teisipäev, 29. juuni 2021

Puhkaja eri

 Puhkaja 

Eile oli minu jaoks esimene tõeline meresolberdus. Kui prootonitega kuumalaine alguses Võsul käisime, siis päädis minu osa rannavalvega põlvini vees. Mahu rannas jäi julgusest puudu, sest õhk oli liiga kuum ja vesi tundus liiga külm. Eile lubasin endale Käsmu! Mis lubasin, ikka sundisin. Kõige suurem pingutus on hommikune voodiringutus ja jalgade põrandale asetamine. Noorest peast ma ei teadnudki, et puhkamine nii raske töö on. 

Mingi sund vedas poe poole. No mis me räägime. Järjekordne näitus. Kuna mul ajakava sõltub bussidest ja näitus ei jookse kusagile (vähemalt nii lubas lahke proua, kes juba möödunud aastal müütas kohalikku käsitööd), siis tegin ainult mõned klõpsud. 


...

...
...

...
Näitus ei ole Meremuuseumis (seal avatakse täna Dagmar Normetile pühendatu) vaid kohaliku kauplusega samas majas. 

Tõestus, et viibisin ikka rannas ka (vesi 23) ja täna jälle. 

reede, 25. juuni 2021

Alguses tuli orav, siis koid ja nüüd sipelgad!


 Olin sunnitud pealkirja lõppu hüüumärgi panema. Kui orava ilmumisest rõdule mantlit näkitsema ma erilist jama ei näinud, siis mida edasi, seda jamamaks olukord läks. Nimelt ei saanud ma enam rõdu ust lahti  jätta, seal väiksemaid pesutükke kuivatada ega midagi. Isegi sibulad, mis olid minu poolt unustatud, puistas ta laiali. Täna hommikul vahtis ülbelt vastu nagu tahaks ütelda: sinul siia enam asja pole. Muuseas, alumise naabri rõdul oli neid juba kaks. Millal oravad poegivad? Kas pean olema valmis, et ühel hommikul ootab mind ees terve pesakond?



Koid on aeg ajalt kevadeti mu riidekappidest välja lennanud. Üldine probleem, et liiga palju riideid, liiga vähe raputamist, liiga naturaalne pesuvahend. Valisin mingite kotikeste riputustehnika (müüja soovitas). Alguses lõhnas kodu küll nagu keemiline lavendel, aga nüüd on lõhn läinud. Koid ka. Lapselaps küsis, et kas ma kasutan mingit imelikku pesuloputusvahendit :) Koidest pilti pole. Lendavad liiga kiiresti.

Mis juhtus maiustusekarbis, et ükski koristamatus ei jää karistamata. Papist kingikarp lebotses elutoa aknalaual. Tegelikult pidi seal paiknema TEE. Ma isegi ei mäleta millal sinna mõned pulgakommid ja pisišokolaadid pistsin. Pärast järjekordset magamata ööd oli tarvis atraktiivsuse mõttes silmadele kummelitee kotikestega kompressi teha. Nagu karbi avasin sain aru, et mõtteline osa väga pisikesi sipelgaid olid selle enda koduks kujundanud. Kuna karp mulle kingitud, siis viskasin nad sealt lihtsalt välja ja saatsin kraanikaussi. Arvate, et asi sellega päädis. Ei. Kättemaksuks moodustasid nad aknast sissetulevad kolonnid ja sõjalise strateegiaga varustatult marssisid mitmes suunas. Vägagi mitmes. Küll on hea, et lapselapsed siis juba läinud olid. Kuna hilisõhtul poed suletud leidus köögikapis ainuke kange vahend ÄÄDIKAS (no ega ma ometi viina raiskama hakka). Peab ütlema, et eriti ei aidanud. Kuigi praegusel hommikuvaatlusel on putukate hotell elutoas peaaegu suletud. Mõned uimerdavad veel kööginurgas. Eks tuleb jälle poodi minna ja müüjalt abi paluda. Pilti ei teinud, sarnanevad suuruselt musta valgumarja terakestele ja tiibu seljas pole. 

