Esmaspäev, 9. juuni 2008

Vanade paikade tarkus

Liina reisilugu suvel 2004, ilmus valla lehes

Ja nad kõik laulavad. Ei, tegu pole laulupeoga, vaid lõppemas on Sõmeru rahva suvine sõit mööda Eestimaad. „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...“ kõlab kitarri ja suupilli saatel bussi tagumisest otsast esimesse. Laulavad kolm erinevat põlvkonda, noorem vist kümne ja vanem pea kaheksakümnene, aga hingelt kümnene. Kes ütleb midagi põlvkondade järjepidevuse puudumise kohta pangu 50 erineva vanusega inimest ühte bussi ja vedagu 15 tundi mööda Eestimaad ringi. Ikka nii, et põlvepikkune põlvkond poisse kõrvuti eatute kübarates prouade, viigipükstes vanahärradega, trendikate näitsikutega, üllatuseks mõned teismelised, kes on keset suve arvutite tagant välja aetud. Ka topsid lauluõliga käivad ringi, aga seda ei maksa küll loomult vaoshoitud eestlastele pahaks panna. On väljateenitud puhkuse aeg: kellel vanadusega, kellel raske töönädalaga.

Nädal enne oli kuulutus. Selge suure käekirjaga, mitte arvutiga, kilega kaetult poe-esisel kuulutustetahvlil, kutsudes kõiki sõiduhuvilisi kiiresti Lindale teada andma soovist kulgeda läbi maa Sangastesse välja. Esimene mõte on, et tuleb pinginaaber otsida, sest mina, kui naisterahvas, ei saa ometi nii pikka aega st. terve päev, ilma rääkimata olla. Lea leitud, kokku lepitud, viskan pühapäeva hommikul koti selga, mugavad jalanõud jalga ja padavai metsa vahele. Minu jaoks, kes pole elus lehma lüpsnud, on kell kuus küll hirmus vara, aga kes tahab kaugele jõuda, peab vara tõusma. Muidugi pole ma esimene, aga mitte ka viimane. Sõmerult sõitma hakanud Miku buss saab pilgeni täidetud. Kahtlused, et soovijaid ei jätku, olid liialdatud. Ja jälle pean tunnistama, et olen küll juba 22 aastat kohalik olnud, aga ei oska ikka veel nimesid-nägusid-töid ja tegusid kokku panna. Osa osavõtjaid on küll eelmise suve reisist teada-tunda. Olen ka siin, nii nagu oma lapsepõlvekodus, kasutanud nippi: tereta igaks juhuks kõiki nägupidi tuntud nägusid ja hoia kõrvad õigel ajal lahti ja suu kinni. See on väikese koha eripära ja kreedo. Bussis on minu jaoks kolm tähtsat inimest. Kõigepealt juhtival kohal olev Mikk st. BUSSIJUHT, siis MAJANDAJA st. Linda ja Kultuurselt HARIJA st. Evi, kes mikrofoni kasutades puistab meie ette pärleid igast strateegilisest peatumis-vaatamisväärsusest. Selles loos reisikirjeldust ei tule, olen rohkem uutes olukordades iseenda sisse vaataja ja teiste vaatleja. Aga paigad, kus peatusime, nimetan ära küll.

