Kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Jaanuar - see tühi kuu


Lapsena olid talvekuud suisa rõõm ja puhas mõnu. Kõigepealt jaanuar. Kooli tuli minna alles üheteistkümnendal ja siis tundus, et pool juba otsas. Kogu aeg oli külm ja paks lumi. See ei seganud, vaid rõõmustas. Kui külma oli üle 20, siis maalapsed ei pidanud kooli tulema. Meie, st. alevi omad ikka läksime. Koolimajas oli ka külm ja õpetaja tuli ja saatis meid koju. Siis sai õue mindud, aialt lumehange hüpatud ja soomekatega sõidetud. Suusatama ei julgenud minna, oleks kodus naha peale saanud. Kodus oli samuti külm. Kui ema varahommikul pliidi alla tule tegi, siis oli köök soe ja mõnus. Ahju pani ta puud valmis. Pidin need põlema panema kui koolist tulin, vaatama, et ikka ilusasti põlema läheksid ja siis mõne aja pärast ahjuukse niimoodi kinni lükkama, et suur kirjaklambrist tehtud traat vahele jääks. Muidu võis vingu jääda - see oli hoiatus. Loomulikult käisin sel ajal algkoolis, vanemana oli ahju kütmine juba teadlik töö. Vahest, eriti suure külmaga tehti veel teist korda tuli ahju. See oli eriti mõnus, sest siis oli aega ahju ääres selga soendada ja raamatut lugeda. Meie toad olid kõrged, suurte akende ja külma põrandaga, sest maja all oli garaaž. Küllap oli see 50-ndate aastate lõpu ehitus nii nagu oli, sest mäletan ema nurinat, et talvel oli koridori seinakapi sein härmas, aga suvel hallitas. WC koos vannitoaga vajas eraldi kütmist ahjukesest, mille tagajärjel hakkas kraanist pahinal kuuma vett tulema. Vanniskäik oli pidu ja lõbu, mida ei varjutanud isegi vastik seebi silmaminek. Hiljem ehitasid maja mehed vanasse pesukööki sauna. Sellest sai alguse mu saunahooliku elulugu. Õhtul soojendas ema tekki ahju vastas ja mina ootasin voodis valmis, ise külmast värisedes, flaneepidžaama seljas. Kõige mõnusamad olid pühapäeva hommikud, sest laupäevad olid siis veel kooli-ja tööpäevad. Sirutasin ennast sooja müüri äärses voodis välja ja proovisin varvastega, kas müür on juba soe. See tähendas, et emal tuli pliidi all ja kuklitainas kerkimas.

Selline ajapilt.

Aga nüüd. Jummala õige pealkiri. Kõigepealt on tühi rahakott. See, mis eelmisel kuul priisatud sai maksab nüüd kätte. Siis on tühi kõht. Magu lihtsalt harjus hea ja paremaga ära ja venis välja. Varsti saab tühajaks pangaarve, sest küte ja elekter hammustavad sealt suure suure tüki.

See suure inimese elu pole üldse üks meelakkumine. Ja keegi ei soojenda ahju vastas tekki, sest ahju polegi. Ei tea, kas õhksoojuspumba all saaks teki soojaks? No kui ikka kaua aega seisaks...

Reede, 15. jaanuar 2010

Pead + katted


kellele jätkus ja kellele mitte



Teisipäev, 12. jaanuar 2010

Aeg võtab kõik

Loen Sulev Olli kokku pandud elulooraamatut Heidy Tammest. Raamatukoguproua andis, et olevat minu järjekord. Ega ma ise täpselt mäletanud, aga väikeses alevikus kõik lugejad arvel. Ju ma siis kunagi avaldasin soovi. Tegelikult mul veel Betti pooleli, aga see uus tundus nii õhuke ja pilte täis.

Miks ma üldse sellest raamatust kirjutama hakkasin? Pole ju Heidy Tamme kuulunud minu ei noorpõlve ega ka praeguste lemmikute hulka, kuigi ta laulud osaliselt peas.
Esiteks, selle raamatuga oli mingi kamm, kas Tammele ei meeldinud või, igatahes see tekitas huvi. Ja teiseks, mis võiks olla veel pikkade õhtute parim augutäide, kui tuhnida teiste eludes ja haugata kõrvale üks mõnus..., no näiteks halvaa. Nii ma siis eile õhtul pärast koduperenaisi alustasin. Lugeda on vilets, ei paindu hästi ja pildid ja kaas on kohutavalt koledad. Saan prouast täitsa aru, eriti naljakaks teeb raamatu see, et osa pildist jääb köitmiskülje sisse ja nii on Jaak Joala täitsa poolik. Ja need tumedad must-valged pildid lausa lajatavad näkku oma halvakvaliteetsuses. Miks poleks võinud neid panna väiksemana, raamituna ja heledale taustale nagu Betti raamatus (välja antud 2003). Aga noh, selle kannatab veel ära, mulle tegelikult meeldivad mustvalged fotod rohkem kui need nõuka aja punaroosavärvilised. Peaasi kui sisu soovide ja ootustega vastavuses on.

Ja tegelikult tahangi öelda, et minu jaoks oli intervjuu vormis sisu päris huvitav lugemine. Küsimused olid läbimõeldult reastatud, polnud liigset survemeetodit stiilis, et no miks ikka nii läks ja miks ikka naa ei läinud. Ainult lugemise tegi raskeks vaheetappide puudumine. Kõik oli üks pikk joru. Intervjueerija (kuidas nimetada seda sõnalohet? ilmselt küsitleja) oleks pidanud tõesti vaeva nägema ja veidi liigitamist lubama, sest palju väikest teksti hajutab ja väsitab. Samas lauljatarist pedagoogi väljaütlemised ajakirjanduses (kui Kroonika on ajakirjandus) on kenasti fotode kõrvale välja toodud.

Aga tähtsam tuleb kõige lõpus. See on laulja eriline mõtteviis ja huvitav elukäsitlus pani mõtlema. Mul tädi sama vana, hea paralleele tõmmata. Aga vot ei ole mitte. Neid paralleele nii palju. Asi pole mitte nõuka aja estraadilaulikus, sest tädi mul ka teps mitte mahajäänud ja tubane tädi polnud, vaid ikka proua. Hoopiski selles, arvan ma, et Heidy Tamme 40 -ndad algasid vabal maal, kus vabad-avatud-rõõmsad-hoolivad kaaskondsed. Kus ei pidanud tsensuuri tõttu sõnumeid peitma ridade vahele, kus ei kuulutatud liigjoomise kartusel kuiva seadust, kus ühe suure juhi kirstu hauda laskmise kolakas ruttu ruttu uudistest välja lõigati ja nii edasi ja nii edasi.

Aga nii mõtlen mina. Ja vahel annan kujutlusele tiivad: mis oleks saanud, kui ma ise oleksin julgenud...sel ajal...ma mõtlen.

Laupäev, 9. jaanuar 2010

Pisikese suured tööd

Päev enne vanaisa sünnipäeva


Kõik pean mina üksinda nendele suurtele ette ja taha ära tegema!



Hommik pärast vanaisa sünnipäeva. Ja suured muudkui magavad ja magavad....



See pole veel kõik. Isegi siin oskavad nad tööst kõrvale hiilida


Lõpuks ometi! Aeg iseenda jaoks


Teisipäev, 5. jaanuar 2010

Elan hästi, kui ei võrdle

Lugesin ja loen Karl Muru Betti Alveri Elu ja loomingu lugu. Igasugu mõtted kipuvad pähe.
Üks lõik ei lase lahti. Tegevus toimub ajal, kui Talvikute kodu Tartus nende maal viibimise ajal rüüstati ja nad uue elamise leidsid. Aastal 1945

"See on suurevõitu tuba, laiade akendega ja avara vaatega linnale ja Tähtvere pargile.(....)
Nende tuba on raamaturiiuliga pooleks jagatud: tagumine pool vastu mäenõlva Bettile, esimene pool Heitile. Mööbliks on kaks vana diivanit, paar lauda ja tooli, söögilauaks riidega kaetud raamatukast, puhvetiks külili asetatud riietekapp, mis enam püsti ei seisvat, nüüd aga eest riidega kaetuna näib väga "noobel". Nii on selle eesti silmapaistvama luuletajapaari uus kodu (...) Puuduvad köögiriistad ja sööginõud: nuge kahvleid on vaid üks paar, taldrikuid üksainus, tasidest vaid üks mokkatass. Sellest hoolimata kaetakse õhtulaud potis küpsetatud kana ja kartulatega. Taldrik antakse külalisele, pererahvas ise sööb miniatuurseilt mokka alustassidelt teelusikatega. see meenutaks mõnevõrra Jaapanit, kui mitte teejoomiseks ei tuleks kasutada väikest koorekannu ja konservikarpi."

