Laupäev, 30. mai 2020

Tants ümber iseenda



Nii. Nüüd on ema tagasi enda kodukeses. Toimetasin seal mitu pikka päeva. Kas teate, et nõuka aegset Leedu läiksektsiooni uksi saab kõige paremini puhtaks nuuskpiirituse ja vee seguga.
Loomulikult takerdusin mitmeid kordi "kaltsusumajanduse võrku". Ema hoiab igast asjast kasvõi hammastega kinni. Kui veebruari koolivaheajal üksina vahekoristust tegin, siis õpetas naabrinaine: viime nüüd ruttu mõned asjad taaskasutusse, ega ta ei mäleta. Ehee, mäletas ja kuidas veel.
Kuigi kahel aknal kaunid rulood tuli ikka kardinaid toppida diivanikasti nn. igaks juhuks ja puhuks.

Vahepeal tulin koju taastuma. Minu neli tugilast said kaugõppevormis suurepäraselt hakkama. Kõikidel hinneteks neljad-viied. Ainult viienda klassi noormees polnud kehalise kasvatuse sissekandeid piisavalt teinud ja tema käis nn. järelvastamisel. Istusime lõpuks minu kabinetis, vaatasime teineteisele otsa ja nii me lahku läksimegi.

Kõige kurvem olen sellepärast, et kolm kaunist ja väga oodatud sündmust pisenevad minu jaoks olematuks: lapselapse ametikooli lõpetamine, lapselapse gümnaasiumi lõpetamine, lapselapse lasteaia lõpetamine.

Juba kahel päeval olen söögipoest lihtsalt välja kõndinud, kuna rahvast on minu jaoks liiga palju. Kuigi Virumaa Teataja andis hea uudise: minu koduvald ja ema koduvald on jäänud viirusest puutumata.

Tsiteerin väljaütlemisi veebiseminarilt Ekspert eetris: Praegune kriis oli leebe ja pehme, sest inimeste baasvajadused olid enamikul juhtudel rahuldatud. elekter oli olemas, pangakaart toimis ja me saime käia süüa ostmas.
...Seni on teine inimene olnud positiivne nähtus. Kui me midagi tähistame, siis kutsume teised inimesed kokku. Kui meil on raha, siis me läheme teiste inimeste hulka; kui me jääme üksi või ainult oma perega, siis see on negatiivne kogemus. Tänapäevane linnakultuur näitab kuidas me koguneme linnadžunglisse võõraste inimeste vahele, et nautida elu. (Tõnu Viik, filosoofiaprofessor)
...Kui nüüd juurdub mõtlemine, et teised inimesed on eelkõige oht, toob see kaasa väga suured elumuutused, mis pole radikaalsed, vaid pigem samm sammulised (Marek Tamm, kultuuriajaloo professor)
...Üksindust arvestades on meie hulgas siiski rohkem neid, kes kannatavad kallistamise ja kätlemise vähesuse all. (Viik)

Tõusen igal ööl üles, klõpsin mõttetuid ja mõttega filme ning ootan hommikut. Nutan sagedamini kui varem. Ei ole tore.

Pealinnabranne telefonivestlus: Tunnen üha enam, kuidas nad meid st. vanu inimesi vihkavad.


Kolmapäev, 20. mai 2020

Enamasti mõtlen ma söögist




Esmaspä lõunal läksin linna peale laiama. Panin selga lillat värvi palitu (jummel, kas seda sõna ikka teatakse veel) päikeseprillid otsaette ja püüdsin, vaatamata kehvale kevadilmale tunda ennast "just nii kui enne on jälle hästi kõik".
Kodubussijaamas ootas bussi 10 vanemate klasside õpilast (lugesin kokku). Tulid koolist. Tean, sest tunniplaan paigas. Olukord ka kaardistatud. Et kui palju ja kuhu klassiruumi. Ise lähen homme.

