Elasime suve üle, elame ka talve, elame kevadet oodates

 

Mõtlen juba mitu aastat ühte ja sama: kui isekas oli AK-l surra jõulude ja vana-aasta õhtu vahepeal. Aeg, mis peaks olema aasta kaunim, on minu jaoks piin, mis vajab ikka ja jälle läbimängimist. Mõnel kodupeol on isegi õnnestunud ennast poolenisti ära petta, vaadata laste ja nende laste silmadesse, kuigi parema meelega poeks urgu. 

24.detsember oli venna, keda pole minuga samuti seitsmendat jõulut, pulmapäev. Kõik need aastad, ärgates jõululaupäeva hommikul hakkan ootama nende päevade ängi, sest see pole jäänud kunagi tulemata. 

Leinad ei kao, nad muutuvad ainult ühest olekust teise.

Seekord otsustasin ennast üle kavaldada ja reserveerisin endale ning Pealinna brannele väikese meelelahutuse Lavendli SPA-s. Täna, Tallinnast koju saabudes mõistsin, et need kaks pealinnapäeva olid just need, mis mulle väikeseks trööstiks ja palsamiks. Valisin eile lõunaeineks minu armsa Boheemi (Lavendlisse sai alles kella kolmest) ja pärast seda püüdsime trammiga logistades ning lahtises lumes sumades külastada mu lemmikpaika (lihtsalt huvitab selle kandi  areng) Kopli liine. Uusarendus edenes, kraana nool liikus ähvardavalt pea kohal, aga mitmete uute majade ees roogiti lund ning kelgumäel kohtasime kaunist ema kahe ja kolmveerand lapsega. Päris mere äärde ei saanud, aga vaated olid. Tagasi tulime bussiga 73, siis veel viimane, minu jaoks õudne tänavate ületus, et Viru treminaali saada, ning bussisõit võis Viimsisse alata. Olen Lavendlis mõned korrad käinud (branne töötas aastaid tagasi peale Viimsi Spa veidike ka seal), aga ööbinud polnud kunagi. 

Kes otsib rahulikku kulgemist nendele soovitan soojalt. Suitsusaun oli endisel tasemel, teises jätkus auru ja kõik see täitis õhtupoolse eesmärgi ennast turgutada. Veelgi mõnusam oli, et restoran samas majas. Mulle muidugi mereannid ja valge vein. Ilus oli vilkuvate kuusetulede valgel ja rahvast oli parajalt. Hommikusöögil polnud samuti süüd ja kuna aega lõunani, siis tekitasime endale saunahommiku. Siis jälle bussi ja linna poole. 

Kalamaja lennusadama ümbruses on metsikult "uusarendatud". Maja maja küljes kinni. Branne maja on nagu uunikum teiste seas. Varsti võiks ta taburetil maja ees istudes turistidelt pildistamiseks raha küsida. Kuna brannel muid tegemisi, siis suundusin Balti Jaama Turule. Mulle lihtsalt meeldivad need Vintage poed ja muudeks kohtadeks polnud lumesupis sumbates jõudu. Kirsiks tordil leidsin ühe Antiigipoe nurga, kus piisavalt äratundmist. 

Kodupoole bussis kohtasin omavanust endist õpetajat, kes aastakese pensioni. Vestlesime igavikust ja kaduvikust. Koroonast veidi. Teises kodupoole bussis kohtasin tuttavat, kes kuuldes, et käisin linna peal, hüüatas: aga elekter!!!! Selle lausega murdis argipäev sisse. Kodu oli säästurežiimil ja külm. 

Üks kohustuslik pilt teemasse: mina olin siin!

Pealkirjaks olev fragment kummitas, J.M.K.E "Valge liblika suvi"

Lühike mõtelus

 

Ei saa olla blogimata, sest detsember on väikeste inimestega tegelejatele boonuskuu. 

Maa on nii kaunis, kirgas kõrge taevas, täis rõõmu usklike lootustee 

Ja nii ongi - iga väike küünal süütab meis küünla, iga väike naeratus saab sada vastu. See pole õppekava, see on õpetus inimeseks olemisest. Päevad koosnevad õppetööst, aga ka põlistest võitlustest jõujoonel: kes teab kiiremini, kelle vastus on õigem, kellel on pehmem kass ja kes valetab osavamalt (kaardimäng) ja keegi (mitte ainult õpetaja) peab uut omandama. 

Mis on inimene, kas ingli vari?

