Teisipäev, 23. august 2016

Märgalal peabki märg olema



MATSALU
Mind kaasati kolmapäeval huvitavasse projekti. Kuna mul füüsisega on nagu on, siis erilist loodusmatkajat minust praegu pole. Hoiatusi ei võetud tõsiselt, lubati kasvõi järele vedada. Õnneks laabus kõik suurepäraselt. Kui suure kotiga (ikkagi kodus ära  terve päev) bussipeatusse jõudsin, siis meil ei sadanud. Kui kõik bussi said ja bussinina Tallinna poole pööras - ka siis veel ei sadanud. Rõõm oli üürike. Kohe hakkas. Kui esimesse kontrollpunkti st. Matsalu rahvuspargi keskusesse Penijõe mõisa jõudsime loomulikult sadas.

 ....

Bussis lahendasime viktoriini. Jälle sain teada, et  ma midagi ei tea. Ega ma arvanudki. Läänemaa on mu jaoks üldse üks võõramaa.
Keskuses tutvusime lindude ja loomadega. Filmi vahendusel. Kulutasin täna mitu tundi, et ehk leian kusagilt selle meeleoluka filmi, aga ei. Muusika autor oli igatahes Sven Grünberg ja pildid olid erinevatest aastaaegadest. Ilmselt näeb seda ainult ja ainult Penijõel.
 ....

Kui tagasi bussi istusime, siis sadas. Enam polnud lootust.

NAISED PAADIS, MÕNED MEHED KA
Ikkagi siirdusime kahetunnisele paadimatkale. Kaks paadimeest lohutasid: eile sadas ka. Mähkisime ennast kaitsevahenditesse, mis alguses kaitsesid, aga tunnike hiljem enam mitte. Sõitsime, kahel pool roostik, mida sai peaaegu et katsuda. Vesiroosid ja vesikupud, ühel pool kiduraid puid ja puukesi. Tegelikult mulle meeldib väga paadiga sõita. Sellepärast läksingi. Lindudest nägin vähemalt kolme tuvastamata eksemplari.
Ma ei hakka kirjutama rahvuspargist. See nõuaks suurt tööd ja tarkust. Pealegi on neil kena koduleht.
Ütlen vaid, et paati istusime....ja sõitsime mööda Kasarit (mitte segi ajada Kassariga :)
Ükskord see ikkagi lõppes. Hoidsin fotokat hoolsamalt vihmakuue all kui enda p-d. Raskustele vaatamata oli ikkagi tore. Ülitore kogemus. Targemad vahetasid bussis riideid. Ülemisi ja ilmselt ka alumisi.

 Pilte ka:
 millegipärast enne paadisõitu päästjad põgenevad:)


alguses riietusime kinni

proua jääb prouaks

vilistamise õpetus

......
läks
....





MITMIKTAJU - KAS KA MEIL?
Teelt korjasime peale giidi, kes arvas, et teeme bussiretke. Jutu keskel palus ta meid küll paremale vaadata - läbi vihmase akna ei näinud midagi - küll vasemale vaadata. Ikka ei näinud midagi. Mis teha. Giidi jutt oli haarav ja huvitav. Eriti imponeeris mulle jutt Lihula valla Metsküla algkoolist, mis piirkonna süda ja südametunnistus. On ju Läänemaal kõige hõredam rahvastiku tihedus. 2011 taheti kool kinni panna. Vesiklosett oli puudu no ja ainult 12 last. Õnneks ei läinud nii nagu kauplusega, kus poemüüja pidi uute seaduste järgi saama voolava vee all käsi pesta. Ei tea, kust nüüd autolahvkamees voolava vee võtab ja vesikloseti ka :)
Õpetajate jutu järgi on Metsküla koolilastel mitmiktaju. Kui see üldse tekib, siis lapsepõlves. Oskus tajuda loodust, aastaaegade vaheldumist.
Meil pinginaaber Maiega oli bussis tajumisega raskusi. Sadas ja aknad olid endiselt läbipaistmatud. Püüdsime seda kompenseerida kaardi lugemisega. Abiks ikka. Lõpuks viidi meid kenasse kohta sööma. Kuum pärnaõietee ja kaminatuli pole ammu juba niimoodi kõhtu paitanud. Suppe oli koguni 2. Kobedamatele seljanka ja vanadele lillkapsapüreesupp. Söömine venis pikemaks, keegi ei kiirustanud uuesti märg-alale. Mõned, mina ja täiesti läbimärgade teksadega koolitüdrukud viilisime ennast bussi. Mul oli raamat ka kaasas. "Ilmastiku mõju tervisele" . Seal oli küll taifuunist ja üleujutustest, aga kohalikust loodusnähtusest "lakkamatu vihm" ei sõnagi. Möödus aeg kui teised retkelt saabusid. Olid käinud mööda treppe allikal ja kohanud kohalikku faunata nimega "hiigeltigu"
Kõik olid rahul. Siis sõitsime vee äärde. No nagu oleks seda veel vähe :) Kobedamad ronisid torni, vanad vaatsid niisama aega surnuks. Leidsin endale söögikoha ka. (Kes teab, see teab)
Paigutasime suurepärase giidi kusagile "eikuskile" (ikka ei näinud midagi, sest sadas) ja vurasime edasi. Mida kodu poole, seda klaarimaks puhus.

