Teisipäev, 28. veebruar 2012

Tasuta taastus

ehk provintsi polikliinik



Kuna minu liikumisfunktisoonid millegipärast häirusid, otsustasin kurta. Juba detsembris ja loomulikult perearstile. Tohter, kes harjumuspäraselt rõõmsameelne ja naerune, polnud seda mitte. Väsimus ja ületöötamine paistis tema olekust. Nii piirdusin valuvaigistitega ja lubadusega rohkem jalad taskus hoida.
Jaanuaris sain isiklikult nõuandjalt meditsiinivallas tõrelda: kas sa siis ei tea, et NÕUDA
tuleb. Sinu tervis, sina nõuad. Läksin siis sirgeselgselt, kuid aral sammul aastas korra lubatud taastusravi nõudma. Kuna olin kaks aastat olnud olematu nõudja, siis mida küsid, seda ka saad. See tähendab, et ei saanud midagi.

Nii. Nüüd siis protsess algas. Perearstilt sain telefoninumbri. Numbrilt sain kuupäeva ja kellaaja (kaugemal kui üks kuu). Uuesti perearstile kust sain saatekirja. Kuupäeval läksin kohale. Tutvusin taastusravi arstiga ja tema minuga. Määrati siis mulle kahe nädala pärast kaks taastavat protseduuri päevas. Paluti mitte hilineda. Ah, jaa 3.20 küsiti raha ka.
Nii et vähem kui kolme kuuga olin jõudnud järgmisse etappi.

Kui oled kulutanud PERH-i ja TÜ Kliinikumi uksi, siis tundub väikelinna raviasutus vana ja väsinud. Ja külm ning vaene. Raviprotseduure teostatakse kolmandal ja teisel korrusel.
Õnneks elan linnast kuuekümne viie eurosendi kaugusel ja argipäevadel busse jätkub. Polikliinik bussijaamast vast paarsada meetrit enam vähem kõnnitavat teed.
Aga oleksin ma tõeline Maali maalt. Mis siis saaks?

Esimene taastamiseks vajalik protsess kestis koos osalise riietumisega 20 minutit. Noor meesmassöör oli korrektne ja viisakas. Aga mis viga viisakas olla kui ühestki kliendi või patsiendi (ma ei tea kumb ma siis olen) lausest aru ei saa. Nii kujunes meie suhtlus nagu jaapani filmis, kus teenindaja kummardas enne töö algust ja hiljem kummardas uuesti.
Ah, mis sellest, kuidas need noored ütlevadki: vähem möla, pikem samm.

Järgmine protsess koos vähem osalise riietumisega kestis kolmteist minutit. Selle jooksul sain tunda tõelist professionaalsust oma mätta otsast. Nimelt oskas teenindaja või oskustööline (?) minu funktsioonihäire taastamiseks kasutada ühte kätt. Teine käsi hoidis mobiiltelefoni.

Ja oligi kõik. WC oli tasuta ja kätepaber ka. Peeglit polnud.

Ja nii tervelt viis korda järjest. Kaks on läbi, kolm veel ees.

Nüüd saan aru küll, miks kohaliku ambulatoorse taastusravi võimalused töövõimetutel ja puuetega inimestel kasutamata jäävad. No kes ikka tuleb pooleks tunniks viiekümne kilomeetri kauguselt maakonna ääremaalt kohale. Viis päeva jutti.

Ja et uudishimu edasiviiv jõud, siis väga tahaksin teada palju see viie päevane ambulatoorne taastusravi Haigekassale maksma läheb. st. milline number on paberil.

Kel asjast mingit aimu pole nendele
valikuliselt Eesti Haigekassa kodulehelt:

Mis on taastusravi?

Taastusravi on suunatud häirunud funktsioonide taastamisele, säilitamisele või puudega kohanemisele. Tegu on töövõimet või toimetulekut taastava raviga.
Taastusravi tehakse nii ambulatoorselt kui statsionaarselt.

Kas haigekassa maksab taastusravi eest?

Haigekassa tasub taastusravi eest, kui see on osutatud kindlustatule meditsiinilisel näidustusel. Tavaliselt otsustab taastusarst, kas taastusravi on näidustatud ning millised protseduurid on patsiendile vajalikud. Kuid ka teiste erialade arstid (näiteks neuroloogid) määravad mõningaid taastusravi protseduure oma patsientidele.
Sanatoorse ravi eest haigekassa ei tasu, kuna sanatooriumitel puudub tegevusluba statsionaarse taastusravi osutamiseks. Haigekassal on üksikute sanatooriumitega leping ambulatoorse taastusravi eest tasumiseks, kuid neid teenuseid osutavad ka teised raviasutused.
Et haigekassa tasuks taastusravi eest, siis peab olema arsti saatekiri taastusarsti vastuvõtule. Intensiivseks statsionaarseks taastusraviks, mille eest haigekassa tasub 100%, on vajalik taastusarsti suunamine. 20-protsendilise omaosalusega funktioone toetavale statsionaarsele taastusravile võivad suunata ka teised arstid.

...Ambulatoorse taastusravi korral tasub haigekassa füsioteraapia, tegevusteraapia, psühholoogilise kompleksuuringu, psühhoteraapia seansi, massaažiseansi (mõõduka või tugeva halvatusega haigele), raviujumisseansi (liikumishäiretega haigele või liikumispuudega lapsele), ravivõimlemisseansi (sh basseinis), mudaraviseansi (reumatoidse polüartriidi, Behterevi haiguse ning väljendunud liigesejäikusega haigele), külmvõimlemiskambri raviseansi ja/või logopeediliste teenuste eest.


Pühapäev, 26. veebruar 2012

Presidendimatkast. Fotoka ja keppidega


Valla lehest:
IX presidendimatk toimub 25 veebruaril. Matka programm on traditsiooniline ning nagu tavaliselt, ootab kõiki osalejaid Musta Täku Tallis soe supp ja mõnus muusika.

Sel aastal toimub taas ühine minek. Buss väljub...10.oo ...Pilet 2 euri. Oodatud on nii suusatajad kui ka jalgsimatakajad.

Põhimatk saab alguse 11.45 Aegviidust ning kulgeb mööda Presidendirada Jänedani - kogupikkusega 10 km.

Lühem, viie kilomeetrine matk saab alguse Nelijärve Puhkekeskusest ja kulgeb mööda kergliiklusteed või suusarada pidi Jänedale.

Nii me siis hommikul teele asusime. Meie Maja Mehed, kes õues lume rookimisega tegelesid, vaatsid meid küll ...no mitte just alt üles.
Meie tagasi saabudes neid lihtsalt enam õues polnud - nii jäi oodatud puänt tulemata.

Kahekordne buss oli rahvastatud. Noorusest vanusesse. Kostümeerituid ja firmakatesse riietatuid. Suuskadega, keppidega, jalgadega. Meie panustasime rahvuslikku.

Aegviitu jõudsime koos rongiga. Ainult selle vahega, et rong tuli teiselt poolt ja mööda rööpaid.




Mitte meie küla eided
Meil polnud.Prominentidega pildile
Vahvad tantsijad
Taustaks võsa.
Kuuldused president Rüütli mitte just kõige paremast tervisest ei paistnud tema näost teps mitte.
Presidendi raja algus Aegviidus.
Pidime oma bussiga Nelijärvele sõitma, kuid jäime Aegviidu parklas lumme mis lumme. Ega meie seal teisel bussikorrusel teadnudki, et bussi lükatakse.
Aega võttis, aga välja saime.



Müstiline metsavana tuld loitsimas
Harjutused ja eputuspoosid
Kumb kumma nägu on?
Läksime!
Meie kassikesed on väga nähtavad
Meie kodujänesed
Üks tore möödujapaar valgetes maskeerimisriietes arvas, et mu keppide patareid hakkavad tühjaks saama. Üldse oli rajal põnevaid persoone ja põnevaid kommentaare.

