Reede, 30. detsember 2011

Minu jõulud



PEREPIDU

AASTA SAATMISPIDU

KINGIPIDU

Neljapäev, 29. detsember 2011

Minu jõulud


söögi tegemise päev
poepäev
söögi tegemise päev
poepäev
söögi tegemise päev

brannedepäev

hilisõhtune saunapäev

Kolmapäev, 28. detsember 2011

Minu jõulud

Lastepäev,
lastelastepäev

Teisipäev, 27. detsember 2011

Minu jõulud



Nüüd on hea kinkide ja kingimehe juurde jõuda.
Oma jutus.

Kõigepealt hangin Vikipeediast ajalugu:

Jõuluvana ehk jõulumees on tegelaskuju uuemast jõulukombestikust, jõulukinkide tooja.

Kõige sagedamini kujutatakse jõuluvana kõhuka heatahtliku vanamehena, kellel on suur valge habe ja seljas punane mantel ning kaasas kott kinkidega.

Uuemas rahvusvahelises traditsioonis kujutatakse jõuluvana sageli liikumas lendava saaniga, mida veavad põhjapõdrad. Kingid poetab ta majandesse korstna kaudu.

Eesti kombestikus jõuluvana (st jõuluvanaks kostümeeritud isik) tavaliselt külastab kodusid ning soovib, et vastutasuks kingi eest talle jõulusalmi loetaks või muul viisil esinetaks. Sõnakuulmatute jaoks võib jõuluvana vöö vahel kanda vitsakimpu.
Jõuluvana kodu öeldakse asuvat Põhjanabal.

Põhja-Soomes Korvatunturi lähedal asub jõuluvana kodu teemapark, mis on rahvusvaheliselt populaarne turismiatraktsioon.

Jõuluvana traditsioon on saanud alguse legendidest püha Nikolause kohta; samast pärineb ka tegelaskuju Ameerikas levinud ingliskeelne nimi Santa Claus.

Nikolaus elas Myra linnas Väike-Aasias. Linnas elanud ka kaupmees, kellel olnud kolm tütart. Kaupmees laostus, ega saanud tütardele kaasavara anda. Seetõttu ei saanud tüdrukuid mehele panna ja isal ei jäänud muud üle, kui leppida kokku, et tüdrukud lõbumajale müüa. Kui Nikolaus seda aga kuulis, hakkas tal tüdrukutest hale ning võttis kukru kuldrahaga ja viskas selle öö varjus läbi akna naabermajja. Naabrimees tänas jumalat ja sai tütred ausalt mehele panna. Teises legendis jutustatakse, et kord, kui Myra linnas valitses nälg, seisid sadamas viljalastis laevad. Nikolaus veenis meremehi jätma igasse laeva vaid sada külimittu vilja, ülejäänu aga vaestele jagama. Ta kinnitas, et kaalumisel puudujääki ei märgata. Meremehed tegidki nõnda ja ei kahetsenud tehtut.
Aastaid hiljem valis Myra linn Nikolause oma piiskopiks. Ka kõrge aukandjana hoolitses ta vaeste eest ja jagas lastele kingitusi, jõuluööl aga jättis kingid kotiga ukse taha trepile. Pärast surma kuulutati Nikolaus pühakuks, ning tema surmapäeva (6. detsember) hakati tähistama nigulapäevana.
Algselt tõigi piiskopimantlisse riietatud Püha Nikolaus kingitusi pigem nigulapäeva paiku. Hiljem nihkus traditsioon jõuluööle ning kingituste toojaks sai Jõululaps (Kristuslaps).

Pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist.

Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks.

18. sajandist levis Euroopas ja Põhja-Ameerikas jõuluvana traditsioon ligikaudu tänapäevasel kujul

19. sajandil kujunes üldiselt välja ka jõuluvana väline kuju - valge habe, punane teravatipuline tutiga müts, punane kuub valgest karusnahast krae ja kätistega. Selle põlistamisele aitasid kaasa Coca-Cola reklaamid 1930ndatel.

Eestis on varem jõuluvanaga analoogilist rolli täitnud jõulusokk.

Nõukogude võimu ajal juurutati jõulude asemel nääride tähistamist ja kodusid külastas siis näärivana.
Venemaal teatakse jõuluvana rollis Pakasetaati (Дед Мороз)

Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest.

Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest.

Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki.

Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel.

Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud.

20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi saavad kõik pereliikmed.

Hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.

(viimased faktid on võetud Kultuuriaknast)


Mida vanemaks ma saan, seda küsitavamaks muutub minu jaoks jõuluvana roll. Tema teine nimi oleks nagu toojavana ja nii nagu keegi tabavalt ütles on päkapikud nagu pärisorjad, kes peavad täitmatute tarbijalaste soove täitma.

Valdavalt on kingiusku anonüümselt jõuluvanalt lasteaiaealised, arvan, et kolme kuni seitsme aastased sinisilmsed põnnid ja tirtsud.
Kuidas aga teha selgeks hierarhilise ühiskonna võsukestele riigilasteaias miks üks on olnud nii hea laps, et teda premeeriti ülikalli ja lapse jaoks unistuste kingiga, teine aga ....

On see kapitalistliku ühiskonna õppimis- ja olelusvõitlus?

Pigem ikka lapsevanemate ja vanavanemate suutmatus mõelda ja arvestada.
On ju olemas lapse sünnipäevad, mil oma töölkäimisest ja pikkadest päevadest tekkinud suhtlusvaegust ja tegematajätmist kinkidega heastada. Ja jalgratta või elektriauto võib ju lihtsalt niisama osta. Pühapäevaks. Rõõmuks ja rahuloluks. Ja teadmiseks, et sul on seda vaja ja meil on võimalus see sulle osta.
Milleks neid toojavana kotti toppida. Ei mahugi ju teised sinna maa-vanaema kootud kindapaari kõrvale.

Teine asi on vanemate laste ja täiskasvanud pereliikmetega.
Nemad saavad kinkides õppida ja õpetada andmisrõõmu.
See on väärtus, mis läheb isalt- emalt pojale-tütrele ja seda ei tohiks rikkuda lausega:
issand, kas ma pean TALLE ka veel kingi tegema???

Nii et ettevaatust - ka suurtel lastel on kõrvad!

Esmaspäev, 26. detsember 2011

Minu jõulud


Laste päev
Lastelaste päev

Pühapäev, 25. detsember 2011

Minu jõulud

Koopeerin siia loo mulle väga tähtsast inimesest, tänu kellele muutus kuus aastat tagasi minu elu

Jõulutunne on seotud inimsuhetega
24.12.2011 09:10
Katrin Kuljus

EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu ütleb, et hea jõulujutlus on see, kui kuulajal tekib küsimus, kas see on ka tema jaoks. Praegusel kiirel ja infoküllasel ajal kutsub Toompuu inimesi üles süvenema – kõigepealt iseendasse.



Kirikuõpetajatel on tulnud aastasadu jõulude ajal öelda jutlust ühe ja sama teksti põhjal. Kuidas valmib igal aastal uus jõulujutlus?

Palju mängib kaasa see, mis on toimunud inimeste elus ja ühiskonnas tervikuna. Jõulusõnumit edasi andes mõtled kontekstile, kust inimesed tulevad jõulukirikusse – paljude jaoks ongi see ju ainus kirikusse tulek aasta vältel. Aga jõulusõnumi tuum on ikka sama: Jumal on tulnud maailma.

Koolilaste jõuluteenistusel rääkisin Grinchist, kes on filmitegelane ja kes soovis jõulud ära varastada. Mis siis oleks, kui jõulud oleks varastatud, kui jõule ei oleks? Ilmselt kingituste tegemiseks leiaks ikka põhjust, heategevus oleks samamoodi ka muul ajal, jõuluevangeeliumi Joosepi ja Maarja lugu võiks ikka olla – tegemist on ju toreda looga, kuidas kaks noort inimest ei leia ulualust ja satuvad lauta. Aga mida ei oleks, oleks ingli sõnum, mis karjastele kuulutas: ärge kartke, teile on täna Taaveti linnas sündinud päästja. Ei oleks sõnumit, et Jeesuses Kristuses on Jumal saanud inimeseks – meie pärast. Ilmselt oleks jõulude röövimiseks vaja see sõnum ära võtta.

See on jõuludes eriline ja seda peaks kirikutes püüdma inimestele arusaadavaks teha, et nad seisataksid ja küsiksid: kas see on ka minu jaoks? Ka siis, kui inimesed ütlevad, et ei, see on hoopis teisest maailmast kui see, kus mina elan. Aga nad vähemalt küsivad: kas see võiks olla ka minu jaoks? Siis on jõulusõnum saanud piisavalt hästi edasi antud, kui inimesed endale selle küsimuse esitavad.



Milline on tänavuaastane jõulude kontekst?

Minu meelest on tänavune aasta olnud kontrastide aasta. Ühtepidi on Eesti ühiskonnas midagi saavutatud, saime ju tänavu aasta alguses euro kätte, ja teisalt räägitakse nüüd, et kui vale see kõik oli. Vaimuliku pilgu läbi ühiskonnas toimuvat vaadates tundub mulle, et ühtepidi ollakse hästi kriitilised, ka kiriku suhtes, kristliku sõnumi suhtes. On ju suur hulk häälekaid vastaseid, kellel on ka koht, kus oma hääl kuuldavaks teha, ja keda kuulatakse, näiteks kolumn “Jumal kirjutab” Eesti Päevalehes – iseenesest vahvalt kirjutab, aga tulemus tundub kohati traagiline.

Teistpidi vaatan inimesi. Nemad tulevad ikka kirikutesse, ja minu meelest järjest enam. On otsimise aeg. Näiteks meie kogudusse tulevad paljud need, kes on mingi pikema otsimise teekonna juba läbi käinud. Enamik neist on keskealised, kes on proovinud ühte ja teist, ka totaalset materialisti elu, aga mingil ajal jõuavad nad kirikusse. Ja see põhjendab, miks kirikul on mõtet olemas olla.

Ükskõik kui keeruline vahel on olukord kiriku jaoks ja kui palju on vastuhääli, alati on tasakaalustav pool, kes leiab kirikust seda, mida mujalt ei leia. Ja teistpidi, kui ühiskonnas on põhiväärtuste ümberhindamine, räägime siin näiteks abieluinstitutsioonist, siis suur hulk inimesi pöördub kiriku poole, leides, et kirik on jõud, mis saab neid protsesse suunata või pidurdada.



