, sain piigal kogu aeg silma peal hoida. Eks ta alguses tutvus. Mingid vanatädid tahtsid ka  tutvuda, aga neil see ei õnnestunud. Mis mandrilt, me oleme Rakverest ja jutul lõpp! Õnneks päästis olukorra pere väikse poisslapsega. Oli ju vaja näidata, et peagi kaheksaseks saav on suur ja ujub nuudiga suurte basseinis. Ujub nii kaua, kuni huuled sinised. Minul ka. Neli tundi. Siis tuli isa ja lasi mind välja. Piigale tähendas see veel kahte ja poolt lisatundi.
Nii sain korraks linna peale. Õhtune Kuressaare oli vaikne. Kingad kõpsusid munakividel, ärid olid suletud. Vanaaegse filmi tunne tuli.


.....



RETRO
Poeg teadis, kuhu õhtusöögile minna. Mönus ja kallis maitseelamus. Kraam riiulitel oli nagu minu keldris - klaasid, topsid jm. Valisime erinevat. Mina üllatasin reisikaaslasi ja tellisin kaks  (!) röstitud tigu. Toodi ja pintsetid ka. Manni õngitses mõlemad endale, tegi krõmps ja otsas need olidki. Seltskond ahhetas. Vanaemasse, mis muud. Rüüpasin siis "Vana kalurit" ja hammustasin juustust küüslaaugusepikut peale. Maitseelamus missugune. Teised tellisid teisi maitseelamusi. Anni vaatas telekast Nu Pogodi multikaid ja naeris suure häälega. Oli ütlemata hubane ja tubane.
Keskööks vajusime unne.

VARAJANE LINNUKE
Vana inime tõuseb ikka vara ja läheb kondama. Hommikurestoranis mängis väga hea muusika. Vaikne, mitte mõni star fm või Elmar. Kohvitasin neljal erineval moel ja jälgisin inimesi. Kõik olid noored. Paljud väikeste lastega. Tore, aga kuidagi kurb. Meievanustel puudub nautimisvõime. Vist. Tegelikult tean, mis puudub, aga teile ei ütle. Seejärel läksin tuppa ja äratasin oma väikese perekonna. Poeg sööma ja mina  täitsin piiga soovi vaadata voodis multikaid.
Osava planeerimisega jõuab nii mõndagi. Nii jõudsime meiegi hommikusöögile. Ainult juuksed jäid patsistamata, sest vanema lihtsalt ei oska "pea seest patsi" teha.
Mariann sõi rahumeeles kaks keedumuna, heeringat ja siis veel kaks pannkooki. Uskumatu, kuhu see tal mahub.
Siis uudistas ümbrust. Vabandage, kas see on kunst? küsis ta oma kõige malbemal häälel klienditeenindajalt. Kuidas võtta.

LÄKS KIIREKS
Kuigi olen kellapiiluja. Tüdruk oli tõsiselt solvunud, kui kuulis, et tuleb hakata bussijaama minema. Tema tahtis täna ise teed valida. Kui issi poes bussi nänni ostis, siis silmitsesime tänavat. Vastu tuli väga vana ja väga vana habemega mees, lükates ees tugiraami.
-Misasiseeon?-
-Tugiraam, aitab mehel käia.-
-Aaa, siis see on nagu tugiisik.-
!!!!
Poeg oli bussijaamas esimest korda. Uskumatu, kui suur ja inimtühi. Buss oli seevastu väike ja inimtäis. Saime õiged kohad st. juhi taha. Poeg näitas teatud kaarti öeldes: parem, kui saaksime lapsega ette istuma, muidu ei või iial teada, mis kitsates oludes juhtuma hakkab. Kolme ja poole tunni jooksul ei juhtunud midagi märkimisväärset. Meie taga sõitvad tüdrukud itsitasid, sest laps andis endast parima.
Mis on ilu-uni?
See, mida isa praegu teeb.
Jaa, isa on ilus mees.
jne. jne.
PARVLAEV
oli vana. Kohvi ei joonud, päevadoos oli täis. Lastenurgas telekat polnud, seevastu olid suured klotsid. Poeg sõi supi ja salati. WC oli korralik. Bussi minnes ei kõigutanud üldse.