Justkui siilid bussiga udus, jõuame kella kaheksa ajal, mil normaalsed linnakodanikud pühapäeviti tuduvad, Põltsamaale. Linnas lõhnavad sajad roosid. Kolkapatrioodina pean tunnistama, et see nelja tuhande elanikuga linnake on vanajumalale eriti meelepärane olnud ja teda on ilusa jõega õnnistatud. Aga algab see jõgi ikkagi Virumaalt Äntu mõisa juurest. Ja Rakvere linnus on paremini korras! Edasi ja kiirelt, kella kümneks ootab Olustveres giid. Olustvere heimatstiilis mõisakompleks on nagu kinnitus minu hingele, et eelmises elus olin kindlasti mõisalaps ja elasin just sellises inglise maamaja matkivas häärberis, läbisin poni seljas iga päev 16 km. pargiteid ja aerutasin tiikidel. No äärmisel juhul võisin olla ka mõisniku ja toatüdruku sohilaps ja elada teenijatele ehitatud samuti väga kaunis kivimajas, mille seina ääres õitseb elulõng. Aga seda ma ei usu, et mõisa ajal kitsed vabalt ringi uitasid nagu nüüd, siis oli ikka kord majas. Ja kindlasti ei lubanud isa mul armastuse tamme otsa ronida. See on pargi väärikam puu, nüüd juba kolmesaja aastane ja oleks nagu kahest puust kokku kasvanud. Hämmastama panev on kohaliku meistri nikerdatud kümned pisikesed puuhobused kalesside, saanide, kelkude ees ja küll kirikusse, metsatööle või pulma sättivate vana aja inimestega. See näitus on kõigile vaatamiseks mõisa peahoones. Veel on ülemistesse tubadesse üles seatud 18 saj. mööblikollektsioon, mis mõõtkavalt ei sobi eelmise sajandi st. new age/uus aeg/ mõisa igapäevaseks kasutamiseks. Lastele ja teistele huvilistele „läheb peale“ linnu ja kalatopiste kogu.

Olustverest jõuame Lõhavere linnamäele. Kes vähegi koolis ajalooõpetajat kuulas, see mäletab jutte eestlaste vanemast Lembitust ja Madisepäeva lahingust.

Häbi on, kui vähe ma tegelikult tean, aga alati on võimalik juurde õppida. On alles päeva esimene pool ja kõigil on jalgades ronimises jaks ja meeled vastuvõtmiseks ergud.Viljandi on ikka vana koha peal. Aga Rakvere linnus on paremini korras! Mis sest, et neil on oma järv ja oma paadimees. Aga kadeduseuss närib pärimusmuusikafestivali pärast ja Kultuurikolledži pärast. Aga Rakvere on jälle õppinud sotsiaaltöötajaid ja raamatupidajaid-ärijuhte täis. Igaühele oma. Ja jälle oleme teel. Minu jaoks tundmatul, sest Karksi mägedesse olen sattunud ainult läbi kujutluse lausega: „Tule, oh, rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse!“ Lisaks loetud Kitzberg ja vanapaganakoobas. Oh imet, pole maju ega midagi , vaid keset küngast tellistest ja põllukividest lossivaremed ja jummala viltuse torniga kirik. Pööran pead ikka nii ja naapidi ja arvan, et kuumus kipub liiga tegema. Rahunen, kui Evi ütleb, et kiriku seinaks kasutati iidset lossimüüri, mis juba 25 aastat peale valmimist 1778.a. vajuma hakkas. Kirik lahtise uksega ja seal parajasti peetav jumalateenistus sobib keskpäeva mõtiskluseks kõige kaduva üle. Bussiaknast näen üha rohkem lagunenud, mahajäetud tühjade aknasilmadega maju. Ääremaa, töökohtade puudus, vananev rahvas ja vaesus- märksõnad, mida ei tohiks olla uuenevas riigis.

Veel ühte kohta tahtsin kindlasti minna ja seekord ei ole tahtmine taevariik ja saamine iseasi. See on Helme vallas asuv Taagepera loss. Mõjuv ja ehe, juugendstiilis, Baltimaade parimaid, süngelt suursugune oma tornide ja halli värviga. Hoone osad kasvavad üksteise seest välja nagu loodusvormid: viilud, erkerid, rõdud, korstnad, vaba igasugusest sümmeetriast. Lossi ehitamiseks vajaminevad kivid oleksid nagu Norramaa trollid oma graniitmägedest kokku kandnud. Tohutu maja mõjub keskaegse sünge kindlustatud kantsina ka päikesepaistelisel suvisel pärastlõunal. See ei ole enam maalähedane Olustvere, vaid siinset mõisahärrat-prouat näen oma ettekujutusis karmide ja suursugustena. Kahjuks on lossis pulm (mitte krahvidel) ja sisse ei pääse. Otsustan kindlasti tagasi tulla sügisestel süngetel päevadel ja üleval tornis ära käia.