Mul küll viis tuba, aga olen neile ikka muid funktsioone otsinud.

Aga et kuidas siis muidu läinud on? 

Kahjuks jäi teatripostitus (Talupojad tantsivad prillid ees) ära, kuna kuumalaine võttis jõu ja kool venitas kummi 22. juunini. 

Tippsündmuseks sai lapselaste kohale ilmumine ja viis päeva rõõmu. Käisime Rahvaaias Kristiina Ehinit ja Silver Seppa kuulamas-vaatamas ja kolmel päeval bussidega Võsu rannas. Miks Võsu? Sest seal tagatud mugavused: pood, kemps, puhas ja lage rand ja põlvini vees tammuv vanaema. Olin väga rahul, lastekadu ei tekkinud (välja arvatud 1 pusa) häält polnud kähedaks vaja karjuda ja hilisõhtud kodus jäid enne keskööd vaikseks. 

20. juunil käisime Mahus meres ja Uljastel järves. Need olid siis selle aasta esimesed ja tänaseks pole lisa tulnud, sest branne on rivist väljas tehnilistel põhjustel ja meie reisuplaanid lükkuvad teadmatusse. 

22-sel jäi "lahkunute kodud korda" sooritus noorte soovil hilja peale. Uskuge pool üksteist õhtul pole ma veel kunagi surnuaial istutanud, kastnud, rehitsenud. Küünlad jäid põlema ja südamed rahu. Mida ei saanud minu kohta öelda.

 Nii otsustasin järgmisel päeval ehk Võidupühal ikkagi bussidega Simuna kalmistupühale minna, mille algus 11.00

9.05 - buss kodust Rakverre ilmutas end õigeaegselt

10.15 - buss Väikesesse Maarjasse ei ilmutanud ennast õigeaegselt ega üldse mitte. Tegemist liiniga Rakvere-Tartu (mingi Arilix OÜ) ja netis selgelt kirjas, et väljub iga päev. Ootajaid oli vähemalt kuus ja kõik jäime pika ninaga. Maabranne võttis tütrega ühendust, kes pidi meile Maarjasse bussile vastu tulema.

10.45 - buss Rakvere-Roela jne.-Simuna 11.50 (tunnike), branne tütar alevisse vastu ja kalmistupüha lõpuks kohale. Süütasin küünlad, kastsin lilled ja mööda kergteed (mis see paar kilomeetrit kuumaga visata) kiriku juurde. Õnneks korjati mind poolel teel autosse. 

13.30 - Maria Listra ja Piia Paemurru meeleolukas kontsert kirikus. Rahvast oli Simuna kohta väga palju. Vähemalt ühe ammuse poisssõbra nägemisest tasus soengu ja väljanägemisega pingutada :)))

14.45 - vaba vestlus, kohv ja üliväike vihmasabin.

15.30 - buss Rakverre (no ikka see tunnine). Ilusa Eestimaa nautimine. 

16.30 - Rakveres, poodi, valmistused üksiõhtuks (söök, jook)

17.00 - kodubuss. 

17.30-23.00 Tuppa, pessu, sööma-jooma, vaated aknast, kus meie maja mehed laua taga istusid, arvut, söök-jook, leige dušš, diivan (lõke ikka ei põle veel) ....

01.30 - vaade aknast juba põlenud lõkkele. Ühesõnaga: magasin Jaani maha.


Pildi pealkiri võiks musta huumorina olla: Viimsepaiga bussi oodates või viimane pilet, aga vist veitsa morbiidne.

neljapäev, 24. juuni 2021

Fotojaht: kuumalaine


Kuumalaine ehk Bourton palavaga (mida juhtus üks kord suve jooksul) 26.06.2011

1. alati tuleb külmemaks valmis olla


2.pereliikmed kõigepealt


3.kui leplikud nad on!


4.Kui leplikud nad on 1

5.kui leplikud nad on 2

6. kui leplikud nad on 3
7. kui leplikud nad on 4


8. kui leplikud nad on 5

...


