pühapäev, 30. juuni 2013

Diagnoos: vinguv vanainimene

Seda tunnet, mis mind eile tabas on raske kirjeldada. Pole ime, sest olen tunnete tundmisega tihti kimpus. Ilmselt on parim kasutusel olev sõna "piinlik". Nimelt vaatasin tuttavate soovitusel saadet "Lauluga maale", mille võtted sooritati minu lapsepõlvekandis. Telekaga suhtlen üha vähem ja seepärast jätsin meelega vaatamata Aunaste laulusaated. Siiski, ühe teada pere kaesin ära, aga ainult sellepärast, et näha, mis mulje või peenemas keeles kuvandi on nad võimelised endast tekitama. Asi töötas täiega ja sain kinnitust Justin Petrone väitele, et meedia on võimeline kõike muutma.

Seekord läks teisiti. Kuna saate formaat mulle tundmata, siis ootasin loodusretki Pandivere kõrgustikule. Aga Kakerdaja raba asub hoopis Albu vallas ja Viikingite küla Harjumaal. Nii ei saanud ma sellest segapudrust aru, aga see ilmselt polnudki kaasalaulmise eesmärk.

Äkki olid kaamerad keset Väike Maarjas toimunud Pandivere päeva üritust meie kooli vanal staadionil rahvamaja taga. Kena ja mulle üdini sümpaatne Gerli Padar alustas. Kaamera libises üle rahva. Lõin pilgu maha. Viga oli ilmselgelt minus, aga pilt, mis avanes mulle ei meeldinud. Kuidagi võlts ja punnitatud näis kõik. Või vastupidi - matslik. Lootsin kohata  naerusuiseid kenasid vanu tuttavaid. Selle asemel vehkis kätega ja imiteeris laulva revolutsiooni aegset laevõõpamist fännisärgis pikkade hallide juustega mees või naine?  Kaaamera otsis edasi. Tundsin operaatorile  kaasa. Ainult peotäis siiraid armsaid tüdrukuid, mõned väärikad vanaprouad ja peotäis minuvanuseid, kes püüdlikult tempos püsida püüdsid. Kui kohalik laulupoiss üles astus ja oma julget etteastet alustas sooritasin jälle sisemise virisemise: poisi emme, kena kirju suvekleidiga naisterahvas oli kuumal suvepäeval lapse rüütanud pikkadesse mustadesse viikaritesse ja valgesse pikkade varrukatega päevasärki ning kikilipsustanud nagu klassikalise muusika kontserdil Estonias. Miks, ma ei mõista. Lõbus lastelugu rokkivast ja maiustusi armastavast perekonnast oleks lubanud hoopiski vabamat lähenemisnurka. Neid ridu kirjutades tunnen ennast sama vastiku viriseva vanainimesena nagu meie komblusõpetaja proua MK. Aga välja ütlemata ka ei saa olla.

Mida ma siis oleksin tahtnud?  Et saade oleks esile tõstnud mu kodukandi kaunidust ja vaatamisväärsusi. Arvan, et omavalitsus pidi ikka kopsaka summa kulutama, vähemalt Reet Linna juhitud saate puhul oli nii. Vastu sain Kakerdaja raba, Viikingite küla, mis olid iseenesest head ja lõigud ja kolm minutit naisekandmisvõistlust Väike- Maarjast.

Mälestuseks meenutan möödunud suve nišiüritust Kiltsi mõisas. Kui stiilne, kui läbimõeldud! http://emmeliina.blogspot.com/2012/08/lugu-sellest-kuidas-oo-oli-nii-sisutihe.html

Pean tarkust tunnistama, et enne laulusaate võttegruppi lahkuda jõudsime. Mine tea, mis kiusatus oleks kiusanud ja edevus edvistama sundinud. Vanasti öeldi, et laulu seest ei saa välja. Pildi seest ilmselt niisamuti.
Sundisin AK-d järelsaadet vaatama, et tema arvamust kuulata. Tagajärjetult. Ehk keegi tahab oma arvamusega mu diagnoosi ümber lükata või kinnitada?