Praegusel ajal otsitakse jõulutunnet. Kust seda leiab?

Ma arvan, et jõulutunne on osal inimestel seotud lapsepõlvekogemustega. Mis on sellest muretust ajast meeles: ema küpsetas piparkooke ja kõik muu, mis jõulude juurde kuulus.

Ma arvan, et jõulutunne on seotud inimsuhetega. Jõulud on raske aeg neile, kellel on suhted sassis, kes on üksi. Olla jõulude ajal üksi või haiglas, on üsna traagiline.

Jõulud on teatud mõttes inimelu põhialust puudutavad pühad. Inimsuhted on väga olulised, et tunda end väärtuslikuna, leida oma koht. Pühakiri ütleb, et Jeesus tuleb meile ka vennaks – Jumal ise tahab tulla inimese juurde selleks väga lähedaseks tegelaseks, kellega on isiklik ja intiimne suhe. Selles mõttes puudutab jõulusõnum meie suhete maailma.

Kui inimesed otsivad jõulutunnet, siis ilmselt tuleks otsida üles need olulised inimesed, kellega ei ole kaua suhelnud, otsida üles oma pereliikmed, olla koos, öelda mõni hea sõna – ma usun, et see loobki jõulutunde.



See aasta oli teie peres eriline – sündis esimene laps. Kas poeg Ruubeni tulek on midagi teie elus muutnud?

Pärast lapse sündi ei ole enam ühtegi päeva, mis oleks mõttetu, tähenduseta või raisatud. Laps annab kõigile päevadele tähenduse. Lapse sünniga on elul oluline dimensioon juures – ma saan aru, et olen vajalik, ükski päev ei lähe mööda nii, et ma ei tunneks oma vajalikkust. Juba see, et oled ühele lapsele vanemaks, annab igale päevale tähenduse.



Kuidas end aasta lõpul ja uue algul häälestada?

Aeg, kus elame, on väga põnev. Vaadata, mis maailmas toimub, kuidas võimud vahetuvad, mingid tegelased kukutatakse, on ühtpidi hirmutav, aga teistpidi sisaldab see kõik võimalust. On tunda, et midagi uut on tulemas.

Kui vaadata, kuidas teatud paradigmana on muutunud ka see, et õpetajad ei ole koolis autoriteetsed, siis puudutab see autoriteetide maailma laiemat mõistmist. Autoriteetide ajastu on möödas. Pigem kaldub kõik sotsiaalmeedia kujundatud suhtlemisviisi suunas. Ei ole enam tähtis see, milline on sinu positsioon, isegi haridus, vaid tähtis on see, kas sind viitsitakse kuulata või mitte. Kas sul on midagi sellist öelda, et inimesed tahavad seda kuulata – see on inimeste vaba valik. Sa võid olla minister, aga kui su kõnesid ei kuulata, ei ole sul sõpru, järgijaid.

Ühiskonna toimimisel ei ole enam oluline autoriteetide seltskond, kes on võimu tipus ja ütleb, kuidas edasi minna. See, et sul on positsioon, ei lähe enam korda, see, et sa oled õpetaja, ei tä­henda enam, et õpilane sind kuulab. Võib öelda, et kõik on hukka läinud ja vanasti oli kõik ilusam ja parem, aga ma ei annaks hinnangut – tänapäeva maailm on lihtsalt teistsugune, eile elati teisiti kui täna. Suheldi ja mõisteti kogukonnana toimimist teisiti, see ei ole hea ega halb, vaid lihtsalt praegune olukord ja pigem tuleks otsida võimalusi, mismoodi võiks positiivselt sellega kaasas olla. Minu meelest on tore, et järjest tähtsam on sisu, see, mida sul on öelda, kui see, kui palju sa teenid või milline on su võimupositsioon. Iga üksiku inimese osatähtsus järjest suureneb. Iga inimese arvamus on potentsiaalselt suurem, kui see on kunagi varem olnud.

See aeg on möödas, kui võimulolijad said mõelda, et las rahvas teeb oma asja ja meie teeme oma. Mulle tundub, et eesti inimesed, eriti noored, huvituvad rohkem sellest, kuhu me rahva ja riigina läheme.



Kuidas siis praegustes oludes käituda?

Olen mõelnud, et üks asi, mida vajame, on süvenemine, sügavuti minek. Ma ise olen totaalselt XXI sajandi inimene. Ma tunnen ennast väga hästi kõigi uute vidinatega ja uue suhtlemisviisi juures. Mulle meeldib, et ma ei pea ajalehte paberkandjal tellima või raamatut poest ostma, vaid saan arvutist lugeda. Samal ajal on kõik käeulatuses – informatsioon, tõekspidamised, maailmavaated. See tekitab olukorra, kus me ei jaksa süveneda, võtame vastu kõike, aga samas mitte midagi: ajalehest loen pealkirju, mitte kogu artiklit, erinevate maailmavaadete puhul piirdun esmamuljega ja ei küsi, mis on seal taga, miks nii öeldakse-mõeldakse.

Minu meelest tuleks siit edasi minna, püüda süveneda, vaadata asjade ja esmamulje taha. Minna pealkirjadest kaugemale, kusjuures pealkirjad sõnastatakse tihtipeale nii, et nad tabaksid, mitte et nad sisu edasi annaksid.

Kirik võiks siin olla teenäitajaks, tegelda asjadega, mis kutsuvad inimesi süvenema.

Ühtepidi räägime, et on oluline olla tänapäevane, et inimesed saaksid aru, mis kirikus toimub; ka muusika võiks olla tänapäevane jne. Aga mulle meeldib mõelda, et inimesed vajavad hoopis teistsugust asja, mis korraks tõmbab neile piduri peale ja nad saavad aru, et siin on hoopis midagi muud, mida kuskil mujal ei ole. Näiteks vaikus. Kui vähe on kusagil võimalik vaikust kuulda. Aga vaikus paneb kindlasti inimesi süvenema.

Ja süvenemine peaks algama kõigepealt iseendasse süvenemisega. Kõik suured vaimulikud inimesed on sedastanud, et tee Jumalani algab iseendast. See ei tähenda, et sina ise oled Jumal või et sinus on Jumal. Kuid paratamatult avastad iseendasse süvenedes uued teed ja vajadused, mida sa varem pole märganud. Keegi on öelnud, et igas inimeses on üks Jumala-suurune auk, mida oleks vaja täita. Usun, et see auk on olemas.

Süvenemine võiks hakata sellest, et jääme vait. Lõpetame rääkimise. Paneme müra kinni. Vaatame, mis siis on. Väljast ei tule infot ja ise ei produtseeri – mis siis alles jääb? Me võtame elus rolle, paneme ette maske – aga kui see kõik ära võtta, mis siis alles jääb? Siis jõuab inimene iseendani ja näeb oma tõelisi vajadusi. Siis saab temast otsija, kellel on suur potentsiaal ka leida. Nii võib tõelise seesmise rahuni jõuda.

Ükskõik kuidas elu läheb, kuidas on tööl, isegi kui inimsuhted on keerulised – sellest kõigest sõltumata saab olla temas rahu, sest ta on leidnud midagi kõigest sellest rohkemat. Ja siis ei pea üldse muretsema, mis tuleb aastal 2012 – inimene teab, et tuleb mis tuleb, tema on olemas ja ta on midagi enamat kui see, mida saaks määratleda mingi positsiooniga ühiskonnas, sõprade hulga või palganumbriga. Ta on midagi enamat. Ta saab aru, milleks ta on maailma loodud, milline ta on – Jumala-näoline ja armastatud olend. Ja siis saavutab ta olukorra, mille kohta me ütleme õnn või rahu, kõikumatus, enesekindlus. Süveneda!


Nii ongi mul sõnad ja mõtted, mida jälgida ja millest õppida.
Elukestvalt.
Aitäh Tauno ja Pille,et saan teie sõber olla.

Laupäev, 24. detsember 2011

Minu Jõulud


(Jõhvi kirik 2008)

Jätkan oma lugusid ja võtan appi Wikipeedia, mis annab teada, et

Kristlikud jõulud (inglise keeles Christmas) ametliku kirikliku nimetusega Kristuse sündimise püha, on kristlik kiriku püha, millega tähistatakse jõulupühade ajal kristliku jumala poja Kristuse sündi.

Jeesuse kui oletatavalt ajaloolise isiku täpne sünnipäev ja -aasta on teadmata. Algul ei pööratudki tähelepanu sellele, millal Jeesus Kristus sündis.

Paljudes keeltes kasutatakse mittekristlike jõulude ja kristliku püha kohta eraldi sõnu, näiteks inglise keeles on esimene neist yule ja teine Christmas. Eesti keeles neid ei eristata.

Piibellikku põhjust Kristuse sünnipäeva sel ajal tähistada ei ole. Kuna pööripäeva tähistamine oli paganlik komme, siis enne neljandat sajandit kristlased jõule ei pidanud.

Aastal 353 andis Rooma piiskop korralduse tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril, et see oleks samal ajal paganlike pidustustega, mida peeti talvise pööripäeva järel päikese taassünni puhul.


Saksa keeleruumis said vanad germaanlaste jõulupühad Kristuse sünnipühana kinnituse Mainzi sinodil aastal 813, kuid muutusid sellena tõeliseks rahvapühaks usutavasti alles 14. sajandil.

Kristuse sündimise püha tähistab kristlaste jaoks eelkõige Jeesuse sündi, mitte talvise pööripäeva pidustusi. Kristlik kirik üritas kristlikustada jõulupühasid. Kristuse kui maailma valguse sünd tehti analoogseks päikese taassünniga, et kristlus oleks paganlusest pöördunutele kergemini vastuvõetav.


Kristuse sündimise püha tähistatase kirikutes mitme jumalateenistusega: 24. detsembri õhtul, 25. detsembri öösel, varajasel hommikul ja päeval. Suurele osale kristlaskonnast on just jõuluöö missa Kristuse sündimise püha tähtsaim teenistus ja pühade kõrgpunkt

Jõuluöö on kristlaste jaoks Kristuse sündimise öö. Nagu karjased valvasid öösel oma karja, nii koguneb ka kogudus sel ööl valvama ja palvetama.

