Neljapäev, 30. detsember 2021

Elasime suve üle, elame ka talve, elame kevadet oodates

 

Mõtlen juba mitu aastat ühte ja sama: kui isekas oli AK-l surra jõulude ja vana-aasta õhtu vahepeal. Aeg, mis peaks olema aasta kaunim, on minu jaoks piin, mis vajab ikka ja jälle läbimängimist. Mõnel kodupeol on isegi õnnestunud ennast poolenisti ära petta, vaadata laste ja nende laste silmadesse, kuigi parema meelega poeks urgu. 

24.detsember oli venna, keda pole minuga samuti seitsmendat jõulut, pulmapäev. Kõik need aastad, ärgates jõululaupäeva hommikul hakkan ootama nende päevade ängi, sest see pole jäänud kunagi tulemata. 

Leinad ei kao, nad muutuvad ainult ühest olekust teise.

Seekord otsustasin ennast üle kavaldada ja reserveerisin endale ning Pealinna brannele väikese meelelahutuse Lavendli SPA-s. Täna, Tallinnast koju saabudes mõistsin, et need kaks pealinnapäeva olid just need, mis mulle väikeseks trööstiks ja palsamiks. Valisin eile lõunaeineks minu armsa Boheemi (Lavendlisse sai alles kella kolmest) ja pärast seda püüdsime trammiga logistades ning lahtises lumes sumades külastada mu lemmikpaika (lihtsalt huvitab selle kandi  areng) Kopli liine. Uusarendus edenes, kraana nool liikus ähvardavalt pea kohal, aga mitmete uute majade ees roogiti lund ning kelgumäel kohtasime kaunist ema kahe ja kolmveerand lapsega. Päris mere äärde ei saanud, aga vaated olid. Tagasi tulime bussiga 73, siis veel viimane, minu jaoks õudne tänavate ületus, et Viru treminaali saada, ning bussisõit võis Viimsisse alata. Olen Lavendlis mõned korrad käinud (branne töötas aastaid tagasi peale Viimsi Spa veidike ka seal), aga ööbinud polnud kunagi. 

Kes otsib rahulikku kulgemist nendele soovitan soojalt. Suitsusaun oli endisel tasemel, teises jätkus auru ja kõik see täitis õhtupoolse eesmärgi ennast turgutada. Veelgi mõnusam oli, et restoran samas majas. Mulle muidugi mereannid ja valge vein. Ilus oli vilkuvate kuusetulede valgel ja rahvast oli parajalt. Hommikusöögil polnud samuti süüd ja kuna aega lõunani, siis tekitasime endale saunahommiku. Siis jälle bussi ja linna poole. 

Kalamaja lennusadama ümbruses on metsikult "uusarendatud". Maja maja küljes kinni. Branne maja on nagu uunikum teiste seas. Varsti võiks ta taburetil maja ees istudes turistidelt pildistamiseks raha küsida. Kuna brannel muid tegemisi, siis suundusin Balti Jaama Turule. Mulle lihtsalt meeldivad need Vintage poed ja muudeks kohtadeks polnud lumesupis sumbates jõudu. Kirsiks tordil leidsin ühe Antiigipoe nurga, kus piisavalt äratundmist. 

Kodupoole bussis kohtasin omavanust endist õpetajat, kes aastakese pensioni. Vestlesime igavikust ja kaduvikust. Koroonast veidi. Teises kodupoole bussis kohtasin tuttavat, kes kuuldes, et käisin linna peal, hüüatas: aga elekter!!!! Selle lausega murdis argipäev sisse. Kodu oli säästurežiimil ja külm. 

Üks kohustuslik pilt teemasse: mina olin siin!


Pealkirjaks olev fragment kummitas, J.M.K.E "Valge liblika suvi"

Reede, 17. detsember 2021

Lühike mõtelus

 


Ei saa olla blogimata, sest detsember on väikeste inimestega tegelejatele boonuskuu. 

Maa on nii kaunis, kirgas kõrge taevas, täis rõõmu usklike lootustee 

Ja nii ongi - iga väike küünal süütab meis küünla, iga väike naeratus saab sada vastu. See pole õppekava, see on õpetus inimeseks olemisest. Päevad koosnevad õppetööst, aga ka põlistest võitlustest jõujoonel: kes teab kiiremini, kelle vastus on õigem, kellel on pehmem kass ja kes valetab osavamalt (kaardimäng) ja keegi (mitte ainult õpetaja) peab uut omandama. 