Kunagisi Reet Linna saateid vaatasin küll. Just Eesti erinevate nurkade tutvustamise pärast. Ja inimeste ka.

neljapäev, 27. juuni 2013

Kaduneljapäev

.....
ehk kohvrite ja kodinate koristamise aeg

Inglismaa sekkarist kaks suve tagasi ostetud seelik tundub pehmelt öeldes  pihast kitsas. Kui seda keskkohta pihaks nimetada võib. Vastutasuks kostitasin keha kanalihast vorstikesega (järjekordne uus toode ja pidi teine veel aprikoosidega olema). Närides mõtlesin tootearendajate raskele elule ja meelde tuli nõuka aegne kild "sada erinevat toitu veest" mis laieneks nüüdisaegseks "sada erinevat maitset vorstikestele". Kõrvale ampsasin Õhtulehte, kus üks tükk kandis pealkirja Erki Nool: vanemad inimesed saavad 900 euroga kuus hakkama. Kujutan ette, et praegustel kirjutajatel on arvutis sadu erinevaid pealkirju, mida nad siis vastavalt vajadusele kohendavad. Ühele aprikoosi, teisele ürti, kolmandale karulauku või nõgest ja läheb jälle kaubaks.

Tegelikult tegelen teosammul asjadele kadu andmisega. Täna olid päevakorral ehted. Juba mitmendat setmendat aastat. Võiks ju igasugu kribu-krabu alles hoida. Võtavad teised vähe ruumi. Nii olen aastaid teinudki. Tulemus oli aga see, et kui midagi kiiresti vaja oli, siis....ei tulnud õige asi õigel ajal näppu. Ja jäigi kulin külge riputamata.
Ärge nüüd mõelge, et tegu kuldsõrmuste või hõbesõlgedega. Need mul ikka kenaste karpidesse pakitud. Ega ma neid kanna ka. Eriti. Hoopistükkis igasugu odav moekraam vajas sortimist ja kadu. Muidugi võib kõik see veel kunagi moodi tulla. Kuigi praeguses asjakülluses vaevalt. Mis siis kaduvikku läksid? Esiteks hulgaliselt kooperatiiviaegseid nahkehteid. Liim vilets ja kvaliteet ka. Lisaks mingeid ebamäärasest materjalist (ei puu, vaid muu) kaelakeesid. Ja koledad pikajuukseklambrid. Samuti uue vabariigi alguse mood. Millal neid küll nii palju sai? No vähemalt tänase päeva seisuga hulga vähem. Vanasse käekotti läksid kõik, mis mälestusväärtuseta ja millel lugu polnud. Sellega koos rändavad nad kadunud asjade maale. Teised jäid. Ikka veel palju.
Ah et miks mitte tirtsudele mängida? Ei hakka mina lapselaste maitsmismeelt rikkuma. Ükski neist polnud roosa ka.


teisipäev, 25. juuni 2013

Pärast Jaani tuleb argipäev



Pea alati, kui kirjutama hakkan, kerib minus mingi teema, mis tahab niikaua veeretamist, kuni küpseks saab. Seekord on teema üpris proosaline. Nimelt suvekoristamine.  See tähendab -  kas lükata liiv ja puru paljaste varvastega laua alla kokku, puhuda tolmurullid mööda tube rõõmsalt ringlema või pühkida - nühkida nagu korralik naine naistelehtede külgedel. Vähemalt mulle tundub nii. Mingi vahepealne võimalus on ka. Selle kunsti nimi on mulje jätmine, kuid selle  tekitavad eelkõige kaasaegsed ja eurostunud kodud. Või siis päris maamajad. Nõuka aegne, pea saja ruudune, rõduga, teise korruse viie toaga elamine, silma ei peta.