Jõuluhommiku jumalateenistusel, kus seda peetakse, on rõhk karjastel, kes ruttavad sündinud Päästjat vaatama. Kristuse sündimise püha jumalateenistusel tänatakse Jumalat selle eest, et ta on tulnud oma pojas inimesena inimeste keskele.

26. detsembrit ehk teist jõulupüha on peetud esimärter Stefanose mälestuspäevana.
27.detsember ehk kolmas jõulupüha, apostel Johannese päev.

Eesti Kristlik Televisioon, Enn Auksmann:

See, et jõulud langevad kokku pööripäevaga, on teadlikult kokku sobitatud. Meil ei ole kirjalikku või piibellikku allikat kuupäevast, mil Kristus täpselt sündis. Lihtsalt kunagi kirik otsustas, et just see aeg on kõige sobivam Kristuse sünni tähistamiseks. See polnud ainult vanade eestlaste jaoks sätitud, vaid kirik sobitas selle ajale, kui Vana-Roomas peeti nn Päikese sünnipäeva.

Kirik tahtis sellega juhtida tähelepanu, et peale Päikese sünni on sündinud maailma uus, tõeline valgus, vaimuvalgus, mis Jumala poja siia maailma sündimisega tekkis. See tähendas samuti võitu pimeduse ehk kurjuse üle.

Jõuluaega on vahel hurjutatud küll eestlaste liigsöömise pärast. Aga jõuluroad on seotud just kristlusest pärit tavaga, sest nagu ülestõusmispühale, nii eelnes jõuluajale ju paastuaeg. Ja vähemalt vanasti oli paast tõsine asi.

Jeesuse mõju ajaloole on olnud tõesti hämmastav.
Tegemist oli ju lihtsa inimesega, peaaegu ei kellegagi, kes kogus enda ümber hulga samasuguseid lihtsaid inimesi, ja korraga on sellest saanud maailmas levinuim usund.

Kas ristimata inimesel on võimalik olla kristlane?

See on usu põhiküsimus, millele lühidalt saab vastata eitavalt, pikemalt rääkides läheks jutt väga pikaks. See on lausa omaette teema, mis puudutab ka jõulusündmust. Kristlased usuvad, et tõeliseks eluks vajalik ühendus Jumalaga – see saab võimalikuks Jeesuses Kristuses, inimeseks saanud Jumalas, kellega meid ühendatakse ristimise ja usu kaudu.

Reede, 23. detsember 2011

Minu jõulud


linnapäev
süldipäev
pasteedipäev

Neljapäev, 22. detsember 2011

Minu jõulud


(pildil minu puu 2008)

Täna otsisin tarkusi jõulupuust.

Väärika ajalooga jõulupuu (katked Eesti Kristliku Televisiooni leheküljelt)

Miks toome jõulupühade puhul tuppa jõulukuuse? Miks peab mingi puu kesktalvel äkki toas olema? Ja miks just kuusk?

Arvatakse, et kuuse tuppa toomine on Saksamaalt pärit komme ja et just usupuhastaja Martin Luther oli esimene, kes metsast kuuse tõi ja sellel küünlad süütas.

Tegelikult ei ole jõulukuusk kristlaste väljamõeldis. Juba 3500 tagasi on Ees-Aasia hetiitide savitahvlitel kirjeldatud müüti jõulukuuse eelkäijast, jumal Telepinusega seotud rituaalpuust, mille juurde kuulusid kingitused ja head soovid.
Savitahvlid leiti hetiitide kunagise pealinna Hattusa asupaigast praeguses Türgis.

Müüt räägib päikesejumal Telepinuse kadumisest kesktalvel, mistõttu on ka Päikese kadumise oht. Kui kaob Päike, kaob ka elu Maal. Hetiidid palusid, et päikesejumal ei vihastaks ja annaks Päikese tagasi.

Savitahvlite kirjetes on kasutatud väljendeid “jõulupuu”, “jõuluvana kott” ja“kingitused”.

Jõulupuu puuliiki savitahvlite kirjed ei märgi, aga jutt võis käia piiniast.
Türgi vooremaadel esineb küll ka üks kuuseliik, aga ainult piiratud alal. Piinial on suured käbid ja suured seemned, mida vanal ajal toiduks kasutati. Kuusel aga pole, mis toidaks. Ka seeder ja küpress ei saanud seetõttu esimesed jõulupuud olla.

Pole täpselt teada, kuidas jõulupuukomme Ees-Aasiast lääne poole liikus, aga Rooma riigist on säilinud aastavahetuse pidude kirjeldusi, milles ka puurituaale.

Rituaalide sisuks oli roheliste okste tuppatoomine ja märke on ka sellest, et õues põletati jämedat puupakku. Soome mõne aasta tagune leiutis metsaküünal
risti saetud kuiv puupakk – on hiline Rooma põletuspaku järglane.

Puurituaalide vahendaja võis tollal olla keltide hõim, kes liikus ida poole. Nende asustatud Ees-Aasia osa nimeks sai Galaatia.

Põhjala viikingide pidude osaks oli kesktalve söömapidu. Küpsetati metssigu, tantsiti ja lõbutseti. Muu hulgas oli komme tuua tuppa rohelisi oksi.

Kõige väärtuslikumad olid jugapuu oksad, mis lõhnasid hästi. See komme levis edasi. Veel XVIII sajandil toodi näiteks Saaremaa mõisatesse aastavahetusel hobusekoormate kaupa jugapuuoksi. See oli üks põhjus, miks nimetatud puuliik metsades vähenes.

Inglismaal, Saksamaal ja eriti katoliiklikus Ameerikas liigub jutt Püha Bonifaciuse kuusest, mis pärit VII sajandist. Tegu on kristlasest munga Bonifaciusega (heategija), kes läks Saksamaale Kristuse usku õpetama ja võttis inimeste juurde minnes kaasa noore kuuse. Selle võra kolme ossa jaotades esitles ta siis Jumala kolmainsust.

Rahvale jäigi kuusest mulje, et see on kristliku jumala puu, vastandina kohaliku rahva pühale tammele. Seetõttu hakatigi jõulupühade puhul tooma tuppa noori kuuski.

Kuuldes, et Jumala asukohaks on kõrge taevas, hakkasid inimesed riputama kuuski lakke, latv allapoole.

Tüüringi ja Elsassi kant tahavad olla Saksamaal jõulukuusetraditsiooni sünnikohaks. On teada, et veel XIV sajandil pandi jõulukuused laest rippuma.

Tallinna esimese jõulukuuse pani püsti Saksamaalt pärit kodanik Raekoja platsil 1441. aastal. XVI sajandil seadsid Mustpeade vennaskonna kaupmehesellid paastuajal sinna üles roosidega kuuse, mille ümber õhtupoolikul tantsiti.

Berliinis pandi esimene kuusk üles alles 1780. aastal.

Esimese tuppa toodud Eesti jõulukuusena on mainitud Hiiumaa Kärdla pastoraadi kuuske. Pastor J. H. Koch, kes lapsepõlves tutvus Saksamaa kuuskedega, sai 1795 selle traditsiooni asutajaks Eestis.

Katoliku ja luteri kirik ei tahtnud kuusekommet austada. Kirikumeeste meelest oli tegu paganlike rituaalidega. Alles pärast seda, kui kuuskede otsa hakati riputama õunu (paradiisi sümbol), ladvatähti (Petlemma täht) ja riigilippusid (rahu sümbol), anti kuusele ka kirikuhoonetes armu.

Soomes sai kuusekombe levitajaks rahvakooli asutaja Uno Cygnaeus, kes hakkas alates 1863. aastast korraldama kuusepidu, kus lauldi jõululaule ja korraldati jõuluetendust. Instituudis õppinud noored õpetajad läksid laiali üle Soomemaa ja viisid endaga ka jõulupuu kombe küladesse kaasa.

Jõulupuu ei pea olema tingimata kuusk. Komme, et hangitakse just kuusk, on pärit Saksamaalt. Aga seal ongi kuusk tavaline puu. Näiteks mändi leidub tihedasti asustatud Saksamaal hoopis vähe. Aga just mänd on päikeselembene ehk päikesepuu, mitte kuusk.

Ameerika levinum jõulupuu on lisaks kuusele harilik (Euroopa) mänd.

Lugedes erinevaid versioone esimese puu ehtimisest Euroopas tundub, et õiguse eest olla esimene kakeldakse nii Riias, Tallinnas või Prantsusmaal Selestati väikelinnas. Mis tegelikult toimus, ei saa me kunagi täpselt teada. Aga hea on uskuda, et olime esimesed.

Kultuurilaegas ja Berta jagasid mulle samuti palju teadmisi:

Tänu Balthasar Russowi kirjapanekule saame teada, et pööripäevapüha tähistamiseks 1441.a. püstitati Rewali linnaväljakule suur kuusk. Nii pidutsesid Tallinnas saksa soost linnakodanikud kirikuõpetajate vastuseisust hoolimata.

“Nõnda ka pidasid kodanikud talve päevil jõulu- ja vastla-ajal oma kilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide joomad möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, vastla-ajal turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ning tantsisid ümber puu ja ümber tule ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehk õpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele.”

Kinnistumiseni kristliku jõulutähistuse kombestikku kulus veel paarsada aastat.

Eesti kohta on andmeid kuuse toomisest Kristuse sünnipüha tähistamiseks 19. sajandist, näiteks on mainitud vaeslastele jõulupuu korraldamist 1837. a. Tartus.

Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. Mõisa-jõulupuule kutsuti koos mõisa-ametmeeste ja -teenijatega ka nende lapsed. Kuuse juures lauldi kirikus lauldavaid ning Saksamaalgi hästi tuntud jõululaule. Mõnedki neist on tänini jõulutähistusse püsima jäänud. Kingituseks jagati peamiselt rõivaesemeid,raamatuid ja maiustusi.

19. sajandi keskpaiku hakati üha sagedamini jõulupuud korraldama koolides, edaspidi juba ka seltsides ja asutustes.

1870. aastatel on komme tuntud, kuid pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.

