neljapäev, 26. juuni 2008

Vanaema aia pojenge aktusel enam ei kingita



Aktustega on alati nii, et ühed mahuvad saali ja teised jäävad uste taha. Hea veel, kui mingi ekraan üles riputet, aga kurb, kui pilt on, aga häält mitte. Reedel sain saali, talongi st. pääsme alusel. Lapsevanema värk, 12 aastat välja teenitud. Meesvanem settis end rõdule, filmimise harkjala külge, sai kasulik olla. Ja kui siis nad tulid, siis tulid meelde kõik unetud ööd ja tehtud - tegemata tööd ja nii tagasi hetked. Nähes oma (vabandust, meie) noorimat poega staatusliku - saatusliku lõpu poole sammumas läks meel nii rõõmsaks, et oleks linnaorkestri saatel kepsutama hakanud.



...Kuid mis oli enne seda? Kolm aastat tagasi, kui põhiharidus käes, anti suusõnaline lubadus oma koolis truuilt lõuad pidada ja edasi teenida. Võta näpust või meest sõnast. Üheteistkümnenda klassi alguse esimeseks õppekuuks oli selge, et õpetajate sisseost pole kandnud sobivat saaki ja reaalainete andjate arv puudulik. Üks kaval lükkas teise ette ja nii mindigi uutele koolimaadele. Kuna põhikooli lõpuhinded neljad viied, siis vastugi võeti kaldumisega ikka sinna majanduse poole. See, mis algas ei olnud ainult rist ja viletsus, vaid üks suur peavalu. Kaks aastat maakonnalinna eliitkooli pinki nühkida ja mitte alla anda, läbi lootuste luhtumiste, magamata ööde, pidevate haiguste, käegalöömise, uuesti jalule upitamise ja edasi punnimise - tehtud! Atestaadi ainukesed viied psühholoogias ja inimeseõpetuses näitavad, mis ohtlik relv mul kodus suhtlemisel varuks ja mida vaka all ei hoita.

Pisara pressis silmanurka, kui eelmise päeva poerünnakute tulemusena lipsustatud noormees püsti tõusis ja nooremate meeste hulka viimast kooslaulu esitama läks (ainukesena) ja siis "väike" noorem sugulane ( 16 aastat noor ja meeter kaheksakümmend neli) talle oma noodikaaned ulatas. Laul oli muusikalist „Viiuldaja katusel”. Millegipärast tuli mul meelde kuidas seesama(?) poiss nuttis imeliku mängulooma Tamacocci "surma" puhul ja lubas kõik hulkuvad kassid meile koju tuua.

Ja siis hakkas peale: ikka klassijuhataja ette, direktor kõrvale, noor välja ja tunnistus kätte. Ja nii kokku 86 korda. Kuldtähtedega kutsel oli küll 92 nime, aga nagu ma aru sain olid kutsed enne trükitud kui eksamitulemused teada. Kohutav, ei oleks tahtnud selle ema kleidis olla, kellel kutse kodus, kingid valmis ja siis saabub teade: ei ületanud eksamite sooritamise miinimumkvooti.

Paratamatult tõmbasin paralleele 35 aasta tagusega, siis kui ise istusin koos 30 maakooli klassikaaslasega kultuurimaja saalis. Ma ei olnud rõõmus, sest talvel olime matnud ainult 40 aastase isa. Ja ma ei teadnud, mida teha edasi. Ema oli lasknud mulle kududa peenvillasest puhvvarrukatega kreemjasvalge kleidi. Kuigi pilte on vähe ja needki nadid arvan, et pealtvaatajatele olime ilusad. Mina soengut ei teinud, sest olin alles hommikul külajaanikult koju jõudnud. Vaene minu ema, kuid selline ma olin.

Aga nüüd poja juurde tagasi. Kiituskiri tuli ka, muusikas. Ja see üdini muusikat täis noor inimene tahab minna (järjekordselt) infotehnoloogiat õppima. Sest see eriala annab nii leiva kui vorsti. Vanemate vendade näide ees. Tüdrukud sundisid riietusega ennast tähele panema, mõni julgem noormees ka. Kuid ikkagi, konservatiivne nagu olen, ei meeldi mulle aktusel kirju. Kui, siis rahvuslike motiividega a Signe Kivi. Väsitas silma, tappis maitset. Pärast arutlesime vennanaisega, et järgmise päeva põhikooli aktusel, kui vennapoeg lõpetab, näeb veelgi rohkem moepärle. Nii oligi. Ja juba tuligi lõpp. Ruttu välja, ruttu lilletama. Sugulased olid vihmavarjuks linnapeale läinud, lõpuks saime kõik pildi sisse.

Lillesaak oli aukartustäratav ja paitab tänagi silma: kuus tumepunast piiiiika varrega roosi, neli oranzi gerberat nagu päikest, kaks kimpu kollaseid kallasid (kui need ikka on kallad) ja minu kingitud tumepunased ja õrnrohelised flamingolilled, millede ampullid aitasid neil palavas saalis elus püsida.. ja veel iiriseid ja veel roosikesi! Edasi vihma eest kibekiirelt väiksesse kohvikusse lõunatama – muljetama. Kangelane ise siirdus õpetajatega kokku lööma.

Järgmisel päeval juba uus, vennapoja põhihariduse tõestus ja tema õpilasi esindav lõpukõne. Siis mul enam talongi polnud. Eesmärk pühendab abinõu ja rõdul orkestri ees oli ruumi. Kutsusin Toomas Vareku ka, oli teine kurvalt nurgas. Kui nüüd kusagil kollase äärekese peal kirjutatakse, et Varekul uus naine, siis ärge uskuge, see olin mina (irW)!

Laupäeva õhtuks sai kõik läbi ja algas suur ühispidu venna juures! Kokku 20 inimest. Virumaa Suurköögid olid nende kööki tulnud ja lauake kattis end ise. Veinid valis vennas. Nii ma siis muudkui degusteerisin ja hammustasin trenditeadlikult saia vahele. Mulle sobis, lõpetajatele ka. Kinkisin mõlemale raamitult A4 fotod, ühe lasksin must-valgeks töödelda, teist tuunis poeg 3. Venna juures vaatasime siis pereisa filmitud videomaterjali läbi. Panime direktori kõne kiirenduse peale, küll ikka räppis teine täiega!!! Filmi Aktus sai läbi veerand tunniga kahe tunni asemel. Tase!

Kindlasti jäi palju ridade vahele, ega see olegi reportaaž vaid tunnetaaž. Näed, viis päeva võttis aega ja valmis nigu niuhti. Nüüd veel lõpuks see laul (leidsin korp Sakala lehelt sõnad, aga tõlkijat juures polnud ja tundub, et sõnad pole päris sünkroonis)


Tõuseb päike, loojub päike

On see too lapsuke mu põlvelt,
on see too rüblik, kes käis meil?
Aeg pole vanemaks meid teinud,
kuis siis neid?
Millal küll lapsest kasvas neiu,
millal küll poisist noormees sai.
Alles ju kilkasid nad mängumail.

Tõuseb päike, loojub päike,
aastaid lennul läeb.
Seeme, mis sügisel saab mulda,
kevadel õisi kauneid näed.
Tõuseb päike, loojub päike,
päeval järgneb päev.
Mööduvad nädalad ja päevad,
kaasas neil pisarad ja naer.

Mida võiks õpetuseks öelda,
et noored rõõmupäevi näeks,
las nad nüüd õpivad üksteiselt
päev-päevalt veel.
Alles veel olime kõik lapsed,
eile kui oleks olnud see.
Aeg on nüüd lahku viinud kõigi tee.

reede, 13. juuni 2008

Omal rajal



Tere, kolisin siia delfist (vaata üks samm sissepoole).
Kolimise võtsin ette sellepärast, et delfi kogukond, välja arvatud kaks liiget, muutus minu jaoks võõraks. Miks ma seda varem ei teinud kuigi käisin pea iga päev algarvu, trulla jt. blogides kolamas? Ausalt, ei osanud kusagilt kolimisautot tellida, sest kõik juhid valdasid vaid inglise keelt. Tellisin siis keeleabi ja ...kobina peale...olengi kohal.

Praegu jätsin veel oma delfikola maha, kaasa võtsin ainult väga vana ja minu jaoks väärtusliku oma isiklikust kodukapist. (kollektsioon)Kõike ei jõudnud sorteerida ja uutesse karpidesse panna, suvel on kolimine üldse ilmast mõjutet. Kui ikka päikest näitab, siis padavai metsa poole. Kleepisin karpidele sildid, muidu ei leia üles. Ilmselt tuleb karpe juurde, võib olla isegi mõni suurem ja mahukam kohver lapsepõlvepudinate - vidinatega.

Aga vana kodu jätsin alles ja uksele oma nimesildi, pole veel nii sügavalt majandusraskustes, et pean ta maha müüma ja kes seda delfi blogi ikka ostaks? (väike irvitus)

Praegu on uues kodus rahulik, keegi pole veel soolaleivale tulnud, sest nad ei teagi...ja pole ma veel ise ennast uutele naabritele tutvustamas käinud. Aga täna igatahes lähen ja koputan algarvu uksele. Ei tea, kas tunneb vana sõbra ära, ikkagi mitu kuud aastasse voolanud. Trullale peaks ka lähemal ajal jõudma, aga toompeal oli uks lukus, koputasin küll, kuid tulutult. Võib olla ta ei kuulnud? Õhtul ja öösel olen käinud akendest sisse piilumas (see halb komme mul tänini). Valisin neid endiste sõprade kaudu. Kui ikka algarv ütleb, et neid ma loen või Trulla kiidab, siis kiikan sisse. Eile öösel leidsin niimoodi valgeseeliku. Ega igale poole jõua, väsin ja lõpuks ajab vana pea kõik segamini. Kuidas see nüüd oligi: algarvu lapselaps sai kahe aastaseks ja Trullal sündis tütar, või oli see vastupidi (teine väike irvitus).