SUVED MAAL EHK KUIDAS VANAEMA KÜLL JAKSAS
Nagu ikka minu puhul, pöördun abi saamiseks mõttes ja tagasivaates vanaema poole. Kuidas meil siis suvel seal elektrita majas asi oli korraldatud? Mäletamiseks võtan aja, mil vanaema poja pere oli juba alevisse kolinud. Suvelapsi oli kaks. Mina, algkooliplika ja seitse aastat noorem vend. Maja asus väikeses ääremaa külas keset põldu, kus mõisa ajal paiknes mõisa rehi. Nii ümbritsesid seda ühest küljest põllukivist müürid. Tüüpiline asunikutalu, ehitatud 1925-ndal, näitas kuuekümnendatel, pärast peremehe surma, lagunemismärke. Saun koos sepipajaga (meil öeldi just sepipada, mitte -koda) ei funktsioneerinud enam. Hobusetall samuti mitte, sest seal polnud juba ammu ühtegi hobust. Laudas elasid sõbralikult koos lehm ja mõned lambad. Ülemisel korrusel ehk õrrel kukk ja kanad. Kusagil pidid sead elama, sest söögikünas tuli neile kõvera rauaga mingit maltsa raiuda. Lakapeal heinad ja küünis näiteks seebi keetmise pada. Igasugu muid kolusid ja riistu ka.
Tähtis koht oli haopinu, kus suured okstevirnad, puupakk ja kirves. Ja muidugi aed. Magusad pisikesed tikrid, suured karvased punased tikrid, mustad ja punased sõstrad. Sekkad õunapuud. Kõik teada - milline valge klaar ja milline hapu viss. Nende all varajane kartul, sibul, till. Kaugemal porgandipeenrad ning keelatud maasikad. Miks keelatud? Aga sellepärast, et sinna lapsed tallama minna ei tohtinud. Sealt toodi jaopärast. Kui praegu tuleks aia plaan joonistada, siis teeksin ära nigu niuhti, mis sest, et 40 aastat möödas sellest kui maja üksi jäi.

Aga tegelikult tahtsin koristamisest....Kuid nagu me Poeg 4 ütleb: sa kirjutad liiiiiga piiiikalt, ei oska ma teistmoodi.
Ühesõnaga vanaema jäi leseks 62 aastaselt. Poeg kannatas koos perega veel mõne aasta ääremaasovhoosi elu ja siis kolis temagi. Kaks kambritäit selle aegset kena mööblit lahkus koos nendega. Nii oli tagumises ehk suures toas ainult üks raudvoodi, kangasteljed ja kaks suurt tühja kirstu. Ega sest pold miskit. Oligi ruumi maha laotada vanaisa saanikasukas ja selle peal võimlemisharjutusi teha. Nii nagu ajakiri "Maret" , mis laka pealt leitud, õpetas.
Teised kaks tuba olid magamiseks. Rõhutan : magamiseks ja ainult magamiseks. Uksed kenasti haagis, et kärbsed sisse ei saaks ja lapsed ka muidugi mitte. Vaat nüüd jõuangi peale pikka teed algusse.

Vanaemal lihtsalt oli süsteem. Ja vaesus ning asjade vähesus. See tähendab kõik eluks vajalik. Ja see kõik oli paigutatud nii õigesti oma pesadesse. Kuna asju oli vähe st. parasjagu, siis pandi kõik täpselt tagasi ja leiti samakiiresti üles. Oli see siis plekist nööbikarp, kus leidus eriti ilusaid lillekujulisi või vanaisa nahanuga, mis vestmiseks kõige parem. Kolm rukkililledega taldrikut ja siniste lilledega kruusi   tuli kohe puhtaks pesta, sest kuhu muidu järjekordsed praekartulid munaga panna. Või pannkoogid moosiga.

Kas ma ilustan ja idealiseerin? Arvan, et nagu lapsepõlve ikka. Ema, kes kasvas samas talus ja on praegu 85, ei meenuta oma lapsepõlve üldse nii väga roosilisena. Näiteks neid paljukiidetud külajaanikuid pole tal ühtegi ümber jutustada. Ilmselt ei lehvinud igas peres sinimustvalget ja rahvariides pereema ei toonud linasel rätikul leiba lauale. Laulukooris ja kirikus ei käidud. Küll aga omaste haudadel. Küllap oli lapsevanematel kiire, loomad vajasid hoolt, laenud tahtsid maksmist ja lapsed koolitamist.

Mina arvan, et kogu võti on see, et vanaemal oli nüüd lõpuks aega armastada. Kuna mees mullas, siis olimegi meie tema ainus rõõm. Natuke olen seda tunnet juba õppinud. Nii et süsteem, kord ja armastus. Ilmselt tagant ettepoole oleks parem.

Kristiina Ehin kirjutas oma päevaraamatus kuidas ta otsis kirikuraamatutest esiemade nimesid, et need kleidile tikkida. Minu esimene nimi sellel mõttekleidil oleks ANETTE

Kui nüüd keegi võtaks vaevaks mõelda, miks ma  jutu just sellise pildiga kaunistasin, siis vastan.
Kas minu vanaema oli erand, kel polnud ühtegi sõbrannat kellega suve algust tähistada? Kuidas ta küll oskas üksinda kõik mõtted ära mõelda ja probleemid lahendada? Minul on sellega suured raskused. Aga äkki polnud neil selle-aja maanaistel lihtsalt aega?

neljapäev, 20. juuni 2013

Suvekillud



Ilusaim kompliment
Johannes Rudolf (J R ), 4 aastane: Mina olen kivi tugevus ja Laur on mere jõud. Sina, vanamaliina oled liblikas.
(Pean  tublisti kahanema või kujutlusvõimet arendama. Tahaks lennata....)