Pilte ka:


söögikoht

 keegi ei soovinud värskes õhus einestada

 veel veidi vett :D

 lihtsalt ilus

 hea on teada, kus oled
hea on teada, kes oled...


KOLUVERE ILU JA VALU
Preemiaks lirtsumise eest lubasid projektijuhid plaaniväliselt Koluvere lossi ümbruse külastamise.
Umbes 700 aastat tagasi ehitati Liivi jõe äärde  piiskopilinnus. Nagu ikka, käis see ühe perekonna käest teise  kätte. 1786 sai valdajaks Katariina II, kes pagendas sinna Preisi kuningriigi printsessi Augusta Karolina.Väidetavalt vägivaldse abikaasa eest. Augustal polnud õnne, ta maeti Kullamaa kirikusse. Miks ma kirjutamisega hilja peale jäin? A sellepärast, et oli vaja raamatukogust tuua "Printsessi mõrv Koluvere lossis" ja see läbi lugeda. Milline lugu!
Pärast võõrandamist 1919 juhtus lossiga nagu paljude teiste mõisadega - sinna sobituti nn. "nõrgamõistuslike varjupaik", millest hiljem sai psühhokroonikute kodu ja vabariigi taastamise järel Koluvere Hooldekodu. Kuna hooldatavate arv pidevalt kasvas ehitati nõuka ajal lossi pargi taha maju juurde. Loss jäi rääma nagu ikka hooned, mis olid ja nagu polnud kellegi omad. Õnneks leidus meie kaasmaalaste seas võimekaid. Nüüd on loss rahakatele tarbida ja meile vaadata. Imeilus, müts maha taastajate ees.

....
.....
....
....


ÜKSIK PEALUU
mitte Connemaras, vaid metsas
Naised nõudsid metsapeatus. Bussiaknast kaedes ei saanud aru, miks nad seda kobaras peavad tegema. Varsti selgus. Üks lõbus lasteaiaõpetaja oli samblal valgele pallile jalaga andnud ja siis aru saanud: see pole pall, vaid inimese pealuu. Seda tõestas bioloogiaõpetaja ja teised targad mehed ka. Mina välja ei läinud, koolilapsed jooksid küll - pildistama. Helistati politseisse ja jäime ootama. Lõpuks anti telefoniluba - sõitke edasi. Delfist uudist ei leidnud. Mine tea...

Enne südaööd olime kodus. Asfalt paistis kuiv. Muld rõdul lillekastides ka. Kuivala, ikkagi.

Aitäh branne Päevalill, see oli tore! Aitäh reisikaaslased!

Laupäev, 13. august 2016

Esimest korda arvamusi vestmas



Autobranne, olles mitmekordne festivaliveteran, kutsus kaasa. Ei kahetse mitte üks raas. Sajal kilomeetriteel vahetasime kahekesi arvamusi. See toimus nii, et mina lugesin ette, mis ma kavast välja olin leidnud ja tema oli moderaator st. autojuht  - jälgis teed ja liiklusmärke ning ütles üht teist sekka.

