ja ebatavaline vaikus toas. Põnnid ja pisiõde pakiti autosse ja ....juba poole tunni pärast said oma voodikestesse tuttu. Hea, et perekond tegi pesa vanematekodu lähedale.
Meenutused ja tänapäev
Nelja poja emana ei mõelnud ma kunagi, mida see 45 pluss vanuses kaasa võib tuua. Kõigepealt tõi ühe ütlemata kauni ja viisaka tüdruklapse. Kuueks pikaks "olen üks ja ainus ja teie kõige armsam lapselaps" aastaks. Tirtsu sünnist saab sügisel kolmteist aastat ja temast on kasvanud üks ütlemata tore neiuhakatis. Vanaemast pikem, kallistab kõvasti ja ärkab hommikuti naeratusega vanaema voodis. Minu meelest on see nii tähtis, et laps hommikuti naerataks. Siis on maailm tema! Laulab ka ning hoiab noorematel sugulastel silma peal. Teda võib usaldada. Vaatamata vanaema suvelemmiklaulule "Kaugel külas" (Curly Strings) külastatakse meid igal võimalikul vaheajal. Jätkuvalt.
2007 lõpus saime kena kaasavara. Kohekohe kaheksa aastaseks saava poisslapse. Temaga oli ja on teistmoodi tegemine. Suhkrusaiasööjast on kasvanud tõeline teismelisest "tõuksifänn". Selgituseks tüdruklaste vanaemadele: Eesti Keele Instituut, uued sõnad, tõuks - tähendus tõukeratas. Näitelause: laps sõidab tõuksiga kooli.
Lisaks tõuksitrikkidele oskab ta kiiresti joosta ja ujub paremini, kui vanaema. (Nädalalõpu suvepäevade kogemus Verevi järves) Kahjuks tean ma temast üha vähem. Tubased pereüritused on talle sulaselge piin. Sooviksin, et ta oleks rõõmsam ja lahedam. Naerataks rohkem.
Viieaastased põnn ja tirts on vendade lapsed. Lasteaialapsed ja väga suured isiksused. Kuna töötan samas vanuses lastega, siis pean nentima, et ilmselt kukkus meteoriit või juhtus mingi üleüldine looduslooming, aga pea kõik Pühvli aastal sündinud lapsed on erilised ja eriliste vajadustega. Ühekaupa tõelised pärlid, aga koos samavana ristipojaga moodustavad sellise purustava energialaine, et hoia piip ja prillid. Ja tõelised killumeistrid, kui aega tähele panna. Viimane üllitis tirtsult, kes räägib õiel istuva mesilasega: kuule mesilane, sa võid nüüd ära minna. Su ahne perekond lendas juba minema.
Või põnnilt transporditöötajate suvepäevade bussivedu vaadates (kuus meest peavad bussi paigast nihutama ja edasi tirima): kas nad tirivad selle katkise bussi nüüd bussiteenindusse?
Ristipoeg: mulle nii meeldivad väiksed lapsed, sest nad on nii hellad.
Igatsen neid kohe, kui uks nende seljataga sulgub.
Viie-aastase põnni varsti kolmeseks saav vendpõnn. Niisama pikk, kui lai ja pehmeke- sellepärast maandub tavaliselt suuremate kahjudega. Ptüiptüiptüi! Ohutundeta uudishimulik. Lonin ja kõik!
Samas suur kallistaja, kes hoolib väga oma alles aastaseks saanud pisiõest.
Õde on tõsiste sinisilmadega pisike ja mõtlik piiga, kes veel vägaväga oma emme-issi oma.
Märgistamata on veel suure õe kahene väikevend, kes tänu issi töökohale juba maailmas ringi rännanud rohkem, kui vanaema. Viimati sai temast Pariisi tänavapoiss. Ja setu sepp. Tema on ka vägaväga oma emme oma ja meil harv külaline.
