kolmapäev, 30. oktoober 2024

Ruttu ruttu

 Arvut ei teinud koostööd ja nüüd väike kiire  meenutus



ja veel

ning edevust ka
Mitte ei oska neid piklikke pilte normaalseks teha.

Kogu päev oli tore, leidsin vanu tuttavaid, riskisin ja sain autoga õhtuks Väikesesse Maarjasse. Muidu oleksin pidanud neli tundi hilist Rakvere bussi ootama. Ühesõnaga, kuigi üks vald ja üks valla kultuur! ei ole ilma autota võimalik millestki osa võtta. 

Eriti veel sellisest tippartisti nautida. Õnneks oli vähemalt kolmkümmend külarahvast ennast kodudest välja veeretanud. Tasuta ju. Et mitte ülekohut teha, siis mõned muusikaga tegelevad uudistajad olid ka.

Ei saa aru kuidas Simuna suudab, aga Väike- Maarja, mis kordades suurem pakub "Kalevipoegasid". Et mitte päris ülekohtune olla, siis novembri lõpus tuleb Vello Jürnale pühendet vokalistide konkursi lõppkontsert. 

Kõrvus imelise pilliga tekitatud Heino Elleri "Kodumaine viis" ja loomulikult kogu kava, sammusin sügislehtede sahinal kodu poole. 

See ongi praegu minu eluraasuke ja rõõm.

Veel midagi meeldejäävat.

Koolivaheajal ristipojaga kohtudes (ta juba pool kuusteist) arvas ta, et peaks minu juurde tulema oma vana elu meelde tuletama. Sina oled ju minu raamatupidaja (raamatu pidaja) Kas kirjutada kokku või  lahku?

teisipäev, 22. oktoober 2024

Jälle uut ja vana

 


Aeg lendab kiiresti nagu pensionäril ikka, kes ei pea midagi tegema, aga teeb nii palju, et kirjutamisaega napib.

10. oktoobril toimus Väikeses Maarjas konverents, mida olin oodanud. 

Väike-Maarjas tähistati konverentsiga Helmut Joonuksi ja Eduard Leppiku 100. sünniaastapäeva - Uudised ja teated - Väike-Maarja vald (v-maarja.ee)

Mõlema härraga oli isiklik kokkupuude. Helmut Joonuksiga käisime 90-ndate algul mitmel bussireisil mööda Virumaa unustatud mõisasid. Tema nõuka aegsed retketeejuhid raamatute näol on mul riiulis praegugi. Joonuks oli minu ema koolivend, mõne aasta vanem. Aga mida ma ei teadnud oli see, et ta oli niivõrd hea fotograaf ja tema luuletused tasuvad lugemist.

Eduard Leppik oli minu õpetaja ja teejuht just vanade asjade ja lugude maailma, kuna minnes õppima viiendas klassis nn. suurte koolimajja avastasin sealt vahva koduloomuuseumi. Kahjuks hävis palju eksponaate 1970.a. tulekahjus. Sellele vaatamata pani just Leppiku kogu aluse Väike-Maarja muuseumile. Ed. Leppik õpetas meile saksa keelt ja eesti keelt. Mulle meeldisid mõlemad ained ja sellepärast polnud raske olla tema lemmiklaps. Pikkamööda suunas ta mind lugemust parendama ja praakis välja teosed a la "jutustus tõelisest inimesest" ja veel palju pahna. Kahjuks olin liiga lais ja jätsin unarusse saksa keele, mille õppimine näis maakooli plikana mingil ajal mõttetu (oh need valikud, need valikud)

Panen mõne pildi ka:

...

Pärast konverentsi retkasime kultuuriloolisi paiku mööda

...


uurisin, et kas minu jaoks ei ole muuseumis mingit väikest tööotsakest. Muidugi mitte, ka sealne kultuur on kokku kuivanud. Kahju, väga kahju.

Maabranne mahitusel käisime kinos filmi "Rändajad" vaatamas. Ei kahetse, pigem soovitan.

Täna ootab ees uus katsumus. "Vari". Olen kindel, et mulle ei meeldi.


Olmest

Loomulikult ei mahtunud septembris kulutatu pensioniraha raamesse. Palju küll üle ei läinud, nii 60 raha. Aga kütet veel ei olnud nii et...Muidugi võib öelda, et milleks krõbile mugavused, hea toit ja kultuur. Sellele vastaksin parafraseeritud tsitaadiga: aga mina olen normaalne inimene ja tahan seda kõike saada. Ühes kommentaariumis sain lausa halvakspanu osaliseks kui rääkisin "spatamisest", punase kala söömisest, kohvikutest ja kontsertidest, reisimisest. Ja sellest, miks ei peaks 70 aastani töötama. 

esmaspäev, 14. oktoober 2024

Eriline pühapäev

 



Jah, pühapäeval sai see teoks! Kaheksa meeskoori kontsert Estonia kontserdisaalis. Ühendkooris laval 250 meest, eesti parimad meeskooride dirigendid ning viimase kohani välja müüdud saal. Poeg 2 otsis välja, et ligi tuhat istekohta. 

Kogu see ilu ei mahu sõnadesse. Iga koor sai esitada kaks laulu ning siis veel ühendkoori lood. Kahju, et kava ei õnnestunud leida (paberil polnud). mulle meeldib kodus tagasi vaadata, sest kõik ei jää ju meelde. 

Suvel toimus meie vallimäel Eesti Meestelaulu Seltsi 35 aastapäevale pühendet kontsert, kus laulis ligi tuhat meest, poissi ja noormeest.