Algusolukord oli muljetavaldav ja veidi segadust tekitav.
  • keda vaadata - kas Presidenti või Ieva Ilvest?
  • mida tähele panna: kas Marina Kaljuranna riietust, soengut või lahket näoilmet?
  • kas öelda Joonas Hellermale, kes mind ei tunne "Tere, Plekktrumm"
  • keda kuulata?
  • kuhu maabuda?
  • kus mida suhu pista?
  •  mis kell on?
  • mis kus on?
  • kes kus on?
  •  kes kes on?

Jaa nii edasi. Nii me tuustisime sõna siit ja teise sealt, küll kaksinda, küll üksinda,  kuni maandusime soovitud paika.

Kell 15 algas ERRi alal meid puudutav.  No ikka see Getter Jaani lugu, et me kõik ükskord vanaks saame.
 Arutelu teema tundus kurvem "Väärikas lõpp - elu ja surm vanurina"
Vestlejad olid muljetavaldavad: õiguskantsler Ülle Madise, Urmas Viilmaa (lähenes jooksusammul, kuldne rist rinnataskus, et mitte jooksu segada), Vahur Valvere (PERHI onkoloogia.ja hematoloogiakliiniku juhataja), Maario Mändmaa Hoolekandeteenuste AS juht. Moderaatoriks ajakirjanik Rain Kooli. Arvan, et järelkuulata saab ka. See oli hea ja hariv. Kuulajaid palju ja isegi sõna võeti.

Kuna tegemist arvamusfestivaliga, siis milline oleks minu arvamus selle teema kohta?
VALMISTUMINE VÄÄRIKAKS VANANEMISEKS
Nii nagu iga inimene on individuaalne nii on ka iga vananemine erinev. Minu meelest seisab see mitmel alustalal mille keskmine st. kõige jämedam tala on tervis. Nii füüsiline kui ka vaimne. Kuidas see Gunnar Aarma ütles: Õnneliku elu aluseks on õige mõtlemine, toitumine, hingamine ja liikumine. Kergem on mitte mõelda, kui õigesti mõelda. Tänapäeval on sageli kombeks õigesti mõelda pisikeste antidepressanditabletikeste abiga. Kas õigesti, seda ma ei tea. Ja kes olen mina, kes tohib anda hinnanguid.
Toitumisega saab paremini hakkama. Tuleb ennast ja oma rahakotti usaldada. Hingamine ja liikumine on ilmselt omavahel läbipõimunud. Ehk on nii, et mida rohkem liigume, seda õigemini hingame.

KAS ÜLDSE HOMMIKUMANTLIST VÄLJA TULLA
Järgmine alustala oleks kuuluvus. Inimene on loodud kuhugi kuuluma: küll koosellu, küll pereellu , küll tööellu, küll seltsiellu...Mõned tahavad teadlikult kuuluda sagedamini üksindusse, kui mitmendusse. Peaasi on ise aru saada ja sellega endale mitte liiga teha. Et ennast sellest mitte ilma jätta. Tean,  mis juhtus mehega, kes  tööelus enam vajalik  polnud - ta hääbus.  Kerge öelda, raske täita. Kus on meil need osalise koormusega, eakatele sobivad töökohad? Üha sagedamini kuulen omavanuste käest: ei taha, ei jaksa, olen sellest nii väsinud. Samas, päris ilma ka ei taheta. Kui kaasa kõrvalt läinud, lapsed oma elu peal, siis poleks nagu põhjust hommikumantlist välja tullagi. Mis sundis minu üksi jäänud emapoolset vanaema, kes elas pea saja aastaseks, voodist välja tulema? Lehm, siga ja kass - kõik tahtsid toimetamist. Kartul tahtis muldamist, hein kaarutamist, marjad korjamist. Hiljem, kui ta juba meie juures elas, siis tegi ta ennast ikka vajalikuks. Surmani.


