Esmaspäev, 24. mai 2021

Kullane kuppel, kellamäng, kriiksuv tuulelipp

 ehk pildilood Järva-Jaanist, Karinust, Aaverest.

Kui vähegi päikest võiks sõita! Miks mitte Järva-Jaani. Tuttavatelt olen "sul pole niikuinii midagi teha" kõrvalpilke näinud kui järjekordselt tuju tõstvalt ja energiat andvalt retkelt maabun. Ise ka ei tea kuidas see Järva Jaani ja eelkõige kirik pähe kargas. 

Esimese kurva hoone leidsime Vajangult. 



Mulle tundus esmapilgul, et Järva-Jaanis tasuks kauemgi ringi vaadata. Neil seal isegi järv ja puha. Meie aga pühendusime kirikule

Enne veel leidsime pika ja pimeda hoone, mille nimi Saagu Valgus, rääkis ilmselt soovunelmast.
Nii nutikat taaskasutust annab otsida!
Kui kirikuaeda sisenesime hakkas kell keskpäevatundi lööma. Meil pole peale Rakvere kellamänguga kirikut. Nelipühade eel kõlas  see eriti pidulikult. 
Kasutasime lahket võimalust siseneda, sest kirikuõpetaja Katrin-Helena Melder tutvustas leerilastele kiriku ajalugu. Kirikuaed pakkus samavõrd vaatamisväärsusi.
Meie kandis selliseid pontsakaid kiviriste pole.
Pildid tulid seekord eriti hästi välja, sellepärast lisan neid rohkesti.
Selle aja vägevate puhkepaik
Ja enam mitte nii vägevad, vaid unustusse vajunud

....


 
Valde Uukareda 1886-1939 EW poliitik. 

Nii suurt puust risti pole ma varem näinud
Minult on küsitud, et miks ma neid riste jm. pildistan? Ega ma oskagi vastata. 
...
...
..

....
J

ja just need pildid ei õnnestunud eriti hästi. Tegemist on marmoreeritud puiduga.

Pastoraat
Et kodutee meelest ei läheks
Alati on valikuvõimalused


Karinu mõisahoone, kus asus pärast 1919.a.maareformi kool


Jälle jõuti likvideerimisega ühele poole


Õhtuleht, 1999, 1.sept. "Rahapuudus pani kooli kinni ja lasi õpetajad lahti "

Kokkuvõtteks: mida maha ei põletata, see laguneb. Kuulutus pakub: müüa maja, 12 tuba. 

Kurvem ootas veel ees. 

Kuna lubatud vihma ei tulnud ega tulnud, siis otsustasime üles otsida Aavere mõisa. Enne seda sattusime Pikeveresse. Andke andeks, aga see kant meenutas tõelist Virumaa ääremaad. Mida ei olnud, oli Aavere. Tuli kaart appi võtta. Tuligi Aavere küla silt. Mida ei olnud, olid mõisa varemed. Silti ka polnud. Lõpuks leidsime.

Olen Aavere mõisast kirjutanud: http://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/10/aavere-selle-aasta-esimese-lumega.html aga see oli pea kümmekond aastat tagasi.

Olukord on hullemaks muutunud. Eks loodus teeb oma. Võimalus on tagasi tulla varakevadel või hilissügisel. Kes olen mina, et kriitikat külvata. Siiski võiks varemed olla veidigi välja raiutud. Vaatamata tulekahjule on ikka veel, mida vaadata.

...
lihtsalt polnud ruumi, et mingit mõttelist osa pildile püüda
...
..
Isegi ühtegi luuletust ei tule meelde. Lõpetan pildiga, kus veidike kõike. Nagu selles looski.

Teisipäev, 4. mai 2021

Kuu, kas jälgid mind?

 


Eile hakkasid algklasside pägalikud kooli imbuma. Peaaegu nagu karjalaskepäev! Kui esmaspäeval hiiliti arglikumalt mööda seinaääri, siis täna toimus juba korralik koolimürgel. Ja mina pean nentima: õnneks ainult viis nädalat veel. Seniks aga aprilli kokkuvõte. 

