Pühapäev, 20. jaanuar 2019

20.jaanuar 2009



Kool tuiskab ilmaga võidu. Ja ongi kaks nädalat möödas.

Täiskuu, mis pidi täna olema eriti punane.

Pealinnas käidud, koristan. Tube ja mõtteid. Mingi 10 aasta tagune meenutuste ring käib mööda populaarseid blogide tagatubasid. Lisan täiendust.
Aa, et milline ma välja nägin? Päris sellest kuupäevast pilti pole, on veidi hiljem, siis, kui ratastoolist liikuma sain.



Emmeliina koob võrku


Algus paistis suisa pöörane. Olla aasta alguses Ortopeediline Juhtum, on minusuguse Haiglavihkajate Klubi liikmele suur väljakutse. Sellepärast lahendasin asja koos tohtrite abiga nädala ajaga ja olen nüüd nn. liikumispuhkusel. Kevadeni. Ja protsentidena pensioniametisse kiibitsetud. Ilmselt elu lõpuni.

Haiglasaaga juttu olen suuliselt veeretanud vähemalt kahekümnele omaste- ja sõpruskonnale. Eks vaja kinnistuseks kirja panna. Täna mitte. Täna tahtsin hoopiski rääkida ümbritseva kogukonna ehk võrgustiku tähtsusest.

Olen seda võrku pununud ämbliku usinusega algul teadmatult ja hiljem teadlikult kogu elu. Lapsepõlvesõbrad jäid lapsepõlve ja ei tulnud hilisemasse ellu kaasa. Miks, ei tea. Võib olla viisid teed liig kiirelt lahku. Mõnda igatseks näha küll, lihtsalt. Üks jäi peretuks, hoiab kõrvale, teine õppis üle ja peab elu haiglaseinte vahel veetma, kolmas sünnitas mitu last, aga kus elab, ei tea.

Koolisõprus pidi ikka igavene olema. Võta näpust. Moodustasime kaheksa tüdrukuga (pinginaabrid), alevikus mõnusa seltsikese. Mis te arvate, kas suhtlen nendest kellegagi? Õige on neil, kes vastavad "ei". Kõik kutsuti pulma, esimest last vaatasime ja siis jäid kohtumised üha harvemaks ja harvemaks. Mõned suhtlevad, tean, mina nende ringi ei kuulu. Pole ühist jututeemat, on liiga palju jututabusid ja pilgu kõrvalekeeramisi. Kompamist ka, et kas ikka kutsutakse kohvile või pööratakse pilk maha. Kahju, olime ju kõik võrdsed dressipükstes aguliplikad, kellele hiljem meeldis kudumine-heegeldamine ja hommikuni peol tantsimine.

Nii, et tõelised sõbrad on mul ikkagi välja kujunenud teadliku valikuna täiskasvanueas. Nimetan neid naljatamisi enda sotsiaalseks võrgustikuks, kuid tegelikult see ongi nii. Tooli ja toa külge aheldatuna tuleb asi tõeliselt välja. Mitte keegi minu võrgust ei hakanud otsima ettekäändeid kohale mittelaekumisele. Kõik tahtsid tulla ja kohe väga. Et koos nutta ja naerda. Tulidki kenasti graafiku alusel. Helistasid ka, nii haiglasse kui koju.

Teine võrk on omaste võrk. Selle kudumise on minu eest ette võtnud vaaremad - vaarisad, kuid hoidmine ja parandamine on juba minu isiklik mure. Emapoolse isa liiniga pole mul olnud midagi peale hakata. Lapsena veel, kui vanaema elas ja suuri sünnipäevi ja pulmasid peeti, siis sai küll koos käidud. Nüüd enam mitte. Elamise kant ka ei ühti, muidu ehk? Ja palju on neid ka, neid ema tädide ja onude lapsi ja nende järglasi.
Ema emapoolsega on kurvad lood. Olen seda sugupuu asja päris kaugele ajanud, kuid vanaema seitsmest õest vennast on alles ainult käputäis järglasi. Nimesid tean, nägusid mitte.