Itimehe poeg leiab kohe vastuse
Kes häkkis issi arvutisse?
Laur Jakob, varsti kahene: Maša kalu!

Ülim viisakus
J R pisaratega võideldes, juba autotoolis: Aitäh, et meid kutsusid.....
(kuigi kolme päeva pärast näeme, jääb tunne nagu lahkuksime piiiiikaks ajaks. Oskavad ikka süütundele koputada)

Loodusõpetus
Vanaisa vaasis olevate gerberate kohta: vaata, Marianni, ilusad kollased  saialilled!
Mariann, neljane: aga kus on moosililled?

Lina on laual, lilled ka, vanaisa tehtud jaanipäevaõlu põrandalt pestud, padja alla peidetud legomehikesed ja tillukesed püssid oma pessa tagasi pandud, külmkapp tühi, liiv kokku pühitud.
Väiksed näpujäljed jätsin aknaklaasile alles.
Vaikus ja klassikaraadio.
Paleontoloogi päevaraamat

Mobiil!
Ema: kuidas sul täna on, kas saame surnuaiale minna?
Ei noh, ikka saab.

esmaspäev, 17. juuni 2013

Lastelaste tirriteerimine

 ehk nõuandeid põnnide ja tirtsude (vanus üks kuni neli aastat) vanaemadele suvisel ajal :

1. Väida viimase hetkeni, et oled tööga hõivatud. Võimalusel otsi lisatööd, sest suvel saab tööl väita, et pead varem lahkuma - lapselapsi hoidma.
2. Kasuta vahendit "nutt ning hala oma tervisliku seisundi kohta". Valutada võivad kõikvõimalikud kohad - nii pea kui p....Parem muidugi on tõusev vererõhk, südamekloppimine, halvenev nägemine ja kuulmine.
3. Ära võta telefoni ja jälgi paranoiliselt mobiili nimenäitu. Iial ei või teada, mis üllatusi laste kõned sisaldavad. Alati võid väita, et viibisid mingis ülikultuurses paigas nagu pensionäride koosviibimisel sotsiaalkeskuses, kunstisaalis, teatris või rokksummeril.

Kui see kõik ei aita ja oled vahele võetud ning lapse või raskemal juhul lapsed enda juurde hoidu võtnud, siis arvesta:
1. tari koju võimalikult palju tühje karpe ja kaste kuhu paki kogu oma igapäevavara - peeglilaual olev kosmeetika ja  alumistel riiulitel paiknev modru. Tee kodu võimalikult tolmuvabaks. Paiguta kastid kappide otsa võimalikult kõrgele. Üldse koonda kogu elu ülemistesse kõrgustesse
2. Korja ära lillevaasid ja linikud - ei mingeid laudlinu.
3. Varusta end võimalusel suurte hunnikute pappnõudega või too keldrist nõuka aegsed kuldtriibuga tassid - taldrikud.
4. Peida kõrgustesse telekapuldid ja lülita välja lauatelefon. Eemalda vooluvõrgust kodumasinad, pesumasin, nõudepesumasin. Kontrolli iga natukese aja tagant elektripliidi nuppe ja ahju
5. Teibi kinni dušikabiini ja sauna uks
6. Kui sul on rohkem tube kui kaks, siis võid kasutada linkide ärakruvimise taktikat.
7. Ära hetkeksi kaota valvsust - vaikne ja nohisev laps on kõige ohtlikum laps. Seevastu lärmav ja sinu ligiduses viibiv põnn on kõige ohutum.
8. Ära hooli ilmast. Igal võimalusel mine lastega õue, sest siis ei aja nad tube segamini. Võta kotiga toitu kaasa, siis ei pea puru põrandalt pühkima.
9. Anna ühesilbilisi käsklusi: söö, paigal, jookse, lama, koht jne. muidu kaotad õhtuks hääle.
10. Ole loominguline - rooma, haugu, näu, tõsta jalga, kuku käo moodi, peida ennast puude taha,
11. Kui muud ei aita ja oled väsimusest ümber kukkumas, siis varu arvutisse multikad "Maša ja karu" või "Nu pogodi!"

