Luuletust ei tulegi

 

Aeg on aasta kokku sõlmida. On kuidagi ärev olemine kuigi tulemas ei ole mitte midagi.

Täna külastasin pangaarvet. Neli, ilma palgapäevata kuud olid päris põnevad. Kui september ja oktoober mahtusid pensioni piiridesse, siis november ületas pensioni 200-ga (sünnipäev), aga see oli ette teada.

Detsembrisse plaanisin suure väljamineku ja kasutasin sääste, mis reisiks korjatud. Ega eriti peale 500 reisikulu (söök-jook saarel muidugi peale selle) ei  hammustanud. 

Säästudest ostsin uue telefoni ja jõulukingid olid ju ette teada väljaminek.Kokkuvõttes ületasin pensioni 700.- võrra.

Niipalju siis elu varjupoolest ehk kuidas rahaliselt toime tulla.

Eks südame rahule kussutamiseks peaks jaanuaris jälle sügisese piirangu sisse seadma. Ainuke, millel rõhuasetus on Aqva kuukaart,  muidu lähen arengus tagasi. Toiduvärgi võiks uuesti läbi mõelda, aga armastan nii väga head süüa...juua. Miks mitte koguseid vähendada :)

Kõige tähtsam: ma ei igatse enam tööle, ei igatse vanu kolleege ega midagi. Krõps käinud ja mis läinud see läinud.

Kõige tähtsam: mida teha emaga? Eile helistas isa klassiõe tütar, minust mõne aastakese noorem, kes teatas, et tema ema lahkus  taevastele radadele. Rahulikult, oma voodist. Minu lugupidamine, proovin kõike teha niisamuti. mingu või x aastat. Luban, kasvõi kõrvalise abiga, et ema ei pea tuima näoga lakke vahtima.

DETSEMBER

Kodupidu ema juures täitis rõõmuga kogu toa. Kiirkülas käis vennapoeg kaasa ja Dantega, kes on koer. Pikal peol sai kokku lugeda kaheksa suurt ja neli teismelist. Lauake kattis, itimehed-naised vestlesid süsteemidest ja oli üks meeleolukas olemine. Ei räägitud rahast, haigustest ega poliitikast nagu üks korralik pere...

Päike ja ookean, mu arm. Tulin toime! Egas see üksi lendamine pole bussisõit. Kui ikka aru saad, et neli tundi lennatud ja jäänud veel kolm ning lennukist ei pääse kuhugi.

Veel mahtus detsembrisse noori ooperisoliste ja Kalamaja Branne külastus.Hästi oli. Kultuuri oli veelgi.

NÓVEMBER

Järjkordne vanaks saamise rituaal möödus Väikeses Maarjas. Rõõmsalt. Eelnevalt surusin kätt Märt Treieriga. Olin tähtis.

Nalja sai ka, sest mind ja KB-d kutsuti psedopulma. Oli alles pidu!

Mustad augud olid ka. Mõnikord. Nagu ikka novembris. Siis sõitsin pealinna. Kirikusse ja restorani.

OKTOOBER

Tutvusin Valter Soosalu loominguga, põgusalt. osalesin kodukandi ajalookonverentsil, mis koputas mulle pähe: kuidas sa küll unustasid kelleks tahtsid neljandas klassis saada. Loomulikult ajaloolaseks või krimnaaluurijaks.

Estonias toimus Kaheksa meeskoori kontsert. Kirjeldamatu! Tüdruklaps-Lapselaps hakkab suureks saama ja on ikka sama armas, kui varem. Teiste kolmega püüan mitte võõraks jääda. Iga paitus loeb! Kohtun õpilasega, kes ütleb: millal sa tagasi tuled, meil kõigil on sind nii vaja. See on juba mitmes laps.

SEPTEMBER

Esimene ja ilma koolita. Vaevatasuks saan kunstinäituse kuraatori ameti. Kodus teen riidekapituulutust ja ampsan kultuuri igast hetkest! 

AUGUST

Alustan uuesti blogimist. Kartlikult. Püüan olla võimalikult palju mere ääres. Käsmus. Autoga ei vii mind enam keegi sõitma. Aga mille jaoks siis bussid on? Võtan vastu kaks Eestimaa reisi.

JUULI

7.07. sain olla tõeline ämm. Pulmadele järgnes paitusperiood Kasside Hotellis. Nii palju tarkvara, nii palju muuseume! Suurepärane kuu.

JUUNI

Harjutan ja õpin.

MAI

Õpin uuesti kahel jalal kõndima. Maabranne abiga Narva Jõesuu SPA-s Kade juuksur saab käärid ja juhtimise enda kätte ning kõrvaldab mu väärikuse. Sellest ajast kannan kübaraid. Neid on nüüd kokku 12.

APRILL

Noor kolleeg võtab hoobi andmiseks aega. Vahest ei pea olema kõige parem, aga saab olla kõige kavalam. See oli üks ütlemata õpetlik juhtum. Kõigepealt rääkis ta mulle, et võib mõne mu asendustunni enda kanda võtta (lapsed olid õnnetud) no et ma olen juba vana ja väsinud ja nii pikkamööda tilgutas minu enesekindlusele ja rõõmsale meelele vett peale. 

Niikaua, kui mu rõõmus meel pragunes ja väike plõks ära käis. Perearst oli enda raha tagaajamise otsingutel ja vaidlustel, et EMO pildi kohta arvas: Ei kinnita ega lükka ümber. 

VEEBRUAR, MÄRTS

Kunstitundides on kurvalt raske. Lapsed ei saa aru, miks ma vahepeal selga toetan. Asendustunnid pisiklassis on puhas rõõm, sest õpetaja Katrin teab, mida ma teen ja suudan.  Pärisklassi Kristel toetab ja sõbrapäeval saan kauneid kaarte. Tean, et liikuma kutsuv kool kaugeneb minust ja kuklas tunnen kella tiksumist. Ikka veel armastan enda erilisi.

JAANUAR

Meil on väga hea VEPA koolitaja. Pühendun täiega ja õpetaja kiitus ei lase ennast oodata. Ega siin muud olegi kui nädala lõpus seljakoti ja kõnnikeppidega Väikesesse Maarjasse, siis poodi, siis sööki ja pühapäeval jälle koju tagasi. Ei ole raske, rutiinselt tüütu on. Nu vahest on kott veisi raskem, kui peaks, siis käin kaks korda päevas.

MAAILM ON MUUTUNUD

loen Ritsiku viimast postitust ja pean nentima. õnneks ei ole mul pea ühtegi temavanust tuttavat, ei mingit gen x-i. 

Minu kallid suured mahuvad sünniaastate järgi 1999 (kõikse noorem MI) kuni 1977 (kõikse vanem poeg)

Ja pudinad 2000 kuni 2013

Sebrannadest on noorim Linnabranne s.1967 ja vanim ema naabrinna, kes sai 75 Teised heljuvad õnnelikult seal vahepeal.

HOMSEKS ostsin kala kahele ja sõidan loomulikult tagasi Väikesse Maarjasse. Kuhu siis veel?

veel mõni edevusega eputamiseks

ja teemasse stiilsed vanainimesed

prillid, prillid on mu tugevus ja nõrkus

värvid, mis pole must

taaskasutusest leiab alati

Suvine vana inimene võib isegi tuunimata rõõmus olla. Teemasse. enda saba kergitades.

Kokkuvõttes: Luban rohkem kiita enda lähikondlasi ja vähem taga rääkida ehk muljeid avaldada brannede aadressil. 

Lumenatuke kriuksus ikka jalge all kui ma keppide krõbinal bussile läksin

Enne 

Öösel, kolme paiku Rasmuse soojas autos, kauni džässi saatel autos koju saabudes/ maabudes mõtlesin:

on inimesi, kes kiirelt hõljuvad ühelt oksalt teisele, aga mina see linnuke pole. Nu linnud ilmselt ei hõlju.

Täna, tududes kaks und, otsustasin õhtu omaette veeta. Lülitasin sisse teleka, helistasin Kalamaja Brannele, kel polnud minust nende päevade kaupa eriti midagi, sest kahjuks on ta päevade kaupa väsinud ja väsinud.

Mina ei ole. Loomulikult oli vaja poodi minna. Pühadebusside graafik ja nii edasi. 

Pood. Paljud peavad mind veidi snoobiks, aga bussivahe st. 20 minuti jooksul ostsin kõike head ja paremat, mida jõuluõhtul igatsesin.

Grossilt grillpeekonit, õnneks oli saada,  3 raha

Grossilt peenikesi verivorste veidi üle ühe raha

Rukkipala 

Või 

ja siis loomulikult pühade õlut ja topka jagu pipraviina.

Imeline jõululaud. Ei saa aru, mis inimestel viga on, et kõik on nälgas. (ma ei pea silmas lastega peresid, kus majandamine nihkes jne.)

Pohlamoos oli endal ja pähklid ka ja mesi.

Telekas on ikka palju asju juhtunud.

Aga peegli ees vaatan enda jumet ning arutlen: ilus on ilus olla. 

Nüüd süüvin jõuluöösse ning kindlasti tulebkolmas uni.

Et ikka jätkuks ...

See oli ütlemata tore seiklus

  Kui ei oleks olnud Rasmust st. PO 2, siis oleksin ma Maabranne ettepanekuit utoopiliseks pidanud. Poeg oli hooandjaks ja nii ma Tenerifele maabusin. 

Praegu pakin viimaseid riismeid, siin on kell 7.30 ja väljas tõeline pimedus. Aga loomulikult soe. Väikesed kingikesed kohaliku magusa näol on kohvris, paar odavveini ka kenasti turvatud ja kui toapapud peale hommikukohvi kohvrisse saavad, siis peaks kõik olema. Telefoni panin laadima. Hea, et suurema kohvri saan pagasisse anda.

Teine, st. äri/lennukikohver (loomulikult pojalt, hiigla peen ja mugav)sisaldab mütsi ja pleedi (maabun arvatavasti talvises Eestis), natuke näksimist (ikkagi seitse tundi). Vee ostan lennujaamast, siis pole neil midagi vinguda.

Eile lõpetasime Maabranne ja tema kliimapagulasest õega tänusöögiga. Kuna ilm läks vihmaseks, tuuliseks ja külma, vabandust sooja alla 20, siis valisime lähedaloleva hotelli buffee söögi (kõik hinnas ja kolm tundi) Noored tassisid ette ja mina muudkui sõin/ jõin. Teised muidugi ka. 

Õhtune ajavahe ja reisiärevus ei lasknud unel tulla. Olen täheldanud, et kui reisin saatjaskonnaga nagu täna, siis on ärevus suurem. Mina oleksin muidugi taksoga kohalikku bussijaama läinud, mitte kilomeetrit mäkke, aga MB kokkuhoid kaunistab. Võib olla saan ta veel kohvitamise ajal ümber näpu mähkida. Sõita lennujaama tuleb nii või teisiti kahe kohaliku bussiga, kokku kindlasti tunnike.

Siinsed turvajad võivad olla karmimad, kui Tallinnas. Peale läpaka ja kaabu ei peaks miski nende tähelepanu äratama, aga mine tea.

Öösel ühe paiku peaksin Tallinnas maanduma, kui ikka jumal annab. Seal ootab mind Rasmus ja siis algab muidugi teine elu.

Kui ma enda ütlemata edevad pildid ükskord arvutisse saan, siis ei jäta neid näitamata. Soe kliima teeb imet. Lisaks iga päev 10 000 sammu paneb enda üle uhkust tundma. 

MB jääb märtsi lõpuni. Kindlasti tuleb talle veel Päevakülalisi. Mart Normet muidugi mitte :))))kuigi võiks. 

Nüüd lõpetan, kell hakkab kaheksa saama, turvakodust väljumiseni on jäänud neli tundi.

Üheksas päev

 Kurtsin interneti üle ja seega on postitused nii nagu on. 

Lugesin, et Mart Normet koos kaasaga ostsid Tenerifele korteri, et seal kaks kuud aastas elada ja ülejäänu aja välja üürida. Mängisin selle mõttega, et kui minul oleks siin korter, mida kasutaksin mitte kaks kuud, aga ütleme kuus kuud aastas. Ilmselt peaks korter kindlasti olema kellegagi kahasse ja kindlasti mõlemal oma tuba. Ja kindlasti välibassein. Ja kindlasti ookeani lähedal. Ja kindlasti normaalse rannaga.

Eile käisime esimest korda minu jaoks normaalses rannas. See oli see, et sain ilma Branne abita vette minna ja välja tulla. Rand oli liivane ja põhi ka. Ühesõnaga mängisin mõttega edasi ja leidsin 46 ruuduse, basseiniga jne. maksumusega 150 000. Las Americas.

Tulime eile esimest korda hilja koju. Kell hakkas juba üheksale lähenema. Käisime just seal. Poeg 2 aitas meelde tuletada, et möödunud aastal olin seal käinud. Kahjuks läksime liiga hilja. Minu palvel pikamaa bussiga, mis sõitis poolteist tundi. Aga nägin aknast palju. Teidet ja puha. Pileti süsteem on siin sama, mis meil, kaardiga, aga summa saad teada alles siis kui bussist väljudes kaardi valideerid. Siis näed, millise tüki rahast sõit hammustas. Siseneda saab juhi poolt, ütled sihtkoha ja paned samuti kaardi massina vastu. Tagasisõit maksis kolm raha, see kestis kolmveerand tundi. Oleme kahekesi maha sõitnud 50 raha ümber. Kõige odavam 1,20 inimene.

Ühesõnaga kohta peetakse tohutuks turistikaks, aga mulle sobis. Suplusel olin kella kuue ajal ainuke. Keegi ära ka ei ajanud. 

Kui kunagi veel peaksin tulema, siis ikka just sinna linna. 

Tänasel hommikul laiub üle taeva hüvastijätu vikerkaar. Kas tõesti juba homme...

Ärevus hakkab sisse pugema.

Seitsmes päev

 

Kõigil on vist  kiire, sest lugejaskond aina kahaneb. 

Mõned tähelepanekud:

Hästi huvitav on elada rahva hulgas, sõita bussidega ja kohata ootamatult eesti keelt rääkivaid rõõmsaid inimesi. 

Odav kohv 1.50-1.80, odav õlu 2.00-2.20

Öine hotellimuusika (õudust)

Öine Route 66 muusika (parem, aga miksitud hotelli omaga moodustab kohaliku kella järgi kella kaheni öösel tõelise kakofoonia.

Täna otsustasin peale sööki maja juurde õue minna. Eks näe, mis saab.

Olen külastanud kolme randa, üks neist teises linnas. 

Olen supelnud ookeanis!

Ja nii ongi.

ÖÖ, üks kuueteistkümnest miljonist turistist

 

Päev

Lähenesime rannale nagu vaenlasele- hiilides ja peaaegu käpukil. Kell juba lõunas ja Dorothea ei andnud alla. 

Saime kuidagi kividele kügelema. Päike paitas, ookean saatis valgeid laineid musta randa. Päevitajaid oli ka. Korraga otsustasid neli neidist vette minna. Topless ja puha. Küll oli kaunis! Kahju, et mina pole kunagi noor ja ilus olnud. Või vähemalt ei mäleta.

Päike küttis. Kaks noort noormeest, suured kummirõngad ümber lubasid ennast lainetel kanda. Neil oli lõbus. Meil ka. 

Kaunis vanapaar sättis rätiku proua valgete pükste alla. Veidikese aja pärast suundus härra lainetega võitlust sooritama. Minu armas MB (maabranne, kes aastaid arstinduses abi andnud) oli paanikas. Et kas tuleb või ei tule uue lainega välja. Tuli. Muidugi härra võitis selle kahvatu Dorothea ja maabus veidi aja pärast ona kauni kaaasa kõrval. Oehh, kadedus on mu nimi.

Mb küsis, et kas tahaksin proovida tantsida tuules mustadel laavakividel lainetega võidu. Õnneks on tal huumorimeel säilinud. Korraks tundus, et võtabki seda tõsiselt. Otsis mulle laugjamat ja mugavamat teed ookeani -umbes nii, et viiskümmend kivi ruutmeetri kohta. Oi kuidas ma armastan ookeani!