Nii et veelkord: siin ma olen, sest teisiti ei saa.
Tänase päeva tunnuslauluks (ikka veel, kuigi peost viis päeva möödas)

Kuuldus levis juba ammu,
mõni oli ise näind,
kolmandama korra aknast
oli keegi mööda käind.

Muidki huligaanseid tükke
tuli ette tollel aal,
sestap tõusis paanika
ja kõmu levis ruttu.

sest King Kong, King Kong
elab jälle Jaama tänavas.
Et King Kong, King Kong,
käis eile Jaama õllekas.

Pensionärid Max ja Marta
kartsid hirmsalt karvast ahvi,
ennast peidsid peldikusse,
kassi panid kinni kohvri.

Oodates nüüd ilma lõppu
hirmust närisid nad krohvi.

Möödus nädalat või paar,
välja tuli vanapaar.
meenutades nälgind vange
piilusid nad majas ringi.

Äkki Maxil meenus kass,
kähku kohvri juurde astus.
Kui siis avas kohvri kaane
lõpnud kass sealt vahtis vastu.
(T.Linnas)

sitt lugu, nagu ütleks Poeg 4

neljapäev, 12. juuni 2008

Kollektsioonid


...ehk vanad lood. Paigutan nad alt üles, nagu mul kombeks. Ühesõnaga alustame aastate kaupa lõpust.



Haigus (2007)

Kelle omad (2006)

Eluilu (2005)

Tänukiri (2005)

Helesinine unistus (2005)

Kui televiisoriks oli bussiaken (2005)

Paluda või mitte (2005)

Kaks pidu (2005)

Kiirõnnil üle Eesti haridusmaastiku (2005)

Kui ema naeratab (2005)

Vanade paikade tarkus (2004)

Laulu Pidu (2004)

Emps, köhi pappi (2004)

Kirjutaja kirjanurk (2004)

Palgatööpõlgur (2003)

Meediapäev (2003)

Hea tegu

Katusorganisatsioonide roll (2001)

Vedur ja pidur (2001)

Üks päev Viljandis (2001)

Ema ja mina (1999)

Retrospektiiv aastast 1998

Lõpukõne pojale (1995)





kolmapäev, 11. juuni 2008

Haigus?


Haiguse kulg ja kirjeldus:

Mees vaatab igal õhtul telekat. Just nimelt vaatab, mitte ei vali sobivaid saateid ja filme, vaid jõllitab pärast tööd klaasistunud silmadega ekraani ja klõpsutab kanalinuppe. Reklaami ajal jälle uus film, siis unustab hoopis seda vahtima, äkki meenub, et vaatas hoopis teist jne.

Väärtfilme (asjatundjate arvates) väldib sihilikult nimetates neid haigeteks.

Kui küsida, mis film on, teeb ainult mühh ja tundub, et filmi lõppedes ta ei teagi mida vaatas.

Ta ei ole kõikesööja, tema menüsse ei kuulu uudised (mis neist ikka vahtida), ta põlastab kodumaiseid telesarju nagu Õnne 13. Jutusaateid nagu „Meie“ ta lausa vihkab. Aga Võsa Petsi vaatab. Nüüd enam mitte, sest kes seda kesiku möla ikka kuulata jaksab.

Haiguse käik:

Tuleb töölt, lülitab köögis televiisori sisse, tõstab söögi ette ja hakkab lastesaatest multikaid vaatama. Sööb, suitsetab 5 sigaretti ja läheb magama. Tõuseb kella kaheksa-üheksa paiku, istub uuesti teleka ette ja siis hakkab pihta kanalite vahetus. Vahepeal sööb ja iga kümne minuti järel läidab uue sigareti. Nii kestab see valdavalt kella üheni öösel, siis läheb magama

Kõrvalekalded:

Paaril päeval nädalas on enne südaööd teleka sulgenud ja mühatanud, et täna polegi siit midagi vaadata.

Laupäeval, pühapäeval magab päeval, sporti ei vaata,

Erilises huviorbiidis on nn. ameerikalikud koguperefilmid (Üksinda kodus jt.).

Muud tegurid:

Kui teised pereliikmed on endale leidnud sobiva oodatud saate siis tuleb köögist elutuppa, istub tugitooli ja hakkab kommenteerima.


Üldiselt saatekava ei loe

(2007 talv)

Kelle omad?


Kust nad tulevad ja kelle omad nad on, kas maksumaksja omad?

Nad ei ole kunagi näinud igal õhtul peale kella kümmet koju tulevat väsinud isa, kes peab töötama kahe kohaga et tagada oma pere lastele inimväärsed kasvutingimused.

Nad ei ole näinud, et õpetajast-kasvatajast ema läheb suvevaheajal tööle kasvõi müüjaks, et teenida kolme lapse kasvatamiseks teine palk juurde.

Nad ei ole näinud ema vananevat murekoorma all, kui elektri hind järjekordselt tõuseb ja sellega koos toidu hinnad.

Nad ei ole teinud kunagi koos pere eelarvet, liigitades raha väga tähtsateks väljaminekuteks st..pere söök ja maksud ja tähtsateks st. arvuti liising, interneti püsiühendus, muusikakool ja spordiring, jalgratas, suusad.. ja vähe tähtsateks st. ema massaž, vitamiinid, teater, kontserdid, juuksur, kosmeetik, uus mantel.

Nendega ei ole kunagi räägitud mis saab siis kui pere toitjaid tabab raske haigus või mis veel hullem- pereisa surm.

Nad ei tea, kui palju on säästetud, kas jätkub edasisteks õpinguteks ja inimväärseks eluks.

Eluks mis peaks muuseas sisaldama ka perepuhkust ja tööinimeste taastusravi, et peres oleks jaksu kasvatada- koolitada täisväärtuslikke maksumaksjaid ja tublisid tööinimesi.

Nende kohamaksuks tagab riik vähemalt viis tuhat krooni kuus kuni täiskasvanuks saamiseni, peres kasvav laps saab toetust riigilt 300 krooni kuus. Selle loogika järgi peaks siis töötavad pereliikmed iga lapse kasvatamiseks juurde teenima vähemalt neli ja pool tuhat. Kus on need töökohad ja kus on need pered, kus kahelapselise perega sissetulek vähemalt 20 000, sest ka vanemad tahavad süüa? (2006)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles...

Jah, kelle omad on need seaduse tegijad? Ja kui ruttu läheb meelest elu n.ö. tavainimesena, laste kasvatajana, alla "keskmise" kuupalga saajana? Aga meil on ju kõigil võimalus tööd teha ja oma firma luua. Nii ütlevad "nemad". rebell

Emmeliina ütles...

jah, läheb meelest. Mõtlesin, et ektreempuhkusena võiks kõik seaduste tegijad saata ääremaale kuuks ajaks miinimumpalgaga, kortermajja, vana autoloksuga.
aga selle loo ajendiks oli lastekodude laste kohamaksumuse suurus võrreldes kodulastega ja sellest tekkinud eluvõõristus iseseisvasse ellu astumisel. Esimese vabariigi ajal ja ka pärast II maailmasõda pidid lastekodulapsed ise majapidamistööd tegema, nüüd on see seadustega keelatud.

teisipäev, 10. juuni 2008

Eluilu

Kõne parimatele sõpradele ja eelkõige iseendale 50 sünnipäeva puhul, november 2005

Las tee tõuseb sõbrana sulle vastu, las päike paistab soojalt sulle näkku, olgu tuul sulle alati tagant, langegu vihm pehmelt sinu põldudele ja kuni me jälle kohtume, hoidku jumal sind oma peos.

Sügistalvel, mil lumekirmega kaetud lehevaip taldade all purustab taas kord müüdi igavesena tunduvast elust, on inimlapsel paslik aeg maha võtta.
Kui sügis vananeb värvituks, räsituks ja lehetuks ning õhtu haarab päeva üha enam oma kaissu, ilmub platsi igatsus.

Enamikule inimestest pole elu rahuldus vaid väljapääsu otsimine. Eluilu küsimus tundub pealispindne, kuid see on inimese raskem ja kõrgeim ülesanne. Ei tohi külvata umbrohtu omaenda vaimuaeda, see jääb sinna kasvama. Kui inimese meeled ja vaim on puhtad, pole kurjal kohta kuhu kinnitada. Nii peaks ravi algama meeleparandusest.

Kierkekaard eristab inimese elus kolme astet. Madalaim on esteetiline, kõrgem eetiline ja kõige kõrgem religioosne.

Esteetika tahab ilu, ehk ainult iseennast, madalaim tasand ajab taga välist vormi, kõrgeim harmoonia ja ilu päästab maailma. Integreerumata eetiline tasand on samuti väline, moraalikoodeksil rajanev, ega kätke endas loovust. Kuid ainult loovas seisundis on inimene terviklik. Regressioon tekib aga siis kui jäädakse noolima teiste tunnustust ja see muutub sõltuvuseks.

Suurema osa inimeste jaoks on elu siht heaolu ja selle säilitamine. Tegelikult on heaolu ainult baas ja ei võida see kellel on surres rohkem asju. Viimsel särgil pole taskuid. Teatud tasanditeks on vaja raskustest katsumustes läbiminekut. Inimene on protsess või nagu ütles Goethe: ei minda selleks et pärale jõuda vaid selleks et minnes elada.

Tänukiri

Sobiv aeg on hingata sisse

Just nüüd, enne iga põhikooli eksamit, et siis pärast kodanikukohustuse täitmist ehk põhihariduse omandamist, välja hingata.

Elas üks poiss. Esimeses klassis kirjutas ta enda kohta: pois, lühikesed juuksed, sinised silmad, käib kolis. Üheksandas klassis kirjutas ta enda kohta: Väliselt võivad paljud inimesed olla väga sarnased. Paljud tahavad välja näha samamoodi nagu kuulsad popstaarid või lauljad. Minu väljanägemine on enda arvates täiesti tavalise poisi oma. Keskmisest pikemad juuksed, täiesti tavaline pluus, teksapüksid. Mina ei taha välja näha nagu kuulsad inimesed, sest siis ei oleks erinevust maailmas. Iseloomult on maailmas kõik inimesed erinevad. Mõni on vaikne, mõni lärmakas; mõni on sõbralik, mõni riiakas. Mõni tundub alguses tore, aga hiljem enam ei meeldi; mõni on jälle alguses imelik, aga pikemal tutvumisel hakkad temaga paremini läbi saama. Mõnega leiad ühised huvid ja nendega jääd suuremateks sõpradeks võib olla elu lõpuni.