Tegelikult mulle meeldib, kui pisilapsed eelkõige lapsevanemate külge seotud nagu kängurupojakesed. Küll hiljem jõuab neid pikemaks ajaks vanavanematele välja laenata.
Neljas poeg on veel lasteta, aga selle eest väga hea onu. Geenivärk, vist.
Nüüd pesen tassid ära ja viin põnnide laenuraamatud raamatukokku tagasi. Igaks juhuks koristama ei hakka, sest mine tea....
Vanaemad, andke teada, kuidas teil suvi läinud on?
(jätk jaanuaripostitusele vanaemadest)
teisipäev, 29. juuli 2014
reede, 25. juuli 2014
Hirvo Surva fenomen
ehk
Koorijuht, kõik oleneb sinust! (Gustav Ernesaks)
Juba üksnes nimi on tal eriline. "SurmaHirm", nagu poisid rasketes proovides sosistasid. Selles oli lugupidamist ja huumorit korraga. Arvan, et kartust ka. Ninnutades ei liimi lauluväge kokku. Pigem ikka hilinemiskätekõverdused jm. poistele sobiv "füüsiline" lähenemine. Muuseas, kui Hirvo ise hilines, siis kõik see mees luges mõnuga koorijuhi ponnistusi: üks, kaks, kolm....küüüümmmme!
Veidi möödunut, et kuidas me tutvus algas
Tagasi aastasse 1991, mil kutsuti ellu Virumaa poistekoor. Koolide lauluõpetajad soovitasid ja emmed noogutasid kaasa teadmata, mis ees ootab. Aga ees ootas palju.
Meie pere jaoks algas kõik kaks aastat hiljem. Poeg 2 oli poiskesena väike ja väle. Pigem liikumine, kui laul. Rahvatantsurühm "Tarvanpää" haaras ta endale. Lauldes küll kooli poisteansamblis, ei leidnud muusikaõpetaja, et just seda 11 aastast oli poistekoori tingimata vaja. Peaaegu sajast poisist aitas küll. Seda mõjusamalt mõjus koori 15 aastapäeval üle antud Meestelauluseltsi tunnustus, siis juba täiskasvanud mehele tiitliga " kõige populaarsem kooripoiss ja parim tenor".
Kuidagi märkamatult ta sinna koori imbus. 1993 aasta noortepeol proovis nii tantsida kui laulda, kuni Virumaa tantsujuht Maie Orav ütles: kahte jumalat sa teenida ei saa. Vanem vend võttis asja kokku stoilise rahuga: äh, mis need mehed ikka kargavad. Aga vaat koorilaul, see on nii püha eesti asi, kuulates samal ajal Vennaskonda.
Ühesõnaga, 1994 aasta üldlaulupeol oli PO 2 juba Hirvo Surva poistekoori ridades. Ja meie kuulajateks. Nii algas minu koorilauluarmastus. Ning lugupidamine sel ajal ainult 30 aastase Hirvo vastu, kes ohjas nii koori ees kui väljaspool 50 väelist Virumaa poisteväge.
Veidi tõrva, lihtsalt
Pärast üht vabariigi aastapäeva kontserti Haljala rahvamajas vaatas seitsme aastane PO 4 Hirvole alt üles silmis ja suul küsimus: kas mina ka sobiksin teie koori? Hingasin sügavalt sissepoole. Aasta oli 1997. Suvel olin müünud vanavanemate töövaeva, EVP-sid, et tasuda Hispaania sõidu eest. Rahapuudusel jäi sõitmata Austriasse. Ees ootas Norra. Mitmed maapoisid lahkusid koorist. Vanematel lihtsalt polnud seda igasuvist reisiraha. Mäletan, kui poeg käis asutuste uste taga sõna otseses mõttes kerjamas. Tulemusteta. Ja ma teadsin, et ei saa teist kooripoissi peresse lubada.
