teisipäev, 25. juuni 2019

Uuesti ratastel!


Veel aastakese tagasi oli mul ilus plaan: paigutada Eestimaa reisilood ühte blogisse. Alustasin suure hooga nagu ikka. Püstitasin eesmärgiks 100 . Mis juhtus? Esimene tagasilöök tuli siis, kui kandes üle,oskasin ühe loo "kaotada". Teine tagasilöök tuli siis, kui avastasin, et 100 on ikka väga palju.
Ja nii see asi toppama jäi.
50 lugu sai ritta, ülejäänud jäid mustanditeks. Juba siis sain aru, et õiged reisilood on need, mis kirjutatud kohe - emotsioonide ajel. Hilisemad on ainult kirjeldused.

Nendes lugudes oli veel üks eripära: teostasime need rännud naabrinaisega kahekesi. Ja teeme seda veel.
Jumala ja meditsiini abiga sai Anneli üle raskest silmahädast (ei oska sellele teist nime leida) ja tänavusest kevadest võin hõisata: me sõidame siiski!

Aprilli lõpupoole võtsime suuna  meie tavalisse karulaugukohta Kunda lähedal Lontovas. Valisime veidi teise tee ning sõitsime MALLA MÕISA juurde.
Kuna käigud lähiümbrusse kipuvad korduma, siis võiks ka 2011.a. kolamise lingi panna.

https://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/09/juripaev-andja-lontova-letipea-malla.html

Pilt, mis nüüd avanes oli ütlemata kurb.
Kodus, ajalehest otsides tuletasin kurva sündmuse meelde: 2018.a 7.sept. põles Malla mõis. Sellel mõisal oli üldse ebaõnnestunud lugu.
Virumaa Teataja andmetel ostis soomlastest abielupaarilt 2014.a. Soome "bitcoini parun" virtuaalraha eest. Ta soovis seal jätkata eelmiste omanike poolt alustatud renoveerimistöid.

Neljaks aastaks seda rõõmu oligi.
Kaunil kevadpäeval 2019 avanes selline pilt:

....
...

...

Karulaugud korjatud, saimegi esimese sõiduga ühele poole. 

Selle aasta teine ehk järgmine kaunis kevadõhtu viis meid Lavi allikale ja Põlulasse. 
Küll oli ikka siin koole olnud! 

ja praegune Põlula mõisakool

Ka selle, üha väiksemaks jäänud kooli ümber on palju kära: küll ei jätku õpetajaid, küll ei jätku õpilasi. Elame , näeme.

Mõisast veidi maad edasi on jälle üks koht, kus olime kunagi käinud.

Nüüd piirab silt Eravaldus meie uudishimu. Aga see ei takista pildistamast





Paar nädalat enne olin maakonnalehest lugenud, et Lavi allika vett pakutakse müügiks. No jah, meie saime igatahes tasuta.


Sellised aprillikuised rännud

pühapäev, 23. juuni 2019

Poiss, laulud ja mina

1972

see on nüüd küll väga isiklik postitus, sest  nagu luule, on meie aja poplaulud öödesse ja sündmusse sisse murdnud .
nii juhtus minuga

Poleks kirjutanud, aga eile öösel ... lihtsalt, öeldi mulle jälle selliseid sõnu, mis olid minu jaoks
kallis
kõigekõige
ei pööranud sinult silmi
ei olnud teiste jaoks hingamisegi ruumi
armastanarmastan armastan

malevasuvi
heinalõhn
häbenemine
pöörasus
miskipolevõimatu
koos
lahus

Olen talle mitmeid mälestustelaule saatnud (muidugi mitte ise tehtud, nii andekas ma polnud)
huvitav - luuletused pole säilinud ju need olid ikka nii koledad, aga üht kidralugu mäletan küll -  mitte minu sõnad, mida püüdsin muusikasse panna

sinule sõber
sinule kallis
pühendan selle viletsa viisi
mannetus keeles
mida ei tõlgi
kunagi keegi me öisesse keelde

sõnu ei olnud
olid vaid huuled
mis kohtusid suudlustes
lahkusid vaikuses
olid vaid käed
ja olid vaid kehad
valgust ei olnud
me nägime niigi
...
jäin kahtlema , kas Jonny Isotamm või Joel Sang (minu sügavam vabandamine)


Kalmistult koju sõites ja enne mitmete tolleaegseta tantsupartnerite nimeplaate vaadates terendas silme ees: " see on läinud, see on läinud, see on läinud!..


Aga lugu nimega" Poiss ja mina" jätkub...




laupäev, 22. juuni 2019

Täna


võib olla kulub natukene jaani
ja veidi veini asemele vett
et jälle mälestada
igavikuks saanuid
mu lähedasi -
kalleid kalmudelt

kui sõrmedega mullas sobran täna
on osa põrmust see -
see osa ongi hetk,
kui mõtlen
kaduvikumaale
mu leinadelt ...

Ma kalmudel
ei mõtleks leinadele,
sest mulle
püha on see retk -
ma tahaks olla mälestuste rõõmuks
kui antud hetk...







esmaspäev, 17. juuni 2019

Voored ehk sujuvad piirjooned



Tänu kiirreageerimisele õnnestus ülemöödunud nädala lõpp lebotada Voorel.
Nii lisandus minu "tunne kodumaad" nimistusse veel üks kaunis kohake. Viibisin saatjana Voore Külalistemaja lahkel külastusel. Kuna lapselaps püüdis endale alguses basseinis ja vastu ööd kümblustünnis saba ja uimeid kasvatada (keeldus maismaale maabumast) oli mul piisavalt vaba aega. Mina poleks mina kui poleks leidnud pererahvaga ühist keelt. Koha ajaloost andis aimu kivi. Pildid on telefonist võlutud, harjutan ikka veel.

Huvi suurendas bareljeef endise koolimaja seinal...



Põnevamaks suutis jutu rääkida perenaine teemal: kuidas nad Mati Undi ema juures timurlasteks käisid (selgituseks "timurlast tegema" tähendab seda, et pioneerid aitavad vanuril puid lõhkuda ja muid ebameeldivaid tegevusi teha)

Leedimäe koolist sai hiljem Voore kool nagu juhtus ka minu kodukandis Aluvere ja Sõmeruga. Pildil olev maja ehitati koolimajaks mõisa ajal. Mõisnik lubas materjaliks põllukive ja niipalju puitu, et sai põranda ning katuse. 1932 ehitati peale teine korrus ja paigaldati plekkkatus. Rikkal Vooremaal oli palju talusid ja koolis käis palju lapsi. Kuna kõik ühte majja ei mahtunud, siis kasutati vana vallamaja. 1989 kolis kool uude hoonesse Voorel. Tagasi sõites põikasime Voore külla sisse. Tüüpiline nõuka aegne, käputäis kortermaju, ühepereelamuid, AjaO pood.
Segadus tekkis veel ühe nimega. Otsisin netist Voore mõisa, aga leidsin ainult Virumaa oma. Siis tuli meelde foto külalistemaja seinal, kus vanaperemees oli pildistanud algset ja nüüdist.Tegemist oli hoopis Roela (jällegi Virumaal ka) mõisaga, mis Palamuse kihelkonnas.Peremees rääkis jah, et peamaja oli 1941.a. lahingus põlenud ja alles see vähene, mida läbisõidul pildistama ei hakanud.

Ühesõnaga kokkuvõtvalt: Kui poleks seda kaunist ja meeldejäävat külalistemaja, siis poleks sinna kanti kunagi sattunud, sest senine huvi on piirdunud Palamuse ja Kuremaaga. 

Mati Undi kohta leidsin ägeda jutu Eesti Ekspressist " Unt metsas" , Kalev Keskküla. Teen sealt ühe väljakirjutise, mis  peaks sõjajärgset aega iseloomustama nii nagu seda kirjanik oma kujutluses nägi: T

Nii kirja- kui suusõnal tavatses Mati meenutada, et tuleb maalt, kolkast, tillukesest alevikust, mille kohta on pruukinud koguni - küllap irooniliselt - väljendit "külaelu idiotism". Teisalt on ta kodukohta ka romantiseerinud, aga enamasti õudusromantika laadis. Kodukülaga seostus nii praktilisi, ajaloolisi kui metafüüsilisi hirme: talv, pimedus, kurjad koerad, saksa ohvitserid, metsavennad, hundid.

Tegelikult ei olnud asi päris niimoodi nagu eelnevast paistis. Mati Undi isa oli vallakirjutaja, haritud mees ja asunikutalu Linnamäe külas suhteliselt jõukas. isa olevat olnud viisakas, karske. Ema aga kohalik primadonna, kes mängis näiteseltsis ja oli naiskodukaitsja. 
Mati oli vanade vanaemate ainus, oodatud laps. ta suutis juba kuuendas klassis vene keele õpetajat asendada. Poiss ei pidanud põllutööd tegema, vaid temast kasvatati haritlast.
"Hüvasti, kollane kass", raamat,u mis ka mind noorusajal mõjutas, tädi Ida oli reaalselt olemas, kuigi teise nimega.

Teises loos, mille leidsin Vooremaa teatajast räägib Undi õpetaja, et Mati olevat olnud väga viisakas poiss nagu ta isagi. Pigem jäid meelde tema joonistused kui kirjandid. 14 aastaselt lubasid vanemad tal edasi õppida Tartu 8. keskkoolis (mis oli minu unistuste kool ja kuhu minu vanemad mind ei lubanud, sest minu "tädi Ida" elas hoopis Tallinnas, aga Tallinn ei meeldinud mulle mitte üks põrm)
Selline väike kõrvalepõige Mati Undist, milleni viis võimalus külastada Voore külalistemaja. 

Maisemate asjade juurde naastes: suitsusaun oli ülihää, toit maitses, voodi oli mugav. Mis tegemata jäi ja mille pärast tasuks tagasi minna: hilisõhtune tiigis ujumine. Pildi tegi Mariann, 10.a.





reede, 14. juuni 2019

Koolireisid




Neljanda klassiga käisime Palamuse koolimuuseumis ja Elistvere loomapargis. Koos kolmandate klassidega, kokku 48 last ja neli õpsi. (siis oli sõiduraha odavam).
Minu meelest peaks sõidu eest tasuma osaliselt OV, sest tegemist on õppekäikude, mitte meelelahutusega. Juhendajaga koolitund Palamusel maksab 3.- ja uue muuseumi pilet 3.-(see on giidita). Väga äge oli: lapsed istusid neljakaupa pinkides ja kaardikepiga kasvatajanna, kes küll rohkem meenutas ranget orbudekodu juhatajat rääkis vana-aja koolist huvitavalt. Hiljem kribasime sule ja tindiga iskliku tunnistuse. Et kas katekismus on omandatud kauniste, kas rehkendamine oli nõrgapoolne ja ilukiri "käib kah". Siis veel mitu korda kiidetud ja mitu laidetud ning üleüldine otsus: lõpetas teise talve.
Uues  muuseumimajas sai filme vaadata ja muud ka. Meie lastele meeldis viiulit proovida (mis sest, et kõiki keeli enam polnud) ja sahvririiulilt Lati Patsu avastada. Jäime kõik rahule

Elistvere loomapargi retk toimus loodusgiidiga, meid jagati väiksematesse gruppidesse. Giidiga on ikka hoopis midagi muud kui lihtsalt läbi jalutada. Meie lapsed said isegi kiita, aga oli neid gruppe kellele pidi ikka kõva häält tegema. Tänu viksile ootamisele õnnestus meil isegi kahte ilvest näha. Olin Elistveres esimest korda ja rohkem kui loomi vaatlesin lapsi. Pilet õpilastele 1.60 ja giiditasu  - jälle kolmekas. Ei ütle ühtegi halba sõna.
Mida ikka kolme euri eest saab. Tänapäeval. Ja kui vaadata laste taskuraha, siis pooltele oli kümnekas kotti pistetud, kuigi piknikukorv tuli kooli poolt. Aga oli ka neid, kel üldse nänniraha polnud. Õpetajatel muidugi lihtsam. Üpris naljakas oli vaadata poissi, kes ostis Palamuse muuseumi müügiletist 10 pulgakommi eur tükk.
Et kas kõik lapsed tulid kaasa? Ei. Kuigi tegemist koolipäevaga. Lapsevanemad ilmselt pole endale selgeks teinud, mis vahe on trallitamisel ja õppekäigul. Võib olla oli põhjuseks raha, kuigi ei taha uskuda.

