Teisipäev, 31. august 2010

Linnalapsed

Vestluse panin kõrvale loomulikult trollis.

Juttu ajavad umbes kümne aastased tüdrukud ja poiss.
Poiss: Kas lähme enne kodust ka läbi? Tahaksin küll korraks ära käia.
Kõige naksakam tüdruk: Oi ei, sina küll mitte! Sul läheb ju nii kaua!
Poiss: ????
KNT põhjendab: Aga sa elad ju nii...kõrgel!!!

Laupäev, 28. august 2010

kuulan televiisorit





Pildid on Rakvere Galerii sügisnäituselt 2009









Ood tänapäevale
Birk Rohelend

küll on hea, et elame
paljastuse ajastul
et on täiesti legaalne
kõigi meie alastus
juba sünnist saadik netis
ripub piltidega kaust
järjekindlalt sinna tekib
uusi, millel teine taust
küll on hea, et me ei põe
muljete jaoks on meil blogi
seda lahkelt jagame
kuidas muidu nähtaks meid?
kujuta, kui õudne oleks
olla nähtamatu, üksi!
rängas suhtlemise paines
ise kaeda oma püksi
küll on hea, et elame
suures kokkuseotud võrgus
keegi üksinda ei jää
selles interactive põrgus


Reede, 20. august 2010

Käisin ära

19 aastat tagasi.

Olime nagu ikka vanaema Elleni sünnipäeval. See tähendab, et kogu meie, siis veel ühe ootel, väike suur pere, kogunes ridamajja.
Päris hirmus oli. Üks meist tahtis kogu aeg Tallinnasse minna ja mina hoidsin kinni, et kuhu sa hullvaim lähed! Tema, see tähendab, mees, tahtis ikka kaugelt kaitsta. Kuid meil oli kohapealset kaitset ja tuge rohkem vaja.
Tugevam osa läks magama. Nõrgem kuulas raadiost ja vaatas seda, mida näidati.
Ausalt, mina küll kartsin. Väikeettevõtjana ja vana meenutajana lugesin siis nimekirja kokku:
*vanaema Nete -96 aastane
* vanaema Ellen - 64
* mina ja
*abikaasa - 35
*poeg 1 - 14
*poeg 2 -11
*poeg 3 - 4
*poeg 4 - 2
*vennas - 28
*vennanaine - 21 + *kõhutita - oktoobris sündiv

...ja siis 2008 öölaulmisel oi kui palju meid oli juurde tulnud! Mõned päris uued.

...ja 2010 on meid veel rohkem!

Soovin meile kõikidele ollalii-vellalaii!

Kolmapäev, 18. august 2010

osta.ee

Ära anda 3,5 (kolm ja pool) prussakat. Poolikane oli lihtsalt nii pisike ja kuna identifitseerin antud isendeid vurrude järgi, siis pole päris kindel.

Kui keegi teab prussakate kohta mingit luuletust, loitsu või veel parem - manamist, oleksin ütlemata rõõmus. Kutsuksin kohvile. Boonuseks prussakate poolt puutumata, ise valmistatud kaeraküpsised.


Teisipäev, 17. august 2010

soov.ee

Vahetan 10+ Mustamäe kajakat ühe koduaasa rohutirtsu vastu. Soovitav koos aasaga. Pakkujail kes soovitavad koju tagasi kolida, palun mitte tülitada. Teretulnud on ideed kuidas aas koos tirtsuga neljanda korruse rõdule paigutada. Vaevatasuks kutsun kohvile. Eile küpsetasin kaeraküpsiseid.

Kolmapäev, 11. august 2010

Tundmatu



Kader küsis enda seadmiskohas: Kus olid sina 8. augusti õhtul?

Vastan kohe suurelt ja pikalt: kell kaheksa hoidsin Viru Folgi lõppkontserti oodates pöialt, et see tume moodustis, mis Käsmu kohale oli tõusnud, on minu päikesepiste. Olime just lõpetanud ergutusnapsu kohviga ja valmistasime Haydamakyga kohtuma. Esimene lugu...moodustis lähenes, teine lugu - asi muutus tõsiseks.

