neljapäev, 30. aprill 2020

Päev Juhan Liiviga


Täna on ühe mu lemmikluuletaja sünniaastapäev.
Olen temast kirjutanud.

https://emmeliina.blogspot.com/2014/08/mul-palju-valgust-oli-vaadata-juhan-liiv.html

Täna püüdsin täita lünki.

https://sobranna.elu24.ee/6961851/juhan-liiv-156-kui-hasti-tunned-armastatud-luuletaja-loomingut



10-st luulereast ei viinud luuletusega kokku seitset.
Kuna aega piiramatult käes, siis panen kirja:
1.Eile nägin ma Eestimaad! Loomulikult teadsin, eriti tänu Ruja loomingule.
2.Tuisk (esimene rida tuli kohe meelde"tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa"
3.Ta lendab mesipuu poole (aitäh, Peep Sarapik)
4. Ma kõndisin metsa poole (võtsin raamatu appi, sest kahtlesin)
5. Emale (jälle raamatu abi)
6. Must lagi on meie toal
7. Sa tulid ( nagu päikene)
8. Helin
9. Aeg
10.Mets (neid on kolm, aga üheski pole selliseid ridu)





Netiavarustes kolades leidsin veel igasugust huvitavat:



  • kuna peres oli juba neli poega, siis oodati tütre sündi
  • Rupsi küla maad olid väga kehvad, aga rentnikest vanemad püüdsid kõigest hingest lapsi koolitada ja sellepärast olid nad külarahva hulgas pilgatud
  • Juhan oli lapsest saati nõrga tervisega
  • Ta eelistas pigem üksi olla ja vältis inimestega suhtlemist kandes hinges suuri unistus näha Peipsit 
  • Naelavere külakoolis oli ta eraklik ja häbenes enda kehva riietust, ta ei tahtnud olla vaene.
  • kõik pere pojad mängisid viiulit
  • Kodavere kihelkonnakooli jättis Juhan17 aastaselt pooleli ja kuna vend Jakob haigestus, siis asus Avispea kooli venna asemel tööle. Kodavere motiive on Juhan Liiv kasutanud jutustuses "Peipsi peal". Kodaveres on kodavere murrak, milles väga palju vadja keelest pärinevaid sõnu.
  • rehkendada ta ei mõistnud - koolis ja ka eluski
  • Avispeal, olles vaid 18 aastane saigi temast kirjanik kuna muusikariistade ostmine üle jõu käis. (saatus ei taha, et minust muusikamees saab: kui ei saa minust mänguriista puudumisel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama - tinti ja paberit jaksan ma endale ikka nõutada). Ka hiljem viibib Juhan Avispeal, viimati 1891 suvel. 
  • Avispead tabas rõugehaigus, kool suleti ajutiselt 1883
  • Juhan lahkus ja püüdis õpinguid jätkata  Kodavere koolis Tema hing oli igapäevaeluks liiga hell, vanemad ei suutnud teda enam koolitada. Proovis õppida Treffneris, millele varsti järgnes arusaam "kool, nagu igavene vangikoda"
  • 1892 - jutustus "Vari" , kirjutatud üheksa päevaga ja jutukogumikus tuntav "Peipsi peal"
  • 1894 - "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" jt. luuletused, millede kohta on öeldud, et ta mitte ei kirjutanud neid, vaid kannatas nad.
  • 1885 - Pandivere, armastus Liisa Goldingi vastu ning kaheksa aastat kestnud kirjavahetus
  • unistused olla nagu teised, luua perekond ja välja anda enda ajalehte. Kui Jakob asub elama Väike - Maarjasse, siis külastab teda vend Juhan, viimati 1906.a.
  • rahutus ja vaimuhaiguse süvenemine, ema surm 1902 (Üks suu nii vana...)
  • seitse aastat rändas Liiv Alatskivi ümbruses nõdrameelsena ringi...
  • 1902 - kirjanike ja haritlaste  soov aidata, G.Suits "Käkimäe kägu". Tiidemanni foto Juhan Liivist
  • Laiuse kirikumõisa varjupaik
  • 1911 - Estonia teatri ehitamine. Kallis kodumaa, anna andeks, et nii vaene olen ja sulle midagi suurt templi ehitamiseks ei või annetada. Aga annan, mis mul on.
  • viimane pelgupaik sugulaste juures Kavastu Koosal
  • 1.dets. 1913  -...jah surra ilusasti, tasa, pühalikult, lumesaju käes.
  • 7.dets. Juhan Liivi matused. "matuserongkäik liikus Kavastu Koosalt Rupsi küla kaudu Alatskivi surnuaiale, kodutalu juurde olid leinajad püstitanud mustade lippudega auvärava...