Ja nii ongi - meid on kutsutud seda tööd tegema, sest muidu me siin ei oleks. See pole õppekava, see on õpetus armastusest. Päevad koosnevad headusest, aga ka põlistest võitlustest jõujoonel: kes armastab kiiremini, kelle vastus on õigem, kellel on parem telefon ja kes valetab osavamalt (kaardimäng) ja keegi (mitte ainult õpetaja) peab uut omandama.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ja nii ongi - me murrame ennast nende laste mällu, sest muidu seda tööd teha ei saaks. See pole õppekava, see on õpetus toimetamiseks tulevikus. Päevad koosnevad sundimisest, aga ka põlistest võitlustest jõujoonel: kes mõistab kiirmini, et tööd tuleb lihtsalt ära teha ja tema vastus on õigem, tal  on madalam hüppelaud, ta on ellujääja ja keegi (mitte ainult õpetaja) peab uut omandama.

Mis ühele päike, see teisele kuu

Mis ühele väike, see teisele suur

Mis ühele nali, see teisele nutt

Mis ühele mõtisklus, teisele rutt.

Kas vana on uus 2

 

REEDE, 10. DETSEMBER 2010

Kui me küünlavalgel rehkendust tegime

Loomulikult,
nagu eile õhtul hakkasin pilte laadima ja isegi "mingi lugu mõlkus meeles" läks elekter ära. Õnneks näitas kell üsna õhtust aega. Esialgu valdas mind paanika. No et kuidas ma nüüd saan ikka ilma arvutita ja mida kõik tahtsin veel lugeda ja mida arvutis toimetada. Vahtisin nagu segane musta ekraani lootes, et äkki ikka hakkab roheline lambike vilkuma.

Pärast pimenemist selgus, et korteris viibisid antud momendil peale minu veel Po4 ja Abi kaasa. Millest ma aru sain? Üks käskis ruttu ruttu vett varuda (hilja, peremees, hilja) ja teine küsis, et kus on taskulamp?

Appikene, nad räägivad!
Alguses olin hämmingus, kuid siis, kui olime kõik see kolm elutuppa kogunenud ootasin katsemaja perenaisena edasisi tulemusi. Ja asi oli pimedust väärt. Kõik me oskasime veel valjusid lauseid moodustada ja isegi mõttepojad kasvasid silmanähtavalt mõteteks. Meenutasime kahe aasta tagust kolme päevalist lumetorm - katastroofi, mil evakueerusime sõna otsese mõttes Po 2 juurde, sest meie kodus tähendab elektri kadu kohemaid kütte- sooja toidu-vee lõppemist.
Olles end selle meenutusega hirmust higiseks ajanud leidsime, et oleme ööks valmis - kõhud täis, mobiilid laetud ja tekke ja sooje sokke küllaga.

Tõmbasin kardinad kõrvale. See mis akna taga toimus andis kujutlusvõimele tiivad. Mina küll pole see, kes päästeameti hoiatusi eirab, sest minusuguse võib tuul juba majatrepilt ümber puhuda. Kuigi kiusatus pimeduses natikeseksi õue hiilida tekkis.
Enne veel, kui jutud otsa said tuli elekter tagasi.

Pärast kuulsin, et Rakveres oli vool kauem ära. Selle võrra said ju pereinimesed omavahel kauem rääkida. Kui oskasid. Millegipärast tuli enne und meelde raamat pealkirjaga "Siis kui loomad veel rääkisid". Ei tea, miks?

Kas vana on uus?

KOLMAPÄEV, 10. DETSEMBER 2014

Alasti sügistuules

Mis toimub äsja 59- seks saanud naise hinges?

Täna jooksis värskelt kuuene Elis mu juurde: Liina, Andreas tegi mulle musi! Milline rõõm hääles ja sära pilgus. Millal mina sellise toimingu üle rõõmustasin? Ehee. Suunurgad kisub üles ja tobe tundub. Meid, nõuka aja naisi ei kasvatatud eluetappe mööda ronima. Algul üles ja hiljem alla.

Koolitüdrukuna kirjutasin märkmikku eiteakust loetud "elutarkuse", mis kõlas umbes nii:
Naised on loodud ootama.
Alguses ootavad suureks saamist,
siis ootavad mehele minemist,
siis hakkavad lapsi ootama.
ja siis ootavad, millal lapsed suureks saavad.
 Lapselaste ootamiseni see jutt ei jõudnud.
Tundus niigi rumal ja masendav.