Ja siis hoidsin juba kümne küünega kinni kohviku terrassipingist. Läbi peksleva vihma suutsin vaid mõelda, et kui ikka cocacola päevavari pähe katki kukub on see küll üks vääritu surm. Alt platsilt liugles rahvas katkematu joana suurde kohvikuruumi. Sõbranne unustas enda ja prantsatas ebadaamilikult märgadele põrandalaudale. Aga sisse me saime ja kõik see rahvas samuti. Oli pime ja väiksed mobiiliussid valgustasid olematult. Suurte akende taga tuulutas tinahall meri.

Kaugemalt nurgast alustati laulu. Võite kolm korda arvata, mis laul see oli.
Aitan teid meeleldi:

Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind..."

Mina ei tahtnud teps mitte Kuramaale, vaid ikka oma koju. Kuna see antud momendil võimatuks osutus, lõugasime siis laulda nagu torust tuli. No et ikka tuul puhuks ja paati tõukaks. Poole tunni pärast kiskus nagu klaarimaks. Kas nüüd või mitte iial! osa korraldusmeeskonda oli ennast räästa alla püsti sättinud nagu pääsukesed. Eks nad kõik ju tahtsid Kuramaale jõuda...

Branne 1 koos abikaasaga sukeldus tundmatusse, meie koos Branne 2ga pühkisime järele. Linase kleidi sabad unustasin vöö vahele pista ja nii need laperdasid mõnusalt vastu sääri. Ülevalt saatsid piksenooled siksakke. Kui hakksin silmi kasutama mitte ainult tee jälgimiseks, siis nägin kuidas kergemad müügikohad mööda pealava platsi ringi liiguvad. Ühesõnaga kinnisvara koos vallasvaraga. Peatänava ääres tehti huumorit. Müüja pakkus CD-d nende peaesineja lauludega, mis kuulmata jäi. Vihmavarjudega kaupleja oli kenasti koju kadunud, kuid tasuta jagati kollaseid keepe. Nii lirtsusime parkla poole. Õnneks õiget teed pidi ja kella üheksa paiku istusime sooja autosse. Küla oli mattunud halli värvi.

Ühtegi kiirabi ja päästeautot ei tulnud vastu, millest meil siiralt hea meel oli. Teel nägime nii mõndagi, kuid Haljala tee äär oli lihtsalt teiseks kohaks muutunud. Oksad, eterniidid ja plekitükid teel ja need murdunud puud! Minu lemmikmaja (Osvald Toominga oma) oli kaetud murdunud puude ja okstega. Ja nii edasi.

Kergemasisulised teeäärsed reklaamid olid läinud tuuleroaks, raskemad laperdasid sisutühjalt. Kodu ligidal pilt selgines ja kurg vana Aluvere kooli korstna otsas vahtis meid stoilise rahuga. Seekord vist läks mööda! Veel viimane kurv ja kodumaja katus peaks hakkama paistma. Aga mida polnud, seda polnud.

Kallistasime kodustega, saime teisi koduseid levialasse ja kuuldused Tormist hakkasid veel ähvardavamaid noote võtma. Juba oli kohal vallavanem, seljas enam ei mingeid folgi linaseid riidemeenutusi. Lendas või???

Kiskusin märjakleidivooru meenutuse üle pea. Vett polnud, st. oli vales kohas ja elektrit muidugi mitte. Panime küünlad põlema ja millegipärast tahtsime kõik kangesti ühes toas olla. Koos.

Alles täna tahtsin vaatama minna kuidas see Tundmatu oli mu sünnikodu kirikust vasalllinnuse teinud. Ühe puhumisega.

Esmaspäev, 9. august 2010

Katus sõitis

Kui ma eile õhtul pool kümme folkimast koju jõudsin, oli katus juba ära läinud. Kodus olnud majanaabrid ütlesid, et kaheksaste uudiste ajal, kui oli edastatud hoiatus, et nüüd ta tuleb, siis kohe kadus elekter ja Ta tuligi.

Pildid tegin täna hommikul. Kindlustusele ja endale. Metsa enam fotokaga ei läinud. Rakveresse ka mitte. Ei tahtnud.