VIIMASED VEERINGUD LASTELE
Tuligi välja järgmine alustala. Vajalikkus. Siin peaks noorematel olema oidu, et mitte panna vanadele liiga suurt kandamit. Ega kõik jõua väikeste lapselastega võidu joosta. Pealegi on tänapäeva lapsed nii lärmakad ja kasvatamatud. :) samasugused nagu meie vanaema arvates olime 55 aastat tagasi. Sageli kuulsin vanadekodus käies lauseid: mind pole enam kellelegi vaja. Kole, kui kole. Miks annavad vanavanemad noortele raha, ostavad kingitusi, enda heaolu kõrvalt kokku hoides? Nad ei oska teistmoodi vajalikud olla. Kurb, kui saabub arusaamine, et su omal ajal kõhu kõrvalt kokku hoitud rahaga ostetud kristallkaussi pole enam kellelegi vaja. Millega siis vananev inimene vajalik saaks olla? Ikka mälestuste jagamisega. Kui on jagajaid, küll leidub  kuulajaid.
Kord rääkis üks vene rahvusest naine, et nende kogukonnas on just kõige vanemal naissugulasel kõige suurem autoriteet. Aga meil? Mis see vanamutt ka teab? Tuleb tuttav ette.
Kümmekond aastat tagasi, käies koguduse juures "Kõrvalkõndija" kursusel arvas kirikuõpetaja, et võiksime üksi jäänud vanakesi külastada. Mõtlesime, et mis seal siis ikka - käime poes, koristame jne. Tuli välja, et see on teisejärguline. Vana inimest enam oma keskkonnas ei muuda  - see on tema kodu, tema territoorium, kui see on meie arust must ja segamini pole see tema arust nii. See on praegusaja nõrgim lüli miks vanadel ja noortel on raske ühe katuse all hakkama saada.

NAABRIPROUA KOLEDAD KILEVAIBAD JA KLATŠIHIMU
Vana inimene tahab tähelepanu. Nii nagu väike lapski. Eakal naabriproual külas käies näitas ta mulle oma viimaseid käsitöid. Need olid kilekotiribadest heegeldatud ümmargused põrandavaibad. Taevas, kui koledad, mõtlesin. Loomulikult ainult mõtlesin. Proua oli neid demonstreerides nii rõõmus ja rääkis kuidas ta ostab eri värvi poekotte, lõikab need ribadeks ja heegeldab kokku. Tema nüüdseks tühjadest aknasilmadest mööda minnes tuleb ikka meelde: No tule üles, ma näitan sulle... Aga mul ei olnud aega ega tõtt öelda tahtmist ka. Et mekkida pitsike isetehtud likööri ja kiita järjekordseid vaipu. Nüüd läheks, aga on hilja. Aga võib olla ei läheks.
Miks piiluvad vanamutid sageli akna peal ja vanamehed istuvad maja ees pingil? Noorena tundus see mulle päris imelik. Miks räägivad nad  nii palju igasugu  klatšijutte? Arvan, et nüüd saan aru  - see on uudishimu. Niikaua kui vanal inimesel see on on ta meel ergas. Vastavalt elatud vanusele ja klassikuuluvusele erinevatel teemadel. Miks on neil vaja oma nina toppida noorte tegemisse ja halvustamisse seisukohtadega "aga meie ajal" küll nii ei tehtud? Kui inimest enam väline ei huvita võib ta meel väga kurvaks muutuda.

OH SAAKS OMETI RAHU
Kuidas siis luua veel üks alustala, mis võiks olla  rõõm?
Seesama autobranne käis mitu aastat vanadekodus akordion kaelas ja suures kirjas paljundatud laulusõnad kaasas. Et laulda nendega, kes veel laulda jaksasid. Ise käisin  luuletusi lugemas ja  poeg laulis jõululaule. Ma ei tea veel, kas mina tahaksin, et minule seda tehakse. Ma ei ole ju veel hooldekodus. Võib hoopis juhtuda nii, nagu siis kui kõrgkooli praktikandid vanadega toimetasid ja üks ohkas: oh lõppeks see juba, saaks ometi rahu :) Praegusaja vanurid pole ju igasuguste teraapiate keskel kasvanud. Nende teraapia oli jumalasõna ja 10 käsku.
Inimesena ja kristlasena tean kui vajalik on andestus. Vast igaüks meist on öelnud või vähemalt mõelnud: Ma ei räägi temaga surmatunnini. Mida see tähendab? Kas siis surma tunnil ikkagi räägiksime? Väga kurb, kui see jääb tegemata.
Elu on teinud nii, et omad ei saa sageli omadega läbi, millegipärast oleme just omadele elu jooksul vastastikku palju haiget teinud. Siin oleks küll vaja Hingehoidja sekkumist ja nõu. Miks mitte kirjutada üks kiri. Või mitu. Haual võib ju rääkida, aga see on ikkagi monoloog ja ühe poole lohutus ning andekspalumine. Nii et ärge jääge hiljaks!