Niimoodi kirjutama ja veel tuhat muud asja õppis poiss koolis. See kõik olekski olnud tavaline kooli ja koolipoisi lugu. Kuid sellel poisil ja veel kaheteistkümnel, kes koos alustasid ja alles jäid, on välja pakkuda ebatavaline lugu. Sest nende klassiõpetaja on olnud nendega koos kõik need üheksa aastat. Kes vaidleb vastu, et tavaline? Jutt on praeguse Eragümnaasiumi üheksandikest ja nende õpetajast Anne Reinsoost.

Vanem, kes paneb oma lapse kooli, annab ta nagu õpetajale üle. Usaldab mitmeteks päevatundideks võõra inimese hoolde. Ajapikku peaks see inimene omaks muutuma. Aga siis läheb ta ära, kas teise kooli, lapsepuhkusele, tasuvamale tööle või kuhu iganes. Asemele tuleb teine. Algab uus omaksvõtmine ja nii pahatihti mitu-mitu korda. Lapsevanema ja klassiõpetaja vahel ei teki dialoogi, koosolekul tuleb välja ainult monoloog ja sedagi neljale-viiele kohusetundlikule kohaletulnule. Mina ei ole selle hindaja, mida tähendab klassijuhataja õpilastele. Olen selle hindaja, mida tähendab üks ja sama klassijuhataja lapse vanematele. See hinne on hindamatu. Õpetaja, kes teretab sind eesnimepidi, teab ja tunneb sinu pere lugu, on ju osa sinu perekonnast. Sellepärast võin kindlasõnaliselt öelda, et see oli meie lapsele parim. Nii oli ka parim meie teisele lapsele sama mudel kaks aastat tagasi, kui sama kooli lõpetas Tiina Ervaldi klass.

Teadmine, et klassijuhataja on alati varuks, aitab väikesel inimesel praeguses ebakindlas reformiderikkas või rikutud ühiskonnas, suureks kasvada.

kirjutatud Lennarti Erapõhikooli lõpetamise puhul 2005 suvel

Helesinine unistus

Juba sügaval nõukaajal lugesin kadedustundega raamatuid naistest, kellel oma baar või kohvipood. Kaheksakümnendate aastate lõpupoole, kui hakkasid tekkima esimesed toitlustuskooperatiivid, asusingi oma unistuse kallale. Rakvere KEK-is, kus töötasin sekretärina, seisid tühjad kasutamata keldriruumid. Need küll lausa ei sobinud minu kujutlusega õigest kohvikust, mis pidanuks olema pisike luukidega majake väikelinnas, lillekastid akendel, kuid isegi keldri sisustamine, mööbli ja värvilahenduste otsimine, oli tõeline looming. Juba lauanõude leidmiseks tuli teispool Narvat poodides kolada. Ei olnud saada nuge, kahvleid, grillahjudest rääkimata. Kui esimesel aprillil 1988 klientidele oma esimesed kohvid ja salatid müüsin tundsin, et see on ühe unistuse täitumise esimene aste.

Paari aasta pärast õnnestus meil rentida päris omaette maja ja sealt hakkas lumepallina veerema Aluvere toidutare, kus 1991 aastal töötas korraga kümmekond inimest. Kaheksa aastat avasin hommikul aknaluugid, pühkisin puhtaks lauad, tõin aiast vaasidesse värsked lilled ja panin mängima lemmikplaadi. Veel viimane pilk peeglisse ja meeskond ( õieti naiskond): kokk, abiline, baaridaam, olid valmis ootama esimest suure maantee ääres peatuvat autot. See oli igahommikune imeline esimese koolipäeva tunne seal vanas mahajäetud ja meie poolt ellu äratatud koolimajas, akende all suured puud, vastavalt aastaajale eri värvi, päike tõusmas või loojumas. Pika aja jooksul kujunesid välja oma kliendid, nii need, kes sõitsid Tallinn Narva vahet ja võtsid just meie juures kiiruse maha, aga ka lähemate asutuste lõunastajad. Paljusid tundsime nimepidi, aga oli ka neid, kellele ise nimed välja mõtlesime. Päris oma kundede erisoove teadsime ilma et nad oleksid pidanud seda iga kord ütlema: kellele ei maitsenud kapsasalat, kellele sibul, kelle pannkoogile tuli panna palju moosi ja kelle omad hästi krõbedaks praadida. Külalisteraamat on täis üheksakümnendate aastate alguse kohta siis veel nii haruldaste välisturistide tänusõnu ja fotosid. Kuna meil oli rohkem kui kolmkümmend kohta, saime korraga teenindada bussitäie rahvast, meie juures on peetud nii pulmasid kui peiesid. Eriliselt on meeles rubla lõpp ja kilekotitäis raha, mille naistega kööki ahju vahele peitsime, sest rahakappi polnud ja kaup osteti algul peamiselt sularaha eest. Ja muidugi esimesed kroonid ja pidulike nägudega inimesed nende eest ostmas. Isegi sendid lugesime igal õhtul kassas üle. Varsti ehitasime ruume juurde ja hakkasime töötama ööpäev läbi. Kui palju tänusõnu me öistelt autojuhtidelt saime, sest nad ei pidanud hilisõhtul autokabiinis kuiva saiakest mugima.

Olime ühed esimesed Lääne-Virumaal. Ei olnud meil mingit koolitust, marketingist, reklaamist, klienditeenindamisest, puhastusteenindusest polnud keegi kuulnud, kõige suurem hirm olid maksuamet ja tervisekaitse. Oli ainult helesinine unistus ja soov kõike väga hästi teha, et sünnitada selline koht, kuhu ise oleks tahtnud igal ajal tulla. Kui palju oskamatusest tingitud pisaraid, riieldud riide, valesid suhteid, unetuid öid, raha väljapressijate püssitoru ees seismist ja kaotatud tervist sisaldas üks unistus! Kui õpetaja meie koka tütrelt esimeses klassis küsis, kus ta elab, vastas piiga suurema järelemõtlemiseta: mina ja mu pere elame baaris. See oli ühteaegu kurb ja naljakas.

Nii nagu iga unistus, purunes ka see lõpuks vastu ametnike liiga suuri nõudmisi. Puudusid oskused, sest nõukogude koolis ja ühiskonnas meid kapitalistideks ei koolitatud. Aga ikkagi kestis see kokku kümme pikka aastat ja algas ühe tüdruku sooviga OLLA KOHVIKU PERENAINE.

Rasketel hetkedel mõtlesin, et ei hakka kunagi seda aega heaga meenutama. Nüüd, mil uste lõplikust sulgemisest on möödas üle kaheksa aasta ja lagunenud maja vaatab mind etteheitvalt, mõtlen nostalgiaga möödunule tagasi, kasutades targa mõtleja sõnu: „ka see läheb mööda“. Kui olukord on eriti hirmus, kui olukord on täiesti kohutav või kui kõik on suurepärane, imeline, oivaline ja ülihea ütlen endale need neli sõna. See aitab head kõige paremini ära tunda ja õnnetusi stoiliselt taluda.

Meeldetuletuseks Andule, Dianale, Eigole, Marikale, kellega alustasime. Suur tänu esimesele abilisele Mairele, baaridaam Haljale, osavale varustaja Avole, kokkadele Marikale ja Üllele, jätkajatele Tiinale, Annele, Kajale, Reedale, Marele, Margele, Gitale, unustamatule Oskarile, Jašale, Andrusele, Teedule, Serkale, piimatädile kõiki töid oskavale Milvile ja Inale, kellega lõpuni vastu pidasime. Kirjutatud vist 2005

Kui televiisoriks oli bussiaken ehk kuus päeva Eestita


/need pildid on tehtud kodus vahetult enne reisi, et vaadata, kuidas kaasavõetud riided ennast minu seljas tunnevad/






Liina reisilugu 2005 suvel

Kõigepealt oli soov. Midagi teha, muuta, parandada, nii endas kui üldse. Siis tulid uued inimesed vanas kohas. Tulid Tauno, Pille, Raija, Irina, Sirje ja veel neidki, kelle nimi meelest, aga mõni lause või seik nendega seostumas. Üha rohkem ja rohkem hakkas Simuna minu ellu sisse murdma. See vana koht tuli läbi Emma mu töödesse ja tegemistesse, ei saanud sellest üle ega ümber. Päevas korra oli ta mul mõttes ja vähemalt kaks korda kuus tegudes, mil koguduses toimusid KÕRVALKÕNDIJA kursuse loengud. Nii kestis see terve möödunud aasta ja tubli tüki sellestki. Kuna vaimustus suguvõsa uurimisest ei läinud ega läinud üle, muutusid päevad lühikeseks. Sellega käis kaasas veel Eesti ajalugu, vähemalt Põhjasõjajärgne. Olin nii eestikeskne, et unustasin suure maailma enda ümber. Ja siis tuli see maailm mulle ise kätte. Peiteaeg kestis mitu kuud. Selle aja jooksul sai mõtet rännakust veeretatud nagu väikest muna peos, teda soojendatud ja siis võiski tulemus välja kooruda. Tuli minna. Põhjaliku inimese ooteaeg oli kahe nädalane. Ja põhjaliku naise ooteaeg sisaldas eelkõige kohvri pakkimist ja endale sobivate kehakatete leidmist. Kuna riidekapile jäid rattad alla panemata, tuli leppida punnis reisipaunadega. Sain, mis tahtsin. Nimelt just sellise naha ümber, mis mind kaugel kaitseb ja mulle omane on. Ei unustanud ka kõhule mõtlemast, sest tühi kott (antud juhul mina), ei seisa püsti. Kõik oleks nagu korras olnud. Isegi reisiärevus oli, nagu korralikul rändjal ja see ei lubanud enne Tallinna sõitu sõba silmale saada. Istusin arvuti taga ja sundisin Emmat magama.