Imeilus oli. Ookean loksub teistmoodi kui kodumeri. Salakavalamalt. Tule tagasi, tule tagasi...

Ah jaa, käisime vaatamas minu palvel mida saab 35 raha eest päevas õnnelike hotellis. Basseini koos lõunaga. Iigav, aga hetkeks sai snoob minus võidu. Kaotas loomulikult.

Saime 5000 sammu ja koju õllele. Palmid kaardusid ikka veel nii paremale kui vasemale nigu rahvatantsijad.  MB oli sihikindel, et päevaplaan näeb ette

LIDEL-i pood. Nu mina ei tea, aga teine lähivaatlus tähendas , et temal, kes pea 10 aastat saarel saaretab, on jummala õigus .Odav jah. Võtsime siis minu suure reiskohvri, sest ega head kaupa saa kaotsi minna. Algas tee mäkke. 

Ausalt, ma ei vahetaks seda käiku mingi taksosõidu vastu. Nii raske oli, aga ma nägin rahvast ja kogu olustikku. Muuseas küsis branne nagu mu lemmikanektoodis: kaks kirpu arutlevad, kas sõidame koeraga või ilma. Ühesõnaga ta küsis, et kas lähem liftiga või jalgsi. Oligi, lift alt linnast üles. Oleks nad suutnud loodusbasseini äärde ka lifti või kasvõi koopia treppide näol teha, siis kingiksin kirikule kroonlühtri.

Vahelepõige

Praegu on all baaris suurepäranemuusika.  Isegi liiga hea. Tahaksin seal olla, aga olen kolm korrust ülalpool. Ma pean sinna kindlasti minema, kasvõi ---lihtsalt minema. Tegin akna lahti.

Oh s pagan, aga kus me (ma ka natuke) ikka tirisime minu reisikohvrit, sest suurema mõõdustiku   moodustas vesi, 8 liitrit korda kaks  ja ülejäänu õlu mingi iks liitrit pisikestes topsikutes.

Minu kell on alles üks. Kodune aeg. Siin 11. Õnneks jätab MB mulle piisavalt jala- ja muud ruumi. 

Täna ma tantsin selle muusikaga taevatuules. Huvitav, kuidas see pisike Rounde 99 suutis minu muusikamaitsele ligi tulla.

Olen imelises kohas.

Tormituuled, tormituuled...

 

Hotelli Wifi (suur hotell meie majutuse kõrval) tuleb ja läheb nagu tahab. Praegu st. esmaspäeva hommikul on olemas. Mis sest, et tormab ja tuulab palmid kõveraks ja vahepeal oli elekter ära.

Eile (14.12) jõudis Kanaari saartele torm Dorothea ja sellest alates on ka Tenerifel vahelduvalt sadanud vihma ning esinenud äikest. Äike, mis saarte kohal ei ole kuigi tavaline ja pigem harv nähtus, üllatas meteoroloogiaameti AEMET-i andmetel eile kuue tunni jooksul enam kui tuhande sähvatusega ja tänaseks on registreeritud saarte kohal kokku 5293 pikselööki. On ka tuuline ning paiguti ulatuvad tugevamad puhangud kuni 60 km/h ja kõrgematel aladel enamgi. Eile registreeriti El Hierro saarel tuule kiiruseks 105 km/h. Torm Dorothea on kaasa toonud ka õhutemperatuuri tõusu ja eile mõõdeti El Hierro saarel kogu riigi kuumarekordiks 28,2 kraadi. Tänagi on La Palma saarel näidanud termomeeter juba 27 soojakraadi.

Tugevad tuulepuhangud ja vihmasadu on tekitanud teedel varinguid ning paiguti ka elektrikatkestusi. Tuul on murdnud puid ja lükanud ümber müüre.

Tenerifel jääb püsima tugeva tuule tõttu oranž hoiatus.

Meil ei olnud laupäeval midagi häda peale ühe kärgatuse mille peale mul pidi söögikohas penne põigiti kurku kinni jääma.

Seevastu pühapäeva lõunaks tõusis tuul, taevas oli ähvardav ning otsustasime mitte väljuda. Õnneks külastas meid Maabranne õde K (põline kliimapagulane) ja hakkasime kunsti tegema st. kividele maalima. Muidugi väikestele, suurt ei saa ju lennukisse kaasa võtta. Oli väga meeleolukas kunstniku käe ja pilgu all töötada.

Õhtupoole ületasin iseenda ja lausa nõudsin toast välja. Polnudki nii hull. Tohutult soe. Kõndisime ookeani promenaadi mööda väikesesse randa. Seal oli palju vaiksem. Paar hullu ujus ka. Tegelikult mulle meeldis. Tuled ja viled ja puha. Kui laupäeval sain 11 000 sammu, neist ikka mitmed sajad rannaliival (vabandust laaval) ja vees sumbates, siis eile pigistas 6000 kanti (trepid ka)

Ajavahega on mul jama. Kaks tundi sissepoole. Nii, et pigistan ikka kuidagimoodi kuus tundi öösel välja.

Nii me elame.

Pilte ei saa laadida, sest gallerii ei tööta. hiljem proovin telefonist.

Vaadake, suvi!

 

Niimoodi hüüdis Tenerifele maanduvas lennukis üks väike põnn. See ta on, igavene suvi. Reis läks ülihästi. Arvestades, et sain käispagasi pileti hinna sees ära anda. See vabastas mind 8 kg koormast ja marssisin ainult väga väikese äärmiselt popi reisikohver-seljakotiga. 

Po2 oli hommikul viie ajal ukse taga ja ei jäänud enne rahule kuni olin turvaväravatest sees. Nii hea reis oili, et sain mööda tunnelit otse. Loomulikult on pea 7 tundi eneseületus, aga ikkagi otse! reisijaid u.130, oli kuulda nii eesti kui ka vene keelt.

Maabranne oli kenasti vastas ja meie tee läks bussi peale. Bussipilet on kaardiga ja olenevalt bussist 1,20 raha. Näed, ongi hommikuks linna nimi meelest, aga ümber me seal istusime. Mulle meeldib bussi aknast välja vaadata ja eriti kui on, mida vaadata. Maabranne kodulinnas aläksime Lidelisse (no kui juba kohvrid on, siis miks mitte :) Kauplus oli suur, liftiga. Ja ikka odav küll! Ning muidugi kiusatused. Muuseas, neil ei ole panditaarat.

Kolgata tee oli mäest üles ja veel mäest üles, sekka treppe ka.  Imelik, et ei võtnud niimoodi võhmale nagu  kodus.

Elamine on hea, tuba kahe aknaga, suur duššikabiin. 

Eile käisime musta liivaga rannas. Laine oli kõrge, sellega mina kaelani vette ei lähe. Järgmine kord proovime minna looduslikku basseini. Seal olen rohkem turvatud. Sinna on alguses langused ja hiljem tõus. 

Kokku saime eile 11 000 sammu. Preemerisime ennast õhtusöögiga, aga astusime ämbrisse. Vaatasin koha selle järgi, et oli rahvast. tegelikult mingi aasiapärane perepubi, terve pere koos lastega lõugasid üle keskmise kõvasti. Pasta mereandidega 10.45, liiga vürtsine, aga õlu 2.40 leevendas.

Hilja õhtul sain arvutisse neti. Peremehe poeg pani. 

Ajavahe kummitab. Kell kaks koduaja järgi olin veel üleval (siin 12), sest kõrvalolevas hotellis käis tants ja tagaajamine.

Nii. Kell siin üheksa. Naabrinna ehk Virtin hakkas mind söötma. On ikka elu!

Kui väljas lõõtsumas on tuuled...

 Oh, see oli juba ammu, aga lubasin endale

30.november, laupäev. 

Magasin ema juures halvasti, kuna KB (kalamaja branne) ei suutnud otsustada maabumise kellaaega. Hommikul kell seitse sain sõnumi: olen rongis. Tallinna pensionär on ikka teokam, kui mina maal. Vastasin: magan. aga siis hakkas süda valutama ja lisasin: omlett, kohv ja soojad kaneelikuklid kell kümme. Palun mitte hilineda.

Jäin veidi hiljaks, aga nu peaaegu. Traditsiooniline alpikann oli ja kook. 