 TEHKE MIS TAHATE, MIS MINA ENAM...
Ka see aeg saabub. kellele varem, kellele hiljem, mil teised hakkavad minu eest otsuseid vastu võtma.
 Selle vältimiseks võiks varem teemadega tegeleda. Kõlab banaalselt, aga meil on moes pulma ettevalmistused. Pulm pole elu vältimatu  osa. Tähtsam oleks surma ettevalmistused. Tundub, et "eestiaegsed inimesed" oskasid. Vanaemal olid enda tõekspidamised, kuid ta ei surunud neid peale. Kuigi olin täiskasvanu ja laste ema ei rääkinud me temaga surmast. Ta elas meie juures, kodutalu oli lagunenud ja pärandada polnud midagi.  Teadsime emaga st. vanaema tütrega, et matus peab olema kiriklik ja plats oli valmis. Mitukümmend aastat tagasi surnud abikaasa kõrval. ja oligi kõik. Vanaema vajas mingil moel järelvalvet ainult paar aastakest enne minemist ja talle anti taevaste jõudude poolt kerge surm, 98 aastaselt voodis.

KÜLL NEED VANAD INIMESED ON TÜÜTUD
Juba talude lagunemisest saati ei ela kolm või rohkem põlvkonda koos. Ajad on muutunud ja ega ise tahaks ka. Parema meelega valiksin (kui oleksin veel ise valija) kogukonnas elamise variandi. Aga meievanuste pensioneid teades ei saaks me palgata ei med. töötajat, koristajat ega kojameest. "Iga vald toitku oma vaesed" ei toimi, sest riiklik pensionisüsteem hoolitseb meie eest, ravikindlustus ka. Ainult kummaline, et 350 euriga pean oma kodus lahedalt ja väärikalt vananema, aga hooldekodus vajad selleks väärikuseks  samapalju juurde. Mõtlemise koht.
Aga mul on veel ema. Ma ju ei tohi iseendale mõelda. Võib ju ema kinnisvara müüa. Oojaa, neli tuhat alevi korteri eest. Ema pension on 400, hooldekodu kuumaksest jääb puudu 300. Aastakese veeretab välja, siis jääb matuseraha ka. Must mõtlemise koht.

RAHUPAIK
Sugupuud uurides leidsin, et Vana Ann s. 1844  (minu vanaema vanaema, kellele mõisnik esimese lapse tegi, hiljem läks Ann mehele ja sünnitas veel 11 last) suri 92 aastaselt pimedana vaestemajas. Arvan, et tal polnud vahet, kas oli tal seal mugav või mitte. Oluline, et hing rahu saaks.

Lõpetuseks tahaks lootusrikkalt ümiseda: meil on aega veel, meil on aega veel...Sellele vaatamata püüan kodust pikemalt minnes prügiämbri tühjaks viia ja toad puhtana hoida.







Kolmapäev, 10. august 2016

Veel avalikke maju ja aedu


Teise aia ja maja avastamine nõudis natuke rohkem vaeva, jalgade ja jalavarjude kulutamist. Kuigi päike säratas keskpäevaselt lirtsus jalgealune ohtlikult kui Maasikamäe kõrvalt püüdsin läbi suruda. Õnneks jõudsin peagi kruusarajale, mis viis Kruusiaugule.


Pandivere talupäevad olid keskpäevaks hoos. Nii oligi Marju majatagune autodega kaetud. Küll see oli ütlemata lahke maja. Ootas külma Pandivere veega ja mõnusate suhu pistetega.


Mustsõstra vaht sai kiirelt otsa, kuid ohtrate rosinatega leivasuppi jätkus terveks päevaks. Rääkimata igasugu magusatest pipstükkidest ja kiluleibadest, mida kaunilt verandalt pakuti

trepp on eriti muljetavaldav


Perenaine kogus seltskonna jahedasse rehetuppa, kus troonis SUUR REHEAHI. Kahjuks ei allunud pildimasin pimedusele ja saamatule piltnikule.

 .....