Mis on inimene, kas ingli vari?

Ja nii ongi - meid on kutsutud seda tööd tegema, sest muidu me siin ei oleks. See pole õppekava, see on õpetus armastusest. Päevad koosnevad headusest, aga ka põlistest võitlustest jõujoonel: kes armastab kiiremini, kelle vastus on õigem, kellel on parem telefon ja kes valetab osavamalt (kaardimäng) ja keegi (mitte ainult õpetaja) peab uut omandama.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ja nii ongi - me murrame ennast nende laste mällu, sest muidu seda tööd teha ei saaks. See pole õppekava, see on õpetus toimetamiseks tulevikus. Päevad koosnevad sundimisest, aga ka põlistest võitlustest jõujoonel: kes mõistab kiirmini, et tööd tuleb lihtsalt ära teha ja tema vastus on õigem, tal  on madalam hüppelaud, ta on ellujääja ja keegi (mitte ainult õpetaja) peab uut omandama.

Mis ühele päike, see teisele kuu

Mis ühele väike, see teisele suur

Mis ühele nali, see teisele nutt

Mis ühele mõtisklus, teisele rutt.

Reede, 10. detsember 2021

Kas vana on uus 2

 

REEDE, 10. DETSEMBER 2010

Kui me küünlavalgel rehkendust tegime




Loomulikult,
nagu eile õhtul hakkasin pilte laadima ja isegi "mingi lugu mõlkus meeles" läks elekter ära. Õnneks näitas kell üsna õhtust aega. Esialgu valdas mind paanika. No et kuidas ma nüüd saan ikka ilma arvutita ja mida kõik tahtsin veel lugeda ja mida arvutis toimetada. Vahtisin nagu segane musta ekraani lootes, et äkki ikka hakkab roheline lambike vilkuma.

Pärast pimenemist selgus, et korteris viibisid antud momendil peale minu veel Po4 ja Abi kaasa. Millest ma aru sain? Üks käskis ruttu ruttu vett varuda (hilja, peremees, hilja) ja teine küsis, et kus on taskulamp?

Appikene, nad räägivad!
Alguses olin hämmingus, kuid siis, kui olime kõik see kolm elutuppa kogunenud ootasin katsemaja perenaisena edasisi tulemusi. Ja asi oli pimedust väärt. Kõik me oskasime veel valjusid lauseid moodustada ja isegi mõttepojad kasvasid silmanähtavalt mõteteks. Meenutasime kahe aasta tagust kolme päevalist lumetorm - katastroofi, mil evakueerusime sõna otsese mõttes Po 2 juurde, sest meie kodus tähendab elektri kadu kohemaid kütte- sooja toidu-vee lõppemist.
Olles end selle meenutusega hirmust higiseks ajanud leidsime, et oleme ööks valmis - kõhud täis, mobiilid laetud ja tekke ja sooje sokke küllaga.

Tõmbasin kardinad kõrvale. See mis akna taga toimus andis kujutlusvõimele tiivad. Mina küll pole see, kes päästeameti hoiatusi eirab, sest minusuguse võib tuul juba majatrepilt ümber puhuda. Kuigi kiusatus pimeduses natikeseksi õue hiilida tekkis.
Enne veel, kui jutud otsa said tuli elekter tagasi.

Pärast kuulsin, et Rakveres oli vool kauem ära. Selle võrra said ju pereinimesed omavahel kauem rääkida. Kui oskasid. Millegipärast tuli enne und meelde raamat pealkirjaga "Siis kui loomad veel rääkisid". Ei tea, miks?

Kolmapäev, 8. detsember 2021

Kas vana on uus?

KOLMAPÄEV, 10. DETSEMBER 2014

Alasti sügistuules

Mis toimub äsja 59- seks saanud naise hinges?

Täna jooksis värskelt kuuene Elis mu juurde: Liina, Andreas tegi mulle musi! Milline rõõm hääles ja sära pilgus. Millal mina sellise toimingu üle rõõmustasin? Ehee. Suunurgad kisub üles ja tobe tundub. Meid, nõuka aja naisi ei kasvatatud eluetappe mööda ronima. Algul üles ja hiljem alla.