ESIMENE PÄEV
Neljapäeva hommikul, pärast päikese tõusu, viis Andres meid Rakveresse Peterburist tulnud ja Tallinnasse sõitva bussi peale. Välja arvatud mõned foobiad ( kaks korda katsusin, kas pass on ikka kaasas) oli kõik OK. Sadamasse jõudsime viis minti kuus läbi. Loomulikult polnud seal kedagi vajalikku. Pool seitse hakkasin närvi minema. Rasmus oli mulle Tauno telefoni rahvusvaheliselt sisse trükkinud. See oli paras ikaldus, sest kui numbrit pole kasutusel,siis ei saa seda ka kasutada. Hiljem selgus, et viimane nr. oli puudu. Siis tuli platsile üks buss. See oli nii tobe, et midagi õudsemat annab välja mõelda. Külgede peale olid joonistatud rahvuslikud maailmakodanikud st. Šoti mees torupilliga, egiptuse ja indiaani ristsugutis ja veel mingid salapärased hireoglüüfid ja minu „lemmiknimi” taisto. Juhtus nagu ikka minuga, see oligi See Buss. Rahvas hakkas kohale imbuma. Kõige rohkem pelgasin väikseid tigedaid vanainimesi, maitsetult riides paksu tagumikuga kõrgetel kontsadel ennastäis naisi ja vanamehenässe. Tundus, et neid oli. Ja liiga ilusad bussijuhid. Kes vaatasid meid sellise pilguga, et vaat kohe NEED hakkavad kõva häälega palveid hüüdma. Meelde jäi üks kena kampsuniga ilus inimene ja pikkpikk mees kahe väikse lapsega. Siis nägin veel midagi (kedagi) ilusat, aga see jäägu minu saladuseks. Hea uudis oli see, et asjad jäid bussi ja saime rännata nagu kohvrikandjatega kuningad, käed taskus. Halb uudis oli see, et jäin ravikindlustuseta. Niisiis tuleb loobuda igasugustest murdudest, tigedate putukate hammustustest ja seedehäiretest. Konstrueerisin mõttes Emmale sellise vooliku, mille teine ots on ühendatud kohviautomaadiga ja siis tuli minek. Oh mis ilus hommik. Kallasin endale laeva lõhnapoes ohtralt peale, ega iga hommik alga 700 eeguse Poisoniga.

Helsingi sadamas vaatasin, et kuidas mul siin tuttavaid saab olla. Ma pole ju ühtegi soomlast ära kodustanud. Raija lihtsalt seisis seal ja ootas meid. See oli ilus. Ja siis oli kõik ilus. Ma oskasin endiselt mitut asja korraga: vaatasin aknast välja, kuulasin Emmat, rääkisin Emmaga, kuulasin Raijat ja esimesel pingil istuvat meesterahvast, jälgisin inimesi ja toppisin neid mälusse. See toimis, olin jälle mina ise. Ja siis äkki kuulsin Sibeeliust. See tuli sealt vasakult orelimonumendist niisuguse joaga, et jäin hetkeks hingetuks. Ja siis tulid kivist seinad tükikeste taimedega. Seda siis nägi isa 1966 kui ta raudse eesriide taha sai. Tema oli sel ajal 36 ja mina 49. vot nii.

Algasid etteasted st. Igal meist tuli oma isik teiste ette tuua. Märksõnad, mis meelde jäid : vennaste kogudus, Hiiumaa, Hageri, Äksi, Epa õppejõud, väiksed lapsed kodus, jälle õppejõud, Jaani kirik, Leonoore on Rakkes õpetaja, 80 aastane ilus vana naine, kasulapsed ja veel see, et karja juht on Äksi kirikuõpetaja, nõukaaegne filoloog, kolme tütre isa. Kell oli miskit lõunas kui tuli esimene bensujaama peatus. Koha nimi Heinola. Kuna bussipotike vett ei keetnud käitusime nagu nõuka turistid st. läksime järjekorras vahele, pistsime kohvipuruga kruusid kuuma vee automaadi alla, naeratasime ja tulime tulema. Edasi hakkavad muljed kokku jooksma ja kimbutama saabub pärastlõunaväsimus. Raija ettepanek sõita õhtuks Oulusse, peatuda seal kristlikus kodus ja hommikul edasi sõita, läheb hääletamisele. Tegelikult ei tea ju enne olukorras olemist, mis õige ja mis mitte, aga loogiliselt olen peatuse poolt.

Oulu ööbimispaik on suures linnas suurte majade vahel. Saal, kuhu peame madratsid maha laotama on piisavalt suur. Laste pere saab veel teise ruumi. Meiega ühte viirgu jäävad tädikesed ja muidu kobedamad keskealised. Lähen madratseid tassima, aga kohale jõudes pole neid nagu kuhugi panna. Süsteem-ühe pead, teise jalad, on päris harjumatu, aga väsimuse puhul näib toimivat. Tubli Emma hangib isegi tekid ja padjad põhimõttel, kes aeglane, jääb ilma.
Raputan pigistavad rihmikud jala otsast ära, torkan teised jalga ja linna peale. Üllatus on ehe kui meid viiakse Oulu Toomkirikusse.
See on tõesti uhke. Teen seal tagasihoidliku algaja moega mõned tagasihoidlikud pildid. Voldiku saan ka, pärast hea meelde tuletada.
Raija kannul marsime edasi mere poole. Ja äkki tunnen Pärnu tunnet, ilusad lilleseaded, viisakad autojuhid, palju rattaid-kõik ainult suuremas mastaabis. Pildistan veidi, aga suuremat isu pole. Asi nõuab sisseelamist.

.....
Maja juurde tagasi minnes leiame õues vahva varjualuse söömiseks. Emma kutsub Simuna poisid ja Irina ka.
Kaasataritud toiduvaru on teel kvaliteedis kaotanud - osa asju tuleb prügikasti viia. Poiste ema Pire on pirukaid teinud-palju kõva saia, see kukkel jääbki mulle põigiti kõhtu lebama.

Tahaks veidi üksi olla ja kohale hakkab jõudma teadmine, et nüüd ei ole see kuus päeva enam võimalik. Pesemine on tervendav, tädikesed juba tuduvad ammu. Loeme kodust õhtulehte ja proovime sellega mitte krabistada. Kellaaeg on hoomamatu, kardinatele vaatamata valitseb väljas päev. Keset kõige sügavamat und heliseb mu telefon ja Andres küsib rahuliku häälega, kas hakkame juba kohale jõudma ja kas päike paistab. Unustasin talle öelda, et jäime peatuma ja öömajale. Ajab naerma, aga uni tuleb ikka kohe. Hommik on mõnus. Emma räägib kuidas õhtul köögis palvust peeti ja see suur Hiiumaa mees hüüdis aga vahele: Jeee, ja jee. Mina arvasin, et äkki hüüdis ikka Jeesus. Ja seda me ei saagi teada.

TEINE PÄEV
Bussis laulame nendest lauluraamatutest, mida meil ei ole ja mille Tauno ja Pille on ennatlikult meie jaoks kaasa võtnud. Kui eile sõitsime Soomes peatustega kella kümnest kella seitsmeni, siis täna peaks hakkama saama üheksast kaheni.
Tehakse peatus. Sellest saab üks mu lemmikkohti.




Teisel pool jõge on Rootsi ja minu jalge all Soome.

....

Väike rannakõrts on ka. Kahjuks on meid korraga nii palju, et seal sees pilti ei saa. Meelde jääb vaid pööningutrepp ja suured lamedad leivapätsid. Õues leiame pildistaja, nii saab kaks kärbest korraga pildile st. meie Emmaga ühe hoobiga.

Leiame endile kahepeale mehe ka, see on küll kujuks moondunud ja kannab nime Lautamies, mis ei tähenda nagu ta laudas töötaks, vaid ikka seda, et on parvepoiss.
....


Jälle teele. Bussis tekkib põhjendamatu elevus, räägitakse mingist nabapiirist, millest kõik peale minu näivad aru saavat. Peatuses selgub tõde: oleme ületanud polaarjoone just nüüd ja praegu, see ongi see Napapiiri. Ehk poljarnõi krug ehk polarkreis. Uhke tunne läheb veel uhkemaks, et olen mingi suure avastamise juures. Eemal aedikus põõnab põder, aga kui mina fotokaga kohale jõuan, on ta juba onnikesse lahkunud.
....


Raija jutu järgi hakkame kohale jõudma. Bussis on palju sõna võetud, usu teemadel räägitud, mikrofon on vaba. Tauno ja Salla kooliõpeta on rääkinud kavatsetavast Rakke kiriku ehitamisest, Hiiumaa mees oma teest usu juurde ja veel muudki.
Loodus on nagu meil, põdrakanep õitseb, ilm on suvine, nii umbes 18 kraadi.
Koha nimi kus öömaja saame on Muonio, õieti Ülimonio, asulast 14km. põhja. 

Keerutades bussiga kitsal teel leiame ennast kahe maja juurest. Enne seda eelnes bussis kõva töö tubadesse jaotamise koha pealt, mis nõudis saalomoni tarkust ja lõppes paljudele mittemeeldivalt. Asi oli selles, et toad olid ülisuured: kaks kaheksast, kaks viiest, kaks neljast, kahene, kaks ühest ja veel üks eraldi korter. Lõpuks ma ei saanudki aru palju meid tegelikult kokku on ja asi muutus üha naljakamaks.
Mehed ja naised st. abielupaarid ei lahutunud ja olid nüüd teistega segamini ja see oli kummaline, sest mina oleks ikka teinud nii, et mehed on omaette toas. Haarasin bussis ruttu meie viiesesse tuppa kaks keskealist Tallinna naist, sest üks abielunaine tuli oma meest ja muidugi ennast ka pakkuma. Ma ei ole siiski harjunud neli ööd võõra mehega tuba jagama. Maja oli endine koolimaja, nüüd majutuskoht, toad naridega, WC-sid küllaldaselt, pesuruum, riiete kuivatamisruum pesumasinaga, ülisuure lavaga saun, kaks dušši. 


