Pühapäev, 31. juuli 2022

Kuidas me isegi Kauksi Üllel külas käisime ja palju teisi kohti ka


 ehk minu sellesuvine pikem reis. Meil on tänu Maabrannele kujunenud väike seltsike nn. nooremaid pensionäre. Reisimiseks. Seekordsel sõidul puudus eelnev täpne info. Märksõna oli ainult Petserimaa. Bussis, meie taga kostis kahe eakama proua jutt:

-Kuhu me nüüd läheme?

-Ei tea. eks sinna, kuhu viiakse...

Sellega oli kõik öeldud. Meelde tuli "Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale." 

-Kuhu ma peaksin siit minema?

-Kuhu sa tahad minna?

-Mind ei huvita, kuni ma kuhugi jõuan.

-Siis pole vahet, kuhu sa lähed. Sa pead kindlasti kuhugi jõudma.

(Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

Tartus saabus selgus Proua Giidi näol. Reisijuht Ulvi ilmus kui tõeline päikseke ja enam polnud vihma karta. Kirjutan - kirjeldan nüüd meie marsruuti, et endal meelest ei läheks.

Simuna-Tartu-Mikitamäe-Värska-Obinitsa-Vastseliina-Võru-Simuna. Eks ole, päris muljetavaldav kogus kilomeetreid mahtus pea kolmeteistkümne tunni sisse. Kusjuures kava paneb kokku 80-ne Jüri ning meil pole siin midagi kobiseda.

Ikka pilte ka. 

Esimene uus sõna. Tsässon. Õigeusu külakabel Setomaal. Neid on siin päris mitu, aga see kõige vanim puitehitis mandril. Ulvi rääkis, et tulnud see venekeelsest sõnast "tsas", kuna Petseri papid pidasid nendes majakestes palvusi. Kui lahtiste silmadega ringi vaadata ja pisikesel sauna moodi majakesel rist, siis ongi Tsässon.


Veidike sõitu ja  juba olimegi Värskas. Värska Püha Gregoriuse kirik ehitatud 1907. Kirikuaeda on maetud lauluema Anne Vabarna (1877-1964). Loomulikult ei jõudnud me hauale, sest tempo,tempo...
Mõtlesin, et mingite sõjarditega küll oma pead ei vaeva, kuid

maja osutus huvitavamaks, kui arvasin. Jälle tükike meie ajalugu. Ning tõestus, et "mina olin siin"


Jälle tempo-tempo...ning mööda Värska promenaadi sadamani. Lisaks Ulvi huvitav jutt Aurora kaptenist ja tema isast. Lugege, kui aega on. https://maps.visitsetomaa.ee/et/objekt/aurora-kapteni-maja/158?map_id=7

...
Värska päev oleks üks omaette elamus, arvan.

Kõht hakkab tasapisi lõunat nõudma. Aga enne ootab meid

Oleme ilmselgelt ajahädas ja muuseumis jääb palju asju nägemata. Nii et ikka tuleb tagasi tulla.
Lõuna ootas meid teises tares. Mina komplekteerisin isikliku paketi koos sõnumiga


Olen siin kunagi einestanud, poja perega, kui mini Räpina kooli lõpetas
Tempo ei lase isegi pilte teha ja järgmine punkt ootab

Obinitsa ning suurim üllatus

Tubli tund mahlakat setu keelt, sekka laulu. Kahju, et peremeest kodus polnud, aga kõike head ei saa. Kes veel aru ei saanud, siis tegemist Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare koduga. Oli kuidagi nii kodu, et isegi pilte ei söendanud teha. Üks huvitav fakt, et Lenna ja Lauri algatusel renoveeritakse Obinitsa vana kooli , mis asub lauluema kuju juures ning millest mööda sõitsime.

Hooneid ja leide leidsin veel
Majal on ajalugu, millest Ülle meile pajatas. 
...
natuke huumorit

Tegijad teevad, teelistel jääb üle nautida. Minge kindlasti, kel suvetuurid pooleli.

Vastseliina poole  sõites viis Ulvi meid torni juurde
Tragimad ronisid üles, teised läksid hernepõllule. Mina leidsin sõnumi
ning kaks tükki kaasaja arhitektuuri :)


...


Vastseliina
Kell näitas pea viis. Hakkasime väsima, aga loomulikult loobuda ei tahtnud. Tagaistme prouad ei arutanud enam seda, et kus me oleme. Olin siin esimest korda. Et kuhugi endas jõuda oleks vaja olnud tubli kahte tundi. Meile anti pool, sellepärast käisin poolel teel. Pilt Päevalillelt

....
Palverännumajast põikasin läbi. Õnneks saab kodus alati juurde lugeda.

Päevalill saatis pilte lisaks. 


..Mati Karmini kujundatud Vastseliina metsavendade memoriaal. Väga mõjuv.




Kella kuueks olid jõud ja aeg otsas. Bussijuht andis endast parima. Lähtekohta jõudes selgus, et paljutõotav kohvik sulgeb ukse poolteist tundi enne Rakvere bussi väljumist. Ei sadanud.

Aitäh Maabranne, Päevalill Maie, Maie, mina ja muidugi legendaarne Jüri


...

Teisipäev, 26. juuli 2022

Veidi venib

 


Veidi üle poole puhkusest möödas ja aeg pausiks. Mida olen teha jõudnud ja mis ootab veel ees?

Sellel nädalal peaks toimuma ühe päevane sõit Setomaale. See on selline "inimesi täis väikebuss ja aknast eriti välja ei näe" sõit, aga raha koha pealt soodne, sest tegemist penskarite projektiga. Setomaast ma ära ei ütle, kunagi olin Orava rühmas EÕM-is ja perega sai Värskas suvitatud. Loodame, et ilm soosib, sest mullune Võrumaa läks täiesti vihma nahka. 

Olen oma jalgadele väga vähe koormust andnud, sest õppetunnid möödunud ja ülemöödunud suvest tegid kartlikuks. 

PORKUNI BLUUS 

Suve suurüritus sai reedel mööda. Kolmandat aastat külastasime Pealinnabrannega Porkuni Bluusi. Seekord oli kaasas Branne Tütar koos kaaslasega Rootsist. See andis õhtule veel värvi. Täitus minu selle suve unistus ehk Bluus järvel. Tänu Iirisele, kes aerudega osav, hõljusime Pearu Pindre bluusihelide saatel vesirooside ja ujuvate saarte keskel. Viis kollektiivi viie tunni jooksul ja seda 15 raha eest. 

Arvutasin, et juunis-juulis olin Porkunis käinud üle kümne korra.

....


...


KÄSMU KAPTENITE KÜLA

Peale südaööd koju jõudes pakkusin (jälle) järgmiseks päevaks Käsmut, mitte Võsut. Branne oli Käsmus ainult ühe korra käinud, kunagi Viru Folgi aeg ja ei pidanud sellest kohast eriti. Siis tuli ta ümber veenda. 

-mida me seal VIIS tundi teeme?-

-ei noh, kas jääme siis terveks päevaks korterisse ja käime Rakveres poes??-

-seda küll mitte-

Olime juba meele bussiks valmis settinud, kui noored otsustasid enne Rakvere Festi rannatiiru teha. Nii lahenes asi iseenesest ja meid lihtsalt puistati maha. Nüüd hakkas juhtuma. Poes sain ülemust tervitada ja talle öelda kuivõrd ma ikka veel tema sünnikohta fännan. Muuseumis sai Aarne Vaiku tervitada ja talle öelda kuivõrd tore, et ta ratastooli nurka on heitnud. Küll ta ikka näeb 80 eluaasta kohta vitaalne välja. Muuseumi õue oli  pulm tekitatud. Algselt mõtlesin, et esietendusega seotud, aga kui pruutneitsisid nägin, siis jäime pruuti ootama. Äge!