9. Varjus 1 



10. Varjus 2..


Oli vaba päev ja  sain jalgrattaga suurde külla vändata. Edasi-tagasi pea 9 miili. Kas see tõesti olin mina 10 aastat tagasi?

Teemasse: vanade piltide lummuses

teised kuumas lainetajad: 

tegelinski

viie lause päevik

halleluuja

lendav konn



kolmapäev, 16. juuni 2021

Kunstizaalides



 Ruttu-ruttu tuleks möödunud nädal kirja saada muidu jääbki (nagu sageli).

Kõigepealt reedene Flo Kasearu näituse avamine.  Kollaažisari suurnäitusest "Elust välja lõigatud" Tallinna kunstihoones nagu nentis Virumaa Teataja. 

Alguses olin pettunud. Mõtlesin, et lubatud trepiväljak Pikal tänaval on tõeliselt korda saanud. Minu jaoks ei olnud. Kümnete  autode müra summutas asjaosaliste jutu ja segas. Sellele vaatamata tekkis väike vestlusring, kus arvamused ei ühtinud. Selgust lisas Flo ema Margo Orupõld, kes töötab naiste varjupaigas. Lähisuhtevägivalda olevat uuringute järgi kogenud iga kolmas eesti  naine. Mina ka ja jäängi selle süütundega elama. Et mis läks valesti. 

Nüüd pildid koos sõnumiga, mis räägivad rohkem, kui minu mannetud sõnad:

.


...

...
....
...

...


...

...

...


...


....

Loodan, et meeste käitumismalle iseloomustavad sildid paistavad välja. Ilma nendeta ei saa midagi aru.

Järgmisel päeval läksin tagasi, et veelkord vaadata. Nendes hetkedes oli juba veidike vanalinna hõngu. Selle tõid Waldorfkooli muusikud. Istusin ja nautisin. Mõned klõpsud ka:


...

...
ehk vaated kolme kaarde.

Külastasin meie armsat galeriid, kus näitus "perekond" pakkus huvitavaid lahendusi Kahjuks veidi udused, aga rahvast oli ja eriti ei saanud keskenduda.


......

...
...



Lõpetuseks kõige armsam teos, millele komistasin kogemata Athena huvikooli näitusel. Suur tänu  õpetaja Alge. Uskuge, terveks päevaks hea tuju!



Õhtu veetsime rakverebrannega "vallikal" C-jami kuulates ja prantsuse veinikest rüübates. 

laupäev, 12. juuni 2021

Katku linn (algne näidendi pealkiri)

 

Möödunud suvel, kui etendust mitmeid kordi mängiti, ei tahtnud ma üksinda seda vaatama minna. Mängimise paik oli kohviku õu ja paslik tundus nautida kellegagi koos. Üleeile muutsin otsuse enda jaoks meeldivaks ja reserveerisin kaks kohta. Juhtus, mis pidi, sest kui Flo Kasearu välinäituse avamiselt Pikalt tänavalt kohvikusse kõndisin, siis olid kõik lauad kaetud inimestega või siltidega. Tellisin koorese pasta krevettidega ja tumeda õlle. Selle aasta kolmas pidulik kohvikuskäik.

Tänu enda ettenägelikkusele(lauake olemas)  kohtusin vanade tuttavatega ja juttu jätkus kauemaks, sest rahvast tuli ja tuli ja iste- ning seismise kohtadega läks kitsaks. Siit moraal: ükski heategu st. tasuta etendus ei jää karistamata. Oleks piirang, oleksid nad kõik värava taha jäänud.

Nüüd kõige tähtsamast st. teatrist.

Au sulle, Katk! Oo, laastav taud,

ei heiduta meid sünge haud, 

ei otsi pääsu me su lingust!

Ja kuni kestab maine matk,

veel joogem neitsi õilmehingust-

ka siis, kui selles luurab Katk! (tekst kavalehelt)

Algupärandiks šoti juurtega inglise kirjaniku John Wilsoni (1785-1854) kolme vaatuseline näidend "Katku linn", mille tegevus toimub 1665.a. katkuepideemia ajal. Näidendi tõlkis 1820.a. Aleksander Puškin kooleraepideemia ajal karantiinis olles näidendit tublisti lühendades. 