Võta vastu tuhanded kallid ja sajad soojad silmapilgud. Ole valmis kirjutama üles igasugu vahvaid ütlemisi ja tabama fotokasse vahvaid tegemisi. Ole valmis saama üha uusi ja uusi hüüdnimesid ja ole valmis kaklusteks selle üle kelle vanaema sa rohkem oled.

Ja mis peaasi - ole õnnelik, et sul nad on. Lapsepõlv  on lühike ja ei kordu sellisel moel kunagi.


jätkub...kui jaksu

teisipäev, 11. juuni 2013

Vooremaa II

KUREMAAGA on vist nii, et kas  koht meeldib, või jätab ükskõikseks.
Laiuselt sõitsime mööda puudega palistatud alleed kuni teeviit juhatas viimaste mõisaomanike, von Oettingenide pere matmispaika, kuhu 1890 püstitati matusekabel. Veidi vaese ja väsinud mulje, aga eks ole ju sakste ajast palju aastaid möödas.

Meile meeldis korrastatud järve ümbrus - lausa üllatas. Ilmselt on Vooremaa pärliks nimetatu seda väärt.


Lossis asus pärast võõrandamist põllutöökool. Suursugune hoone on lossi nime väärt. Nagu meile korraldatud etendusel seisid pidulised parajasti trepil ja ootasid, et fotokast linnuke välja lendaks. Leidsime tuttavad pillimehed ja lahke külaline jutustas, et 80-ndate keskel tabas sovhoostehnikumi hoonet laastav tulekahju ja selleaegne juhataja tegi kõik, et kaunis maja taastatud saaks.


Virumaa kolmainsusest (Palmse, Vihula, Sagadi) rikutuna veetles mind taastatud lossist enam park. Mitte ühetasane lai väli, vaid küngaste ning orgudega tõeline maastikkujundaja unelm, arvan. Veetsime pingil mõtiskledes mõnusalt aega ja tegime pilti ka. Asulast välja sõites märkasime uusi kortermaju.Kui Eestimaal valitseks  kaks aastaaega, siis sobiks eakate kommuun just nendesse tühjade akendega majadesse Kuremaal.
Lõpuks tuli kaarti uurima asuda, ning edasi seigelda.

EESTIMAA TUULIKUD


Esimene, ehk Kuremaa tuulik oli juba enne Kuremaad ära. Väga kaunis, Hollandi tüüpi tuuleveski on netiandmete järgi neljakorruseline ja ürituste korraldamise võimalusega.

Teise tuuliku tabas kõrvalsõitja silm kaugelt maanteelt. Oli teine loodusesse sulandunud, aga nii lummav, et tuli auto peatada ja lähemale minna. Ehe näide kuidas mets külla tuleb. Bussipeatuse silt ütles, et Väljotsa.






TORMA
Olime kenasti Laiuse kihelkonnas ringi vaadanud, vahepeal Palamuse kihelkonda põiganud ja meie soovil, kaardi käsul jõudsime uude kihelkonda, mille kirik meid oma eripäraga üllatas. Nii erinev tundus see võrreldes näiteks Simuna ja Laiusega. Rahvas on ehitist võrrelnud Noa laevaga selle kuju poolest.


Torma on väheseid 18 saj. ehitatud kirikuid. Lisaks veel kukk ja rist mõlemad katusel. Ümbrus oli väga puhas ja tunda oli hoolitsejakätt.


Ka sellist majakest nägin kirikuaias esmakordselt. Sees kedagi polnud, kuid akendel paistsid eri värvi veneetsiaküünlad.
Tee viis kirikuväravast kalmistuväravani. Valitses vaikus, isegi koerad ei haukunud. Kummaline rahu oli meiega. 
Teisel pool kirikut leidsime arhitektuuripärli
ja väga huvitava skulptuuri. Võta nüüd kinni, kas taotluslik. Netist ei leidnud selle taiese kohta infot. Äkki keegi teab?
Vaat sulle Tormat ja tormamist. Siiski kostis kaugelt kõuekõminat. Hiljem saime teada, et mitmes kohas oli äikest ja isegi rahet. Meie võtsime suuna kodu poole

NALJA KAH
Harva kohtab autosistuja silm midagi nii veidrat. Kuigi silt kutsus, me igaks juhuks ei läinud

Ühe peatuse tegin veel ja jooksin pildistama. Kust võtavad inimesed aega, tahtmist ja ilumeelt üllatada maanteelist värvilise keldrimäega

Edasi sõites  aretasime umbes sellise  dialoogi:
A: kuhu me välja jõuame?
L: ilmselt Avinurme ehk Pärniku risti.
A: aga siiis?
L: siis peaks tulema Venevere.
A: aga pärast seda?
L: mmmmmm....Pajusti!
A: kohe pärast Veneveret??????
L: eeeeeiiiii!
A: aa mis siis tuleb?
L: ??????mmmmmm
A: no kuskil peaks ju lõppude lõpuks Roela ka olema?
L: kuskil jah...tõesti, muidugi peaks (kui mitte sada, siis 50 korda elu jooksul sõidetud tee)
ja Muuga tuulik ju (kui mitte viiskümmend, siis 20 korda  käidud)
Eks ta pärast Roelat tule.

Muidugi ei tulnud. Tuli enne. Pärast tuli udu. Uhke. Koos päiksega. .....


A: kui hästi läheb, siis päiksetõusuks jõuame koju. (sõita umbes seitse kilomeetrit) ja kell veidi kümme läbi.  Õhtul.
L: oled kindel?
A: muidugi, mis mõttes?
Ahhhhaahhaaaa! Loojanguks. Koju.

pühapäev, 9. juuni 2013

Vooremaale!





TORT VÕI HEERINGAS HAPUKOOREGA
Proua Maaja Kallast õpetas, et maale külla minnes tuleks kaasa võtta toidukorv ja voodipesu. Oli neid, kes selle väljaütlemise peale kommentaariumis vahutama kukkusid. Mu meelest see täiesti loomulik. Teine asi, kui pood ukse all - siis võib ju ühiselt kombineerida. Tavaliselt poodi pole. Kohast, kuhu  eile sõitsime on lähim A ja O pea 10 km. kaugusel. Nii et....moonakott kaasa. Rohkem kui saja aastases rehielamu köögis einet jagades oli isu ütemata hea. Eriti peale esimest sadant kilomeetrit. Voodipesu kahjuks vaja polnud, sest piirdusime päevaga.
Tegelikult olen ma branne juurte juures külas käinud aastakümneid. Imetlenud ja kadestanud pärandit, mida mul pole. Ka kaasa tundnud. Töö pärast. Eriti meestetöö pärast.


LAIUSEVÄLJA JA KARL XII

Nõuka ajal oli Jõgeva rajoon üks mõttetu koht mu meelest. Peale  Palamuse, mis kuulsaks kirjutatud. Meelde tuli sõidubranne räägitud lugu, kuidas noored mehed kaardilt Paunveret otsisid ja ei leidnudki.
Reisides meeldib meile tähele panna  kihelkondlikku jaotust. Kuni 1920.nda aastani oli Eestis 9 maakonda ja106 kihelkonda. Kihelkonnad nimetati kirikute järgi. Nii et tegelikult sõitsime Virumaalt hoopiski Tartumaale. Alustasime Rakvere kihelkonnast, järgnesid Viru Jaagupi ja Simuna. Pedja jõgi poolitas kenasti maakonna ja hopsti olime Laiuse kihelkonnas.
Laiuse lossivaremed paistavad Mustvee - Jõgeva maanteele. Mõjuvad arhailiselt ja hoolitsetult. Tahvlilt saame teada, et linnus ehitati 14. saj lõpul Liivi ordu poolt idapiiri kaitseks. Purustati 1559. a. ja ehitati uuesti kuni Põhjasõja käigus põletasid venelased linnuse maha. Linnusesse ehitatud puust elamus oli elanud 1700-1701  Karl XII saatjaskonnaga. Siit tuleb sekka minu pärand. Vanaema Nete rääkis, et tema ämm oli rääkinud, et tema mehe st. minu vanaisa isa esivanem oli sellesama Karliga jahil käinud. Nii need lood liiguvad, kuni keegi võtab vaevaks kirja panna. Kuna Põhjasõja eelsed talupoegade kirikukirjad praktiliselt puuduvad ja perekonnanimesid loomulikult polnud, jääb üle arvata, et see lugu Laiuse ümbruses sündis.
Karli, ehk Rootsi Raudpea Eesti talvepuhkusest pärast Narva lahingut, jutustatakse mitmeid muistendeid. Lisaks sõja ja jahikäikudele tundub, et kuningas igasse  peatuspaika kepi maasse torkas, millest tamm sirgus. Laiuse kirikuaeda  pärnapuu ka. Kirjanik Bengtsson kirjeldab kuninga viibimist Laiusel kui väga õnnelikku ja harmoonilist aega. Noor kuningas oli sõbrunenud kohalikega, võtnud osa jõulupidustustest ja käinud põdra- ja karujahil, oli mitme lapse ristiisa ja kinkis ühele pruutpaarile isegi väikese mõisa. Kuninga ohvitserid elasid lähedalasuvates mõisates ja käisid lossis lumesõda mängimas. Kuningas oli sel ajal ainult 19 aastane.

LAIUSE JA JUHAN LIIV
Laiuse alevis viis auto meid iseeneset kiriku juurde. Oli ka viimane aeg ja juhtus nagu ikka kui peab juhtuma. Saime lahkel juhatusel kirikusse sisse ja pastoraadimajja ka. Pärandiga branne oli rääkinud, et praeguses tagastatud pastoraadihoones elas tema 60.ndatel internaadilapse elu. ja hiljem asutas end hoonesse lasteaed. Nüüd on kõik tagastatud, kuid puudub hea peremees, kes Virumaale kolinud kirikuõpetaja tööd jätkaks. Mis aga puutub sellesse Juhan Liiv? Kuna tegemist ühe mu vana aja lemmikluuletajaga, siis ajasin veidi jälgi. http://www.laiuse.lib.ee/joomla/index.php/aga-meil-laiusel/ajalugu/laiuse-lugu
Nii leidsin muudki huvitavat, kuid neile, kes ei viitsi linkida räägin lühidalt Juhan Liivi loo. Liiv, kes viibis vaimuhaigete kliinikus Tartus oli majanduslikult väga halval järjel. August Kitzbergi üleskutsele "Postimehes" 1909.a  luuletajat abistada reageeris Laiuse kirikuõpetaja Kõpp, kes pakkus luuletajale kosti ja elamist pastoraadis. Nii ilmuski Juhan Liiv sinna. kahjuks polnud luuletaja vaimne seisund kiita ja soe ning sõbralik vahekord hakkas mõranema. oodatud Poola kuninga krooni ei tulnud ega tulnud ja luuletaja lahkus. Teda nähti sageli käsikirju põletamas. Õnneks ei langenud tuleroaks Laiusel kirjutatud luuletus "Helin". Kuidas ta küll oskas!

JÄRV JA MUSTLASED
Mulle meeldivad järved. Nad on kuidagi iseloomuga veekogud ja põhjatust ma ei pelga. Vesikupud ning vesiroosid on boonuseks. Peaasi, et on soe. No ikka väga soe. Üks järv, mis on ilmselt inimeste poolt tekitatud asub otse Laiuse lossivaremete vastas. See sobis täiuslikult selle suve esimeseks supluseks. Sääskede ja parmude eest pagemiseks samuti. Rahvast oli ja tuli. Kogu sealoleku aja uudistas autosid kummaline mustlase vurhvi mehike. Nagu parkimiskontroll. Mehe välimus andis alust arvata, et on nende viiuliorkestrantide järeltulija, kelle Rootsi kuningas Laiusele olevat jätnud ja kelledest suur mustlaste kogukond alguse sai. (eheee, minu ilus noor pildiema tundub ka kahtlaselt sinna kanti). Mine tea, äkki isa poolt seitsmendast põlvest....Ja kust siis minus see rändurivaim?

KAUNIS KUREMAA
järgneb

kolmapäev, 5. juuni 2013

Mulle meeldib mäng

(Pühendatud D-le, kes mu pea aasta tagasi tööle rääkis)


Nii. Tööaasta hakkab läbi saama ja puhkus paistab. Milline oli mu järjekordne elu õppimise aeg?
Kõigepealt kiire ja vaheldusrikas. Linna suurimas lasteaias pidin tegema asju, mida polnud varem teinud.

Esimene oli õppida töötama suures naistehulgas. Mõtlete, et see on kerge? Kes, teab, see teab. Ausalt, arvasin hullemat. Viiskümmend uut naiskolleegi vanuses 20 kuni 65 nõuaks elustiilikoolitust. Kui oled kogemusteta. Minul oli elukogemus, aga mõnikord jäi ka sellest väheks.

