Hakkab juhtuma!

 Eile käisin esimest korda rannas. Edasi-tagasi ainult 3000 sammu. Mul pisikesed sammud ka :)

Kaunis vaade ja üldse oli mõnus. Pluss minu lemmikud kivid. 

Aga...ei mingit lootust veel, vähemalt mulle.

Kohtasin seal kena prouat (tema klõpsas pildi ka), kes kantseldas oa "pioneerilaagrit" ehk viit prootonit. Nii kaheksa-üheksa aastaseid. Mind valdasid vastakad tunded. Oli nagu igatsus ja samas olin  ilma kohustuste-vastutuseta.  Ikka hea, et kassid ei uju :)

Branne jättis mind üksi ja kulges oma radadele. Sellele vaatamata otsustasin julguseraasud kokku korjata ja oma sõnu süües LINNA minna. Mis selles siis erilist, arvate. No ikka see transport ja kaevikud.

Nimelt toimus Jaani kirikus kell 21.00 VHK keelpilliorkestri kontsert. No ei saa ma ilma Rasmus Puurita. Siis juhtus kõik nii kiiresti. Istusin mere poole ja minu kõrvale sättis ennast Proua (sõna otseses mõttes) Tundsin hingesugulust, sest paratamatult kuulsin tema telefonivestlust: no ja kindlasti lõhkus kass selle ilusa vaasi jne. Sain küsimatagi vastuse kuhu kadus suur kristallvaas, mille noortele soolaleivaks kinkisime.Muidugi võib ta olla kuskil kapipõhjas (ma ei ole uudisimulik kui just ei pea) Julgesin küsida, et kas Jaani kiriku juurde mingi ühistranspordiga ka saab, no et lähemale. Muidugi, tulge aga minuga koos. Sips Poskas bussist maha ja kõps trammiga 3 Vabaduse väljakule. No mida hing veel tahta. 

Loomulikult jõudsin tunnikese varem. Ja mida ma näen! Minu lemmikkoht, kunagine Viiralti kohvik ikka samas olekus kui Vabariigi aastapäeval st. tühi ja katkise aknaga. Kurb.

Läksin siis ja laskisn Chopini pingil endale natuke muusikat mängida ja istusin Heino Elleri juurde. Tuvid olid Elleri täis kakanud. Häbematud, pole neil kultuurist aimu.

Kirikus sain kultuuri nii et küll. Rasmus Puur oli kokku pannud kava laulupidudest ärkamisajast alates tutvustades heliloojaid ja nende laulupeoloomingut. Loomulikult Elleri "Kodumaine viis" nende hulgas. Sellest pea pooleteisest tunnist sobiks koolidele õppevideo teha. Kirik oli rahvast täis ja üldse...väga pidulik oli. Need noored oskavad südameid võita.

Ja kohustuslik klõps "mina olin siin"

.

Kella üheteistkümne  ajal üksinda linnas ja hiljem tagasi minna oli paras närvide proov. Tulin toime!

Natuke akrofoobiat

 Püüdsin suurtpisikest hirmu seljatada, aga sain kahjuks peavalu. Nimelt kardan ma kõrgust. Aga kui on ikka mugavate toolidega neljanda korruse päiksepoolne rõdu, siis tuleks ju sinna kohvi jooma minna. Kavalusega jättes kassid sissepoole..

.Mul on neid hirme ja hirmukesi veel. Esimesena tuleb meelde tänava ületamine ilma valgusfoorita. Hea kui saan seda teha kellegagi koos. Vähemalt võõras kohas. Niisamuti ei meeldi mulle suured kaubanduskeskused. Aga täna ma rohkem neist ei pajata. Igal asjal peaks olema helge pool.

Näiteks toit. Poes Delice on soodukad kavalalt peidetud teiste kaupade vahele. Tänu Kalamaja brannele, kellest tööpäevadel saab Viimsi SPA branne, leidsin ühe leiu.