Koolitüdrukuna kirjutasin märkmikku eiteakust loetud "elutarkuse", mis kõlas umbes nii:
Naised on loodud ootama.
Alguses ootavad suureks saamist,
siis ootavad mehele minemist,
siis hakkavad lapsi ootama.
ja siis ootavad, millal lapsed suureks saavad.
 Lapselaste ootamiseni see jutt ei jõudnud.
Tundus niigi rumal ja masendav.

No kui midagi oodata tasus, siis mehele. Vanaema manitses küll: meeleke mõtleb mehele minna, aga silmi pole peas, et s...le minna. Oehh. Muidugi oli tal õigus. Mudel "olles lõpetanud kooli abiellus, lapsed sai..." töötas 70-ndatest alates täiega. Lahutusteta ja lohutusteta. Järgmise aasta lõpus saab nägemistest ja nägelemistest 40 aastat.

Mõtted kisuvad kibuvitsaliseks. Eriti veel, kui see üks ja ainuke esimene, kellega ei jõudnudki õieti tuttavaks saada eelistas tarku pealinna tüdrukuid. Noor armastus ei kandnud välja ega vilja. Hiljem sõjaväest kirju saades tuli mahajäetu trots. Paras sulle, kannata nüüd. Siis ma veel ei teadnud, et kannatajaid on alati kaks. Elamata kooselu annab mõtetele laia mänguruumi. Et oleks on alati paha poiss ja oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss. Interneti-imed ja otsingud aitasid tuvastada, et moodsas keeles "ühisosa" oleks ilmselt lahku kasvamisega päädinud. Siiski on kena karmisügistuuliste õhtute paistel lasta ennast telefonisõnadel paitada- hinges teades, et pole olnud ei olevikku, ega pole tulevikku. Oli ainult suvi. Ja tasuta unistamine.

Aga täna on täna. Postituse mõtte pani pähe minu jaoks "teise põlvkonna blogija" Ritsik pealkirjaga "Ikka veel nii armas". Et kas "käest kinni" või lausa "panniga pähe". Kommentaare oli vähe. Nii ei saanudki suletud uste taha piiluda.

Oleks minu olemine, siis pigem neutraalne kulgemine. Moto valiksin: mida harvemini koos, seda mugavam. Veel mõned aastad tagasi igatsesin meessõpra. Vestlemiseks. Meeleoluks. Elevuseks. Enam mitte. Mõelge, mis mõtlete, aga mul on naistega huvitavam. Kindel pind jalge all. Või üksi. Harva sattun seltskonnas kokku omavanuse või pluss miinus viis mehega, kes mind oma käitumise või jutuga ei ärritaks. Ilmselt mina neid ka.  Ju ma olen psühholoogiline probleem. Mõnikord suudab AK mind üllatada. Näiteks, kui saame terve õhtu viisakate inimeste moodi suhelda. Või viimatisel Rootsi reisil. Või siis,kui koju tulles näen, et soojuspump on kõvema kuumuse peale pandud, sest olen külmakartlik.  Parem on siiski, kui ta oma toas enda teleka taga nohiseb. Tean, et tema mõtleb minust niisamuti. Ja mida vähem ma kodus olen, seda mõnusamalt ta ennast tunneb.

Kohustus on see, mis mind igapäevaselt kinni hoiab. Varem mõtlesin, et mugavus ka. Enam ei oska seda sõna defineerida. Kaldun arvama, et üksinda oleks mugavam.
Aastaid tagasi, kui meie kodu veel üle rahvastatud oli ja ma kogu selle melu hulgas kiiresti väsisin, siis mõtlesin: kel paha, see läheb. Ja läksin jalutama.

Nüüd mõtlen niisamuti.

Lubasin Annelile, et kasutan neid pilte sügismasenduse teraapiaks. Kümneid fotosid vapustavast rukkililleväljast, mille branne avastas. 14. juulil 2014. Valida ei osanud. Ega ma mõni fotograaf ole.





ja miks ka mitte, poripildid tulevad järgmisel korral


16 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mulle tundub, et meie vanuses on enamuse kaua koos olnud paaride jaoks kirgede aeg seljataga ja omavahel teravamad nurgad maha lihvitud. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni positiivne või ka mõni negatiivne hetk, kus omavahelised suhted igapäevarutiini tasemest üle tõusevad, aga harva. Üldiselt katsud mitte igast tühjast tüli tõsta. No mis seal ikka, et mees oma mustad sokid põrandale vedelema jätab ja mina nad kokku pean korjama. Nii on see alati olnud ja nüüd pole ka enam mõtet mehe kasvatamise peale oma energiat raisata. Parem võtan need sokid lihtsalt üles ja viin mustapesukorvi :P

Olen mõelnud küll mõnikord, et kuidas oleks üksi elada.Mugavam oleks kahtlemata, ei pea teisega arvestama ega tema pärast näiteks süüa tegema, aga kas parem? Tegelikult ma pole kunagi saanud üksi elada ja nii pole mul võrdlusmaterjali.