Õnneks oli õues hele. Imetlen veel tagantjärele kuidas mõned naised nn. meestetööd teevad ja talu taastavad. Noorus ja oma olemine annavad selle ürgjõu. Ja juured ka.







 Mis kiskusid Viljandis kirikumuusikuks koolitet noore naise vanavanemate tööd jätkama. Alati võib ukse tagantkätt kinni lüüa - las laguneb ja linna või väljamaale pageda. Siin õnneks nii pole. Marju rääkis rehetoa muutmisest just selliseks nagu ta kujutlus tahtis. Palkide vahelt sai õngitsetud saja aasta taguseid viljateri, mis ootavad mulda katsetamist. Kellelgi olevat niimoodi õnnestunud vana rukkisort ellu äratada. Just selline, minu lapsepõlve kõrge rukis, mida eestimaa tuuled, vihmad ja marud madalaks ei lükka. Kuna rahvast tuli ja läks, siis tuli talujutte korrata. Need, kel rohkem aega, said talulillede ilu imetleda ja põõsast marju suhu pista. Kui tähenduslik nimi  - Marju marjad. Aga ega ta üksi, ema ja õde ikka ka. Kuigi õde elab igapäevaselt mujal oli ta külakostiks kaasa toonud terve murutäie rahvatantsijaid. .....

Kõik, kel tantsulust jalgades võisid kaasa kepsutada perenaise pilli järgi.

.......

Lisaks oli tal abijõud.

meenutus aastast 2007


Ühel päeval, kui oma järjekordselt retkelt koju maabusin leidsin, et toakask oli ühe õie kasvatanud. Pärast kahte aastat. Juurdlesin selle tähenduslikkuse üle kui Poeg 3 helistas. Emme, ma ostsin kitarri! Lõpuks ometi. Ja kohe läks vaja ka. Viimati tegid nad Marjuga koos muusikat poja kooli lõpetamisel.
Läks hinge.

Poja kolm võsu jõudsid pärast kohustuslikku lõunaund koos emmega kohale. Sellest hetkest olid mu käed kinni. Süli ka. Ei mingeid pilte enam, vaid puhas olemise rõõm!
Tagasi läksime kolm kilti kes jalgsi, kes tõuksiga, kes jalgrattaga. Ja siis algas selline vihmasadu, et
Õnneks korjas

....Pikk kirjutamispaus, mille jooksul pidin taga ajama minu territooriumile tunginud herilast. Ma üldiselt putukaid ei mõrva, aga oma tuba tuleb sissetungija eest kaitsta.

Kuhu ma jäingi. Ühesõnaga korjas üks lahke autoomanik pool seltskonnast vihma eest pakku. Ristimisest sai päästetud pill ja pisipiiga. Mina ka. Teised tilkusid rõõmsalt koduni. Õnneks oli ülisoe.

Olen ütlemata rõõmus, et mu lapsepõlve ja noorusmaal on selline muuseumi juhataja, kes elab õiget maalase elu ja tore, et ta külalisi oma õue avalikult piiluma lubas. Annaks Jumal talle vaid tervist ja pikka iga.

Vabandus pildivihkajate ees. Ma kohe mitte ei saa ilma.

Talukoerinna Lote reserveeris mugavaima platsi





Külaliste ootel
külaliste ootel...
Talubatuut

........kohalik trikimeister näitas võlutrikke
Lõpp rõõmsaks!
AITÄH!

Laupäev, 6. august 2016

Avalikud majad ja aiad


Olen kaasajastunud st. kasutan samasugust võtet nagu maakonnalehe ajakirjanikud - otsin lugudele võimalikult totakaid pealkirju.
Aga tõde on seekord päris lähedal. Kui juba külla kutsutakse ongi ju pererahva maja ja aed selleks korraks avalik.