Nüüd võtab bussis maad pärastlõunane unisus. Hommikune varane ärkamine annab tunda ja pinginaabri silm vajub looja. Kauaks seda vaikelu ei jätku. Samas vallas, kitsa tee ääres metsakünkal, uhkeldab suursugune hauaehitis: kuulsa vene väejuhi Barclay de Tolly, Napoleoni vägede võitja, viimane puhkepaik. Säilinud on tammelehtedest rosettidega metalluksed, siseruumis koondub tähelepanu 4m kõrgusele obeliskikujulisele hauamonumendile, küpris asuvad vürsti ja vürstinna leinaembleemidega sarkofaagid. „Miks just siin, inimestest ja asundusest eemal?“ mõtlen „ meie mitteuhkeldava loomuga sobib ikka traditsiooniline kirikuaed rohkem.“ Aga meie hulgas pole ka feldmarssaleid, kes valges majakeses uhkes kaksinduses lebavad. Isegi poeg ei tundnud ennast isa vääriline olevat ja leidis viimse puhkepaiga mausoleumi kõrval, raudaiaga piiratult, suurte Siberi nulgude all.

Pool tundi sõitu ja seal ta ongi. Nagu veidi kulunud operetidekoratsioon Windsori paleepildiga sarnane, romantiline, punastest tellistest Sangaste. Neid erinevaid ajastuid endast läbi lastes adun: see pole just päris see. Imelik on see tunnetuse värk: ühes kirikus, kõrtsis, lossis tunned, et see on just see ja teises, kasutades Jüri Tuuliku Maali sõnu: “See pole mo koht.“ Vaat, asi oleks olnud täiuslik inglise stiil, kui lossi oleks ümbritsenud kaitsekraav koos langevõre ja rippsillaga. Ka sees on nõukogude aegsed jalajäljed liiga tuntavalt tunda. Põnev on ikkagi. Eriti sajandialguse esimene traadita leviala. Neljale kaarsambale toetuv varikoja ehitamisel on saavutatud omapärane akustiline efekt -ühes nurgas sosinal öeldu on selgesti kuulda vastasnurgas. Panen pinginaabri, kes ei tea asjast midagi, nurka seisma ja ehmatan ta sõnatuks. Mööda 95 kitsast-kitsast trepiastet saab üles torni. Aga vaate saamiseks tuleb kahtlaselt katkisele toolile astuda. Turisminduseks arenguruumi on. Giidi jutust saame teada, et krahv Berg istutas iga oma sohilapse sünni puhul parki elupuu. Naised kiirustavad lugema ja saavad kokku seitse. Veel üks üllatus: kell viis annab kontserti Rakvere saksofonikvartett. Nii väike on Eesti.

Bussi juures nurisevad vaikselt teismelised: ainult üks kirik ja loss üksteise otsa... See on loomulik, et iidsete aegade tarkus pole veel nendeni jõudnud. Nemad elavad siin ja praegu oma reaalsuses, kahe jalaga tugevalt maapinnal. Aga neil on õigus. Nagu palju hakkab saama. Ja sellepärast tervitavad kõik otsust sõita Pühajärvele päevale piknikuga punkti panema.

Ongi päevaring täis. Kõrvus kummitab Runneli-Rannapi „Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan.“ Minu isu Eestimaast ei saa vist kunagi otsa. Suur tänu ettevõtlikele, sest 130 rahaga ei jõua küll üksinda kaugele, aga ühendades jõudsime teise maa otsa.

Kommentaare ei ole: