Kolmapäev, 19. detsember 2012

Minu inimesed 2

Sõit pühapäeva õhtupoolikul Rakverest Tartusse oli ikka päris hullumeelne temp. Oli ju raadio andnud igasuguseid hoiatusi ja õpetusi. Väike - Maarjani jõudes oli küll ümberpööramise tunne, aga kuna juht noor ja kogemustega, auto hea ja soe, siis see mõtteks jäigi. Lund mätsis pidevalt vastu klaasi ja autos kõlas klassikaraadio. Kõrvalistuja rõõm ja kohustustevaba pühapäev viis mind uutele emotsioonidele vastu. Nimelt otsustas Poeg 2 valida mind kontserdikaaslaseks ja seeläbi ka reisikaaslaseks.

Olen mitu õhtut juurelnud, et kas poeg saab olla emale sõber. Arvan, et "sõber" pole selle koosluse õige termin. Poeg on ikka poeg ja ema on ikka ema. Aga "üht jalga" saab küll teatud toimingutes astuda ja ühisel lainel olla. Meil on vähemalt kaks liitvat osa. Üks nendest on armastus klassikalise muusika ja eriti koorilaulu vastu. See on pikaajaline protsess ning sündis koos Poja jõudmisega laulu juurde. Nii, et ta nakatas lõpuks laulupisikuga nooremad vennad. Ja sõbra, tänu kellele me pühapäeval teel olime.

Rasmus oli noore Märdi suur eeskuju. Märdi ema sõnade järgi. Sellepärast olid nad aastaid koorikaaslased. Tänaseks on Märt valinud vokaalmuusika ja teda on valitud "Noorkuu" meeste hulka. Nii see tore kontserdielamuse kingitus minuni jõudis. Vanemuise kontserdimajas, kus ma polnud aastaid käinud, rõõmustasid lisaks Noorkuule lauludega Ivo Linna ja Ott Lepland. Saal oli rahvast täis ja akna taga möllas lumi. Laulud olid elust ja armastusest.


TUND ENNE
Läbides  koos pojaga Maarjamõisa haigla pühapäevaõhtuselt tühje  koridore, et sõita liftiga kuuendale korrusele personalile traditsioonilisi piparkooke viima, tundsin hetkeängi ja hingevärinat: mis kõik oleks võinud juhtuda kui meie meditsiin poleks nii kõrgel tasemel. Kaks aastat on pikk ja samas lühike aeg. Kaks aastat tagasi detsembri alguses kõndisin ma üksi mööda Raekoja platsi ja saatsin taeva poole ainult ühte soovi. Ja mind võeti kuulda.

2010, 1.detsember


Vaated kuuendalt korruselt

Lodi toodi linna

Mõnus soe idee
 2012, 16.detsember


Selle aasta jõuluTartu oli kaunis! Valisime hiliseks söömaajaks pubi Sõbra juures, et meenutada Üht Poissi, kes meid Tähtede juurest sooja pilguga saadab. Nii arvame meie.
Kui Raekoja kell kümnendat õhtutundi lööma hakkas, oli aeg  heade mõtete linnast lahkuda. Ees ootas pea kaks tundi talve- ja tuisuteed. Ja kodud ning kodused.


 Nii lihtne see elamise kunst ongi.
Soovi, palu, täna  ja hooli!

Neljapäev, 13. detsember 2012

Minu inimesed



Sain kätte selle aasta jõuluaja esimese kingi. Mu Kalamaja branne panustas mulle aega. Kuigi Vanajumal mõtles välja aja ja tegi seda piisavalt, tundub aeg olevat inimeste üks kõige suurem defitsiit.
Kui aega saan, eks siis tulen külla, kutsun külla, helistan, kirjutan jne. Kunagi...tulevikus...Meil nii ei ole. Me oleme teineteisel olemas. Me jagame - oma kodu, leiba ja veini. Ja aega. Eriti just seda.
Aega jätkus koguni kaheks pikaks päevaks ja kaheks lühikeseks ööks.