Tõrv ei rikkunud mett, vaid muutis selle tugevamaitselisemaks
Aga see kõik ei pisendanud hetki, mil jõulukontserdil kirikus astus koori ette Hirvo ja küünlaid hoidvate poiste suust kõlas "Püha öö". Tean, et ilma Hirvota poleks sellist koori sündinud.
Ei läinudki palju aega kui perest laulsid kõik kolm. Siis juba pigem noormehed, kui poisid. Tegid suvel tööd ja maksid osaliselt ise oma vaevad. Minule jäid tagalarõõmud ja "palgapäevad":
Emadepäeva kontserdid Estonias, Vabariigi aastapäev Lennart Meri tervitusega poistele, Ülestõusmispühade missa, konkursid, ettelaulmised ja laulupeod...
Poistekoori 15 aastapäeva kontserdil pani Viivi Voorand Hirvo regilaulu sisse: Hirvo, ära hiili ära. Midagi polnud teha. Kui oled suureks loodud, siis tuleb suurelt tegutseda. Kellel palju on, sellel tuleb palju anda. Õnneks laulsid meie poisid siis juba Virumaa noorte meeskooris, mida juhatas Andrus Siimon. See koor hoidis poistekoori poistel silma peal ja nii nad kooslusena toimisid.
Koor on üksus, on meeskond, milles kulgemine nõuab arvestamist nii naabriga, kui tervikuga. Arvan, et poisid said koorilauljatena parima meeskonnakoolituse, kui tänapäeval moes oleva osava psühholoogi toimetatud supervisioonid. Ka kodus oli seda näha. PO 3, loomult aeglane ja udu föönitas rahulikult abaluudeni ulatuvat juuksepahmakat, kui kaks venda autosse istusid ja esinemisele sõitsid. Küll nad tagasi tulevad, jätkas udu stoiliselt oma tegevust. Ega nad mind maha ei jäta! Nii oligi. Järgmisel korral oli "udu" esimesena dušši all. Neid lugusid võib memuaaridena lõputult rääkida. Hirvost ka. Kõike ei tohi, ega ma mõni elulooraamatu kirjutaja ole, kes faktides nuhib. Küll saab Hirvo oma raamatu, kus vähemalt üks peatükk Virumaa poistekoorist.
Täna, 20 aastat hiljem
on Hirvo Surva Eesti koorilaulu suurmees. Ma ei räägi poiste, vaid iseenda eest. Arvan, et ilma Hirvota poleks meie perre selline koorilaulupisik tulnud. Väikene unine ja igav maakonnalinn Rakvere poleks seda välja kandnud. Ikka veel kuulavad minu noored mehed oma kodudes koorimuusika suurteoseid ja Arvo Pärt pole nende jaoks pelgalt "pronkspoiss jalgrattal, linna keskväljakul".
Laulupidu on kõigi nelja poja jaoks sündmus, kust puudumine karistab eelkõige hinge.
Ka seekord, kui sain pühapäevast kontserti nautida sektoris B. Lihtsalt poeg 4 kinkis mulle selle võimaluse. Laupäevasele tassis poeg 2 tooli autost kohale. Siis oli mul murusektor .
Hirvo dirigeeris. Oli mõtlik ja võttis vastutuse. Mu paljunäinud koorilauljabranne ütles hiljem kodus, et hetk, mil Eri Klas Gustav Ernesaksa taktikepi Hirvole üle andis, oli Suur. See puudutas.
Mind ka.
Oleksin tahtnud paremini kirjutada, aga pooleli ka jätta ei tihanud. Olgu see siis minu poolt.
valisin varasalvest ühe pildi, kuigi kokku saaksin terve paksu albumitäie. Ilmselt tegemist kodukandi laulupäeva prooviga 9 juuni 2005. Pildistas poeg 2, laulja.
