Neljapäev, 25. september 2008

Vana naine vananaiste suvel

Vaatan, et kuidagi hall on see ilusa ilma blogi. Vaja korrektuure teha. Ega ma isiklikult ilufotograaf pole, rohkem paeluvad mind Vanad - Kulunud- Ajahambast Puretud - Hiirtest Näritud- Unustusse Jäetud - Mälestustega Seotud Asjad, aga eilne maja ümbrus oli just selline

Üles vuntsitud ja Üle värvitud Sügise marjaline - lilleline - liblikaline - mesilasene. Osa saab siia, teised lähevad Emmeliina pildistab juurde.

See Pihlakas kasvab meie kortermaja akende all. Tänud istutajale!


Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea. /Viivi Luik, Urmas Alender/





Selline Vaade avaneb maja eest metsa poole. Tegelikult on kasekollane veel kollasem ja männiroheline veel rohelisem. Loodan, et Juhan ei pahanda:

Igav linn ja tühi väli,
Viaduktialune;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb rajake.

Männi roheline samet,
käidav autotee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane.

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Olen jälle sügisele
langend kaenlasse.





Ja mis siis siin toimub? Linnud linnas?



Hõbepajud on minu istutatud, metsviinapuu mitte. Ja minu hommikul on sinised kardinad ees

Punased kardinad
(InBoil)

On hommikul punased kardinad ees,
Nende taga on varjul üks hoovus.
On hommikul tuhanded kaelakeed,
iga pärl, kus kord on kellegi noorus.

Su ümber on võõras ja unistav linn,
Oled sündinud siin, kuid mitte siin loodud.
Mis sellest, et särab ja lohutab ilm,
Vanalt sirgu ei saa, kui noorena kooldud.

Selles linnas on tornid ja jõgi ja aeg,
Tema ongi see, mis uhub kõik randa.
Su juttu ei mõistetud andesta see,
Lõpuks ometi võid sa ära kõik anda



Aga mis toimub akna taga?Ämblikud on väga head loomad, neid hoidma peab, nad meile õnne toovad...





Vanaproua Laine daaliad. Minule ei olnud 2008 ei kollase, ei valge, ei kirju liblika suvi.

siiski, miks mitte
...Lõppend valge liblika suvi
saabund tuhande aastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis
Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates
/Villu Tamme/

Esmaspäev, 15. september 2008

Isa ja mina



Isa ja mina
ehk kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest 2

Eile ma rääkisin oma isaga. Miks mitte, iga tütar võib oma isaga rääkida. Ainult et minu isa lõpetas oma maise matka 36 aastat tagasi. Tegelikult rääkis isa minuga ja tegi seda kahe kirja läbi. Need kaks, 50 aastat tagasi kirjutatud kirja olid emal alles ja on juba mitmeid aastaid minu valduses. Olin nad unustanud. Eile aga otsustasin, et minu lapseea haiglapiltide juurde peavad tingimata kuuluma isa kirjad haiglasse. Ja õigesti otsustasin.

Kui isa siit ilmast läks olin 17 ja polnud selleks valmis. Ega me keegi olnud, sest sõraline kopsus võttis 40 aastase mehe kahe kuuga. Mäletan, et isa ei tahtnud enne haiglasse minna kui kartul võetud. Tema tahtmine sündiski ja nii pandi ta kohalikku haiglasse just minu lõpuklassi sügisel. Käisin teda mõned korrad vaatamas. Isa oli traadist teinud kavala konstruktsiooni, kus oskuslikult toimetades sai südamekujulise traaditüki niimoodi välja, et kusagil pragu polnud. Pole seda enne näinud ja pärast ka mitte ja kuni eilseni oli see kõik mul meelest läinud.