See junn kannab nimetust peediwrapp feta juustuga. Pole paha. Muidugi ei sa minust selle poe igapäevaklienti (sõidutee ületamine). Mulle käib Gross küll. Tuletab kodulinna meelde :D.

Olen püüdnud kolmel päeval ikka 6000 sammu  jalutada. Eile küll tegin bussiga väikse retke lõpp- ehk Laikmaa peatusse. Et veenduda kui jama see olukord Tallinnas on ja vaadata kus väljuda laulupeo rongkäigu hõiskajaks. Eimest korda elus lähenen Lauluväljakule valelt poolt. Õnneks on seda ärevust võimalik veel mitu päeva marineerida. Tagasi tulin terminaalist kohe. Kurjad keeled branne suust räägivad, et järgmisest nädalast enam buss sinna ei sõida ja tagasi ka mitte. No hoidke siis oma Tallinn endale! Mul siin ka hea.

Luuletus ka, leidsin luulekogu pealkirja järgi, autorist polnud kuulnud.

Mart Kangur, kogust "Kõrgusekartus)

Mina pean 

imelikule rehkendust näitama

pean minema kaasa

iga kokkukõlaga

iga juhusliku assotsiatsiooniga

pean tegema ära iga nalja

pean arendama lõpuni 

iga mõtte

iga argumendi

mis mulle pähe tuleb

isegi kui see teeb

kellelegi haiget

isegi kui see teeb

mu enda lolliks

mina pean tegema 

rehkenduse ära

ja seda imelikule näitama

see on imperatiiv

teisest küljest muidugi

(ja siin on teatav vastuolu)

pean ma ka

inimeseks saama

Elu Kasside hotellis

 

Kirjutasin Kassid meelega suure algustähega, sest nad on tõesti tähelepanu väärivad persoonid. Kaks neid ongi, Pätu ja Minni. Ja mina. Nn. hotell koosneb suurepärasest mugavustega kolme-toalisest korterist liftiga maja neljandal korrusel.   

Alustasin tutvumist kassidega koos pererahvaga 23.juunil ja jätkasin üksinda pühapäeva õhtupoolikul. Prognoosi kohaselt peaks see eluke siin kestma peaaegu kuu. 

Jaanipäeval tehti mulle kena autosõiduke kogu poolsaarel millele järgnes vaikne ja meeleolukas külasimman koos lõkkega mere ääres. 

Paiga keskosa pole mulle päris võõras, olen sellest kunagi ammu kirjutanud. 17.nov.2015.a.  Millegipärast ei lase linki panna. Emmeliina blogi: Mättast, mäletsemisest ja paljust muust

Ütlen kohe ausalt ära, et ega ma eriti mingi kassi ja koerainimene pole. Aga kes ikka lapsi aitab kui mitte oma ema. 

Minni, see noorem, on tõeline ATH lapsuke. Istub päeval riidekapi otsas, sööb võimalusel vetsupaberit ja ajalehti ja öösel tormab küünte krõbinal mööda parketti nagu torpeedo. Pätu on rahumeelne, aga igatseb pererahvast meeletult, peaaegu on näljastreigi välja kuulutanud.

Muu "hotelliolme" on muljetavaldav. Juhtnöörid prinditud kolmele A 4 paberile. Eile lõuna ajal hakkas minuga viisakas inglise keeles rääkima robottolmuimeja ja pärast seda veeres tunnikese mööda põrandaid. Pesumasin ütles ka Helloo. Õnneks saunaahju pole nad veel rääkima õpetanud, pliiti ja nõudepesumasinat niisamuti.  Rõduakna ja ukse rullood laskuvad siis alla, kui korterist lahkun ja tõusevad üles, kui sisenen. Ei räägi. Telekas on nagu ikka (tänatud) ja arvuti samuti. 

Mere äärde pole veel jõudnud kuigi kilomeetrine tee läheb maja eest. 13 kraadi pole minu vette minemise temperatuur. Pean ütlema, et nii rikka valla kohta on kõnniteed keskuses väga viletsas korras.

Pilt ka, et kõik, mis kirjas on tõsi.