Pisikeses kõrtsis ehk Prunni Aidas sai üks pärastlõuna ergutusnaps tehtud ja kõrtsmikuga juttu puhutud. Tema sõnade põhjal ei tundunud kogukonnaelu üldse roosiline, aga eks igal meist ole õigus oma arvamusele. Kõht oli tühjaks läinud ja aeg kala proovida. Uus koht, ehk Tammeka kodukohvik pakkus õhtuks suitsuahvenat koos värske kartuliga. No mida sa hing veel tahad, nii hea oli, et isegi pilti ei jõudnud teha :D. Teel bussijaama sai hoovis mõisakeraamikad näha ja tõeliselt hea maitsega vahvleid kotti pista. 

Enne poolt kümmet hakkasid esietendulised Meremuuseumi poolt tulema. Kui varem olin kahelnud, et "Kuninganna ja viinakurat" ei lõppe bussi väljumise ajaks sai ümber lükatud. Huvi korral oleks isegi võimalik. Ja juba vuraski umbes tunnine buss Rakvere poole. 


Öösel tundsin teravalt, et esmaspäeva hommikul saabub üksindus. Isegi Mõrvad päikeserannikul said otsa.



Kilbu läks ka juba nädal tagasi koju.

Ehitustandril muutusteta st. ei mingeid kaevatöid. Asi muutub kahtlaseks.


Kolmapäev, 20. juuli 2022

Vaatasin, et kas kuulun keskklassi

 


Lugesin Maalehest (16.07.22), et keskklassi netosissetulek jääb 700 ja 1700 vahele. Vaat kus on ikka vahemik. Kusjuures rahvas arvas, et ikka 1800-2400. Viimasega olen päri kuigi ka 1700-st ära ei ütle.

Keskklassi kuulumist defineerib lisaks võime oma eluga kenasti hakkama saada.

Olen nõus ja kirjutan alla, et isiklik eluase, oma kodu on kõige tähtsam. Kindlus. Meie põlvkonnal üldjoontes vedas. Kes vähegi tubli ja töökas oli ning Tallinnasse ei kippunud sai asutuse kaudu sunnimaise elamispinna ja hiljem selle erastada. Meist noorematel oli raskem, sest mugavustega korterid ei jätkunud, eriti poissmeestele. Laste arv ja korralik naisuke aitas korterijagamisele kaasa. Mõned said asutuste kaudu maja või ridamaja, aga neid jätkus vähestele. 80-ndatele tekkis võimalus sissemaksu ja edasiste osamaksudega eluase soetada. Suures linnas olid muidugi olud teised: kooperatiivkorterid, korterid eriliste teenete eest jm. millest mina ei tea midagi. Olen elu aeg olnud alevilaps. 

Ühesõnaga, korter mul on. Paljud arvavad, et liiga suur. Kui võtta ajaarvamiseks EE (Enne Elektrihinna suurt tõusu), siis olid kulud pigem madalapoolsed. Ilmselt nüüd hakkavad hammustama. Või nagu üks majaelanik (pensionärist naine, kellel mees veel töötab) sõnas sarkastiliselt: ega polegi normaalne, et üksik inimene elab nii suure pinna peal. Vastasin, et näed, kaksikut pole leidnud. Äpumad noorpõlve peikad on ammu joomasurma surnud või poolel teel sinna ja ühtegi saamatut vanameest ma vedelema ei võtaks. Kobedad ei taha loomulikult mind, vaid ikka aastaid või kümneid nooremaid :) Ahjukütet pole mul praktiliselt täiskasvanuna olnud, mõne aastakese abielu alguses elasime ahju ja puupliidiga korteris. Suvilat ja maamaja pole ka olnud.

Nii, et eluaseme järgi olen keskklass koos eluasemekuludega. Ja alati on võimalus müüa.

