neljapäev, 27. aprill 2023

Neljapäev

 

Püüdsin aprillis võimalikult palju iseendale mõelda ja see ka õnnestus. Esimesel pühapäeval mängis Mihkel Poll (Vabaduse Kooli saalis) Tšaikovski 18 pala op.72. Kuna kava oli ka paberil trükitud koos kokkuvõtetega sain teada, et minule oli eriti hingelähedane nr.5 Meditation, mis võttis silmad märjaks. Mulle meeldivad väga need pühapäeva pärastlõunased kontserdid, jõuab parajasti bussile ja nädalaks laetud.

Suurel Reedel olin loomulikult ema juures, kuulasime-vaatasime televiisorist Jumalateenistust ja sõime head-paremat. Laupäeval oli haruldaselt ilus ilm ja pärast poolt aastat toapaastu otsustas ema väikese jalutuskäigu ette võtta. Ülestõusmise pühal värvisin isegi mõne sibulakoorelise muna ning jälle emaga jalutama. Nii see esimene aprillikuu nädal möödus. 

Esimese klassi prootonitele korraldas Sagadi Looduskool toreda matkapäeva Altjal. Olen seda korduvalt läbinud ja ikka suudan üllatuda - rohkem ikka meeldivalt. Sellepärast alustan imestamisest. Lapsevanemad viskavad lapse nööridega seljakotti liitrise magusjoogi pudeli, paki küpsiseid ning šokolaaditahvli???Kuigi juhendis paluti kaasa võtta veidi joogivett ja tervislikku näksimist (viilutatud õuna, porgandit, kurki). Kooli poolt oli värske pitsasaiake ja magus saiake, millest päris palju maandus söögipausil prügikotti. Näsiti ju enda kaasa võetud head ja paremat. Kuigi hoiatasime külma meretuule eest olid mõned tütarlapsed endid linnajalutuskäiguks riietanud. Õhukesed püksilaadsed tooted ja vööni jopekesed peapaeltega. Eks nad siis lõdisesid. Nüüd aga head. Kell minu käel näitas, et läbisin veidi alla 10 000 sammu. Kahe ja poole tunniga ning ülesannete lahendamise pausidega. Keegi ei virisenud, isegi prügi jõuti korjata. Olen alati kahtlevalt suhtunud sellese, et lapsed suitsukonisid korjavad. Majabranne arvas, et selles pole midagi halba - siis nad ei tee seda ise mitte kunagi st. ei viska koni maha.

Koolielust veel niipalju, et klassi aknalaual sirguvad 22.veebruaril potti külvatud kurgi ja tomatiseemned. Mõõdame, paneme kirja, hoolitseme. Viimati olid kurgitaimed sirgunud üle-meetri mehikesteks ja kokku nelja poti peale lugesime üheksa kurgihakatist. Tomatid ei ole nii hoogsad. 

Armastan oma tööd, sellele vaatamata loen nädalaid suvevaheajani. Starost ne radost. 

Maabranne teatas, et Salla seltsimajas saab veeta pärastlõuna Tõnu Õnnepaluga. Koopereerusime autojuhist Majabrannega ja sõit läks lahti. Külalislahkus oli muljetavaldav. Lisaks Õnnepalu etteastele sai nautida Piret Smagari maale ja joonistusi, peremehe suitsusinki ja maaleiba. Jälle jään võrku kinni: meie vägagi kaasaegse vallamaja hing on minu jaoks sageli hingetu, kuigi ka sealsetes kitsastes koridorides, ametnike ametisiltidega uste vahele, on paigutatud kunsti. 

Õnnepalu iga sõna oli palsam ja paitus. Ta alustas Suumani Sassi luuletusega kevadest. Kahjuks ei leidnud, aga alati saab edasi otsida. Kuna Aleksander Suumann jätkuvalt mu luulelemmik olin Õnnepalul sõna otseses mõttes peos. Ja muidugi tema blogi "Esna aeg". Kui blogile komistasin, siis ei teadnud Tõnu Õnnepalust midagi. Ega ma kõiki tema raamatuidki pole lugenud. Mõned olid müügis. Pidasin pilku peal 2009.a. "Kevad ja suvi ja", aga autor ütles, et see ta ainuke. Valisin siis "Kevaded ja aastad" 2022. Valikkogu. Pühendusega. Olen kõrvust tõstetud. Siia ka üks 2008.aastast:

17.mai, laupäev

Tagasi ei saa mitte midagi. 