Millegipärast hakkasin pooles kuus jälle kuu faaside kalendrit jälgima. Alustasin 12. aprillist, mil algas kuu loomine. Olin erk ja vastuvõtlik, võimekam, kui muidu. 19-ndal sain teise süsti ja algas koolivaheaeg. Lubasin rohkem puhkust ja oma aega. Üle hulga aja rõõmustasin ennast millegi materiaalsega: ostsin kolleegilt kaks nn. koroonavaipa (pildid ei saanud eriti selged, aga uusi ei viitsi teha) 

....


...



Kui kuu oli kenasti kasvanud ja ümmarguseks kosunud, siis tabas mind üle hulga aja suguvõsa uurimise pisik. Sellele pani hagu alla tädi, kes tundis huvi oma emapoolsete vanatädide vastu. Tüdrukuid oli kuus ja täpselt teadsime ainult kahe saatust: minu vanavanaema Marie ja tema õe Linda lugusid. Lihtsalt igavuses tagasivaateid tegev tädi (79) hakkas meenutama, et kui tema oli seitsme-kaheksa aastane, siis tulid venemaalt? nii ta arvas vanaema Marie sugulased, ehk õde Miili ja tema täiskasvanud tütar umbes kümne aastase pojaga, kes ei osanud sõnagi eesti keelt ja kandis eesnime Igor. Igori emal õnnestus tänu minu vanaisale saada alevis mingit tööd, vist raamatupidajana. Loo tegi minu jaoks huvitavaks jutt, et naisel oli ainult kaks kleiti: siidikleit ja sitsikleit. Kuna ta tööl käis siidikleidiga, siis andis see põhjust külajuttudeks rikastest sugulastest. Hiljem kolis pere Tallinnasse. Genisse oli keegi hea haldjas pannud kirja õdede sünniaastad, siis sain teada ilma kirikuraamatuteta, et Emilie Lisette s. 1892 ja oli minu vanavanaemast 10 aastat noorem. Nüüd tuli välja, et olin oma teadmistest ees, sest teadsin, et kaks õde abiellusid kahe vennaga. Hakkasin mööda kirikuraamatuid kolama ja mis ma leidsin! Emilie ja tema abikaasa Hindiku abielukande kohale oli märgitud New York 1913. Nii olidki mõlemad vennad, Adam (minu vanavanaisa) ja Hindrik meerikamaale putkanud. Adamil oli selleks ajaks juba kaks last. Millal ja kus sündis Emilie tütar, kellel huvitav eesnimi Allas? Oli kuidas ma lappasin sünde Eestis, aga ei midagi. Siis otsustasin, et kui sünde pole, siis surmad ikka on. Olge te tänatud, kes kalmistuid registrisse kannavad. Leidsin Miili Pärnamäelt ja koos temaga tütre, kelle nimekuju oli  palju muutunud. Selline lugu.

Kuufaasidega jõudsin kahanevasse kuusse, mis mulle alati kõige raskem periood. Jälgin ennast sel perioodil kõige rohkem kõrvalt. 

Sõidud

Tänu majabrannele ja autole olen aprillikuu erilisemaks vormida saanud ja sadu kilomeetreid mõõtnud. Rohkem küll soojas autos, aga õues selga sirutamas sai ka käidud. Viimane, pikem, siirdus Emumäe kanti, sest Võrumaalt pärit branne ihkas vahelduseks tasasele maale Vooremaa servakese künkakesi. 

Tammiku külas asus muinasajal Pudiviru muinasaegne keskus. Mine või rahapada kaevama, aga jaanipäev kaugel. tere hommikust, tulin tammikust  - lausus vanaema, kui laps olin. Selles Tammikus, kus nüüd asub hooldekodu ja elab mõnikümmend inimest olin ma vist ühel korral käinud. Mälestusteta.




Meie piirdusime mõisaga ja selle ümbrusega. 

Kahjuks on mõisa park suhteliselt räämas (kus küll on need sada nõuka aegset koolilast, kes kevadel kohustuslikku riisumist sooritasid) Sellepärast vee äärde ei pääsenudki ja pildid ei kõneta.


Igal pool elati ja kuidas sa ikka teiste elamisse tükid. Aga kant on looduslikult kaunis ja mis peaasi - järved.

Kui kooliväsimus ei neela, siis järgneb...