11.45 kappasime ülejala Seltsimajja, kus toimus Vello Jürna muuskafestivali II voor. Üheksa noort esitasid igaüks ooperiaaria ja laulu. Küll oli kaunis. Kahjuks ainult kaks meesterahvast, aga mis teha. Ooperiaariaid pean näpuga kavast jälgima, muudega läks veidi paremini. Eriti sõnade autoritega, mis mul veidi tugevam pool. Mõned laulsid Mart Saare loomingut. 

Vello Jürna (1959-2007) oli Estonia ooperisolist, varasemas elus koolivend ja meie alevi poiss. Liiga vara murdis segane aeg ta maha,

Vaheajal tutvusin Mart Mikuga, kes leidis mind imepisikese konjakiklaasi tagant. Palju aariaid oli ikka palju aariaid. Tal oli mulle küsimusi. Kahjuks andsin vähem vastuseid, kui oleksin tahtnud.

15.15 oli selle päeva lõpp ja 20 Maarja pensionäri ja peaaegu pensionäri võisid koju minna. Kuus esinejat said lõppvooru st. homsesse.

Siirdusime Konsumisse vaagnaid ostma. Toiduga vaagnaid. Midagi leidsime ka. 

Helistas Poeg 4: kas abi on tarvis? Jõudsime vaevalt ema juures jalgu sirutada kui juba nad tulidki. Mi 4 oli väga kauni ja suure tordi teinud. Oma väikeste kätega nagu mul tavaks öelda. Saatsin nad kohe mulli ostma (eks ma ka olen noortepärane)

Ema oli juba laua kauniks teinud. Tean, et me niikuinii ei mahu kõik laua ümber, aga kui Maarjas ikka lauldakse ooperit, siis mina alla ei anna. 

Mi 4 tegutses, sest mõned vorstid ja juustud tahtsid vaagnatele saada. 

16.30 helistasid ennast tuppa Poeg 2, Mi 2 ja Mariann. Palusin Mi 2 kalad ahju panna, sest ausalt-ausalt selg valutas nii, et viskasin korraks tahatuppa pikali. 

Õnnitlused ja kingid olid minu väärilised: Luste kalender, mille pildid meenutavad mulle Malle Leisi, Mi 2 poolt heegeldatud (või kootud) andke andeks mu käsitööst võõrdumist säravvalge vest. Tsiteerin Po2: ja vaata, et sa seda kalamaja hipsteri kleiti enam selga ei pane :) Kasside hotelli kass Pätu (mitte originaal) aga väga kaunis ehe ja üllatuseks raamat Raivo Järvist (me vaatasime, et seal pildid ka sees :)  raamatust niipalju, et lugesin nelja ööga läbi ja jätsin nüüd emale ja tema naabrinnale lugeda.

Poeg 3 jõudis kohale vähendatud koosseisuga. Mi 3 teine koos koertega jäi linna, sest tal oli massaažikool. Mitte koertele, ikka inimestele. Aga pudinad olid kohal, üks naases maadlusvõistluselt.

Oli harras tunne mitmehäälset sünnipäevalaulu kuulata. ja sellest polnud midagi, et "VõluMull"Tarbeklaasi morsiklaasides (minu nimetet lillevaasides) ja et mu päriskodus laud 12-le ning serviis ning lauahõbe. ;) Korraks mõtlesin Andri Ervaldile, kes õpetas mind tundma mõisteid "hardus " ja "härdus", tema vaatenurgast loomulikult.

Teismeelised ( 15, 15, 13, 11) sõid vähe. Järgmisel korral ostan rohkem salatilehti.

21 või midagi sellesarnast hakkasid nad minema. Po4 ja Mi 4 langude juurde sauna ja tünni, siinsamas Maarjas, PO 2 ja Mi 2 ning Mariann maakonnalinna koju ning Po 3 koos 3 pudinaga pealinna poole. 

Aga enne seda lõhkes uudis. Mu Maabranne, kes sujuvalt Tenerifele oli maandunud suutis Po2 ümber sõrme mässida. ja nüüd on mul ilmselt pilet soolas.Tagasi ka. Kõik rõõmustasid, mina küll ei saanud aru mille üle.Kogu aeg tahavad mind kuhugi ära saata. Maeisaaarumiks?

Lõpuks hakkasin ikka nõusid pesema, sest tänaseida toimetusi ära viska homse varna. Nu ja pesumasin oli ju kodus :)

...lõõtsumas on taevatuuled sügisene maa

osa sulelisi lendab minema

kui vaid nende moodi minna teaks

siis minema peaks..

(Ott Arder, Sülita vaid allatuult)

Teretädi

 Märt Treieri pandud hüüdnimi, kuna rääkisin kuidas mulle meeldib teretada. 

TERE 

(Lähen üldmustrist välja ja kirjeldan mitte ainult ühte päeva, aga ilmselt ühekaupa)

Reede, 29.november

Sebin hommikupoolikul kodus igapäeva toimetusi ja pakin koti Väikesesse-Maarjasse. Topelt piduriided, igaks juhuks kingad ja ehted ning sallid. Kott saab raskem, kui tohiks.

Korjan kõik ripakil toiduained kokku ja peidan ära. Eelmisel korral leidis Rotthiir kusagilt õuna ja paar kirsstomatit. Näkitses nagu Viplala ja jättis sinna paika. Väga vastik on kui keegi su kodu üle võtma kipub.Korjan prügi kokku ja viin välja. Nendin, et ilm on üsna pask. Udutab mingit ollust, aga vähemalt ei saja.

Teen aega parajaks ja unustan ennast arvuti ette (taha) Vaatan, kas sõbrad on uusi postitusi lisanud.

Söön jääke: kodujuustu ja moosisaia. Ühe kohvi teen ka, sest hommikuti joon sidrunivett.

Nelja ajal tõmban eelseisvtaele pidustustele mõeldes selga pika, korraliku mantli ja pähe edeva musta kübara punase vilditud roosiga. Suur kott on ka loomulikult punane. Kontrollin, kas kaasas rahakott, prillid, kosmeetikakott, sõidukaart.

Kõnnikeppe täna ei võta, sest kott pole seljakott. Kodubussi peatusse on umbes 300m. Hakkan minema.

16.30 tuleb buss. Seitse minutit ja olengi Rakveres. Aega on täpselt nii palju, et osta üks turgutav väikejook. Igaks juhuks ei ütle, mis sorti. Kala ostan ka. Seekord kaks forellifileed. kaks on parem kui üks.

17.00 Väljub buss Väikesesse-Maarjasse. teen otsuse ja helistan lapselapse vastu. Uskumatu. 

17.45 Tuleb nii Juss, (pool kuusteistvana) kui Jass (pool neliteist). Mul ainult üks kott. Jass loobub kergendusega ja jookseb viimase hetke raamatukokku. Õnneks minu lapselapsed loevad raamatuid. Juss haarab koti ja läheb koos sõpradega seda Väikse vanaema juurde viima. Päris kilomeetrit pole, aga minul suur kergendus. Ilm on endiselt rämps. Valin alevitee. Väike koolimaja on juba kaunistatud. kahju, et seal enam keegi minu omadest ei õpi. On hell ja ilus.

18 kopikatega jõuan ema juurde. Seal ootab mind kanasupp. Täpselt selline nagu soovin: Selge leem, porgand, kartul ja palju kanaliha. Võtan söögi alla topka pipraviina, sest selg teeb häda ja põhjust leiab alati.

Siis puhkan veidikene, sirvin ajalehte ja püüan mitte magama jääda. 

Pool kaheksa kõnnin kohalikkuGrossi  poodi ja hakkan oste sooritama. Kuna tulemas on Sündmus, siis ostud ka teistsugused. Punane ja roheline juust ja veel juust ja veel juust. Siis need vorstid, mis näevad välja nagu hallid junnid, kohv, leib, sai, või , mandariinid, hommikupeekon, Tiramisu kook, kolm pakki külmutatud juurikaid, külmutatud kaneelikuklid, alkovaba õlu ja kõik ei tule kohe meelde. Kokku 50 raha.