Isa poolt ja üldse kõige lähem on isast kümme aaastat noorem õde st. minu lihane tädi. Temaga tunnen sugulussidet kõige rohkem. Isa vend sai möödunud jõulu paiku maamulda. Pojad jäivad järele. Ei suhtle.
Arvan, et pole väikse Eestimaa peal ainuke, kelle elu kaugetest sugulastest kaarega ringi käib. Olin selle üle mures. Enne kui hakkasin Nekrassovit lugema. Tema tegi asja selgeks.

Täielikult teine teema on arvutivõrk - blogivõrk. Kusagil kaugel elavad väljamõeldud nimede taga reaalsed inimesed, kes sulle ja su elulistele toimetustele kaasa elavad. Et nad on reaalsed, sellele sain kinnitust, kui haiglapalati uksest astus sisse elus Bianca /algarv/. Isegi viinamarjad ja mandariinid polnud virtuaalsed, vaid maitsesid nagu päris. Uskuge kui tahate! Nägime teineteist esimest korda, kuid tunne oli nagu oleksime kooliajast koos olnud. Niipalju annab hästi kirjutatud jutt.

Ülemaks kui hõbevara hindan oma kalleid lähedasi. Vend on mul ikka vend, mitte sugulane ja tema pere on venna pere. Omad, nagu öeldakse.
Pojad ja nende väljavalitud on hindmatu tähtsusega. Ja kui tagasisideks läheb, siis ma olevat maailma kallim ja parem emme. Koos vigadega muidugi.

Laul ka, üks lemmikuist

Videvik

Riho Sibul/Vladislav Koržets

mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
seon ise tihedamalt kaela ümber salli
ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen

ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae
ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla
niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg

pean päevast päeva omaette pikka videvikku
mu päike loojub, taevas tuhmub, kustub päeva kuld
toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld

mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla
on õrn ja rabe salamahti külmetanud nurm
küll lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm

kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos

hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos

14 kommentaari:

thela ütles ...
Tubli oled, et tervenemas ja jälle blogiridades! Jõudu ja edu Sulle!
tegelinski ütles ...
Tore, et tagasi oled :)
Bianka ütles ...
Tore, et jaksad juba arvuti juures asjatada. Mul nyyd reisi ajal va"hem mahti teisi lugeda ja suhelda, aga edaspidi ja"tkame! See internet on m6ttekaaslaste leidmisel kyll fantastiline abimees! Head paranemist sulle!
Emmeliina ütles ...
Aitähhid, tüdrukud!
Ikka juba edeneb, kuid vaim on nii kokku kuivanud, mõtted vajavad õhku ja ruumi. Seda napib
thela ütles ...
Vaimu virgutamiseks viskan ühe meemi
oma blogist :)
sjgelle ütles ...
Tahaks salamahti kuuluda ka sinu sotsiaalse võrgustiku serva(virtuaalselt), aga mine tea, ehk viib elu kokkugi. Minu jaoks oli suur leid see, et Aluvere meid ühendab;)
Parane hästi! Saan Su jutust aru, et tegemist on liikumist takistava puudega (maripuue?). Kevdeks juba jooksed?
Emmeliina ütles ...
kallis Sjgelle, kuulud kindlasti lähimate sõprade ringi. Olen veidi saamatu ja pole veel selgeks saanud igapäevaste lugemisblogide lisamise kunsti,(kooli saksa keel), seepärast on kirjas ainult need, keda poeg alguses paika pani ja kes delfi ajast (algarv, toompea, trulla, thela)
Sinu leidsin läbi algarvu. Nii see võrgu kudumine käib.

P.S vaata emmeliina pildistab ja sealt profiili.

Aluvere ühendab kohe väga
ants ütles ...
Üle hulga aja üks ilus lugemine. Tänud. Jään huviga ootama järgmisi.
Emmeliina ütles ...
Antsule
oi, aitäh!
Trulla ütles ...
Näedsa, usin ja asine juba :). Mina tahtsin küsida, et mida see Nekrassov ütles ka selle mainitud asja kohta? Olen ise ka vahel mõelnud, et tänapäevamaailmas need sugulussidemed kipuvad palju lõdvemaks jääma ning perering märksa ahtamaks kujunema kui see vanasti, suurperede aegu oli. (Maailm ju ka tänapäeval laiem ja ärakolijaid rohkem - vanasti pigem ikka oma külla jäädi pidama.) Et päris huvitav oleks, mida see Nekrassov ka sellest arvanud on.
Emmeliina ütles ...
Tahaks tsiteerida, kuid raamat jäi ülemisele riiulile :-(

