Noored, motikas ja Euroopa

 Kuna mu lapsed tegid kuuajase reisi kahekesi mootorrattal, siis panen siia lingi. Nad on seda lihtsalt nii toredasti kajastanud. 

https://www.facebook.com/motoadventureduo

 

Kroonika, kroonika...

 

Hakkabki minu Kasside Hotelli elu lõpupoole kiskuma. 

Igav ei olnud, pigem valitses mõnedel päevadel kummaline rahutus, mis nagu sundis midagi tegema ja mitte näiteks raamatut lugema, telekat vaatama või arvutit näppima.

Üldse on suvedega kummalised lood. Kui puudub kohustus töödtöödtööd teha, no kui pole aiamaad ja koristamine või remont tundub mõttetu siis võiks nagu niisama lihtsalt molutada, aga see oleks nagu aja raiskamine. Ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga ehk keegi saab aru.

Millised tegevused siis nende nelja nädala sisse mahtusid? Ausalt, ma ei kavatsenud ennast katki rähelda, vaid võimalikult palju magada, normaalselt kõndida ja sekka mõned ekklusiivsed üritused. Et ikka igale nädalale jätkuks:)

Esimese nädala märksõna oli mereäärne jaanituli, tutvumine Haabneeme rannaga, kleidi ja käekoti ostmine, Jaani kiriku kontsert, kammerorkestrite kontsert Tallinna Ülikooli saalis, rahvamuusika pidu Vabaduse väljakul ja muidugi Laulupidu. (nendest olen kirjutanud) 

Tundus, et võtsin esimesel nädalal nati palju ette ja otsustasin teisel nädalal tagasihoidlikum olla. Ilm oli ka mitte rannailm. Sõitsin kohalike bussidega, üksi ei viitsinud Vabaõhumuuseumisse minna. Ja hiljem polnud sõbrannal aega. Hea, et Artiumis käisime ja näitusel. Laupäeval külastasime Jäneda mõisa (ka sellest kirjutasin) ning pühapäeval Vääna mõisakooli. 

...

Küll seal Väänas oli sõbralik rahvas meile rääkimas. Kahju ainult , et kordus igakordne mudel: branne, kes pidi lõunaks tulema lükkas väljumisaja kella kolme peale.  Nii jäid ära pisisõidud piirkonda, kus ma kunagi käinud pole - Türisalu, Tabasalu, Keila-Joa. Kui lõpetasime einega Hüüru veskis, siis ta tõsiselt imestas, et kell juba nii palju :))))

Kolmas nädal tõotas kauneid rannailmasid.  Isegi vesi oli ühel päeval 20! Käisime brannega Pirital vees ja  minu lemmikkohas Patricus söömas (sest sealt paistab meri).

..

.

 Üksinda käisin mitmel päeval kohalikus rannas. Laupäeval sõitsime (mitu tundi varem) Virumaale (nali nali, sealt ma just tulin. Käisime Käsmus vees, sõime frititud räime, tutvustasin brannele Võsut, mis oli temale täiesti võõras maa. Meie sihtpunkt oli Karepa Sagritsa muuseum, kus kena kohtumine Üllar Saaremäega, kes tutvustamist ei vaja. Samuti soovisime vaadata Richard Sagritsa näitust "Õied aknal". Seda me kõik saime, aga kuna brannel järgmine tööpäev, siis randa ei jõudnud. Villa Dombrovka jääb ka paremaid aegu st. aega ootama.

Praegune nädal pole veel läbi. Pühapäeval käisin Pirita kloostri Püha missa kabelis. Vabatahtlikult, uudishimust, üksi. Ma ei olnud kunagi Rooma-Katoliku kirikus missal käinud seepärast olin veidi kartlik. Nähes heatahtlikke inimesi ja kuulates kaunist koori teenimas, hirm kadus. Hiljem jalutasin ümber kabeli ja imetlesin kaunist lavendlipeenart. Oli vaikne. 

...

Mul oli plaan minna kloostri varemeid vaatama, aga jätsin kodutöö tegemata. Värav oli lihtsalt lukus.Hiljem sain teada, et värav avatakse uudistajatele kell 12. Oleksin rahulikult võinud mere äärde ootama minna, aga mina kiirustasin "hotelli". 

Teisipäeval külastasin koos kodukogudusega nelja kirikut. Aktiivsed prouad, koos meie mentoriga Soomest tulid kes rongiga, kes enda transpordiga. Lootsin, et oskan Balti jaama bussipeatusest Toomkiriku juurde minna. Patkuli trepist. Veidi koperdasin ringiga, sest ei julgenud ajutist valgusfoori kasutada. 