VÄIKE ŠOKK
Tallinna bussijaam oli pühapäevasel õhtupoolikul ülerahvastatud, ülenärvistatud ja see hakkas külge. Lapsele ja endale ka. Ilmnesid raskendavad asjaolud. Friikad olid liiga tulised, meie olime äkki rumalad, et sundisime ära minema, oodatav kodulinn oli kole ja joodikuid täis jne.
Kuidagi saime ta bussi toppida. Küll on ikka tige väike tüdruk, sõnas bussijuht. Õnneks laps ei kuulnud. Buss oli väike ja meie numbrikohtadel istusid kaks noort naisterahvast. Oleks olnud vaja kõrvuti kohti, aga saime hakkama. Poeg sai, mina olin bussi tagumises otsas. Õnneks kestis sõit nati üle tunni.
Siis läksime lahku.

Kodu oli tühi ja kurb. Isegi helistada ei tahtnud kellelegi. Õnneks ootas järgmisel päeval tööalane infopäev. Hiljem astusin läbi minia tehtud porgandikooki sööma. Mind võeti vastu kallistusega:
-Ma igatsesin sinu järele , me pole juba tükk aega näinud (ühe öö ja pool päeva)

Kui tähtis on  olla vajalik.
Olen tänulik kõige eest, kes  mul on.

Teisipäev, 14. märts 2017

Mõtleme veel

Eile hakkas näppu huvitav lehelugu.
11.märts Arter.
Kristi Vinter: Vaimsete häiretega laste arv on drastiliselt kasvanud

Leidsin enda jaoks palju mõtteid - väljaütlemisi. Et kõik oleks ühes kohas, panen enda jaoks kirja.

Arvuti ja teleka osast

  • lastel ja noortel on virtuaalne ruum omavahel läbi põimunud. Peaksime nende kahe maailma piirid nähtavaks tegema, ka kodus. Väikesele lapsele tuleks rääkida, mis on õige, mis vale ning selgitada, mis juhtub inimesega, kes läheb üle piiri. Natuke vanematega saab rääkida, mida tähendab vabadus asju teha: kui ma teen teisel olemise halvaks, siis see pole enam õige ja hea.
  • digimaailma häda on see, et ta on kohutavalt intensiivne. Plinkimine-sähvimine mõjuvad ajule nagu rünnak. Viimase aja uuringud näitavad, et palju meelelahutuslikku sisu tarbivate inimeste aju mõtlev osa kärbub! Füüsilised muutused ajus toimuvad siis, kui me ei rakenda ekraaniga silmitsi olles mõtlemist.
  • rusikareegel on see, et niipalju aega kui veedetakse ekraani ees, tuleb olla ekraanist eemal, Aga öö ei lähe arvesse.
  • vägivaldne film on halvem kui vägivaldne raamat, sest filmis pannakse vägivald elama. me oleme kiire ja intensiivse pildiga ära harjunud. Ekraan mõjub ajule uinutavalt ja kui terve AK vältel näidataks ainult rääkivat diktorit, siis jääksime lihtsalt magama.
  • vanemad inimesed, kes kipuvad televiisori ette magama jääma, reageerivadki täiesti adekvaatselt ja see näitab, et nende närvisüsteem on korras. 
  • millalgi kolmandast eluaastast hakkab igasugune ekraanitarbimine kõne arengut pärssima. selles eas on oluline inimestega suhtlemine.
  • meediaõpetus lasteaialastele! (fotode tegemine, reportaažid, animatsioonid)