"Olulisel määral mõjutavad hakkamasaamist ka kulutused toidule". Söök ja jook on mu nõrkus. Omakasvatatud toitu pole kunagi olnud. Ei räägi lapsepõlvest ega vanaema peenardest- marjapõõsastest. See on möödanik ja aiamaa-inimene pole ma kunagi olnud. Pigem veidike toiduga mängija. Samas võib külmkapp kõliseda tühjusest, sest millegipärast üksikul juhtub, et peab mõne aegunud toote riiulilt kõrvaldama. Ükskord arutasime sõbrannaga, et kas tuleks odavam, kui põhiliselt süüagi nn. väljas ja lihtsalt mingeid kiusatusi koju ei tariks. Odavam vast mitte, aga kui lahutada elekter ja sooja vee kulu ning liita emotsioon kohvikust - äkki tasuks proovida. Muuseas, meil koolis pakutakse keskmisest maitsvamaid roogi, kuid mina pole võimeline neid veerand tunniga koos laste kära-müraga omastama. Hommikupudruga saan küll hakkama, aga lõuna enne kella ühtteist on mulle liig. Söön või mitte, kella kolmeks on kõht niiiii tühi. Üksi jäädes pole pidanud koonerdama, aga silm peal on kuludel alati. 



Auto omamisega on nad küll mööda pannud, kui avaldasid, et kolmandik keskklassi kuulunutest omavad autot. Mis kolmandik ja mis ühte autot. Ikka kaks on tänapäeval peres, kui mitte kolm. Linnainimesed tegevat vajalikud käigud jalgsi või ühistranspordiga. Hihii, ütlen ma! Bussidega sõidavad õpilased ja pensionärid. Ausõna. Tasuta bussisõidu pealt hoian tohutult kokku. Sellepärast saan mõne korra kuus taksoteenust lubada. Kui üritused lõppevad ja valdavalt lõppevad, peale kella seitset. Viiekaga enam koju ei saa. Kui veab, siis bussipeatusesse.

Puhkust välismaal vähemalt üks kord aastas pidas jälle see müstiline kolmandik keskklassi tunnuseks. Seitsmesajast kuus eriti kõrvale ei pane ja sellist puhkust, kus hotellitoas konservi pugida ka ei taha. A mine tea, kui oleks hea seltskond, siis miks mitte. Pigem moodustab olulise osa kulutus meelelahutusele, mida selles uuringus ei mainita. Samuti jäetakse mainimata igasugu heolukulud nagu järjest uuenevad kodumasinad. Muide, mu pojal on nii robottolmuimeja kui aknapesurobot. Ning tuttaval mururobot. 

Isikliku meelerahu fond - vaat see lause mulle meeldib! See peab olema. Küll vaidlen vastu, et suvine aeg soodustab säästmist. Pigem ikka priiskamist. Ütles ju sõnameister Fred Jüssi, et suvi on niisugune aeg, kus inimene peab olema patune, õnnelik ja laisk. Kuidas seda saavutada. Igatahes mitte remonti tehes. 

Õnneks pole see veel meie õuele saabunud.

Kahju, et meil pole kombeks rahast rääkida. Huvitav oleks, kui keegi isiklikust seisukohast kommenteeriks seda keskklassi kvalifikatsiooni.  Omalt poolt lisan, et seitsesada raha kuusissetulekuna  kisub ikka pigem sinna "on ja ei ole ka" poole.


Tükike eilset edevust. muuseas, bussijaama kell näitab küll kalossinumbreid nagu meie nooruses öeldi.





Neljapäev, 14. juuli 2022

Kole tress on peal

 



Ei mäleta enam kas ütles niimoodi või umbes niimoodi Luuasaare Üülu, aga keegi klassikutest kindlasti. Põhjus peitub, õigemini hakkab peituma meie oma õue all. Viimasel ühistu koosolekul öeldi, et juulis läheb lahti. Kuna pesitsesin vahepeal nädalakese Väikeses Maarjas, siis koju tulles ohkasin kergendatult, sest kopamehi veel tagahoovis polnud ja männid-kased endiselt alles. 

Sissejuhatamine tehtud, algab tõsine kurtmine. Nimelt läheb meie 24 korteriga 33 aastat vana maja renoveerimisele ja maaküttele. See viimne tundubki eriti õudne koll olevat, sest kõrvalmaja kogemus näitab nende olematut maja taga olevat haljastust. Lisaks kuulen naabermaja elanike kannatusi stiilis: hommikul ei jõua soe vesi kolmandale korrusele ja pärast kannatuste aastat sebitakse ikka veel mingeid vaegtöid teha. 