Mitte midagi, sest neid asju, mis olid,

pole enam kuskil.

Lappan vanu unistusi:

nende väärtus on null,

Riiki, mis selle raha välja lasi,

pole ammu enam.

Üritan unistada uusi,

aga inflatsioon on nii kiire, 

et ei jõua.


Minna imesoojast ilmast külma kirikusse mõjus tahtmisena õue tagasi tormata. Ometi lubasin endale möödunud laupäevase saksofonikooli lõppkontserdi. Noored ja väga noored ning lõppakord. Moon River. Kui keegi küsiks, millist muusikat mu matusel mängida, siis see peab olema.

Pühapäeval võtsime plaani koos kohaliku linna Brannega veteranirokile minna. Ilma oli suurepärane. Tuju ka. Heas seltskonnas ununevad argimured a la Maire Aunaste: edaspidi läheb ainult hullemaks. 

neljapäev, 20. aprill 2023

Kas te ei kuula sõna või


 ..kõlas ärritunud ema hääl minu avatud akna taga. Vaatan välja ja mis ma näen - tuttav noor ema püüab meie maja ehitustandrilt ´kokku koguda enda kahe aastaseid kaksikuid. Nende kaunilt renoveeritud maja meie omast 50 meetri kaugusel. Üksikkaksik istub maas ja ei näe huvituvat edasi kõndimisest. Teine üksikkaksik jookseb sihikindlalt edasi. Ema haarab esimese kaenlasse ja maraton teisega jätkub. Hüüab veel mulle: kõiges olid süüdi need kopad ja traktorid :) Muidu oleksime aiast tavapärast teed mööda kodu ukseni jõudnud. Millegipärast oli see mu tänase päeva parim episood. Kuna tean tausta, siis võin teilegi öelda, et kaks aastat tagasi koliti Mustamäe viiendalt korruselt ja ilma liftita  2 toalisest korterist meie alevikku renoveeritud 5 toalisesse. Rahavõit oli suur ja need muud mugavused. Käru all koridoris, lasteaeda mööda jalakäijate teed 1,5 km. Kool veel lähemal. Ei pea linna liiklusummikutes surfama, võta ratas või tõuks ning kima 300 meetrit! Muidugi pole siin märkimisväärset roheala ega aiamaad, kuid turvalisem on küll - ma arvan. See eest metsa jooksurajad, suusarajad ja kaks mäge. See sovhoosipõldude pealsele tekkinud küla koos suurte kortermajade ja kaunite eramajadega ei ole minu maitse ja ei peagi olema. Aga tulevikukandina on nad ellujääjad, ma arvan.

laupäev, 1. aprill 2023

Argiasjust laupäeval, peoga kaunist ka



 

Moodustasin loheloo alla isikliku kommentaariumi, et salvestada tööde edasist kulgu. Nii on vähemalt minul mingigi memo.

Momendil proovin tagumistes tubades veidike tolmuvaba atmosfääri luua. Ega see kergelt ei lähe kuigi annan endale aru, et patt oleks viriseda, sest saan nüüd igal ajal pessu minna.

Tööpäeva pärastlõunaks olen peaaegu alati väsinud ja põhitegevus pärast poeskäiku linna, ongi lebotamine, arvut, telekas ning telefon.Ja päevauni. Lähen koolist otse, siis on ühe jutiga käidud. Kui keegi tunneb huvi miks ma iga päev linnas poes käin, siis vastan: tasuta buss sõidab viis minutit ja iga kord on võimalik mingite "parim enne" või kollase sildiga toodete otsa koperdada. Näiteks, kui valgehallitusjuustu tüki saad 2 raha asemel ühe rahaga ja muud nänni ka. Ning käe otsas tassimine üle kolme kilo ei ole just meeldiv kuigi peatusest tuleb kõmpida mingi 400 m (kui sedagi). Miks nii raske kott? Vaat mul see viga külges, et joon. Vitautast ja köögivilja mahla ja õlut ja veini ning vahel tipsukese kangemat, kui kondid valutama kipuvad. Nii jaotungi joodava sujuvalt mitme korra peale. Igasugu muud jama ka nagu pesugeel, saniit, vetsupaber jne.jne.