“Ei võinud mina ega keski teine teie hulgast arvata, et mõni nõnda pitgast kasvab, et üle terve mua ja viil kaugemalegi ärä paestab. Ja terve mua rahvakoolitet jagu suadikute läbi matma tuleb, nagu see venna Juhaniga sündis.” kirjutas Juhani vend Jakob Liiv murdekeeles pärast Juhani lahkumist (Maaleht, 2019 Jüri Aarma)


Naelavere külakooli (1805-1920) hoone (foto 2008.a. Kultuurimälestiste registrist)Autor Reelika Niit 
Kuupäev  23.10.2008

Kodavere kihelkonnakooli hoone on hävinud (kool tegutses 1822 - 1924)

Avispea koolihoone 



Avispea algkool Vao vald, RM F 105:180, SA Virumaa Muuseumid, http://www.muis.ee/museaalview/1308254.

Lõpetan. 
Tänase päeva veetsin Juhan Liiviga. 

Luuletus ka:
Tule, öö pimedus, võta mind sülle. 
Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle,
Ainus tähte sääl pole, minul on kole.
Varja mu üle.

Huvitav lugemine


kolmapäev, 15. aprill 2020

Kuuskümmend pluss


Kuu aega tagasi, kas tõesti ainult kuu aega, käisime majabrannega autoga sõitmas. Sellest ajast on mu marsruut piirdunud korteri - pesunööri- prügikasti - ja alevipoega. See pole tore. Poodi viib kaks kergliiklusteed. Võib üht mööda minna ja teist mööda tagasi tulla. Kokku saab nutikellale 4967 sammu. Poes käin keskmiselt kaks korda nädalas. Miks nii palju? Lihtsalt. Elan praegu koos 92 aastase emaga. Ikka on midagi vaja. Kui midagi muud, siis põhjust. Kuidas sa ikka lihtsalt niisama sunnid ennast õue. Ja kui lihtsalt tuleb näiteks kaneelikuklite isu. 
Kuigi kuklas tiksub: Püsi kodus, püsi kodus! Lähed välja ja levitad viirust! 
Ühel päeval uurisin kaupmehelt, et kui palju umbes ostjaid päevas läbi tuhiseb. Ta arvas, et 400 tuleb ära. Alevikus rahvast veidi üle tuhande, aga maakonna keskusesse ja lähimasse maksimarketisse alla viie kildi. Teine müüja arvas, et mina kui riskigrupp peaksin hommikul poes käima. Aga vot ei käi. Hommikul ma magan, joon kohvi ja vaatan Rannahotelli. Ja kaheteistkümne  ajal pean ju kokku lugema. Et mitu on juurde tulnud ja kus. Ja mitu on ära läinud.

Metsateele võiks ju ka pöörata, aga kes see ikka viitsib. Alati saab halba ilma süüdistada. 
Siiski võtsin laupäeval ette vähe pikema retke ümber alevi. Imelik oli ja enam ma seda ei korda. Alevi serv moodustub valdavalt individuaalmajadest. Oo kuidas mulle see sõna meeldib! Tuletab meelde mitmeid nõuka aegseid ilukirjanduslikke üllitisi. Mõnes aias asjatati. Püüdsin kiiresti mööduda ja teha nägu, et mind pole olemas. Ja kuklas jälle see tuttav hääleke, mis ütles: Püsi kodus, püsi kodus! Veel veidi kannatusi ning juba olingi tuttaval kergteel. 
Koolimaja ümbrus oli lastetühi. Piilusin enda kabineti aknast sisse. Valge kalanhoe õitses, aga kaks tundmatut olid kahtlaselt kollakad. Kured piidlesid mind posti otsast kahtlustavalt. Et miks ma ikka kodus ei püsi. Imelik oli ja enam seda ei korda. Kodus fikseerisin 8763 sammu. Niipalju sain pea igal tööpäeval. 

Kui esimesel kahel nädalal oli inimesi rohkem ja isegi peatuti, et vahetada mõni sõbralik sõna, siis nüüd, viletsate ilmadega, kõnnivad ainult koerad koos peremeestega ja lapsevankrid koos emmedega. Püsi kurat kodus!