Õpetajatest ja õppimisest
  • kuna õppimist pärsivad kõige rohkem stress ja hirm ei peaks õpetamine toimuma hinnete ja eksamitega ähvardades. Õpetaja võiks olla hoopis innustaja ja need hirmud maha võtta.
  • traagiline on kui õpetajaks tullakse õppima mõttega, et kui kusagile mujale ei saa, siis siia ikka saab. tulebsisseastujate  latt kõrgemale tõsta, et tulevikus poleks selliseid õpetajaid kellele ei julge diplomit kätte anda.
  • kõige negatiivsemalt suhtuvad õpetajaametisse õpetajad ise.Ülejäänud ühiskond suhtub õpetajatesse pigem soosivalt.
  • osalt on oskus inimestega toime tulla õpetaja kaasasündinud x-faktor, teisalt on need teadmised õpetatavad ja õpitavad.
  • aineõpetajatel on sageli tugev aineintetiteet, aga tugevdamist vajab õpetajaidentiteedi pool, õpetajate enda silmaring.
Erivajadustega lastest
  • õppimist toetab keskkond, mis on rahulik. Erivajaduste sissetoomine võib selles suhtes osutuda väljakutseks. Kindlasti on niisuguse erivajadusega lapsi, keda ei peaks tavaklassi panema, välja arvatud juhul, kui tal on seal kogu aeg kõrval tugiisik. Teistsuguste laste olemasolu klassis on üldisele sallivusele ja tolerantsusele hea, sest lapsed õpivad erisusi märkama ja nendega arvestama. Aga see ei tohiks mõjutada laste edasijõudmist koolis.
  • lapsele sobiva keskkonna valimine sõltub ikkagi konkreetsest  lapsest ja sellest, kas jätkub raha eripedagoogi või psühholoogi jaoks. Alati paraku ei jätku.
Aju ja geenid
  • oleme harjunud mõtlema, et geenid dikteerivad üsna palju ja juba varakult saab lahterdada, et kui oled halvast perekonnast, siis on tulevik sinu jaoks lukus. Tegelikult näitavad aju-uuringud, et keskkond -see milliste inimeste hulka satud perekonnas, koolis, klassis - on palju olulisem, sest see suudab häid ja halbu geene sisse ja välja lülitada.
  • viimase aja neuroteadus ütleb sedagi, et inimese sotsiaalset sättumust ja emotsionaalset stiili on võimalik teadliku toimetamisega mõjutada ning aju on palju plastilisem, kui me varem arvasime.
  • tahtejõud on täpselt sama moodi  treenitav nagu aju.
  • geenid annavad mingi paketi kaasa, Meil on eelsoodumus olla milleski väga hea, aga küsimus ongi selles, millisesse keskkonda me satume ja kas inimesel õnnestub ära tunda see valdkond, milles ta hea on
  • ajul on sensitiivsusperioodid, mil ta on üheks või teiseks aasjaks kõige vaastuvõtlikum. Näiteks keele ja kõne areng on plahvatuslik kuni kooli minemiseni:laps on nagu käsn, ta suudab mitut keelt aktsendivabalt rääkida. Platooni jõuab õppimisvõime umbes 30 aastaselt, sealt edasi nõuab õppimine lihtsalt suuremat pingutust.
  • õppimisel pole mingit vanusepiiri. Aga selle eeldus on enese vaimselt aktiivsena hoidmine näiteks lugedes. Lugemine ei pea tähendama teadusliku kirjanduse lugemist, ka ilukirjandus sobib: kui tahate teada, mida tajub või tunneb teine inimene, siis on selleks kõige parem kasutada ilukirjandust. Ehk me läheme raamatu kaudu teise inimese pähe. Uurimused näitavad, et ilukirjandust lugevad inimesed tajuvad teisi inimesi paremini, on empaatilisemad, suudavad teise inimese nahka pugeda. Erinevalt nendest, kes piirduvad ainult teaduskirjandusega. 