Lavastuse kandis ette kohalik harrastusteater KA-RAK-TER. Ütlen, et see oli üks vägagi hea vaatamine-kuulamine. Eriti praegusel ajahetkel. Kõik oli tasemel: muusika, liikumine, mäng ja sõnum: surm, lein, pidu ja pillerkaar, manitsused ja katkuskeptikud, kes olid pidulauad katnud tänavale. 

Selline väärt vaatamine.

Flo Kasearu näitusest kirjutan teine kord. Piltidega.


neljapäev, 10. juuni 2021

Tagasiharjutused

Täna ja ruttu ja kohe hakkasin endaks saama. 

Kõigepealt nentisin, et koolimajas on allkorruse ehk teenijarahvas, üleval kõrgem klass ja kuidas ma küll  pingutan ja pingutan -  jõuan ehk trepimademeni. Aga see selleks. Keegi peab ju musta töö ka ära tegema.

Endakssaamise katseks valisin koos Rakvere brannega luuleõhtu Jürgen Roostega. Oh seda meie linna kultuuri-kultuurikest. Läksime varakult kohale, ikka pool täitumist jne. Ei täitunud seda poolt ega täitunud veeranditki. 

Nautisin. Kõike, mida päev pakkus. Luulet ja juttu ja veini ja jälle juttu ja jälle luulet. Olen rikkam. 

Seda luuletust ei loetud

ei ole rasket inimest

ei ole keerulist tüüpi
ei ole sellist mõrda või krõõpi

kellega ei saaks töötada-öötada-lõõpi

isegi psühhopaat isegi autist
võib õiges kohas olla
täpselt see mis vaja vist

kolgatal kõlkuv kasulik rist

ei-ei ma ei ole seda usku
et empaatiata egomaniakid
ongi uus evolutsiooniaste

uskuge mind olen noid lähedalt
näind ka tähevail öil kui
käuksuvad hakid – hommikuil

kui murul on jäine kaste

ei ole rasket inimest: on
ainult põrnikana kõva kest
mis peab kaitsma meie olemist

et näeme kuidas igaühest kerkib
kasu – tasu inimlik – mitte ainult
rahas (puudub hindki): kui teha targalt tööd

ei ole ametnikuhingki paha
ta nagu malemängus tuleb
sääda teise ametniku vastu

ja see kes veidralt käib
kes ratsusammu astub
(vahel ongi too maniakk:

just puurist välja lastud)

võib olla õige relv
et võita mäng sest muud meil
pole: on ainult mäng – see elu

või kui ei mängi – siis on äng
ja käng ja kõdu
ma muidugi ei tõrgu siin:

ka see võib olla õdus

ei ole rasket painavat või
inimest liig keerulist
on lihtsalt päev ja tehtud tööde

rõõmus või siis nukker list
see viimne riim on kist:
ei ole miskit liiga keerulist

pühapäev, 6. juuni 2021

Suvetunne

 


Kas tuli? Misasi? Ikka see suvetunne. Eile, Viljandis, tuli küll. Viljandi on minu jaoks paraja suurusega. Jõuab vanalinnas lonkida, pargipinkidel puhata ja järveni kõndida. Lossimäed ei pea alati retke sees olema, aga võivad. Pigem selline ootamatu meeleoluhetk. 

Kohalikku prominenti kohtasin kokku kolm korda. Jalgrattaga. Ning Jaagu kasti vaatasin üle. Millegipärast oli seal rahvarohke, kuigi vaadata polnud midagi. 



Kunagise kooli peahoone on vapustavalt ilusaks muutunud.
Ühikas, Jakobsoni 41 jäi millegipärast pildistamata (kindlasti varasemates sõitudes olen ta fotole püüdnud. Meie ajal oli puidust osa  minu meelest koleroheline. Aga poiss oli alles. Meie ajal oli seal rohkem võsa, kus muidu oleksime suitsu teha saanud. No eks ma olin hulga õhem ka, nüüd küll heki taha peitu ei mahu. Eks sellepärast jäigi mu koolikarjäär lühikeseks ja raamatukogujat minust ei saanud.
Minul juba igav ei hakka! 
Ikka järve äärde ka ja pigem varbad vette.
Oli tõeliselt palav ilm, kõnnisammud jäid kasinaks, rohkem tegelesin istumisega.

Tagasiteel leidis Anneli vapustava maja. Tee ääres. Kui keegi teab koha nime, siis aidake! 

Muidu oli nädal sääserohke. Eriti jätkus neid Oandule. Üks tüdruk keeldus edasi matkamast kui me midagi ette ei võta. Ütlesin, et ega tema jõua üksi kõiki maailma sääski maha nottida. Altjal, mere ääres läks lahedamaks. Reedeses õuesõppe tunnis palusid lapsed: kas kuidagi saaks vähemalt siin sääskedeta. Ei saanud. 

Aga muidu on ütlemata tore, sest kooliaasta lõpp läheneb. Suveriided tulid ootamatult kapist välja. Kiiksuga kübarikud ka. Ma kohe ei saa teistmoodi!

teisipäev, 1. juuni 2021

Mulle meeldib see lugu


Kas siin peres häid lapsi ka on?

Pille Murrik, koolitaja

 Enamasti soovivad lapsevanemad, et lastest kasvaks korralikud inimesed. Ja tublist lapsest kasvab vanemate arvates korralik inimene. Nii nagu me päikesetõusu vaadates ei mõtle, et tegelikult ei liigu päike kuhugi, vaid hoopis Maa pöörleb ümber oma telje, ei vaidlusta ka vanemad sageli väljakujunenud arvamust, et tublidest lastest kasvavad korralikud inimesed. Tegelikkuses võivad asjaolud teistsugused olla ja tubli olemisest võib kujuneda taak kogu eluks.

Jesper Juul on öelnud, et sündimisest peale on tähtis last kohelda subjektina, see tähendab teise inimesena, mitte objektina. Inimesel, ka väiksel, on oma tunded, mõtted, soovid, vajadused. Inimeseks kasvatakse inimeste seas, omavahelise suhtlemise kaudu kujuneb kasvava lapse maailma- ja minapilt. Kas mina, täiskasvanu, kasvatan last või loon talle kasvamiseks vajalikud tingimused?

Kolleeg Pille Kriisa armastab rõhutada, et tubli öeldakse koerale (keda treenitakse sõna kuulama), mitte lapsele (kes on minuga võrdväärne olend, subjekt).

Kunagi saatis üks sõber mulle järgmised read, küsides, millise kooli kodulehelt need pärinevad:

Kui tahad, et õpilane kasvaks tubliks ja targaks, siis:

- anna talle ülesandeid, mille täitmine on talle põnev ja jõukohane;

- tunnusta teda saavutuse eest selmet karistada ebaõnnestumiste eest;

- ära nõua õppimist, kui õpilane on kaotanud huvi: siis on sinu ülesanne tema huvi (taas)äratada.

Loomulikult mõtlesin, et tegemist on mõne väärtuspõhise kooli kodulehega, kuid õiget vastust ära ei arvanudki. Need soovitused olid ühe koerte kooli kodulehelt, sõber oli lihtsalt tekstis sõna «koer» asendanud sõnaga «õpilane». Usun, et iga lapsevanem oleks rõõmus, kui koolis suhtutaks õpilastesse samamoodi. Olin jahmunud, kas tõesti suhtume koertesse mõistvamalt kui lastesse?

«Ole siis tubli laps,» on sõnad, millega tuhanded vanemad oma mudilasi lasteaeda või koolijütse kooli saadavad. Kindlasti on neil seda öeldes südames soov, et lapsel tuleks tore päev. Miks mitte seda siis sel moel ka välja öelda? Selle soovi asemel kuuleb laps varjatud korraldust: «Käitu siis korralikult.»

Mis siis tubli olemises halba on, võite nüüd mõelda.