Toomkirikus võttis meid vastu õpetaja Joel Siim. Kuigi organist harjutas kogu häälekuses möödus tund aega kiiresti. Kuna seltskonnas oli õpetajaid, siis esitasime küsimusi kiriku juures asuva Toomkooli kohta. Veel astusime sisse A. Nevski katedraali. Järgmisena oodati meid Rootsi Mihkli kirikus, kus saime ülevaate kuidas praktiliselt hävitatud ja nõukogude ajal võimlana kasutusel olnud kirikust ehitati üles kaunis, väga hea kõlaga ruum. Viimane oli Pühavaimu kirik. Päev möödus kiirelt, teised läksid rongile, mina bussiga "Hotelli". 

Sellised lood. Topin ikka mõned pildid ka. 

Mulle väga meeldib see sõnum Sagritsa aias

ja nagu näha ei mahu ma kõige parema tahtmise juures ennast vaatlema :D

Mõis, mis pole unustatud ehk pool päeva Jänedal

 

Laupäeval ja pühapäeval rannailma ei ennustatud. Üldse oli see nädal kuidagi vesine. Sain branne pehmeks rääkida, et "Unustatud mõisad" raames ette võtta üks meeleolukas sõit Jänedale. Kuna branne polnud mõisamängust midagi kuulnud, siis seda enam.

Linnast välja Lasnamäe kaudu ja edasi Peterburi teed mööda. Ei olnud raske. No ja ega mina ei sõitnud. Sellele järgnes mu lemmiktee Aegviiduni. Seal pidime akusid laadima. Võta näpust. Vana Waksal oli  uksed sulgenud. Õnneks lehvitas meile Kuntstikuuri poolt üks ütlemata tragi proua. Temalt saime teada, et Waksali omanikud sõja hirmus läksid tagasi Iirimaale. Vot nii. neli aastat  Anija valla parimat ettevõtet. Õnneks jõudsime korra külastada ja mõned pildid klõpsata. Kunstikuuris kaunistasid seinu kohalike lillemaalid. 

Meil oli vaja edasi kiirustada, sest giidituurid igal täistunnil. Loomulikult jäime hiljaks, aga mõis pole jänes...Sellepärast nautisime verandal rahulikult kohvi ja kringlit. Veranda vajaks hädasti rahasüsti.

Juugendstiilis kamin.

Olen Jänedal käinud mitmeid kordi, aga kui nägin giidi, kelleks oli Georgi Särekanno tuntud headuses, siis tõusis meeleolu veelgi. Mõisaproua seiklustest olin vahepeal nii sisse võetud ja raamatuid lugenud ning isegi Kalijärve ääres käinud.  

.....

Läksin tegelikult Urmas Sisaski mälestuseks, sest  1994.a.  muusika-tähetornis avas helilooja kaks aastat hiljem planetaariumi, mis  renoveeriti 2018.a. Olen helilooja loomingu suur austaja, kahjuks jäi kuulamata-käimata 2020.a. novembris Estonias Urmas Sisaski 60. sünnipäeva kontserdil. Isiklikust seosest niipalju, et meie Poeg 3 lemmikteos oli Kassiopeia, mida ta 12 aastaselt klaveriõpilasena esitas. Tähetornis saime hetkeks aja maha võtta ning mõttes juurelda kaduviku ja igaviku üle. 

Siiri Sisaski fotonäitus oli niisamuti uudistamist väärt. Mulle meeldib, et tegemist pole nn. magava mõisaga (muuseumitoad,  raamatukogu eakate käsitöötuba)

Jälle hakkas juhtuma. Kõht nõudis oma ja mis veel ajakajalisem, kui einestada Musta Täku Tallis. Valearvestus. Kuigi vähemalt saja inimesega sünnipäevapeole jätkus ka  saalisvabu  kohti olid teenindajad hädas ja võimalusel paluti tulla hiljem. Mis seals ikka, pood ju olemas. Üllatus-üllatus - kell 16 juba uksed kinni. Väikse koha "rõõmud". Käsitöökuur hoiatas külma talve eest paksude kudumitega. Need hinnad, need hinnad...

Et küll küllale liiga ei tee sai barannest autojuht teate, et tema pesakond (tütar ja nelja aastane  lapselaps) otsustasid omaalgatuslikult Jänedale tulla. Rongiga, teadmata, et raudteejaam vähemalt paari kildi kaugusel. Misseals ikka- autole hääled sisse ja jaama poole.

Nii algas jälle kõik, sest nemad otsustasid minna giidituurile. Mina, poolnäljast oimetu lürpisin kohvi ja lugesin ajakirja Pööning taltsutades vahepeal vääramtut jõudu st, nelja aastast. 

