reede, 22. oktoober 2010

Kas patsient on haigla omand?

Tädi Maalide st. lihtnaiste jaoks on Eesti meditsiinis toimuv kaugtasand peamiselt ajakirjanduse ja televisiooni vahendusel ja lähitasand kas läbi enda haigestunud keha või lähikondlastega seonduv.

Haigete määraja järgi tean oma ringkonnas vähemalt kaht tüüpi inimesi - ühed on nn. polkovniku lesed, kes enda tervise pärast ülemuretsevad kui mingi eriti väärtusliku eest, mis ilma arsti pealpilguta halveneb ja üha halveneb. Teised on eitajad, kes ülekantud tähenduses kasvõi põlvili roomavad, hambad risti suruvad ja valu kannatavad. Kuni nende arvates väärika lõpuni.

Tegelikult on haigete välimääraja mõõtmatult laiaskaalaline. Täna tahaksin välja tuua ühe neist kelle nimeks võiks panna Kuulekas Patsient positiivsuse sugemetega. Ta jälgib ja järgib kõiki meditsiinitöötajate soovitusi ja ümbersoovitusi ja katsetusi ja kannatusi. Ühesõnaga on arstide unelm. Aga lisaks temale on tal satelliidid pereliikmete ja lähedaste näol. Ka nemad alluvad üldtuntud tõdedele eetika vallas, ei vingu ega virise, kuid näevad asjade toimismisnurka enda mätta otsast. Omaette olles ja mõeldes nad julgevad imestada süsteemi totakuse ja paindumatuse üle, aga vastu hakata ei söenda. Kes teab, mis sellest tuleb ja kui arst on pandud ja võtnud endale vastutaja rolli, siis on tükati nii hea vastutust veeretada. Kuigi sisemuses tahaks hoopis jagada.

Nagu filmis, kus läbi klaasseina annad edasi enda lähedalolekut ja samas saades osa Hippokratese vandest. Kui kogu protsess ja sellele järgnev toimub suletud uste taga ja usaldus ligineb pigem miinusteni, siis tahaks küsida: kelle oma?

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Pojaga Toomemäel

Jalutades kahel ilusal nädalalõpupäeval pikki tunde Tartut pidi arutles Poeg 2: ei saa aru, miks inimesed üldse Tallinnas elavad, kui Tartu nii ilus on. Ega tegelikult neid kaht võrdlema pea - nii erinevad on, kuid kui valida, siis kindlasti kalduvad kaalud lõuna poole. Võib olla on osa meenutustel, mille algust väikese tüdruku mälu nagu peaks mäletama, aga tegelikku pilti kokku ei pane.
Sellepärast alustasime netiabist ja ema meenutustest.

...rongiga sõitsime koos vanaisa ja sinuga Tartusse. Oli varakevad, võib olla märtsi lõpp. Vaksalist saati kandsime sind kordamööda üles Toomemäele, kus asus haigla. Selle maja kavatsesin nüüd, üle viiekümne aasta möödudes üles otsida.

väljavõtteid artiklist "Lastekirurgia Eestis" Eesti Arst 2002; 81 (11): 727–730
*Eriala tegeleb kaasasündinud väärarengute, omandatud haiguste ja vigastuste diagnostika ning kirurgilise raviga.
*Esimesed laste eripalatid loodi Toome Haavakliinikus 1938. aastal dr H. Petlema eestvedamisel.
Ravivõimalused olid tol perioodil halvad. Puudus laste opereerimise instrumentaarium, isegi
lahaseid (puust) valmistasid haigla puusepad. Lapsi opereeriti nagu täiskasvanuid

Edasi räägitakse juba aastast 1960 kui loodi eraldi lastekirurgia osakond. Minu jaoks oli rong juba läinud.

*Tartu Haavakliinikus avatud lastekirurgiaosakonna juhatajaks määrati B. Maarits. Leidsingi enda raviarsti, kelle nime ema õnneks mäletas.

Maarits, Bernhard s.1918, töötanud haavakliiniku ortopeedina. Lõpetanud 1937 Valga Gümnaasiumi ja 1947 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1944 mobiliseeriti saksa sõjaväkke. Rohkem ei leidnud midagi, kuid asi seegi.

Rohkem räägitaksegi Toome haavakliiniku loomisest ja kõige vähem viiekümnendatest aastatest, mis just minu huviorbiiti jäävad.