Koorijuht, kõik oleneb sinust! (Gustav Ernesaks)
Juba üksnes nimi on tal eriline. "SurmaHirm", nagu poisid rasketes proovides sosistasid. Selles oli lugupidamist ja huumorit korraga. Arvan, et kartust ka. Ninnutades ei liimi lauluväge kokku. Pigem ikka hilinemiskätekõverdused jm. poistele sobiv "füüsiline" lähenemine. Muuseas, kui Hirvo ise hilines, siis kõik see mees luges mõnuga koorijuhi ponnistusi: üks, kaks, kolm....küüüümmmme!
Veidi möödunut, et kuidas me tutvus algas
Tagasi aastasse 1991, mil kutsuti ellu Virumaa poistekoor. Koolide lauluõpetajad soovitasid ja emmed noogutasid kaasa teadmata, mis ees ootab. Aga ees ootas palju.
Meie pere jaoks algas kõik kaks aastat hiljem. Poeg 2 oli poiskesena väike ja väle. Pigem liikumine, kui laul. Rahvatantsurühm "Tarvanpää" haaras ta endale. Lauldes küll kooli poisteansamblis, ei leidnud muusikaõpetaja, et just seda 11 aastast oli poistekoori tingimata vaja. Peaaegu sajast poisist aitas küll. Seda mõjusamalt mõjus koori 15 aastapäeval üle antud Meestelauluseltsi tunnustus, siis juba täiskasvanud mehele tiitliga " kõige populaarsem kooripoiss ja parim tenor".
Kuidagi märkamatult ta sinna koori imbus. 1993 aasta noortepeol proovis nii tantsida kui laulda, kuni Virumaa tantsujuht Maie Orav ütles: kahte jumalat sa teenida ei saa. Vanem vend võttis asja kokku stoilise rahuga: äh, mis need mehed ikka kargavad. Aga vaat koorilaul, see on nii püha eesti asi, kuulates samal ajal Vennaskonda.
Ühesõnaga, 1994 aasta üldlaulupeol oli PO 2 juba Hirvo Surva poistekoori ridades. Ja meie kuulajateks. Nii algas minu koorilauluarmastus. Ning lugupidamine sel ajal ainult 30 aastase Hirvo vastu, kes ohjas nii koori ees kui väljaspool 50 väelist Virumaa poisteväge.
Veidi tõrva, lihtsalt
Pärast üht vabariigi aastapäeva kontserti Haljala rahvamajas vaatas seitsme aastane PO 4 Hirvole alt üles silmis ja suul küsimus: kas mina ka sobiksin teie koori? Hingasin sügavalt sissepoole. Aasta oli 1997. Suvel olin müünud vanavanemate töövaeva, EVP-sid, et tasuda Hispaania sõidu eest. Rahapuudusel jäi sõitmata Austriasse. Ees ootas Norra. Mitmed maapoisid lahkusid koorist. Vanematel lihtsalt polnud seda igasuvist reisiraha. Mäletan, kui poeg käis asutuste uste taga sõna otseses mõttes kerjamas. Tulemusteta. Ja ma teadsin, et ei saa teist kooripoissi peresse lubada.
Tõrv ei rikkunud mett, vaid muutis selle tugevamaitselisemaks
Aga see kõik ei pisendanud hetki, mil jõulukontserdil kirikus astus koori ette Hirvo ja küünlaid hoidvate poiste suust kõlas "Püha öö". Tean, et ilma Hirvota poleks sellist koori sündinud.
Ei läinudki palju aega kui perest laulsid kõik kolm. Siis juba pigem noormehed, kui poisid. Tegid suvel tööd ja maksid osaliselt ise oma vaevad. Minule jäid tagalarõõmud ja "palgapäevad":
Emadepäeva kontserdid Estonias, Vabariigi aastapäev Lennart Meri tervitusega poistele, Ülestõusmispühade missa, konkursid, ettelaulmised ja laulupeod...