Linnas toetasime natuke kohalikku kaubandust ehk siis ikka Humanat ning kohalikku kohvikut ka. Juba teist korda.
Emale ostsin Kreeka maasikaid. Lõhn oli küll maasikaline, aga söömiseks liiga suured - vuristasin toormoosiks.
Toidukotti täites mõtlesin, et mida siis kodumaist ehk kapis peab olema:
hapukoor
majonees
kodujuust
keefir
Eesti juust
heeringas (küsitav, mingi Vici)või sprotid (Latvias) või külmsuitsu lõhetükid
täistera kaerahelbed (Veski Mati)
Ruks
Saaremaa või
porgand
seller (vaevalt)
õun, apelsin, sidrun banaan (muidugi mitte)
rukola pakendis (jumal teab kust)
punane sibul
Tallegi kanafilee ja fileehakkliha (kanad sündinud ja surnud Eestis, pakendilt lugesin)
Grossi seguhakkliha
kanamunad
rosinate-pähklisegu (kommi asemel)
kohv
oliiviõli
...ja kindlasti veel kümme muud toodet, millest praegu juhib ise valmistatud karulaugu pesto. Maitseb kõige paremini maisikrõpsudega, eriti öise filmi kõrvale. Ja IPA õlu ka.






Teisipäev, 12. mai 2020

Kas mai tuli ja võitis?


Istun oma kodus, suure ovaalse taga. Laud oli ümmargune kui lapselapsi oli vähem. Tore töömees andis lauale uue perehingamise. Et kõik mahuksid. Senimaani pole plaati ära võtnud. Kujutlusvõimel on suur jõud. Et jälle ja kunagi...

 Eile öösel valutasid mul käed. Miks ka mitte - vana ju, samas pean ma hoolt kandma ema eest. Emal valutavad jalad.

Märkamatult on mööda läinud mitu K sünnipäeva. Märtsis sai noorem poeg 31, siis lapselaps 11, aprillis vanem poeg 43, mais Poeg 2 40. 13. mail saab Mariann 11...

Siiski murdsime brannedega reegleid ja saime kokku. Üle hulga aja. Kolmekesi ja veelkord kolmekesi. Õuedes ja tänaval. Oli pelglik. Tunne selline, et teeme midagi keelatut. Vägaväga keelatut.

Kuni saabus
EMADEPÄEV!

Noorim, koos kaasaga, on kõige seaduskuulekam. Me polnud kohtunud 12. märtsist saadik. Nüüdki toimus kauni lillekimbu ja maitsva üllatuskoogi üleandmine maja ees õues. Pildile annab pidulikkust lipp ja tuletab meelde tähtsat päeva. (pilt on FB-s ja ei taha kuidagi blogisse tulla)
Nutt tuli peale, rääkisime veidi ja põgenesin tuppa pisaraid pühkima. Loodan, et uut kohtumist ei tule kaks kuud oodata.


...



Pealinna poeg jäi kõnekidaseks  - eriline helistaja pole ta kunagi olnud.
Õhtuks jõudis telefoni otsa neljaliikmeline kõnekoor, kust segamini sooviti: head emade-vanaemade ja lihtsalt head päeva.

Suurima muutuse korraldas Poeg 2, kes lihtsalt marssis kogu oma peasakonnaga tuppa ja settis ennast laua taha. Külakostiks seitse karpi sushit (no väikest, makidega karpi) Aga enne seda ulatati mulle kahe lapselapse ja nende emme-issi poolt suured peotäied tervist.
(tean, et poeg ei pahanda, teda võin küsimata pildile panna)

Minu sees valitses suur ärevus, mida leevendas vaid kohekohe üheteistkümneseks saava lapselapse ehe ja siiras rõõm kohtumise üle.

Vaat mida teeb ikka kaks kuud!

Täna ootasin maakonnalinna bussi. Äkki peatus kolleegi auto. Läksin ja istusin esiistmele. See oli esimene kord pärast K-d, mil istusin võõrasse autosse. Kolleeg, jummala rahu ise ütles, et läheb juuksurisse. Ja äkki oli kõik nagu kaks kuud tagasi. Väljusin autost ja kõndisin Humanasse.