Üks mis kindel, kahekesi on vanaduses kergem toime tulla, kui sissetulekud vähenevad. Üksikul inimesel kulub kommunaalmaksude peale suurem osa pensionist, rääkimata sellest, et kui haigeks jääd, siis oleks keegi, kes ulatab klaasi vett või toob apteegist rohtu :D Siiski kahtlen, kas õnnestub kellelgi üksnes nendel kaalutlustel vanemas eas kooselu alustada. Mina ilmselt eelistaks "võõra vanamehe" veidrustega harjumise asemel üksinda elada.

tegelinski ütles ...

ehhh... võiks peaaegu et iga lõigu copy/paste oma blogisse ümber tõsta... alates number 40st järgmisel aastal :P

helle ütles ...

Mulle ka väga meeldis see kirjutis, Emmeliina! Ja viimane pilt on lausa kuld!
Mina esindan siin kategooriat, et "parem üksi kui mingi võõra vanamehega", kuigi see pole algusest peale mu elu eesmärk olnud. Lihtsalt on läinud nii. Ma ei tea, mis aeg toob, aga praeguses eluetapis olen küll väga rahul. Teie olge ikka oma "vanameestega" rahul, sest meestel on ju vaja kedagi, kes neile süüa teeb ja sokke peseb.
Muidu nad kustuvad väga kiiresti. (Kas mitte Ritsika blogis pold ka näide mehest, kelle naine suri, ja mis siis mehest sai?)

Hundi ulg ütles ...

Üksinda on tõepoolest hea (kui elu juba nii läinud on). Harjumuse asi. Teinekord siiski mõtlen, et kuidas oleks kui keegi oleks kodus ootamas või ise kedagi ootaks.

Hankisin endale selle SOS telefoni. Et kui midagi on ja jõuan nuppu vajutada, siis usaldusisik teeb vastavad toimetused, et maja lehkama ei läheks.

soodoma ja gomorra ütles ...

Emmeliina, sa kirjutad lihtsalt nii ilusti!

konn, lendav konn ütles ...

Minu meelest väga kurb postitus.
Mina tean, et üksinda Konn ei hüppa, isegi mitte kikivarvile ei tõuse. Mugavam pole kohe kindlasti mitte. Saan kõike teha, mida ja kuidas vaid tahan? Ruttu tuleb tüdimus.
Seepärast nii ongi. Aga kindlasti on mõnel teistmoodi, ehk koguni kolmandatki. Kiidan naisi, eriti adekvaatses vanuses - häid, lahkeid, kenasid, suure - enamasti küll katkise - südamega naisi on Eestis hullult palju. Hoidke marki!

Emmeliina ütles ...

Hr. Konn tabas naelapea pihta. Kunagi lõime blogikaaslastega ÜSK-i(üksildaste südamete klubi), mille võiks ka KÜSK-iks nimetada (katkised)

Hr. Hunt - niimoodi oleks kurb. Minul. Ja hirm ka. Aga meeled on üksinda looduskaunis kohas elamisel ilmselt ergemad. Kommunikatsioon ei killusta ja lubab keskenduda. Eks see ole su postitustest tunda.

Emmeliina ütles ...

Mu kallid lugejanaised!
Mida ma ilma teie tagasisideta küll teeksin? Kurb oleksin.
Üks on suuline kontakt või telefonitsi - sõnad nagu pudeneksid laiali. Teine on kirja raiutud.
Igapäevaselt tunnen, et olen ikka rohkem kirjausku.
Veelkord suur aitäh!

Teemast veel. Mu 45.ne ema leidis endale kohe pärast leseks jäämist leskmehe, aga kokku ei kolinud. Visiit. Hiljem, kui mees vananes, siis ema sujuvalt ja kavalalt eemaldus. Aga 20 aastat olid nad ilus paar: igapäevaellu ei sekkunud, rahad hoidsid eraldi, käisid kohvikklubis tantsimas ja suvel puhkasid Peipsi ääres.
Ja muidugi see viimase tango film. Suurepärane. Vanade oskused ja noorte segapuntrad. Selle järgi tundub, nagu oleks vana väga hea olla.