Mida teevad teised, eakaaslased, telefonipartnerid. Need riskirühma omad. Et kas püsivad? Päälinna branne on ajutiselt peatatud töötu. Asjatab ikka igapäevaselt titevankriga, milles lapselaps. Ja vahest vankrita ka. Kalamajas ja mujal ruumi küll. Noblessneris ja mere ääres. Ning poes on vaja käia. Ainult kaltsukarallid on kadunud.
Maabranne on iseloomuga. Sellepärast vist, et haiglas töötanud. Tema käib surnuaial. Need seal ju ei vaata, et ...oi, te proua juba eile olite siin. Et püsige parem ilusasti kodus!
Teised on meestega branned. Nemad püsivad nii kodudes kui autodes. Majabranne sõidab autoga. Kuigi loodus tühja kohta ei salli, leiab ta selle kindlasti. Jalutamiseks.

Ühte poega olen kaugelt näinud. Siis, kui ta mulle mini õmmeldud maskid tõi. Vahepeal on üks lapselaps 11 aastaseks saanud. Ja vanem poeg 43.

Lõpetasin kirjutamise. Kell hakkab kuus saama. Ema vaatab veel Kirgede tormi. Võiks ju õue minna. Vihm on järgi ja puha. Aga.... parem siiski kodus püsida. Poest pole ka midagi erilist vaja ja ...tööinimesed ju vaatavad. Et mida see riskirühm siin jälle kooserdab. Levitab veel viirust.

reede, 10. aprill 2020

Fotojaht valgus ja selline aeg


Mul palju valgust oli vaadata...



...siis kadus usku ja kadus valgus ka

reede, 3. aprill 2020

Unistused müügiks


Vaatasin nagu paljud teised seda rikkuse filmi. Hiljem lugesin Ritsiku blogi ja kommentaare. Lisasin ka oma vaatenurga, kuid kontrollides selgus, et ei jõudnud pärale. Seepärast siis nüüd mõned "toas kinni ja õues koerailm" tekkinud unistused.

Kõigepealt - mis värk selle 10 000 oleks? Ausalt, mul ju see on, see raha. Aga mitte kulutamiseks, vaid vanaduspõlve säästudeks. Kuidas see on tekkinud? Ikka tasa ja targu, sent sendi kõrvale. Ah, mis ma ikka patran. Lihtsalt, pärast AK surma jõudis pärale üksikisiku vastutuse koorem. Sellele järgnes kokkuhoiupoliitika põhimõttel: Ma pole nii rikas, et osta mittevajalikke asju. Muidugi sain kokkuhoidu lubada ainult üksikvastutusega, kõik neli last seisavad enda jalgadel.
Isegi digikassa abi kasutan, et mingi reisifond säilitada. Oh küll ma olen ikka tubli.

Aga kui see 10 000 ilma pingutusega kätte langeks, siis kasutaksin seda laste ja lastelastega reisimiseks. Esimesena terendaks Inglismaa - šotimaa. Nooremate pudinatega võtaks midagi odavamat ette, näiteks Legoland või hoopis soojamaa lebo. Unistada ju võib, eriti praegusel ajal.

Toatäie rahaga ostaksin ja renoveeriksin ühe teatud alevimaja. Sinna tuleks väikekodanlik majamuuseum ja igasugu kaunite kunstide õpitoad. Koogikohvik kindlasti ka. Nii venitaks tegutsedes ehk isegi üheksakümne eluaastani välja.

Mõisaproua koos teenijaskonnaga olen ma soovinud olla juba lapsest saadik. Ainuke dilemma tekkis siis kui sain aru, et teenijad on ju vaesed. Ja minu meelest olid vaesed kurvad ja õnnetud. Vaat seda ma lahendada ei osanud. Ei oska tänaseni.
Üks kasvatusnipp noortele peredele: ärge kunagi halage laste kuuldes "oi, küll me ikka oleme vaesed!" See jääb külge. Alati saab igasugu muid väärtusi leida.

Mina tegin enda valikud noorena: 1) viletsapalgaline töökoht lasteaednikuna (isegi letialust kaupa polnud maha parseldada) 2) väga suurest perest abikaasa, pärast tehnikumi paljas kui püksinööp
3) rohkem lapsi, kui tavaliselt.

Selline seekordne lugu sai. Võtke sõnast, naljana või mitte.

selline maja siis
Märt Meose Maja » Turismiweb

https://sites.google.com/site/vaikemaarjamuuseum/mart-meos