Ausõna, ma jäin ainult sellepärast viimaste hulka, et pilte teha

Kui nüüd silti uskuda, siis...
Tuttav sild. Nii mõnusalt palav, et polnud kindaidki vaja.

Oehhh, muusika mürtsub ja sealt ta paistabki. Lõpp ligidal.

Lihtsalt üks ütlemata armas tüdruk.

Läbi auruse objektiivi hernesuppi jahtimas. Musta Täku Talli rahvarohkus võttis niigi nõdrad jalad päris nõrgaks. Tümps tümpsus ja meeled said häiritud. Olen ikka üks valiv hellik.

Läbi uduse objektiivi: supp kõhus, suhkruga tee ja sepik niisamuti. Kuidas küll lihtsad toidud nii maitsvad tunduvad?
Stiilne, kaunis ja läbimõeldud kaanetüdruk.


Oehh, ära tegin!!!

Kolmapäev, 22. veebruar 2012

Harjutused sabale



Hoiatus:
Allegooria (kreeka keeles allegorein 'rääkima piltlikult, ülekantud tähenduses') on mõistukõne, mille eesmärk on rääkida kellestki või millestki varjatult, teiste tegelaste või sümbolite kaudu.

Allegoorial on kaks tähendustasandit: see, mida jutustatakse, ja see, mida selle all mõeldakse või millele vihjatakse. Näiteks jutustades lugu loomtegelaste elust, mõeldakse selle all suhteid inimühiskonnas.

Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade taga saab näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi.

(Vikipeedia, vaba entsüklopeedia)


Harjutused sabale

Kuna metsast oli üle käinud järjekordne koondamislaine otsustas Valitsus välja anda uue rahustamisseaduse. Kõik töö kaotanud tuleb kokku karjatada, ühise nime alla koguda ja neile tööharjutusi õpetada. Et keegi enam heal meelel ja tahtel enda lahjunud või valest toitumisest ja makaronidest rasvunud keret liigutada ei viitsinud ja "depressia" ka kergelt külge hakkas kasutati meelitusmeetodit ähvardusmeetodi nime all:
Kui kohale tuled, saad sooja toa, sooja toidu ja kui hästi käitud, siis 3.80 päevas pangaarvele.

Ei no, miks mitte, abiks ikka. Motivatsiooniks oli muidugi toimetulekuks vajaliku toetuse saamine, et ikka pojukesed pesas ja muud hüved säiliksid.
Mõeldud tehtud.
Kogunes siis kümmekond eriti tublit pikaajalist töötut metsalagendikule ehitatud onnikesse. See oli küll nõukogude aegne ja remontne, aga alles see euro metsa jõudis. Kaugemalt tulijatele kompenseeriti sõidukulud ka. Ega küll pikk maa tulla polnud, sest onnikesed olid kohandatud üle terve maa ja ilma.

Juhtoinas võttis ohjad kohe enda kätte ja jagas õpetused välja. Et mõjusam näiks kleepis seinale ka:
1. Mõtle positiivselt
2. Ära virise ja mõtle positiivselt
3. Ära nurise ja mõtle positiivselt.
See olgu kõikide tõde ja inimestel olgu minust hea meel.

Ja siis see algas. Harjutusi alustati harjumisest. Katsu sa tund aega ilma suitsu ja õlleta paigal istuda. Nii hakkasid esimestena ära vajuma mehisemad loomad. Küll arstile, arstile ja veelkord arstile. Nagu oleks kõigil mingi nakkav tõbi küljes.
Õrnem sugu oli kuulekam. Koos kleebiti ja lõiguti, maaliti ja vooliti. Kuulati jutte siit ilmast ja sealt ilmast. Joodi teed ja kohvi. Oinas jagas seda kõike ja eriti jagas positiivsust.

Lõunale mindi kaunisse kohalikku metsarestorani. Mehised olid vahepeal terveks tehtud või isetervenenud ja liitusid rõõmsalt, veidi positiivselt taarudes sihtmärgi poole. Teema : praad või supp, supp või praad? oli peamine kõneaine.
Asi selles, et suppi pakuti teetassi suurusest anumast ja magustoit polnud mehiste maitse.
Seevastu praad oli teine teema.

Peale kõhutäidet koguneti onni ja harjutati töö tegemist edasi. See tähendab kleebiti ja lõiguti, maaliti ja vooliti. Nagu kaunid kunstid nõuavad, korraldati päeva lõpuks näitus. Hardunult vaadati oma käpakeste vahel valminut.
Ainult üks M julges koonu otsast pobiseda: k...t, kui keegi teaks, et mina kui endine puudelangetaja ja metsa hirm maalin kivikestele lillekesi. Mu kadund eelloom pööraks ennast sambla all ringi.
Pole viga, lohutas Oinas. Töö on töö.
Ja jätkas: nii kullakesed, kirjutage nüüd oma pildi taha kolm risti ja võime selle päeva jälle kordaläinuks lugeda.

Kaua me siis siin niimoodi jõlgume, julges üks ja julge küsida.
Oh, oma viis kuud ikka, oli Oinal vastus varmalt võtta.
No ja mis siis edasi?
Oo, siis te olete nii harjutanud ja harjunud, et leiate paugupealt meeldiva töö. Kuidas te siis ei tea, et kõik on mõtlemises kinni.

Aga ma ei kavatse lepalehtede eest kellegi orjaks minna! Rügan kuu aega ja saan kätte miinimumhunniku, maksan koopa eest ja valguse eest ja tuule eest ning ongi tühjad pihud, vingus kaval Rebane.
Milleks, kui saan toimetulekutoetusena samad lepalehed ja ei pea palehigis töötama!

Oinas teab, et Rebasel tõsi taga. Ole sa nii vähevõimekas kui oled, aga kohusetundliku päevatöö eest peaks ikka suts rohkem saama, kui suppi ja saba kohevaks pesemise šampooni. Koolitusel nimetati seda motivatsiooniks.
No millega sa seda kavalrebast motiveerid tööle minema?
Aga Oinal oma mured. Konkurent hingab kuklasse ja ree peal raske püsida. Õpetaks midagi, midagi tõeliselt kasulikku?
Käes!
Süüteroosid!
Papist munarestidest lõigatud, küünlarasvast läbi käinud ja....kõik metsa kolded saavad kiirelt süüdatud.
Oinas, sa oled ikka tõeline Oinas!

Ja kui nad surnud pole, siis meisterdavad homme ka.


Siin nad on, metsarahvale õnne õuele toojad. Ainult positiivse sõnumiga tootealust on pea võimatu leida.

Teisipäev, 21. veebruar 2012

Tuisku trotsides Amblasse

Tuttav ajakirjanik sai nööbist kinni ja tegi märkuse, et miks ma nii vähe arvamuslugusid blogin.
Vastasin talle, et olen hakanud enda mõtteid varjama ja tundeid ei oska väljendada. Et jälle seesama "kes olen mina, et õpetan teisi elama" kompleks. Eks tuleb kooliraamatud appi võtta ja uurida mis asi see allegooria õieti on.
Seni aga jätkan neutraalsel kirjeldaval lainel.

Ambla

Kui möödunud korral Tamsallu jõudsime, siis näitas teeviit Ambla 17. Päevakese lühidus sundis koju tagasi pöörduma, et järgmisel korral jätkata.
Valisime tee, mis viib Rakverest Paidesse, st. sõitsime mööda Tapa sõjaväeosast ja lagunenud Tapa mõisast. Tuiskas kõvasti. Lugesin ajaviiteks teekäijaid. Neid oli viis ühikut. Ootasime pingsalt Ambla kirikutorni ilmumist lumisesse maastikku, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Suurel teel on ju võimatu eksida. Kas tõesti lippas teeviit meist jutuhoos mööda?
Nagu kõvad rajaleidjad võtsime kaardi appi. Jessake, olime läbinud ainult kümmekond kilomeetrit. Ja seal ta oligi.