Pildil uued kolleegid, kes valmistuvad minuga tutvuma, 31. august 2012

Teiseks oli vaja õppida kiirust. See mu nõrgem koht. Olen tegudelt pikaldane ja põhjalik. Pidin omandama võime näha suurt pilti, mitte süüvima pisiasjadesse. .....

Hull oli ka varahommikune kiire käimatõmbamine. Eriti talvel. Nagu vana traktor, mis külmaga ei käivitu.

Kolmandaks oli vaja paremat füüsilist vormi. Mida pole, seda pole. Eks ööd mäletavad. Saates pensionile 65 aastast sihvakat ja sirgeselgset käbeda sammuga R-i tabas mind sulaselge kollane kadedus ja küsimus kuidas tema küll suutis? Aga, näe, väsis temagi. Kõigile pole antud, aga katsu sa iseendale selgeks teha.

Neljandaks oli vaja õppida loobumist. Harjumuspärastest õhtusest kirjandusklubist, keskkonnakolmapäevadest, kontsertidest, sageli teatrist. Et midagi saada tuleb vastu anda. Nii on ja nii jääb.

Kogemuste ja vaatluste poolest oli aasta hindamatu. Kus saab veel näha kümnete kaupa erineva vanusega tirtse ja põnnisid erinevates olukordades kui mitte lasteaias. Kuidas saaks saata iga lapsevanema vähemalt nädalaks lasteaeda vaatluspraktikale? Natuke aega "omaga" koos, aga kindlasti ka ilma "omata". Tõeline tõsielusari, mitte mõni televiisorist nähtu! Vanaemadele - vanaisadele tuleks samuti kasuks. Et olla moodne ja ajaga kaasas. Või vastupidi - tasakaalustada noori, kes liiga kiiresti kõnnivad. Kolmkümne viie aasta tagune töö kasvatajana oli nõuka korra ajal köki möki, nagu noored ütlevad. Lapsed võtsid joondu- valvel ja oligi kord majas. Nüüd on teised ajad, kõrgemad on majad....

Pärjatud sain ka. Nüüdsest kannan nimetust
Aasta Sulanduja
ehk inimene, kes on oma esimesel tööaastal üles näidanud kõigis personali tegevustes mitmekülgset meeskonnavaimu.

Aitäh! Olen ütlemata rõõmus!
Lisaks sellele on mul linna peal vähemalt paarsada tervitajat rohkem kui mullu.

Meie superkollektiivi iseloomustamiseks mõtlesin välja järgmised laused:
Kõik lasteaednikud on lapsed ja kõigile lastele meeldib mängida. Kui me hästi ei mängi, siis peame suureks kasvama ja endale päris töö otsima.


Pildil amatöörteater aprillinalja etendusel











pühapäev, 2. juuni 2013

Lambad on siin ja lambad on sääl

..vagurad hääd...(laulust)

Omast arust arvasin, et elan linna lähedal maal, mida oli vaja veelkord tõestada.
Nimelt kuuluvad maalaste  elu juurde loomad, eks. Nii mets - kui kodu. Ja mida rohkem, seda uhkem!
Ei tea, kellele see mõte pähe pandi, kuid eile hommikul nad tulid. Rägavere mõisa lambad. Hulgakesi, et oleks uhkem. Paraadi asemel jooksid inimesed ja jooksid lambad. Lambad vastupäeva ringis. Kuidagi ei tahtnud paraadisammu  üles võtta. Isegi puhkpilliorkester ei aidanud. Ega Törts. Siiski kandis karjuste töö vilja kuni jälle tekkis peatänava äärde nõrgem lüli. Ja lambad panid majade vahele jugama. Oi rõõmu ja meeleolu. Viimaks olid nad kõik kenasti aedikusse aetud ja Sõmeru valla lambafestival võis lipu vardasse ajada.
Tegemist jätkus terveks laupäevaks. Pügada said kõik....lambad. Spetsialistid olid Uus Meremaalt. Lammas ja minut. Vist. Paljad tallekesed kepsutasid mäele. 
Ülejäänud ootasid oma korda.
Lapsed said lustida ja vanad samuti. Töötoad olid lambasaadustega seotud.













Suur tänu väljamõtlejateleja kordasaatjatele! Meie vallas juba igav ei hakka.

Täna oli asfalt pabulatevaba. Ei tea, kas kojamees.......