Kell kaheksa tuleb Poeg 3 autoga vastu. laob kauba ja minu peale ning uuesti vanaema juurde. Seal kaup maha ja ongi kõik. Selleks päevaks. Aktuaalse kaamera ajal olen juba nii väss, et poen tuttu. Niikuinii ärkan poolest ööst. krimireede jääb kunagi järelvaatamiseks

Järgneb

Ajujuhtimine

Sõbranna jagas koolitust "Tõhus ajajuhtimine. Strateegiad ja praktika." Keerasin pealkirja enda kasuks ja ajajuhtimisest sai ajujuhtimine. :)

Noppeid Siit ja sealt 

*Täna vahtis ajalehe servakese pealt

LHV tellitud uuringust selgus, et Lääne-Virumaa elanikest 45 protsenti peab normaalset äraelamist võimaldavaks sissetulekuks pensionieas rohkem kui 1500 eurot kuus. Seda on Eesti praegusest keskmisest vanaduspensionist kaks korda rohkem.

Märkus: miks minult keegi ei küsinud? Oleksin ka soovinud sõna sekka öelda. 

Kolme kuu  (november veel lõpetamata) kodusele "raamatupidamisele " tuginedes saan öelda, et kuigi koonerdamine ja kokkuhoid kaunistab, siis üksikuna praeguse keskmise pensioniga välja ei tule. 1500.- on muidugi helesinine tasuta unistus. 

* möödunud laupäeval avati Väikeses Maarjas renoveeritud lasteaed. Laste arv juba 170-180, mis väga hea näitaja, sest vallas veel kaks aeda. Läksin kaema ja oli mida vaadata. 2,7 miljonit õnneliku lasteaiapõlve heaks näitab valla suhtumist. 

Kahjuks polnud raamatukogu, mis samas majas, jõudnud veel kolida. Vaatlusel tähendasin, et kogu ruumid vähenesid. Kui sellekohase märkuse tegin, siis sain "üllatava" vastuse aukodanikult ja kohalikult aasta emalt:- kellele seda raamatukogu ikka vaja on. Heldeke! Õnneks lohutas mind lasteaia direktori vastus: -lasteosakond on veel pooleli ja lasteaiast tuleb otse uks raamatukokku.

*Teemaga haakub kolmapäeval minu praeguse elukoha raamatukogus toimunud kohtumisõhtu Märt Treieriga. Paarikümne ringis vanemaid prouasid, peaaegu kõik pensionärid, üks härra, üks õpetaja.

Oli, mida kuulata. Ei olnud uue raamatu promo, mõned eksemplarid võeti välja pärast paaritunnist vestlust, mis polnud teps mitte monoloog. See oli tõeline ajujuhtimine. On ju raadiohääl ja kirjanik praktiliselt minu vanema poja vanune. Olin nii kõrvust tõstetud, sest nii palju mõttelist ühisosa pole ammu leidnud. Lisaks sain komplimendi: Te olete nii rõõmus inimene.  Kompliment taskus läksin õhtul enda tavalisse poodi. Müüjaid teretama nagu ikka. Kust saatest (filmist) pärineb lause:  Kuidas sina küll jaksad ja vastus oli: surmani. 

Roosa vein ja viinamarjad koju lauale ja Joe Dassini "Luxemburgi aed" grammofonile (vinüül ostetud 1981) ja õhtu võis alata.  Uus Teieri raamat ja diivan. Hea, suure kirjaga. 

*Huvitavaid õnnitlussoovitusi tuli ka. Uusim neist "Naudi!" No ma siis nautisin.

...

.......No ei saa mina enam blogiga sõbraks. Lõpetan enne, kui tekst täiesti kaob.

ootamatult

Nii tore, nii nojah

Möödunud näda lõpus rõõmustati mind suure kogukonna peoga, mis  ei jää alla igasugu Prillitoosi ja Maahonmikule .Panen igaks juhuks lingid ka, muidu arvate mind praalijaks.

See oli vaatamata minu eelarvamusele tõeline pidu. Muidugi ei jäta tänamata lauanaabrit ja ülelaua vallavanemat kaasaga (saime ikka Vip kohad)

Õhtujuhi poolt vastu hommikut kodumaja ette sõidutet, no poole kahe paiku öösel, mõtlesin ja muidugi mõtlesin veel koos Kalamaja Brannega tänu kellele seal osaline olin, et pistke põhku oma maakonna vaesed, kui tahate. Isegi ei julge rohkem kirjutada kartes rahvavaenlaseks saada.

No et kelle raha eest siis.

Oskagi midagi öelda

Kel igav, see vaatab pilte Roela kodukant, aga see oli minu jaoks tulituline sündmus. Suurepäraline.

Loodan, et saan lingi kätte püütud...

Ei tulnd mitte. Kes huviv tunneb,, siis Roela Kodukant MTÜ

Jah, ministrid, vaatamata teie mittetegemise  on maal elu, isegi kool ja uus Grossi pood on.

Et mitte olla aõnamulistaja, siis Kalamaja Branner tuli T Linnast bussiga, Rakveresse. Roelasse sõitsime loomulikult busssiga Rakverest, aga poleks võõrustajat olnud, siis oleksime neli tundi ula pea st. vihma käes, mis ei ole just päris lõbus.Nii et proua minister, kes sa küll oled, tule ikka mäelt alla. Oo, tagasisõidu variandid olid hääletamisest peenhäälestumiseni. Õnneks oli Brannel tagavarajõud. Minu juurde koju saime tuduajaks.

Maal on ka elu. ojah. Osalejaid üle kahesaja. Pilet viisteist. Uskumatu.

Värve ja närve

 

Ma poleks mina, kes meeleolule alla annab kuigi "minu lemmiknärv on must". Sellepärast panin värvid selga ja läksime maabrannega Rakvere Galeriisse sügisnäitusele.

...

Olin seda näitust vaatamas kolmandat korda. Alguses kõnetas pealkiri "Mu ümber ja mu sees", mis sundis sisse põikama. On ju see rida tuntud laulust  "Nii vaikseks kõik on jäänud...."

Kahju et ei leidnud kodus kõikide autorite nimesid. Minu tehtud mannetud pildihakatistest mõned. Vähemalt leidsin värve!

...

...

....

....

Väljavõte Virumaa Teatajast

Rakvere Galerii üks eestvedajaid Raivo Riim pani kunstnike inspireerimiseks kirja mõned värsid.

Nii palju, kõik

toimub mu ümber. Nii palju!

Kõik korraga meeldib/ei meeldi, nats valju.

Mu hinge see puudutab.

Sellest ma laulan.

Olgu värv see või vaade või puudutusviis

või silmapilk,

ruum, millel seinu on viis.

Ümber uned ja näod, sajad saladus-

hurmad,

armistund valud, sekka suudlused, surmad.

Hernekepid ja pihlakad, rohu

sees ploomid.

Mu elu on siin.

Mida HING sa veel soovid!

Kõik ma endasse võtan, sellest saab

minu keel.

Seda teile ma jagan, koos oleme teel.

Sügis on vist

sürrealist ... 

Rakvere Galerii kuraator Riho Hütt lisas: "Kunst on õige. Kõik on hää!"

2023 aasta kevadel arvati, et seoses finantsraskustega tuleks uksed sulgeda. Galerii asub praegu Kaitseliidu majas ja on kokku tegutsenud  25 aastat. Kütte ja elektri hind on tõusnud, palka saab ainult valvur. Puudu on eelarvest 4,5 tuhat. 

Õnneks pole kõik kadunud, uued näitused tulid ja tulevad. Vahetunud on sinult valvur. Galerii on mulle oluline.

Möödunud esmaspäeval väisasin Rehbinderi maja (Virumaa muuseumid) kus saime nautida ajaloolist tantsu. Väga kaunis maja, väga kaunis saal. Lisaks on seal avatud püsinäitus "Toolile nõjatudes. Luksust ja lihtsust keskajast Lutherini" : Kindlasti peab minema veelkord seda kaema. Miks mitte koos Kalamaja Brannega. Elu pole ainult Tallinnas!