Kahe aastane tüdruklaps ei mäleta midagi. Kui just mingid mälupildid suurtest ja hirmutavatest varemetest, mis ilmselt Toomkirik, looklevast teerajast ja mingist tagatrepist. Ja punasest haiglast. Vähe, väga vähe. Ka ema ei mäleta midagi. Ju tal olid muud mured, kui hooneid jälgida, sest haiglasse polnud ema ette nähtud. Ei tea, miks. Oleks ju personalil kergem, kui märjaks nutetud padja asemel oleks olnud ema kaitsev kallistus.

Ma isegi ei tea, miks ma varem neid hooneid ei otsinud. Loodsin, et siis ehk ei tule kunagi tagasi need lapsele sisse kodeeritud haigla ja arstihirmud, mis on kummitanud terve elu.
Kuni tänavuse talveni. Siis tuli nendega pidada üks suur võitlus ja mina, kes ainuüksi valge kitli nägemisest võisin peaaegu teadvuse kaotada, pidin vastu võtma elu poolt peale pandud uue õppetunni. Enda hirmu minetama ja haiglate ja arstide sõbraks saama. Alguses Tallinnas ja nüüd siis Tartus.

Vanad haiglad on küll Toomemäelt ammu Maarjamõisa kolinud, kuid nende vaim hõljub nii unustusse jäetud anatoomikumis kui tuttuutes, renoveeritud korterites. Kas teie tahaksite kuue miljoni eest haiglas elada - majas, mis ehitati haavakliinikuks. Mina ei tahaks. Mingisugusegi raha eest mitte. Kui seal oleks lihtsalt vahepeal olude sunnil haigla asunud, aga üle saja aasta...tänan, ei. Kuigi vaadata on neid erinevate sissepääsudega eksklusiivkortereid mitmel korrustasandil huvitav. Siis kui ei teaks, et tegemist haiglaga.

Nüüd on mul veidi kahju, et maja enne renoveerimist kaemata jäi. Kuid kas olekski vaja olnud.

Suurim rõõm ootaks ees hoopis siis, kui praegust suurt Maarjamõisa kolossi juba jõulude ajal kaugelt vaadates saaksime meenutada- oli väga ränk, aga nüüd on see möödas ja rebida laulust välja just selle killu

...
Kauni aia leian kus soovida soove
laia aia ja viinamäe
alla majja saadab mind kuu öö poole
sängi laia uinun ja näen kui`s me sõidame
isaga draakonil
kroonid peast rebib tuul
me ei hooli, me kuningad ikkagi
pungil purjed me draakonil
me eebenist draakonil
täna tuju tal hea, saab veel suhkrut me käest
ja me naerame
kui me lendame
üle lainete
isaga draakonil /Saatpalu/

teisipäev, 5. oktoober 2010

Edulood ja haiguslood

Ajast aega on inimestele meeldinud lugusid rääkida. Arvan, et alguses olid muinaslood. Ikka suusõnalised ja ikka õnneliku lõpuga. Raskest füüsilisestest tegemistest vaevatule said õnneliku lõpu jätkuks õnnelikud unenäolood. Kui said. Ilmselt tulid unes kõndima peale õnnelike vaeslaste ka kadunud ja kooljad, tondid ja kodukäijad. Aga nii said lugudest jätkulood.

Kirjasõna lood tulid Piibli kaudu. Nüüdsel ajal ilusa värvipiltidega raamatu pealkirigi "Piiblilood". Mõeldud lastele, kuid minusugusel, väheste piiblilugudega kasvanul kena lugemine. Eriti ikka need ilusa lõpuga, no kus pimedad nägijaks ja jalutud kõndijaks...
Siis ilmusid kirjasõnasse manitsuslood. Need, kus tikkudega mängida ei tohtinud ja jonnida ei tohtinud ja üldse pidi olema viks ja viisak ning vanemate sõna kuulama. Igatahes olid nendest poole huvitavamad seikluslood. Maalt ja merelt.

Kuna lood kaante vahel ja inimestel enamasti silmad peas, siis enam nii palju lugusid ei räägitud. Kohale oli jõudnud aeg, mil osades kodudes üldse ei räägitud. Kui, siis sosinal. Meil ei rääkinud keegi, miks vanaisa, kes Omal Ajal oli tunnustatud põllumees ja õpetaja, sovhoosi osakonna juhatajana üha sagedamini jooma hakkas. Tema sõbralikkus ja headus oli jäänud Tallinnasse ühe hirmsa maja ukse taha. Vanaisa äi, kes Ameerikamaalt tulles sotsialismiideedega meelestatuna mõisa ostis ja millegipärast tõsistelt talupidajatelt "kommunisti" sildi selga sai, andis küll mõisa õigel ajal käest, kuid kommunistide hulka ei võetud - kapitalist - külakurnaja. Need on lood, mis ma ise oma peas olen kokku pannud. Faktide ja killukeste järgi.