Olmepinnal tekkis kohe arusaamatuste lahknevus. Aega oli pidustuste alguseni kaks ja pool tundi. Kes tahtis süüa, kes tahtis süüa teha ja kes tahtis pesta. Mina tahtsin duši alla ja ei tahtnud mingil juhul köögitoimkonda. Emma tahtis hirmsasti teistele süüa tegema hakata ja lahke nagu ta alati on, sai ka viieks päevaks oma tahtmise. Mina hoidsin köögist eemale nagu katkust. Ja õigesti tegin. Kaks dušši olid aga vallutanud kolm tädikest, kelle jaoks ajataju kadunud. Pidin neile seda meelde tuletama. Kui ma siis ükskord riided ära vahetasin oli juba nii kiire, et oleks peaaegu aluspüksid unustanud seeliku alla panemata. Aga see eest olin endaga rahul st. pestud, kustud, kammitud ja kirikusse minekuks valmis.
....

...
Muomio oli pika külatänavaga koht, alguses bensujaam, market, restoran, suveniiripood ja siis kahel pool teed majad kirikuni välja.ja pärast veel edasi. Kirikuäärne plats oli autode ja automajade parkimiseks kohandatud.
Püstitatud oli kaks suurt söögitelki ja üks väiksem suveniiritelk. Taga oli surnuaed, mis erines meie kalmistutest, sest oli väga uus, peamisesed matmisaastad 2000 jne. Platsil suur hauakivi ja lilled. Puid ja põõsaid mitte. Teisel pool teed paistis küll vanem osa, aga seal oli ainult mõni vana rist. Lõpuks ei saanudki ma kelleltki küsida, kas see oli siis alles uus kalmistu või oli vanale peale maetud. Kruusatee ääres sissesõidutee kõrval oli mälestussammas ja nimedega plaadid tibladevastases sõjas hukkunutele. Ka sellest sai pilt tehtud.
Kiikasime ka söögitelki, lahkelt pakuti kohe kohvi, kalasaia, jogurtit. Sellest saigi kolme päeva lemmikmenüü, kuklid ka. Telk oli lahti hommikust õhtuni ja söök vabalt saadaval.
...
Nüüd siis tuleks rääkida sellest, mida need kirikupidustused õieti tähendavad, aga et sellest rääkida peaksin ise rohkem teadma. Seurad on suvepühad äratusliikumise kogudustele kuhu hulka kuulub ka meid võõrustav Rahu Sõna, mis tegeleb peamiselt misjonitööga. Igal aastal suvel sõidavad sajad inimesed kokku erinevate kirikute juures peetavatele seuratele, mis kestavad reede õhtu kelle viiest pühapäeva õhtu kaheksani. Seekord olid nad siis Muonios.
Toimuvad teenimised erinevate vaimulike käe all, ka loengulises vormis ja kindlatel teemadel näiteks:perekonna osa tänapäeval või paganliku usu sissetung. Kahjuks läks kaotsi kava, kus olid peal osa loenguid ja kirikutegelaste nimesid.

Muomio kirik on armas puukirik väikese rõduga. Juba reede kella viieks oli kirik rahvast täis. Hämmastas perede rohkus- ema, isa, väiksed lapsed. Omaette klassi moodustasid teismelised noored, kes ei tundnud jumalasõna kuulates igavust. Väga eksklusiivsed olid vanemad abielupaarid kogu oma väärikuses. Seda pilti võis tundide kaupa nautida ja kuna ma soome keelsest sõnumist midagi aru ei saanud, siis tegelesin inimeste vaatlemisega. 
......
Vahepeal tegime tiiru pikki külatänavat, aga midagi huvitavat minu jaoks see ei sisaldanud.Omaette elamus oli ühislaulmine. See ei olnud meie kiriku moodi naiste joru, vaid midagi tõelist, kus südamest tegid häält kõik, nii naised, mehed, kui noored. Nende lauluraamat oli pealkirjaga Matkalaulud ja laulud igati lauldavad.
Elamisse saime reedel mingi üheksa paiku. Siis hakati jälle söögiga tegelema??? Ja pandi saun kütte. Naisi oli korraga laval üle kümne ja meil oli ütlemata lõbus.

KOLMAS PÄEV
Laupäeva hommik algas söögi ja palvusega. Kuna Tauno ja Urmas olid mingil vaimulike konverentsil, siis viis palvuse läbi Anton Hiiumaalt. Kohale saades ja tavapäraselt kohvitelki siirdudes (paralleelid õlletelgiga, sest kohvihoolikul ja õllehoolikul suurt vahet pole) sattusime Urmase peale, kes sai 15 komplekti ilma juhtmeteta kõrvaklappe koos mikrofoniga. Nii ta pakkuski võimaluse, et tema tõlgib kõik teenistused neile, kes on huvitatud. Mina olin küll huvitatud. Nii ma siis kõndisin ringi ja jumalasõna oli koos minuga isegi peldikus poti peal. Vot selline kaasaegne tehnika.
Hommikul sõlmisime tutvuse, õieti uuendasime, Leonoore ja tema mehe Aivariga, sest nii huvitaval reisil ei tohtinud ju liiga emmakeskseks jääda. Loobusin nende pakutud kaubanduse külastamisest ja eelistasin olla edasi kirikuinimene. Vaheajal sain kokku toakaaslase Luulega, kes oli oma tütardele vahvad lapi tanud ostnud. Minu peas pälvis punane tanu kiitva hinnangu ja ise ka leidsin, et jälle olin õiged riided õiges kohas selga saanud.
......
Lõpuks leidsime Emmaga teineteist ja läksime maitsvat põdralihasuppi sööma. See oli küll pigem ühepajatoidu moodi. Kõrvale sai imehead kalja ja võiga sepikut.
Kell viis hakati armulauda ette valmistama. See oli elamus omaette ja kokku kestis kolm tundi. Tegin pilte sealt kuhu pääsesin, hiljem lõpu poole juba rõdult, kui sinna läbi murdsin. Õues oli mõlema ukse taga pikk järjekord ja kes oli armulaual ära käinud, see lahkus käärkambri ukse kaudu. Korraga teenis neli vaimulikku. Võimas.
...

Pärast kaheksat läks sõit Rootsi. See koht kuhu jõudsime oli seotud äratusliikumise õpetlase Johan Raatamaaga (1811-1899) tema omakorda jagas Laestadiuse (1800-1861) vaateid.
Väike muuseum-palvemaja oli tehtud Raatamaa talosse Saivomuotkases. Säilinud olid ka vana ait ja kuur. Rahvast oli mitu bussitäit ja ruumid väga väiksed-umbsed. Seetõttu hiilisin loengust kõrvale. Alguses pidi see värk kestma ainult pool tundi, aga lõppu ei näinud tulevat. Pärast kahetsesin, et kuulama ei mahtunud, parem ikka kui väljas sääski sööta.
...

Nii ja sõit tagasi, et jõuda uude kohta. Kui mulle kodus oleks keegi öelnud, et suvesüdaööl, vihmatantsu saatel üritan 500 m kõrgusele mäkke ronida, oleks selle jutu tõsiseltvõtmisega tegu olnud. Ontliku pereemana helistasin enne katsumust abikaasale kes küsis sellise lause: miks te seda teete. Tõepoolest, miks. Ja kohe tabas mind täielik ebaedu. Kiire tempo pani südamemootori nii kiiresti tööle, et muu ei jõudnud järele. Poolel teel puu otsa (vabandust mäe otsa) lõppes jaks. Kobisime tagasi bussi ja võisin ennast lohutada sellega, et polnud ainuke läbikukkuja. Päev lõppes millalgi hommiku hakul.
...

Veel üks naiselik tagarääkimisjutt: Meie bussi juhid olid saavutanud moraalijüngrite (mina kaasa arvatud) üldise halva kiidu sellega, et otsustasid kodustada kaks allpool haritust olevat tibi. Mina omas lihtsameelsuses arvasin, et sellised linnud käivadki bussiga kaasas, aga siis tehti mulle selgeks, et mõlemad on Äksi kogudusest, töötavad koolis, üks isegi õpetaja. Asi polnud nende ööharjumustes, kui pakkumist ja nõudlust on, miks mitte, vaid asi oli nende keha ja kõnekeeles. Igatahes kümne käsuga seal küll midagi pistmist polnud.

NELJAS PÄEV
Pühapäeva lõuna ajal jõudis äkki kohale teadmine, et varsti lähme ära. Hakkas kurb ja mida naine teeb kui tal kurb on – loomulikult läheb šoppama. Üks suveniiripood, ülemõistuslikud hinnad ja 30 euri kadus nagu niuhti. Endale sain tootemlinnu, valge rabakana, poistele põdrasarvest kaelariputamisvidinad ja Andresele põdraga tulemasina. Veel ostsin pisikese tassi pildiporodega. Neist mõnda eriti ülbet eksemplari olime juba sõiduteel kõndimas näinud.
Istusin võimalikult palju kirikus, et veel endasse koguda seda, mis talvel jõudu annab. Ja juba hakkasidki kirikukellad helisema. Püüdsin selle hääle ka pildisse. Veel üks tore seik: kolm päeva olin jälitanud Lapi eite, et teda pildile jäädvustada. Just veidi enne äraminekut hüüdsid naised äkki, Liina vaata lapieit läheb. Jooksin, naeratasin oma kõige meeldivamat fotograafinaeratust ja palusin luba pilti teha. Nüüd on mu kollektsioonis vahva punastes Saami rahvariietes naine.
....
Ööbimispaika jõudes saime sauna. Hommikul pidime varakult teele asuma, öösel ilmselt magasin.