Ja veel värvi. Seekord punast ja kuldset. Vabaduse kooli aulas esines Linnaorkester värvika kavaga. uus dirigent Märt Aus on ka ise värvikas kuju. Orkester ka. Lisaks oli kaasatud vaskpilliansambel Brassical, kes olid omaette kuulamis-ja vaatamisväärsused. Soovitan neid kuldseid poisse, saab hea tuju tableti.

Seekord kõik.

Hall ehk kust saada värvi

 

 November peibutas maakonnalinnas kultuuriga. Esimest korda olid kõik üritused tasulised. Õnneks jäin seekord rohkem kui tagasihoidlikuks. Suurim ämber oli Rakvere Teatri etendus "Reekviem unistusele". Õnneks ei valinud ise, vaid oli peale sunnitud. Tore on ainult see, et teatri-isu on jäädavalt läinud. Jään enda liistude st. kontserdite juurde ja seda ka valikuga. 

Olen väsinumaks muutunud, sest valu lammutab. Nädalal lõpus puudutas  minu vanuses naise surm. Oli haige, tervenes ja siis sai sõraline ta ikka kätte. Töötas ja rabeles surmani, nii öldaks ilmselt järelhüüdes. Oli üle keskmise töökas, ühiskondlikult aktiivne, väga hea ema, abikaasa, vanaema. Alati rõõsameelne tervitus hommikuti (tema ühes koolis, mina teises) ja rõõmus punane barrett  : jaksame ikka! Temal üle neljakümne aasta erilisi. Minul vahelduvalt poole vähem.

Koristajana ja koolitädina töötav minuvanune on saanud juba tervise hoiatusi: Mingi astme liigeste kulumine ja järjekordne koroona. Ikka veel punnitab, kulla kõlin kõrvus. 

Aasta tagasi pensonile jäänud maabranne lubas järgmisel suvel tööotsa otsima hakata, teine maal elav tuttav asendab aeg ajalt laevatööst puhkavaid koristajaid.

Meedia kiidab: oi kui tore, näed, kaheksakümnene õpetaja ja ei mõtlegi koju kotile jääda.

Koristajana ja koolitädina töötav minuvanune on saanud juba tervise hoiatusi: Mingi astme liigeste kulumine ja järjekordne koroona. Ikka veel punnitab, kulla kõlin kõrvus. 

Aasta tagasi pensonile jäänud maabranne lubas järgmisel suvel tööotsa otsima hakata, teine maal elav tuttav asendab aeg ajalt laevatööst puhkavaid koristajaid.

Meedia kiidab: oi kui tore, näed, kaheksakümnene õpetaja ja ei mõtlegi koju kotile jääda.

Tundub, et valitsusel on õigus, et pensioni -iga võib rahumeelselt seitsmekümneni tõsta. Aga kas nad ikka teeksid tööd, kui pension ei tiksuks? Ainult töötasu eest. Ei usu.

Mida siis veel praeguses elus mittemeeldivat on? Avastasin järjekordselt, et on inimesi, kes peavad täiesti loomulikuks, et noor ja terve inimene peab saama meie müstiliselt riigilt toimetulekutoetust ja kui ta seda ei saa, siis on kõik teised süüdi, ainult mitte see inimene, kellel pole täisakavanueas kujunenud tööharjumust. Vestlus poe juhatajaga: sa jälle täna tööl? Pole midagi parata, uus noor ei ilmunud jälle tööle. 

Minu pojad alustasid väga madalalt platvormilt. Võtsid pärast kooli vastu miinimumpalgaga müüjakohad ja töötasid ennast üles. See ei olnudki palju aastaid tagasi.

Lisaks veel vaesed üksikemad, loomulikult peab see müstiline riik nende tibupoegi toitma. Sotisaalmajades elavad minimaalse tasu eest isendid, kelle nõudmisel pole otsa ega äärt. Kus on nende kodud, kus nende väljateenitud aastate eest vanaduspõlve kindlus.

Mäletan, kui mul üks jalg oli teisest kaheksa cm. lühem ja kurtsin nn. invaliidsuskomisjonile, siis boss vastas, et sellele oleksin pidanud sündides vigaseks olemisele keskenduma ja vastava töö valima.Ja et  mingit toetust pole ette nähtud. See kõik oli 15 aastat tagasi, aga see oli. Operatsioon leevendas, aga nagu tuntud spordiarst ütles: kehamälu on kehamälu.

Sellepärast olen täna õel. 

Minu neli teenivad tänu suurele sotsiaalmaksule mulle pensionit. Minu emale ka. Meil, Eestis. Loomulikult pole ma päris lammas, näen, mis hindadega on toimunud ja toimub. Aga kui kooli toitu tuleb ära visata ja kasutatud riideid peetakse kaltsudeks ja lõpuklasside õpilased ei tea, kas sõita klassieksursioonile Hispaaniasse või Prantsusmaale ning kas osta tuhande £ ülikond või aitab vähemast, siis on ju kõik korras. Või ei ole. Kuidas ikka õpetaja tohib teenida keskmist palka ja kassapidaja seda ei saa? Miks meele lahutajad ei saa suurt raha ja kes peaks selle teatri ja tsirkuse kinni maksma. Miks arste ei jätku ja miks  ja miks ja miks???

Luban, et homme hakkan heaks. Tuleb ainult kapist läbi käia.

....

Minus on raamatupidaja kaduma läinud

 Täna tahan kirjutada.

Kohe mitu teemat on. Esiteks tellisin akende pesija. Väga meeldiv kogemus. Arvan, et järgmisel korral kasutan selle firma teeneid veel. Pesta saab ju kõike lisaks akendele. Vaatamata kapituulutusele (apppi, enam pole midagi selga panna ja kus on minu selle aasta 12 kg uusi riideid) leian veel ja veel igasugu tekstiilijäätmeid kohvritest. Ühelgi normaalsel inimesel ei ole rohkem kui 50 salli. Aga ma tegelen sellega. Ausalt. Sest järjekorras ootab arhiiv koos paberiprahiga. Tore on küll kätte võtta 20 aasta tagune meditsiini, käsitsi kirjutatud konspekt, kust saan teada, et tuberkuloosipisik magab 20 aastat mulla alla, aga ma ei vaja seda. Ilmaaaegu oli mul nii ilus käekiri ja palju värvilisi markereid.

Õnneks on kortermuuseumis, nagu pojad seda nimetavad, piisavalt vaba pinda ja sahtleid, mis peidavad üllatusi a la kas tõesti see märkmik, teatripilet, kava, väike kirjake jne. jne.  ikka veel alles. 

Nädala vahetusel olin töödejuhataja ehk aitasin poole kaheteistkümne aastasel tütarlapsel tema toas korda luua. Mnjahh. Kuus tundi paberikraami ja mänguasju ning teisel päeval kuus tundi riidekraami. Oli tervendav kui sain kakskümmend dressikat ja pusa vähendada kuueteistkümne peale ja pool meetrit kooli töölehti ning muud õppematerjali kolmekümne cm. hunnikuks. Lõpukommentaar: kena küll, aga kas ma nüüd veel midagi üles ka leian ei sisaldanud just lootust. Ainuke, kes rõõmustas oli Poeg 3.

Olmekokkuvõte: 

Kui olete tähele pannud, siis septembrist alustasin eksperimenti: kuidas ja kas tulla ainult pensioniga toime. Läks lõhki 54 £. Meele lahutamise suurosa moodustas penskarite reis Sangastesse 40 £, Vox Clamantise kontsert ja takso 35 £, Tallinn sõit 15£, veel kontsert ja kino 15£ Tegelikult ikka väga palju, mis iseenesest väga hea.

Oktoober oli lõhki 20 £ jagu (Jaan Tammsalu raamat) , aga sain ikka käia 2 x Tallinnas ja 2x kinos. Ei tea, millal ma sellest mängust väsin, aga praegu distsiplineerib täiega. Võin küll öelda, et mis elu see on, aga olles omal ajal suure pere ema õppisin jälgima ja kokku hoidma.

Tekitasin endale suurepärase tagasivaate. Aitäh SEB mis lubab ajamasinas kõndida. Kulutasin küll terve päeva, aga endalgi kobe (jube) vaadata. 