Kaheksa meeskoori kontsert oli mingil moel jätk sellele ja 



sügisene  meeste koorilaulu  tippsündmus. Nagu juba ütlesin, siis parimad palad ja parimad dirigendid:  Kuldar Schüts, Hirvo Surva, Indrek Vijard, Mikk Üleoja, Valter Soosalu..

Tegelik oli üks kontsert veel. Juuli alguses Mustpeade majas pealkirjaga "Isad ja pojad". Siis õnnestus  koos Kalamaja brannega istuda esireas.

Kuna minu kaks poega lauylavad möödunud sügisel loodud uues meeskooris "Homme", siis liitsime pealtvaatajate hulka Mi 2 ja noore neiu, lapselaps Marianni. Isiklikult polnud ma kunagi rõdult sündmust pealt vaadanud, aga lihtsalt piletid said enne otsa . Mõnes mõttes oli see isagi hea, sest kolm tundi oleks tütarlapsele liiga suur enese ületamine olnud. Nüüd sai vahepeal püsti tõusta ja isegi rõdu servast isale lehvitada. Meeste laul kõlab küllaltki valjult ja rõdul ei tekitanud kõrvade kinni katmine, eriti plaksutamise ajaks, pealtvaatajate tähelepanu. Kuigi üks vanaproua vahtis ikka häiritult üle õla. Praegusaja harituse tase võiks paraleelselt koos käia muusikalise hariduse ja erivajadustega arvestamisega. 

Üheks ebamugavuseks osutus poole tunnise vaheaja jooksul teenindada  sadu WC-sse soovijaid, sest olid ju mehi kuulama/vaatama tulnud loomulikult naised. Õnneks ei kontrollitud kotte ja veepudelit ei konfiskeeritud nagu laulupeol. Pisiasjad, aga võivad jama tekitada.

Kuna olime maalt ja hobusega st. autoga, siis jäi kena neli tundi söögipausiks ja vanalinnas kolamiseks. Mis on veel meeldivam kui igal sammul pead nägema siirast uudishimu, palju küsimusi ning hellust ja headust täis pilku ning sooja kätt pihus. Mi 2 pole eriline šopahoolik ja see päästis päeva. Kauni, päikselise päeva tõttu välistasime muuseumid ja iga disainitud vaateaken oli nagu pisikene kunstinäitus. 

...


Vaatamata sellele, et otsisin välja kõige mugavamad jalavarjud tunnen täna, et mul on jalad. Valutamise mõistes on neid vähemalt kümme paari.



Pipratera tuli alla neelata. Poeg 4 ja Mi 4 olid covidi hankinud ja ei saanud osaleda. Nüüd jääb üle jõuluesinemist oodata.







teisipäev, 8. oktoober 2024

Aruanne

 



No see oli nüüd küll rekordseptember minu blogimaastikul. Kirjutada viis postitust.


Ah et kuidas mul oktoobris läinud on? Maabusin eile õhtul Väikesest Maarjast, kus veetsin/viitsin kuus pikka päeva. 

Suurim ootus oli Jaan Tammsalu sügisemõtisklus koos kaunite orelihelidega. Kirjutasin paar rida üles:

Nutune sügis sõrmitseb hingekeeli...

Kui minu tiivad kord mind alt veavad, siis too mulle uued tiivad...(Led Zeppelin)



Isegi rahvast oli. Järgmisena kutsus ta meid 30.oktoobril Jaani kirikusse oma raamatu esitlusele ja kontsertmõtisklusele, kus musitseerivad Andres Mustonen, Marek Sadam, Olav Ehala, Robert Jürjendal ja veel teisi muusikuid. Hea  põhjusTallinnasse minekuks.

Kahjuks lõppes minu tööampsuke Köster Cööcki majas näituse kuraatorina, sest maja alles renoveerimisjärgus ja kütteta ning näitus kolis parimatele jahimaadele, kus oma perenaine. Eks ma hoian silmad-kõrvad lahti ja meele avatuna. 

10.okt. lähen Maarjasse tagasi, sest siis toimub mind huvitav konverents ajaloo teemadel.  Aga muidu on Maarjas igav. Jalutan emaga mööda kalmistuid, käin poes, teen süüa, käin alevi saunas ja loen vanu rajoonilehti, vabandust Virumaa Teatajaid.

5.okt. rõõmustasin selle üle, et elan üksi. Üks kord aastas ju võib. 200 raha nagu taevast tulnud. 

Midagi ikka juhtus. Nägin ühe väikese maja õues kalkunit, kes lendas puu otsa! Lõikasin poest  tulekul pisikest teed pidi ja mida ma näen. Kalkun, mis kalkun, pisike pea ja laiali saba., kõnnib maja hoovis, kus mingeid linde ei peeta. Aga kui ta lendu läks, siis arvasin, et kas tõesti metsis. Muud tarka ei osanud välja mõelda.

Täna riietest ei kirjuta. Vedeleb osa niigi kohta leidmata küll ustel, küll vooditel. Mõnikord on viis tuba tõeline rõõm. Ainuke, millest ma aru ei saa- kust tuleb tuppa tolm, kui seal praktiliselt ei elata. Isegi suure voodi alla, kus ei magata. 

Septembris antud lubadused on osaliselt täitmata, milles pole midagi uut. Raha kulutamisest kirjutan ilmselt homme, sest praegu viibib siin Poeg 3, kes viis auto hooldusse.