Bianka ütles ...

Kui ma üldse kujutan ette vanast peast koos elama hakkamist, siis olekski see nii, nagu Viimases tangos, kunagise kallimaga. Ka siis tuleb kindlasti ette probleeme, nii erinevalt kulgenud elutee, harjumuste ning tõekspidamiste pinnalt, kummagi oma perede teemal kui ka rahaasjade üle, nagu filmiski, aga ikkagi aitab seda kõike koos hoida ja probleeme lahendada armastus. See kunagi ammu tekkinud ja vanaduses taasleitud tunne.

Aga mis ÜSKi puutub, siis seda K-tähte polnud ees siis ega paneks ma seda ka tagantjärgi :P Nii katki selle seltskonna südamed küll polnud, et need oleks vajanud mõne meesterahva "halastamatut lohutamist". Lõbus aasimine ja virtuaalne seltsielu olid parim rohi, mis hingelise üksinduse vastu aitasid. Sellest ajast meenutan siiamaani hr. Konna ja hr.Hundiulgu hea sõnaga :P

Emmeliina ütles ...

jah, Bianka, see oleks ilus...

olen täheldanud, et tühjatülid tulevaad majja igavusest. Millegipärast igavlevad just vanad korterimehed :P
Õppisin kunagi, et see, kes asisel tööeluperioodil 30-50 jätab oma vaimu ja hobid unarusse, see on 55 pluss kibestunud ja tühi ning tuttavate-sõpradeta. Naised leiavad alati tegevust, aga mehed mitte

(Emmeliina, mehe arvutis, enda oma läks remonti)

päevalill ütles ...

Muidugi lugesin.Minu mõtteid on eespool juba üks kui teine üles tähendanud,nii et ei lisaks suurt midagi.Meiega on juba kõik toimunud,aga need praegused 40 ja + mehed,mis neist veel saab-arvutiga diivaninurgas nüüd ja arvutiga 60-selt ka?meie mehed vähemalt pidid remontima kortereid või mõni kaevama maad,vabal ajal mindi kes kontserdile,kes peole või metsa pildistama,mingid head harjumused sealt ikka külge jäid(pudenedes vähehaaval muidugi sinna diivani alla).See on vaid väike puudutus Sinu kirjutisele lisaks

Emmeliina ütles ...

hea lugu, panin fbsse

lasteaialapsed istuvad liivakastis ja näpivad telefone. eemal pingil tukub kasvatajatädi.
läheneb ehmunud ema: mis te siin magate, lapsed võivad ju laiali joosta..
Kt: ei nad lähe kuhugi, meil wifi liivakasti ulatuses

trükin vasaku käe sõrmega, nüüd tean omast õlast, et on libe

Emmeliina ütles ...

sul on järjekordselt õigus, päevalill

Anonüümne ütles ...

Sel kasvatajatädil on loomulikult ka nina telefonis :D Päevalill

tegelinski ütles ...

ehhh... vasaku käega saaks ju blogida ka?

Anonüümne ütles ...

dinny 34 a abielus ühe mehega ütleb - tõesti, ei pea ise blogi pidamagi, kõik puhas tõde.
Aga ikkagi olin vana-aasta õhtul vihane, kui mees istus arvutis ja tulistas.
Ja mul on kõik ligadi-logadi, kui üksi elaksin, laseksin võõrastel meestel raha eest ära remontida (raha muidugi ka ei ole)

Reede, 3. detsember 2021

Sõitsime randa

 Sain täna töölt varem õhtale (vanaema Nete ütlus). Lihtne seletus - lumehangenohu sai õpilase  kätte. Miks mitte keskpäeva kasutada ja sõita, kui juht päri on. Kummalegi tuli mere igatsus peale. Sõit oli seda väärt. Pea kümne aasta tagust "ennast" võrreldes: miks siis ei olnud nii külm, kuigi oli külmem.

https://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/09/kulma-vastu-kulmaga-vainupea-karula.html (Kuupäev tähendas uue blogi lootusloomist, mis ei täitunud kunagi) Ometi on nii südantsoojendav lugeda ja lasta läbi enda voolata. Aeg...


Vainupea täna, tuulega






..
Teised pildid läksid käest, tuulas lihtsalt,nagu näha.
Aga äge oli!