Kahes sügisekirjas räägitakse niisamuti kartulivõtmisest ja hiirte krabinast tühjas toas, liha ja kartulite praadimisest, topeltakende panekust ja kinno ja teatrisse minekust. Veel kirjutab isa masinatraktorijaama argipäevast ja veidike kodustest. Tervitab ja ootab meid koju. Kuid kogu selle väga ilusa käekirjaga, tindipliiatsiga kirjapaberile pandu taga nägin reaalset inimest. Nägin 26 aastast noort abielumeest, hiljuti Helme põllutöökooli lõpetanud traktorijaama mehhaanikut, kellest haritud isa soovis koolitada kaupmeest, et saaks ikka linna puhtama töö peale. Ei saanud isast poemüüjat, hädaga passis ema leti taga kui isa põllul meestega traktorit putitas. Mind siis veel polnud.

Nende kahe kirja kaudu, vigadeta ja ladusa keelega, olen oma isa rohkem tundma õppinud kui meie lühikese kooselu jooksul, millest ta veel kolm aastat (1965 - 1968) järjekordses koolis käis.
Vaat mida tähendavad kaks kirja! Olime isaga minu arvates hingesugulased. Ka minu eesnimi on tema pandud. Kümme aastat tagasi, küll koolis õpitu sunnil (Mina ja inimsuhted) kirjutasin isast mälestuse. Trükin siiagi, muidu läheb veel kaotsi

Isa oli noor
Isal oli nahkjope
Isal oli mootorratas - ma armastasin seda ratast
Isa sõitis rallit - mina ka kaasas
Isa armastas ujuda - mina ujusin kaasa
Isa armastas loodust - mina armastan loodust
Isa armastas seenil käia - mina armastan seenil käia
Isa armastas lugeda - mina armastan lugeda
Isa armastas rännata - mina armastan rännata
Isa armastas muusikat, ooperit ja operetti - mina armastan muusikat
Isal olid head sõbrad- minul on head sõbrad
Isa tänas alati vanaema kui see ta riideid parandas ja süüa tegi
Isa suitsetas palju
Isa jõi viina, aga ei olnud kunagi vastikult purjus
Isa tegi oma tööd südamega ja väga hästi
Isa õppis kogu aeg ja ei aidanud ema
Isal polnud kunagi raha
Isa tõusis alati öösel kui helistati ja läks tööle
Isa ei tahtnud olla mõisniku tütrepoeg, vaid oli sotsialist
Isa ei tahtnud olla kaupmees, vaid masinate putitaja
Isa unistas autost ja paremast elust
Isa suri 40-selt ja parem elu ei tulnudki
Isa matusel oli vähemalt sada sõpra
Isa ütles emale, et selle lapsega st. minuga saad veel vaeva näha
Ma armastasin oma isa

Kuna isa suri kui olin 17, olen hakanud tema olemust pikkamööda kokku lappima. Mida vanemaks ma saan, seda selgemaks pilt muutub. Olen juba kolm aastat vanem kui mu isa (1998)

Neljapäev, 11. september 2008

Asjad on üle kõige



Asjade normaalne kulgemine on mind viimasel ajal viinud majadesse millede sisseseade moodustavad sõna otseses mõttes "riistad ja kolud" kui riideesemeid riistade hulka liigitada. On ju süstematiseerimata riie peaaegu et kasutu, kuigi kasutatakse küll. Võetakse ühest hunnikust ja pannakse teise. Ometi on keegi mõelnud välja riidekirstud, milledest hiljem püsti pannes riiete kapid said. Veel on välja mõeldud igasugu varnasid, nagisid (mõlema tähendust ei oska sõnastada) ja lisaks veel pisipanipaiku.


Rikkad võivad kolusid ja riistu liigitada eraldi tubade vahel. Tuginedes nähtud kogemustele toimis asi nõnna: ühes toas oli tühi taara, teises toas oli riidekraam nurki mööda ja kolmas jäi veel elamiseks. Olles ise elanud nõuka aegses kitsikuses (ilma pööningu ja riideaidata) olen pidanud selleks, et kogu lastekarjaga põrandaruumile ära mahtuda, kasutama panipaiku. Olgu siis nendeks kapid, kastid või kohvrid.

Otsimiseaduse järgi toimub asi nii, et vajalik on ikka kõige all ja selle leidmiseks peab põhjalikku puistetööd tegema. Teine seadus ütleb, et kolu, mis prügikasti tee leidis oleks järgmisel päeval kasutusse läinud. Selle üle võib filosofeerida lõpmatult, kuid kuhu ikka asetada kasutute ja hetkel kasulike asjade piir?