MINEVIK
Me pole lapsepõlvebranned, pole  ka koolikaaslased. Lihtsalt saatus viis meid kokku ja sundis töötama ühes kohas. Teda suunati, mina läksin vabatahtlikult. Suvel saab sellest nelikümmend aastat. See oli kokkukasvamise aeg. Ja nii jäigi. Minu elukaar on temaga tihedalt põimunud. Tänu temale võtsin ma endale mehe. See sündis proosaliselt, aga selle aja kohta romantiliselt: Branne kolis uude kohta ja hakkas bändi tegema ning meelitas nädalalõppudeks koju kohaliku poisi. See omakorda tõi pealinnast helitehniku. Kuna laulupoiss oli abielus ja teised liikmed lapsemad, jäi mulle helitehnik.
Mall oli me esimese poja ristiema. Kaudses mõttes. 1977 tahtsin nime millel tähendus. Kas Silver sobib, küsis ta. See Hõbedane kink tundus mulle parim. Kuigi poeg väljamaal tihti nimega kimpus.
Meie vanemad pojad kasvasid lapsepõlves tihti koos. Temalt üks ja minult kaks.
Tema nooremad tütred ja minu nooremad pojad on ühevanused. Sünnipäevad ja muud kokkusaamised, laulupeod ja kontserdid. Kõike jätkus jagada.
Mul ei ole õde. Mallel on. Olen tema õe peale armukade. Mallel ei ole venda. Mul on. Ma ei tea, kas tema on armukade. Pigem ikka kade. Kes siis venda ei tahaks! Malle vanemad puhkavad nüüd mulla all ja isa Paul oli mulle veel vanast peast huvitav jutukaaslane.


OLEVIK
Kui teil on keegi kelle juurde saate tingimusteta minna, siis te teate, millest räägin. Kui te seda ei vaja, siis ei vaja. Mina vajan. Aeg ajalt. Nii suvel, kevadel, sügisel, talvel. Lisaks skaipimisele ja helistamisele vajan vahetut silmsidet. Viimasel ajal oleme veidi vähem rääkima hakanud. Ka vaikus on kõnekas. Ta ei küsi, ta ootab. Kuni mina räägin. Kui õhk toas energiat täis, siis saab alati välja minna. Tulebki, sest väljast tulevad meeleolud võimaldavad uusi värve.
Mõned võivad meie suhtele praegusaja trende silmas pidades sildi kleepida. Mind ei sega. See tundub nii tobe, et isegi naerma ei aja.
Seni kuni ma pole leidnud ühtegi vastassugupoolset isikut, kes peale esimest pudelit veini mulle üha vastumeelsemaks  muutuma ei hakka, seni eelistan omasooliste joogiseltskonda. Kuidagi kainem.

TULEVIK
Kalamaja Tallinnas. Pargipingil istuvad kaks mõnusalt ühevanust mutti või prouat, kuidas olukord kujuneb. Istuvad koos oma haigustega, vigadega ja mälestustega.


Kuna austan branne privaatsust, aga tahan nii väga jagada enda meeleolu, siis panen siia võimalikult uduse pildi, mis tehtud pühapäeva õhtul
ja teise, mis tehtud branne maakodus, juulis, kui me vastvalminud sauna sisse kütsime. Sellised kiiksuga. Nagu meiegi.


Ah jaa, mida me siis seekord koos tegime. Saatsime paki tema pojale Jaapanisse, ostsime Telliskivi kirbukalt mulle kaks vintage kleiti, kolasime Jõululaadal, vaatasime viis minutit akna-auruteatrit ja viis minutit aknaballetti ning kuulasime sundkorras väikese osa ühest kummalisest kontserdist Toomkooli majas, kõndisime Kalamaja vanal kalmistul ja Noblesseni valukoja ümbruses, jõime Ameerikamaa lipuga kohas hõõgveini, vaatasime sisse uude kohta nimega Tops. Käisime vähemalt viis korda toidu ja joogipoes, valmistasime tomatisuppi ja pennesid Merevaiguga, vaatasime mis Prillitoosis Reet Linnal seljas on. Leidsime Soo tänavalt juhuslikult maja, kus elas Mati Unt, sõitsime trammigaja bussiga, kohtusime mu kahe lapselapsega ja nende emadega...
Pühapäevaõhtuseks täpiks i peal olid Hobuveskis "Kiivad armastajad" . Heldeke, kui hea kontsert see oli. (muuseas, ma mõtlesin, et madrigalid on tantsud) Oh haridust st. harimatust.

Esmaspäev, 3. detsember 2012

Hetk 2

Loen Kersna raamatut. Leidsin ühe lõigu, mis mind puudutas. Sellepärast panen kirja:

Alo Matiisen kirjutas Kersnale instrumenataalsüidi "Vahuri elu"
osad: Lapsepõlv
         Noormeheiga
         Mehistumine
        Kuldne keskiga (alguses lugesin, et kaduv)
        Järelemõtlemispäevad

Huvitav, millal lõppeb (lõppes) kuldne keskiga ja millal hakata järelemõtlemisega tegelema. No et jõuaks ikka kõik mõeldud.