Ühesõnaga, lisaks aasta kiletelgis elamist tuleb valmistada ette tubane ehitustanner, mis teadjamate arvates tähendab, et ideaalne oleks kui mööblit üldse poleks. Kuidas muidu saab neljas, küllaltki pisikeses toas tagada ruumi torude puurimiseks, akende vahetamiseks, ventilatsiooni paigaldamiseks. Õnneks on elutuba avar. Murele sekundeerivad ümberehitused st. plaaditud kööginurk endises vannitoas ja dušikabiin endises köögis. Ok, see on õnneks vana ja vajab niikuinii välja vahetamist. 

Vaat selline kurtmine, laenust ja hinnast ma ei räägigi, minu vanuses ajab juba arv "kahekümne kolmeks aastaks" naerma. 

Aga muidu on laias plaanis kõik hästi. Nädala jagu või isegi rohkem sai Porkuni ilu ja võlu nautida. Küll üksi, küll kolme lapselapsega. Ühel päeval õnnestus isegi lossi sisse saada. Poistel oli põnev ja kindlasti tornis kummitas. Reedest sain oma kaks teismelist selle aasta suvevaheajale. Kahjuks sobis "Käsmuilm" ainult kahele päevale, aga asi seegi. Teisipäevane torm meid ei puudutanud. Bussiga loksumine võtab tubli poolteist tundi sinna ja tunni tagasi nii et anna kannatust. Õnneks on uued bussid tõesti mõnusad. Isegi telefoni on võimalik laadida. 

Isiklikus plaanis tunnen puudust mõnest kultuurilisest meelelahutusest, aga kõike ei saa. Tõestuseks pilt, et eile oli tõesti soe ilm (paljud ei usu) ja vesi soojemal muuli poolel 23

...


Reede, 1. juuli 2022

Tere juuli

 




Jumal tänatud, et tulevikku ei näe, siis ei tuleks voodist üldse välja. Sattusin selle lause peale vaadates uuesti filmi "Augustikuu". 

Kena suvi lippab linnutiivul. Olen enda elu ise kujundanud viimased seitse aastat. Loomulikult lähedastega arvestada püüdes ja hoolides. Vahel õnnestub see paremini, vahel halvemini. Minu kõige parem ja raskem otsus oli pensionärina tööle jääda ning sellega seoses iga päev midagi uut õppida. Tänuks on mul juba mitu suve 56 päeva puhkust mida kasutan täie jõuga akude laadimiseks. Küll on täieliselt kokku kuivanud mu kirjutamissoon. Aga kui tulemus postitet saab, siis on tunne überhea. 

Lihtsalt asi selles, et telefonisuhtlus võtab enamiku mu ajast. Helistan ise ja helistavad teised. On vaja kellegagi nõu pidada, maailma asju lahti harutada ja teiste muresid kuulata. Sageli teen kaasvestlejatele sõnadega liiga. Neile, kes praeguse elu üle virisevad. Ja neile, kes sõjaga hirmutavad stiilis: ükski põlvkond ei jää sõjata. Kui arvutada, siis on kõige vanemad pärast sõda sündinud kaheksakümne ligi. Ehk ikka pääsevad ja meie muidugi ka. See mõttetu nutt ja hala ei aita kedagi. Võib olla olen ma lihtsalt naiivitar, mis ei sega õhtuti või öösel palvetamast. 

Eile käisin sel suvel esimest korda meres. Täna lähen veel. Pühapäeval ootab ees kurb sündmus. Maabranne abikaasa ärasaatmine. Ei ole kristlik teenistus ja neid ilmalikke ma pelgan. Õnneks on kabel väike ja saab õue eemalduda. Raskeks teeb teema see, et minu mehe plats sealsamas kõrval. 

Aga täna naudin niipalju kui oskan. Näiteks uusi busse, kus konditsioneer ning rohkem ruumi. Kui eile käisin Käsmus, siis täna külastan Võsut. Kahju ainult, et hea muusika minust mööda läheb, sest hiline buss väljub ainult laupäeval-pühapäeval, aga teatavasti on täna reede. 

Natuke edevust ka, muidu mina poleks mina.

...