ESMASPÄEV EHK VIIES PÄEV
Kuidagi mingi külmus oli sees ja ärevus sõitis kõhus ringi. Ikkagi üle kolmesaja kilomeetri lahutas mind veel oma igatsusmaast Norrast. Vaatasin, vaatsin ja vaatasin bussiaknast välja: kidurad vaevakased, siis need valged pehmed tuttvillpead, põdrakanep ja soine vaevatud maa, kus elab kummaline rahvas, saamid. Oh, oleks ma kellegi keeleteadlase või loodusuurija vaene sugulane, kindlasti kaupleksin ennast nende rändudele kaasa. Võiks ju proovida porosid lüpsta või midagi kasulikku teha. Ja äkki olidki need ülbikpõdrad teel. Kõndisid bussi ees suure karjana, ei vaadanud üle õla tagasi. Nad nagu tahtsid meile meelde tuletada, et ammu need autod tulid, olime siin enne teid ja oleme edasi. Pildistasin neid bussiaknast ja nüüd on nad mul kodustatuna arvutis. Eriti üks valge.

...
...


Ja siis sai tunduri otsa ja bussiaknasse tekkis tume, hall kaljusein. Pisikesed madalad põõsad ja puud, mis seal peal kasvasid oleks nagu tahtnud kellelegi oma tegelikke ülesandeid meelde tuletada: kui juba pean kasvama, siis tulen igal pool toime. Ülalt nirises oja ja kõrgel valendas lumi. Soome oli kuidagi märkamatult asendunud Norraga. Tegime peatuse, tee oli kitsas, kemps asus tee ääres nõlvakul ja seal ei olnud vett. Tundsin, et olen jõudnud turvaliste bensujaamade maailmast kuhugi mujale. Tegime mõned meeleolupildid. 

......

Edasi sõites olid kaljud kaetud ohutusvõrguga. Ühes kohas koristati kivivaringut teel. Kas nii juhtuvadki õnnetused? Lasksin sellel tundel endast hetkel läbi voolata. Ei olnud just mõnus. Kuigi noorena olin Krimmis käinud ja Ritsa järve ääres ja mägedes nõuka aegsete bussiikaldustega sõitnud. Mägede vahel jõgede ääres olid pisikesed majakesed. Kes on küll need trollide sugulased, kes sinna on endale pesa teinud? Tegime Emmaga kujutlusmatka kuidas me vanaduses endale sellise onnikese üürime ja kalal käime. Miks mitte, mõttes on ju kõik võimalik.

Hakkasime Põhja Jäämerele lähenema. Ja siis juba olimegi seal. Näppu ja saabastpidi vees, mõni isegi paljajalu. Kivid olid niii siledad, oleksin tahtnud suure kotitäie kaasa viia, aga taisto bussi piiratud kandejõule mõeldes piirdusin tagasihoidlikult mõnega. 

...

...

Linn oli Alta ja viibisime Alta fjordides. Kaardilt vaatasin, et Altasse viis ainult üks tee, üldse oligi see ainuke suur tee ja et jõuda teise linna Lakselvi, oleks pidanud pikalt ringi sõitma, sest kaardi keskel võimutsesid aina jõed ja jõed. Alta oli minu silmale väike linnake vaateplatvormiga, kuhu kohalikud meid viisid. Sealt kõrgelt sai pildistada, isegi lennuväli jäi peale..

Enne seda võõrustati meid ülilahkelt väikeses kristlikus põhikoolis, kus tänutäheks laulsime et olen väike karjane...Käisime kirikus. See oli uus, karge ja põhjamaine, halli ja valgega, aga seal puudus aastate side ja mineviku hõng.
....

....
Tagasiteel mõtlesin veel Norramaa peale. Ajalooliselt lähendab teda mulle „Kristiina Lauritsatütar“ ja kuuesaja aasta tagune keskaeg. Siis on mul raamaturiiulil veel Gulbransseni „Ja taamal laulavad metsad“ ja „Tuuled puhuvad vaimude mäelt“ . Nende lugemisel saab pilte talupoegade elust. Ühtegi Ibsenit mul kodus pole. „Nukumaja „ (Norat) olen kunagi telekas näinud. Ja ühtegi Norra muinasjuttu ma ei tea. Laste juttudest ainult „kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“. Parem pole ka kunstiga. Edvard Munch ja „Karje“, hunnik „Suudluseid“ ja „Elu tants“. Aga Griegi Mäekuninga koopas see trollide koht on küll meeles. Nii et põhikooli tase. Ei vaidle, aga asi seegi.


Imelik on ära sõita kohast mille puhul tead, et siia ei tule ma kunagi tagasi. Noores põlves ei olnud reiside puhul Paigal minu jaoks sellist tähendust. Ju siis tundus elu nii lõputult pikk ja 25-selt oli kõik alles ees. Nüüd pea 50-selt aga...

Lõpuks läbisime kiirmarsil veel puukujudega ohtralt dekoreeritud suveniiripoekese, mis oli juba Soome pool ja kus hinnad odavamad kui Muonios. Hea, et raha otsas oli. Pole kerge see algaja turisti elu, tahaks aga osta. Kahju oli teisest rabakanast, mis oli esinduslikum ja ainult kolm euri kallim, aga sinna ta minust rippuma jäi.
Jälle koolimajja, kus vähemalt mind tabas tagasisõidustress. Küll konstrueeriksin sellise masina, mis viiks ilma asjade pakkimiseta punktist A punkti B. Aga üle kivide kändude see läks ja hommikul kell viis kobisime bussi. Kõik, selle öömajaga jälle ühel pool.

KUUES PÄEV
Bussis hakkas pikkamööda kohale jõudma, et enam me ei sõida edasi vaid hoopis tagasi. Et kõik see, mis ma nüüd kogen ja näen jääb viimaseks. Selline olukord tegi veidi närviliseks ja suhtlemise sunnituks. Juba olime Lapimaal, juba läks Raija maha lubades mitu nädalat mökkis puhata ja murakal käia. Sõitsime, peatus, sõitsime, peatus, sõitsime...
Lõuna. Bensujaama lähedus tõi nagu maa peale tagasi. Ilm oli ilus ja kui veel kõht täis siis kadus kahetsus olematuks. Elu on ilus, kõik on ees.

Edasine ei omanud enam tähtsust ja kõik läks nii kiiresti. Tagasisõidulaeval oleksin natike üksi mõelda tahtnud, aga suuremat tähtsust sellel polnud.
Pimedas koduukse üles leidnud ja kottidega üles saanud leidsin eest magava pere. Kell oli mingi kaks. Mõttes kummitas: Norras käidud nagu niuhti...ja veel imelik arusaam: mis ma nüüd homme tegema hakkan?

KOKKUVÕTE
Seda ei tule, sest tunnen kuidas minu maine matk edasi kestab. Kui Virumaa Teatajast leian diakon Tauno Toompuu loo pealkirjaga „Palverändureina Simunast Lapimaale“ ja endatehtud porode pildi (bussiaknast), lepin siiski arusaamaga, et seda kõike on nüüdseks võimalik ainult mäletada. Ja vaadata Jäämere kive ja panna ajalehe vahele kuivama tuhande kilomeetri kauguselt koju toodud tundmatu lill.

...

Paluda või mitte, toetada või mitte?

Avaldatud maakonnalehes 8.märtsil 2005

Kui tugineda sõnaseletusele, siis on sotsiaaltoetus isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus. Sotsiaaltoetuse määramise ja maksmise kord reguleerib «Sotsiaalhoolekande seaduse» alusel riigieelarvest laekunud vahenditest toimetulekutoetuse ning omavalitsuse eelarvest täiendavate sotsiaaltoetuste määramist ja maksmist. Ümberseletatult tähendab see, et iga omavalitsus kinnitab vastavalt seadustele korra, mille põhjal on õigus toetust taotleda selle omavalitsuse elanikeregistrisse kantud isikutel.

Kui nüüd vaadata enamlevinud toetusi, siis on kindlasti selleks toimetulekutoetus. Niisiis, isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast alalise eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri, mille kinnitab Riigikogu igaks aastaks, on õigus toimetulekutoetusele.

Olen ilmselt küüniline, aga sotsiaalabi kaudu peaks riik tagama toimetulekuks piisavad elatusvahendid inimestele, kes ei ole suutelised ise endale selliseid vahendeid tööga või muudest allikatest hankima. Just nimelt pole suutelised. Sinna hulka kuuluksid tegelikult ju ainult raske vaimu- ja füüsilise puudega inimesed ja ajutistes raskustes perekonnad. Ajutise raskuse tekitab kas pere toitja surm või raske haigus, töökoha ootamatu kaotus, õnnetus, tulekahi jm. Miks on siis meil toimetulekutoetuse saajaid-tahtjaid nii palju?

Puudust kannatavate perede arvu hinnatakse umbes 70 tuhandele. Eesti on muutumas sotsiaaltoetuste riigiks.

Põgenedes kõige eest, mis iseloomustas Nõukogude Liitu, otsides kõige antikommunistlikumat sotsiaalpoliitikat, valiti äärmuslik sotsiaaltoetuste mudel, mis paradoksaalsel kombel rajaneb sotsialistlikel arusaamadel. Soovis vabaneda kommunismi painest, mis kõik kodanikud varaliselt võrdseks (õieti varatuks) oli muutnud ja kus riik oli tegelenud ümberjagamisega, ei saanud ometi lubada, et kõigilt maksumaksjatelt kogutud maksukroone mõningate valitud kodanikele antakse. Seepärast tuli neid jagada kõigile.

Selle tulemusena oleme olukorras, kus sotsiaalpoliitika keskendub õhukese võikihina üle Eesti määritud laustoetustele. Ei saa päriselt öelda, et abi ei jõua abivajajateni. Küll aga on selge, et abi jõuab ka nendeni, kes seda ei vaja, nendeni, kes omakasupüüdlikult seda ära kasutavad ning et abivajajateni jõudev osa on seetõttu täiesti ebarahuldav. (Allar Tankler EPL 08.01.2004)

Ilmekaks näiteks on Siim Kallase sõnad: “Toetused ja abirahad suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja pingeid, suurendavad rahva rahulolematust riigiga, mitte ei vähenda seda. Abirahad teevad saaja tänamatuks, sest ta ei ole kunagi rahul saadava summa suurusega, ja andjad pahaseks, sest nad ei taha oma teenitud raha ära anda.”