Teise klassiga ootas meid nn. lahtiste uste päev Tapa sõjaväeosas. Kuna olin möödunud aastal käinud teadsin, mis tulekul. Huvitav tähelepanek nagu möödunud aastalgi: lapsed ei suuda-oska -taha kahekaupa rivis käia. Kuigi meid oli ainult 20 ja õpetajaid kolm. Viisakust jätkus samuti vähem, kui vanematel lastel. Põhiprobleem oli bussis söömine st. nagu sõitma sai, nii söömine algas. Selle asemel, et kaasa lõigata õunu, porgandeid jm. juurikaid pannakse kotti küpsiseid!  kartulikrõpse! kommi! Tegime kokkuleppe, et ei mingeid krõpsupudistamist ja nii need pakid koju tagasi vurasid. Koolist oli niikuinii PAI smuuti ja pirukas. Oh, ei kõlvanud see smuutipudel kõikidele.
Pärast Tapat võtsime suuna Paide poole. Ajakeskusesse Wittenstein, mis asub linnuses. Seal oli meil kõigepealt tellitud lõuna 5 euri. Parim, mis me arvasime peale minevat: friikartulid, kaste, grillkana tükk, morss ja rabarberikook. Mis te arvate, kas need 20 kiljusid vaimustusest? Umbes viis vingus, et pole õiget sorti friikad, viis ei söönud üldse kana ja koogi tassisime peaaegu kõik koolimajja tagasi.
Tahaks jälle ajakirjanikke teemasse: oh need vaesed nälgas eesti lapsed. Viiekad peos tekitati peagi joogi ja jäätisejärjekord.
Ajakeskus oli ägedalt üles ehitatud, lifist tehtud ajamasin viis meid läbi ajaloo erinevatele korrustele, erinavatesse aegadesse. Ei hakka ümber jutustama, soovitan kindlasti. Koduleht on ka äge!
Aga siis läks juba veidi pikaks. Tapal olime paar tundi, Paidesse saime kaheteistkümneks. Ajareis kestis koos söögigarohkem kui  kaks tundi. Sellele järgnes muuseumis apteegitund. Iseenesest oli see äge, Järvamaa muuseum on üldse huvitav ja noor meesgiid, kes muuseumitundi läbi viis vägagi tasemel. Lapsed, need väsimatud, hõõrusid uhmris pulbriks igasugu häid asju ja valmistasid "hea lapse ravimit". Mina olin küll kella neljaks ehk kojusõidu ajaks "kutu, mis kutu".
Kulu: buss 11.- (meid oli vähe), Ajakeskus koos giidiga 7.-, söök 5.-
Esimene klass käis Palmse mõisas. Vaadati etendust, matkati veidi, sõideti hobukaarikuga ja söödi. Õpetajad olid rahul. Tundus, et lapsed ka. Programm kestis neli tundi hinnaga 15.- Bussisõit 5.-

Kuna tegelen algklassidega, siis keskastmel silma peal ei hoia ega tea, kas ja kuhu teismelised siirdusid.





laupäev, 8. juuni 2019

Kes avitab?



Mariann, juba 10 sõidab tõuksiga mööda kergliiklusteed.
Enne Rakvere sotsiaalmaja lebab/ lamab murul inimene. Arvan, et osaliselt (täielikult) kontaktivõimetu.

Mariann siiralt ja murelikult: vaeseke, kas sul on abi vaja?
Mees tõstab pea. Pilku pole.
Edasi minnes tahaksin loota, et võib olla meenus mehele ehk üksainuski helgem hetk, mis meenutamist väärt.

Teemasse: abitus, lootusetus, vaimse tervise esmaabi

pühapäev, 2. juuni 2019

Mis teil, lapsed puudu on?


Onn sai ehitatud varasügisel. Mitte korraga. Kõigepealt tuli projekt teha, siis materjalid valida jne. jne. Tehtud sai ja rõõm oli mitmekordne.


Talv külmutas teed, ja veed ning mõtted läksid tubaseid radu mööda.  Saabus kevad ja peaaegu suvi ning lasteaiaga lõppu tegev  väikemees. Kell lähenes magamisajale, kuid ikkagi... vaatan onni üle. 
Nutupettumust ei olnud. Suur poiss  olen ju. Ainult nõutus silmis ning küsimus suul: Miks neil oli vaja seda lõhkuda? Oleksid ju saanud seda kasutada.
Algas uus ehitustöö.

Järgmisel päeval saabusid noored sugulased (10, 10, 7, 5)
 Kohe metsa onni vaatama. Lugu sai kirjeldatud ja tegijatele kaasa tuntud.


Pikkamööda hakkan aru saama, miks esiisad oma territooriumi tarastasid.

pildid sügisest









...

püstkoda lihtsalt peab olema