Kellegi hindamine heaks (tubliks) või halvaks näitab, et hindaja ei suhtu hinnatavasse kui subjekti, vaid asetab ennast kõrgemale ja võtab õiguse teist hinnata. Hinnanguga käib automaatselt kaasas ka teine poolus – kui on head (tublid) lapsed, on ka halvad (mitte tublid) lapsed, mis omakorda loob ebavõrdse kohtlemise alused ning väikelapseeas ja algklassides mõjutab ka laste omavahelisi suhteid. Lapsed võtavad kergesti täiskasvanute hoiaku üle.

Laps vajab teadmist (kogemust), et ta on väärtuslik oma olemasolu pärast, mitte vaid siis, kui on tubli ja käitub korralikult.

Martha ja Wil­liam J. Pieperi (raamatu «Arukas armastus» autorid, teaduskraadiga paljulapselised vanemad) sõnul areneb lapses, kes sünnist peale kogeb, et tema vanemad tunnevad tema olemasolust ja tema eest hoolitsemisest rõõmu, püsiv sisemine õnnelikkus, mida ei ohusta ka elus ettetulevad raskused. See sisemine väärt olemise tunne ja vanemate võime tajuda oma last ainulaadse inimesena ning avada oma meeled ja süda lapse vajadustele ja neile vastata, on aluseks turvalise kiindumussuhte kujunemisele lapse ja vanema vahel. Kui kiindumussuhe on kujunenud ebaturvaliseks, vanema silmist ei paista rõõm lapse olemasolu üle või ta ei vasta beebi signaalidele moel, mis rahuldaks lapse lähedusvajaduse, kujuneb ebaturvaline kiindumussuhe, mille üheks vormiks on tubliks lapseks muutumine.

Selleks, et saada vanemate tähelepanu, muutub laps ülipüüdlikuks, kuulab kõiges sõna, püüab vanemate soove sageli juba õhust. Niimoodi kaugeneb laps endast, sest sisemise regulatsiooni asemel on ta orienteeritud välisele – vanematele. Temast võib kasvada küll kuulekas kodanik, kuid selle hinnaks on kaugenemine enesest, oma olemuse tuumast, mistõttu ei tasu temalt oodata enesejuhtimist ja ettevõtlikkust. Enesest eemaldumine muudab lapse sisemiselt õnnetuks ning tee meeleoluhäirete (ärevus, depressioon) kujunemisele kas täisealisena või juba lapseeas on avatud.

Lapsed on väga vastuvõtlikud. Tubli olemise rõhutamine tekitab vastuvõtlikus välisele orienteeritud lapses kohustuse olla tubli (ja ühtlasi keelu teha midagi, mis täiskasvanutele ei meeldi). Sel moel lõikame lapsed ära oma lapsepõlvest ja muudame nad manipuleeritavateks. Kohustus laieneb ka täiskasvanuikka. Kui talle keegi ütleb: «Küll sa oled tubli», võtab ta jätkuvalt oma õlgadele rohkem, kui jaksab.

Üks vanemate ja õpetajate peamisi ülesandeid on toetada lapse positiivse identiteedi ja minapildi ülesehitamist. «Tubli!» ei anna lapsele tegelikult teada, mida vanem heaks peab. See on õhutühi mull, mis lapse enesehinnangut tegelikult ei toida. «Mul on hea meel, et sa aitasid mul koristada, nüüd on meil rohkem aega koos mängimiseks,» avab lapsele suhte lapse ja vanema vahel ja laps hakkab nägema oma käitumise mõjusid teistele. Nii saab ta olla ise oma otsuste ja käitumise peremees ning kuulekuse (ja tubli olemise kohustuse) asemel kujuneb sisemine soov käituda viisil, mis võimaldab oma vajadusi rahuldada nii, et see on aktsepteeritav ka vanemate poolt.

Kui kunagi tuleb aeg, mil jõuluvana ei küsi sisse astudes: «Kas siin peres häid lapsi ka on,» vaid: «Kas siin õnnelikke ja rõõmsaid lapsi ka on,» võime öelda, et paradigma muutus on toimunud.