Sotsiaalhoolekande osakondadel ei ole piisavalt õigusi koguda infot toimetulekutoetuse taotlejate tegeliku majandusliku olukorra kohta, seetõttu on juhtunud, et riigi toetust võtavad aastaid vastu inimesed, kellel selleks hädavajadust ei ole.

Seadus on selles osas auklik, ei määratle täpselt, mis infot on abitaotlejalt õigus küsida ja millele ta on kohustatud vastama. Paika panemata on “toimetulekuks piisavad vahendid”, nagu on kirjas seaduses. Sellepärast pole välistatud juhtumid, mille puhul hiljem selgub, et toimetulekutoetust on saanud inimene, kes tegelikult elatub teistest sissetulekuallikatest. Näiteks võib tal olla lisaks elamispinnale veel kinnisvara, metsa, intressitulu või muud vara. Vastavalt seadusele pole aga taotlejatel kohustust oma varast ülevaadet anda.

Riigieelarvest toimetulekutoetuse maksmiseks kulutatavad summad on aasta-aastalt kasvanud, kuid samuti on kallinenud eluasemekulud. Toimetulekupiir ise on jäänud samaks. Enamik omavalitsusi rakendab toetuse maksmisel eluasemekulude piirmäära ega kipu seda just tihti elukalliduse tõusust lähtuvalt ümber hindama. Kuna toetuse saamise eelduseks on mingitegi eluasemekulude olemasolu on enamik omavalitsusi lõpetanud toimetulekutoetuse maksmise kodututele ja kroonilistele üürivõlgnikele.

Toimetulekutoetus on kaugenenud oma eesmärgist nii ettenähtud summa suuruse kui ka maksmise põhimõtete poolest. Keegi ei usu, et selle rahaga tõesti toime tuleb. Toimetulekutoetus peaks katma miinimumkulutused toidule, riietusele, arstimitele ja muudele esmatarbekaupadele-teenustele. Samas maksis aastal 2002 ainuüksi minimaalne toidukorv 669 krooni.

Seetõttu jäävad pered sageli võlgu oma korteri eest ja langevad vaesusredelil veelgi allapoole, võib olla isegi satuvad tänavale. Pikaajalised töötud tunnevad sügavat tõrjutust ja lootusetust, mis omakorda mõjutab ka nende valmisolekut oma olukorra parandamiseks ise midagi tõhusat ette võtta.

Teine, üha kasvav sotsiaaltoetuse liik on puudega inimeste sotsiaaltoetus. Selle rakendamisega taheti head, aga välja tuli nagu alati. Puude astmete järgi raha jagamise tõttu olla meil nüüd mõnes maakonnas juba veerand elanikest puudega.

Toetuse eesmärk peaks olema luua kõigile võrdsed võimalused inimväärseks eluks, kuid mida näitab statistika?

Eestis on juba 100 000 inimest lasknud end invaliidiks tunnistada. Võetakse loomulikuna, et puudega inimese toetus on nagu vanurite seaduslik pensionilisa. Seadus võeti vastu ja keegi ei saa enam hiljem öelda, et ega me vanaduspensionäre ei mõelnud, kuigi nad oma haigustega puude alla mahuvad. Ilmselt tuleks see kulutus lõpetada ja lihtsalt pensione suurendada. Arvata võib, et arstid ei tunnista kedagi kõrvalise abi vajajaks lihtsalt niisama. Paljudel eakatel pensionäridel on puude tasemel midagi viga ja raha on neil tõesti vähe. Neid ei saa süüdistada puude taotlemises, sest vastuvõetud seadus soosis sellist tegevust. Isiklikult tunnen sügava puudega pensionärist tädi, kes kappab rõõmsalt kahe töökoha vahet, on ühiskondlikult aktiivne ja hooldab teisigi.

Mida siis teha, et likvideerida olukord, kus tõelised abivajajad ei suuda ega oska ametnike vahet joosta ja jäävad sellepärast abita?

Ilmselt tuleks ka see seadus üle vaadata - muidu kulub suurem osa riigieelarvest varsti sotsiaaltoetustele. Kogu häda on selles, et oleme vaesed.

Kaks pidu

KAKS PIDU

On 24 detsembri öö…

Koduse pereema hommikul nökerdatud salatid söödud, ahjuliha otsas, koer kondidki ära purenud. Laual haldjatele jäetud õunad, pähklid, rosinad. Väsinud laulu-ja pillipoisid naudivad pärast pikka esinemisterodu rahulikku und. Küll oli mõnus ümmarguse söögilaua ümber lõpuks
koos kokku saada. Vanem perepoeg on oma jõuluõhtu töövahendi, punase mantli, koridorinagisse riputanud ja habeme külge jätnud. Seal ta siis valvab, olles pika õhtu jooksul nii mitmegi teiste perede väikemeeste silmad särama pannud. Pereisa on oma väsinud, õlist parkunud käed, teki alla pannud ja noriseb väljateenitud und. Ei olnudki nii palgavaene kuu, sai üht-teist lubada. Kõikide suurim soov, digifotokas vahib kummutil, nagu pildistaks läbi öö.

Pereema teeb mõttelist inventuuri: esivanemate kalmudel sai küünlad süüdatud, kodukirikus sai käidud, ainuke vanaema on õnnelikuna poja juures, vanatädi juurde saab teisel pühal
mindud. Kell on kaks öösel, kortermaja rõdulaternas väreleb küünlaleek...

On 24 detsembri öö… Kütmata, täissuitsetatud korteris istuvad laua taga jopedes mehepojad. Laud linata, pudelite all lookas. Salaviin ja kange õlu, sekka konid ja vorstinahad. Tagumises toas norskab isa mingi uue tänavanaisega viinaund. Lohkuvajunud kušett on määrdunud, räbaldunud linadega, naise koristuskätt pole ka see tuba tunda saanud. Siis minnakse. Üksteise õhutusel ja viina toel. Mis kuradi jõulud, mis kuradi küünlad ja mis kuradi kuusk. Mehed, teeme ära, näitame neile, kes siin peremees on. Juba tiritakse maha esimesed pirnid…

/kirjutatud 25 dets. 2004/





Kiirkõnnil üle Eesti haridusmaastiku

Andragoogika essee 2005 aasta kevadtalvel

Haridusmaastik on tänapäeval kõike muud kui sügisene kõrrepõld, mida mööda vaaremad-vaarisad külakooli poole astusid, esimesed väljateenitud pastlad jalas ja silguleib paunas.

21 saj. haridus on globaalne äri, majandusharu, mis on pärast Eesti iseseisvumist plahvatuslikult laienenud. Alustan tipust st. kõrgharidusest. Kuna kõikvõimalikke kolledžeid kasvab nagu seeni pärast vihma, siis peaks noortel olema „tark mees taskus“ kes ütleks, millistes neist jagatakse tõesti haridust ja kus kasseeritakse ainult raha. Kas uued kõrgkoolid õigustavad ennast või saavad kõrgelt koolitet noored pärast lõpetamist pisukese pettumuse osaliseks, et jäävad tööturul alla vanade ja tuntud koolide õppuritele? Või ehk polegi see madaldumine, pigem kohandumine kaasaja ühiskonna uute nõudmistega ?

Rein Raud EPL 31.10.04: Kus ka jutt läheb kõrgharidusele laiemalt, tõuseb alati üles küsimus akadeemilise ja rakendusliku hariduse suhtest.
Segadust põhjustavad siin kaks paralleelselt kulgevat protsessi – mitmed end kõrgkoolideks kujundanud ametikoolid üritavad tõsta oma prestiiži justkui akadeemiliste kraadide väljaandmisega, teisalt aga avaldatakse survet ülikoolidele, et nad lähendaksid oma akadeemilisi õppekavu tööturu hetkevajadustele.
Mille poolest akadeemiline ja rakenduslik kõrgharidus üksteisest erinevad ning kui palju kumbagi on Eestile tegelikult vaja?

Rakendusliku hariduse siht on kõrgharidusstandardi järgi anda inimesele ”kindlal kutse-alal töötamiseks ... vajalikud pädevused” (ja selles osas on keeletoimetaja sama rakenduslik eriala kui meditsiiniõde), akadeemilise kraadi poole pürgija aga ”süvendab oma üldhariduslikke teadmisi, omandab eriala alusteadmisi ja -oskusi”, sealhulgas, ma oletan, ka oskust oma ala teadmistega kriitiliselt ümber käia. (Kumbki haridus kvalifitseerib praegu ka magistriõppeks.)
Seega on tööandjalgi mõistlik valida töötajaid vastavalt ülesannetele, mida nad peaksid täitma: kui on vaja kedagi, kes saaks korralikult hakkama teatavate kindlat laadi kohustustega, sobib selleks hästi rakendusliku haridusega isik, kuid ametikohale, mis nõuab iseseisvat ja kiiret orienteerumist muutuvates oludes, tuleks eelistada akadeemilise haridusega isikut.


Statistika, kui kuiv teadus, teatab Haridus-ja Teadusministeeriumi internetiportaali kaudu: (http://www.hm.ee/)

12. aprilli 2004 seisuga on Eestis 47 kõrgharidust andvat õppeasutust ja 37 kõrgkooli.
Neist: 12 ülikooli sh 6 eraülikooli; 25 rakenduskõrgkooli sh 18 erarakenduskõrgkooli;
10 kutseõppeasutust sh 1 erakutseõppeasutus;

kõrgharidust on võimalik omandada ülikoolis, rakenduskõrgkoolis ja keskhariduse baasil tegutsevas kutseõppeasutuses;

ülikoolis saab toimuda bakalaureuseõpe, magistriõpe ja doktoriõpe. Ülikooli struktuuri kuuluvas õppeasutuses (kolledzhis) võib lähtuvalt regionaalsest vajadusest toimuda rakenduskõrgharidusõpe. Rakenduskõrgkoolis toimub rakenduskõrgharidusõpe; kutseõppeasutuses, kus toimub keskhariduse järgne kutseõpe, võib toimuda ka rakenduskõrgharidusõpe.