Siin on meenutus lapsepõlve jõulukuusest 1895. aastal.
“Olin 4–5-aastane, mäletan selgesti, kui meile tuppa toodi esimene jõulukuusk. Väike kuuseke riputati nööriga lakke, kambrike oli nõnda väike, et mujal ruumi ei olnud. Kuuse külge seoti kandilisi suhkrutükikesi niidiga, üks poolik jämedam küünal otsiti kapist, lõigati veel pooleks ja seoti okstele. See oligi kõik. Isa käskis küll ema, et too üks väike vorstirõngas ka kuuse otsa, aga ema ei toonud. Kuuseke oli mu meelest kui ime – maailmatu ilus ja uudne. Ta oli mu sängi lähedal; kui öösel ärkasin, siis silitasin neid rohelisi oksakesi sängist ja vaatasin ise hirmuga, et kas on ikka alles. Kuuse vaigust lõhna, just selle esimese jõulukuuse lõhna tunnen veel praegu, see ei lähegi meelest.”

20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi - jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.


Mina ise ei märganud vanavanematelt nende jõulupuuga seotud mälestusi küsida. Ema lapsepõlvekodus oli jõulupuu kindlasti. Ja koolis ka. Enne sõda.

Kuna nõuka ajal jõulude ajal jõulupühi ette polnud nähtud, siis olenes kõik kalendrist. Lapsed käisid koolis vist 28 detsembrini. Mõnel aastal vedas, et jõululaupäev langes laupäevale või pühapäevale. Ei mäleta ma lapsepõlvest korterijõuluid. Küll aga käikusid maale vanaema juurde. Nii jäigi minusse see vanaaegse postkaardijõulupuu tunne.
Õuntega, kommidega ja traadist painutatud küünlajalgadega.
Rikas jõulupuu oli ka. Teisel vanaemal. Vanaaegsete ehetega.

Kodupuul rippusid jääpurikad. Nagu suhkruga kaetud. Ja pikad klaasjulladest ketid, mis kingakarbis olid sõlme läinud. Igal aastal läks midagi katki ja igal aastal osteti uusi ehteid. Näiteks mittepurunevaid kurke, tomateid ja maasikaid.

Lubasin endale, et kui saan kunagi enda puu, siis ostan päris ehted. Sädelevad. Hõbedased.
1982 aasta viimasel päeval paisati hommikul kirjatarvete poodi Saksa DV-s valmistatud jõuluehete karbid. Hind veel praegugi kaanel näha: 11.rubla 60 kopikat. See oli minu kolme päeva palk. Homme lähen ja toon selle karbi keldrist üles.

Üle mitmete aastate otsustasime tuppa tuua laeni kuusepuu.

järgneb...

Kolmapäev, 21. detsember 2011

Minu jõulud

Eile netiruumis kolades leidsin. Minu meelest on see nii hea, et ei taha üksnes linki panna, vaid koopeerin terve loo. Mulle sobib.



Põhjakaare aeg on meile püha

Mikk Sarv
17. detsember 2011, Maaleht


Nii sügavale põhja kui praegu, ei lasku Päike ühelgi teisel aastaajal.

Käes on talvekuude – detsember, jaanuar, veebruar – esimene pool. Kuni taliharjapäevani 14. jaanuaril, mis talvekuid poolitab, jätkuvad pimedus ja pikad ööd.

Põhjakaare aeg on püha. Seda juba seetõttu, et valget aega, kus midagi mõistlikku võimalik ette võtta, polegi palju rohkem kui kolmandik ööpäevast – tundi kuus. Kõige püham osa algab siis, kui Päike pööripäeval, 22. detsembril, neljaks päevaks oma talvepessa poeb.

Alguste algus

Nagu nimigi ütleb, paiknevad põhjakaar ja põhjasuund meie keeleruumis ja teadvuses all.

Kui pajal on põhi üleval, on see tühi. Maamehe mõistus ütleks, et kui kaardil on põhjasuund üleval, siis valgub ka maailm tühjaks ja tühiseks.

Ehk seetõttu kaotab ka püha jõuluaeg pidevalt pühadust. Ja ehk aitab meie olemist täiemaks ning kaalukamaks teha see, kui kas või korraks kujutleme põhjakaart ning sellega seonduvat aega kõige oleva ja tuleva põhjana, alguste algusena, allikana, kust kõik edenema hakkab.

Siin all ja põhjas olles tajume selgelt talve alguse kaht tiiba. Praegune, esimene pool, on täis ootust ja lootust. Lastega peredes käivad päkapikud öösiti head ja paremat aknalauale seadmas. Kaugele põhjalasse rändavad lastelt teele kirjad-sõnumid jõuluvanale kingisoovidega.

Päikese pesasolemise järel algab päeva pikenemise ootus. Kingid ja head soovid annavad jõudu ja jaksu ära oodata talve selgroo murdmise taliharjapäeval, sest põhjakaare ja talve alguse teine tiib pärast jõule on trööstitum. Ees on tegelik valguse tulek, kuid selle märgatavaks muutumine võtab aega.

Vanal ajal oli talve südames tavaks korraldada laatasid ja arupidamisi, kärajaid. Üheskoos vaadati, palju varusid järel. Loomasöödast pidi taliharjaks pool veel alles olema, inimesetoidust kaks kolmandikku.

Kellel üle, see müüs, vahetas või kinkis nendele, kellel varusid vajaka ol Vahel otsustati ka kärajatel, kes pidi andma ja kes pidi saama. Tähtis oli, et kogukond ja kari talve üle elaks.

Taliharjast edasi algab liuglemine kevade poole, mille võrdkujuks on ka mäest alla laskmine. Tegelikult tehti aja liikumalükkamisega algust juba teisel jõulupühal, kui sõideti hobustega kaugematele sugulastele külla või tehti niisama lustisõitu. Jõuludeks peatatud aeg tuli taas käima ja liikuma saada.

Tänapäeval on hea mõte jõulujärgsest masendusest hoidumiseks minna metsa, kas siis suuskadega või päris jala. Ja käia seal kas või iga päev või vähemalt igal nädalavahetusel. Metsas otsitakse märke valguse ja elu tagasitulekust.

Hea mõte on ka allikatel käimine. Otsige üles enda jaoks oluline läte, käige sealt joogivett ammutamas ja jätke midagi endast ka kahjaks allika juurde. Põhjakaare aastaajal, talve esimesel poolel, on just nimelt allikates eriline algamise vägi, millest on hea õppida ja osa saada. Pildistage oma allikat, hoidke, puhastage ja pühitsege seda.

Süvenege sündimise imesse

Põhjakaar on emade ja esiemade ning sündimiste kaar.

Hea on sel ajal meenutada oma ema, emaema, emaemaema. Küsida nende kohta, püüda neid ette kujutada, käia nende haudadel ja süüdata mälestuseks küünal.

Meie meestekeskses maailmas liigub perekonnanimi põlvest põlve isaliini pidi. Seetõttu kipub tegelik sündimiste ja sünnitajate rida unustusse ja tagaplaanile jääma.

Seda enam tasub põhjakaare aastaajal – talve esimesel poolel ja eriti ennejõulusel ajal – sündimise imesse süveneda ning meelde tuletada neid, kellest ka ise oleme sündinud.

järgneb...

Teisipäev, 20. detsember 2011

Minu jõulud


Minu jaoks on mitmed erinevad jõulud. Niisuguse mitmetahulisuseni olen ennast viinud pikalt juurdlemata.

Proovin tänavu üht teist kõige rohkem enda jaoks ja läbikirjutamiseks - mõtlemiseks üles tähendada. Teadmisi olen saanud Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalendrist" ja igasugu jupikesi kokku korjanud mujalt ka.

Esimesed, ehk maausuliste või vanarahva jõulud on kombed ja pidustused, mis seotud talvise pööripäevaga.

Eesti keelne nimetus JÕULUD olevat tulnud muinasskandinaavia sõnast JUL (vanainglise nimetus yule). Võru-, Setu- ja Mulgimaal kutsuti jõulusid varem ka talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad.

Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ja lõppesid mõned päevad peale uut aastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel.
Nende sõnul tõestab seisukohta, et jõulud olid maarahva jaoks aastavahetuspühad, asjaolu, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks.

Jõulud olid pühad päevad, mil üks ajastaeg oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.

Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud teha muid töid, kui hädapärased, siis tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada.

Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni.

Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.

Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust.

Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.
Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks.

Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.

Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.

Usuti, et jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.

Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud.

Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust.

Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.


Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada.

Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.

Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada.

24. detsember vana-aastaõhtuna oli saunaskäimise päev. Saun pandi kütte juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti saunas käidud olema. Oldi kodus oma perega. Südaööst, kui algas uus aasta, võisid poisid ja mehed minna küla peale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuli külla naisterahvas, pidi talle meeste püksid kaela viskama – siis ei kaduvat õnn kodust ära. Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu - see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguse ja kõige kurja eest. Uue aasta juurde kuulus ka õnnevalamine(tinavalamine) ja igasugune ennustamine.


Niisiis, missugused kombed olen esiemadelt üle võtnud ja proovinud neist kinni pidada:
Selgub, et kuna oleme kogu elu elanud korterites, siis jääb sõelale õige vähe.

Kõigepealt on mulle tähtis teada, millal on talvine pööripäev. Tänavu 22. dets. kell 5.30

21. detsember - Toomapäev /apostel Tooma järgi)langeb sageli kokku talvise pööripäevaga ja on pühade algus. Ega see siis tähenda, et võib kohe looderdama hakata. Vastupidi.
Püüan hoopis kodu koristusega toomapäeva lõpuks ühele poole saada, et Tahma Toomas välja ajada. Kuigi meie majapidamises küttekolded puuduvad.
Kuna tegemist aasta kõige pimedama päevaga, siis süütan tubades küünlad ja ajan kadakaoksa suitsuga pahad vaimud välja. Sest kurjad jõud võivad olla liikvel. Kadunute hinged ka.
Olen lugenud, et Toomast on peetud paganluse ajast säilinud surmahaldjaks. Nii et üks ütlemata tähtis päev.
Ja AK paneb saunaõlle käima.

Edasistel päevadel teeme emaga sülti. Mõnikord olen ka üksi teinud, kuid kahekesi on mõnusam. Mulle maitseb sült. Kallerdisega, mitte väga lihane.
Pasteeti teen ka. Ja räimi praen, ning panen marinaadi. Sellised tavalised toidud. Leiba ise ei tee, vaid ostan suure ümmarguse Halliku jõululeiva. Toitu hoian terve öö laual ja söögikordi loen ka. Rohkema ja sagedama suunas.