Poistekoori 15 aastapäeva kontserdil pani Viivi Voorand Hirvo regilaulu sisse: Hirvo, ära hiili ära. Midagi polnud teha. Kui oled suureks loodud, siis tuleb suurelt tegutseda. Kellel palju on, sellel tuleb palju anda. Õnneks laulsid meie poisid siis juba Virumaa noorte meeskooris, mida juhatas Andrus Siimon. See koor hoidis poistekoori poistel silma peal ja nii nad kooslusena toimisid.
Koor on üksus, on meeskond, milles kulgemine nõuab arvestamist nii naabriga, kui tervikuga. Arvan, et poisid said koorilauljatena parima meeskonnakoolituse, kui tänapäeval moes oleva osava psühholoogi toimetatud supervisioonid. Ka kodus oli seda näha. PO 3, loomult aeglane ja udu föönitas rahulikult abaluudeni ulatuvat juuksepahmakat, kui kaks venda autosse istusid ja esinemisele sõitsid. Küll nad tagasi tulevad, jätkas udu stoiliselt oma tegevust. Ega nad mind maha ei jäta! Nii oligi. Järgmisel korral oli "udu" esimesena dušši all. Neid lugusid võib memuaaridena lõputult rääkida. Hirvost ka. Kõike ei tohi, ega ma mõni elulooraamatu kirjutaja ole, kes faktides nuhib. Küll saab Hirvo oma raamatu, kus vähemalt üks peatükk Virumaa poistekoorist.
Täna, 20 aastat hiljem
on Hirvo Surva Eesti koorilaulu suurmees. Ma ei räägi poiste, vaid iseenda eest. Arvan, et ilma Hirvota poleks meie perre selline koorilaulupisik tulnud. Väikene unine ja igav maakonnalinn Rakvere poleks seda välja kandnud. Ikka veel kuulavad minu noored mehed oma kodudes koorimuusika suurteoseid ja Arvo Pärt pole nende jaoks pelgalt "pronkspoiss jalgrattal, linna keskväljakul".
Laulupidu on kõigi nelja poja jaoks sündmus, kust puudumine karistab eelkõige hinge.
Ka seekord, kui sain pühapäevast kontserti nautida sektoris B. Lihtsalt poeg 4 kinkis mulle selle võimaluse. Laupäevasele tassis poeg 2 tooli autost kohale. Siis oli mul murusektor .
Hirvo dirigeeris. Oli mõtlik ja võttis vastutuse. Mu paljunäinud koorilauljabranne ütles hiljem kodus, et hetk, mil Eri Klas Gustav Ernesaksa taktikepi Hirvole üle andis, oli Suur. See puudutas.
Mind ka.
Oleksin tahtnud paremini kirjutada, aga pooleli ka jätta ei tihanud. Olgu see siis minu poolt.
valisin varasalvest ühe pildi, kuigi kokku saaksin terve paksu albumitäie. Ilmselt tegemist kodukandi laulupäeva prooviga 9 juuni 2005. Pildistas poeg 2, laulja.
reede, 11. juuli 2014
Ära tee nägu, et pole sinu pidu (Gustav Ernesaks)
Pühapäevasele peole pinges ja pungil p(b)ussis piineldes puudutasime. Omasid ja mitte veel omasid. Oli ootusärev ja suur soov ruttu kohale jõuda. Teist varianti polnud. Muidugi jäime hiljaks. Ikkagi Tallinnast. Otsisime busse. Koos sadade puudutajatega leidsime nad terminalist. Lähedased Rakverest jõudsid juba paar tundi varem. Mõned tallinlased ka. Nu väiksed lapsed tõusevad ju koidu aal. Mitte nagu meie. Eriti, kui tuttu saadud sama päeva ....öösel kolme paiku.