No kui midagi oodata tasus, siis mehele. Vanaema manitses küll: meeleke mõtleb mehele minna, aga silmi pole peas, et s...le minna. Oehh. Muidugi oli tal õigus. Mudel "olles lõpetanud kooli abiellus, lapsed sai..." töötas 70-ndatest alates täiega. Lahutusteta ja lohutusteta. Järgmise aasta lõpus saab nägemistest ja nägelemistest 40 aastat.

Mõtted kisuvad kibuvitsaliseks. Eriti veel, kui see üks ja ainuke esimene, kellega ei jõudnudki õieti tuttavaks saada eelistas tarku pealinna tüdrukuid. Noor armastus ei kandnud välja ega vilja. Hiljem sõjaväest kirju saades tuli mahajäetu trots. Paras sulle, kannata nüüd. Siis ma veel ei teadnud, et kannatajaid on alati kaks. Elamata kooselu annab mõtetele laia mänguruumi. Et oleks on alati paha poiss ja oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss. Interneti-imed ja otsingud aitasid tuvastada, et moodsas keeles "ühisosa" oleks ilmselt lahku kasvamisega päädinud. Siiski on kena karmisügistuuliste õhtute paistel lasta ennast telefonisõnadel paitada- hinges teades, et pole olnud ei olevikku, ega pole tulevikku. Oli ainult suvi. Ja tasuta unistamine.

Aga täna on täna. Postituse mõtte pani pähe minu jaoks "teise põlvkonna blogija" Ritsik pealkirjaga "Ikka veel nii armas". Et kas "käest kinni" või lausa "panniga pähe". Kommentaare oli vähe. Nii ei saanudki suletud uste taha piiluda.

Oleks minu olemine, siis pigem neutraalne kulgemine. Moto valiksin: mida harvemini koos, seda mugavam. Veel mõned aastad tagasi igatsesin meessõpra. Vestlemiseks. Meeleoluks. Elevuseks. Enam mitte. Mõelge, mis mõtlete, aga mul on naistega huvitavam. Kindel pind jalge all. Või üksi. Harva sattun seltskonnas kokku omavanuse või pluss miinus viis mehega, kes mind oma käitumise või jutuga ei ärritaks. Ilmselt mina neid ka.  Ju ma olen psühholoogiline probleem. Mõnikord suudab AK mind üllatada. Näiteks, kui saame terve õhtu viisakate inimeste moodi suhelda. Või viimatisel Rootsi reisil. Või siis,kui koju tulles näen, et soojuspump on kõvema kuumuse peale pandud, sest olen külmakartlik.  Parem on siiski, kui ta oma toas enda teleka taga nohiseb. Tean, et tema mõtleb minust niisamuti. Ja mida vähem ma kodus olen, seda mõnusamalt ta ennast tunneb.

Kohustus on see, mis mind igapäevaselt kinni hoiab. Varem mõtlesin, et mugavus ka. Enam ei oska seda sõna defineerida. Kaldun arvama, et üksinda oleks mugavam.
Aastaid tagasi, kui meie kodu veel üle rahvastatud oli ja ma kogu selle melu hulgas kiiresti väsisin, siis mõtlesin: kel paha, see läheb. Ja läksin jalutama.

Nüüd mõtlen niisamuti.

Lubasin Annelile, et kasutan neid pilte sügismasenduse teraapiaks. Kümneid fotosid vapustavast rukkililleväljast, mille branne avastas. 14. juulil 2014. Valida ei osanud. Ega ma mõni fotograaf ole.

ja miks ka mitte, poripildid tulevad järgmisel korral

Sõitsime randa

 Sain täna töölt varem õhtale (vanaema Nete ütlus). Lihtne seletus - lumehangenohu sai õpilase  kätte. Miks mitte keskpäeva kasutada ja sõita, kui juht päri on. Kummalegi tuli mere igatsus peale. Sõit oli seda väärt. Pea kümne aasta tagust "ennast" võrreldes: miks siis ei olnud nii külm, kuigi oli külmem.

https://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/09/kulma-vastu-kulmaga-vainupea-karula.html (Kuupäev tähendas uue blogi lootusloomist, mis ei täitunud kunagi) Ometi on nii südantsoojendav lugeda ja lasta läbi enda voolata. Aeg...

Vainupea täna, tuulega

..

Teised pildid läksid käest, tuulas lihtsalt,nagu näha.

Aga äge oli!