Auto aknast nägin piisavalt ja Käsmus ka. Mul on hirm selle Vääramatu Jõu ees.















Teisipäev, 3. august 2010

Lapse lappimine

...ehk milleks siis sugulased ongi.

Kui suured otsustavad lapse pooleks teha, siis peab vanaemal olema saja aasta tarkust, et linna tagasi saata üks terviktütarlaps.
Mida selleks vaja oleks? Kindlasti üks paik, kus kõik on püsinud muutusteta ja iga nurk ja sopp toob taasavastamisrõõmu. Siis saab teleka kinni panna ja ei pea vaatama kuidas tige "rabarbera" koos oma kirgedega tormab ja kõiki riidu ajab. Hea, kui saab üles tõsta klaverikaane ja harjutades hakkab Hiiretipsu lugu viisi võtma. Hea, kui saab sahtlist võtta mitu aastat tagasi sinna pandud karbi igasugu kleepimis-ja voltimismodruga ja lisada sinna uut kunsti. Hea, kui pannkoogitainas tuleb ikka samasugune ja koogid ka. Hea, kui saab mööda tuntud teed väikese poe poole kõmpida ja tagasiteel jäätist limpsida. Hea on, kui saab koos vanaemaga minna sõbranna aeda, põõsast marju suhu ja topsi panna ja võrkkiiges lebotada. Hea on võtta riiulist tuttav "Metsamuinasjutud" ja tellida vanaemalt üks unejutt või lugeda ise suurde voodisse magama pandud "isiklikule loomaaiale". Hea, kui saab hommikul teha suurele onule ukse vahelt "böö" ja siis kiiresti minema putkata tsiteerides "Madlikest" , kus "tatikad saavad kitli peale".

Väga hea, kui saab istuda onu ja väikese onutütrega mugavasse autosse ja sõita mõisapreilit mängima, uidata kauni mööbli keskel mõisas ja pööningul ja rooside ja põlispuude vahel pargis,
lahendada metsamuuseumis ülesandeid ja lõpetada õhtu Bonzo laulu kuulates.
Väga hea on võtta ette randasõit teise pisikese sugulasega ja hullata unustuseni merevees, olla lapsehoidja ja teha tuhat suvevaheajale nii omast asja.
Väga hea, kui saab sõita väikese onupoja juurde, uurida kangastelgedel valmivat triiburiiet ja kiikuda tuttaval päriskiigel. Teha koos teiste lastega üks ritv ja õpetada neile vahukommide grillimist lõkkel. Hea on kuulata viljapõllu kohinat ja öist kähriku haukumist ja vaadata kuidas kombain vilja võtab. Õhtul on hea on sorida väikese vanaema kapishtlis ja nuruda sealt välja vaipu nukumajja ja veel pisiasju, mida lihtsalt võib ühel tütarlapsel vaja minna.

Väga halb on rippuda telefoni otsas ja minna veel rohkem katki, sest suured ei oska ja väike ei küüni arusaamiseni miks hästikorrastatud maailm ei toimi. Siis tuleb appi kavalus, valed, manipuleerimisoskus ja kui midagi muud ei aita, siis jonn ja kurb nutt. Ole sa nii tubli kui oled, saa kiituskirju, laula ennast ettevalmistuskoorist põhikoori või tee mis sa tahad. Suurte kõrvad on lukus mis lukus, nende Ego nii suur, et iseenda hea olemise nimel on valmis hävitama ja teist poolt pulbriks tegema.

Ja vanaema paneb käed kõrvadele, et ei kuuleks halba, suu kinni, et ei räägiks halba ja silmad kinni, et ei näeks halba. Heameelega mähiks lapselapse udutekki ja lendaks kaugesse lilleriiki, kus väiksed haldjatüdrukud tantsivad ja laulavad. Kuid vanaema on vana ja ta teab, et sellist riiki pole olemas. On tavaline maa, kus kehtivad suurte tehtud seadused ja dogmad ja kus ei valitse kümme käsku. Sellele vaatamata võtab vanaema nõela ja niidi ja jätkab lappimist. Selleks ta ju vana ema ongi.