Alustasin 2014, et siis nagu 10 aasta tagasivaade. Meil oli AK-ga sel ajal kokkulepe (elasime juba mitmeid aastaid kahekesi), et tema tasub kõik maksud ja mina lihtsalt kulutan raha :)))) st. ostan süüa ka. Teades tema priiskavat rahaga ümberkäimist oli see mind ettevaatlikuks teinud ja olin suure summa sukasäärde (panka) kõrvale pannud. Hing nagu aimas, et vaja seda läheb. Ja nii oligi.

Et mitte peensustesse laskuda tahan välja tuua ajakajalist võrdlusmaterjali. 

2014 oktoobris maksti mulle riigi armust töövõimetuspensionit198£ ja raske puude toetust 53£. Töötasu lasteaias jäi 200£ kanti. Kulu igas kuus (kahe inimese toit)  keskmiseslt 550 ümber. vaat need toidutšekid oleksid küll võinud alles olla.

Peale AK surma olid esimesed maksud 

 korter 29£ - nüüd ilma kütteta 265£

elekter  80 £ (õhkpump, boiler) - nüüd 25£

Telia (telekas, internet) 38 £ - nüüd 49.90 £

Söögi ja muud kulud sain keskmiselt 400£

Pärispensionäriks sain 60 aastaselt (neli last ja need kõik minu!) See hakkas olema 2016a. jaanuarist 312£ pluss puude raha, mis varsti ära kadus põhjendusega, et käin tööl.

Vot sellised  pea kümne aasta tagused arvepidamised.

Lõppu ilu ka

...

Ilu nr. 1 toimus Tuljakus. Kalamaja Branne kinkekaart. Peene toidu nimi oli Ratatouille 24 (suvikõrvits, trühvlijuust, kitsejuust, tomatinektar) Vein oli Prantsuse ja roosa. Pokaal 11. 

Meri tormas, hoiatati ka. Olime ainsad päevased nautijad.

Ilu nr. 2. Kübarat kinni hoides saabusime Jaani kirikusse. Koos Jaaniga ja veel paljude esinejatega. Mulle meeldis eriti näitus.

ja meeldisin endale ka

Küll on hea, et Lux Expressiga saab kodulinna viie eurikuga. Nagu muidu, eks. Penskari elul pole viga, aga ei tohi kiita, sest siis kuulud kohe rahvavainlase nimistusse.

Ruttu ruttu

 Arvut ei teinud koostööd ja nüüd väike kiire  meenutus

ja veel

ning edevust ka

Mitte ei oska neid piklikke pilte normaalseks teha.

Kogu päev oli tore, leidsin vanu tuttavaid, riskisin ja sain autoga õhtuks Väikesesse Maarjasse. Muidu oleksin pidanud neli tundi hilist Rakvere bussi ootama. Ühesõnaga, kuigi üks vald ja üks valla kultuur! ei ole ilma autota võimalik millestki osa võtta. 

Eriti veel sellisest tippartisti nautida. Õnneks oli vähemalt kolmkümmend külarahvast ennast kodudest välja veeretanud. Tasuta ju. Et mitte ülekohut teha, siis mõned muusikaga tegelevad uudistajad olid ka.

Ei saa aru kuidas Simuna suudab, aga Väike- Maarja, mis kordades suurem pakub "Kalevipoegasid". Et mitte päris ülekohtune olla, siis novembri lõpus tuleb Vello Jürnale pühendet vokalistide konkursi lõppkontsert. 

Kõrvus imelise pilliga tekitatud Heino Elleri "Kodumaine viis" ja loomulikult kogu kava, sammusin sügislehtede sahinal kodu poole. 

See ongi praegu minu eluraasuke ja rõõm.

Veel midagi meeldejäävat.

Koolivaheajal ristipojaga kohtudes (ta juba pool kuusteist) arvas ta, et peaks minu juurde tulema oma vana elu meelde tuletama. Sina oled ju minu raamatupidaja (raamatu pidaja) Kas kirjutada kokku või  lahku?

Jälle uut ja vana

 

Aeg lendab kiiresti nagu pensionäril ikka, kes ei pea midagi tegema, aga teeb nii palju, et kirjutamisaega napib.

10. oktoobril toimus Väikeses Maarjas konverents, mida olin oodanud. 

Väike-Maarjas tähistati konverentsiga Helmut Joonuksi ja Eduard Leppiku 100. sünniaastapäeva - Uudised ja teated - Väike-Maarja vald (v-maarja.ee)

Mõlema härraga oli isiklik kokkupuude. Helmut Joonuksiga käisime 90-ndate algul mitmel bussireisil mööda Virumaa unustatud mõisasid. Tema nõuka aegsed retketeejuhid raamatute näol on mul riiulis praegugi. Joonuks oli minu ema koolivend, mõne aasta vanem. Aga mida ma ei teadnud oli see, et ta oli niivõrd hea fotograaf ja tema luuletused tasuvad lugemist.

Eduard Leppik oli minu õpetaja ja teejuht just vanade asjade ja lugude maailma, kuna minnes õppima viiendas klassis nn. suurte koolimajja avastasin sealt vahva koduloomuuseumi. Kahjuks hävis palju eksponaate 1970.a. tulekahjus. Sellele vaatamata pani just Leppiku kogu aluse Väike-Maarja muuseumile. Ed. Leppik õpetas meile saksa keelt ja eesti keelt. Mulle meeldisid mõlemad ained ja sellepärast polnud raske olla tema lemmiklaps. Pikkamööda suunas ta mind lugemust parendama ja praakis välja teosed a la "jutustus tõelisest inimesest" ja veel palju pahna. Kahjuks olin liiga lais ja jätsin unarusse saksa keele, mille õppimine näis maakooli plikana mingil ajal mõttetu (oh need valikud, need valikud)

Panen mõne pildi ka:

...

Pärast konverentsi retkasime kultuuriloolisi paiku mööda

...

uurisin, et kas minu jaoks ei ole muuseumis mingit väikest tööotsakest. Muidugi mitte, ka sealne kultuur on kokku kuivanud. Kahju, väga kahju.

Maabranne mahitusel käisime kinos filmi "Rändajad" vaatamas. Ei kahetse, pigem soovitan.

Täna ootab ees uus katsumus. "Vari". Olen kindel, et mulle ei meeldi.

Olmest

Loomulikult ei mahtunud septembris kulutatu pensioniraha raamesse. Palju küll üle ei läinud, nii 60 raha. Aga kütet veel ei olnud nii et...Muidugi võib öelda, et milleks krõbile mugavused, hea toit ja kultuur. Sellele vastaksin parafraseeritud tsitaadiga: aga mina olen normaalne inimene ja tahan seda kõike saada. Ühes kommentaariumis sain lausa halvakspanu osaliseks kui rääkisin "spatamisest", punase kala söömisest, kohvikutest ja kontsertidest, reisimisest. Ja sellest, miks ei peaks 70 aastani töötama. 

Poeg 3 oli kodus käimas

 Günter Kits – Iga paitus loeb (youtube.com)

Günter Kits – Iga paitus loeb (youtube.com)

Otsisin vana välja, oli korraga kurb ja rõõmus

Eriline pühapäev

 

Jah, pühapäeval sai see teoks! Kaheksa meeskoori kontsert Estonia kontserdisaalis. Ühendkooris laval 250 meest, eesti parimad meeskooride dirigendid ning viimase kohani välja müüdud saal. Poeg 2 otsis välja, et ligi tuhat istekohta. 

Kogu see ilu ei mahu sõnadesse. Iga koor sai esitada kaks laulu ning siis veel ühendkoori lood. Kahju, et kava ei õnnestunud leida (paberil polnud). mulle meeldib kodus tagasi vaadata, sest kõik ei jää ju meelde. 

Suvel toimus meie vallimäel Eesti Meestelaulu Seltsi 35 aastapäevale pühendet kontsert, kus laulis ligi tuhat meest, poissi ja noormeest.

Kaheksa meeskoori kontsert oli mingil moel jätk sellele ja 

sügisene  meeste koorilaulu  tippsündmus. Nagu juba ütlesin, siis parimad palad ja parimad dirigendid:  Kuldar Schüts, Hirvo Surva, Indrek Vijard, Mikk Üleoja, Valter Soosalu..

