laupäev, 25. oktoober 2008

Meele lahutamine ja liitmine

Miks jääb pärast mõningaid telesaateid minu hinge tühjus ja kurbus kasutu aja kulutamise pärast?
Miks jääb pärast netilehtede sirvimist kaela otsa tühi pea, kus ei teki mõttepoegagi?
Miks krimisaadetes, kus telekast tilgub verd ei ole informatiivsus, vaid äng stiilis "no näete, sellised me oleme."


Ärge nüüd kohe kippuge ütlema, et miks sa siis neid vaatad ja kas midagi targemat teha pole jne.
Ikka loen ja ikka vaatan. Rumal harjumus. Meele lahutus ju.

Minnes sõnasse sisse otsin seda meelt, mida on vaja lahutada. Miks lahutada? Kes üldse sellise sõnakõlksuga välja tuli, et sündisid meelelahutussaated, meelelahutusüritused, meelelahutusajakirjad ja nii edasi.

Õnneks on valikud minu ja saan igal võimalikul juhul valida mitte meelt lahutavad, vaid meelt liitvad tegevused, saated, artiklid ja lood. Need, millest läbi minemine ei tekita tühjust ega tunnet, et kõlupea sa olid ja selleks ka jääd. Miks minuvanune raamatukogu töötaja ütleb mõne vähegi mõtteid tekitava teose kohta "see on nii raske raamat, seda võid kauem enda käes hoida, niikuinii ei taheta."

Oh Jumal kaua võtab aega
et kasvaks aju
kus mõte sees
oh Jumal anna meile aega
et mõelda mõtteid
millel mõte on sees /Saatpalu/

Meie meel tahetakse tõesti nii ära lahutada, et sellest eestlaslikust kainest, kokkuhoidlikust , alalhoidlikust ja üksteist hoidvast on saanud üks üdini lahutatud kogukond. Kuulasin, kuidas Urmas Ott intervjueeris Lennart Meri 13 aastat tagasi. Ohud ja ohumärgid olid, kuid et nii ohtlikud?

Selle asemel, et teada lahendusi, kuidas saaksid järjekordse likvideeritud asutuse naised leiva laste lauale, läheb Evelin 2 tantsusaatesse meelt lahutama. Tsirkust on, aga kus on leib?
Evelin 1 ei tegele valdavalt sotsiaalprobleemidega. Millegipärast meenutab ta mulle üha enam meie perearsti, kes tegeleb üliaktiivselt mäesuusatamise ja muude spordialadega ja kellele meeldivad ainult terved patsiendid.

Kuid on neidki, kes minu arvates on enda peale võtnud meele liitmise. Sellise tunde tekitamise, mis minu sisse pesa teeks, et sealt mõned mõttepojad välja haududa. Lihtsad, inimlikud, soojad, ennast ja teisi austavad, koduhoidja, leemekulbi liigutaja, laste kasvataja ja kaitsja, targalt toimetaja ja kokkuhoidja - just sellise ema, abikaasa, tütre ja vanaema mõtted. Mõtted, et olen õigel teel, kui ei varasta ega parasta, naeratan ja hoian, mõistan ja kus viga näen laita, seal tulen ja aitan.

Inimese sõnal oli vanal ajal kaalu. Jutt peab kaitsma ja toetama. Inimesele on elus antud teatud hulk sõnu. Ei tasu kulutada neid ainult lobisemise peale. Sõnad kipuvad praeguses elus kaotama jõu, neid pillutakse kergel käel ja suhtutakse sama kergelt. Aga sõnas on vägi. Väge ehk enne ei tajugi kui sõnaga maha lüüakse.

Nii ongi minu viimase aja meeldiv leid ja telekapartner Vladislav Koržets. Mõnuga.

teisipäev, 14. oktoober 2008

Algkoolimaja


Vana koolimaja või väike maja, kuidas kellelgi suupärasem. Praegu tegutsevad seal algkool ja kooli raamatukogu.
Hoone projekteeris arhitekt Alar Kotli 1938 aastal ja ta ehitati kokku vanast tütarlastekoolist järele jäänud puitosaga, mida pole fotol näha.

esmaspäev, 13. oktoober 2008

Mälestused

Möödas seekordne kokku tulemine. Liiga palju emotsioone, liiga kärarikas, liiga liiga....
Üks kord sooviks siiski oma klassiga omaette tulla. Siis kui rohkem kokku tulijaid tuleks.

Alustasime nagu mitmeid kordi, koos seitse aastat noorema vennaga väiksest koolimajast.



See maja oli minu kooliks neli alghariduse aastat ja pärast suure kooli põlemist kolm lõpuaastat.
Aktusele eelistasin jumalateenistust.


Klassi pilt tuleb hiljem fotograafilt. Kuna inimeste pildistamine pole mu tugev külg, siis minupoolset jäädvustust ei toimunud.
Ajakirjakeses ilmusid ka minu tagasihoidlikud mälestused.


KUIDAS ÜLEKOHUS MIND KOOLI AJAS

Olin kodune laps kui 1960-ndal aastal alevisse mugavustega korteri saime: veega kemps, vann, telefon. Ja majas palju enam-vähem ühevanuseid lapsi. Üleval korrusel elas lasteaia juhataja kahe minuvanuse tütrega. Ütlesin siis emale, et ka mina kavatsen lasteaeda minna, sest teised käivad. Ema ei teinud kuulmagi, aga mina mõtet ei jätnud. Nii settisingi ühel hommikul, pärast seda kui ema oli tööle läinud, endale omast arust kõige ilusama helesinise kapronkleidi selga ja läksin lasteaeda. Kasvataja oli tark naine, minema mind ei kupatanud, eks pärast räägiti asjad sirgeks. Oma viieaastase arunatukesega olin taibanud, et kui midagi konkreetset tahad läbi viia, siis on seda targem teha ise ja ilma täiskasvanuteta. Terve aasta sain toredas Väike-Maarja lasteaias käia kuni kätte jõudis viimane augustikuu päev. Siis korraldati pidu kooliminejatele, söödi torti, kingiti lilli ja peeti kõnesid.


Mulle tundus, et midagi väga ebaõiglast on jälle toimumas, sest kuueaastast „mind“ kooliminejaks ei tituleeritud. Õhtul kodus mõtlesin selle üle järele, poetasin mõne pisaragi ja otsustasin asjale anda omapoolse lahenduse.

See toimus järgmisel hommikul, kui ema oli tööle läinud. Panin selga oma teise ilusa kleidi, roosalillelise, sikutasin jalga vastikud valged põlvikud ja asusin üle tee olevasse koolimajja asja uurima. Saalis olid vanad lasteaiakaaslased, poetasin ennast nende kõrvale pingile. See, et mulle keegi Aabitsat ei andnud, mind ei seganud. Kui õpetaja lapsed sappa võttis astusin nende järel klassi. Kõik hakkasid ennast pinkidesse paigutama ja siis küsis õpetaja minult, et kas tulin vanemat venda või õde kooli saatma. Vaatasin teda kui suurt arusaamatust, sest olin üksik laps ja vastasin, et ei, ma tulin ikka ise kooli. Päev oli huvitav, joonistasime ja kirjutasime. Lõpuks läksime koju.

Igaks juhuks ma emale-isale ei rääkinud, et käin nüüd koolis. Aga alev oli väike ja hommikuks oli emal lugu teada.

Edasine jutt on juba ema jutusalvest: 1962 aastal olid ette nähtud kindlate õpilaste arvuga klassid. Kahjuks oli kaks last puudu, et saaks moodustada kaks klassikomplekti. Nüüd andis minu käitumine mõtte otsida veel üks kuueaastane lasteaialaps, et moodustuksid nii A kui B klass. Selleks tüdrukuks sai sõbranna Aive. Kust emmed koolivormi hankisid oli juba nende mure, aga nädala pärast istusime oma sinisetriibulistes pluusides, mustades seelikutes ja põllekestega, rõõmsalt jalgu kõigutades, koos koolipingis.

Kahjuks kahe nädala pärast lõppes lugu sellega, et Aive oli hommikul koolivormi asemel lasteaiakleidi selga pannud ja sinna tagasi mängima läinud.

Aga sellest polnud midagi, A ja B klass olid moodustatud ja eks käis normaalne laste kadu selle ajaga kaasas.

Kõige rohkem olin hädas igasugu käeliste tegevustega. Mulle kohe mitte üks raas ei meeldinud joonistamine ja kleepimine. Millegipärast pidas ka joonistusõpetaja mind lootusetuks. Küll ei meeldinud talle minu ploki valge kriitpaber, kuhu tema arvates pliiatsid peale ei hakanud, küll midagi muud. Sellest ajast ei oska ma pliiatsit ja värve kätte võttes loominguline olla. Kirjatehnika oli ka igavene ikaldus. Lahtise sule ja pingi küljes oleva tindipoti abiga pidime kauneid tähti maalima. Näpud pidevalt tindised, kuivatuspaber abiks, nii see kalligraafia käis. Hoopis huvitavam oli matemaatika. Kuna lugesin sel ajal juba pakse muinasjuturaamatuid, pandi mind nii nagu lasteaiaski teistele ette lugema. Siis oli uhke tunne, aga praegu mõtlen: oi seda õpetaja kavalust, tema sai puhata.

KUIDAS ME VANAEMAGA PABERIST LILLI TEGIME

Olin suur luuletuste lugeja ja edev pealekauba. Kuna mulle jäi loetu kergelt pähe ja vist ilmekust oli ka parasjagu, otsustas klassijuhataja mind kooli kevadpeol suurele rahvamaja lavale saata. Olin edukalt lõpetanud esimese klassi, üks joonistamise neli viite seas ja rõõmustasin selle üle oma pisikeste patsiotsteni. Luuletus algas nii:

Kes tippis luha lilli täis?

Kes nurmel külvamas neid käis?

Kes palistas neist põllutee?

Kes oli see? Kes oli see?

See oli kevadpäikene!

Et mitte ühekülgne ja igav näida otsustasid õpetajad asja omalt poolt huvitavamaks muuta. Puust lavalaudade vahele tuli pista kümneid traadi otsas paberlilli, mida ma siis korjaksin ja samal ajal etleksin:

Lööd imestusest kokku käed,

kõik puud kui valged vahumäed.

Kes on nad ära nõidunud?

Ei keegi muu, ei keegi muu,

Kui kevadine õiekuu!

Selles Juta Kaidla raamatus oli küll luuletuse juurde joonistatud musta peaga lokkisjuukseline tüdruk, aga see mind eriti kurvaks ei teinud. Lokkide puudumine küll. Aga seda puudujääki püüdsin korvata valju ja selge häälega. Kuna luuletus koosnes valdavalt hüüumärkidest polnud see raske:

Küll nüüd on luhal joosta lust!

Kõik kohad täis on kirevust.

Siin roosa õis, seal sinine!

Kas võtta see või järgmine?

Ah, nopi kõik ja pärjaks tee!

Nende sõnadega pidin siis neid lilli noppima paberlilledest pärg peas ja teine kaelas. Kujutan ette, et nägin välja jube nagu need praeguse aja lõunamaad külastavad turistid, aga seitsme aastasena olin õnne tipul ja omast arust kõige ilusam tütarlaps.

Kimp kollaseid, kimp siniseid!

Kuis hoida saad küll kõiki neid?!

Üks pärg sul kaelas, teine peas,

sa nagu õis käid õite seas.

Oi, küll see õiekuu on hea.

Kust aga saada neid paberlilli? Appi tuli minu vanaema, kes, kujutage ette, oskas krepppaberist roosi moodi lilli teha. See käis niimoodi, et õielehe kujulised tükid lõigati välja ja keerutati ümber sukavarda. Ja traadist varre ümber pandi roheline paber. Nii istuski mu kallis vanaemake lilli meisterdama. Kahju, et nendest ühtegi alles pole.

Etteaste õnnestus sellele vaatamata, et kodus harjutades narris isa:

Kes tippis liha lilli täis...Ja lugedes tuli see mulle meelde ja ajas naerma.

Vana kool, kus sain käia viiendast kaheksanda klassini kui 1970 aasta kevadel elektrijuhtmetest tulekahi puhkes. Hoonet ei saadud taastada.



See raamat ilmus kümme aastat tagasi



Kokkutuleku kõige huvitavam mõte koos ideekavandiga tuli Raul Rebaselt: püstitada keskväljakule Georg Lurichi auks kuju. Eks siis hakkame annetusi korjama.

Järjepidevuse mõttes meeldiks mulle kui keegi minu järglastest seoks oma elu Väikese Maarjaga. Pildistasin veel enda jaoks tähtsat maja, lapsepõlvekodu kõrval olevat endist raamatupoodi. Varsti see lammutatakse


Ja lõpuks midagi naljakat pühapäeva hommikuselt poetrepilt




esmaspäev, 6. oktoober 2008

Tagasivaated 2

Olen tagasivaate ajas. Sügisel, õpetajate päeva paiku eriti. Ja eriti sellepärast, et sel suvel täitus mul 35 aastat küpsushariduse saamisest. Kas ka küps olemisest, seda ei küsinud keegi.




Miks siis ikkagi minust õpetajat ei saanud? Minust, kellele õpetajate päeval õpetaja asendamine oli sügisoodatud suursündmus.

Tegelikult olin õpetajaks saada otsustanud juba lapsepõlves. Kui naabrilapsed streikima hakkasid, et neid liialt palju kamandan, siis võtsin appi kogu nukkude ja mänguloomade arsenali. Kõigil olid ees ja perekonnanimed, mis kantud õpetaja päevikusse. Olid vihikud, kuhu tegin koduseid ülesandeid ja loomulikult kõige tähtsam: panin punase pliiatsiga hindeid. Veidike vanemana õnnestus mul kusagilt (? ) saada mahakantud päris õpetajapäevikud. Oh, siis õige koolimäng alles algas. Ega ma õiglane õpetaja polnud. Mul olid oma nimelised tundmatud lemmikud, nende hulgas nii poisse kui tüdrukuid. Mõned aastad tagasi, kui netti pandi kooli vilistlaste nimekirjad, siis leidsin sealt nii mõnegi enda jaoks tuttava nime.

Hiljem kasutasin enda väljamõeldud kavalust: hakkasin koolimänguga koos koduseid ülesandeid lahendama ja tunde ette valmistama. See tegi tüütu õppimise meeldivaks. Siis polnud enam nukkusid vaja, kujutlusvõime oli nii suur: seisan tõesti klassi ees ja õpetan emakeelt või ajalugu. Panin ennast selle tarbeks isegi pidulikumalt riidesse (kitsa punase seeliku, emale väikseks jäänud natuke nõelutud sinise sviitri ja nailonsukad). Lähemad sõbrannad teadsid sellest rollimängust ja võtsid osa. Nukuklaveriga sai isegi muusikatund läbi viidud.

Koolis oldi harjutud, et vahetundidel ringiratast jalutades koguneti tihti minu ümber, kus ma siis kümne minutiga moodustasin lühikokkuvõtte õppida jäänud ajaloo materjalidest või kirjandusest. Bioloogia ja geograafiaga ei läinud nii ladusalt, need lihtsalt ei kuulunud mu lemmikute nn. jutustavate ainete hulka. Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse lõpueksamite ettevalmistamiseks kasutasime samuti grupimeetodit.

Kuni põhikooli lõpuni olin nelja-viieline. Rohkem küll neljaline, sest tuupur ma ei olnud. Matemaatika ja füüsikaga tekkisid alguses väiksed tagasiminekud, kuid varsti läks pea lahti ja kuuenda klassi mata eksamil olin puhas viiemees. Kaheksanda lõpus ei pidanud eksameid tegema need, kel neljad viied. Kümmekond oli meid kindlasti kahe klassi peale ja korduveksamite tegijaid ka.

Tegelikult pidin ikka teemast rääkima, kuid see kõik oli kirjeldav sissejuhatus. Kuna meil oli alevi keskkool, siis maakonnalinna keskkooli minna ei tundunud normaalne ja ega vist oleks võetudki. Põhikooli kolmelised läksid kutsekasse, mõned tublid poisid ehitustehnikumi, ülejäänud jäid oma kooli.

Vaat nüüd alles olen oma järeldustes jõudnud arusaamani: tegelikult said tublid maakooli lapsed hoopis parema hariduse, sest nende kodukohas keskpärast keskkooli polnud. Kasutan tihti oma lemmikväljendit: kes õppida tahab, õpib igal pool, kuid 15 aastane "mina" ei tahtnud teps mitte enam nii korralikult õppida. Eelkõige sellepärast, et ei teadnud mida õppida ja milleks õppida. Puudu oli tark suunaja, kes oleks huvisid võimendanud ja "piitsa ja präänikut jaganud."