Hakkame siis kehakatetest peale. Abi kaasa väikevend oli selline sell, kes pärast iga saunapäeva pani puhta paari dressipükse vanadele peale. Kuni lõpuks tema suurus kodus otsas (kujutan, et mingi kolm paari per poiss ikka jätkus), asus ema asja uurimise kallale. Hetkeline lahendus tuli, aga ega sellest poisist hoolikut meest kasvanud. Lugu võiks olla anekdoot, kuid rääkijaid tundes on karm reaalsus.

Nii et kokkuvõttev moraal ütleb: inimsel peab ikka kapis riidetagavaranatuke olema.
Eriti kui oled pärit õitsvast sotsialismiajastu alevist, kus universaalkaupluse kaubapäeval tuli kotti haarata kõik see saak, jätkus siis rahanatukest palgapäevani või ei. Siis sai hakata tegelema vahetuskaubandusega, eriti lasteriiete osas. Et ikka lõpuks saaks tütarlaps roosa kombeka ja poiss sinise, mitte vastupidi. Palju ei olnud kunagi ja järgi ei jäänud, vähemalt rohkearvuliste kandjate olemasolul midagi, sest veninu ja värvituks pestu läks kaltsuks, kellel põrandariietesse, kellel tolmulapiks, vastavalt vajadusele.

Teine tera oli selle peene peoriidevärgiga. Vanaema kuus bembergkleiti ja kaks poolvillast pidasid terve tema eluaja kapis vastu, sest tema kasv ja kogu ei muutunud selle aja jooksul, mis ta minu meeles püsib. Igapäeva kitlitest, pihikseelikutest ja põlledest ei jäänud muidugi (lõpuks lapp lapi peal) midagi järele. Küll aga kutsusid vaatama ja katsuma rikka päälinna õe vaesele maasugulasele saadetud siidisegused kleidid.

Nüüd jõuamegi selle kurikaela "Mood" juurde. Kas läheksin tänasel päeval teatrisse 1985 aastal kuupalga eest ostetud nn. "soome kleidiga", millel nahkhiirevarrukad, patšokid ja materjaliks selline trikotaaž, mis kiskus kohe sukkpükste külge ja seljast tõmmates pritsis sädemeid? Ega ikka ei läheks küll. Niisamuti ei lähe minu 80 aastane ema 1970 aastal eraõmbleja juures tehtud kirju krimpleenkleidiga, mille riie saadi tutvuse kaudu. Ei läheks, sest esiteks, ei mahuks see talle enam selga ja teiseks, iga endast lugupidav eakas on vaat et rohkem moeteadlik, kui keskealine. Ühtegi „vaest” sugulast ka pole ja ega maainimesed mõttetut kraami kanna. Tänapäeval rohkem ikka see teksa-jopevärk. Pole enam need ajad, kus igaks lõikuspeoks pidi tingimata uus kleit olema.

Ja nii see kapisisu paisub. Õnnelikud on need, kes kolivad ühest eluruumist teise. Siis on julgust ja jõudu vana hävitada, et uuele ruumi teha. Kuid kui ikka kolmkümmend aastat ühes toas koos ühe kapiga, siis on nii, et mida vanemaks lähed, seda raskem see äravise on.

Muidugi võib kolimisega seotult juhtuda ka nii nagu Rosamunde Pilcheri „Merikarbiotsijate” peategelane kirjeldab: kergem on kolimisel asjad kiiresti konteinerisse toppida ja uude kohta kärutada mõeldes, et küll hiljem sorteerin.

Vaat siis võib juhtuda nii , et lisaks igasugu riistadele vallutavad meie kodud igasugu kolud.

Olles suvel Lõuna-Eestis nägin korraliku maja hoovil ülisuurt olmekolu hunnikut. Kui avaldasin imestust sain vastuseks, et vana maja oli lihtsalt kolu ja kaltsu pealt ära lagunenud – lammutatud.