Kell oli kõvasti seitse läbi ja võõrustajate kannatus proovile pandud, naisterahvas, aru saamata muudkui päris ja päris, laps muudkui jooksis ja rippus ukse vahel. Lõpuks lükkasime nad mõlemad vägivaldselt autosse. Minu tuju oli äärekese peal. Tegemata jäi pilt Sisaski pingi juures. Kuna sünnipäev kestis, siis keeldusin sööma minemast. Aegviidu kohvik oli ka muidugi kinni. Õnneks oli tagumine pood avatud. 

Autos selgus, et noor emme oli oma telefoni mõisa unustanud. See muutis õhu autos veel paksemaks. Kui üheteistkümne ajal külalis korteri uksest sisse veeresin olin elamustest nii paks, et ei mahtunud voodisse.

Kokkuvõttes oli väga tore päev. Õpetas teistega arvestamist ja emotsioonide taltsutamist. Otsustasime, et pühapäeval jätkame.

Kodumassina mäss

 

Enne toredaid mõisapäevi saab üks lühike ja lööv postitus tehtud. 

Tulen mina siis esimese nädala (ajaarvamine algas pärast jaanipäeva) reedel rannast ja mida ma kuulen. Nõudepesumassin piiksub vastiku häälega. No pole võimalik. Oli ju teine tühjaks tehtud ja kasuta (nu mis ma seda ühte taldrikut ja klaasi ikka...) 

Innuga  piilusin ringi, et kas ikka saaks selle aktiivse kassi peale ajada. Keegi peab ju süüdi jääma. Masssina uks kinni ja kõrvu teritades kuulen, et vesi soliseb. Tabloole on ilmunud salapärane kood I 30. Õhtu kaldub hilja poole. Kõigevägevam neti aita. Elektroluxi kodulehelt saan vastuse:

Diagnoos i30: Leke või vee kogunemine seadme põhja.

1.Keerake veeühendus üleujutuse vältimiseks kinni (mida ma keera, kui ühtegi kraani ei näe, kõik voolikud omavahel ühendatud st. kraanikausi kapi all.

2. Lülitage toode vooluvõrgust välja.

Mnjahh, mina, elektriku naine, kes lambipirni ka ei julge vahetada.  Aga piiksub, no piiksub ja mitte ainult minu peas. Kusagil peaks ju kilp olema. Leitud ja kiri ka vidinate juures: nõudepesumasin ja külmkapp. Tühja sest ühest külmkapiööst (uks kinni ja külm sisse püütud niikuinii) Peaasi, et ei piiksu enam. Päälinna poeg nagu needus kusagil Slovakkia mägedes :( Lõpuks sain massina ukse lahti. vett oli tõesti põhja kogunenud. Nii viie cm jagu. Igaks juhuks võtsin filtri välja ja puhastasin ära, mingit sodi ei paistnud olevat ja vesi kadus ka auku.

Õnneks laupäeval enne laulupidu saabus P2. Tema leidis kohe pistiku, ikka sealt salapäraselt nõudekapialusest. Vähemalt sai külmkapi tööle panna. ja seda massinat mul niikuinii vaja polnud. Perele andsin teada, nemad olid rahu ise st. massin niikuinii vana.

Sellega asi ei piirdunud. Kui olin meelerahu tagasi saanud ja elu veeres nagu hernes tundsin neljapäeva hommikul nõusid pestes, et põrand muutub üha märjemaks. 

Jälle algab kõik, algab uuesti. Vett imbus massina alt. Toruabi saabus P 2 näol, kes tuvastas, et viga köögikraani äravoolus st. ei voola. Ühendas massina vooliku lahti ja teipis augu kinni. Siis puhastas haisuluku ja seal mingit jama ei tuvastanud.  Mina pidin hiljem alustama operatsiooniga Torusiil st. kallama tunni jooksul pitsikaupa liitri keemiat sisse et ehk aitab. Ja hommikul kuuma vett sakummiks peale. Jälle pitsikaupa. 

Puhastasin massina pisitopsiga ja lappidega. Enne otsisin ämbrit. Kes ütles, et elu peab lihtne olema. Kirjutasin siis pererahvale, et ämbrit oleks vaja. Nuneh, ämber käib kokku nagu kunagine joogitops. Mõtlesin, et see mingi kasside mänguasi. 

Aga mis juhtus hommikul? Kui katsetusteni jõudsin, siis leidsin tühjast prügikastist teibi. Ausõna, Oli selline tunne, et keegi on öösel käinud. Vähem krimkasid, Emmeliina.

Ja nüüd võite arvata, kas kõik on korras.

Eile, 07.07

 Kodumasssinate mässust ma täna ei kirjuta.