ESIMENE AVALIK MAJA

Esimesse avalikku majja sõitsime brannega kahekesi. Muidugi mitte kahekesi - bussis oli palju maalasi. Sihtkoht ja samas lõpp-peatus maakonnalinnast vast 40 km. kaugusel. Olen sellest alevist ka varem kirjutanud, eelmise pikema suvekülaskäigu ajal.
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2013/08/ruttu-tuttu.html
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2013/08/ruttu-tuttu-2.html
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2013/08/ruttu-tuttu-3.html

Vastuvõtjaid oli kaks: vanaema ja sügisel kooli minev linnalaps. Nagu ikka, suundusime kõigepealt poodi. Aldari nime kandev õnneks endiselt alles. Isegi liha saime. Kartulid, salat, tomatid  kasvavad mittemaalase arvates aias iseenesest :D
Aias toidu valmistamine ja nautimine on maaelu privileeg. Eriti, kui valminud midagi nii uhket
Söögi nautimise koht roheluses, pildil paremal

Kuna seekordne kaaslane/branne vajas alevi tutvustamist, siis täiskõhu liigutamiseks valisime tee, mis viis külast välja. Tänavaäärne pilt oli nukker: tühimaja järgnes tühimajale. Elanikke netiandmete põhjal 328. Õnneks sekka funktsioneerivaid eluasemeid ja  taamal  metsa ääres talu, kus koplis hobusedki. Muuseumimaja ümbritses kõrge hein ja vaikus. Ilmselt nüüd juba lõplik, sest perenaine pensionil ja uues elukohas. Kahju, väga kahju.
Ringiga saabusime nn. sovjetikülla. Siin tabas mind üllatus. Kortermajad kenasti vuntsitud, aknad-uksed -katused vahetatud, puuvirnad ja lillepeenrad sõbralikus läheduses. Puhas ja vaikne.
Koolimaja magas suviselt.
 EW ajal ehitatud puust koolihoone, kus õppis sadakond last sai sõjas pommiga pihta. 1959 valminud uus koolimaja sai uhke. Varuga. Õpilaste arv hakkab pudenema juba 70-ndatel. Kas ongi enam lootust?
Kui kolm aastat tagasi oli õpilasi üle 30, siis nüüd kodulehe andmetel 18. Ja 3 õpetajat. Lisaks 1 lasteaia õpetaja koos abiga. Kuus klassi ongi jäänud. Nimekirjas kaunite nimedega lapsed: Kadri, Kai, Alo, Mihkel....

Kuna õhus on äikest jätame pool küla kõndimata. Suundume tagasi avalikku majja, kus (veel praegu) korteribranne koos kaasaga mugavusi ehitab. Äsjavalminud dušš on linnamugavuse maale viimise tipp. Loodan, et ökokemps jääb ikka alles. Koos juhendiga visata nii ja niimitu kühvlit turvast või vett. Maja ise valmis vist viiekümnendatel ? Tüüprojekt: välisuksest väike koda, kemps, siis teine koda, kust läheb trepp üles korrusele. Ülemine elamine meenutab boheemlaslikku "kalamaja korterit". Seinad kaetud raamaturiiulitega, kus valitseb nostalgianõuka ja muud huvitavat. Kaasajastuseks arvutilaud - ikkagi 21 sajand maal.
All puupliidiga köök ja kolm tuba. Mööblit ja esemeid möödunud sajandist tänapäevani välja. Hilisõhtul süütasime õuelaternas elektriküünla ja nautisime vaikust.
Hommikukohv toas, kus aken tänava poole pakkus väljavaatevõimalust. Kuna tegemist argihommikuga, siis kõndis aknast mööda märkimisväärne hulk inimesi. Viis vähemalt. Pluss  jalgrattaga postiljon. Mõtlesin, et seni kuni külas (olgu olgu, alevikus) on pood ja raamatukogu ja kool on veel lootust. Suvel tundub kõik õielõhnane ja idülliline. Tõeline vanaduspõlve veetmise kodu.  Aga talvel ja sügisel tahaks teatrisse, kontserdile, kinno ja ka sinna, kuhu ei taha, aga peab st. arsti juurde. Kas nad peavad tulevikus elumuutustele aastaringselt vastu?
Kui kahekesi, siis kindlasti. Vaat sellised avatud maja külastanu mõtted.
Siin aga valik meeleolu:
Mehised ja naiselikud
Liiliate kollektsioon on muljetavaldav. Ei saa jätta jagamata


......
.....
....
Arvan, et selliseid õisi kasvatav inimene ei peaks küll aastaringselt korteris elama. Veel kenam kui ta elaks avalikus majas ja aias, kuhu saan vahetevahel pilku peale heita

Minule sobib midagi lihtsamat ka
see...mis ta nimi nüüd oligi...