Muidugi oli tegemist sõjaajaga ja muidugi on tegemist hoopis teise põlvkonnaga, Betti Alveri sünniaasta 1906. Kuid see kirjeldus paneb mõtlema, et ka vaene saab olla väärikas. Paralleele tõmbama sundis aga ühe üle 80 aastase eaka naise (mitte minu ema) konstanteering: ma pole kunagi nii vaeselt ja viletsalt elanud nagu nüüd???? Panen siia meelega mitu küsimärki. Ka see inimene pidi ju sõja ja sõjajärgse aja üle elama. Kuidas siis nii, kui praegusel ajal on pensionärid ainus kindlustatud elanikkond. Ega siis vanadus ja haigused ole vaesus, see on paratamatus.

Aga praegusaegne vaesus on ikka võrdlemise küsimus. Ja praegusaegne nälg on tihti valikute paljususest tekitet. Välja arvatud lapsed. Pole nemad süüdi. Neid tuleb tõesti kaitsta. Aga nende vanemate osalised käitumismustrid võib nõuka aja süüks ajada. Kui asjad olid mõõdupuu ja üles kasvas põlvkond "seebid ja šampoonid sektsioonkapi klaasi taga". Ka mina olen selle põlve liige. Kasutute kristallkausside pealt ja alt tolmu pühkides jõuab see teadmine pikkamööda minuni.

Aga nüüd lähen ja haukan kapist tüki lõhet röstsaial. Kõht selle vaimutööga na tühjaks läinud.

PS: mõtisklus ei ole tellimuslugu ja ma ei kuulu Keskerakonna pooldajate ridadesse.

Pühapäev, 3. jaanuar 2010

Uuele avatud


Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...

Talvine õhtu
Villem Grünthal-Ridala

Millegipärast, just sellise õige talveilmaga meenub see kooliajal õpitud luuletus. Ilmselt tuletab ta meelde väikest koolitüdrukut, kes armastas näärivaheajal koos sõbrannadega hobusemeeste peale hääletada. Ausõna! Alevisse meiereisse tõid lähedalolevate talude peremehed- loomapidajad piima hobustega. Ree peale oli visatud heinu, nende sees piimanõu ja kõike seda juhtis kasukaga ja kindlasti habemega (mis võib nüüd muidugi olla kunstlik liialdus) muhe onu.
Tuli vaid paksult riidesse panna, ikka villased retuusid alla ja paar paari dressipükse üksteise otsa. Siis veel sokid ja vildid või "hüvasti noorused". Otsa talvemantel või kasukas, mis kellelgi ja pähe "karvakas". See karvakas oli vahepealne moeüllitis, maksis mingi kümme rubla ja kõrvu sai külmal ajal alla tõmmata. No nagu mingi läkiläki moodsam variant.
Ja siis padavai meierei juurde. Aja parajaks tegemiseks võis aialt lumme hüpata ja mõõta, kes saab kaugemale või võistelda, kes julgeb ennast tagurpidi hange kukutada.
Kui piim ära antud tuli viisakalt juurde minna ja sõidule paluda. Mälestustes on kaks meest, üks sõitis ree ja teine saaniga. Saaniga oli vahvam, siis sai taga püsti seista ja seljatoest kinni hoida. Mõlemad talud olid mingi kolme kilomeetri kaugusel. Ega me päris lõpuni sõitnud, kui hobune hakkas suurelt teelt ära keerama, siis läksime maha ja hakkasime tagasi alevisse kõmpima. Küll oli külm, suust tuli rääkides auru ja telefonitraadid undasid. Seda undamist mäletan nii selgelt.
Teine talverõõm oli soomikute ehk soome kelkudega kihutamine. Võis valida variante ja sõita kordamööda või ka üksinda. Kahekesi oli parem, sest siis sai vahepeal istuda. Keskkoolitüdrukutena käisime isegi seitsme kilomeetri kaugusel maarahvamajas peol. Soome kelkudega, ausõna. Kelgud peitsime enne peopaika kuusehekki. Ja see ei olnud sada aastat tagasi, vaid aasta oli 1972. Kel vedas, selle sõidutasid poisid öösel koju. Mina olen sellise pika soomekelgusõidu saanud.