Tarkus tuli tasapisi läbi õpilasmaleva, kus kohtusin kirjanduskallakuga koolide tüdrukutega, kuulsin nende almanahhidest, luule - ja kõnevõistlustest, näiteringist ja paljudest põnevatest ettevõtmistest, mis meie koolis olid täieliku tähelepanuta. Koju tulles alustasin sellest, et tellisin endale ajakirja "Looming" ja hakkasin igal reedel "Sirpi" ostma. Ega sellest suurt koolis midagi muutunud, kirjandid ehk läksid sisukamaks, kuid matemaatika ja NSVLiidu ajalugu päris rappa. Ei saanudki logaritmidega sõbraks ja suulist matemaatika lõpueksamit näen vahest õudusunenäos, kuigi sain mõlemaga hakkama.




Praegu mõtlen, et kui oleks olnud tugev kirjanduskallakuga klass nagu Tartus või Tallinnas, küll ma siis oleksin õigesti kaldunud. Nüüd jäi lõputunnistus kehvakeseks ja Tartu tulevased filoloogid paistsid pisikesele ebakindlale maaplikale suured ja targad, mitmetel lehtedes juba avaldatud lood, või vähemalt "Sädemes" ikka mõni luuletus. Nii ma siis veelgi madaldunud enesehinnang näpus koju tulin, võtsin nurgast 30 rublase kitarri ja laulsin kurbi laule: "Ma alles noor ja ilmaelust vääääsind, mis teen ma siis kui kannan halli pead...Ma tahaks jätta kõik oma noore elu ja külma hauda tahaks tõtata."






See oli ju aeg, kus mitmesse kooli korraga sisse astuda ei tohtinud. TRÜ asemel pedasse ehk oleks ennast kuidagi toppinud, kuid Tallinn tundus mu jaoks nii suur ja kole, et ei mitte. Mõni branne läks pärast ebaõnnestumist tootvale tööle, et siis ettevalmistusrühma saada. Minu kehv füüsis ei tootnud kanalas midagi. Nii jäi üle võtta koheselt ja päevapealse otsusena vastu pakutud külakoolmeistri koht kodu ligidal.



Ja kõik see, mis lapsena mäng, sai tõeseks. Panin selga oma kõige popima ülilühikese kleidi (anna mõistust), võtsin oma esimese klassi käekõrvale ja hakkasin juhatama - õpetama. Olen oma pisikeset klassist kirjutanud, nad olid mulle tähtsad. Kõik oleks olnud OK, kuid pidin veel lisaks hakkama kuuendikele ja seitsmendikele emakeelt õpetama ja õhtukoolis ka. See oli kõrgem pilotaaž, sest olin igasugu välte ja laadivaheldusi võimalikult vältinud ja tuginenud oma kõnekeelele ja raamatulugemusele. Kuidagi kinkadi könkadi asi toimis. Kes enne teadsid, need teadsid edasi, kes ikka "kardulaid ja kiva" korjasid, need jäidki minust neid korjama.

Kuid üht ma tegin küll. Koos laulmisõpetajaga pidasime me õpilasi inimesteks. Ajal, mil direktor mõõtis tüdrukute püksisäärte laiust joonlauaga, seisis jõululaupäeval kaikaga (käskkirjaga) kirikuuksel, ei lubanud 15 aastasi õhtul kinno täiskasvanute filmiseansile jne. jne.





Ei usu, et me verinoorte õpetajatena kõik õigesti tegime, aga Makarenko teooria poleks meie mõtteviisiga teps mitte sobinud. Kindlasti olime liiga semulikud ja saime selle eest omad vitsad, kuid kokku tulemistel saame sellevõrra rohkem kallistusi. 17 aastane õpetaja 14-15 aastaste ees on ikka paras number. Veel varitses meid naiste kollektiivi suhtlemisprobleem, sest küla traktoristide koolkonda me omaks ei võtnud. Pärinesid ju maakooli naisõpetajate suurepalgalised kaasad sovhooslaste seast, meeste põud ja konkurents oli kõva.