Tegin reedeseid päevaplaane, aga õnneks täitsime vaid kolmandiku. Lihtsalt lõunane vihm ei soosinud Rannarahva muuseumit ja seda teist ka. Mina ahne ei ole. Pigem põhjalik. Seepärast siis elus esimest  ja kindlasti mitte viimast korda.

Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium | Viimsi vald

Omast arust läksime näitusele, aga tänu maja perenaisele (ei oska teda teisiti nimetada) saime hoones kogemuterikka ekskursiooni.

On ikka vägev küll. Minimalistlik, Ja milline maastik akende taga. 

Betoon ja puit, imeline akustika nii suures kui ka kammersaalis. Ei midagi liigset (minu arvates) 

Lisaks huvikoolid (kunst, muusika, teadus) kus ka minu oluline lähedane lapsi õpetab.

Kolmandal korrusel terrass, mille servas kasvavad kuumaasikad. Te peate seda kindlasti nägema. Neljal aastaajal, sest mõni aken on nagu maal. Kuna mu telefonipildid on endiselt kehvapoolsed, eriti sõbranna tehtud, siis eriti rõõmu nendest pole, aga mälestuseks ikka.

siin, kolmandal korrusel  kasvab salvei.

ja siit leidsin kunstniku

Näitus ise toimus renoveeritud massuudimahutis (neid pidi vist vähemalt mitu olema)

..

lahkelt pakuti kotikestega materjali kaasa, et kui soovin endale mingit isiklikku seinakest tekitada.

suhtusin alguses skeptilselt, aga väga huvitav oli, eriti kuraatori jutt (tal oli juhuslikult veidi vaba aega)

Näitus "Maast linnaks" (TAAS AVATUD!) - Viimsi Artium

Kokkuvõttes oli tegus päev, mul ikka väga veab. Lisaks oli meri külm ja rand kaunis ja kivine. Olen õnnelik.

Ja ma ei saa aru miks ta täna ei saja?

siis me veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab. 

Öelgu nad kõik, mis ütevad või ütlesid, aga ei olnud tore. Loomulikult ilma vastu ei saa, aga kui valmistad ennast ja armsaid ette toredaks pühapäevaks, aga kaela saad kogu kauaoodatud vihma, välgunooli ja kõumürinat ning armsa lapselapse palve: vanaema, nii külm on, lähme ära! Nii me läksimegi jättes lapse isa ja onu uut vihmahoogu ootama. Poeg 2 on tõeline veteran: 1990-ndast st. 10 aastaselt tantsinud kõik tantsud ja hiljem laulnud kõik laulud. Nüüd naudib.

Korteris  väänasime mõlem alukad kuivama ja õnneks oli tütarlapse riidekohver autosse tassimata jäänud. Ning juba ta magaski, kaks kassi valvamas. Kes olen mina, et anda lapse emale külmetanud ja haige lapse. Isa küll poputas teda mitu korda kakaoga, aga olud läksid üha ekstreemsemaks. Uskuge, meil olid korralikud pikad keebid, aga minu maani kleit oli vööni märg. Hiljem, telekast üle vaadates ei tundunud üldse nii hull. Ausalt. Ema mul kiitis nii väga, küll laule ja eriti meeldisid talle vahepalad ning noorte omalooming.

Ei olnud tore, sest mudilane - teine tüdruklaps tilkus oma debüüdi kaare all ära ja kohtumata meil jäigi. Olin veel teinud talle pisikese pakikese ees ootava sünnipäeva puhul. 

Viimsi bussis üks ütlemata sõnakas tilkuv mudilane: Ja kui mul laps sünnib, siis ma talle räägin milline oli minu esimene laulupidu. See oli nii armas!

Tore oli see, et jõudsime peaaegu rongkäigu alguseks Laulupeo peatusse ja tundsime marssijatest rõõmu. Sai hõigata ka. Kodukoolile ja Väikese Maarja mudilasele, kes meid vist küll ei märganud, sest oli teisel pool. 

Tore oli see, et laupäeval käisin imelisel kontserdil Peda Kooli aulas, kus musitseerisid Läti, Soome ja Eesti muusikakoolide noored. Nii sain rahus ära kuulata Rasmus Puuri Tuulise Eleegia, mis laulupeol esmaettekanne ja palju muud kaunist muusikat.

Aga laulud ja muusika ei kao kuhugile. Ja tore, kui see vihm ja äike kedagi rõõmustasid. Mina see ei olnud.

Piiga ema tehtud kaunis käsitöö, mis enamus aega keebi all peidus. 

Kui ikka tervist antakse, siis kahe aasta pärast jälle.