Õlgi tuppa ei too, kuid mõnel aastal olen mingi krässi moodi asjanduse soperdanud. Kõrred ja õlelilled, lindikesed ka. Võib olla tänavu proovin jälle.

Aga üks suur ja suurepärane sündmus on meid ootamas! Nimelt saab jõulu ajaks Emmeliinast Saunaliina.
Saun sahvris - mehe unistus saab teoks.

Niipalju siis väga vanade aegade jõuludest koos minu kommetega.

...järgnevad uuemad tavad ja kombed

Esmaspäev, 19. detsember 2011

Suhtlus minevikuga




Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ju lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.

Vaadates pühale puule,
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid, keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!

Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.
/Marie Under/

teised fotojahilised - suhtlejad:
http://www.blenza.com/

Reede, 16. detsember 2011

Kui kassid kodust, siis hiirtel pidu


Eile õhtuks sain jälle lapselapsi laenata (toreda Tegelinski väljend)
Kohe kahte korraga. Algas kõik tillude lasteaiapeoga. Kolm kasvatajat, kes olid ennast punaste mütsidega maskeerunud püüdsid seda siblivat, sablivat, piiksuvat, jorisevat, kilkavat ja muid häälistsusi esile toovat kahe-kolmeaastaste jõuku ohjata ja kujundada täiskasvanute pilkude all. Oli ütlemata armas. Eriti veel, kui Jõuluvana hakkas kommipakkidelt nimesid veerima. (kõige eksklusiivsem meeldejäänu kõlas umbes nagu Kimdominiik )
Vana oli tasemel. Meielaps ei tahtnud kuidagi enda patsistatud pead mütsiga katta ja püüdis seda peast ära sokutada. Sellega toime tulnud vaatas uhkelt ringi. Ilma-aegu, sest seda massist eraldumist märkas pinginaaber, kes kõva ja kituhäälega teatas: õõõõõõpetaja sel polegi mütttttsiii!!!
Õnneks tuli Suur venna appi ja päästis luuletust lugedes pere au.

Ilmekad pildid peidavad ennast Tubliemme fotokas, kes korraks töölt ära lippas (ärge tööandjale öelge)

Preilit taksosse toppides küsis ta kõigepealt: kas see on Bemmm? Kuuldes, et pole lohutas taksojuhti sõnadega: tudu, tudu kullakene ja keeras ennast mõnusalt kerra.
Koduse kuuse all tegi mulle venna palvel harjutust. See oli midagi graatsilise luige ja pardipoja vahepealset. Kahju, et Vana sellest ilma jäi.

Suurvenna jõudis veel trennigi. Enne minekut muretses üheteiskümne aastane tõemeeli:
- kas sa ikka saad hakkama? kas sul minu mobiil on? -
- kontrollime! ja helista kohe, kui sul mingi probleem on.-

- jah, emme, oli tahtmine vastata. -

Sain hakkama. See tähendab, et sain ahju esimese tiku ja süüteroosiga põlema. Ja uue teleka puldist mängima. Juhtus, nagu ütleb Mariann, kui piss püksi tuli.

Pärast kommipakkide revideerimist ja suhu sorteerimist tegelesime korraga matemaatikaga, kassi peletamisega arvuti klaviatuurilt, jogurti joomisega ja kuuseehete päästmisega. Lõpuks leidis kahe ja poole aastane preili kolakastist mingid arvutividinad ja püüdis neid üksteisega ühendada ise pobisedes: issi oskab, vanaisa oskab. Loomulikult vanaema ei osanud.

Ainuke huvitav asi vanaema juures oli uus ja ümmargune kaelaehe. Sinine.
- vesi- lausuti mõtlikult.
- kalad....ujuvad -
No ma ei tea, muidugi ei ujunud. Hiljem kodus vaatasin seda Bourtoni klaasist kunstniku loomingut.
Tõepoolest ujusid.

Siis õpetati mulle kompimismeetodil: pea, juuksed, pai, kulmud, silmad, nina, tatt, suu, hambad, hammustab, keel, ei tohi näidata.

Kui pisipreili voodisse vajus ja unehõlma heitis arendasin suurega vestlust. Jäin kohe jänni.
- kas haakrist on sakslaste märk ja halb? -
- raamat pool koera on igav ja paks, 70 lehekülge -

Köögikupja saate ajal:
- kas sa tead, et Volga on maailma pikim jõgi? -
- kas sa tead,et Baikal on maailma sügavam järv? -
- jaa, see on Siberis - no midagi ikka tean:)
- kas sind ka küüditati Siberisse, või kedagi teie perest? -
- ma tahaksin juba viiendas klassis olla ja ajalugu õppida.-
- kas sa õppisid kõik need aastaajad (peab olema arvud) pähe. Ütle üks! -
- Jüriöö ülestõus, 1343! -

Vahepeal olin jõudnud ETV 2-ni.
- Vaatame selle filmi ära, siis lähen magama.-

Film pealkirjaga Familia
Alberto Herskovitsi ja Mikael Wiströmi liigutav dokumentaalfilm vaesest Peruu perekonnast, kes püüab suurte raskuste kiuste koos püsida. Lugu algab 2006. aastal. Naty on kaotanud alalise töökoha ega leia enam uut. Raske südamega otsustab ta minna Hispaaniasse tööotsinguile. Kaks aastat hiljem Peruusse tagasi jõudes leiab ta, et peres on kõik sassis. Kuid ka Naty ise on muutunud. Film sisaldab foto- ja filmimaterjali, mis hõlmab rohkem kui 35. aastat.

Ja ma pean ütlema, et nii noort, põnevat ja haritud filmivaatekaaslast pole mul varem olnud.

Kõigepealt näidati ruttu kaardilt kus asub Peruu ja kus on Hispaania.
Ja siis tulid nentimised:
- vaata kui vaeselt nad elavad -
- kas seal on alles sõda olnud? -
- meil on siin heaoluriik, meil ja Soomes ja Lätis.-
Jutt tugines tõelistele kogemustele, sest Soome vanaema juures kaks suve elatud ja sügisel Jurmala veepargis käidud.

Kui filmipereema Hispaaniasse lendas tuli õhtu NAELKÜSIMUS:

- kas ta läheb sinna tööle või läheb uut elu otsima? -

Kui pea kaheteistkümneseks saav noormees oskab niimoodi asja kokku võtta on minul küll palju õppida.

Nüüd uurin hoolega saatekava. Sest tean, kellega koos tahan filmiõhtut teha. Popkorn on minu poolt.

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Kolme naise keha katted

...ehk vana kohvri saladused


ESIMENE NAINE 1895-1994
lihtne taluperenaine


20-ndate aastate alusseelikkokkuhoidlikult lapitud

30-ndad,
musliinkleit, krae ja rinnaesine siidist, saadud pealinnas elavalt õelt



40-ndad,
kangas kodukootud villane, viimane krae poe pitsist 1993


50-ndad,
bembergkangas, huvitavad detailid, külarätsepa töö
Teised sama sorti kleidid kandis Naine 3 keskkooli ajal ribadeks. Vähemalt ülemised osad, millest sai suurepäraseid ja mugavaid kantristiilis pluusisid.

Riidepuud originaalid st. Esimese naise kapist



TEINE NAINE (1927-)
1960, poe kleit, kahjuks ei kannatanud nööbid pesu ja lagunesid


KOLMAS NAINE (1955-)

1955, emme tehtud jakike tulevasele lapsukeseleVäga tähtis esimene pesuese.
Vanavanaema pärandus Ameerikast, umbes 1910

1970 aasta ehk kaheksanda klassi lõpupeo kleit. Aktusel oli nõutud valge pluus ja tume seelik


1976, hetkemood, rätik seoti kuklal sõlme
1976,pulmapeleriin
1976, pulmade teine päev, karikakrad enda eri
1976, uute nr. 54 meeste teksapükste kasutus, lillekesed omalooming
1988, komisjonipood
1990, komisjonipood, pärlid omalooming
1995, mingi kunstsameti moodi moodustis...jätkub kunagi

kui olin postituvi teele saatnud ja nädala lõpus järjekordset fotojahi teemat piilusin, siis....
Näed, siin see ongi, minu üks hobi!

Teistel on teised hobid:

Teisipäev, 6. detsember 2011

Ei siltidele!





Leidsin ühe huvitava mooduse kuidas enda blogielu värskendada.
On palju kaaskirjutajate jutte, mida lugedes läheb lambike peas põlema ja mõtled: ahaaa, just selle kohta on mul enda eest seismise koht, seisukoht noh.

Seekordne tuli Maskiballilt


Niisiis: millised on rumalad naised?

Esmahetkel tahaks vastata:
a kust mina seda tean :P (see märk on minu jaoks irwikkassi irwe)

Minu meelest on rumalad naised üldpinnal ja pealiskaudsel vaatlusel küllaltki haletsusväärsed.
Nad on harimatud ja kasimatud, tibistunud või hoopis mutistunud. Nad on kadedad nendele, kes on rohkem saavutanud ja rõhuvad alati oma vaesusele ja ebaõnnele, mille puhul on ikka ja jälle keegi süüdi.
Lähivaatlusel ilmnevad nende naiivselt head jooned ja nad oskavad olla truud ja tänulikud.



Aga millised on targad naised?

Minu meelest on targad naised üldpinnal ja pealiskaudsel vaatlusel küllaltki vastikud.
Nad on enesekesksed ja enesekindlad, kõrgid ja kõrged ning võtavad hammastega kinni pisikese naiivitari tukast ning sikutavad valusasti.

Kuid lähivaatlusel ilmnevad nende ürgnaiselikud jooned ja lõviema kompleksid. Uskuge, ka nemad nutavad pisaratega.
Targa naise lähedane on väga hea olla. Ta aitab ja kaitseb omasid. Nii nõu kui jõuga.
Kuid ka targad teevad rumalusi.

Niisiis: ei ole rumalaid ega tarku naisi.
On rumalad ja targad, vähem rumalad ja vähem targad teod ja otsused.