Loomulikult on igal meist oma mälestusasjad, mida tahame säilitada ja mille väärtust teame ainult meie. Kuid kui nad ikka hallitavad ühismaja keldrinurgas, kas siis on neil väärtus. Pigem ikka väärtusetus lisaks tuleohutusele ja hallitusseenele. Parem kui nad ilusasti kirstus või kohvris, siis saab vajadusel välja võtte ja minia ees uhkustada: vaata kui peenike ma pulmade ajal olin.


Lõppematult ei kogu, muidu ei mahu uus peale. Vaaremadelt pärit tarkus istub sees. Kuidas sa ikka viskad terve asja ära. See vanade tarkus lõppes koos kapitalismi üleküllusega. Nii tuleb kaine mõistus appi võtta. Kui kaltsuks ei kõlba ja tubli käsitöösõbranna lapiteki sisse ka mitte, siis kotti ja minema. Kellel taaskasutuskeskus kodu ligidal võib pakkuda sinna, vähemalt maal ollakse küll väga rõõmsad, eriti laste riiete üle.


Lugu ei puuduta ainult kehakatteid vaid igasugu muud, tihti ka koitanud riidekraami: küll augulisi pitskardinaid, küll äramagatud vatitekke, küll katkikulunud voodipesu. Lisaks mittevajalikkusele võtavad need veel palju ruumi ja on kenaks koduks putukatele mutukatele. Missugusele lapsele ikka meeldib külla tulla, kui hiljem saad kaasa mõne kirbu, täi või koi.


Eriline nähtus saabus meile koos „kaltsukatega”. Vähese raha eest sai äkki kohe mitu asja. Alguses oli see tõeline hullus, kuid varsti pidid kasutatud riiete maaletoojad nentima, et klientuur kuivab kokku. Tõsteti hindu ja mitmedki kliendid hakkasid „kaltsukatele” nn. „poola kaupa” eelistama.. Ikkagi uus, mitte peetud. Ise olen kasutatud asjade poodidele klienditruu pea viisteist aastat.

Siiski tahaksin manitseda ettevaatusele. Et mitte ükskord kaltsude sisse ära uppuda võiks järgmisel kaltsupoe ringil ikka mõelda: on mul seda asja vaja või mitte ja kas viskan siis vanast midagi minema.


Samasuguse efektdefekti võivad anda kirikute juures olevad heategevusväljamüügid. Olen ise seal asjataja olnud ja tean, et ülisuurte kottidega lahkuvad alati ühed ja samad näod. Selliste hetkedel olen endalt küsinud: küll peab neil ikka palju ruumi olema ja kas nad neid riideid üldse pesevadki või viskavad kohe minema?


Ühesõnaga ärge lükake „inventuuri” tulevikku, sest mida vanemaks te saate, seda raskem on millestki loobuda. Lõpuks peab ju ikkagi keegi selle töö teie eest ära tegema. Miks siis peaks seda tegema kummikinnastega?


Seekord laul Henry Laksilt


"Asjad"

Asjaarmastajaks saad,

kui peale põhitööd veel

asju armastad,

asju armastad.

Aeg tuleb muuta asjadeks

ja asjandused kultuseks

ja orjata,

ja orjata

Asja käigus asjalikuks

orjaks tuleb muutuda

ja korjata,

ja korjata

Lahti öelda asjadest

võib tahta, kuid ei saa

kõik vaev on asjata,

on asjata.

Refr:

Asjad on üle kõige,

asjad on hinnas,

asju kes põlgab

see võib asjale minna.

Asjatu ongi mõelda

vaimust ja aatest,

asjata ausast silmavaatest...

Asjal pole mehesõnast

tühja õhku,

sõna kõlab asjata,

täitsa asjata.

Loll võib uskuda ausõna,

au on aur ja sõnas mõra

Asju peab

uskuma.

Asjad ilma täidavad

ja vaimuvalgust varjavad

Nad seinana

seisavad.

Ei lähe korda neile sõim,

on kõikumatu asja võim

kuid sõiman ma,

sõiman ma.