Asi, millest olen peaaegu loobunud on teise ringi poodide kammimine. Alguses kukkumisest tekkinud trauma pärast, siis libeduse ja viletsa ilma pärast ja nüüd selle pärast, et kodused kapiuksed ja kohvrikaaned ei mahu kinni. Mul ju vastupandamatu kirg sallide, rätikute, peakatete, kottide vastu. Sobivate rõivaste otsa koperdan üha harvemini. Suurus teeb oma töö. Hea, et ma neti kaudu poodelda ei oska, mis siis veel saaks :) Ma lihtsalt pole seda tüüpi naesterahvas, kes ühe ja sama kleidiga niikaua käib, kui augud sees. Mõnedele lemmikutele teen muidugi erandi. Need saavad hiljem koduses miljöös kenasti keha katta. 

Süsteemitust kraamimisest veel nii palju, et pean pea igal nädalavahetuses Väikeses Maarjas käima ema külastamas, talle süüa viimas ja meelt lahutamas. Nagu reedel hoo kätte saan, peab juba laupäeva lõunaks otsad kokku tõmbama. Näiteks leian kusagilt sahtli põhjast mingeid mälestusi või satub kätte tolmuga kaetud fotoalbum. Ega ma siis ainult tolmu pühi. Vaja sisse ka vaadata :) Õnneks on nn. mälestuste kastid kõrgel kapi otsas ja niikaua kui mul väikest treppredelit pole ma sinna ei saa. Tooliga ei julge katsetada. 

Ega mul Väikese Maarja vastu midagi ole, jalutan seal rohkemgi, kui kodukohas, sest seal kaks surnuaeda ja üldse on alevi tänavatel põnevam käia kui nüril kergteel. Võib lapsepõlve meenutada ja vaadata, mis vanadest majadest saanud - millised ajale jalgu jäänud ja millised korda kõpitsetud. Kortermajade rajooni nn."lõunakale" (tänava järgi) ma eriti ei kipu, kui vajadust pole. 

Nüüd kõige meeldivam osa. Naistepäeval kinkisin endale kauni kontserdi Rakvere Gümnaasiumi aulas. Ikka ei paindu veel seda nüsitud kooli Vabaduse kooliks kutsuma. Uhke Riigigümnaasium laiutab sealsamas õue peal. Meile tehti seal koolivaheajal ehk õpilastevabas majas ekskursioon. Modernne, pigem kõrgkooli muljet jättev, välja arvatud avatud nagidega garderoob ja nn. saal, kus ühes nurgas valge tiibklaver ja teises toidulett. 

Nii et minu jaoks on ainus pidulik saal Alar Kotli projekteeritud kooli aula. Kontserdil musitseerisid Mihkel Poll (klaver), tema õde Mari Poll (viiul) ning tšellol Henry David Varema. Kavas olid Beethoveni klaveritriod. Hingeminev, aitas argisest välja lülitada ja võttis pisara silmanurka. Hea, kui kõrgkultuur  väikelinna tuleb.

Teine kontsert, mis  toimus Muusikakoolis oli pühendatud kooli 78 aastapäevale ja J.S. Bachi 338 sünniaastapäevale. Ega ma eriti vanamuusika sõber pole, aga kuna esinejad olid nii õpilased, kui õpetajad, siis juba sellepärast tasus minna. Ei kahetsenud mitte hetkegi. 

Kolmas sündmus, mida endale lubasin oli "Vetelkõndija". Mulle meeldis, minu nooremale kolleegile meeldis ja tema gümnasistist tütrele meeldis ka väga. Küll on hea, et ma ei jäänud mingite kommentaaride ega arvustuste (halvustuste) võrku. Loen endiselt Kristiina Ehini luulet ja mõned raamatud mul kodus. Naisi köögis kuulan ka. 

Kahjuks jäi vaatamata  "Savvusanna sõsarad", sest olgu ükskõik kui hea film, argipäeval 21.30 algusaeg on minule liig.

Koolis tuletasime naljapäeva meelde. Seekord ma ei olnud väga loominguline. "Kes sina siis oled?"küsis üks esimese klassi naksakas tüdruk. "Aa, ma tean, sa oled multikast see nukk, kellele meeldivad mummud ja täpid." Mina ei teadnud :)))

Selja taga Kolme Karu maja koos vooditega. Algklasside eriliste õpetajad peavadki olema ise erilised!


.

Küll tuli pikk postitus! Saaks aga ikka koristamisest kõrvale viilida.