Esmaspäev, 5. detsember 2011

Mõttepaus

Armas vennanaine, alushariduse magister, suure lasteaia juhataja küsis pühapäeva hommikul aknast õue vaadates:

kas tead, mida ma teha tahaksin?

Mina: ???

Õpetaksin koeri ja hobuseid, kasvataksin loomi ja lilli...

Millegipärast hakkas mul kurb


vaata ka sjgelle lugu arenguvestlustest jm.http://sjgelle.blogspot.com/2011/12/detsember-joulukuu.htm


Sõber kirjutas:
Kirikupäevad Rakveres on möödas ja palju häid puudutusi kaasas.
Tänasest õhtust jäi muuhulgas meelde Jaan Tammsalu küsimus: kas oskame öelda, mis värvi on Facebooki logo?
Aga mis värvi on meie ema silmad?
Mõtlen, kas lasemegi olulisel kaduda väheolulise taha või hakkame ühel hetkel vastu.
(Tauno Toompuu)





Reede, 2. detsember 2011

äpardunud suhtekorraldaja

Miks on viimasel ajal juhtunud mu teele tegemisi, mis sunnivad mind teiste eludega tegelema?

Kas see näitab, et mu enda elu on nii laiali ja segi, et ainuke rahuldus, mis saan, on tegeleda teistega? Kas sellega korvan ma oma isiklikke kaotusi, kui mul enda arust õnnestuks kellegi teise elus korda luua?

Tegelikult pole see mingi rõõm ja lillepidu, vaid vastupidi - päevad täis mõttetuid jutuajamisi, mis kuhugi ei vii ja mis toodavad ainult sõna otseses mõttes " müra ja möla".

Kui ma olen sõnas nii võimetu, et ei suuda ennast kõnes ja pildis arusaadavaks teha, siis on kaks võimalust: kas hoida suu kinni või õppida. Võib olla on parim teha mõlemat koos.



Pühapäev, 27. november 2011

? Juhtus

Oli sünnipäev

Madam istus tualettlaua kaldus peegli ees ja vaatas oma rahulikku nägu.

- on see võimalik, et ma täna näen välja samasugune kui eile?-
-Emand, te ei ole vähimadki muutunud nende aastate jooksul!-

Kogu aja mõju temale oli pigemini rafineerimine ja ülendamine kui millegi kaotamine.

Jätkub...

maha kirjutatud Malle kaardilt

Neljapäev, 24. november 2011

Korjanduskarbi kandjad

Järgnev lugu toob ilmselt mulle palju miinuspunkte, aga vaikida ka ei taha.

Jõulude lähenedes hakkab peale..
Saamatu sotsiaalpoliitika ja nõuka aegse pärandi ristsugutis on loonud lapsevanemad, kelle järeltulijatel tuleb üles kasvada oma kodu asemel lastekodus.
Kaheksakümnest Kohtla Järve lastekodu lapsest on orvud viis. Ülejäänud seitsekümmend viis on vanemlike ja sugulaste hoolitsuseta riigi hooldada. Aga riik - see oleme ju meie. Nii et kaudselt on need lapsed kõik meie omad.
Kahjuks ma ei leidnud andmeid lastekodude arvu kohta, olgu nende nimed uue seaduse järgi pealegi asenduskodud ja sealsed elanikud asenduskodu teenuse kasutajad ehk kliendid.

Ma pole kunagi tulnud selle peale, et meie pere lapsed olid meie pere teenuse kasutajad, aga olgu selle nimetamisega kuidas on.

Eestis elab asenduskodudes ligikaudu 1300 last ja lastekodudele eraldatakse aastas 12 miljonit eurot. Loomulikult kaudselt meie kõigi rahakotist. Väike arvutus ja tulemus - 9000 euri aastas paneb mõtlema. Ja võrdlema. Kodupere klientidega. Võite nüüd vaielda, et palju lastekodulapsi on füüsilise või vaimse või liitpuudega ja nende vajadused on suuremad. Seda küll, kuid ka koduperede laste hulgas on erivajadustega lapsi.

Millegipärast on müüti, et lastekodulaps elab materiaalses vaesuses, kellelegi kasulik toita. Töötavad ju selle lapse heaks kasvatajad, koristajad, kokad, köögitöölised, majandajad ja juhatajad.
Praegu me räägime ju ikka ainult rahast.

Niinimetatud korjanduskarbiga käijad ajavad segi laste füüsilised ja emotsionaalsed vajadused. Millegipärast arvatakse, et suurem raha hulk ja selle eest ostetav, aitab neil lastel täita vanemliku hoole ja armastuse puudumist. Oi kuidas mulle meenutab see laste äraostmist
stiilis: Ostan sulle kalli jalgratta ja siis ma ei pea sulle täna enam oma kallist aega kulutama ja üldse, mine ja sõida nüüd oma rattaga.


Miks Rootsis pole juba ammu lastekodusid? Aga vaat sellepärast, et sealne sotsiaalpoliitika panustab kasuperede rahastamisse, mitte lastekodudesse.
Aga meil makstakse kasuperele vähem kui 200 euri kuus lapse pealt. Ausõna! Pole ime, et kasuperedes ei ela neljasadant lastki.
Kasuperes kasvav laps kasvab nagu ikka perelaps: ta teab, mis tähendab vanemate töö ja enda töö ja kohustused ja valikud ja võimalused.
Aga lastekodulaps elab tihti nagu helesinises mullis.

Omavalitsustel on kasulikum anda lapsed lastekodudesse, sest siis jäävad nad tervenisti riigi hoolele. Aga hooldusperesid tuleb toetada ja võimalusel abistada. Enda pealt ära veeretada - mis veel lihtsam.
Ja veel, eks lastekodud võitle jälle laste arvu st. pearaha pärast.


Nüüd siis jutu algusesse, ehk annetuste korjamise juurde. Kui ma teaksin paremaid lahendusi, siis ei istuks ma kodus arvuti taga, vaid ministeeriumis.
Kuid ka sealt pole erilisi mõttepoegi tulnud. Mis siis minagi muud saan pakkuda kui ainult jututasandi.

Mida siis teha? Kas annetada ja teha oma südametunnistusele "kussu kussu" ja minna rahuliku südamega magama?






Teisipäev, 22. november 2011

Remondi-eri

Minu kodust ära olles hiilis sujuvalt korterisse tegelane nimega Remont.
Ta passis võimalust ja nagu uks minu tagant sulgus ja lennuk õhku tõusis, oli ta kohal ja kukkus laiutama.

Minu armsad asjad, mis olid ennast nii turvaliselt tundnud, pidid ennast tema eest paanilise põgenemisega päästma ja taanduma tagumistesse tubadesse. Hunnikutesse ja karpidesse.
Nii olid sunnitud raamatud elama oma edasist elu kõrvuti supitirinaga, raamitud fotod viski- ja veiniklaaside naabruses, šampoonid ja muud kreemid peitsid ennast koguni voodi alla.
Paljud asjad hakkasid end varjama ja mõni pole julgenud veel praegugi välja tulla.

Vann, mis oli meid 21 aastat truult teeninud solvus niivõrd ja lahkus mitte just päris vabatahtlikult oma endisest elupaigast.
Inglismaale kostusid seina karjatused, kui teda raiuti ja olematuks muudeti.

Elektripliit, naiivitar lootis, et kui minu tagasi tulles annab oma panuse ja aitab purkidesse jõuda kahesajal liitril õunamahlal, eksis sügavalt. Miks nii? Aga sellepärast, et ta keeldus isepuhastamise teel ennast ja praeahju uueks muutmast. Nii pidi temagi lahkuma.
Uus õnneks ei tea, et pesitseb endises vannitoas. Muidu äkki hakkab ennast veel pesumasinaks pidama.

Asja tulem on see, et kokkan nüüd täiesti avalikult ja kõik mu köögisaladused on seltskonnale paljastatud. Õnneks ainult ülemine pool.

Elutoa suurim muutus oli see, et naabrid saavad nüüd rahulikult magada. Klaver, õieti pianiino, sõitis selle juurde, kelle jaoks ta osteti. Nujah, üks koht vähem, mille peale küünlad põlema panna ja kuhu fotosid settida. Sehr kurblich, aga ehk saavad lapselapsed tema soojusest rõõmu ning mine tea...

Asemele tuli tükk tühja ruumi. Millega ma seda täidan, pole küsimus. Õieti kellega.
Elu on lihtsalt juurde toonud peale nelja lapse veel viis lastelast ja naised peale selle. Mis sellest, et pühade ja pidustuste ajal. Neidki jätkub piisavalt.

Koju jõudes õnnestus mul päästa aken. Õieti kaks. Tänu osavale brannele ja tema kaasale, kes oskasid puitraamidega rääkida käte keeles ja lihvisid ja silusid ja värvisid ning tegid pakettidele ruumi. Ja nii jäid plastikud ukse taha.

Kuna mu tähelepanelikud blogilugejad on peamiselt naised, siis kindlasti mõni on varmas küsima nagu lastekaitsetöötaja: kuidas teil siis peres pesemisvõimalustega on?
OO, võimalused on head. Nagu vanas talutares, harime enda ihu nüüd köögis. Endises köögis. Ja sahvris on saun. See tähendab esialgu ainult saunaprojekt ja läbi klaasukse võib silm märgata värvist treppredelit.

Ainult väga suure kujutlusvõimega mees võib midagi sellist ette võtta. Naabrinaine meenutas õudusega möödunud suve, mil meie korteris mürises segumasin.

Täiesti mõttetu pind on rõdu. Kui just mullivann ....ja palmid ja liugtoru maja ette. Või post. Nagu tuletõrjujatel.

Sõbranned ütlesid, et ma olen selle ära teeninud. Jajah, eks ta olegi parem, nii nagu ta on, ütles mees, kui tal juuksed peas põlema läksid.

Kallis AK, ma luban, et ei lähe enam kunagi nii kauaks kodust ära, no et viieks kuuks.
Kuid ära iial ütle iial. Tagumised neli tuba on ju uuesti sündimata. Teades sinu mastaape, miks mitte raamatukogu ja jõusaal????

Teisipäev, 15. november 2011

Oh rõõmu!


Sõbranna tuletas meelde, et olen sellest kirjutanud.

Aga see toimus jälle! Kuna sündmus küllaltki ebatavaline, siis tahan nii väga jagada.

Kutse kutsus kogunema kaunisse Virumaa lossi, kus väike mõisakool pesa teinud.

Et pere saaks headele sugulastele ja sõpradele uut liiget tutvustada.
Plaanis oli tervitus ja kohanemine, kehakinnitus ja majas ringi vaatamine.

Järgnes päeva tähtsam osa ehk VARRUD. Vadereid oli ohtrasti. Nagu ühel õnnelikul lapsel olema peab. Kahekuune peaosaline ei nutnud ühtegi nuttu. Isegi siis, kui ta läbi rahvariideseeliku tõmmati. Ju sai kõik head soovid endasse.

Edasi tulid laulud, mängud-tantsud osalejate pilli järgi ja uus, veel põhjalikum kehakinnitus.
Põnev oli mitterahaline oksjon, kus "mina - vanaema" võitsin kõrvitsa, kuna lubasin sellest perele jõulusupi keeta, peretuttav sai kausitäie trühvlite omanikuks, kuna lubas perele kuuse tuua, vanaisa sai halastuseks leivajuuretise, kuna oli suvel MI 2 külmkapist juuretise vana ja kõva pasteedi pähe prügikasti lennutanud.
Vahepeal mõistatasime mõistatusi ja kinnitasime aga kogu aeg keha.
Kõigil oli võimalus suupärast kaasa võtta. Oi, mis head ja paremat kõik oli kokku keeratud!
Loomulikult tantsisime mänge ja laulsime. Minu lemmik oli "Rikas ja vaene", kus vaene läks rikkalt lindusid laenama ja keeldumise korral haaras ikka paksema ja suurema.
Koduõlu oli vahune. Meistrite pruulitud.
Pudinaid st. lapsi oli pihutäis. Noori oli rohkem. Keskmiseid ka. Vanu aga vähevõitu.
Lapsed hirmutasid üksteist lossikeldrites. Õnneks oli pööningu uks suletud.


Väikemees sai meie suguvõsa vaderilt Vanakaru valmistatud hõbesõle. Väega. Hundihamba mustriga. Vanakaru valukojast oli juttu viimases "Sõida maale" saates.

Kella kaheksaks oli ette nähtud lehvitus. Need, kes veel alles, tegid seda põhjalikult.
Aitäh mu kallis pere!

(loodan, et saan edaspidi rohkemate piltidega ennast ja teid rõõmustada)




Teisipäev, 8. november 2011

Toidueri

Pole enam need ajad ja juba ammu mitte, kui söögilaua keskel suur kauss, mille ümber kari näljaste suude ja puulusikatega vehkivad pereliikmed. Ühe molli toidud on ajast ja arust, sest erinevatel inimestel on erinev toitumisstiil ja erinevad maitsed.
Lugedes Õhtulehest Evelin Ilvese Supermarketi ostukäiku, tuli mul selline vana aja perepilt silme ette. Humoorikas millegipärast.

Jutt ise naljakas polnud. Lausa duelliks kiskus, kus üheks osapooleks viinerid ja vastaseks toores lihakäntsakas. Lisaks kaalukausil hind ja tervislik toitumine.
Isiklikult olen tervisliku toitumisega püüdnud mõned aastad tegeleda ja ütlen kohe, et ei söö marketite vorste, viinereid, pihve jne. valmistoodangut. Miks? Sellepärast et ei taha. Ei maitse.
Aga talupoes hakkab juba lõhnast suu vett jooksma. Singid, lihad, vorstid...Ka neid ma ei söö. Miks? Aga sellepärast , et suu peab settima sekki mööda. Ühesõnaga rahvakeeli "liiga kallis".

Presidendiproua soovitab osta liha, millest siis toitu valmistada. Ja tõmbab paralleele väikese lihasisalduse ja suure pahnasisaldusega nn. lihalaadsete toodetega.
Proua küll kokaraamatu välja andnud, kuid kaks asja unustanud.

Ostes sealtsamast marketist lihatüki kilohinnaga 5.50 võid sattuda vihma käest räästa alla. Esiteks võib kokkaja liha pannile särisema pannes varsti köögist välja joosta, sest koduse praeliha lõhna asemel võib köögi vallutada vastik lehk. Meie toidutare kokk ütles selle kohta "kuldihais". No umbes selline nagu peseks pissipotti sooja veega. See ei pruugi ainult raielihatükist tulla, vaid ka karpi pakendatud toorest toodangust, mida on tihti punast värvi maitsetugevdajatega või minu keeles maitserikkujatega, vürtsitatud.

Nii et poest ostetud liha pole alati SEE LIHA, mida me soovime.

Vahepalaks ja enda hellitamise minevikumeenutuseks sobran ajas, kus poole sea ost tuttavatelt talunikelt ja siis sügavkülmast vajaliku välja sortimine, oli suure meesperega kodus toidutegemise kaasosa. Isevalmistatud hakkliha samuti.

Seda veidram on nüüd ainult ühele ja seegi omnivoor, tervisliku toidu ettesöötmine. Vanamees vilistab mu lihtsalt välja stiilis "tema maltsa ei söö".

Teine unustamine puudutab otseselt toote hinda. Oletame, et saame valmis raieliha kilohinnaga 5.50. Seejuures on unustatud kuumtöötlemiskadu ehk maakeeli "liha kokkuminek". Ja kaod on suured. Keskmiselt 30 prossi. Nii et ikka kilosest ahju pandud praetükist 10 inimest praadi ei saa. Kui just imeskalpelliga tüki kallale ei asu.
Poest ostetud hakklihast ei hakka mitte rääkimagi. Sulab teine, aga mitte suus, vaid pannil.

Nii et kokkuvõttes soovitan: kuna siga ja kortermaja kokku ei klapi, siis võiks kasutada varianti: igale inimesele maal oma siga!

Mitte niisama "et pean looma", vaid päriselt.

Neljapäev, 27. oktoober 2011

arvamine

auahnust riivav

oo mulle meeldib blog trrrrr

nu see järjekord, see 100 piires liitmine ja lahutamine

nemad juba oskavad!

pärast Ringvaate saadet oli mu lugejaskond kasvanud
ütleme, et 200-st 1800-ni nagu meetripuu näitas

vaatsin siis edevusest et no kas olen saja loetava hulgas?

üks päev ja teine päev ja nii edasi...
ei olnud

loomulikult,

nüüd tean

aga kuidagi petetu tunne tuli peale

õnneks teised olid
neil ju ka meetermõõdustik peal







Reede, 21. oktoober 2011

Avameelselt, pühendusega

Mina ei tea, kuidas teiega, aga minuga on lood nii, et kui mul on palju tegemist, seda vähem on mõtlemist.
Ja sel puhul tekkivad mõttevõlad. Tegematuse võlad tekkivad ka ja need tuleb kiiresti likvideerida: helistamata kõne, tagastamata võlg, tagastamata raamat, vaatamata saade, külastamata käik, koristamata sahtel, lugemata lugu ja veel ja veel ja veel.
Mõttevõlgadega on aega, need paned määramatuks ajaks kõrvale kuni nad üle pea kasvavad. Ja see pole just meeldiv tunne.
Ühel hetkel tabad ennast tundmas, et oled väärtusliku mõttejupi käest lasknud ja tagasi enam ei saa.

Nii on selle looga siin.

Peale üht teatud saatelõiku suurenes mu blogi lugejaskond. Peaksin ja olengi rahul, kuid ....välja peaks kirjutama üht teist kaadritagust. Muidu ei saa süda rahu.
Aga et enda mõte läks kaduvikku, tuleb teiste väljaöeldu appi võtta ja selle toel enda oma üles leida.

Tahaksin rääkida rõõmust ja leinast. Ja ütlusest "me peame eluga edasi minema". Seda kasutatakse tihti leinaaaja lõppedes ja sellega oleks nagu öeldud, et "mis teha, kõik mis juhtus, on juhtunud ja lõplik". Kuigi teatakse, et see pole nii.

Mulle meeldivad inimesed, kes naeratavad. Ma ise naeratan keskmisest sagedamini. Mulle meeldib.
Samas ma nutan tihti. Kas ma saaksin öelda, et mulle meeldib nutta? Kõlab imelikult.

Kunagi õpetas sõber Andry Ervald kahte väljendit: hardus ja härdus. Hardus on vagadus, püha olek, härdus seevastu liigutab.
Härdust tunneme vastavalt enda emotsionaalsusele. Mõnedel on silmad märja koha peal, teised nutavad sissepoole.
Nutetakse rõõmust, aga ikka rohkem rasketel hetkedel, kui mure murrab.

Olen nutnud ja nutan ka edaspidi jõuetusest. See on see tunne, kui "Jumalat ei olnud kodus".
Kui teisele poole lahkub inimene kellega said tuttavaks läbi haiguse, nagu juhtus tänavu südasuvel.

Ja nüüd mu süda valutab. Mu sees on selline tunne nagu oleksin nõrgemale liiga teinud.
Kuna ma tunnete kirjeldamisega igal koolitusel kimpus ja saan märkusi stiilis" ma ei küsi, mida sa mõtled, vaid mida sa tunned" siis paraku on niisamuti.

Ma tunnen sügavat kurbust, sest haigused murdsid maha meie kaasteelise ja tekitasid selle läbi tühja koha mälestused. Need mälestused oleksid võinud olla kunagi koos läbivaatamiseks. Nüüd on seda võimalik teha, kuid teine peaosaline on puudu. Tähendab, ta on mõtetes ja meeltes, aga teda ennast pole enam kaasa rääkimas.

Mina leian tröösti sõnast ja muusikast.


...ja seal kohvikus sööme me jäätist. Nagu möödunud aasta novembripühapäeval haigla koridoris.






Neljapäev, 20. oktoober 2011

Õppimisest, heast hulkurist ja sõltuvusainetest

Mõttejärg loole "Viinakuu" ja sealsetele kommenataaridele.


Tegin moodsat ajakirjandust. See tähendas, et rebisin kommentaarist vägivaldselt ja küsimata Bianka mõtte ja hakkan sellele nüüd liha luudele kasvatama.

Emmeliina, selleks, et mõelda nii, et "mina olen homme kaine", peab selles homses midagi väärtuslikku (või vähemalt kohustuslikku) olema. Selles ongi see vahe, et kui enam pole homselt midagi oodata, siis milleks kaine olla...