Reede, 5. september 2008

Nuhtlemised


1. septembril 2008 esitleti raamatut Simuna Koolid. Leidsin sealt üht teist õpetlikku ja huvitavat.

Avanduse kooli protokolli raamatust 1880-1922
23. oktoobril 188o.a. Seitse õpilast õpivad piiblilugu ühe tunni lõuna ajal.
19. jaanuaril. Viis poissi on koeruse pärast nurka pandud.

Nuhtlused ropu sõnade ja toorete elukommete eest:
1. Sõimamise ja löömise eest -
a. üleannetud noomitakse
b. laidetakse päevaraamatus
d. pannakse vangi
c.lastakse vanematel kodus peksa anda

2. Roppude juttude ja sõnade eest -
a. manitsus
b. nuhtlus vanemate poolt
c. koolist ära ajamine

3.Kooliasjade rikkumise eest-
on akna klaasid ülesannetuse läbi purustatud - ostku uued
on pink koerusega katki tehtud - lasku parandada
on põrand hoolimata kombel määritud -pesku puhtaks
Kõige selle eest laitus ja noomitus anda.

Nuhtlused vale eest:
vale vaim, vale armastus võib ennast seitsmel viisil avaldada:
1. petab koolmeistrit õppimise asjus, laseb teistel oma ülesandeid teha, vaatab raamatust ja eitab seda.
2. otsib oma valele vabandust, vassib tõde
3. räägib teiste peale laimu
4. varjab kirjalikke laitusi vanemate eest
5. valetab oma sandi olukorra paremaks
6. kirjutab ise vanemate nime märkusele alla
7. vedeleb koolitunnid tänaval ja kõneleb ise, et oli koolis

Nuhtlused on järgmised:
1. sõbralik noomimine ja seletus kui hirmus on valetamine
2. kõva, väga tõsine noomimine
3.kirjalik laitus
4. vanematele teada andmine
5. kodus nuhtlemine, peksa andmine
6. usalduse kaotamine
7. mõneks ajaks koolist ära ajamine
8. hoopis koolis ära ajamine, kui vale mitmel korral on esinenud

Nuhtlused varguse pärast:
1. Kõva, väga tõsine noomimine
2. peks
3. koolis ära ajamine

Nuhtlused:
Kes teise üle naerab, kui ta eksib vastamisel, jääb tunniks ajaks püsti seisma.
Teeb keegi teist korda seda, siis läheb tunniks koolitoast välja.
Kes teist ei lase õppida, kui ta kinni on, see saab karistada.
Kes käratseb tunni ajal, ei tohi nädal aega teisega välja mängima minna.
Kes koduteel teise lumme lükkab või teisele häda teeb, jääb nädal aega pärast teisi koju minema. Teisel korral kuu aega.

1897
15. novembril määras kooli kohus 14 koolis mitte käiale 3 kopikat puudumise päeva eest

1919
kuna oli sõja aeg siis jagati 35-le õpilasele tallanahka ja kolmele õpilasele pluusiriiet.

Kõige suurem õpilaste arv 71
Õppeaastal pole koolis käinud 29
vabastatud 11
karjaskäimise pärast 8
vanuse ületanud 5
tõrkujad 2
hooletuse pärast 3

Kõige rohkem puudusid mõisatööliste lapsed
Trahvitud kuus õpilast 598 margaga
Neli puudust kannatajat, kokku toetust 368 marka
Toetus võimaldas koolist käimist neljal õpilasel
Takistas jalanõude ja riiete puudus.

1922
Hoolekogu otsustas korraldada koolimajas perekonna õhtu, kus lapsed esinevad lauludega, ilulugemiste ja näitemänguga "Hispaania haigus". Kool oli neljaklassiline.
Avanduse kool suleti 1922, lapsed läksid Simuna kooli

Kahjuks pole Avanduse koolihoone säilinud ja fotot ka mitte.

Panen siis siia oma kooli pildi 1924 aastast. Maja hävis 1970 põlengus ja selle asemele ehitati uus, kus töötab Väike-Maarja kool praeguse ajani.