Homme tuleb Päevalill külla, tema leiab üles. Siis kirjutan täpse pealkirja. Kui koolitööst mahti saad, võta õhtuti ette. (narkoosiaugud :((()

Huvi äratamiseks: üks peatükk kannab pealkirja: miks Ivanidel ei ole suguvõsa?
Anonüümne ütles ...
Hea, et liikumispuhkus ei tähenda arvutipuhkust! Oli veidi värvitu ilma Emmeliina blogita.
Tugevat vaimu ja head paranemist, kevad on meie poole teel!
Emmeliina ütles ...
viibin ülerahvastatud - hoolitsetud "paine all"

Kallis emme annab oma parima ja õhtuti tormavad trepist üles 3 MS (kolm mutti sekundis)

suurepärane võrgustikutöö, oskaks ma ainult seda hinnata ja viia ennast tasandile, kus inimesel ei ole tõesti ühtegi toetavat karku.
technology ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

Kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Mured ja muu



Üksinda kodus

Aasta lõpus sai AK lahkumisest neli aastat. Tähekombinatsioon tähendab AbiKaasat ja tema  nimetähti. Lahkumine tähendab minekut teispoolsusesse.

Omaette vaikse häälega rääkides alustan umbes nii: Ma tulin toime! Mida see kolme sõnaline lause tähendab? Millega tulin toime? Elamisega.  Eelkõige  ISE,  aga tugede najal. Paar esimest aastat jagasime leinaelu venna lesega. Tema, kordades noorem, pidi minema vastu uuele. Mina jäin maha vana koormaga ja hakkasin seda korrastama. Nelja poja ja seitsme lapselapse soojade silmade, sõnade ja tegudega. Omamoodi käivitaja oli sel ajal 87 aastane ema. Tigedus  ei ole edasiviiv, aga vahest annab tugevamad tiivad: näe, ema, ma lendan! Lisaks veel mõtlen ka!

Ei tea, mis jama nende emade ja tütardega on?

Algus oli küll kohutav, sest nii vennast kui AK-st jäi nii palju lahtisi, sõlmimata otsi. Lisaks kaks tegelast - väike ristipoeg A ja ema Ellen, kes elu täiesti pea peale pöörasid.
Ometi, kui vaatan 2015 aasta pilte, siis tundub, et vananemine polnud mind veel selleks ajaks kätte saanud.
Eks igapäevatöö lasteaias hoidis joonel.
Kui ma tões ja usus lootsin, et suudan emaga koos elada, ruumi ju korteris oli, läks ikka kõik üle kivide - kändude. Lõviema nuttis oma kutsikat - poega taga ja mina olin see ülejääk. Midagi pole teha - kui üks laps on ikka niipalju armsam kui teine. Mul ei ole tütart - ju see on isegi hea, sest pojad kõik võrdselt kallid ja südame küljes.
Mustalt öeldes - kui alguses hellitasin lootust, et emaga koos saame ühendada pensionid ja elamist veidi kõpitseda, siis õnneks matsin selle idee eos. Ikka sellepärast, et täna endale kõva häälega öelda: Ma tulin toime!
Ärge nüüd sildistage mind südametuks ja koledaks tütreks - ausõna, ma püüan. Tegudega.

Uus töö ja kolleegid

2016/2017 oli üllatavalt raske. Lasteaiast kooli. Tean, et asi polnud minu isikus. Asi oli minu ebapopulaarses töös ja samasse kooli esimesse klassi astunud lapselapses.
Aga kui ühe kooli uks kinni panna, siis avaneb teine!
See, mis minuga sündis oli ime! Kodukoha kool, millest olin üle vaadanud, ulatas mulle sõna otseses ja kaudses mõttes abikäe. Ausõna, nii olen juba teist õppeaastat igal hommikul läinud tööle sooja tunde ja suure südamega. Muidugi tuleb tagasilööke, aga see sõltub töö eripärast, mitte kolleegidest. Olen tõeliselt õnnelik, et mul on see töö!
Osaline koormus on igati jõukohane.
Ainult et sageli taban end mõttelt: Kuule Sina seal üleval, kes asju setid, miks tegid sa nii, et 63-selt pean tegema seda, mille eest paaniliselt põgenesin 43-selt? Kas meie panused on tõesti loetud ja minu omast jäi veel tükk puudu?
Nii ma täienen. Sünnipäevaks sain nutimutiks. Pojad, ikka need pojad tegid seda! Tuleb pingutada, et midagi juurde õppida. Aga võimatu see pole.