Teeviit Ambla 1 km.
Koht, kus kumbki kunagi käinud polnud. Koht, millega igasugused seosed puudusid.
Madalad majad kahel pool teed. Madalad ja kössis. Puust. Kiriku esisel platsil peatusime. Fotokas kaela ja tuulele vastu. Appi, ei lähe käima. Mitte mina, vaid pildimasin. Ometi olid akud laetud. Pood, kus on pood? Nägin ju silti Meie. Branne arvas, et on ebareaalne poe pühapäevane lahtiolek. Mina kogenud maaaaalasena olin kindel, et kui on pood, siis on ka lahti. Oligi. Isegi üks ostja ladus kaupu mitmesse kotti, sest õues ootas teda kena sõiduriist päevinäinud soome kelgu näol.
Lahke müüja otsis mulle sobivad patareid. Jeee!



Allikad appi:
Ambla on alevik Järvamaal, Paide-Rakvere ja Tallinn-Porkuni teeristil.
Nime on saanud Ampla Maria (suursugune Maarja ehk suur Maarja) kiriku järgi. Väike Maarja kirik Virumaal olevat selle vastand.

19 sajandil kujunes kirikuküla kihelkonnakeskuseks. Heal ajal oli kihelkonnas üle kolmekümne mõisa. Praegusel ajal on piirid lootusetult sassis ja möödunudaegsest kihelkonnakeskusest on saanud ääremaa veidi rohkem kui 300 elanikuga. Raudtee olemasolu muutis tähtsamateks Tapa ja Tamsalu. Tööstus paisutas suureks Aravete.

Ilm oli tõeliselt vastik. Tuuline ja niiske. Sellele vaatamata püüdsin anda oma parima
Ja nüüd kiriku juurde tagasi.


Omaette vaatamisväärsus on lõhutud maakivist ja Kuru dolomiidist kirikuaed ja sepisvärav.
(Kuru on koht kusagil ligidal)

Surnuaed oli hämmastavalt...ma ei tea, mis sõna kasutada. Rikas? Palju raudvarvastest aedu ja suuri ning väga suuri monumente ja riste. Talv pole muidugi just see kõigi märkamise aeg.
Väravast vasakul viib trepp Maydellide hauakabelini. Lumine rahu, mida me rikkuda ei tahtnud.


Ambla kirik on üks Järvamaa vanimaid kirikuid

Ambla kirikut ehitatud 7 aastat ühte järge, aga ehitus ei ole kudagi wiisi edenenud. Mis päewa ehitatud, wajunud ööse maa sisse, nii, et ainult müüri serv maaga ühetasa jäänud. Wiimaks õpetanud üks nõiaeit meistrit, et kui iga kiriku nurga alla kaks kamalu täit raha tükkisid pannakse, siis jääda müürid seisma.Meister teinud nõiaeide nõuu järele. Asi aidanud kohe. Ehitus kestnud siiski weel 7 aastat, 7 kuud, 7 päewa, enne kui kirik täiesti walmis saanud. Nüüd tulnud aga uus kimbatus: mis kirikule nimeks anda. Ühel hommikul, kui kirikuherra ja meister kiriku nime üle aru pidanud, tõusnud kiriku ligidalt hallikast, kuhu enne üks härg ära uppunud, must härg ülesse, jooksnud mööda jõge alla poole ja hüüdnud ise: “Amblah! Amblah! Amblah!” Sellest pandudki kirikule nimi Ambla. Koht, kust härg wälja tulnud, hüütakse praegugi weel härja-auguks.
(Kirikute raamat. Rahwajutud meie maa kirikutest ja nende ehitamisest. M. J. Eiseni rahvaluulekogust. Tartu, 1901.)