Minu kooliaja alguslood olid ikka need, kus kaks punast kaelarätti ära peideti ja Timur koos meeskonnaga aitas memmekestel puid lõhkuda. Head lood olid. Nendes ju tehti head. Kurvad lood olid ka. Väga kurvad. Nemcseki lugu. Ja Jüri lugu ja Kadri lugu. Kuid rohkem oli ikka neid rõõmsaid lugusid. Õudsed lood olid ka. Ümera lood ja igasugused sõjalood.

Siis tulid ajakirjas "Pioneer" esimesed loetud tublide inimeste edulood. Ikka sellest, kuidas tublid lapsed vanakesi aitasid ja igasugu tublisid tegusid tegid.
Mina olin ka ühes loos sees. Selles, kus tundsin huvi kooli koduloomuuseumi vastu ja veetsin kõik vahetunnid seal. Tegelik lugu oli ikkagi minu õpetajast.

Sujuvalt tulid teised lood. Kollasest kassist, Õhupalliga Nelest ja ilusa nimega tüdrukust Bianka, kes vaikis. Kuidagi väga vähe oli neid. Õnneks liikusid käest kätte noorte enda lood. Ja lugude kõrvale hakkasid tulema lauldud lood. Näiteks need, kus "teeniti kuuskümmend rubla ja maksudeks maha läks neli ja pool" või lugu inimlapsest, kes tõttab ja tagasi ei vaata. Või "õnnetud tüdrukud, kes põllul härradega ringi kõndisid" . Neid lugusid oli juba märksa rohkem. Neid võis ise ka teha. Nii tekkisid sahtlilood millega kaasnesid hoopis põnevad "tegelikud lood" No need maleva ja armastuselood. Suurema ja laiema maailma lood, mille tegelased olid teistest Eestimaa koolidest, kes oskasid lugusid paremini paberile ja muusikasse panna.

Oleksin peaaegu unustanud! "Noorusest" tulid ju Doktor Noormanni lood. Oo lapsepõlve "muretud mängud" millest juba varsti said "murelikud kannatused".

Korraga said lood otsa. Algas tõsine töömehe- ja pereelu. Nõukogude naise elu. Kusagil kaugel hõljusid siiski "vaba maailma" naiste lood. Rikkad, salapärased, filmilikud - ulmet täis. Vahetudes lugudega tublidest leidapeipsidest ja naistest treipingi taga.

Nüüd on meil juba paarkümmend aastat "teised lood". Ja korraga on neid lugusid nii palju rääkida, et vahel tundub, et kas ikka kuulajaid jätkub. Raamatud ja ajakirjad on täis elavate elulugusid ja mis kõige tähtsam - edulugusid. Iga päev nii vanad kui uued figureerivad nimed.
Ei tea, kas keegi õppur on juba teinud koolilõputöö edulugudest - elusate elulugudest. Kuidagi tühjatünnikõmisevad on tihti need lood.

"Hapud viinamarjad?" Miks mitte. Kuigi minu arvates piim läheb lastele toiduks, mitte vanniks. Koer on peremehe truu sõber ja majavalvur, kass hiirtepüüdja. Korraga tundub, et iga kolmas meiemaalane on kuulus või kummaline. No hea küll, iga neljas. Lasen peast läbi enda kuulsad isiklikud tuttavad ja pean nentima, keda vähe, seda vähe. No mõned provintsilinna väsind ajakirjanikud, üks kirikuõpetaja, mõned "valitud", keda tean terepidi ja see on kõik. Ei midagi intrigeerivat. Nendega Kroonika peole ei lähe. Nii et ikkagi on neid edulugude kuulsusi mingi linnatäis või ekraanitäis.

Kuid ekraani sisse ja paberi peale on üha rohkem hakanud ilmuma haiguslood. Mõtlemapanevalt rohkem. Erinevate ja keeruliste nimedega, omanikeks nii lapsed, naised kui mehed. Vanasti haigustest ei räägitud. See ei tähendanud seda, et "õitsenguajal" haigeid polnudki. Lihtsalt need ei käinud õitsva riigi juurde.

Haiguslooga koos ringi käia on tükati nagu sabaga. Ei tea, kas võtta teda, kui normaalset kaaslast, et noh, las ta ripub seal taga või proovida teist peitu panna. Näiteks tagataskusse. On muidugi veel võimalus sabale lehvike külge siduda ja teda sellega ilustada. Nii saab pealiskaudsemad ära petta. Tähelepanu läheb sabalt lehvikesele nigu niuhti.

Ei tea, kas Tartus on kangapood homme lahti?