Tervis
2014 dets. langetati meie kodumetsa. Varajasel hommikul bussile kiirustades komistasin libedaga ja leidsin ennast valutava õlaga vastu kännutüügast. Oi, tuli sellest ikka trauma. Õllavarre murd ja lisaks vale füsioteraapiaga tekitatud kõõluste rebend. Oskajad arvasid, et ma ei saa enam kunagi selga pesta ja kleidi lukku kinni. Vedasin neid ninapidi. Muidugi mitte nii kui varem, aga opereerimata käsi tõuseb pea kohale. Mis sellest, et selja taga käed enam kokku ei anna (teate küll seda harjutust, kus üks käsi tuleb ülevalt ja teine alt vastu) Laiskuse küsimus rohkem.
2016 detsembris (miks ma ei imesta) komistasin Tapa kultuurikoja trepil. Sain karistada edevuse eest, sest olin ennast rüütanud Ivo Nikkolo maani kootud kleiti. Eputada ei unustanud, aga pika kleidiga  kõndima õppida unustasin. Tulemus - pahkluu nihestus, õigemini mõra. Tulemus kips ja kiirustamine. Tagajärg: mitu paari jalanõusid tuli koledamate vastu välja vahetada.
Kuna mul niigi sünnipärane puusaliigese nihestus ja raud puusas, siis olen kõndimises koba mis koba. ja karta on, et seltskonnatantse ei tantsi ma enam kunagi.
Kas ma olen sellest õppinud? Jaa, ma peaaegu libedaga ei kõnnigi. Tulemus: kümmekond lisakilo veel kümnekonna eelnevale juurde.
Rõõmustan iga pea minuvanuse paksukese peale. Vana-aasta Anne Veski oli puhas palsam mu haavadele. Ainus söömislohutus on see, et viiekümneselt olin veel täitsa vormis ja viiekümne viieselt täitsa vormikas. Eks siis nüüd ja edaspidi võin vormitu olla.
Sellealaseid lubadusi enam ei anna.
Nõrk.
Poeg 2 kinkis mulle jõuluks kavala kella. See, mis loeb samme. Ooojaa, palju nalja ja tegevust. Kui külad läinud, siis võib näiteks ükshaaval kahvleid ja tasse nõudepesumasinast puhvetisse paigutada. Või pesu pesumasinast. Nii võib isegi 4000 sammu koguda. (rekord ajavahemikus 26.dets - 1 jaan.) Tegelikult on kink tegemist väärt.

Mida olen kaotanud?
Võime kirjutada ja sellest rõõmu tunda.
Võime lugeda ja sellest rõõmu tunda.
Hulgaliselt häid vanu blogijaid, kes enam ei kirjuta
Võime üksi vanu fotosid vaadata ja mälestusasjade karpides sorida.
Võime korralikult ja süsteemselt koristada.
Võime huvitavaid fotosid teha.

Mida olen leidnud?
Mida olen leidnud??
Mida olen leidnud???
Teadmise, et olgu sul kuitahes toetav pere, olgu sul kuitahes hoolivad sõbrannad - ikkagi tuleb 1i iseendaga siinses elus toime tulla.

Aa, et miks selline peakiri. Tulime koduküla brannega vana-aasta viimaselt kohvilt. Kuidagi komistas keel: kui noortel on mured ja rõõmud, siis meievanustel on mured ja muu. See siin pildil on see muu.


Vana aasta õhtu lavastusest "Võidab see, kellel on kõige hullem mees" :
Tead ma mõnikord vaatan neid tähti. Ma kohe niimoodi pikalt vaatan. Ma ei tea, vanasti nagu oli rohkem.