Sest laupäeval, pärast kontserdi lõppu, olime täpselt 00.00 (nullnullnullnull) Oru peatuses ja täielikus infosulus. Teised ka. Linna infotelefon ütles mulle, et trammid käivad. Mina vastu, et siin pole ju rööpaid. Eks siis läksime neid otsima. Rööpad leitud levis info, et trammid meil enam ei sõida ja bussid veel ei sõida. Kell oli 00.25 (nullnullkakskümmend viis). Teel toimus midagi kummalist. Politsei ja kiirabi kohalolek tekitas kõhedust. Hiljem lugesin, et üks naine aidati sünnitama. Oehh, õnneks ei mingit avariid. Kulgesime bussipeatuse poole, kui järsku nägime: Trammmmmm! Oli selline tunne nagu roolis oleks vähemalt Edgar olnud. Nii suur rõõm. Ei pidanudki Hobujaamas lubatud Pjõhjatjallina bjussi ootama. (infoliin). Rõõmus tramm korjas peale pidulisi. Me ei teadnudki, et öörongkäik pidi ka olema. Kulgesime Linnahalli statoili. Veel üks kultuurikilomeeter ning kodu, kallis sõbranna kodu!!! Avasime koos kahe valiklauljaga pauguga pudeli ning pidasime laupäeva lõppenuks. Kell oli 02.34 kui teki alla pugesin. Teisest toast kostis äkitsi küsimus: kuule, aga milline laul sulle ikka kõige rohkem meeldis? Vaiki, õnnetu, homme on jälle päev. Ja kuidas ma saingi vastata, kui laupäevase kontserdi kõik laulud olid niivõrd head ja niivõrd õigesti valitud. Ja mida tean mina, keskmise muusikalise haridusega teie kahe, valikkoori naisega võrreldes. No eks ma siis veidi ja mõttes kritiseerin mehi. Sest ühtegi meest toas polnud.
Kogu laupäev oli olnud suurepärane. Saatemeeskond: Poeg 2 ja Poeg 4 koos Mi 2 ja Tirtsuga. Minu tagasihoidlik isik transporditi peaaegu kaare ette rongkäiguga kohtuma.
Kõigepealt kohtusin muidugi lapselapsega Tallinna koorist. Hüüdsin nii kuis jaksasin.
Branne tuli rongiga, või peaaegu
Siis tuli tükk ootamist, sest tähestik ikka sama koha peal
Mini jõudis kampsuni valmis kududa
siis nad tulid! Pea tundus kuidagi väsinud seekord, aga mis ma ikka vingun
Tehtud! Võis veidiks õue(õlle)-alasse siirduda. Radler oli joogikaardil ja ilm meeldivalt lõunamaine.
Esimeste helide saatel läks fotokas tuttu. Ta oli mul terve päev sõnakuulmatu ja vajab praegugi ravi. Vähemalt kolm värvi jäid alles.
Istekoht oli pojal minu jaoks kaasa võetud. Teisaldatav. Esimene ja kolmas poeg olid ka koos pesakondadega. Kusagil. Tuhandete hulgas. Puudutasin neid mõttes. Erinevate laulude ajal erinevalt. Telepaatiliselt. Veelgi soojem hakkas.
Ei saanud tükk aega aru, miks mul just meeste partiid peas kummitavad: maa tuleb täita lastega ja laulude ja lastega ja... No kui ikka kolm kodus korraga harjutavad, siis midagi jääb külge ka.
Ajalugu puudutas lõpulooni välja.
Eriti Alole mõeldes. Kurb. Ka tema oleks võinud tribüünil koori ja rahva ees kummarduda. Miks me ei oska omasid hoida ega õigel ajal puudutada? Juhan Liivi peeti tema elu ajal ullikeseks, aga laulame tema luulet ikka veel. Olgu-olgu - enam ei nuta.
Lõpulaulu kordus koos kõige pikema poja sooja puudutusega andis tunde, et....
...aeg annab arutust ja laupäevale järgneb pühapäev. Alati.
Tellimine:
Postitused (Atom)