Nüüd järgneb iva, mille eile õhtul üles noppisin. Nimelt tegin 11 aastase mehepojaga õppetükke.
Nüüd mõtlete, et kuidas seostada neid kahte teemat?
Aga vot niimoodi:
Emakeele õppekava neljandale klassile nägi ette töötada läbi August Jakobsoni poolt kirja pandud muinasjutt. Jagada see viieks osaks, panna kirja iga osa algus ja lõpp ja tekitada osale pealkiri. Kõik see kirjutis pidi mahtuma töövihikusse, kitsastesse vahedesse. Jutt ise rääkis Lausmaa ja Vooremaa inimestest, kes kõrtsis aega veetsid ja räbalates hulkuri ukse taha tõstsid. Teelisele ulualust pakkunud talumees sai heateo eest tasutud ja õelad pidutsejad karistatud - nende saagi võttis külm.
Närisime siis läbi lausmaa ja vooremaa, mis iseenesest hariv, jõudsime kõrtsini, kui sotsiaalse suhtluse asutuseni, mille mõte veidi ebaselgeks jäi.
Siis tulid küsimused: Mina küll ei tohi mingit võõrast tuppa lasta. Ta võib ju varas olla, või narkar?? Oi jummel, mida siis teha? Kuidagi laveerides sai see teema vanasse aega paigutada, aga mitte päris usutavalt. Ja kuidas saab räbaldunud riietes inimene ikka hea olla?
Igatahes ohati peale rasket tööd ja noormees siirdus kiirelt oma sotsiaalse suhtluse, ehk FB juurde.

Ma ei kujuta ette, et ükski selle klassi kaheksateistkümnest poisist emakeele õpetajat selle teema juures suu lahti ja huviga kuulas. Ja vaevalt et tüdrukud ka, sest kui püüdsin kunagi kaheksa aastasele Juhan Kunderi "Ahjualust" lugeda vaatas lapselaps mind siirasilmselt ja küsis: Vanaema, kas sulle endale see lugu meeldib?

Vanemates klassides on juba teine asi. Siis saab valikuid teha. Kui need poisid sinna vanematesse klassidesse jõuavad. Kui ikka õpetajad suudavad neid õppekavadest kinni pidades edasi sikutada. Lapsevanematel niikuinii selleks aega pole. Nemad peavad valima, kas olla Vooremaa või Lauskmaa inimesed, kas pidutseda kõrtsis või pakkuda räbaldunud teelisele ulualust, et külm saagi rahule jätaks.

Ärge nüüd arvake, et ma vana aja eesti kirjanduse vihkajate klubi liige olen. Sootuks mitte. Aga üks asi on mõista ja lugeda neid arhailiseid jutte täiskasvanuna, teadlikult ja teine asi varateismelise koolipoisina. See lihtsalt ei huvita neid. Usute. Ja tulemus võib tulla huvi kadumisena nii raamatute kui õppimise vastu, sest õppimine peab olema uue ja huvitava omandamine.

Just sellepärast jäi enne magama minekut õhku ootus: homme tuleb põnev päev! Meile tullakse rääkima sõltuvusainetest. Vanaema, kas sina oled sõltlane?




Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Lubadus

Olen praegu üks suur segadus.
Üks osa minust, see suurem tükk on rahul ja mingit moodi rõõmus.
Teine osa manitseb ja õpetab ettevaatlikkusele.
Teen sellele teisele "kussu-kussu" ja pöördun argiasjade juurde.
Aga eile õhtul lugesin neid ülestähendusi siin. Tagantjärele. Eriti ma sellega tegelenud pole.
Kuna kirjutan otse ja vigade paranduseta, siis pidin häbenema. Nii palju vigu! Mu eesti keele õpetaja poleks õnnelik. Eks ma siis võtan ennast ette ja parandan.

Kunagi.

Hiljem.

Neljapäev, 13. oktoober 2011

Viinakuu

(padukarsklastele mittesoovitav)


Homme saab siis neli nädalat koduaega peetud.
Esimesed muljed esmaspäevahommikusest Rakverest olid kurvad. Ilm ilus, väikelinna keskus värviline ja puhas, aga inimesed...Inimesed olid kella poole kümne ajal mehed. Tähendab kehad, mis meestest järgi jäänud. Kümmekond värisevat kahvatut kuju ootas kella kümnest stardipauku. Et jätkata igapäevast ainumast tööd, mida nad veel oskasid.

Mõni päev edasi, samal kellaajal Tartusse sõites, leidis silm läbi autoakna Roela poe juures järjekordselt mõttetuid mehi. Miks mõttetuid? Sest õhtul, pool kümme olid nad muutumatuna seal samas. Maskotid eesti maaelule. Septembri keskel, põllutööde aegu.

Ma ei ole karsklane. Sinnapoolegi mitte. Kuid nähes sellist enda hävitamist pärast viit kuud võõrsil viibimist, elades külas, kus naps oli rõõm ja lõbu, mitte viha ja sund, muutun mõtlikuks.

Kui vähe on meie tänavapildis näha rõõmsalt švipsis inimesi? Ikka rohkem kas tigeda, hägusa pilguga habemikke või räuskavaid mehepoegi.
"Võtame mõnuga" toost on asendunud "võtame vihaga" sõnapaariks.
Ja see, mis vihaga võetud, saab vihaks. Viinavihaks või humalavihaks, mis tekitab tigedat meelt, sõimavat keelt ja meelemõistuseta tegusid.

Mina pole kohtunik ja "in vino veritas" on aastasadu enne mind lauseks raiutud.
Aga tahaksin nii väga, et viinakuu viinad tooks puna palge, naeru suule ja laulu huulile.


Pühapäev, 2. oktoober 2011

Uljastjärv


Auto oli vahepeal oma esimese sünnipäeva pidanud. Seda rõõmsam oli kohtumine!


Kaunis kodune sügisilm viis tuttavale teele.
Koos järvega ujusid kohale mälestused. Esimest korda avastasin selle kandi olemasolu 1974 aasta suvel, kui sõbrannaga sihitult mööda kodumaad kolasime. Hääletades.

Edasiselt sai soodsa bussiühenduse tõttu ja järve haruldaselt sooja vee tõttu siin nii mõnigi kaunis puhkepäev veedetud. Toidud kotti, lapsed kaenlasse ja minek.
Ka sel suvel sain vahepealsel kodupausil varbad vette. Ja eelmisel ka.
Eriliselt on meelde jäänud üks imeliselt soe esimene september, mil noorima pojaga võidu ujusime.
Järve vesi on pehme ja mõnus.


Seekord oli asi ujumisest kaugel. Seevastu pühendusime kõndimisele ja sügisvärvide nautimisele.
Mööda oosi senikaua kuni soo ja raba vastu tulid. Vaated järvele olid hingematvalt kodused. Eestimaised.
Kuna järv laiutab sõna otseses mõttes mäe otsas, siis tuleb sinna ronida.

Vikipeedia ütleb järve suuruseks 60 hektarit ja sügavuseks kuni viis ja pool meetrit.
Ja mis eriti uhke: asub merepinnast 66 meetri kõrgusel.

Uljaste on veel sellepärast meeldejääv, et pool küla asub Lääne ja pool Ida Virumaal.
Mitte väga ammu olid järve kaldal majad ja isegi laululava.
Praegune vaikus ja tühjus on seda meeldivam, et üsna ligidal Kiviõli tuhamäed ja palju risustatud loodust.

1993 aastal järv suri. Ühel augustihommikul oli järv kaetud surnud kaladega. Vees polnud üldse hapnikku. Arvatakse, et Kiviõli pesupulbritehase tolm langes järvele, kus samal ajal röövpüüdjad lõhkeainetega kala püüdsid. Plahvatus paiskas järve põhjast soogaasid vette.
Nüüdseks on olukord paranenud ja kalavarud taastuvad. Talvel peetakse seal kalapüügivõistlust "Uljaste triibu".

Legendid on need, mis Uljastest niisama lihtsalt ei kao. Uljaste nime saamine on neist vahest kõige uhkem. Sõitnud kohalik mõisnik kunagi ammusel ajal kõrgeaulistele külalistele oma valdusi näitama. Hobuse seljas kõrgel oosi harjal köitnud ta pilku ühtäkki silmapiiril aimatavad suitsujoad – tunnistused inimeste eluasemest. Mõisniku teada aga ei elanud soodes kedagi. Et üldse seal soo piiril keegi kodu teha julgeb, oli talle üllatus. Eks olnud need osaliselt tema oma ärakaranud talupojad, kes rabade-karude keskel uut vaba elu alustanud. Uljad vennad, nentinud mõisnik ja jätnudki talupojad omaette elama.
Teine legend räägib järve ääres elanud taluperemehest, kes tahtis endale naist võtta ja rikastele mulgi pruudikandidaatidele talvekuul Uljaste järve näitas. “See on minu lume all olev nisupõld, kui hea saak tuleb, olen rikas mees,” lubas ta. Muidugi paistis 63-hektariline põld suurena, aga kas mõni pruudikandidaat ka õnge läks, pole teada. Ega ta palju petta poleks saanud – järv polnud küll rikkust tõotanud nisupõld, aga see-eest oli rammusat kala pilgeni täis.
“Enne oli siin kala nii palju, et paljaste kätega püüdsid,” mäletab Sinimäe. “Ja see pole legend, nõnda oli see veel paarikümne aasta eest. Olid suured latikad, haugid, angerjad. Legendi järgi olla kalarikkus nii suur olnud, et kui järve ääres Kalamehe talus ema pojale hüüdis: “Mine too kala!”, siis tiris poiss jooksu pealt särgi seljast, sidus särgikaeluse varrukatega kinni ning olles tõmmanud särgiga korra läbi järvevee, saanud pannitäie kala.
Uljaste kalarikkuski on nüüd legendiks vajunud. (Loodusesõber 5(2002)








Põnev metsarada, järv jääb paremale poole ja jalge all lirtsub mõnusalt


Kahtlaselt kutsuv, aga enam pole suvi
Tundub militaarne, aga võib olla lihtsalt on hoone pealt ära kulunud
Kas see on hunditubakas?
Need peaksid olema endise Sonda metskonna hoonete varemed.

Tore oli Eestimaad pildistada. Eriti lemmikut - sügist.