Tegelik oli üks kontsert veel. Juuli alguses Mustpeade majas pealkirjaga "Isad ja pojad". Siis õnnestus  koos Kalamaja brannega istuda esireas.

Kuna minu kaks poega lauylavad möödunud sügisel loodud uues meeskooris "Homme", siis liitsime pealtvaatajate hulka Mi 2 ja noore neiu, lapselaps Marianni. Isiklikult polnud ma kunagi rõdult sündmust pealt vaadanud, aga lihtsalt piletid said enne otsa . Mõnes mõttes oli see isagi hea, sest kolm tundi oleks tütarlapsele liiga suur enese ületamine olnud. Nüüd sai vahepeal püsti tõusta ja isegi rõdu servast isale lehvitada. Meeste laul kõlab küllaltki valjult ja rõdul ei tekitanud kõrvade kinni katmine, eriti plaksutamise ajaks, pealtvaatajate tähelepanu. Kuigi üks vanaproua vahtis ikka häiritult üle õla. Praegusaja harituse tase võiks paraleelselt koos käia muusikalise hariduse ja erivajadustega arvestamisega. 

Üheks ebamugavuseks osutus poole tunnise vaheaja jooksul teenindada  sadu WC-sse soovijaid, sest olid ju mehi kuulama/vaatama tulnud loomulikult naised. Õnneks ei kontrollitud kotte ja veepudelit ei konfiskeeritud nagu laulupeol. Pisiasjad, aga võivad jama tekitada.

Kuna olime maalt ja hobusega st. autoga, siis jäi kena neli tundi söögipausiks ja vanalinnas kolamiseks. Mis on veel meeldivam kui igal sammul pead nägema siirast uudishimu, palju küsimusi ning hellust ja headust täis pilku ning sooja kätt pihus. Mi 2 pole eriline šopahoolik ja see päästis päeva. Kauni, päikselise päeva tõttu välistasime muuseumid ja iga disainitud vaateaken oli nagu pisikene kunstinäitus. 

...

Vaatamata sellele, et otsisin välja kõige mugavamad jalavarjud tunnen täna, et mul on jalad. Valutamise mõistes on neid vähemalt kümme paari.

Pipratera tuli alla neelata. Poeg 4 ja Mi 4 olid covidi hankinud ja ei saanud osaleda. Nüüd jääb üle jõuluesinemist oodata.

Aruanne

 

No see oli nüüd küll rekordseptember minu blogimaastikul. Kirjutada viis postitust.

Ah et kuidas mul oktoobris läinud on? Maabusin eile õhtul Väikesest Maarjast, kus veetsin/viitsin kuus pikka päeva. 

Suurim ootus oli Jaan Tammsalu sügisemõtisklus koos kaunite orelihelidega. Kirjutasin paar rida üles:

Nutune sügis sõrmitseb hingekeeli...

Kui minu tiivad kord mind alt veavad, siis too mulle uued tiivad...(Led Zeppelin)

Isegi rahvast oli. Järgmisena kutsus ta meid 30.oktoobril Jaani kirikusse oma raamatu esitlusele ja kontsertmõtisklusele, kus musitseerivad Andres Mustonen, Marek Sadam, Olav Ehala, Robert Jürjendal ja veel teisi muusikuid. Hea  põhjusTallinnasse minekuks.

Kahjuks lõppes minu tööampsuke Köster Cööcki majas näituse kuraatorina, sest maja alles renoveerimisjärgus ja kütteta ning näitus kolis parimatele jahimaadele, kus oma perenaine. Eks ma hoian silmad-kõrvad lahti ja meele avatuna. 

10.okt. lähen Maarjasse tagasi, sest siis toimub mind huvitav konverents ajaloo teemadel.  Aga muidu on Maarjas igav. Jalutan emaga mööda kalmistuid, käin poes, teen süüa, käin alevi saunas ja loen vanu rajoonilehti, vabandust Virumaa Teatajaid.

5.okt. rõõmustasin selle üle, et elan üksi. Üks kord aastas ju võib. 200 raha nagu taevast tulnud. 

Midagi ikka juhtus. Nägin ühe väikese maja õues kalkunit, kes lendas puu otsa! Lõikasin poest  tulekul pisikest teed pidi ja mida ma näen. Kalkun, mis kalkun, pisike pea ja laiali saba., kõnnib maja hoovis, kus mingeid linde ei peeta. Aga kui ta lendu läks, siis arvasin, et kas tõesti metsis. Muud tarka ei osanud välja mõelda.

Täna riietest ei kirjuta. Vedeleb osa niigi kohta leidmata küll ustel, küll vooditel. Mõnikord on viis tuba tõeline rõõm. Ainuke, millest ma aru ei saa- kust tuleb tuppa tolm, kui seal praktiliselt ei elata. Isegi suure voodi alla, kus ei magata. 

Septembris antud lubadused on osaliselt täitmata, milles pole midagi uut. Raha kulutamisest kirjutan ilmselt homme, sest praegu viibib siin Poeg 3, kes viis auto hooldusse.

Keha katted (järg)

 On kahte sorti inimesi: autoga naised ja mitte autoga st. ühistranspordiga või hädaolukorras taksoga liikujad. Mina muidugi viimane. 

Mis see riietusse puutub võite küsida? Oi, vägagi puutub. Ei mingeid pikki, korralikke riidest mantleid, millega pikemaid "korralike kohtade kleite katta" . Kortsuvad, saavad märkjaks ja mustaks eriti Pealinna trammides. Sabad võivad ka ukse vahele jääda ja üldse on see sügis eriline peavalu. 

Toon näite. Eile toimus kohalikus kultuurikeskuses (mittenimelises) kaunis, päevane kontsert.Nii kaunis, et võttis pisara silma. Pealkirjaga "Kadunud ehted".  Endised Collage liikmed ja Aarne Vahuri lood. Olav Ehala, Lembit Saarsalu, Toivo Unt, Kristjan Mängel ja kirsiks Lea Gabral ja Kaisa Gabral. 

Mis sellel riietega pistmist? Minu kodukesest pidukohta kilomeetrike. No mis sees siis lakkamatus vihmahoos astuda. Kingad teevad lirts ja lörts, seelikusaba teeks teistsugust muusikat ja kübarik võib põllule lennata. Vihmavari läks niikuinii kaduva teed st. tagurpidi ja nii jäigi. Nii et akadeemilise pärastlõuna asemel kokkuhoitud materjalid st. pikad püksid ning tänapäeva moodsad jalatsid. Edevus maksis hiljem kätte, sest õhuke, roosa mantlike koos sobiva salliga tilkus suurepäraselt ja vihmavesi jõudis isegi...õigesti arvatud - kõige varjatumatesse kohtadesse. 

Sellele vaatamata sain kiita Selveri naismüüjalt (ei tea, kas see peaks mind ettevaatlikuks tegemakui kiitjaks juba mitmes naisinimene.

Branne oli kaval. Nu ta veel rohkem maalt, kui mina. Temal muidugi vihma hoidev mantel, mis minu kapis puudub.

Nii, et need ülikatted on ka probleemiks, sest eales ei või teada, mis sealt taevast alla tuleb. 

Ühesõnaga täna toimub teise kapi konkurss. Et mida võtta ja mida jätta. Ja kas ikka raatsin sobivaid sukkpükse osta kui enam tööl ei käi. 

Hullemaks saab alati minna. Mustad pikad püksid, hallid püksid, tumehallid püksid, triibulised püksid...Nuuks, kui moevaenulik mulle, kes ma kontsakingi enam kanda ei saa ja pükstega välja näen nagu üks naine pükstega :))))

Muuseas, mul ei ole ühtegi seelikut. Vöökohta ka ei ole.

Riputasin siis 10 poolpikka ja lühemat sorti teise kappi tundes, et midagi on valesti. Midagi on puudu. Oligi! Voodi all olevast kastist nad välja tulid. Tegelikult ei tulnud välja, lükkasin sahtli kähku kinni lohutades, et need ju päris talvekad. 

Üks riputuse kapp on raudselt puudu. Viie toa kohta kolm kappi, lisaks üleriiete konku.

Pilt ei tule telefonist välja. Nuta või naera.

Mälestus mullusest septembrist (seda pilti ma küll ei tahtnud)