Neljapäev, 31. detsember 2020

Tahaks olla originaalne, aga...


Algus oli ju ilus! 

Alustasime ema korteris kapitaalse remondiga, mis pidi kestma umbes kuu, aga venis ja venis. Siis pandi kool kinni ja meid hirmutati koduseks. Koperdasime emaga 90 ruudu peal hommikust õhtuni nagu kaks vana inimest. Kui ilm lubas põgenesin õue ja sundisin ema ka kõndima. Valdav teema oli toit ja veelkord toit. 

Mai lõpus sai ema pooleliolevasse elamisse tagasi. Töömehed olid lihtsalt parematele jahimaadele putkanud. 

Pikkamööda saabus suvi. Minu meelest oli algus külm. Või ma ei mäleta. Kool lõppes kuidagi järsku. Nutsin. 

Soojal ajal alustasin bussiprojektiga. Peamine sihtkoht Käsmu. Fotode järgi fikseerisin, et kuus korda. Väga äge oli, kuid põlvevalu hakkas juba siis tunda andma. Ainult vees oli hea. Maarjas käisin loomulikult sageli ja Simunas. Nii surnuaias kastmas kui branne juures.

Majabrannega sai tehtud kaks suuremat autoretke: üks märtsis Aegviidu-Soodla ja teine mais Esna-Peetri. Lühemaid sutsakaid oli ka: Karepa, Mahu, Tapa.

Igal võimalusel kamandasin kolme pudinat (11, 9, 7) Kord meil, kord Maarjas.

Ära jäi  lapselapse õnnitlemine gümnaasiumi lõpetamise. See-eest noormehe ametikooli lõpupidu lähedastega oli äge.

Huvitav ja ainulaadne kogemus oli elada linnabranne juures päris maal. Sauna kütta, arhiivi sorteerida ja veidi ringi kollata. Kahjuks ei soosinud meid ilm ja mõned head plaanitud asjad jäid ära (näiteks Kuremaa järves ujumine) Hiljem kordasime seda veel, aga siis oli mu liikumine juba väga piiratud.

Kui esimest korda nn. jalg mulle ei allunud, siis mõtlesin, et küll läheb mööda. Puhkan puhkan ja hakkan aga jälle. Maabranne piitsutas maal takka: kõnni aga kõnni! Niikaua kui oodatud penskarite bussireisil Padise-Haapsalu peaaegu enam edasi ei saanud. Ka Tormise Lindude äratamine lõppes fiaskoga. Kui pealinnabranne mind Tallinna bussijaama autost maha pani ja abituna maha jättis  oli juba vetsu minek eneseületamine. Kuidagi sain koju. Poja tungival nõudmisel külastasin perearsti. Tema ei võtnud midagi tõsiselt, vähemalt nii tõsiselt kui mina. Ema ka ei saanud aru. Esimesel septembril läksin kooli kepiga. Olin valmis kõigest loobuma. Õnneks lõpuks kirurg sai aru. Kaks süsti silusid küll kortsud näos sirgeks, aga valu võtsid ära. 

Tööl tulin toime. Arvan, et tänu vee - ja saunakeskuse kuukaardile. Detsembris jätsin selle ära ja valu hakkab pikkamööda tagasi hiilima. Uuel aastal jätkan kindlasti, kuigi libedus hirmutab. 

Ah jaa, üks vanusenumber muutis novembri lõpu pidulikuks. Minust hooliti ja peeti lugu. Perekond ka, loomulikult. 

Lahkumised detsembris ehk miks ma seda kuud ei naudi. 14.dets.1972 suri mu 40 aastane isa. 1975 24.dets. tema isa, 1990 dets. läks äi, 2007a. isa vend, 2016 abikaasa, 2018 abikaasa õemees, keda tundsin sama kaua kui abikaasat. Kõik mehed.

Kurva noodiga ei tahaks lõpetada. Varsti varsti saabub üks neljandik peret. 

Teisipäev, 29. detsember 2020

Aasta läbi kestab aasta

Noh ja nüüd on aasta läbi.

Seda aastat me ei taasta.
mis on läbi, see on läbi.

Aasta otsa kestis aasta. No ja nüüd on aasta otsas.

Seda aastat me ei taasta, mis on otsas, see on otsas.

Pole hullu, tuleb uus juba jaanuarikuus. 

Nagu mullu. (autor Ilmar Trull)



 Panin AK mälestuseks kamina põlema. See on meie pere parool, mis tähendab korteris teleka lülitamist kanalile Kamin. Kuigi ma juba üle kuue aasta jõululaule ei talu, siis alati saab taustaks grammofoni keerutada. Mariann nägi minu uut grammarit esmakordselt elus (no filmides olen näinud, ütles ta). 

Perepidu oli täpselt pooltele. Lähikontaktsus puudutas kõige nõrgemat osa st. kolme parajas eas koolilast, kelle kingivirnad praeguseni põrandanurgas laiutavad. Nutsin jõuetusnutu ära ja tegin endale selgeks: kui see aasta lõpp juba p...s on, siis nii on. Sellele vaatamata võtsime pooltega poegadest peost parimat. Mi 4 oli ja 2 lapselast, neist vanem lasti Kaitseväest puhkusele. Panime tümpsu põhja (miks mitte Apelsini), sõime ja jõime. Mi 2 oli tööl, aga andis oma panuse. Frittis suured potitäied igasugu sibularõngaid, nakitsaid, pisipelmeene...Siga oli ka. 

Kingipakid loosisime, välja arvatud lapsed. Ja mina sain vapustava kingi, plaadi Eesti Laulupidu 150. (proovisin linki panna, aga ei saanud). Ei hakka ümber kirjeldama, siis peaks eraldi postituse tegema. See oli teema, mis ühendas. Uskumatu, kokku jätkus koosolemist tubliks  kaheksaks tunniks. 

Jõululaupäeva ilm valmistas pettumuse. Vihmavarjuga pole ma veel sel päeval surnuaias käinud. Sellele vaatamata oli küünlaid palju. Jäin ööseks ema juurde nagu möödunud aastal ja käisin kohalikus kirikus õhtujutlust kuulamas. Rahvast oli 50 kanti. Õnneks üllatas esimese püha hommik täielise jõuluilmaga. Nagu postkaardil. Ja nii püsib see meie kandis tänaseni. 

Telekast olid mõlemad jõulukirikud kaunid ja ülekanded minu meelest hästi teostatud. 

Olen kasutasin vaba aega fotode sorteerimiseks ja läbi selle aastameenutusteks. 

No oli (on) ikka aasta! 



Pühapäev, 27. detsember 2020

Mu kodu muutus ilusamaks

 et kas ostsin uue...no iganes midagi?

et kas tellisin uue...no iganes midagi?

et kas värvisin seinad ja lupjasin laed?

et kas ...

Ei, lihtsalt minu perekond tuli mulle jõulu ajal seltsiks.

Pühapäev, 13. detsember 2020

Teeb häält, aga patareid oleks vaja vahetada

 

Koolid koju, ptüi, lapsed koju nädal algab homme. Mina lähen, hommikul poole kaheksa ajal sisenen lastetühja majja koos oma tärniga lapsega (maalt pole busse valida). Üheksa ajal tuleb teisi veel. On ikka otsus. Reedel käisime algklassidega teatris jõuluetendusel "Sirli, Siim ja saladused" Kivirähk kirjutanud. Kolmsada last erinevatest koolidest. Nimetaksin seda silmakirjalikkuseks. 

Täna, kui ema juurest tulin oli bussijaama taga pisikeste pättide mäss klaaspudelite vastu. Said jagu küll. Üks, tuntud meeter neljakümnene vaatas mind, suits suunurgas ja ülbas: no, kas tahad ka. Koni lendas minu poole. Olin vaikne ja vaatlev. Ebalevad, rohkem tüdrukud taandusid vaikselt. Huvitav, et tüdrukud on poistest palju pikemad. Peatuses arvas koolipoisiohtu mees, et helistaks politseisse. Rahustasin ta maha, eks seda ole teisedki pidevalt teinud ja niikaua kui verd ei lenda, on asjad kontrolli all. Seekord ei olnud ma isegi kurb ega kuri. Pigem ükskõikne. Oleneb enda tundeskaalast võib mul ajuti nendest kahju olla. Äkki saavad nendest ärimehed ja läbi selle otsuste vastuvõtjad. Ja siis nad naeravad pihku. 

Selline pühapäev. 

Loomulikult oli vahepeal kaks kaunist nädalat. Kuigi pealinnabranne ei tulnud...Muidu oleksin täna bussijaama äkseni asemel vaadanud vallimäe vabas õhus valgusemängu. 

Meelde tuleb möödunud koolivaheaeg. Kaks üheteistkümne aastast on otsustanud alevipoodi minna. Üks Tallinnast ja teine kohalik koolipoiss. -No me ikka läheme sinna rikaste poodi, eks!-



Kolmapäev, 2. detsember 2020

Ümbritse ennast helidega

 

Ega ma enne jõulusse minna saa kui eelmine teema luku taga.

Kuigi otsustasin, et sel aastal ma lihtsalt vanemaks ei saa hakkas kõik imeline iseenesest juhtuma. Nimelt kinkisid pojad koos kaasadega mulle vinüülplaadimängija. Poeg 4 oli soovi suust ja silmist välja kavaldanud ja nii see mulle kohale tuli. Ausõna, olin ikka täitsa pöördes. Ei mäleta, kas olen plaaditeemal varem postitusi teinud (ei viitsi otsida ka), aga abielu-elu esimene oli  Vega 312 grammofoniga. Ja hakkasidki vinüülid kogunema. Oli pisikesi, nelja looga, aga rohkem ikka neid tavalisi. Tutvust pidi ka olema. plaadipoes. Teine mängija oli juba suurem ja kastidega Radiotehnika stereo. Vinüüle ehk sel ajal plaate, tuli aga juurde. Siis läks nõel katki ja nii see jäigi paljudeks aastateks. 

Sorteerisin kõigepealt veidi eesti levimuusikat: "Kasekesest" ja Sven Grünbergist Marju Läniku ja "Suveniirini". Appikene, kas ma tõesti ostsin kõike, mis müüja-klassiõde ette söötis. Aastad olid siis 1975-1990. Hilisemaid oste ei leidnud. Imelik, just vinüülid puhuvad kõrvadesse läbi mälestuste hoopis sügavamaid helisid, kui juhuslikud raadiolood. 

Poeg 1 ja 2 meenutasid laste plaate. Neist populaarsem "Pille Riini lood" (loeb Viiu Härm). Meie parool "üks väike lauasai ja 300 grammi koort) on just tema häälega mällu sulandunud. Teine, nn. meieperemuinasjutt kannab pealkirja " Muinasjutt kitsetallest ja kolmest kitsest". Alles nüüd avastasin, et jutud on väga ammu linti lugenud Mari Möldre (1890-1074). Sellest jutust viriseva häälega "Kitse-ema, sööda mind!" tuleb veel praegugi hästi välja. 

Väljamaa plaatidest võiks omaette peatüki kirjutada. Samamoodi seinast seina. Queenist ja Zodiakist Modern Talkingu ja igasugu italjaanodeni. AK oli rohkem dzässihuviline. Seda virna pole veel jaksanud läbi närida. Klassikat ka mitte. 

Heli on mängijal jummala hea ja olen leidnud vähe plaate, mis üle viskavad. Mõnede taustal koristasin kunagi tuba ja ilmselt põrutasin põrandat liiga aktiivselt. Täna proovisin, kas pliit ja praeahi lähevad Fixi Tsirkusega paremini puhtaks. Muidugi. 

Ah jaa, manuaali peale on kirjutatud TEAC MC- D800. Nagu ikka tänapäeval on ka seal kasti sees mitu ühes. Pisikeste plaatide pesa, raadio ja isegi kell. Õnneks ei viiluta ega vahusta :)

Imelik, kui selle plaadimasinaga koos murdis nii tugevalt minevik mu tuppa, et valgust ja selgust sai tuba täis. Selja taga on olnud pikk ja sündmustetihe ning "mis oli, see on läinud, mis tuleb-alles ees" tunne.

Pidu tegime ka. Sellise, nagu minu unistuses. Et on üks metsaonn ja kamin ja mina seal kamina ees. Kõik asjatavad, sebivad ja kõigil on hea. Üks 11-ne võttis päeva kokku: Keegi ei riielnud ja kellegagi ei riieldud. Mis sa veel tahad.  Minu perekond!

Töökohas sain ka ümmarguselt pärjatud. Raamis kiri, kaart, kaunis lillekimp ja sõbralikud ning hoolivad kolleegid. Kaks brannet on ühekaupa külas käinud, mõned ootavad kutsumist ja olukorda. See peaks tulema niisugune, et muredel oleks ümaram kuju.