Haridusuuendustest
  • õpetajaõpe on täienduskoolituste kaudu elukestev õpe
  • me ei saa õpetada ainult kindlapiirilisi aineid nagu matemaatika või eesti keel. Õppekavas on peale nende ainete ka üldpädevused, mille puhul räägime lapse võimest õppida, järgida moraalinorme, saada aru. Läbivad teemad, mis pole konkreetne õppeaine, ent on seotud nende probleemidega millega igapäevaelus kokku puutume. nende oskuste eest vastutavad kõik õpetajad st. tegelikult ei vastuta mitte keegi
  • eliitkool ei tähenda automaatselt paremaid näitajaid ning osas koolides valitseb pigem spartalik stiil. see jõuab välja lapsevanema väärtushinnanguteni ja küsimuseni, kas elu peab olema kannatus ja parim tulemus tuleb saavutada ükskõik mis hinnaga või peab elu pakkuma ka rahulolu.
  • maailma innovatsioonikoolides pannakse suuremat rõhku eluoskustele ja aineteadmisi ei forsseerita üle.
Ohtudest
  • Edu hind on see, et meie õpilased on ülekoormatud, õnnetud ja stressis.
  • viimase kümne aastaga on tähelepanuhäire ja bipolaarse meeleoluhäirega laste arv drastiliselt kasvanud
  • lastearstid ja psühhiaatrid on sidunud selle intensiivset sisu pakkuva ekraanimaailma ületarbimisega, mis mõjub koormavalt meie nii öelda ürgsele ajule. Neid probleeme ei pea alati leevendama tablettidega, vaid muu maailm pakub abikäeks näiteks meditatsiooni ja kognitiivse käitumisteraapia.Kui ekraanil vägivalda näinud laps kogeb seda ka näiteks kodus või satub mingisse gängi, siis nähtu mõju võimendub.
Lisaks
  • eelkool on vajalik ainult kodustele lastele, et nad saaksid omaealistega sotsialiseerumise kogemuse
  • koolikatsed on ebamõistlik, sest laps ei pruugi testimise olukorras adekvaatselt käituda. Kui lapsevanem rõhutab, et need katsed on väga olulised ja et nendega otsustatakse ära kogu tulevik või kui kehva soorituse eest last karistatakse, siis see on kuritegu lapse vastu.
  • tegelikult on mõtet lapsi testida alles seitsmendas-kaheksandas klassis, kui neil on tekkinud juba huvi mõne valdkonna vastu.
  • pange digivahendid korraks kõrvale, õhtustage perega ühiselt, arutage päevasündmusi.
  • õpetage lastele eesmärkide seadmist. Näiteks küsides, mis on tema plaanid homseks, mida ta tahab homme ära teha. Oma käitumise ja tegutsemise läbimõtlemine on tulevikuks ülioluline oskus.




Esmaspäev, 6. märts 2017

Kirjand teemal :Minu elu


Nädala lõpp algas reede lõunast. Kuna alevibussile paar tundi aega palusin ennast Waldorflasteaeda kohvile paluda. Selle majaga mul eriline side.
Poeg 4 lasteaia ja viiuldamise koht
Poeg 3 klaverdamise koht
Lapselapse lasteaia koht
Branne töökoht
Mõnus maja, laadisin ennast  nädalalõpu ootel täis.

Toidukott kraamist pungil valisin mitteotse bussi. Millegipärast meeldib mulle mööda külavaheteid kolistada. Ja inimesi vaadelda. Seekord oli "pinsipäev" ning rahvast suurte kottidega  tunduvalt rohkem. Kui 30 km. raadiuses alevipood ja maakonna keskus, siis ikka linna. Olen selle üle aastaid juurelnud, et miks maarahvas just pensioni saamisel otsekohe kulutama tõttab. Summa ju kuu aega üks. Sellest mõistatusest pole ma läbi närinud.
Sattus mõnus juht, lubas mul ema teeotsas väljuda. Nii säästsin pea kilomeetri. Ema oli silku praadinud. Delikatesstoit. Mõne tunni sain olla ja juba tuli saapad jalga tõmmata ning teise alevi otsa poja pere juurde kõndida. Ilusast ilmast oli saanud lörts ja lumi. Kiirustasin.
Pisipiiga, 3,5 võttis asja kokku: Kui poiste reede tuleb, siis tuleb poiste saun. Kui tüdrukute reede, siis tuleb tüdrukute saun. Tüdrukute reedet pole veel olnud. Seekord vanemat poega, kohe-kohe kaheksaseks saavat kaasa ei võetud. Ainult viiene. Ega poiss kurvastanud, saigi rahulikult isa toolil istuda ja Raketti vaadata. Ja vanaemale kabes pähe teha. Muudes lauamängudes ka. Leppisime kokku, et isa kojutulemise ajaks saab lastetuba korda. Mnjahh.
Ilmnesid minu nõrgad kasvatusmeetodid. Laste isa, koju tulles: kas olite vanaemale head lapsed?
Järgnes kahtlane vaikus. Isa: kas ta ütles, et peate mänguasjad ära panema? Pisipiiga: ta ütles küll, aga ta hääl läks kogu aeg ikka kõvemaks ja kõvemaks.
Unejutuks valiti Viplala lood. Püüdsin küll väga monotoonse häälega lugeda, aga ikka kulus kaks peatükki. Jummel, kui väsinud ma olin. Poeg läks ööseks tööle nagu itimehed ikka ja mina vajusin diivanile.