Praegune kiriku tornikiiver ehitati 1857 aastal ja on 49,5 meetri kõrgune.Kirikul on uus katus ja restaureeritud kaunis roosaken.


Müstiline allee, mille puid meil ei õnnestunud tuvastada viis imekauni mälestusmärgi juurde. Kaunima, mida olen näinud. Pühendatud Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenutele.

"Rahuingel võidupärjaga"
Neljatahulisel bareljeefide ja tekstidega Kaarma dolomiidist alusel monument on Anton Starkopfi loodud ja 27. septembril 1925 pidulikult avatud. Lõhkumise aega pole täpselt antud.
Taastati autori pojapoja Hannes Starkopfi ja Allan Murdmaa poolt ja taasavati 1990 endises kohas. Samba esiküljel on 37 Vabadussõjas hukkunu nime ja tagaküljes 132 ilmasõjas hukkunut. Lisaks laused:
Tõesti ütleb vaim, nemad peavad hingama oma vaevast ja nende teod käivad ka nende järele.
Ilus on surra isamaa eest
Mehise meelele asuta koda, priiusel pühendet eestlaste muld.





Anton Starkopf (1889- 1966), Eesti skulptuurilegend, "Pallase" üks asutaja on loonud mitmeid Vabadussõja monumente ja pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptorite töös.
Kahjuks jäi meil tema marmorist hauamonument "Poiss moonidega" Ahrenschildi kalmul, valminud 1922, seekord leidmata.


Ambla kirikumõis (Pastorat Ampel)Ambla kirikumõis on tagasihoidlik puitehitis kiriku kõrval, aleviku keskel põlispuude varjus. Valminud 1877.a. tulekahjus hävinud hoone asemele.
Siin elas kirikuõpetaja A. L. Paulsen, kes viis Ambla meeskoori Esimesele Üldlaulupeole.

Postkontori silt on vähemalt olemas. Loodame, et maaalaste vähendamise programm on siin kandis peatunud.
Huvitav, mis siin majas ennevanasti pesitses?

Üks kolemaja ka. Tükike ajalugu rääkis, et sellel kohal olevat EW ajal asunud pood. Otse kiriku vastas. Tiblad püüdsid vanale hoonele teist korrust peale ehitada, aga alumine ei pidanud vastu. Siis lammutati hoone ja asemele sigines eht nõukogulik kaunismoodustis.
Ambla pritsimeeste kultuurimaja. Mitte kuidagi ei tahtnud kaks torni ühele pildile mahtuda. Kaks neid ilmselt seepärast, et ühe all raamatukogu ja teises kultuurmaja.
Aga tegelikult ehitas maja Priitahtlike Tuletõrjujate Selts 1904 aastal. Esimesel korrusel olid pritsikuurid, teisel näitelava koos saaliga.
Ambla jõgi (Albu jõgi) algab Vanaveski järvest ja suubub Jägala jõkke
Vallamaja asub küla lõpus.Niii ilus.
Valla koduleht ütles, et maja on lakatubade (oooo), viilkatuse ning krohvitud seintega. Hoones pidavat olema palju maalinguid ja algseid tahveluksi.
Vallas on elanikke 2240, 3 alevikku, neist suurim Aravete ja 10 küla.

Mälestusmärgid jätkusid, tegelikult oli neid seal lumes kolm, II maailmasõjas langenud nõukogude sõduritele ja mobiliseeritutele.

Ausõna, seekord oli autos tõeliselt soe ja turvaline


Kokkuvõtteks tahaks öelda, et väga põnev oli. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Miljööväärtuslik. Võõrale pildistajale. Aga kui elada seal ilma kanalisatsioonita sajand vanuses puumajas, kas ka siis?
Siis vist mitte.

Lisaks leidsin veel ühe vahva lingi. Minevikus tuhnijatele.
Minule.

lk.4 ja 5

veel üks link