Omast arust esindasime hipilikku boheemlaskonda, põlgasime viina ja õllejoojaid, meie seltskonna joogiks oli kuiv vein ja laulud Jüri Üdi ja Hando Runneli sõnadele. Öö läbi kuulasime Radio Luxemburgi, tõmbasime suitsupitsiga Priimat, hääletasime juhuslikkudele autodele ja käisime Tartus "Vanemuise " teatris.


Loomulikult ei kaasnenud sellise elustiiliga mingit kaugeõpenduse varianti ja ega sinna nõuka ajal kohe saanud, sest enne pidi aasta töötama. Tähtis Tädi Rakvere Haridusosakonnast, kes minu tunde inspekteeris ütles minu kiituseks, et olen sündinud õpetaja.



Pärast üht aastat nõukogude külakoolis ma enam nii ei arvanud. Suvel pioneerilaagris katsetasin edukalt palgalisa teenimist, valvasime prootoneid 24 h nii metsas kui meres.



...aga siis tõmbasin velevettunked jalga, võtsin iseheegeldatud märsi õlale, toppisin sinna spiraalseeliku ja Rudolf Rimmeli "Haldjasaare" ja läksin Viljandi Kultuurikooli eksameid tegema. Aga see on juba järgmine lugu.


P. S. Kõik fotod on brannega kahekesi tehtud ja valmis tehtud. Pildistamise koht peamiselt esimene päris oma korter (õigemini kostiliseks pererahva juures). Köök, tagumine tuba ja tühi tuba. Vesi kaevus, kemps õues, puud kuuris. Mööbliks kušett, kušetikapp, riidekapp, laud, kaks tooli, oma jooniste järgi raamaturiiul



Tähtsad esemed: lindimakk Jauza, lindid, VEF-raadio, tuhatoos, elektrikann, küünlajalg, kell...

Aastast oli kahju ja kasu. Lisaks kõigele muule sain endale eluaegse sõbranna. Juba 35 aastat tagasi...




Ja lõpuks midagi Rimmelilt selle ajastu märgiks (Haldjasaar, 1974)

***
millal see oli kui maailm
umbusust läbi imbus?
Maakera kohal umbusk
nagu surija kohal nimbus.

Kes olid mõrvarid,
kes õilsa usalduse meis tapsid?
Lapsed ei usalda vanemaid,
sest need ei usalda lapsi.

Kõigi aegade suurim traagika,
õilsuse ahervare:
vanemate umbusk alati
sünnib laste umbusust varem.

Ja ometi oleks nii lihtne
dešifreerida usaldamatus:
sina kägista usaldus,
minu hooleks usalda matus...

Kallis, enne meid see oli,
kui maailma umbusk ilmus;
nüüd ripub see meiegi kohal
nagu hukatava kohal silmus.

kas oleme aja ohvrid
ja teiseks meid miski ei muuda,
kallis, ja meiegi usaldus
maailmas miskit ei suuda?

Lapsed ei usalda vanemaid,
sest need ei usalda lapsi.
Olid ehk vanemad mõrvareiks,
kes usalduse meis tapsid?

Kordub kõik, aga selleski
pole alati mõttekat korda.
Kas mõrtsukateks meiegi
saame kunagi omakorda?
***



laupäev, 4. oktoober 2008

Tagasivaated

Tuul
sügab nina vastu laternaposti
Küllap tal on nohu
Aevastusest ehmuvad kaselehed kollaseks
ja langevad minestunult poriloiku
Haavad punastavad vaid
ja vanad vahtrad kohisevad etteheitvalt
Mina
kõnnin vihmavarjuga
ega lase ennast segada tobedatest ümberkorraldustest
Minu väikest tuba
tuul aevastusega ei kõiguta
ta võib selle ainult rõskeks puhuda
Siis tulevad hallitusplekid
peegli taha nurka
lauale raamatute alla
ja õunte peale riidekapi põhjas
koti sees
Mina
poen teki alla ja kuulan
kuidas vihm tahab katusest
auku läbi närida
Kui hea et see tal ei õnnestu
muidu saaksid varbad märjaks



17. oktoober, 1975