Laupäeva hommik algas kallistustega. Ja pudruga. Poeg oskab väga maitsvat hommikuputru keeta. Sekka vägesid juhatada. Lubasin pärastlõunal tagasi tulla ja asusin teise alevi otsa ema juurde.  Kaasas telefoni teel antud juhised: Mida osta Grossi poest st. mis on täna odav. Alguses mõtlesin poisid kaasa võtta, aga ilm polnud suurem asi. Muidugi astusin läbi lemmikkaltsukast. Lemmik sellepärast, et naised töötavad seal vabatahtlikult, hindu pole, Töötab mudel, et kellel on, see annab. Euri. Olen ka ise sinna üht teist viinud. Ema oli kanasuppi keetnud. Delikatesstoit. Jutustasime tunnikese ja tuligi teise alevi otsa tagasi minna. Poeg tahtis bändiproovi. Kuna need aktiivsed lapsed, kõik kolm, vajavad lõunauinakut, siis sain isegi arvutisse. Hiljem järgnesid jällegi lauamängud ja muu tants ning tagaajamine. Kella kaheksa paiku asusin alevi teise otsa ema juurde teele.

Õhtune alev oli vaikne, mõni üksik kõndija ja poe juures paar autot. Mulle meeldib õhtul tuttavate kortermajade akendesse piiluda. Kuigi nende taga ei ela enam ühtegi klassiõde-venda. Nende vanemad on ka enamasti manalateel. Nii vanad oleme. Nüüd veel väikse koolimaja õuest läbi ja polegi enam kaugel.
Ema oli ahju tule teinud ja vaatas loomulikult Eesti laulu. Edasi vaatasime juba koos. Kõrvale sõime silku ja rüüpasime õlut. Emale kirsi, minule see teine.Suvel 90-seks saav  ema oli tulemusega rahul. Ikkagi võitsid  eestlased, ;)
Diivanilaual ootasid ajalehed. Virumaa Teatajad, Maalehed ja Õhtulehed. Majanaabrid jagavad omavahel. Arvate, et lugesin. Mõned surmakuulutused ja oligi kõik. Uni.

Pühapäeva hommikul pidin vara ärkama. Miks? Sest vaja oli minna alevi teise otsa poja juurde. Lubasin. Poeg tahtis koos sõpradega  järjekordselt Äntu järve jääauku. Ma ei tea, kas kell üheksa on külmem või kardavad nad, et hiljem mõni matkaja näeb? Lapsed olid loomulikult üleval.
Lubadus, et lähme rajoonilinna raamatulaadale tuli välja teenida. Peaaegu oleks juba sõit seisma jäänud. Kisa paisus lihtsalt liiga suureks. Imekombel jõudsime lõunasele bussile. Sellele, mis sõidab läbi külade. Kolm last rihmastusid kenasti tagaistmele. Issi süvenes telefoni, mina vestlesin lastega nagu Pere ja Kodu õpetab. Veidi rohkem kui pool tundi ja olime kohal. Õnneks oli suurem hulk rahvast juba ära käinud. Kuna lastel kodus palju raamatuid, siis lubas isa , et igaüks saab võtta kaks. Valikud olid alguses kaanepiltide järgi, hiljem vahetati, kui aru said, et keegi ei keela. Esineti ka. Pisipiiga istus kuulekalt, aga poisid traageldasid ringi. Paar tundi oli paras piir. Ilm polnud kiita ja lõunauni tegemata. Korra küll mindi riidu ja vennad vandeseltlased hiilisid kahtlaste nägudega minu kodubussi poole. Tulutult. Lubasin varsti jälle külla tulla. Jäid uskuma.

Koju jõudes olin millegipärast väsinud. Vaatasin kordusest noort inspektor Morse ja pidin tukkumise ajal mitu korda tagasi kerima.

Õhtul oli poeg mulle saatnud FB sse artikli "Lapse seitse tähtsat omadust" . Kui kolmega korrutada, siis 24.


Lõpetada tahaks viie aastase lapselapse (see pere keskmine) mõttega:  Pension on see kui sa oled vana inimene ja ei saa enam kodust välja.