Niisiis võime ainult rõõmustada sellise koolide rohkuse üle ja kasutada laulusõnu “Me ees on lahti kõik koolide uksed...“ ja üleskutset „Kõrgharidus massidesse!“

Tilga tõrva meepotti tilgutab „Postimees“ teatades 01.11.04 Nils Niitra sule läbi: Tartu Maakonna 1808 registreeritud töötust 174-l on bakalaureusekraad ning 22-l magistrikraad...Tänavusi koolilõpetanuid oli 1. oktoobri seisuga registreeritud töötute seas koguni 73, neist 23-l on ette näidata kõrgharidust tõendav diplom. Aga see on juba teine teema ja diplomini viiv tee algab ikka algusest st. alusharidusest.

Pöördume jälle abi saamiseks Haridus-ja Teadusministeeriumi koduleheküljele, kust saame teada, et üldhariduslike koolide põhikooliastmes õpib kokku 165 486 õpilast, neist 125 704 eesti õppekeelega koolides ja 39 774 vene õppekeelega koolides.
Linnakoolides käib üldhariduse päevaõppes põhikooliastmes 115 204 ja maakoolides 50 282 õpilast.
Erakoolides õpib 3 811 õpilast, lisaks 12 õpilast õhtuses ja kaugõppevormis.
Põhiharidust õhtu- ja kaugõppes omandab 1380 õppurit, neist eesti õppekeelega 1043 ja vene õppekeelega 337.
Gümnaasiumiastmes õpib üldhariduse päevaõppes 34 992 õpilast, neist 24 465 eesti õppekeelega ja 10 527 vene õppekeelega.
Gümnaasiumiastmes õpib üldhariduse õhtuses ja kaugõppevormis 4 843 õpilast, neist 3 502 eesti õppekeelega ja 1 341 vene õppekeelega. Lisaks 136 üksikaine õppijat.

See, et suur hulk Marisid ja Jürisid, Natašasid ja Dimasid tallab igapäevast kooliteed, peaks meid rõõmustama. Ometi ehmatasid esimese septembri ajalehed infoga, et koolipinginühkijaid on viie aastaga jäänud ligi 32 000 võrra vähemaks. Kui viie aasta eest alustas kooliaastat Eesti peale kokku üle 215 000 õpilase, siis tänavu läks kooli alla 183 000. (EPL 01.09.04) Õpilastepõud on tingitud sellest, et laulva revolutsiooni aegne beebibuum on lõplikult unustatud. Prognoosib ju haridusministeerium, et kuue aasta pärast õpib Eesti koolides kõigest 134 000 last – pea kolmandiku võrra vähem kui praegu. Kuid igal asjal on kaks otsa ja mitmes mõttes on täna esimesse klassi minevatel lastel lihtsam kui revolutsioonilastel– klassid on väiksemad ning ilmselt on tänastel seitsmeaastastel tulevikus lihtsam leida kohta gümnaasiumis ja ülikoolis.
Praegu on meil lasteaed-algkoole 60 (viimase aasta jooksul suleti viis ja tehti juurde üks), algkoole 42 (suleti 6), põhikoole 271 (suleti 6), gümnaasiume 236 (suleti 3). Üldhariduskoole on seega kokku 609 (Allikas: HTM/riigikontroll). Aastatel 1991- 2003 on suletud või reorganiseeritud kokku üle 150 üldhariduskooli. Eesti iseseisvuse taastamisest 2003. aastani rajatud uutest koolidest on tänaseks suletud juba ligi 40 protsenti. Haridus- ja teadusministeerium prognoosib õpilaste arvu vähenemise tõttu ka koolide arvu jätkuvat vähenemist. 2006 aastaks jõuab koolide arv samale tasemele kui 1980. aastal ehk 544-ni.

Haridus- ja teadusministri Toivo Maimetsaga tehtud intervjuus (Anneli Aasmäe EPL 16.09.04) selgub, et praeguse ministri hinnangul peab sada üldhariduskooli kümne aasta jooksul oma tegevuse lõpetama. 2006. aastal kehtima hakkava koolide rahastamise uue süsteemi järgi saavad kõik koolid iga õpilase eest pearaha ning lisaks baasraha. Tallinna ja Tartu suurkoolid saavad ainult pearaha, aga peaksid sellest kenasti ära elama. Et regionaalselt olulisi koole väljaspool suuri keskusi elus hoida, makstakse neile baasraha, aga seda vaid teatud hulga õpilaste arvu juures. Seega peame otsustama, kui väikseid koole on veel mõistlik ülal pidada. Kui põhikoolis on alla 60 ja gümnaasiumis alla 90 lapse, siis nemad enam baasraha ei saa. Viimase 10 aastaga on suletud umbes sada kooli, enamasti olid need maa-algkoolid. Aga tänu uuele rahastamisskeemile pole algkoolid sugugi kõige esimesed, mis kinni pannakse, sest hädavajalike väikekoolide, nagu näiteks Ruhnu kooli puhul, maksab riik kinni kõik kulud.

Lihtne paberil, raske tegelikkuses. Mulle meenutab see kangesti 60-ndate aastate maakoolide kaotamist, mille tagajärjel noored pered alevikkudesse kolisid, et laste pikka kooliteed lühendada. Niigi peavad näiteks minu kodukoha gümnaasiumiealised parema hariduse ja ülikoolivalmiduse saamiseks sõitma iga päev 100 km. maakonna keskusesse ja koju. Kiire autoga pole probleemi, aga igal pool peatuva bussiga võtab päevas 3 tundi. Ja siis veel kondimootoriga kilomeetrite taha metsataresse.

Aga kui ikka kümned targad nuputavad, et paremat kooli kujundada, tuleb seda ju uskuda.

„21. sajandi hariduse“ programmi eesmärk on luua kõikidele õpilastele võimalused kvaliteetse ja võimetekohase hariduse omandamiseks sõltumata õpilase elukohast või sotsiaalsest taustast. Lauasahtlisse kopitama on aga jäänud möödunudaastane loosung „Heale õpetajale topeltpalk.“ Praegune õpetaja on teenusepakkuja, kes vastutab selle eest, et õpilased oleksid läbilöögivõimelised. Nii on näiteks haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas nimetanud haridussüsteemi klientideks õpilasi ning teenindajateks ministeeriumi ja õpetajaid.

Lauri Leesi, kauaaegne koolijuht arvab: Ma pean eesti haridust heaks hariduseks. Aga tundemärgid on sellised, et võib juhtuda nii, nagu juhtus meie meditsiiniga. Kui ikka tahetakse jagu saada, eks sellest saadakse siis jagu. Ma leian, et selline riiklik suhtumine õpetajasse, kes on hariduse andja ja hariduse alus, on halvustav, vaenulik. See tähendab – kõik praeguse haridusministri väljaastumised ja ütlemised on õpetajavaenulikud. Kui hariduse andmine on teenus, õpetaja on teenindaja ja õpilane on klient on see kõige rõvedam terminoloogia, mida pedagoogikas saab kasutada. Selliste terminite kasutamist nimetaksin ma pedagoogiliseks perverssuseks. Kui kool lakkab olemast kultuuriasutus, siis see ei ole enam kool, vaid midagi muud. Kui meie kool muutub selliseks klienditeenindajaks, siis see on eesti hariduse hukk. (EPL 4.sept.04)

Kas tõesti seisab kogu ettevõtmise tegelik idee selles, et riik ei vastutagi enam kooli ja hariduse andmise eest? Lugedes mitmeid artikleid hariduse reformimise kohta tundub, et programmi konkreetset sisu ei mõista ei omavalitsusjuhid ega ka koolijuhid, töörühmad aga mõtlevad välja uusi ideid ja uuendusi. Samas rahamure ja raske õpikava peletavad õpilased koolist. Igal aastal kukub gümnaasiumidest ja kutsekeskkoolidest välja üha rohkem õpilasi. Kutsehariduse katkestas 2002/2003 a. 5367 õpilast, gümnaasiumi jätsid pooleli 1038 õppurit (www.hm.ee)

Lääne-Virumaa õpetajad arvasid, et kui kogu nõupidamistele kulutatud raha oleks suunatud otseselt koolidele, oleks suurem osa probleemidest lahendatud. Koolides oleksid head õpetajad, kellel pea kohal head ja vettpidavad katused. Täna oleme aga lõhkise küna ees, õpetajaid napib, headest õpetajatest rääkimata, katused tilguvad, valgustus on vilets, õppevahendid vanad ja mööbel laguneb. (Virumaa Teataja 09.09.04)

Lõpetaksin oma väga pessimistliku kirjatüki Peeter Kreitzbergi mõtetega artiklist „19 saj. kooliprogramm“ ...klassikalise liberalismi põhimõtetest kantud lähenemine võtab vastutuse nii riigilt kui omavalitsuselt ja toimib turumajandusliku pakkumise-nõudmise põhimõttel. Koolid hakkavad sama usinalt kui pesupulbrifirmad end välja reklaamima ja õpilasi ligi meelitama...puhas turumajanduslik lähenemine koolivõrgu kujundamisel suurendab nii majanduslikku kui hariduslikku kihistumist. ...Tühjaks jäävad koolid suletakse või müüakse maha. ...kõige selle tagajärjel koonduvad majanduslikult paremini kindlustatud ja edukad õpilased maakonnakeskustesse. Maakoolidest, nii palju kui neid järele jääb, saavad abikoolid ja hariduslik kihistumine aina süveneb...Koolivõrku ei saa muuta võistluste objektiks (Postimees, 30.09.04).