ehk minu sellesuvine pikem reis. Meil on tänu Maabrannele kujunenud väike seltsike nn. nooremaid pensionäre. Reisimiseks. Seekordsel sõidul puudus eelnev täpne info. Märksõna oli ainult Petserimaa. Bussis, meie taga kostis kahe eakama proua jutt:
-Kuhu me nüüd läheme?
-Ei tea. eks sinna, kuhu viiakse...
Sellega oli kõik öeldud. Meelde tuli "Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale."
-Kuhu ma peaksin siit minema?
-Kuhu sa tahad minna?
-Mind ei huvita, kuni ma kuhugi jõuan.
-Siis pole vahet, kuhu sa lähed. Sa pead kindlasti kuhugi jõudma.
(Alice Imedemaal, Lewis Carroll)
Tartus saabus selgus Proua Giidi näol. Reisijuht Ulvi ilmus kui tõeline päikseke ja enam polnud vihma karta. Kirjutan - kirjeldan nüüd meie marsruuti, et endal meelest ei läheks.
Simuna-Tartu-Mikitamäe-Värska-Obinitsa-Vastseliina-Võru-Simuna. Eks ole, päris muljetavaldav kogus kilomeetreid mahtus pea kolmeteistkümne tunni sisse. Kusjuures kava paneb kokku 80-ne Jüri ning meil pole siin midagi kobiseda.
Ikka pilte ka.
Esimene uus sõna. Tsässon. Õigeusu külakabel Setomaal. Neid on siin päris mitu, aga see kõige vanim puitehitis mandril. Ulvi rääkis, et tulnud see venekeelsest sõnast "tsas", kuna Petseri papid pidasid nendes majakestes palvusi. Kui lahtiste silmadega ringi vaadata ja pisikesel sauna moodi majakesel rist, siis ongi Tsässon.maja osutus huvitavamaks, kui arvasin. Jälle tükike meie ajalugu. Ning tõestus, et "mina olin siin"
Jälle tempo-tempo...ning mööda Värska promenaadi sadamani. Lisaks Ulvi huvitav jutt Aurora kaptenist ja tema isast. Lugege, kui aega on. https://maps.visitsetomaa.ee/et/objekt/aurora-kapteni-maja/158?map_id=7
...Värska päev oleks üks omaette elamus, arvan.Kõht hakkab tasapisi lõunat nõudma. Aga enne ootab meid
Oleme ilmselgelt ajahädas ja muuseumis jääb palju asju nägemata. Nii et ikka tuleb tagasi tulla.Lõuna ootas meid teises tares. Mina komplekteerisin isikliku paketi koos sõnumiga