teisipäev, 10. juuni 2008

Helesinine unistus

Juba sügaval nõukaajal lugesin kadedustundega raamatuid naistest, kellel oma baar või kohvipood. Kaheksakümnendate aastate lõpupoole, kui hakkasid tekkima esimesed toitlustuskooperatiivid, asusingi oma unistuse kallale. Rakvere KEK-is, kus töötasin sekretärina, seisid tühjad kasutamata keldriruumid. Need küll lausa ei sobinud minu kujutlusega õigest kohvikust, mis pidanuks olema pisike luukidega majake väikelinnas, lillekastid akendel, kuid isegi keldri sisustamine, mööbli ja värvilahenduste otsimine, oli tõeline looming. Juba lauanõude leidmiseks tuli teispool Narvat poodides kolada. Ei olnud saada nuge, kahvleid, grillahjudest rääkimata. Kui esimesel aprillil 1988 klientidele oma esimesed kohvid ja salatid müüsin tundsin, et see on ühe unistuse täitumise esimene aste.

Paari aasta pärast õnnestus meil rentida päris omaette maja ja sealt hakkas lumepallina veerema Aluvere toidutare, kus 1991 aastal töötas korraga kümmekond inimest. Kaheksa aastat avasin hommikul aknaluugid, pühkisin puhtaks lauad, tõin aiast vaasidesse värsked lilled ja panin mängima lemmikplaadi. Veel viimane pilk peeglisse ja meeskond ( õieti naiskond): kokk, abiline, baaridaam, olid valmis ootama esimest suure maantee ääres peatuvat autot. See oli igahommikune imeline esimese koolipäeva tunne seal vanas mahajäetud ja meie poolt ellu äratatud koolimajas, akende all suured puud, vastavalt aastaajale eri värvi, päike tõusmas või loojumas. Pika aja jooksul kujunesid välja oma kliendid, nii need, kes sõitsid Tallinn Narva vahet ja võtsid just meie juures kiiruse maha, aga ka lähemate asutuste lõunastajad. Paljusid tundsime nimepidi, aga oli ka neid, kellele ise nimed välja mõtlesime. Päris oma kundede erisoove teadsime ilma et nad oleksid pidanud seda iga kord ütlema: kellele ei maitsenud kapsasalat, kellele sibul, kelle pannkoogile tuli panna palju moosi ja kelle omad hästi krõbedaks praadida. Külalisteraamat on täis üheksakümnendate aastate alguse kohta siis veel nii haruldaste välisturistide tänusõnu ja fotosid. Kuna meil oli rohkem kui kolmkümmend kohta, saime korraga teenindada bussitäie rahvast, meie juures on peetud nii pulmasid kui peiesid. Eriliselt on meeles rubla lõpp ja kilekotitäis raha, mille naistega kööki ahju vahele peitsime, sest rahakappi polnud ja kaup osteti algul peamiselt sularaha eest. Ja muidugi esimesed kroonid ja pidulike nägudega inimesed nende eest ostmas. Isegi sendid lugesime igal õhtul kassas üle. Varsti ehitasime ruume juurde ja hakkasime töötama ööpäev läbi. Kui palju tänusõnu me öistelt autojuhtidelt saime, sest nad ei pidanud hilisõhtul autokabiinis kuiva saiakest mugima.

Olime ühed esimesed Lääne-Virumaal. Ei olnud meil mingit koolitust, marketingist, reklaamist, klienditeenindamisest, puhastusteenindusest polnud keegi kuulnud, kõige suurem hirm olid maksuamet ja tervisekaitse. Oli ainult helesinine unistus ja soov kõike väga hästi teha, et sünnitada selline koht, kuhu ise oleks tahtnud igal ajal tulla. Kui palju oskamatusest tingitud pisaraid, riieldud riide, valesid suhteid, unetuid öid, raha väljapressijate püssitoru ees seismist ja kaotatud tervist sisaldas üks unistus! Kui õpetaja meie koka tütrelt esimeses klassis küsis, kus ta elab, vastas piiga suurema järelemõtlemiseta: mina ja mu pere elame baaris. See oli ühteaegu kurb ja naljakas.

Nii nagu iga unistus, purunes ka see lõpuks vastu ametnike liiga suuri nõudmisi. Puudusid oskused, sest nõukogude koolis ja ühiskonnas meid kapitalistideks ei koolitatud. Aga ikkagi kestis see kokku kümme pikka aastat ja algas ühe tüdruku sooviga OLLA KOHVIKU PERENAINE.

Rasketel hetkedel mõtlesin, et ei hakka kunagi seda aega heaga meenutama. Nüüd, mil uste lõplikust sulgemisest on möödas üle kaheksa aasta ja lagunenud maja vaatab mind etteheitvalt, mõtlen nostalgiaga möödunule tagasi, kasutades targa mõtleja sõnu: „ka see läheb mööda“. Kui olukord on eriti hirmus, kui olukord on täiesti kohutav või kui kõik on suurepärane, imeline, oivaline ja ülihea ütlen endale need neli sõna. See aitab head kõige paremini ära tunda ja õnnetusi stoiliselt taluda.

Meeldetuletuseks Andule, Dianale, Eigole, Marikale, kellega alustasime. Suur tänu esimesele abilisele Mairele, baaridaam Haljale, osavale varustaja Avole, kokkadele Marikale ja Üllele, jätkajatele Tiinale, Annele, Kajale, Reedale, Marele, Margele, Gitale, unustamatule Oskarile, Jašale, Andrusele, Teedule, Serkale, piimatädile kõiki töid oskavale Milvile ja Inale, kellega lõpuni vastu pidasime. Kirjutatud vist 2005

Kommentaare ei ole: